Tere õhtust. Täna esietendub Doris Kareva autorikava tekstid on ta valinud kahest kogust armuaeg ja maailma asemel. Koos luuletajaga on raadioteatris kava kokku pannud helirežissöör Külli tüli. Jah. Alguses oli sõna, ma kuulsin, ärkasin veel unenäosegasena toa hämaras märkasin Schengilistus üks ingel. Ta vaatas mind vaikides. Mispärast? Ma polnud kindel. Ta vaade mind valitses. Tajusin vaikset tuut Vainima mind aevatut valdamas. Sain sõnatult aegadest aimu, mis maailmas algamas. Ja ometi polnud see kartus, vaid teadmine, rahulik ring. Jah, valmidus, armastus, tarkus, siis silmile, suudles ta mind. Ta huuli tundsin vaid hetkeks joovastust, taevalik kand. Veel teadmata kui rängaks retkeks. Ta oli mind õnnistanud. Mees, kelle mõte selge, süda, aus ja naine nägija, kelle eluandvad käed neid kahte usul uude maailma üksainus laevukene üle läheb. See lootus jäägu. Suure lainetunnil ei pääsemina. Ega sina ehk. Ent keegi pääseb. Selle mõtte sunnil on täitunud tähtedega igavikuleht. Ei tule teist ja paremat maailma meie jaoks. Nii nagu ühtki tegu ei tõsta ümber. Tuul ja taevas täna teine on kui eil. Ei, ei ühtki tuge väljaspool me hapraid piir. Seal, kus inimese käsi laseb lahti teise käest ainsa karjatuse viivul maailm veereb alla mäest. Tühjad sõnad, tuule tiivul plagisevad kõigest väest, pole purje. Paljud lipud laeva edasi ei vii. Igihaljad mägiaasad igatsust, ellumäetipud, kurbus, Valoni. Suur surmaratas läbi rahvaveeres kes kandus kaasa ja kes alla jäi-põrm. Vaikus. Lüngad elavate keeles. On maju, millest mööda ei käi. Mu vanaisa vaibus omassengis mu vanaema, välgu sähvaka viis mu isa viiul, igavesti mängis. Mu vend ei tulnud iial tagasi. See kõik on minus kaudselt vastu kajanud. Mis inimvõimatutes vormides end võtab, ilmutada veel see sajand. Mis suudab mõte selle tormi ees. Päev langes üle silla, Nad läksid paljapäi ja viies kõige väiksem jõe äärde maha jäi. Neil olid laiad, seljad, päev loojus, verine. Ta tõusis pikkamisi põsk, porine. Jõe veekohtus, nägu ja peoga jõi. Siis hingas, sügavasti. Taas valu lõi ei või. Üks liblikas kujunel seal lehvis üle v. Liisk langes kivi veeres. Tal oli teine tee. Vaadeldes vikerKaarlevat maailma, valisin musta enese elu märgiks ema pimeda eelarmastuse eelteadmise tuikas tõest ebamaailmade põhjas. Siin sõnas silmade taga. Kõik läheb lõpuni, laguneb tagasi, tuleb teise näoliselt teretab, tunnen küll kinnisilmi, tunnen ära ta kivise käe sügavas üle. Keskvärvide visklevad küllust ülevoolavat sära, üks seisab sirge ja must teel tühjusse. Reisi kompsust jalge ees. Järsku saab hüüumärgile punkt. Kus Macaviibiksin, sina oled Moosa suvaim vaikija halvab maal. Ei, ma ei kao. May kuku kõndides kõikuval kõrgel. Ei mõjutu. Suusk mind hoiab, kaitseb su mõte. Sinu sees olen ma varjul sinu Mussisima valu. Sina, mu võimatu ilu. Sinu, mu igatsuse. Kaheksakesi tasa. Võib-olla, et tuul selle avas. Kõik istusid lauas ja vaikides õhtuseid. Pilgu, kui testisin, nägin sind, ukse avas. Seisid ja muigusid, nii nagu sina vaid hoid. Käest panin tassijat, tõusin, muud teha ei suutnud. Pikalt, sa vaatasid mind supilcoli kurb. Imelik ka saab, peaaegu polnudki muut. Suu ümber, ainult veel sügavam kibedus, koht. Tahtsin sind kutsuda sisse, ent korraga ringi hakkasid käima seinad ja vankuma lõid. Sulgesin silmad kui avasin, uks oli kinni. Kõik nagu ennegi, vaikides õhtust sõid. Kuidas ma hoidsin su käsi? Kuidas ma kartsin su suud varjudeks, käristasid trepikoja need puud. Olime kaugelt tulnud, tuul kandis valesti. Kõrgele kerkinud kulmud jätsid maalasti. Kõlkuv elektripirn. Noolsirged, saatusejooned. Kuidas tuksusid, sooned? Kuidas