Ja jätkame Toidurubriigiga ning saates on külaliseks aasta kokaks pärjatud Peeter Pihel. Ütleb alune, kui palju erineb sellise profikokaköök kodusest köögist, milliseid potte panne, teie kasutate? Profiköökides ei ole nii palju deflonil baseeruvalt panne potte, teflon üks pann köögis piisab nagu näiteks, kui te tahate ilusasti kala praadida nagu et siis võib-olla teflon agaaga deflonid mitte väga palju ka ei saa kasutada, sest, sest Ta ei ole kõige sõbralikum ikkagi meie jaoks, nii nagu ei ole ka alumiinium pat ja kindlasti tuleks vältida hapukapsategemist alumiiniumpotis, meie kasutame siis profiköökides palju selliseid lihtsalt teraspõhjaga, potte ja malm paita. Malmpott on kindlasti hea selliseks pikaks autamiseks näiteks jõulukapsaid, tulevatusel, imejad või suured sellised ahjupraad, et üks selline suur malmpott peaks kindlasti igas igas majapidamises olema ja malmpotti, siis ärge peske pärast kasutamist sellise tugeva pesuainega kraabitsaga. Proovige lihtsalt sooja veega ja pesukäsnaga lihtsalt puhtaks pesta ja pärast hiljem siis natukene kergelt õliga sisse määrida, et, et see on kõige parem ilm potile. Ja kui me nüüd räägime deflonistas, siis kui te näete, et seal on juba väiksed tükid või sellised nagu kraps on peal ja sealt hakkab nagu eraldama teflontükikesi, siis ärge kasutage seda panni. Aga mis panni võiks kasvatada, siis roostevabast roostevabast pannid on, on head ja. Aga need kipuvad ju põhja kõrvetama sedasi, et jääb see sinna külge ei tule nagu päris hästi välja. Teraspanniga on see, et ärge laske teda nii väga kuumaks nagu kuumustase võib olla kordades väiksem kui teflonpanni puhul ja natukene tiba rohkem rasvainet läheb, tõsi küll, aga siiski, mina eelistan teraspann, malmpann praadimiseks. No kui need on nüüd olemas, siis oleks hea teada, millised maitseained võiks olla. Maitseainetega on see lugu, et mitte natuke õnnetuks sellised tänapäevased maitseained, nagu on hakkliha, maitseaine ja liha üldmaitseained, okei, mõnele ta on selline möödapääsmatu maitseaine, aga, aga noh, siiski mina, mina eelistan köögis, mul on sool, pipar on basiilika, oregano paraku koduaiad on nagu nad on nagu et võib-olla petersell veel kuskil sisekasvuhoones on ilus roheline ja salvei ka, aga noh, loomulikult ma eelistan värskeid ürte ja, ja ma ei tahaks nagu milleks peitenagu toorainete, neid naturaalseid, puhtaid maitseid, et sinna veel mingit võõrast maitset juurde pookida, et siinkohal ongi, proovige mõnikord lihtsalt hakklihakastet ka niisama nagu et ärge pange sinna seda hakkliha, maitseainet või midagi muud või noh, selliseid aroomisoolad ja milleks nagu värskest toorainest tehtud söök on juba nii fantastilise lõhnaga, et sinna mingit muud sellist kollakat soola juurde panna on minu meelest mõttetu. Aga kui palju meil kaubanduses on üldse saada sellist puhast toorainet? Kartul on olemas, porgand, peet, selle leiab ka, aga kõik muud. Üha enam mind nagu rõõmsakse eestlasi on hakanud eelistama kohalikku toorainet, nad juba poes vaatavad pakendi pealt, kus see tuleb, kas see on ikkagi pakitud Eestis või tooraine tuleb Poolasse, esim, pakitud või vastupidi, mis on hästi populaarne ja tõusev trend, on samamoodi ökotoorained kõik need, mis, mis minu hea soovitus oleks ka, kui leida või otsida omale turule mingi teatud kaupmees või siis selline tore, tore turu mammi, kelle kaudu siis saab kõige paremaid Peipsi sibulaid või värskelt hapendatud hapukapsast, et selline inimlik suhtumine ja lähedus nagu ja seeläbi tooraine hankimine on, nagu on