Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on meie uudiste toimetaja Mall Mälberg kes pälvis oma töö eest kõrge riikliku autasu valgetähe viienda klassi teenetemärgi. Vestlust juhib Marje Lenk. Täna, mil me sinuga juttu ajame, on teisipäev. 19. veebruar, sa tulid just otse saatest kolmest kuueni. Mida sa teed? Üks kord nädalas. See on sinu lisatöö, sa teed seda oma vabast ajast, teen küll. Mulle meeldib teha sellepärast teemgi. Seal on teistmoodi kui uudistes. Kõigepealt muusika. Intervjuud on pikemad, lahedamad ma ise valin, mida ma teen. Ma ei pea lähtuma sellest täpselt, mis sel päeval kõige tähtsam on. Tavaline isened. Mall sa said kõrge autasu. Sa võiks ju nüüd vähem tööd teha. Sa ei pruugi oma vabast ajast siia raadiomajja tulla, jälle saadet tegema, võiksid nautida elu. Jah, aga ikkagi see mulle meeldib, noh, sellepärast teemgi. Sul on kasutada kaks tundi, sina sisustad sellest kolmest saatetunnis, siis kaks tundi. Sa saad seal mängida umbes puhul tundi muusikat, sa saad mängida oma lemmikmuusikat. See on suur asi. On küll. Mulle tundub, et see aeg võib isegi pikem olla kui pool tundi kahe tunni peale kokku. Seal on päris palju muusikat, tegelikult kunagi meeldisid sulle Lionel Ritchie ja Tiina tööner. Kas sinu maitse on muutunud või oled sa hoopiski kõigesööja? Ma olen enam-vähem kõigesööja. Päris mis puutub nüüd Lionel õitšis, siis Ta meeldib mulle endiselt, aga tõsi küll, ma ei mängi teda enam. Tina Turnerit aeg-ajalt küll. Aga ma pean ütlema, et mul ei ole niisugust kindlat eelistust ega kindlaid lemmikuid, eriti ma mängin seda, mis mulle, kel meeldib ja need asjad muutuvad, tulevad uued plaadid ja Yaleva, mängin mingit uut muusikat. Ma lugesin ühest ajakirjast, et Ameerikas ühel lennuväljal mängitakse väga sagedasti Tiina tööneri laule ja tead, miks nelja selleks, et lindusid stardiplatsilt eemale peletada. Nii et tema muusikas on tõesti niisugust powerit, on, on ja teda mängitakse tôesti, mängin minaga rokklaulja ja uudistada toimetajatöös, on isegi veidi sarnasust. Ka uudistetoimetajatöö nõuab energiat, jõudu, enesekindlust, keskendumisoskust, et siis kui kell lööb täie rauaga anda jah ja jõudu, on vaja kiirust teada, mis sa teed ja hetkekski nagu ei tohi pead kaotada. Tõsi küll, ega neid SOS olukordadeni väga tihti ei esine, viimasel ajal. Eesti on selline rahulik ja natuke igav põhjamaa aga kui juhtub, siis jah, sul on õigus, on vaja seda powerit, see võidujooks kellaga ka kogu aeg, mitte kogu aeg. Aga jah, ja see on puhtpraktilistel põhjustel teinekord ilma, et midagi juhtuks, isegi lugu ei jõua valmis, reporter tuleb loolt viimasel minutil ja isegi on seatud valiku ette. Kas see lõik läheb eetrisse sellisena, nagu ta on, võib-olla vähekese pikk, võib-olla oleks jaa kontsentreerida tihendada või ta ei jõua üldse sellega eetrisse, et selline valik näiteks tekib, kui hästi töötab sul bioloogiline kell? Töötab päris hästi, ma tean, enam-vähem, mis kell ma pean oma laua tagant püsti tõusma ja stuudiosse minema, aga minu töölauast on kell nii mugavas kohas, et ma ainult tõstan korraks hetkeks silmad ja lihtsalt registreerin elektroonilise kella nagu tagavaraks. Aga üldiselt jah, töötab bioloogiline kell. Sinu käest küsitakse, mis on need teemad, millest sa ei tunne end kõige kindlamini, milles sa hea meelega lugu ei teeks. Meil on toimetuses ju enam-vähem niimoodi, et me teeme kõike, aga ikkagi on inimesed, kes eelistavad mingit valdkonda ja me teame, et on selles valdkonnas tugevam kui teised. Ma teen üldiselt väga vähe näiteks näituste lugusid. Ma ei tunne ennast selles valdkonnas kodus mõtlen kunsti näitusi ja on lugusid, mida on teha väga raske, näiteks rahandus ja teatud asjad põllumajanduses ka. Aga ega ei pääse, neid tuleb teha, kui vaja on. Kui ma veel Ameerika hääles töötasin, siis tuli mul Rodeost otseülekannet teha, et enne seda nägin ma küll hirmsasti vaeva, et endale selgeks teha. Need terminid ja kuidas see asi üldse käib, et üks asi on, võtad mingist Metsiku Lääne filmis seda asja, kõik on ju meeletu tempokas ja, aga ei tea iial, et kas see ratsutaja sai plusspunkte või miinuspunkte või mida üldse vaadatakse. Et see tuli nagu kõike selgeks teha, et siis ma olin parasjagu pabinas, kes sulle on õnnestunud teha ka intervjuusid. Maailmakuulsate lauljatega oma lemmikutega ei ole, ma olen küll nende kontserte nautinud, aga ei näidanud, teinud ütleme niimoodi, et meie muusikatoimetajad ja mitte, et me uudistes neid kasutanud ei oleks, aga me tellime siis nendelt. Aga tahaksid teha küll, noh, mis seal salata, edevus on ju inimlik, omandas meie kolleeg Neeme raud, kes elab New Yorgis, vaadanud Broadwayl kõiki muusikale ja on jaganud oma muljeid ka raadios. Kui sina Ameerikas elasid, kas käisid ka vaatamas nii palju kui