Uudised on nüüd kuulatud ja lõpp ja kõik ja saade jätkub meie tavapärase persooni tunniga ja meil on äärmiselt hea meel tervitada siin veel enne aasta lõppu. Selle aasta jooksul võib vist küll öelda, et üht kõige rohkem noorema põlvkonna näitlejate seast silma hakanud näitlejad Märt Avandit tere päevast. Tere päevast. Ja põhjus, miks tõesti oleme siin siia stuudiosse kutsunud, on see, et oled väga tegusa aastaga suutnud maha saada küll teatrilaval, küll kinolinal, küll teleseriaalides. Kas sa ise oled kadunud, et see aasta 2008 on kuidagi eriline olnud sinu jaoks? Töö mõttes on jah noh, teatri suhtes minu minu põhitöö suhtes ta nüüd nii väga ei eristu varasematest aastatest oma edukuse poolest ma mõtlen siis. On ikka hästi läinud jah, aga kuna televõim on suur ja lai, siis televisioonis on on päris palju oldud ja ja eks olgem ausad, see on ka üks põhjuseid, miks ma täna siin olen, eks. Kuna lihtsalt on, selle aasta jooksul on tulnud läbi selle tele televärgi tuntus. Nii et Eestis ka peab paika see, et kui sind ikkagi teleekraanil ei ole, siis näitlejana noh, ei saa öelda, et sind ei ole olemas, aga. Poole võib asi kippuda või noh, see on kohe äärmiselt vale, ma ütleks, et sind ei ole olemas, eks on väga palju häid näitlejaid, kes kas oma põhimõtete pärast või, või mingil muul põhjusel lihtsalt teles ei esine. Ja näitlejaid, kes sellegipoolest on vägagi armastatud ju vägagi tuntud, eks. Kui me olemegi rääkinud nüüd sellest telepoolest, siis said need televäravad valla löödud just superstaarisaatega ja, ja kui sa räägid, eks ole nendest näitlejate teatud põhimõtetest, ega Ott Sepaga, kui te seda superstaari saadet Te juhtisite ja selle otsuse nii-öelda vastu võtsite, et nüüd me läheme sinna tõesti saatejuhtideks kaalusite seda vist päris ikka rahulikult ja kainelt, et mis see kõik endaga kaasa võib tuua. Pikalt-pikalt jah, me mõtlesime päris tükk aega, avalikku tähelepanu, kui eks ole, kaasneb ka kõikvõimalikke negatiivseid asju, mis noh, mida me püüdsime ette näha, siis mõtlen sellist ajakirjanduse tähelepanu üsna pidevat nende kuude jooksul, mil see saade eetris oli ja me nägimegi seda ette täiesti, nii nagu ta, nagu, nagu ta oligi, aga me suutsime ennast hoida nii palju, kui vajalikuks pidasime. Samas, kas mingeid selliseid üllatusi tuli ka ette, et mida te ei osanud siiski ennustada, mis, mis natuke niitis jalust või korraks võttis tasakaalu kõikuma, et see ikka on nii meeletu on või? Jah? No oli hetki lihtsalt, kuna pooled saated, eks ole, siis teine pool saadetest olid otsesaated ja noh, otsesaates juhtub ikka midagi ikka läheb viltu. Midagi väga katastroofilist ei olnud, aga päris viimases saates oli küll hetk, kus põlveke võdi siis ikka päris korralikult, kuna mingisugune helisüsteem läks tuksi korraks. Ja linnahallis ei olnud mitte midagi kosta, mikrid olid kõik väljas ja kuigi pärast tuli välja televiisoris eetrisse jõudis kõik, eks. Eks me siis seal improviseerisime, vahtisime niisama ringi otiga natuke aega ja siis tuli õnneks tuli tagasi, aga aga pulss lõi ikka jah, 200 korda minutis vist küll. Aga miks see on nii erinev tunne, sest kui nüüd võrrelda üht teatrietendus, siis on see ka ju omamoodi nagu otsesaade, lihtsalt auditoorium on väiksem. Tagasi võtta midagi ei saa, jah, no teatris juhtubki ka igasuguseid asju. Noh, üks äärmuslikemaid asju, mis võib juhtuda, on see lihtsalt läheb vool ära, eks ole, järsku on kõik kottpime ja ja mis sa siis teed, eks, olenevalt tükist sa saad ennast päästa etenduse puhul, aga mõne puhul pead lihtsalt siis katki jätma vä. Ja, ja sellises olukorras pea töötab tohutu kiiresti, mida ma nüüd teen, kõik variandid jooksevad väga-väga kiiresti peast läbi, kui on selline ootamatu olukord teatrilaval? Need on tihtipeale väga