Originaal ja koopia on jälle käima läinud. Mina olen Jaan Elgula ja tänane saade on järjekorras 21. sissejuhatuses, nagu ikka neile, kes seda saadet esmakordselt juhtuvad kuulama, et saade sisaldab umbes tund aega muusika hitte lähi- ja kaugemast minevikust, aga muusikavaliku aluseks on see, et see pala, mis eetriõiguse saab, teab eesti kuulaja mulle tuttav olema. Lihtsamalt öeldes kuulama originaali Jagoopiaid. Selle keskeprogrammi kõik eelnevad 20 saadet on ka järelkuulatavad vikerraadio koduleheküljel. Suured tänud Orkuti eesti muusika vennaskonnale, eriti Andresele ja kallele pelga Vello Salumetsale, kes on aidanud seda saadet mul teha. Nüüd on siis ametlik osa selleks korraks jälle läbi, asume saate kallale. Eelmist kahekümnendat saadet külastas mul igihaljas Heidy Tamme. Materjali sai nii palju, et mõned kenad lood jäid lihtsalt mängimata saatma kaheksal lihtsalt otsa kasutaksin nüüd siis selle materjali ka ära. Maailmas räägitakse One hittu andurist ehk siis ühehititegijast või ühehitiimest. Järgmine originaali esitaja küll seda ei ole, sest Eesti muusikaarmastaja teavad vähemalt kahte selle bändi lugu. Kuigi ansambel S-ile on omistatud väljamaal. Just see One hittu vanderi nimetus. Peeter Oissar üks tuntud lugu on Joala kaverdatud öö Chicagos. See, kus Emajõe nutma ja ka järgmise laulu paari originaale. Milline on piie hirov, mis sai eestikeelse pealkirja, sangar, Billi ja esimesena laulis seda just meie eelmise saate kangelanna Heidy Tamme. Kõigepealt Heidi ja koopia, siis aga peetarleis ja originaalpärast, seda kuulame jutuajamist Heidy Tammega, loost, mis eelmisse saatesse kuidagi ära ei mahtunud. Eks ikka vees. Teise mandri just jõuluks teate kätte vii. Et langes bee, kui ei. Ja uhkust tunneb kompanii kuid puruks, rebis see-le. Järgmine laulupaar on meesnes Roberta Flack ja samanimeline lugu Heidy Tammel. Mis sa selle kohta Rääkida ja see nagu pealkiri ütleb, igavene teema, Tiisnes business business ja, ja see on jälle sellelt ajalt jälle suur tänu meie naestrale Aleksander Rjabovi-le ja Eili Rossile, kes siis tegid sellised ansamblid, kus sünteesis see on küllaltki vähetuntud, olen vähetuntud ja vähe aega sai ta koos olla ka, ma ei noh, seal olid parimad piline džässmuusikud loomulikult kõigil olid oma veel palju-palju tööd, nii et aga see oli selline niisugune, mis ma ütleks nagu Aleksandria armastus. Igast häält on siis pärit see laul, tema pakkus mulle selle Roberta fläki esituses business ja jälle Heldur Karmo tegi selline fantastilise teksti, mis on minu meelest peaks lausa kohe kuulama. Sest see on tekst, see on sõnum, mida peaks praegu inimesed tähelepanelikult kuulama. Ja siis ütleme laulu autorid, kaas on salvestatud 76. aastal, muide ansambel sünteesis teksti Heldur Karmo, lindistanud Vello Meier ja Frank Mycophhia free heller, ma annan siis autorid ja kõigepealt kuulama siis Heidit ja siis kuulame juba Roberta Flack. Loores. Hulk suu, uuri bla, need. Nüüd. Testlend veetud. Business. Kolmaski lugu jäi meile päranduseks eelmisest originaal ja koopia saatest, kuigi jah, see lugu originaalis on meie saates juba kõlanud. Laul, mida me kohe kuulama hakkame, jutustab suurest jõest Mississippist. Kaheksateistkümnendas saates laulis seda Hollandi naistebändi bussikat laulumile ansambel meedium eesti keeles. Tänases saates esitab aga sama laulu Heidy Tamme. Kõigepealt bussikat ja originaal, siis aga Heidy Tamme ja koopia lugu on ikka ja seesama, mis. Nüüd aga kummutan ühe järjekordse pisikese, aga siiski linnalegendi, nagu oli see rock hotellilooga kell või Kukerpillide looga kuidas autokastis või näiteks rock hotellilooga Kikilips. Neid on veelgi. Need lood ja ka järgmine lugu on omapäraselt selle poolest, et väljamaised esitajad, kes on olnud Eestit bändile eeskujuks pole loo originaali esitaja. Näiteks apelsinikarulaulu ei laulnud originaalis Soome punt Vanhaisanda, vaid seda