võimalik muusikale käisin küll. Ja ma pean ütlema, et ma olen neid ka pärast Ameerikat vaadanud. Olen Londonis vaadanud ja Ameerikasse tagasi reisides olen püüdnud jälle vaadata, jaa jaa. Kanadas kui olen käinud pool, kus need maailmakuulsad muusikalid jooksevad. Jah, mulle meeldib, milline professionaalsus just sulle isegi võib-olla ei pruugi meeldida see muusikal ise, aga sa naudid seda, kui professionaalselt see tehtud on, seda ei saa mitte nautida. Paljud inimesed, kes on vaadanud Broadwayl muusikale, ütlevad, et pärast seda ei taha Eestis ühtki muusikali vaadata. Kuidas sinuga on? No ma olen ikka paari vaadanud, üks oli helisev muusika, ma mäletan ja teine oli see Jüri naela seotud tantsulugu Ameerika noortest, ma ei mäleta selle nime. See viimane oli tegelikult päris heas tantsuseade, see oli nii hea ja Liisi Koikson laulis, et need kaks asja tegid sellest täiesti vaadatava. Ei olnud enam midagi. Kui palju sa kodus muusikat kuulad, kui tihti sa plaate peale paned või oled sa rohkem teleka inimene? No vaat, asi on selles, et kusesid uudistest koju lähed õhtul, siis? Jah, sa paned nagu teleka mängima, ütleme niimoodi, vaatad, mis seal on mõningad saatel, mida, nagu on vaadata, uudistest on vaja nagu pilk üle lasta. Aga muusikat ma kuulan laupäeva pühapäeva hommikul näiteks, või kui ma seal pärastlõunal juhtun kodus olema ja midagi tegema, siis kuulan muusikat kuulusse. Kokk ja restoranipidaja Dmitri Demjanov on öelnud, et söötja muusika on tema elu värvid. Mis on sinu elu värvid? Ma ütleksin, et, et reisimine ja söök ja vein, kas sinu kohta võib öelda, et sa oled gurmaan kokk? Ma olen väga meelitatud, kui keegi niimoodi ütleb, aga eks ma väikest viisi olen. Kes huvi söögitegemise vastu algas lapsepõlves keedetud makaronitestija praetud kartulitest või tuli see hiljem? See tuli ikka tükk aega hiljem ja Ma arvan, ma olen peaaegu kindel, et see tuli Austraalias, kui ma puutusin kokku lihtsalt teiste maade toiduga mida ei olnud ju siin kunagi söönud itaalia toit ja hiina toit ja üleüldse aasia toit, tai eriti et see kõik sai alguse Austraalias. Kas sina siis niisuguseid tavalisi toite üldse enam ei söö? Praekartulit hakklihasousti raadiomaja kohvikusse on küll, jah, aga kodus ei tee, ei tee. Keegi küsib, et kas gurmaan Mall Mälberg teeb kodus ainult peenik toite? Ei tegelikult see ei ole õige, sellepärast et minu põhimõte, kui ma midagi teen, on see, et toit peab olema sedavõrd lihtne, et on aru saada, mis seal sees on. Algained peavad olema absoluutselt arusaadavad niisugune pudru, milles keegi midagi aru ei saa, millest see tehtud on, ei kõlba nagu kuskile, seetõttu on noh, nagu see ütlemine peeni toite täiesti vale. Just lihtsus on see. Aga noh, seal on jälle omaette kunst leida need lihtsad asjad, mis on kokku suurepärased ja mida sa siis naudid hile, milliste toitude tegemise periood sul praegu on? No praegu on mul taiperiood, kuna mu viimane puhkus oli Tais ja mul on see vaimustus veel peal. Käisin taisse, kokakursustel koguni käisid Tais kokakursusi ja mul on kodus seina peal klaasi all sertifikaat, et ma olen lõpetanud. Royalt sai mari paat skooli, kas sa nuhkisid selle juba siin Tallinnas välja? Niisugune asi on olemas, selle ma avastasin, days seal hotelli juures. Keegi rääkis mulle, kes teadis selle kohta ja ütles, et need on väga head. Ja niimoodi ma sinna sattusingi ja kaua see kestis, siis oli ainult üks päev. Aga see oli selles mõttes tore, et kõigepealt, et selle hotelli peakokk tutvustas meile neid toite, mida sellel päeval siis seal kursusel tehti, siis? Ta tegi nad kõik nagu läbi Tai toite saab ju imeruttu teha ja selgitas ja seletas meile kogu aeg. Siis ta andis meile valida tume, ise teha tahaksime ja siis vastavalt jagati meid niimoodi, et kahekesi tegime ühte toitu ja teist toitu, aga ise valisime ja teine grupp tegi teist toitu ja tegelikult me olime ainult viiekesi, nii et väga lahe oli, et igale toidule igale inimesele jätkuks piisavalt tähelepanu. Ja siis me saime küsimusi esitada ja maitsete kohta küsida igasuguseid maitseaineid, mis ta seal seletas. Ja see lõppes kõik siis pidulikult kaetud lauaga, kus me siis sõime ära need toidud, mis me ise tegime. Ja siis alustasime teise grupi tehtud toite pärast saime siis selle sertifikaadi, et me oleme selle lõpetanud, selle kooli kursuse siis põllemütsi ja retseptid ka muidugi nende toitude retseptid kaasa, mis me olime teinud. Kas tai toidud on mahedad või teravad, pigem ikka teravad. Muidugi võib Tai toitu küsida, kui sa seal reisid, et nuts poissi, et noh, et mitte vürtsine. Ja uskuge mind, see on veel piisavalt vürtsine. Kui koju tagasi tulid, siis hakkasid kohe tai toitu tegema ja tegin esimene kord ei õnnestunud nii hästi, et ma rahul oleksin olnud, aga teinekord oli juba