põnevad. Kui midagi ootamatut juhtub, siis sellest sünnib tihtipeale midagi väga vinget. Ma, mul on kohe üks näide tuua, ka. Sügisel oli muusikal ja seal järsku keset etendust oli ema käest valla pääsenud üks umbes kahe-kolmeaastane laps kes ronis lavale loomulikult. Ja kui laps on laval seal, vana reegel, et kui loom või laps on laval, siis keegi peale nende mitte midagi muud ei vaata. Ehk siis tuli midagi ette võtta. Silmanurgast nägin, et rahvas millegi peale naerab, siis vaatasin, ahah. Keegi väikesel tantsib seal lava ees ja siis ma läksin natuke aega, mängisin temaga lihtsalt keset lava ja sellest tegelikult sündis täitsa tore hetk. Hirmutasin teda natuke, see tegi talle hirmsasti nalja ja, ja siis läksime etendusega edasi. Etendused selline pinge oli oluliselt tõusnud, ühesõnaga see töötas kõik etenduse kasuks. Mulle meeldivad, ühesõnaga need selliseid ootamatuid hetked. Räägitaksegi ootamatutest hetkedest ja, ja kui me juba sellest superstaari saatedki rääkisime, siis üks kihtimaid hetki alati tolles saates oli see, kui teie lugesite Heidy Purga-le, et omaloomingulisi luuletusi, kas ta aimasite ka, et oleks finaalsaates, tema võtab väikse paberirullikesed nutsukese taskust välja ja loeb teile luuletuse ette, sest te mõlemad olite Ott Sepaga sisuliselt põlvili maas, kummardasid suurest õnnest. Ei aimanud jah, see oli toredasti ootamatu ja see reaktsioon oli täiesti spontaanne, mis seal meie poolt tuli. Ja see luuletus ületas kõik ootused. Lõi, lõi meie eelnevad 10 pihuks ja põrmuks, mina ütleksin. Ka selline tegelaskuju nagu Kristjan Valdis oli vist, kes ka tegelikult lõi inimesed üsna pahviks, sul on selline suurepärane võime ümber kehastuda tundmatuseni ausalt öeldes. Kuidas see karakter sündis, sest et te vist natuke lollitasid isegi žürii ära. Jaa, lollitasime küll suures osas vana kaval rebane, Mihkel raud küll tundis ära küll kahjuks. Aga jah, ei, see oli ikka meie ei tee jah, nagu ka luulenurk ja sellised Need olid meie oma asjad ja ja noh, see ümberkehastumise asi, no see on pool sellest ikka grimeerijate tehtud. Et kui need sellised valehambad suhu said, siis sündis karakter sündis küll päris kiiresti, seal ei olnud väga-väga palju vaja vaeva näha. Ehk siis raadiokuulajatele, kes võib-olla ei vaadanud seda saadet, siis Kristjan Valdis oli selline Märt Avandi poolt näideldud võlts konkurent, kes siis käis ettelaulmisele, kes siis pärast finaalsaates ka laulis ja ja muuseas, ka minul võttis umbes paarkümmend sekundit aega, enne kui ma sain aru, et see on tegelikult saatejuht ise. Ma pidingi siia praegu sekkuma, et ma ei saanud vahepeal üldse aru, millest te räägite, sest mina seda saadet väga palju ei vaadanud ja, ja väga palju ei näinud, aga seda finaalkontserti küll. Märt, sul on kaasas ka üks hulk plaate, nagu kõikidel saatekülalistel siin selle aja jooksul on olnud, et mis esimeseks looks valisid, mida me võime kuulata? Me võiksime kuulata näiteks ansamblit Ljube liuveega on selline lugu, et ma ei teadnud sellest ansamblist vene bänd, siis ei teadnud midagi enne aastat 2005 vist kui Rakvere teatrietendus nimega misjonärid Merle karusoo lavastus. Ja seal me kasutasime Ljube loomingut. Ja siit on üks lugu nimega konn, mis on väga patriotistlik, räägib Venemaa-armastusest. Võib-olla raadiokuulajatele antud poliitilist olukorda arvestades on natukene ärevust tekitav, aga, ja see ongi väga patriotistlik lugu tõepoolest ja isegi agressiivne. Aga muusika on muusika ja see on äärmiselt võimas. Kuulame ära. No vot ei tea Võib jaa, jaa, Paal jõudva ja, või vaid Johns ka hambalõudva ja. Mõni juba ja ja paljud ja Maivaid jonka Jamba lõudva ju. Jätkuvalt on meil külas Märt Avandi, eelnevalt rääkisime telest ja superstaari saatest, aga on ka põhjust rääkida eesti