mul oli, sir? Viib sünnieelsest unest surma on meid vikerkaarevärviline kriis. Ma arvasin, et armastus on tunne. Nüüd tean, et tegu viibimise viis sest hoian nagu ihu hoiab valust veel kinni inimese toimumise eel. Maimann, see, mil maa pääl pole alust, saab taeva trepiks uinumise teel. Mõtlen tõde. Ja ma räägin ilust ja hoian sinust nagu vili puust. Ma tean, et selgest tulvil teisest elust siin elus võetakse kõik sõnad suust. Põletatud luuletused on su MBR elusad. Nendest sosin, sahin, krabin, selge, lapsehäälne palve, pik, kähe, appiki seent. Me armastame ainest, nagu oskame. See andesta, mul oli rohkem annet. Kuid keel ei paindunud andma ühtki vannet. Liig võõralt võinuks järsku kosta see kui suled silmil suudlesid mu rannet. Ma vaikisin. Kas kujutlesid teist? Ei, oma üksilduse ülesannet ei suutnud lahendada kumbki meist. Kõik möödub kunagi kõik kama, armastus, küllap ma tean. Raie mind kallimaks. Sohhara, püüa mind hoida. Üks hõik üle lageda välja su juurest. Moviib. Ma pean seda. Tunnista. Need, magedad naljad me vahel on liig. Põivaikused vahel. Nad hakkavad ummistama. Tuul tõuseb. Nii raske on hingata. Kallis, kas mäletad seda kaske, kus pole me kohtunud iial? Kas oleme kohtunud üldse? Su juuksed on rohtunud juba? Hoia, hoia mu käsi, neist kasvavad puud. Raske on raske, liialt suhtlen, usud, suhtes on imevägi. See sügavalt puutub mu säsi rohkem kui arvatagi rohkem kui midagi muud sind olema mäletanud. Kannul Molypenud, olen häältada hoiatust haistnud, mõistnud merede müha sind maha, olen ma salanud, sind põlanud ja põlgama pannud, täis kibedat vihkamist, valan töö, põhjatud, kannud. Sind olen ma südameskannad. Sind olen ma armastanud. Sainus. See puhas saab teha. Oli tuul, suur tuul, sel päeval. Ta lahti lasknud mu kätt, kui tahtsin tõmmata ära. Ma mõtlesin, teised näevad. Kartsin ta silmade sära, kui ta mind vaatas. See pätt, see võllaroog, kelm, lurjus, keda igaüks häbistas. Ei kurjus, ei Pill käivaid kurbus, ta pilgus mind läbistas. Tule tätlas, tuled. Mu jalad ei liikunud maast. Ta silmade õitsi tulemus loitsid kui põlevlaast. Ja tänagutas põll ja naeris. See tume maa, need koledad inimesed teisiti tahta ei saa. Kes ise ei julge olla, see teise valgust ei salli. Tuul testist punase salli see Loitis, kuid tulehaav. Tagasi tüdruk, kuuled meile majadest kisati, kuumad kurvad huuled veriseks visati tagasi tüdruk, kuuled. Ega me ei tea, mis on taga rohkem kui sedamise ees. Ta lausus. Jumalaga. Hing hakkas mees teatroostitus tões ja vaimus, ta minek viimseni vaba. Ootamatisendasin sina, meeletu, ainus oota. Ta pöördus ning lausus. Kui nii, siis käsin ta käsiment puudutas sind. Oli tuul, suur tuul, sel päeval. Me läksime üle mäe. Ja teadsin, et neid, kes jäävad, ma elu sees enam ei näe. Üht inimelu teha, nähtavaks ja anda paljudele päriseks ei saa. Jääb vahemaa, jääb võõrastuse varjata vaid sügav tarkus, Abar armastus, Me erisusi lähendab ja liidab. See valguse ja vabaduse vaim mis ilmub üheaegselt kahes kehas ja tunneb ennast ära mõlemas. Kaks kosmost kohtuvad kaks inimest teel teineteise ainult õelusse, mis avaneb vaid avatusele. Su käed on soojad ja ma olen elus. Sa oled ilus, sinu hingusest. Ma tahan tänada sind, et sa oled. Ma tahan teenida sind samal teel. Käib aimamatut rada, armastus ja ometi näib viibivat vaim peaaegu kõiges, mida puudutad. Ning tasa tõuseb taeva poole taim. Ja päeva järgi pöörab oma pale vist kõigist vaistusest, see sügavai. Kaotaja kiituseks laulan sest võitjale lauldakse niigi. Kurva ees, kummardan lööduri, langetan peamaailmast, loobuja loob, leiab unedes enese riigi tõelused, talu ja