korras ja siis kutsusid tütre sööma. Noh, ma veel nii ei ole riskinud, ma tahaks veel lihvida. Neljas. Kas meil on kõik maitseained olemas või pead sa neid kusagilt mujalt tooma? Palju on olemas? On tõesti niisuguseid asju, mis ei ole ja siis need tuleb reiside pealt hankida, aga saab hakkama. Sinu hea sõber on meisterkokk, Imre Kose. Savist tüütas teda päris tihti. Ma kardan ka, et kui mul jälle midagi küsida, siis on Imre see, kellele ma helistan ja kui ma teengi oma tütre pärast selle piduliku lõuna, siis võtan pliiatsi paberi kätte telefoni ja hakkan siis Indrek pinnima. Vaata et mul on see kavatsus seda teha ja seda teha ja Imre siis jagab nippe ja kavalusi sussid Imre juurest piparmündiõli, mida piparmündiõliga tehakse. Kui ma selle olin koju toonud meeletult hea, siis mul tekkis sama küsimus, et Imre on hea müügimees, et miks ma ta Kossi loomulikult helistasin talle tagasi. Ja siis ta luges mulle Vorinale, et umbes 17 kohta, kuhu see kõik võiks sobida ja ütles hakaga proovima. Õnneks on see õlipudel muidugi hästi väike ja sinna salatikastmesse näiteks piisab ainult paarist tilgast, aga ma ei ole veel proovinud. Sul on kodus tohutult palju kokaraamatuid, kas neid on tõesti nii palju vaja? Sa ei kujuta ette, missugust naudingut pakub nende lehitsemine. Et ma arvan, et ma oma elu lõpuni ei jõua sealt kõiki toite ära teha, aga ma ikka ostan neid jälle juurde. Tõsi küll, mitte enam sellise tempo ja innuga nagu varem, et nüüd ma ostan pigem tippkokkade raamatuid. Kõigepealt ma ma vaatan ja uurin neid tippkokki, et kelle, et toit või kelle maitse võiks nagu minu omaga sobida ja selle järgi nagu otsin, siis noh, Londonis näiteks saab peaaegu kõik. Kuidas Tallinnas on, kas käid tihti väljas söömas? Jah, käin küll. Kui tuleb mingi uus koht, eks ma siis ikka proovin, aga noh, mitte nii meeletult, mitte nii et kui tuleb uus koht, et siis kohe raudselt lähen ma praegugi mõned uuemad käimata itaalia toit meeldib sulle ikka kõige rohkem. Jah, ja Tallinn samas vaata, kui kaua püsib businessis kontroventa. Ei no ei juleta teda mitte miski. Imre Kose teeb Itaalia toite ja noh, tal ei ole ju lausa niimoodi itaalia restoran, aga ma tean, et tema eelistused on ka Itaalia, Hispaania ja Tai natukene. Tema eksperimenteerib nii tohutult oma toitudega, et noh, et need on igal juhul head, ükskõik millisesse Imre kohta sa sööma lähed, räägime kookides ka. Vanasti küpsetasid seal peaaegu vaata iga nädal ja külmkapis oli sul alati kook enam ei ole, juhtus niisugune väike proosaline lugu, et õde kinkis mulle kaalu. Ja pärast seda ma siis enam ei tee, kooke kogu aeg ise kodus külas, kui keegi pakub ja kui ma lähen kuskile välja ja mingit head, siis käikene ikka söön, aga mitte nii, et iga päev enam. Jumal, kui sind vaadata, siis sa ei peakski muud sööma kui kooki. Sa oled ju nii sale, noi enam nii sale, kuidas nii sale inimene üldse suudab uudistetoimetuses vastu pidada? No minu elu on läinud natuke kergemaks võrreldes mu noorte kolleegidega, Ma nimelt enam ei tee öiseid vahetusi ja ei tee ka 24 tunnist vahetust, mis oli veel kolm aastat tagasi täiesti tavaline. Nii et selle võrra natuke ja kui nii võib öelda, vanus kasuks tulnud hea toidu juurde kuulub ka hea vein. Kus sina selle veinihullus oled saanud? Ikka jälle Austraaliast, sellepärast. Hea veinimaa ja seal lihtsalt Ta on kombeks nagu prantslastel itaallastel Ki õhtusöögi juurde või lõunasöögi juurde ka jõuaks, ikka veini. Ja sealt see algas, kui ma Eestisse tagasi tulin, siis ma tundsin asja vastu juba palju rohkem huvi. Tutvusin siin veini inimestega, käisin ühel koolitusel näiteks isegi käisid veinikoolitusega ja see oli super. See, kes koolituse tegi, oli orniast Napa Valley'st, Napa Valley veinid on kuulsad ja kallid. Tema liberyntšeri veiniistandusest ja ta selgitas, kuidas veine sobitada toiduga, mis on üks alatine probleem ja mida inimesed ei oska ja eelistaksid kuskilt lugeda. Praeguseks ajaks on ilmunud juba üsna mitu raamatut selle kohta, just nimelt, kuidas sobitada mingit toitu mingi veiniga ja alati on selle soovituse juures ka see vein, mis Tallinnas olemas täiesti või noh, kuskil Eestis. Aga tol hetkel seda ei olnud, sellest ma pakun aastat viis tagasi või nii näiteks niisugune asi Sulle tuleb külaline ja ta toob sulle veini. Sa ei tea sellest veinist midagi Su toidude klapisele veiniga sa teed nüüd lahti ja vein on nii hirmus kuiv, et noh, et sulle ei maitse, sa mõtled, mida teha, väga lihtne nipp pakku enne sidrunit, pärast seda pärast sidruni taandub see kuiv vein hoopis teistsugusena, inimese maitsmismeeled on, on nagu selle sidruniga muutunud. No see on niisugune väike nipp, aga ta õpetas väga kasulikke asju, seal sajab punast veini rohkem kui valget või ja mulle meeldib punane vein, punane