televisioonis jooksnud sarjast tuulepealne maa, kus siis mängisid Indrekut ja roll oli selline üsna väärikas ja alguses pealtnäha selline muretu, vähemalt iseseisvusaja sinu tegelane elab pealtnäha väga rahuliku elu aga traagiline lõpp, mis kõiki tabas, siiski ta pääseb. Et me ju kõik oleme ajalugu koolis õppinud ja, ja selle taustsüsteemis. Kas midagi muutus sinu jaoks ka selles arusaamas, et milline see ajalugu tegelikult oli või kas sinna lisandus mingisuguseid võib-olla hoopis teistsuguseid värvinguid? Jah? Just nende lõpuosadega küll jah. Sest et noh, ma teadsin nagu kõik teisedki Eesti ajalugu, mis, mis juhtus, eks ole. Aga kui sa väga süvitsi selle sees oled mängides siis sa hakkad aduma küll, kui lootusetu ja kui meeleheitlik, see see olukord oli? Sul ei olnud valikut, eks ole, valikuid oli aga, aga üks halvem kui teine, kas minna punaste poole sõdima, kas minna sakslaste poole sõdima, kas minna vähemalt Soome riigi eest sõdima, eks ole, kui oma riigi eest ei saa? Riik müüdi maha põhimõtteliselt, eks ole. Söödi ära lihtsalt. Ja aina enam ma mõtlen selle peale, kui kui hirmuäratavalt sarnane on praegune olukord. Sest tunnistame, me oleme kõik sellise põlvkonna inimesed, kes mäletavad veel nõukogude aega väga eredalt ja kes samas peavad oma lastele sinulgi, on, on väikene poeg Albert, kellele sa pead kunagi ka tulevikus seda ajalugu pidi aitama mõtestada, et et kuidas sulle tundub, et kas, kas tema on see põlvkond, kes suudab mõista, mis on Eesti vabariik ja mis selle väärtus on? No loodetavasti suudab jah, kuigi juba praegu on täiskasvanud inimesi, eks ole, kus 20 aastane inimene ei tea enam nõukogude ajast mitte midagi seda väärtustada niimoodi nagu inimene, kes on praegu viiekümneaastane, kes väga hästi mäletab, mis, mis juhtus, mis toimus, kui ma loen, ma loen praegu seda Mihkel Raua raamatut, eks ole, kus ikkagi kumab ka kogu aeg läbi see meeleheitlik võitlus korraga, eks ole. Ja kui sa seda läbi elanud ei ole, siis ma kujutan ette, et see võib olla päris raske oma riiki väärtustada niimoodi nagu peaks, kui habras on, kui õnnelikud me peame olema, et meil see on, kuna me oleme nii väikesed. Aga kui, kui kiire see on kaduma ja et seda ohutunnet kuklas hoidma, seda on päris keeruline saavutada, ma arvan, kui sa seda ise läbi elanud ei ole. See sari kindlasti, sellele ei saa vist keegi vastu vaielda, et on neid teemasid esile kergitanud ja pannud meie peas natukene midagi liikuma, aga samal ajal sarjale on ka ette heidetud ju seitset surmapattu alates sellest, et tegemist on tendentsliku ajalookäsitlusega lõpetades Jaak Alliku avaldusega, et tegemist on lihtsalt Ühed käkerdis, aga kui rahulikult sina kuulad selliseid hinnanguid? Noh, väga rahulikult ei kuula, sest et see kurvastab mind ikka kui aus olla, sest et see on üsna-üsna südamesse läinud asi kuhu sa, võtteperiood oli raske ja väga pikk ja ma olen seda enne mõelnud väga palju, et ma ei leia, et see sari peaks olema püha lehm, mida ei tohi puudutada, mida ei tohiks kritiseerida. Absoluutselt võib ja peabki, sest et see on väga oluline just seal just sellepärast peakski kritiseerima, kui, kui leitakse, et midagi on valesti, aga just sel samal põhjusel omakorda jälle minu meelest peaks olema kriitika delikaatse. Sest et teema on delikaatne ja kui seda nimetatakse käkerdis, eks või kasutatakse selliseid väljendeid käkerdis täielik jamps või siis minu meelest on see lihtsalt madal. Tegelikult kuulame siia natukene meelde turgutamiseks muusikat ka vahele ja siis võiks rääkida juba teatrist ka. Me oleme telest rääkinud küll ja küll. Kuulame ansamblit, köök, see on Türi bänd ja ma pean Jaan Pehkist väga lugu tema loomingust. Minu meelest on ta äraütlemata andekas luuletaja ja kohutavalt musikaalne mees. Kuulame lugu