Euroopa Liidu infobüroo Eestis korraldas täna hommikul huvilistele niisuguse infotunni, kus küsiti, kas maailmas käib kliimasõda ja kas Euroopas käib energiasõda Andres Tarand. Kui me jääme praegu selles intervjuus Euroopa piiridesse, siis kas on võimalik kirjeldada, kes on kummal pool rindejoont, kust rindejoon kulgeb ja kes on kelle liitlased selles energiasõjas? Seda on praegu palju öelda nii selle või teise kohta, aga asi on selles, et sellest võib seda tulla neist küsimustest. Praegu on siiski tegemist suhteliselt rahumeelsete läbirääkimistega poliittahab juhtida ja ongi haaranud initsiatiivi üle maakera, siis võttes abinõud kliimamuutuste kiirenevate kliimamuutuste vastu, seal raske töö tahetakse kahe aastaga jõuda olukorda. Ja teiselt poolt on energeetika sellega seotud, sest et ka Euroopa Liit, kui ta tahab eeskuju näidata, on võtnud endale kohustused, kuidas vähendada CO2 heitmeid kuidas kasutada taastuvat energeetikat ja kuidas teha enneolematult kokkuhoid on, need on kõik 20 protsenti aastaks 2020. Aga siin on muidugi eraldi küsimus, varustatud doos või energia saamine siis, mis järjest enam hakkab nagu Venemaa poole nihkuma ja see on ka Eestile väga oluline küsimus. Euroopa Liit siiamaale selles ühtsust ei saavuta, vaid Venemaa saavutab palju edu töös kahepoolseid lepinguid. Siis tullakse kokku, Euroopa liidus, öeldakse, me peame ikka ühtset energiapoliitikat ajama, järjekordne järgmine liikmesriik teeb eraldi lepingu. Need praegu on asi olnud naeruväärne, aga no Euroopa Liit on olnud kaks aastat üldse suhteliselt peata. Olukord läheb tõsisemaks, ma usun, et siis on Euroopa Liit võimeline ka ühtlasemalt käituma, aga muidugi kerge see ei ole 27 liikmesriigi juures. Kas see kujuteldav rindejoon erimeelsustes energia saamise asjus, kas see kulgeb nende vahel, kellel on energiaallikad, ehk ehk Venemaa võib-olla ka Türgi ja nende vahel, kes taotlevad igasuguseid energiaressursse oma majanduse edendamiseks? No mingil määral on see nii, et välispoolsed varustajad siis Araabia riigid, Põhja-Aafrika, härra, ainsana Euroopa riigina ja Venemaa nad ju üritavad Venemaa juhtimisel ka mingid koostajad rajada, aga Opekkis siiski Venemaa ei ole see araablaste ühendusena natuke teisi ka. Ja nende vahel ju käib ka võistlus, mis on aga suur häda, et ilmselt me silmad ei näe enam iial odavat naftat vaid praegu juba eksperdid arvavad, et see hari tootmise hulk ikkagi suurem. Et see on kas praegu juba natuke möödas või kohe tuleb need arvamused erinevad, mis tähendab aga, et nõudlus suureneb pidevalt Aasias eriti. Ja see tähendab, et see nafta hind ainult kallimaks minna. Järelikult on hirmus kiire muude võimaluste leidmisega, aga seda ei saa käsu korras teha, kõik innovatsioon ja see võtab aega, tegeletakse nii Ameerika Ühendriikides Euroopa liidus üpris usinalt sellega. Aga siiski keegi ei julge öelda tähtaegu, millal miski uus tootmisviis või, või tooraine on sellel tasemel, et me saame teda massiliselt kasutama hakata. Nii et olukord on suht tõsine. Teid, Andres Tarand on nüüd valitud keskkonnariskide analüüsi koostajaks selle kuulsa Nord Stream Läänemere all kulgeva gaasijuhtme keskkonnariskide hindamise asjus, siis kuidas selle asjaga on? Poola peaminister käis hiljaaegu Moskvas ütlemas, et ehitage see gaasitoru ikkagi maa peale, teda ei võetud seal kuulda. Nüüd on Rootsi küll suhteliselt väike riik öelnud, et, et keskkonnariskid on liiga suured, et anda luba selle rajamiseks Roosi lähedale. Mis meeleolud Brüsselis praegu on? No meil oli avalik arutelu, mis on kohustuslik kaasa, see oli petitsioonide komitee, kuhu kaebasid siis kolmanda sektori seltsid Leedust, Poolast ja natuke oli Eestit ka otsa pääl ja see oli tegelikult need päev ühte väravasse. Mõttetu selline ehitamine sellisesse merre, mis