vein on ka tervisele räägitakse väga hea. No ma loodan ka ja sa oled käinud ka Austraalias veinituuril, kui palju neid veinitööstusi seal igal sammul võiks niimoodi öelda? Ma olen käinud üsna mitmes suures-kuulsas nagu linde Mans näinud, eks, ja vin ham ja rosmon Rausmantan nendest võib-olla väiksem. Aga nagu Kalev Keskküla oma raamatus kirjutas, just andekad veinimeistrid. Ja ma pean ütlema, et Roosmanud on üks minu lemmikuid ja on aastaid olnud ja ja ma arvan, et see võib veel tükiks ajaks jääda. Muidugi uusi veinimeistreid ja veiniistandusi tuleb kogu aeg juurde ja iial ei või teada. Aga rosmanud on niisugune veinitegija, kui sa lähed Tallinnasse veini ostma, siis sa vaatad kindlasti kõigepealt Austraalia veinide poole, vaatan ja ja sellepärast, et ma tunnen neid, ma olen nendega harjunud ja oleneb meeldivat. Kui kallis on kõige kallim vein, mida sa oled proovinud, maksis mitu 1000 ja olen käinud ka šampanja tegustatsioonil, kus alla 2000 vist üldse ühtegi pudelit ei olnud. Aga ma ei ole jälle see inimene, kes oskaks seda nii väga hinnata. Ma ei ole nii haritud, veini asjus võib nii öelda. Sa pead Sydnid maailma üheks ilusamaks linnaks, milles ilu seisneb? Puhtas ilus, ütleksin ma, seal on kõik ilus. Seal on majad, ilusat looduspuud, pargid, meri, rannad ja kui sa lähed, ütleme kõige kuulsamate maamärkide juurest ära, ma mõtlen siis ooperiteatrit ja neid kuulsaid randu nagu bonsai piits, kui sa lähed kuskile eemale, lähed lääne poole. Sealsetel linnaosa seal on jälle teine võlu. Sydney kesklinnas, muuseas, on on kohti, mis meenutavad väga palju Londonit, briti mõju on tunda. Aga tulles nüüd nende lääneosa linnade juurde, et need on vaesemad, ütleme seal ei ole merd, seal ei ole nii palju loodust majade vahele võib-olla. Aga need majad on niivõrd omapärased, et mulle meeldivad isegi need, kuigi Sydney elanikud ise hindavad ikka Ida linnaosasid palju kõrgemalt, need on need, mis jäävad äärde, kus sina elasid. Pane püüdžil ookeani ääres, kus olid Austraalias õnnelik. Olin ikka, aga siis, kui Eesti jälle vabaks sai, noh, siis tekkis valikumoment jälle, nagu oleksin tahtnud tagasi tulla, teisest küljest oleksin ma võinud ka sinna jääda täiesti vabalt, lihtsalt elu läks, nii et tulin ära. Mille järgi sa kõige suuremat igatsust tundsid oma töö järgi, ma arvan, tegelikult see kõlab küll võib-olla, et noh, et kas ikka oli tõsi, et aga jah, oli küll, et kõik, mis mind ümbritses, oli ju kena, armas lapsed olid kaasas, kõik oli olemas, mitte millegi järgi, nagu ei olnud põhjust igatseda, aga nagu oleks tahtnud midagi teha ka seal olid ju ka Eesti raadiojaamad pisikesed. Kas seal ei oleks saanud seal oli üks ja Sydneys tõepoolest, aga ma ei oleks iial sinna saanud, sellepärast et selle omanik pärandas selle oma pojale nagu ma ei tea seda asjade käiku täpselt, aga, aga tema nägi minus konkreetselt niisugust ülevõtjat nagu. Ja mind ei soovitud sinna raadiojaama. Jah, see oli ainuke koht, kus ma oleksin saanud teha seda tööd edasi natukenegi mingilgi määral. Ja ma oleksin seda hea meelega teinud, aga nad otsustasid ikka, et vanad olijad ikka peavad seda tegema ja siis nii ta läks mitu aastat Austraalias elasid elanudki nii väga kaua, kaks ja pool. Sinu poeg elab oma perega praegugi Austraalias, ta vahepeal nagu püüdis ka siin ennast sisse seada, aga talle meeldib Austraalia rohkem. Jah. Ta tuli korraks ja arvas, et ta võiks jääda ja kuulas maad ja tegelesin muusikaäriga pisut, aga ta oli siin ja mina sõitsin tol hetkel ära, ma olin meediakursustel Taanis ja tulin tagasi ja nad lapsed olid mõlemad mul lennuväljal vastas ja ma sain kohe aru, et neil on mulle midagi rääkida, sest ott oli täiesti äraseletatud näoga. Ema Me viime sind nüüd lõunale otse lennujaamast. No selge, viisidki ja siis ta teataski. Ta on otsustanud, et ta läheb tagasi. Kas tema on viiruse, austraallane, aga šotlane, aga, aga kui nüüd austraallaste rääkida, siis millised on austraallased? Ega mina pole võib-olla kõige õigem ütleja, sest et ma elasin seal ikkagi vähe aega, aga ühes suhtes on nad eestlastega sarnased. Endast paremat ei pea. Nii nagu eestlased arvavad, et nad teavad kõige paremini kõiki asju. Nii on ka Austraallaste selline arvamus. Nad jumaldavad näiteks Euroopa tagapõhja. Kui inimesele on Euroopa tagapõhi, siis on see nende jaoks midagi ääretult erilist. Muu maailm nagu ihaleb Ameerika tagapõhja. Aga minu mulje järgi on nad toredad. Inglise keeles on üks niisugune hea sõna Isidoving. Nendega on tore ja lihtne suhelda. Nad hakkavad suga rääkima, alati nad ei võõrasta, nad on lahked, kena, abivalmis, see on üldine mulje rahvast, kelle keskel sa elad. Sa ei ole Austraaliat päris maha jätnud, käid seal ikka aeg-ajalt? Jah, eks ma käin oma poega ja pojapoega vaatamas. Nüüd pole tõsi