minu meelest kõige parem nagu või kui teil on kohalik kuskil talumees, kes teile loomi tapab ja ja seeläbi saate oma kõige parema lihalõike, siis mina soovitaks nagu seda teed minna. Aga kui oled sa ise ka tundnud, et on vahe, kas ostad mingi külmutatud liha või asja või siis saab värske Noh, võtame sellise lihtsa tooraine nagu, nagu peekon. Sa võtad ta sellise puhta, Eestis kasvanud, selline värske ökotoode praetseda, see tuleb, see kõlab võib-olla natukene liiga jubedalt, mõne jaoks, aga, aga sealt hakkab eraldama sellist valget, heledat ilusat rasva nagu läbi paist rasva. Mis on, mis on väga okei nagu. Aga kui me võtame näiteks kuskilt ma ei tea, viis aastat külmutatud peekoni, mis tuleb kuskilt Ameerikast, ei teagi päris täpselt tema tausta, sealne, kui te vaatate pannile eralduv rasv on natukene selline sogane läbipaistmatu ja kui te veel maitsete neid, siis see maitse on kõik ja kordades teistsugune kui, kui selle teab, kuskohast tulnud peekoniga. Kuidas see suhteliselt külmutatud juurviljades, see on ka üks selline teema, et milleks osta poest neid selliseid siis tarnitud porgandit ja hernest ja, ja kõike seda nagu no ikkagi porgandit, sibulat ja sellist asja meil on endal ka juba piisavalt poes ja mina neid ei kasuta nagu et isegi sellised möödapääsmatud olukorrad, et ikka värskelt röstitud pastinaak ja porgand jõulude ajal jõuluhani kõrvale on ikka kordades parem kui selline ebamääraselt tükeldatud. Asjad näiteks miniporgandid, need on siis vesise ja sellise sisutu maitsega, ütleme nii. Ja paluks täna veel sinult ühte retsepti. Kui me räägime eestlaste jõululauast, siis eestlaste jõulusokk number üks on kindlasti sealiha ja seal ta mängib sellist esimest viiulit, aga aga eks sealiha kannab ka väga hästi mängida ja, ja täna ma paks välja sellist toredat kooslust nagu mahepõrsa rulaad brüsseli, kapsa, Peipsi sibulaga, Tore vastasseis Peipsi ja Brüsseli vahel. Aga see selleks, Nonii, meil läheb vaja siis 700 grammi maheperse küljeliha, kaks valget sibulat, kaks klaasi punast veini, üks teelusikatäis musta terapipart, kaks supilusikatäit koriandri või fencoli seemneid, üks loorberileht, viis Peipsi sibulat, kolm supilusikatäit suhkrut, palsamiäädikat natukene sort, 80 grammi võid, värsket tüümiani, kaks grammi brüsseli kapsaid ja soola, pipart. Nonii, päris palju koostisained, aga, aga tegemine on väga lihtne. Nimelt siis võtame sealiha küljetüki, keerame sinna sisse natukene siis musta pipart ja soola ja keerame rulli ja auto mööda kas kanapuljongis või siis soola ja võimeline looma puljongis näiteks soolaga maitsestatud vees ka ja lisame sinna siis venkoli seemned, koriandriseemned ja ühe loorberilehe ja niimoodi rahulikult autodes saab ta meil valmis ja sel ajal siis võime arutleda juba Brüsseli kapsas, brüsseli kapsas on sellised väiksed peakapsad, need lehed ükshaaval lahti, need kergelt keevas vees ära nagu Planžeerida, ehk siis peeniumis keeles. Aga kui me, kui ma nüüd öelda on seal lihtsalt kuumutamine vees umbes kaks kolm minutit ja sibulas peeneks peened ribad lisada sibulale natukene palsamiäädikat värsket tüümiani võid ja siis ta rahulikult niimoodi pruuniks lasta või sibulamarmelaad temast teha ja hiljem siis lõigata sealiha rullaadist, sellised õhukesed viilud taldrikule, puistata sinna peale seda sibulamarmelaadi ja neid brüsseli kapsalehed, kapsas lisab natukene värvi ja, ja Peipsi sibulamarmelaad on ka ilus pruunika jumega, et kellel suurem huvi on siis vikerraadio koduleheküljel on need retseptid täpsemalt olemas.