Alam-Pedja sest et see on lihtsalt niivõrd ilus. See vana ja. Ta tammi. Sukakoot kuure. Märtsaled, Rapla poiss ja Raplas, kes vähegi laulda oskab, ega need vist Thea paluoja sellest keldrist stuudio. Ka sellest väga kauge kaarega mööda ei käi, jah, Thea paluoja või Urve Uusbergi juurde, nad satuvad varem või hiljem kõike. Urve juures laulsin kooris terve kooliaja, et selline koorimuusika austamine ja armastus on ikka sealt sündinud ja kestab tänini. Paluoja juures ma kujutan ette, et sa ikkagi musitseerisid seal koos selliste suurustega nagu praegu on Vaiko Eplik. Näiteks jah, sellise suurusega. Ma olen musitseerinud küll koos ja ja ütleme siis jah, diapoolt jälle selline ansambli laulu armastus. Seda sa oled teinud ka, sest et näiteks Rakvere teatrist on neid laule mehi küll ja küll ja nendega saaled kuidagi punti sattunud. Meil oli ansambel ramm ehk Rakvere akadeemiline meeskoor, meeskoor ja sellega ikka nägime kõvasti vaeva. Käisime esinemas ja väga vinge. Sa oled öelnud oma oma hääleulatuse kohta kõrge bariton, kui vaja, laulab ka tenori ära. Et sul on vist üsna selline lai hääleulatus. Ei ole väga muret, laulmisega saad kõigega hakkama, mis ette antakse. Ütlemisi lai vist jah, ega ma nüüd väga kõrge ei ole, ütleme falsa on selline üsna kandev. Falset, vabandust, raadio raadioeetris niimoodi lohakalt räägida, aga falset, aga ütleme täishäälega ma väga kõrgustesse püri. Bändi ei tahaks teha niimoodi kõige muu tegemiste kõrvalt ei ole sellist himu, et paneksin tunni kokkumisteksjalist. Aeg-ajalt tuleb jälle tuhin peale ja siis ma mängin Kitra kitarri, vabandust jälle. Ja ikka tuleb tuhin peale, on praegu näiteks Pärnus on selline lastetükk, mis nüüd jõuluajal sai valmis, kus äge bändi tegemine käib ja siis jälle sai hamba verele, nii et mine tea. Kas lavakooli astusid sa kohe kindla teadmisega, et sa tahad saada näitlejaks? Nojah, ikka jah, sest et lavakooli muul muul eesmärgil ei minda, nagu sinna satutakse ka, et sõber läheb ja sõber siis põnev ja ei noh, selles mõttes jah, et me oleksime ikka, ma ei läinud sõbraga kaasa, vaid läksin ikka ise teades, et ma tahan saada näitlejaks. Jah, kuigi ega mul ei olnud sellest õrna aimu küll, mis asi see on, oli seal lõhe suur, mis seal avanes sinu jaoks ettekujutlus ja reaalsus ja oli päris suur jah. Eks see ettekujutus lavakast on ikka kuidagi selline natuke müstiline arusaam, mis seal kõik toimub, seal lavakas on see nii müstiline? Ei ole, loomulikult ei ole, loomulikult ei ole. Aga noh, need õppeained, mis seal seal õpetatakse, on loomulikult väga kummalised ütleme inimesele, kes ei ole teatriga üldse kokku puutunud või et mul on eksam vehklemises näiteks või või akrobaatikat või või siis karaktertantsus balletis või või kõnetehnikas või lavakõnes või noh, sellised asjad, mida õpetataksegi sulle neli aastat, siis võib-olla sellelt pinnalt siis tekibki selline natuke müstiline aura selle kooli kooli ümber. Kas oli ka mõningaid selliseid aineid, mille puhul sa pidid ikka tõesti ennast väänama ja mõtlesin, et no ei saa. No ei suuda. No mis asi see on? Ja kõige tähtsam on ikka eriala, ehk siis näitlejatöö, eks ole. Ja mina esimesed kaks aastat olin ikka lausa püsti hädas. Kursuse juhendaja ikka ka. Ingo Normet oli siis minu õpetaja, eks ole, ma ei usu, et Ingo ise mäletab seda, aga aga me saime üks pühapäev. Ja ta õpetas mind laval kõndima, sest et ma nagu Georg Otsa või ma ei tea, ma tean, sellist legendi ei tea. Õpetas, et ma olen lodev ja lõtv ja ütles, et kui sa vihastad laval, siis on kõik korras, siis on jõudu küll. Aga nii, kui sa pead rahulikult, siis sa oled lõtva lodev nagu kuidas, ütles printsess ja konn või ja siis selle võrdlusega peale veel akna mustas masenduses ikka, ikka päris tihti kuidagi kolmandalt kursuselt