küll. Ma juba neli aastat käinud, et nüüd oleks nagu aeg jälle minna. Sa ütlesid kunagi, et kui sa Austraaliast Ameerikasse kolisid, siis olid selle üle väga rõõmus, sest sa jõudsid Eestile lähemale. Ja oligi niimoodi, et Austraalias tuli teinekord pisar silma, mõeldes kui kaugel ma tegelikult, et Eestist olen, Ameerikas tundus, et noh, et ukselävel peaaegu see tundus nii tühine see vahemaa, see mingi seitse tundi Kopenhaagenisse, Washingtonist. No kuulge, mis vahemaa seal? Ei midagi, selles mõttes oli küll jah, palju parem tunne. Mida sa Ameerika hääles töötades kõige rohkem õppisid, mis kasu sa sealt said? Teises riigis töötamise kogemus on ilmselt kõige olulisem teises riigis elamise kogemus, sealse poliitikaga sealsete inimestega tutvumine. No kõik, mis Ameerika suudab pakkuda ühele ajakirjanikule ja usu mind, et seda on ikka päris palju. Näiteks, ma elasin oma kodust, kui ma läksin jalgsi, siis valge maja oli 20 minuti kaugusel juba sealt. Ta marssimine tõstis niisugust enesetunnet kõvasti. Mul on eluaeg välispoliitika meeldinud ja ma olen selle vastu huvi tundnud ja see linn oli nagu minu jaoks. Sa tõid kaasa sealt ka niisuguse kiire esinemistempo mõnele võistluse meeldida, mõnele mitte, aga nüüd ju räägivad kõik kiiresti, jah, et ma mäletan, kui ma rääkisin, siis mõni raadio kuulaja kangesti protestis, need räägib liiga kiiresti, aga see tempo tuleb Jasoniga ameerikalik tempo tuleb tõesti kaasa. Ja nüüd ma olen nagu vana tempo jälle tagasi võtnud, kui sa Ameerika hääles töö lõpetasid, Eestisse tagasi tulid. Siis sa tulid raadiosse tööle, aga olid siin suhteliselt lühikest aega, läksid ära, Läksid poliitikute juurde, Reformierakonna büroosse. Miks see niisuguse käigu tegid, kas seal maksti rohkem raha? Seda ka. Aga ma läksin sellepärast, et ma tahtsin minna, tahtsin jälle midagi teistmoodi proovida. Ja tahtsingi poliitikasse minna, kuigi noh, ütleme, et mina vahendasin poliitikuid, mina olin pressiesindaja ja pressinõunik, et ma vahendasin poliitikuid, aga ma olin ise poliitika keskel ja, ja ma sain nagu aru, mida seal tehakse, kes on tegijad ja kuidas seda poliitikat tehakse. Nii et jälle üks periood minu elust, mis tuli mulle hirmsasti kasuks sattunud, et neid mänge natuke ikka pea. Sa kandideerisid isegi 1999. aastal Riigikokku, kui sa oleks saanud, kas oleks tõesti läinud? Sellele on tagantjärele raske vastata, peaaegu, et võimatu. Ma ei tea, küllap oleksin, aga, aga ma ei ütle, et see vastus nüüd õige on ja siis ühel hetkel otsustasid sa, et ei, minu koht on ikka raadios ja see oli see hetk, kus Reformierakond võitis valimised. Ta hakkas valitsust moodustama ja järsku tundus, et see ei olegi enam nii huvitav, et opositsioonis olek oli palju põnevam. Hoopis rohkem oli teha vaja hoopis rohkem oli vaja mõtelda ja tegutseda ja ja siis siis oli mul nagu valida seda vähekese teistsugust tööd. Ja Ma olin juba hakanud ennegi vähekese mõtlema, et kui raadio mängis, seal kõik tuttavad rääkisid ja kuidagi nagu tuli niisugune mõte äkki läheks tagasi. Ja pärast seda 99. aasta märtsi, kui siis tehti uus valitsus, siis ühel päeval ma otsustasin päris kindlalt, et ma ei taha minna Ühegi ministri juurde nõunikuks, mis oleks olnud niisugune üks võimalus näiteks. Ja niimoodi ma siis otsustasingi, et ma, et ma tahaks raadiosse tagasi, tulin nii vaikselt, tollase peadirektori käest küsima, et kas äkki saaks tagasi ja mind võeti tagasi seal põhjustel just uudistesse, et ma ei olnud kunagi teinud poliitilisi avaldusi ja pinud ennast kommenteerima poliitilisi asju. Mina leidsin, et minu töö on vahendada poliitikud ja ma otsisin alati ajakirju kodanikele kommentaari jaoks poliitikuid, kes olid asjaga kursis ja seetõttu ei tekkinud nagu niisugust vastuolu, et ma tulen uudistesse tagasi tööle küllalt, mõni jälgis sind väga hoolega, jälgis, jälgis, aga ma ise jälgisin ennast ka. Ja tegelikult efekt oli hoopis vastupidine. Ma jälgisin ennast nii hoolega, et ma Ma nimelt hoidusin tegemast saatelõike või intervjuusid, mis oleks andnud põhjuse kellelegi ette heita mulle, et ma ei tea oma lugusid nii nagu avalik-õiguslik, kus raadiojaamas peab tegema, küsitakse sinu käest, et kas sinus on ka sellist ajakirjanikku, kes nähes mõnda ametnike lollust või tegemata jätmist, haarab kohe telefonitoru või mikrofoni ja nõuab selgitust. Niisugune rabistaja ma nüüd nii väga ei ole, aga ma olen seda teinud küll jah. Mitu korda see ei ole mitte niivõrd uudistes olnud, kui see oli päeva süda oli mõne aja eest veel see saade nagu praegu on uudis pluss, et kui natuke pikemalt on saanud. Neid asju seletada olen teinud küll ja sa ütlesid, et välispoliitika on sind huvitanud ammust aega. Milles huvi algas, ma ei mäleta, milles algas, aga, aga see oli kooliajast. Kui ma koolis käisin keskkoolis