laulis esimesena hoopis eelmise sajandi alguses. Gei ja lugu kannab pealkirja uba šingo. Nii on ka järgmise looga palderjani loo filmistaari originaalesitajaks pole mitte kuulus nelik tab viitlus, vaid hoopis back õuens, kes salvestas selle loo kaks aastat varem, kui biitlid 1963. aastal. Veerand seda laulu laulnud ka kantrimuusika suurust kuulus lauljatar Loretta Lynn. Meie aga kuulame kõigepealt palderjani filmistaari ja siis Bacouensi lauluakt. Natcherovi. Kui enne on olnud juttu suhteliselt vähe, siis nüüd jutustasin rohkem, kuna räägin ühe loo neljast eri variandist. Oi aegu ammuseid on laul, mis on saanud Eestimaal ja ma arvan, et ka mujalgi rahvalaulu või rahvaliku laulu või traditsionaali staatuse. Kõik me oleme seda laulu kunagi lõks Kehras või mõnel koosviibimisel erinevate sõnadega laulnud. Darrogenud linna ju on tegelikult aga vene autori Boriss pomini laul. Ta elas aastatel 1900 kuni 1948 venekeelse teksti on kirjutanud Konstantin bordrievski. Paljudes teatmikese kataloogides, andmebaasides ja ei saa salata, ka plaadikatsetel on autorikoha peale kirjutatud traat ehk siis traditsionaal. Raudse eesriide taga oli see laul üks paljude seast lihtsalt üks ilus vene romanss. Aga 1968. aasta 30. augustil kirjutas Džiin, raskin sellele vene romansile inglisekeelsed sõnad ja meri, hapkin laulis selle loo maailma kuulsaks. Nii kuulsaks, et see jõudis ka läbi raudkardinate meile maarjamaale eestikeelseid, seal on seda laulu lauldud palju ja erinevate tekstidega. Pakuksin siinkohal kuulamiseks selle ilusa loo neli varianti. Kõigepealt laulab Els Himma mustlaskiker muu tekstiga seda laulu siis laulab Mary Hopkins Jin raskini tekstiga. Siis tuleb aga üks haruldane versioon sellest laulust, mis salvestati ETV saatemuinaslood muusika tarbeks ja seal laulavad seda vana romansi Peeter Tooma limis proovis ja Olav Ehala. Ja siis kõige vanem versioon, mille suutsin leida taroobid linna jõu ja esitajaks on ta maratsrateeli. Kuulake seda viimast varianti hoolega, harmoonia ja meloodia on sootuks teised võrreldes eelnevatega. Laulu autor on, kordan veelkord, Voris Fomin. Meenuti väike ja armas maa ja lapsepõlves elasin seal ma müüde sammu, nüüd need ka lugeda ja. Kuigi ilmas palju, olen näinud Kuskilt lei oleva. Soovin küll. Ta. Ainsaks korraks koju saada. Poodu OSCE LV töötu. Tundub siis, kui oleksin veel. Enne saataja lõppu jõuame veel ühest laulupaarist rääkida. Jääme veel sinna vene teema juurde. Uno Kaupmees, endine ansambel, krõll solist ja endine Eesti raadio diktor on oma repertuaari võtnud loom, mis vähemalt mulle meenub esmakordselt multifilmist Nuubagadi. See oli selle kultusmultika esimene osa, kus hunt ronis köit mööda üles, et kätte saada jänes kesta sigaretti kogemata lillekastmisveega ära kustutas. Sealt see kogu jama ja tagaajamine alguse saigi novot ja kui ta seal ronis, siis vilistlaste ühte laulukest. See oli Vladimir Võssotski laul. Peesnia Adrugi Uunol kannab seesama lugu pealkirja, millest tunned sõpra. Võssotski laul pole stuudioversioon, vaid puutleeg. Kontsertsalvestuspill on küll häälest ära, aga mis siis? Kõigepealt Võssotski ja siis kaupmees, kõigepealt originaal ja siis koopia. Jääme ikka sõpradeks ja kohtume kunagi tulevikus. Saategi. Milles tundma üks sõprade kuidas rannad alluma? Mine merele, sõjale. Kes su kõrvale ja See, kes tormiseid auta, pea lainte nõlvasseinter randa, pea kelle usk muudab vaikseks? Tea, et sõber on. See, kes tormiseid kaupa, pea, laintemöllus siin. Ellowski muudab vaikseks. Ei tea ruumis. Milles tunduma sõpra pea? Kui saame keedeeke eel ei pea seisnud tipulgus raugendra. Üxontühki jusse saanud. Ripud kaljule ei pääse, mis näe, tuleb keegi, kes annab käe suuri sõnu, kes seal ei. Kaljule ei pääsemist, tuleb keegi, kes annab suuri sõnu, kes eal ei sinus hõberoos. Milles tundma üht sõprade ja on ehku lootus, sendi nõude? Ing täis ängistust, Leinud, nii.