ma sain kuidagi joone peale. Hakkasin aduma, mis, mis koht see on ja mis ma teen, sil. Kui vabas oma valikutes olid, kui see kool 2004. aastal läbi sai, selline kohustuslike suunamist aeg on hääbunud minevikku, nüüd peab igaüks ise vaatama, kuidas temaga hakkab olema pärast kooli, kuidas sinul läks? See oli üsna üsna murdeline aeg teatrite mõttes, et sai otsa vanalinnastuudioaeg vähemalt selles majas, eks ole, noh vanane stuudio kestab tänini lihtsalt teise nime all ja tuli, no teater, eks ole, see oli üks asi. Tollase vanalinnastuudioga oli meil juba jutud räägitud, aga vana Baskini teater ei veennud. Ei siis sellest rohkem juttu ei olnudki. Ja tol hetkel ei tahtnud mind ka ükski teine teater. Nii et ma olin üsna ula peal kooli läbi, aga ega mul kohta ei olnud. Aga siis ma läksin Rakvere teatrisse lihtsalt ise Üllar Saaremäe jutule ja Üllar oli üsna lahkesti nõus ja vägev. No aga rahuldas see valik, sest kui lugeda noh, vanemate näitlejate mälestusi või raamatuid, mida nad on endast lasknud kirjutada, siis ikkagi kuidagi nagu klassifitseerida omal ajal, et kes sai Tallinna draamateatrisse ja kes pidi siis Endlasse või Rakverre minema, sinul on need mõlemad teed nagu teada, et oskaks kommenteerida. Nojah, eks ma ikka olin kurb, et mind ei valitud, kuigi mõnda kursavenda taheti nagu mitmesse kohta, eks ole, loomulikult see ikka morjendab eriti noort inimest. Aga praegu olen ma jälle selle tee üle, mis mul siiamaani käidud on, kohe väga õnnelik. Mida sa Rakvere ja Endla näiteks sulle endale õpetas või, või mida sa teadvustasid endale, nende inimestega koos töötades? Just sedasama, et ega ma enne Rakverre minekut Rakvere teatrist suurt ei teadnud. Ma teadsin näitlejaid kaugelt ka mitte kõiki. Avastasin seda lihtsalt, ma olen olnud silmaklappidega võiks nagu avaramalt näha või, või olla kui avatum. No ma olin sellise kitsarinnalisus arvamusega, et ainult Tallinn on koht, kus ma peaksin olema, kui ma teatris töötan ja ja Rakvere, Endla ja Ugala ja noh, see on perifeeria ja depressiivse Toycerinaaja. Aga see on täielik nonsens. Muidugi see on sellise noore inimese rumalus, litsid. Just sellepärast ongi mul väga hea meel. Ma sattusin nii Rakverre kui Pärnusse ja mitte midagi pole tegemata jäänud. Absoluutselt mitte, kuulaks muusikat, vahepeal kuulame, kuulame siis kaupleid. Need mehed on ka geeniused. Nad kandideerivad hulgale grammidele, kas kokku kaheksa? No need on need, nad on neid saanud ka vist eelnevatel aastatel. Kuulame lugu pealkirjaga vajale chill, see on siis nüüd. Play viimane plaat viivale hoida. On jätkuvalt meil külas Märt Avandi persoonitunnis lõpp hea, kõik hea saates ja koort leidjast kuulasime pala vahele, et Hill, mis ka tema meelismuusika ka mahutub veel üks selliseid tähthetki selles aastas arvatavasti sinu jaoks oli ka see, et kinolinal, filmis mina olin siin, astusid sa ülesse jällegi Rasmus Kaljujärve kõrval. Rasmus, me kogu aeg risti jalus. Et kuidas võrreldes nüüd tõesti siis teatrilava ja seda kinofilmi tegemise kogemust ikka räägitakse. Näitlemisspetsiifika on justkui erinev movie, erinev ta, sinu vaatevinklist on nende kahe puhul. No on ikka erinev jah, sest et filmi tegemine on oluliselt näitlejatöö seisukohalt oluliselt tehnilisem. Ühte stseeni filmitakse väga mitmest kandist ja erinevates plaanides, nii et ühte asja kordad sa olenevalt kastreenist muidugi vahel kümneid kordi, eks, mistõttu siis sa pead lihtsalt kordama, täpselt enam nii hästi kui halvasti, kui sa suudad kordama täpselt seda, mis sa just hetk tagasi tegid. Nii et sellisest tavalisest läbielamiskunstist ei pruugi võtteplatsil filmi võtteplatsil väga suurt abi olla. No kinolinal. On see kõik väga hästi näha, mis su sees parajasti toimub, eks. Et see läbielamiskunst kehtib