veel, sa käisid seitsmendas keskkoolis ja ja täpselt, kas seda võis miski ajendada või olin ma huviline, ütleme, igasuguste asjade suhtes, aga ma mäletan, et mul olid kõikide riikide pealinnad peas kõikide riikide presidentide nimesid teadsin. Ja isaga ikka võistlesime igasuguste viktoriinide tegemises ja, ja sealt see on alanud ja on jäänudki ja sellepärast ka uudistetoimetus, eks ole, ja et ma pean nagu kuskil mujal tahtnudki töötada. Ja mulle meeldib uudiste puhul ka see, et kui ma lahkun siit, siis ma ei vea endaga kaasa seda taaka, et mul on suur saade vaja teha, ma pean pläma, keda kutsuda, kellega rääkida, mismoodi tähendada stsenaariume tegema. Mulle meeldib tõesti, et ma panen ukse kinni ja ainuke asi, mida ma pean tegema, jälgime uudiseid. Sul on olnud ka head õpetajad. Uudistetoimetusest ütlesid ju kunagi suured välispoliitika asjatundjad, Harri Tiido ja Raul Meel? Jah, vahepeal oligi uudistetoimetus nagu jagatud, et sise- ja välisja, mina olin seal välispoole peal ja see oli väga tore aeg, sellepärast et lisaks Harryle ja Raulile oli seal ju veel Peeter Kaldre näiteks tol ajal ja Aadu Hiietamm ja kes kõik on meie ajakirjandusest tud nimed just seoses välispoliitikaga. Mis sind välispoliitikas konkreetsemalt huvitab? Ma jälgin muidugi muudest teemadest rohkem praegu näiteks Ameerika presidendivalimiste eelvalimisi, Ameerika on mind alati huvitanud siis Austraalia asjadel pean loomulikult silma peal, aga üldiselt huvitab jah nagu Ameerika kõige rohkem, kui sa reisil oled, siis sa käid kindlasti raamatukauplustes ja ostad raamatuid huvitavatest persoonidest, kuulsate naiste meeste memuaare ja nii edasi ja nii edasi olen ostnud küll, aga mida ma rohkem teen, on need, loen kohalikke lehti siis, kui ma kuskil oled. Kui üks kolm päeva on kohalikke lehti loetud, siis juba tuleb päris hea pilt, et eriti kui varem ka midagi tead. On sul plaan ka seekord presidendivalimiste ajal Ameerikasse sõita? Ma tahan küll jah, kui vähegi õnnestub, siis lähen ikka. Huvitav on ta hirmsal kombel sellepärast et, et kui lähtuda asjaolust, et ameeriklased on vabariiklasest tüdinenud ja valiksid meelsasti demokraadi siis on neil valida kas naine või mustanahaline, mida iial varem ei ole olnud. See valik on raske, aga põnev. Ja kandidaadiks jääb neist üks ja siis on vastamisi kas demokraadist naine või demokraadist mustanahaline ja teisel pool vabariiklasest väga kõrge renomeega väga hinnatud poliitik, kes on valge mees, siis ma ei tea, kui palju loeb see, et nad on vabariiklasest tüdinenud. Nii et väga huvitav valik sel aastal. Ja kui presidendiks saab mustanahaline, see oleks fantastiline, oleks küll, ja meie Neeme raud nagu kaldub arvama sinnapoole, et ameeriklased võiksid eelistada Barack Obamat. Aga noh, nüüd on jäänud veel Texases suured eelvalimised, võib-olla Texas toob selgust, vaatame, kui sa lähed Ameerikasse valimisi valgustama. Kuidas su töö siis välja näeb, kus sa töötad, kas pressikeskuses? Jah, välisajakirjanikele. On tehtud Washingtonis pressimajas pressikeskus ja seal saab nagu ligi kõikidele materjalidele, mis võimalik on ja jah, neid on päris palju, tegelikult intervjuudega, kuidas on, ma ei oska praegu ette öelda, kuidas sel aastal on ja kuidas see korraldatud on, aga varem ma pean ütlema, et eriliselt intervjuudega nüüd no nad ei suutnud nagu neid korraldada, kui sa ei olnud neid aasta alguses ära tellinud, aga siis jälle ei saa tellida, keegi ei tea, kas ta saab sõita või ei saa ja ei tea kellega tellida. See on niisugune asi, et nii ja naa, ma võin saada näiteks igasugustelt kohtumistelt või loengutel palju rohkem infi, kui sealt pressikeskusest samal ajal seal võib olla näiteks sel aastal on pressikeskus üles ehitatud hoopis teisel moel. Ahhetama paneb ja, ja võib-olla nad pakuvad ka intervjuu võimalusi, et ei oska nüüd päris öelda, kui sa Ameerikas käid, palju sa siis kohtuda oma endiste kolleegidega või on kõik laiali läinud? On laiali läinud küll ja suuresti. Ja Washingtonis elab meie toimetuse juhataja Washingtoni lähedal. Tema on seal veel ja siis on üks meie toimetaja on ka Marylandis Washingtoni lähedal, aga Neeme on läinud New Yorki, Nele Laanejärv elab Virginias, atsioonides, elab Rootsis ja Markus elab Tallinnas, õigemini Tallinna lähedal maal, enamasti sina said Ameerikas suureks sõbraks hõrekond külvetiga. Kahjuks Ilmar külvet on meie hulgast lahkunud, aga tema abikaasaga sa kohtudega tihti tun ja Vaike külvet käib igal aastal Eestis igasugu või on ta umbes kuu aega siin. Ja siis elab minu juures ja kuna me oleme mõlemad gurmaanid, siis me käime väljas mas peaaegu iga õhtu ja siis vaike kohtub kui Eesti, noh, ma võiksin nii-öelda kultuurieliidiga, eriti kirjanikega, siin käsis on Ilmari tundnud kunagi, kellega ta on ka