Möll käib ümber uue seaduse variandi, mis reguleerib tööandja ja töövõtja suhteid. Tuulispask veereb peamiselt selle ümber, et töötajate õigusi vähendatakse. Tööandjate esindaja sõidab aga uhke BMW kapiketile. Vaidluste võtmesõnaks antud loos on mõiste õigus. Meediakajastuse järgi tundub, et peamised valatakse verd töövõit ja õiguste pärast, et viimasel jääb neid vähemaks. Püüame olukorda vaadelda, aga ka pisut teise nurga all. Praegu räägitakse eelkõige sellest, et mis saab töövõttest, kui ta jääb tööst ilma, millised peavad olema tema garantiid. Teine võtmesõna ongi just seesama garantii. Muud töövõtjal turul müüa ei ole kui oma tööjõudu. Aga lepinguliste suhete puhul eksisteerib ka teine pool. Tööandja tööd ei saa müüa, kui puudub tööandja. Mis saab siis, kui tööandja jääb tööst ilma, kui tema äri ei õnnestu ja ta kaotab kõik investeeringud? Mis garantiid on temal, kelle poole pöördub tema, kui ta kaotab omad rahad, mis ta kulutas selleks, et ettevõtmist üles ehitada. Kus on ametiühing, kus ettevõtjad, töötuskindlustus ja muud sarnast? Ettevõtlusest kõneldes räägitakse väga palju edusammudest. Võib-olla peabki nii tegema. Elukutselised Ta konsultandid käivad mööda maailma ja räägivad headest kogemustest suurepärastest, äriideedest, mis on toonud hiigelsuuri kasumeid. Lõputud edu. Praktiliselt ei räägi aga keegi sellest, kui palju ideed läheb vett vedama. Tegelikult on nii, et enamus ideesid leiab oma kiire lõpu. Inimeste väljamõeldised ei leia rakendust, ideed ei toetust, investeeringud ei too midagi tagasi, pigem võib kõik kaotada neid ärisid, mis järjest kaovad. Lõputu arv. Põhjaosas kaovad just väikesed ettevõtmised. See, kes võtab midagi ette, seega riskib, riskib oma varaga. Neist läbikukkumist lugudest aga paraku suurt ei räägita. Töövõtjad aga leiavad, et kui ta on müünud end kord mingile ettevõttele sellega tema kui tööandja riskid peavadki lõppema. Edasine on aga juba õiguste ja sotsiaalsete garantiide küsimus. Tulebki välja, et tööandja riskib oma äriideega oma rahadega. Töövõtja riskid on aga praktiliselt olematud. Tal on valdavalt haigused. Eks see ole üksjagu päris õige, et tal peavad olema õigused, et seista vastu õigusetusele. Kuid ma arvan ka, et töövõtjal peaks olema senisest olulisem vastutus. Praegune tööseadus kultiveerib nii-öelda päri sooriuslike korda kus üks pool peab vastutama teise poole kogu elukäigu eest. Päris karmid vastuolud ja konfliktsituatsioonid peaks aga nüüd leidma uuel tasandil uue tasakaalu. See saab olema üpris ja väga keerukas protsess. Arvan, et Eesti on oma arengus jõudnud uuele tasandile. Taas tuleb hakata mõtlema ja tegutsema vabaduse kategooriates seda just töösuhetes. Vabaduse kategooria tähendab sedagi, et sul ei ole mitte ainult õigused, vaid ka kohustused, näiteks kohustus olla kõrgel tasemel töötaja. Praegune tööseadusandlus piirab väga olulised konkurentsi just nimelt tööjõu aspektist ja toetab stagnatsiooni meie majanduses. See soodustab kiiret arengut kiirete muutuste sisseviimist meie majandusse. Ettevõtjad ei saa lõpmatult täita ainuüksi sotsiaalhoolekandeasutuse rolli. See viimane jäägu ikka valdavalt riigi kanda ehk meie kõigi kanda. Olukorras, kus Eesti on lõpuks sunnitud üle minema teadmispõhisele innovaatilistele majandusele tuleb ettevõtete tööjõupoliitikas teha päris suuri muudatusi. Juba ammu on mööda saanud need ajad, mil mindi tööle ühte ettevõttesse ja sealt kanti sind surnuaiale. Lõplikult möödas ajad, mil õppisid selgeks mingi ameti ja sellega teenisid leiba elu lõpuni. Loomulikult osa selliseid ametit jääb alatiseks, kui et ka need teevad läbi väga suured muutused. Väga raske on olla vaba inimene tööjõuturul. Paljude jaoks on see harjumatu. See tähendab ju põhimõtteliselt uut vaimset taset inimese elus. Seda mitte ainult vanemate inimeste, vaid ka osa noorte inimeste jaoks. Aga meil Eestis ei ole muid võimalusi, kui muutuda vabaks Eesti vabadus. Iseseisvus tähendab seda, et me peame muutuma ka tööjõuna ja ettevõtjatena vabamaks ning vastutavaks. Meil peaks senisest vähem, anname igasuguseid piiranguid. Vaba inimene on ka vastutav inimene. Me peame olema väga tasemel tööjõuna, sest siis ei ähvarda meid üle imbalisel tööd jõuturul praktiliselt mitte miski. Siis me saame müüa oma tööjõudu mitte selle hinnaga, mida meile pakutakse vaid mida me väärt oleme. Kui aga väärt tööjõud siis algabki tegelikult võitlusgarantiide pärast. Mulle näib, et tööseadusandlus on Eesti arengus praegu üks tõsisemaid väljakutseid mille ees Eesti on viimase 15 aasta jooksul seisnud. See tähendab senise mentaalsuse väga sügavat muutmist. Muutused on aga reeglina just see, mida enamus inimesi ei soovi oma ellu. Miks muidu hiinlased soovivad oma vaenlastele huvitavat elu? Huvitav elu tähendab ebakindlus, perioodi muutvaid olusid ja kohanemisi ning ohte. Sellele vaatamata soovin ma kõigile huvitavat elu mitte ainult noortele, vaid ka pensionieas olevatele inimestele. Endast tuleb leida jõudu, et muutuda. See ei ole tihtipeale sugugi kerge, pigem päris, päris raske aga huvitavam kui lihtsalt vaikne rutiinist tuksimine. Miski ei ole siin ilmas garanteeritud, ei elu, ei töökoht, ei õnn, ei tervis, ei lapsed ega heaolu. Selles maailmas on kindel vaid see, et me ise oleme oma vaimuga. Kui see vaim ei ole kammitsetud teest, et keegi peab meie Eesti ilmtingimata hoolitsema, et kellelgi on kohustused, siis ei ole vaim vaba, vaid vangistatud. Püüdke hingata kas või sõõm vabaduse hõngu mitte selleks, et siis tagasi tõmbuda, vaid selleks teadet vabaks. Kuhu on jäänud need sõnad, et kartulikoored ja vabadus? Unustagem võitlus kartulikoorte pärast ning saagem vabaks. Võib-olla peaks tänapäeval ütlema, et vabaduse nimel olen nõus kasvõi BMW-ga sõitma aga eluproosa ütlete teie? Jah, seeru proosa, igapäevane elu, igapäevane praktika. Mida sellega peale hakata? Mis vabadusest saab rääkida, kui mul on vaja üür maksta, lapsed toita ja kasida, ütleb osa inimesi. Kas nii surevadki head ideed välja? Aga ma siiski loodan inimese vaimsesse vabadusse. Eestis.