ikkagi ka kaamera ees. Aga natuke keeruline seletada, mis, mis erinevus täpselt on? Nojah, laias laastus ongi lihtsalt kaamera ees käib asi natuke tehnilisemalt. Ma rääkideski läbi elamiskunst teiste, kasvõi selle filmi puhul, mina olin siin-seal räägiti sellistest ikkagi sinust, noorematest inimestest, selliseid 17, kuni kahekümneaastased noored mehed, kes saavad igasuguste rumalusega oma elus hakkama. Bensiinivargused narkoäri ja nii edasi. Ja nii edasi ja sassis suhted ja, ja lõbutsemise, alkohol ja, ja väga kahtlased tegelased, kes ümber siginenud, et kuivõrd see maailm, millesse sa lähed, näitlejana mingis mõttes hakkab sind kummitama ka ja siis, kui võte saab läbi, siis ma panen selle kõrvale. Jah, paned ikka kõrvale, sest et kui sa enda sees kõike, mida sa mängid, kaasas kannaksid, siis, siis läheksid üsna kiiresti hulluks ilmseteks. Et noh, muidugi, need olidki väga-väga karmid teemad, mille ümber lugu käis selles filmis ja noh, oli ka stseene, mida mida oli raske teha. Jah. Aga need on teisest küljest jälle näitlejale väga magusad stseenid, sellised karmid seal on, mida mängida, ühesõnaga. See sinu tegelaskuju Aivo, temal nii et ta on selline, mõnes mõttes natukene möku ka väga märku ka. Ja see tuleb väga veenvalt välja ja samas suudad sa tuulepealses maas mängida sellist väga sirgeselgselt sihikindlat inimeste samas komöödiat des olgu selleks siis malev või, või ka või ka tulnukas, mis on noorte seas hästi populaarne täiesti kommejanti tegema, et milline neist võib-olla sulle kõige loomuomasem on tunnetanud täiesti vabalt kõigis neis žanrites. Jah. Mis on kõige loomuomasem, ma ei tea. Ja ongi hea, et ei tea, siis ei teki mingisugustes trumpi. Ja mul on tõesti vedanud, et ma olen saanud teha väga eriilmelist tööd siiamaani vähemalt et nii koomuskit kui ka, kui ka tragöödia. Kuidas sa tavaliselt oma karaktereid üles ehitad, kuivõrd on Eesti lavastajad filmis just nõudlikud selle koha pealt või on näitleja natuke ikka omaette üksi, et ta peab ise selle töö ära tegema? See oleneb filmist, oleneb lavastusest, oleneb lavastajast, oleneb näitlejast, kõigest sellest, mida vaevalisem prooviperiood, seda, seda armsam laps pärast südamelähedasem lavastus või siis film. Suvel oli selline lavastus nagu pikk päevatee kaob öösse Merle karusoo lavastus, mis on minu jaoks väga-väga olulisel kohal ja no see oli ka väga raske roll ja üldse väga raske tükk ka väga, väga traagiline ja, aga samas näitleja jaoks oli väga hea, et see roll sündis väga raskelt ja ma ütleksin, et päris lõpuni, ehkki saanudki valmis, aga seda mängitakse veel sel suvel veel ja äkki siis saan ma millestki paremini aru, kui eelmisel suvel. Näitlejate käest küsitakse alati ka seda, et kust sa need kujud võtad, küsiti Ita Everi käest tema raamatus ja eile õhtul lugesin Kersti Kreismanni raamatut, tema kirjeldab, kuidas nemad lavakunstikateedri ajal Panso käskis minna keskturule jälgige inimesi ja Kersti Kreismann on oma erialapäevikus üles kirjutanud. Kuidas keegi kurke müüa, kuidas keegi vene rahvusest müüa, seal mingisugust dialoogi kellegagi peab, mis värvis, sall tal kaelas on. Kas sina kogud selliseid karaktereid ja neid karaktereid taks ei saa nimetada selliseid tüüpe, kus saaks edasi arendada. Vaatad sa lahtiste silmadega tänaval kringel? Näiteks seda tuleks küll kogu aeg teha tõepoolest selles mõttes sponsori loomulikult õigus ja kooliajal me ka tegime seda kogu aeg kõikvõimalike tööde ja inimesed tänavalt. Ma just mõtlen seda, et kui needsamad rollid, mida Maian siin nimetas, on niivõrd eripalgelised Kuidas seda lihtsam on saavutada, noh, ütleme sellist tulnuka laadis komejant ei ole keeruline ja sest, et noh, neid sääraseid tüüp lihtsalt lausa torkab silma ja kõrvaga. Aga jah, no ikka näed ju