Salo jõudu ja suurust. Keegi ei tea. Kaotaja kiituseks laulan ja ilma olija iluks. Põlatu pärgan kõrgele laubale, vajutan suu. Sellele, kes suudab selgust puuduvast kogu eluks. Kerde ja sirgena kanda. Olenema tuumani truu. Vastu tumedat klaasi taas sööstad valguse keha. Keset maailma elav säixled, peksledja kaod. Taevu, jõudes suutes ja usates kuuldavaks teha seda kuminat, mis sinus tungivalt tuksub ja taob, rõhub kuulmeid, ähvardab piiresus purustada. Millist jõudu sa kannad endas ja mis kannab sind? Sa ei tea oma südant ja sihti. Ent helendav rada jääb su jälile hetkeks. Ja nägijal Vapataksing. Maailm ununeb, moondub ja voolab. Kõik, mis koguneb, koondub ja kaob. Peres rändamas tähtede soola mälus purpur Sepulsinata kaob ära usu, sooleb on olnu. Ära karda, kõik kordumas pääs mida päriselt kunagi polnud, on ainus, mis alati käes. Näota ja nimeta number kesknumbreid maailma musti miljoneid mundreid mäludes mälus säilinud üle ja üle ja üle suletud silmades tilgakaupa tulvab, immitseb meri. Kuni uni seguneb, sulab soolast piltide voolamisse. Kuni kohiseb, kohiseb, lööb välguna sisse peri. Keda eest, kes on eksinud ulgumerel? Kõikide pärast keskpäeva on pillanud käest. Palun mõttena, küünalde kaduval valgel väsivad südame viimasest alust ja väest. Tulge, hulgused, sulid, sandid, vaga pundid ja kurti, saanid, kupeldajad ja hiromandid, loodrid, luiskajat, narkomaanid, pätid, priskajad jooma, hullud, kel on hirm. Kellon, nälg, teil on külm. Kes on isatust ilmale tulnud, kellest pöördunud ära May, kes on eksinud Jahastanud, kaua saate puhkuseks pehmeimatoatena ööl. Teil katame laua, peened veinid ja parimad road. Tulge, tulge. Ma tunnen teid ära, teie verd voolab minustki vist. Ainult ühe ees, pakatab värav. Ainult sind, ma ei tunne sadist. Kerge kerge on laev, mis kannab läbi une laguunide mõtet ja meeleheidet, mis maailma ära ei mahu. Pilk kergkäige, kindel, ta libiseb täispurjes Al Linnutee tähtede vahel kõrged Ta lasti kaljude ja läbimurdlainete vahu ümber neemede läbi lahtede läbi lummuslike laguunide ja õitsva korallirahu. Kergkerglane laev, mis kihutab suveres iha ja kujutlust. Su mõtet ja meeleheidet. Eest oled sa võetud ja vesi kord võtab su taas. Seni kõnnid, kuid kaldaäärseil käes lillekimp, silmad maas vere kõrbet, pidise kõnnid ja terava il kividel käid endas salaallikad, kannad milles sajad janused jõid oma rahusse, nendele annad, kes viimseni võlgu jäid. Eest oled sa võetud ja vesi su võtab kord taas. Sutt tunne aga tuli, kus Vormad sädelev klaas. Been, kirikupeeker, karikas ohvrina. Ja need, kes joogatsust saavad senitundmatu jõu. Ja neid, kes joovad sust põrmust puhtena tõusevad taas. Uhe oled sarmastajail tõotatud maa, oaas. On rahus olemuses ja seletama, toeks taas mööda kallast, kui minema kõnnid, käis lillegi, silmad maas. Teist oletesse võetud laps ja vesi isu võtab taas. Sina unenäokuningas sõna salaallika valges. Vii oma risk. Kite riikiminud mana maailm olevaks nähtavaks nii et mu piinade pimestav põhjus. Ent kord ilmutaks lohutaks. Et mind kiirgavad täiuse tühjus. Enam nõnda ei kohtaks. Sina välgunäoline, sina hullutav hooline, elav, tõeline, terav, tume ja tuuline. Tuled, kuid tulegeeris langed kui laavasööst keset päevade pesa olematuse ööst pilvastades mu elu püüdliku Paabeli pillutades mind mäluäärsete maadeni paljastades mu tahtetungi teadvuse purustades mind surma sundivast seaduse. Mitte midagi ei toimu. Ainult tähed tiirlevad ning maailmu tekib, hukkub pilgub igal sekundil. Nende võbelevam tolm, valgus rasket laugudele. Ta ei olnud nagu lõhna lapseeast, mil teadsin peast. Ja see juhtub. Juuksejuurtest