töösuhted, sest Vaike andis välja Ilmarist mälestusraamatu ja, ja see ilmus siin Eestis. Raamat on Ameerikas, elasid sa Washingtonis, tihtilugu ütlevad meie inimesed, et Washington on üks väga igav linn. Tõeline Ameerika, see on New York. Mida sina selle peale ütled? No mina ütleksin niimoodi, et see, et inimesed arvavad, et New York on Ameerika, ei ole, päristasin, New York on maailmalinn ja kõige kuulsam linn kahtlemata, aga see ei ole veel Ameerika. Vazingdori kohta ütleksin ma niimoodi, et see oli minu kodulinn ja see oli poliitikalinn, seal tehti poliitikat, seetõttu meeldib mulle Washington päris hästi, peale selle on ta ilus linn, ta rahulik. Ta on madal, Washingtonis ei ole ühtegi pilvelõhkujat, seal on väga palju park. Ja Mashingtoni ümbritsevad osariigid on imeilusa loodusega kõik. Aga jah, et see, kes tahab mürtsu ja ööelu seda nagu Washingtonis tõesti ei ole seal poliitik. Seal on jälle teised eelistused. Aga sa pead käima väga paljudes kohtades, et saada aru, mis on Ameerika üks minu tuttav käis New Yorgis kuskil veel, kas oli vaikigi või Havalvest ütles, et no mis seal nüüd, no mis seal siis nüüd oli, ma ütlesin, sa ei ole käinud Ameerikas, et ära tule mulle rääkima, järgmine kord läks ta mööda idaranniku osariike ja tuli tagasi, ütles, et sul oli õigus ja et Ameerika ei ole New York ega ega Havai peab natuke rohkem sõitma ringi ja see, mis nagu selle idaranniku lääneranniku vahele, et see on veel kõige suurem Ameerika, et ma ei ole küll ise nii väga palju seal reisinud, aga ma olen käinud selles piirkonnas, mida nimetatakse metsikuks lääneks ja sa tulid mõni nädal tagasi Afganistanist, kus see hull mõte sul pähe tuli, Afganistani sõita? No näed, tahtsin minna. Aga Tallinnas ja tundub, et Afganistanis nagu päris sõda ei ole. Aga kui ma küsisin meid saatvalt kõrgel sõjaväelased, et miks me siis nagu ei pääse linna sõitma, et tahaks nagu kabuuliga näha, panime sõjaväebaasis nimelt kinni. Siis ta ütles mulle mal, siin on sõda, et sa ei saa aru, ega siis noh nagu lõpuni võib-olla ei saanudki sellest aru, selles mõttes, et hirmu tekkinud otseselt, aga sõda oli meie ümber. Me saime sellest aru, kuidas lennuk maandus, kuidas meid saatsid pidevalt sõjaväelased, kuidas meil olid pidevalt kuulivestid seljas ja kiivrid peas ja soomustatud autoga ringi sõitsime. Räägi sellest lennukisõidust, kuidas teie lennuk maandus, kuidas lennuk maandub? Kandahari ja Kabuli sõjaväelennuväljale nimelt? Reisijatel tuleb panna selga kuulivestid kiivrid pähe enne maandumist. Lennukis kustutatakse kõik tuled. Vähe sellest, ka välimised, tuled kustuvad, nii et lennuk maandub nagu nahkhiir. Tõenäoliselt sellepärast, et ei saaks rakett piss sihtida valguse peale. Ja heli peale raketi vist ei jõuta sihtida, sest heli tuleb ju tagantjärele. Lennuk on nagu ees helistet, et sellega kindlustatakse siis seda ohutust. Kui te jõudsite Kabuli, siis oh õnnetust, see hotell, kus te pidid ööbima, oli saanud paugu, oli jah, kui lennuk oleks hiljaks jäänud, et me oleksime võinud ju ka sel ajal umbes hotelli saabuda. Muidugi, tagantjärele ei pea seda keegi öelda, eks ole, võimleme, oleksime tee peal olnud ja kuna meid niikuinii saatsid soomusmasinad ja sõjaväelased kogu aeg, et me oleksime ju tagasi keeranud ka tagantjärele ei tea öelda, nii et see pauk läks lähedalt mööda. See ajakirjanik, kes saatis Norra välisministrit, kes juba oli jõudnud hotelli, see sai surma, ilmselt ta ei suutnud, nagu, kas siis pikali viskuda õigel ajal, kui tulistamiseks läks või ei arvanud, Taeta pihta saab, keegi ei arva, jota võib surma saada. Igatahes sai ta neli kuulitabamust. Teie plaanid muutusid, meie plaanid muutusid täielikult, ainuke asi, mis tegelikult õieti toimis, oli välisministri läbirääkimised afganistani presidendiga. Ja kohtumine Euroopa Liidu suursaadikuga Afganistanis. Need kaks üritust toimusid väga tugeva saatjaskonnaga. Aga mis tegemata jäi, oli Helmandis sõit sinna lõunaprovintsi, kus tegelikult eesti poisid teenivad ja kus on nagu kõige ohtlikum, kus on sõda kõige ehedamal kujul, et sinna ei saanud ka pooli linna peale, et sõita ja vaadata. Ta ei saanud pärast seda plahvatust hotellis rünnakut, õigemini olid julgeolekumeetmed muutunud järsku nii tugevaks, et me veetsime põhilise osa ajast sõjaväebaasis presidendi juurde. Me sõitsime läbi äärelinna ja see, mis ma nägin, ma võin öelda küll, et niisugust vaesust on võimatu ette kujutada, sellest ei saa rääkida, ainult nägema. Aga samal õhtul, kui me läksime Euroopa Liidu suursaadiku juurde, siis me läksime siiski läbiga puuli. Ta elas niisuguses vähekese paremas kvartalis kus diplomaadid elasid ja, ja vot kui me sinna sõitsime, siis auto nagu hetkeks takerdus liiklusse või liiklus on palju öeldud, sinna eeslita ja igivanade Toyotade