mingisuguseid värvikaid tegelasi ükskõik kus elusituatsioonis iga päev puutute inimestega kokku ja ja kui eriliselt koloriitne, siis täiesti jääb meelde. Tulebki siinkohal selgituseks öelda, et seesama tulnukas, millest me praegu räägime, see on selline kultusfilmiks saanud teos mille lavastajaks Rasmus Merivoo ja ja see on üsna ropp film, kus siis sellisest asjast nagu jõmblusest või nagu rullnoka, sest nagu öeldakse, on tehtud selline film. Kuidas Merivoo sulle üldse seletas seda, seda filmi, et miks tal seda vaja teha on ilmtingimata just sel teemal? Eks ta ikka oli eesmärk, ainult et ma ei mäleta seda praegu päriselt, ma ei mäleta, mis ta muidugi ta seletas, et mis ta sellega öelda tahab ja miks ta on kirjutanud sellise stsenaariumi. Aga vaata tehes, kuna see oli täiesti lõbus tegemine ikkagi väga lõbus, siis selle ütleme sellise sõnumi või eesmärgi, mida me öelda tahame, selle peale ma võtetele küll ei mõelnud ja ma ei usu, et keegi teine mõtles. Noh, selge see, et seal naeruvääristab sellist ülimalt lolluste rumalust, eks ole, kitsa kitsapiirilisust. Aga üks fenomen, mida ma olen täheldanud, et vist väga needsamad et nii-öelda rullnokad siis nad küll võivad tüütud olla tänaval, nagu nad kindlasti pärast olid ja tulid seda pere. Ja et samas tundub, et nad vist iseennast nii hästi ära ei tundnud, seda pahaks ei osanud panna, et pigem see tagasiside on ikkagi positiivne, on ka nende poolt. On on, ega inimene ei näe kunagi oma vigu või noh, näeb aga harva ja ennast ei samastu ju ometi keegi rumala inimesega, see on ju ka täiesti selge, siis siis peaks inimesel olema sügav depressioon või ta peab endast nii halvasti arvama, et järgmine päev pael kaela panna, kui ta midagi sellist tõepoolest tunnistab endale, et jah, vot ma olengi selline tüüp, nagu see Ott Sepp seal selles tulnuka filmis mängis, ma olengi nii loll. Noh siis siis on põhjust tõesti sooritada enesetapp. Tõstsime Coldplay plaadi nüüd siit kirjast kõrvale, mis sealt alt välja nähtavale tulevad. Tuleb Sting ja valik, ma arvan ka. Aga Stingilon selliseid meloodiaid, mis on millest ei tüdine ära, lihtsalt mitte kunagi on, on vähe lugusid, mis ei tüüta mind ära, isegi kui ma kuulen, kuulan liialdamata viiesajandat korda seda lugu. Üks näiteks on Hotell California, mis on, mis ei tüüta, lihtsalt ei tüüta keera ja Stingilon selliseid meloodiaid kohe-kohe päris mitu minu jaoks sõitev Mähaad siis üks nendest. Kui sinu jaoks on aasta 2008 olnud üsna teguderohke, siis juba järgmine aasta tõotab ka seda tulla. Ühe asjana toimub sinul ka teatrivahetus, jällegi, et et sa liigud Endlast Tallinnasse draamateatrisse, kuidas see mõte tekkis või miks see mõte tekkis? See mõte tekkis tänu Merle Karusoole, kes mind draamateatrisse kutsus. Siis ma natuke aega mõtlesin ja mõtlesin põhiliselt sellepärast, et ma olen juba elanud paar aastat Pärnus ja ja Pärnus on väga mõnus elada, mulle meeldib seal elada ja, ja sealt raske ära tulla. Ma ei olegi seda mõtet veel lõpuni mõelnud, mis ma siis teen, kas ma hakkan sõitma kogu aeg või kolime või las ta praegu olla, aga, aga jah, draamateatrisse kutsus mind Merle ja ja millest ma pean väga lugu ja. See aasta on õppeaasta 2008 märgib ka ikkagi Eesti vabariigi üheksakümnendat juubeliaastat. Kui palju sina ise sellistest üritustest neid oli üle 1000 aasta jooksul jõudsid? No öölaulupeol muidugi käisin, eks. Ja tuulepealne maa on üks üks olulisemaid osasid, ma arvan sellest aastasteks. Pauhti meelde, kas. Kui palju sa teadvustasid enda jaoks seda, et vot nüüd on selline väga, väga eriline aasta, et see on väga eriline Seal oli ikka, minu meelest tehti piisavalt palju selle jaoks, et oleks eriline ja minu meelest on sellega suurepäraselt hakkama saadud. Noh, kunagi ei saa liiga palju, sest et nagu