taldadeni läbistab sind välguvarras. Millelgi järgneb keeletu kosmilises üksi olus igaveses küsimises keset tühjust keset täiust olemise otsatust. Sosinal käid kyljetusi, silmapilgu sonimist, arvavad kuulvat ilmaruumi aimus kauges kuminas. Barri värelusi, jälg, kujutletust, kogetust. Kuigi midagi ei toim. Isegi su sisemuse maagiline sula tuli, voolav algu sõna magma. Mitte kuidagi tartulauseks laulu sarnaseks. Mitte midagi ei toimu. Ainult tähed tiirlevad süda soolane ja selge. Üksituksu tiksub Truut. Maailm, las ma lähen maha. Maailm ja ma olen möödas. Mitte midagi ei toimu. Ainult tiirlevad. Kosmilises üksiolus. Igaveses püsimises. Keset tühjust keset täiust olemise Haatsatust. Külm, kibe ja kallis, kui miski, sa kõneled tulist tõtt. Ma aeglaselt langetan risti ja tulgu siis pealegi. Sõnades suitsurõngad on siuglevad, Salvavad maod. Ma sulgen silmad ja hingan. Ja süda tühjusesse taob kui surmakelli koik karjet. Kas vastab maailmaruum? Ei vasta. Ei olegi vastust. Vaid kiirgus kohiseb kuu. Läbi unede ulgu Merise läbi lõppeval läppuval linnajao läbi igiveritseva maapao makannanci kohutavat, et sa ei lase mind lahti, ei lepita. Sa ei luba, ei löö ega lõpeta, ei loobu, ei leiba. Ning hingetuks jään kandes sind, kihuta läbi lämbuvas sajandi ämbuse läbi vägivalla ja lembuse tõe viimased tumedad tõmbluse sind korisema kohutama. Vahutav elu suvi, nii sügav kui kõrge, kuldne, kerge ja kohutav kihisev keev. Võtab sind endasse, valdab, valitseb, lööb, teeb elavaks. Teisiti. Veel kord ja veel. Süda jää selgeks. Üha läheneb. Üha siseneb sinusse Ki hulluse helendav piir, millel õõtsub su armsam. Veel kord ja veel. Keda mõõdab sel õhtul ta mõte, mõrk, müstiline, keda tabab, jätab ta lause, kui laserikiir. Las ma kõnelen oma armsamast. Teie, teda ei tunne ta terava varjuna jälginud mind terve mu elu ja. Ta võttis mu võtmed ja vara, ta viis mu rahu ja õnne ning unede kuristiku. Kas ülepeakõnelejana armsamast surmani ilus. Ta kõhnal tumedal randmel lookleb kullane kett. Kui detantsip kesktulekeeli pilvede vilust. Mõnel mõtlikul tunni ratsutab mööda vett. Las ma kõnelen oma armsamast. Ühest elust ei piis. Tan pillanud viimse kui piisamu kirgede karikast. Ta piinas mind surnuks. Ta surus mu rindu Riimsena hirmsa. Ja tõotas, et üheski maailmas pole pääsu dast. On nägin maailmast. See meeletu mind, püüdis ümbritseda. Ühtida mu kujutluse kallastega. Ei sosistasin, ei mõõtsin muud. Mõõtsin ootamatut otsatud kui universum, uht ning virgutavat sula olemust. Uus maailm, ole suur, palusin. Nii sündis vastus, mille pärisin, purustas mind, valgus pimestas. Maailmapõhjast purskub plahvatus mu lootusetust kihist lõhestas ja tuline. Mind muutis tundmatuseni. Singeksi värisev ja alasti. Märkasin ning tähed sadasid. Arg kirglikuna sirutasin käe. Mõistes und, mis nägin maailmast, onud, armastusest. See oli Doris Kareva autorikava, mis salvestatud viie aasta eest. Täna luuletaja esimese juubeli eelõhtul oli selle kava esietendus. Luuletused on pärit kahest kogust armuaeg ja maailma asemel. Kava muusikaline kujundus on samuti Doris Kareva otsingute tulemus audio vallas. Raadio poolt oli luuletajat abistamas helirežissöör Külli tüli. Viie aasta tagusest stuudiotööst kasvas ajapikku välja idee teha Doris Kareva luulest kuulderaamat. Ja lähipäevil see kahest heliplaadist koosnev Kareva album raadioteatri väljaandel ka ilmub. Tänane saade ei ole plaadivalik, see on omaette nähtus. Aga plaadi ilmumis peab veel paar päeva ootama. Meie omalt poolt soovime Doris Karevale palju õnne sünnipäevaks, mis on ülehomme kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.