on nii õhuke ja niikuinii haavatav juba ja, ja viletsas olukorras. Aga sealt need oponendid tasakesi torisesid, alguses oma ettepingis, aga siis lahkusid üldiselt, sest et nad nägid, et seal on võimalik midagi eriti oponeerida, sellele see aga eriti palju. Sest et ma arvan, et kuna tegemist on ikkagi otse öeldes Putini plaaniga ja mitte mingi Saksamaa või kellelegi Nemad olid lihtsalt realiseerisid, mis neile ette pandi, seda ei taha need kumbki pool tunnistada ja iseäranis ilmselt Putin, et tema plaan kuidagi võiks väär olla, sest et tema põhi on ikkagi puhtpoliitiline ja sellest rääkida üldiselt ei taheta. Mina üritan seda küll siiski alati teha, sellepärast et on mõttetu nihukest pimesikku mängida, silmad sulgeda. Selles aga praegu Euroopa komisjonile maksavad on ainult keskkonna argumendid ja sellepärast tuleb ka neile keskenduda. Ja meil on siin lootusi ja sellepärast, et ma kavatsesin kuuendal märtsil käia väljas komisjonis uppunud Vene sõjalaevade ja muude laevade asukohad, palun näid kindlasti uurida, mis peaks võtma. Aega on, kui Tallinnast evakueeriti Nõukogude laevastiku ja nendest ei ole silmale keegi millegipärast rääkinud aga nad on seal põhjas täies lastis. Nii et sealt tuleb seekordne takistus ja, ja noh, lootus on selle peale, et äkki kuskilt tuleb kunagi mõistus pähe. Aga lootus Ja siis oli ju plaan nende toru rajajatel, et, et niisuguse testimismaterjalina kasutada mürgist, kas oli gaas või vedelik, kas need uudised ikkagi kõik on jõudnud Brüsselisse ja leidnud seal vajalikku tähelepanu? Seda otse isegi sellel avaliku arutluse päeval ei räägitud, see oli liiga värske ja minul ei olnud ka arusaamist, mis asi ta tegelikult on. Jutt oli ajalehes vähemalt vedelikust. Ja selle peale on nüüd Eestist tulnud juba ka vastuargument, et annust vennad Jüssid avastanud, et hülged käivad seal gotlandi süvikus põunamas, ma ei tea, miks seda ma ei oska seletada. Aga, aga noh, et seda vedelikuna süütuks ei peeta, ühesõnaga seal üks väike argumente hulga argumentide juures. Ja kui neid asju kõiki õnnestub tõepoolest näidata, et nad on ohtlikud ja maksma peaks õieti parem karta kui kahetseda. Aga praegused Nord Streami vastased, kuigi ta vastuseid anda ka üksikküsimustele, on nii, et noh, me oleme juba torud ära tellinud, ühesõnaga selles laadis, et me teeme seda niikuinii. Aga komisjon on ka selgelt öelnud Tiimas keskkonnavolinik, et kui Euroopa nõudeid rikutakse, siis see projekt pooleli, nii et et seal on ka Lotus, mis toetub veel kolmandaks, sellele suhteliselt ebaselge ja uute gaasimaardlate käikulaskmine Venemaal. Investeeringud on hilinenud ühesõnaga seega venitab, pikendab seda projekti algust. Nii et siit ja sealt neid asju natukene võtta, asi päris lootusetu, need edasi tuleb tegutseda. Mis läheb suurele Saksamaale suurele Prantsusmaale korda, mis siin väikeses Läänemeres üldse juhtub või tehakse? Saksamaale peaks minema, tema on ka Läänemereriik. Ja kohustunud. Nii Espoo konventsioon, Johannes määrab siis näete õigused kalda või noh, kõik need vastava riigi õigused ja rahvusvahelised õigused. Ja teiseks lükom, mis jälgib keskkonda, mille otsused ei ole kohustuslikud, aga kütuslikud ja nakk Saksamaal on teadlasi küll, kes sellega tegeleb ja nad võivad öelda, et Läänemere seisund ei ole, niiet too märga saasta igaks juhuks juurde. Aga muidugi, need on niisugused hääled, mis Saksa inimesed on üldiselt distsiplineeritud. A valitsuse vastu Nad palju ei taha hakata jorisema. Ainult rohelised peavad kriitikat, sest Merkel tegi seda enne valimisi, pärast valimisi on ta täpselt sama ja see on selles, mis osa etendavad praegusel ajal suured riiklikud monopolid. Need ohjavad poliitilist tahet üsna palju. Nii et need tuleks küll kõik lõhkuda, aga selle vastu on just Saksamaa ja Prantsuspraegu.