sekka. Aga ta surus ennast nagu jõuga, läbinud olid soomusautod ees ja taga igal pool meil. Et hetkeks jäi ta seisma ja siis ma mõtlesin, et mis mul sellest kasu on, et kuulivest seljas ja ja kiiver peas ja soomusauto ja kõik, et et kui see mingi mees nüüd hüppab auto kõrvale täpselt auto kõrvale, seal nad olidki, tõmbab oma pommivööd, siis me lendame kõik tükkideks, eks ole. Aga see oli ainult hetk, kuni auto pääses jälle liikuma, nii et noh, nagu hirmu ei jõudnud tekkida. Inimene lihtsalt ei kujuta ette, et ta võib saada surma. Kas sa kohtusidki presidendiga, nägid sa seda? Ma nägin teda, ma olin siis fotograaf, selle kohtumise juures anti 50 sekundit, nii et ma olin afganistani presidendiga ühes ruumis 50 sekundit. Hotellid ei saanud, kus te magasite hotell ei saanud, magasime sõjaväebaasis noridel ja pesemisruum oli järgmises barakis. Et kikivarvastel läbi lume, siis nagu duši alla hommikul ja kas baasis pidi ka kiiver peas olema, vest seljas ei, baasiga oli niimoodi, et kanda haris õpetati meid, et kui tuleb õhu häire, siis kiiver pähe, kuulivest selga, et tehke seda, mida sõjaväelased ees teevad. Ühesõnaga jookske nende järelvarjendisse. Aga ei tundnud, ei. Kandahari sai Kabulis päraketi, häired ajasid baasis jutuga sõjaväelastega, seal on priitid briti baas, jah, paariga mõtlesin. Nad on äärmiselt patriootlikud, et jutt oli võrdlemisi ühtemoodi enam-vähem selline, et ühel päeval ikkagi saabub siia riiki ka kord ja jõukus ja Need inimesed hakkavad ka hästi elama ja ja see on meie püha kohus niimoodi teha ei saanud Afganistanist plaanitud ajal tulema ja sõjaväebaas, mis oli Kabuli lennuvälja juures, see on orus orgu ümbritsevad mäed ja ainult üks guru võimaldab lennukitel tõusta ja maanduda, sest lennuk ei saa nii kiiresti kõrgustetas, suudaks suvalisest kohast üle kuru õhku tõusta, ühesõnaga. Ja siis, kuna oli udu ja lumetuisk, siis lennukid ei maandunud ega ei tõusnud, niimoodi me siis ootasime seal oma võimalusi ja võimalus saabus ühe türgi lennukiga, kes tuli sinna Kabuli, et viia puhkusele Norra kontingent ja Läti sõdurid ja me saime selle lennuki peale, meid viidi sealt Türki ja siis Türgist viidi meid edasi Norrasse, kuhu me saabusime öösel meie lennukis all oli ka valge kirss selle kirjaniku põrmuga, kes surma sai, nii et me osalesime veel selles leinatseremoonias seal Oslo lennuväljal öösel järgmisel päeval siis saime asus Tallinnas, kui nüüd keegi helistaks ja ütleks, mall on võimalus sõita Iraaki, tuled kaasa. Ma vist annan selle võimaluse kellelegi teisele. Ja ega sinna sõjatsooni minemine ei ole naljaasi. Ta küsib, kas sul pole kordagi tulnud mõtet televisiooni tööle minna? Ei ole mitte kunagi ega mitte kordagi kutsutud on kunagi väga ammu ja ma ei mäleta isegi, kuhu siis täpselt ja kutsutud on ka hiljem nüüd alles aastat viisakaks gaasi vist ma ütlesin, et ekraanil peaks olema noh, minu arvamuse järgi 35 aastane 40 aastane, kuigi see maailmas niimoodi ei ole, uudisteankrud on tihtipeale 60 aastased, näiteks eriti mehed. Aga kuidagi nagu ma ei tahtnud minna, ei ole kunagi tahtnud televisiooni minna, ma isegi ei oska seda öelda, miks, igatahes ütlesin ma ära mõlemil korral. Mulle on alati meeldinud raadius. Töötanud omal ajal Pedagoogilise Instituudi, kui palju on sinus pedagoogi? Võib-olla natuke ikka on, et kipun õpetama, kui vahest isegi ei küsita, lööb välja see, see õpetamise tunne. Oled sa õpetajana töötanud ka? Tegelikult ei olegi praktikal, ainult oled praktikal, ainult olen käinud ja no pikkadel praktikatel ka, aga, aga tegelikult päris täiskohaga, aga koolis ei olegi olnud, siin raadiomajas oled sa nooremaid ka välja õpetanud, jah, siis lööbki Väljase õpetajad olemas. Keegi kirjutab, kui oleks nii nagu muinasjutus, et kuldkala täidab kõik soovid. Mida te siis sooviksite? No ma tahaksin näiteks, et mul oleks tunduvalt rohkem raha, kui mul on. Ja ma saaksin veel ja palju rohkem reisida, kui ma praegu reisin. Nii et raha kulubki sul põhiliselt reisimise peale. Ma arvan küll, jah, riiete peale nii palju ei kuluta või noh, natuke ikka, ostad riided mujalt Eestist püüan jah, lihtsalt sellepärast, et oleksid teistsugused. Kas sul on tähtis ka see, mis firma riie on, on küll kvaliteedi pärast, ütleme niimoodi, kui on nimi, on vastutaja, jaan, kvaliteet paremini, see tõenäoliselt ei ole 100 protsenti nii, aga, aga enam-vähem ikka. Ma tänan sind selle pika jutuajamise eest. Padrunit ja üks number ühest viieni. Kasutasin ju saates kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Kaks. Persona saate külaline oli meie uudiste toimetaja Mall Mälberg. Persona saate auhinna saab Terje parkel, kes küsis Mall Mälberg kilt, kas tal pole kordagi tulnud mõtet televisiooni tööle minna. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.