ma olen ka varem kuskil Intervjuus vist öelnud, et eestlased ei saa kunagi aatilisust, kuna kunagi liiga palju olla, sest et me oleme lihtsalt nii väiksed, et meid on nii vähe, eks. Ja minu meelest eestlasel kuidagi loomuomaselt on, on sellega üldse probleeme. Suuri tundeid seoses Isamaaga kuidagi ei julgeta näidata või või kuidagi kumma imelik tundub, see muuseas tuulepealsel maal on ka ette heidetud liigset propagandat, minu meelest ma küsiksin vastu, et mis selles halba on, minu meelest see peakski nii olema, just. Enne seda Stingime, rääkisime sellisest rull Noklusest, kuidas sulle tundub, kas Eestis on praegu sellist rumalust, ülbust, hoolimatust, palju? Jah, on küll minu meelest väga palju koer. Ja ma ei tea, kas ma loen liiga palju netikommentaare või ka mina teen seda, äkki viga, äkime, ahnime. Mina ei loe ja ma tunnen, et mu elu on palju parem, sellevõrra. Ja kindlasti ma ei ole nii nii tark, seda tarkust ma ei ole veel omandanud, et lihtsalt mitte lugeda. Aga minule tundub see süvenev tendents. Minu meelest meie ühiskond muutub aina depressiivsemakse haigemaks milleski kinni ajas, noh, eks ole, selline pidev ärev ärevus seoses idanaabriga, eks. Ma usun küll, et see on ikka iga eestlase peast käinud vähemalt korra läbi, et mis saab. Ja vahel kui uudiseid lugeda, ma isegi vahetevahel ei taha lugeda enam, kui on, loen kuskilt pealkirjast juba, et Vladimir Putin, siis ma ei taha seda lihtsalt lugeda, et see teeb tuju päris päris halvaks ja, ja võtab näo päris tõsiseks. Aga mulle tundub jälle, et me ise tekitame endale siia seda negatiivset fooni juurde sellega, et ei oskagi üksteise vastu head on, ma ei tea, kas ma näen asja nii tumedates toonides või. Ei, minu meelest ma olen sinuga nõus, minu meelest on ka vist eestlasele omane just rääkides sellest öölaulupeost. Et kui võimas ja, ja heatahtlik ja avatud südamega võib-olla eestlane, kui kui ta aetakse nii-öelda piirisituatsiooni, noh kui tõepoolest tehakse kõik, et sa ennast avaksid, mis öölaulupidu loomulikult tekitas, eks ole, sellise ühtsustunde. Ma arvan, et oli vähemalt sama võimas. Kui ta oli 20 aastat tagasi, eks ole, või et noh, siis siis eestlane nii-öelda heas mõttes plahvatav, eks ole, aga see on ainult korraks, järgmine päev on ta on ta jälle võimeline teisele eestlasele noa selga lööma ja siis on jah seda nii väsitavat palju minu meelest, kuidas seda ravida, Mäedja. Aga et ikkagi selline positiivne noot, jääks meil õhku, mis on siiski Eestis head ka või, või mis tekitab sinus selle tunde, et noh, miks, miks sa elad Eestis, eks ole, et sa siiski arvad, et Eesti on see parim paik, kus elada? No meil on oma riik, ütles Märt enne, jah, meil on oma riik ja ma olen ka mõelnud, et miks inimesed ka minu meelest on see peaaegu et massiline, kolitakse välismaale elama ja töötama ja minule meeldib see lörtsine. Depressiivne Eesti tegelikult ikkagi väga. No mina ei tahaks küll kuskile ära minna nädal aega kuskil Kreetal olin sügisel siis, sest ma tahtsin juba pärast kolme päeva hirmsasti koju. Aga miks noh, mis on Eestis? Lõppkokkuvõttes on ikkagi ju meil on tohutult ilus maa ja ei ole see eestlane nüüd noh, ma nüüd rääkisin eestlasest kui sellised stereotüübid väga halvasti, aga aga noh, eestlane ikkagi. Ikkagi täitsa tore. Kui ta ennast kokku viitsib võtta ainult rohkem. Igal juhul, Märt Avandi, suur aitäh siia stuudiosse tulemast ja head vana aasta lõppu nii sulle kui ka Liis-Katrinile ja poeg halvestile koju. Aitäh kutsumast ja ütlen tervitused edasi ja aitäh teile. Aga viimane lugu on meil veel mängimata. Enne uudiseid mängime midagi ansambel radarilt. Jaak Joalat, ükskõik mida seal radaril on hunnikus häid lugusid. Keegi Eestis. Ja vist ei uskunudki. Ja hirmu läks tohutu. Viieszehitestel. Vikerraadio.