Nii ja läheme edasi Toidurubriigiga ning saates külaliseks aasta kokaks pärjatud Peeter Pihel. Oleni kena, ütle, kuidas sina üldse selle ameti nii sattusid, et hakata kokaks. See on minu jaoks alati hästi keeruline vastata, küsimus, sest minu perekonnas ei ole minu ema ei olnud, et noh, ma ei saa öelda, et ei teinud süüa, ta tegi väga hästi siiamaani süüa, aga sellist nagu töötavat kokk ka või selles sellist inimest meie suguvõsas seal olnud ja ja ma tõesti siiamaani ei tea, kus ma selle pisiku nagu pärisin, aga see teadmine oli mul juba seitsmendas-kaheksandas klassis olemas, et ma selle eriala just valin ja, ja noh ja nii ta on läinud nagu, et ükskõik mida teha siin elus ikkagi sellise suure kire ja armastusega selle töö vastu ja ma arvan, see ongi edu. Aga kas selle kire juures tuleb etega pettumusi vahel et tahaks midagi teha, aga ei saa, sellepärast et lihtsalt ei ole võimalused teha. Kui me räägime pettumust üldiselt, siis, siis võib-olla juba esimene pettumus on see, et, et see on füüsiliselt hästi raske töö kokandustöö, et et võib-olla mõnele noorele inimesele siinkohal ka väike hoiatused, et mõelge ikkagi mitu korda järele, kas teie jaoks on 12 14, tunnised tööpäevad ja kuumkööke teravad nad kõik see, mida te olete igatsenud, pluss pluss hästi palju pingeid köögis just see eriala, mille, millega te tahate tippu jõuda või seda teha. Aga võrgustikust rääkides, et pettunud olla, et mingi toorainetele ja siis ma arvan, et tuleb natukene ümber mängida mõnda retsepti, kui sa ikkagi oled Eestist, siis sa ei hakka sinna retsepti näiteks haikala panema või mingit muud eksootilist asja, et ikkagi baseerunud sellele, mida sa kätte saad ja sa tead, et see on kvaliteetne, värske. Aga kas sa oled ka kunagi sedasi ma tea libastunud, et olete võtnud poest ja söönud seda valmistoitu, mis seal tehakse? Mis siin salata, ka mina olen lihtne inimene, et ostan vahel ka valmistoitu poest, et, et minu jaoks ei ole mingi häbiasi või selline selline asi, mida häbeneda. Noh, vahel mõned inimesed ütlevad, et ei, mitte mingil juhul varem, olen näljas, aga vat peab olema ise tehtud või siis noh, ma tean täpselt, kuskohas see toitan tulla. Eks selle valmis poe valmistoiduga on, et vahel tuleb seda natukene maitsestada või, või sinna juurde midagi panna, näiteks mulle väga meeldib purgisuppi hernesuppi süüa, et kui sinna searibi juurde panna, suitsusearibi palju värsket peterselli. Suurepärane söök, nagu et ma ei näe probleemi. Nad ei ole nii, et ei tohiks siia. Ei, seda kindlasti mitte, et noh, see on inimese enda valik nagu. Aga kui nüüd jälle rääkida ikkagi sellest isetegemisest, siis kui palju neid võimalusi on, et näiteks me saaksime kodus ise teha verivorsti, nii nagu meil esimeses rubriigis juttu oli, et seda oleks tore vaadata. Kuidas ta tehakse, kui palju üldse kauplused tulevad, oste pakuvad sedasi toorainet, mitte valmistoitu. No kui me võtame aluseks verivorsti või mingi sellise keerulisema asja, siis, siis ennekõike võib-olla ikkagi on lihtsama neid toorained hankida turu pealt või verd näiteks me ei saa joosta näiteks poest ja siinkohal natukene veel toiduseadusega tööd vaja teha, aga noh, mis on ka arusaadav, et sellised asjad võiksid olla ja peaksid jääma turu teemaks nagu ja, ja mis on aega ta lõpuni nii olnud. Aga kui palju kokad ise saavad turult või on teil kindlad varustajad? Aga ikkagi on kindlad varustajad ja ikkagi mingi selline kindel võrk nagu välja arenenud, et see ei ole selline huupi otsimine, et sa tead, kus, mida, mida head sa saad näiteks, nii ta läheb, kui sa teed seda tööd ikkagi aastate kaupa, siis mingi võrgustik sul tekib. Et need koduperenaised, kes tahavad ise köögis hakkama saada, peaks samamoodi endale väikse võrgustiku looma, et nad teavad, kelle juures nad lähevad midagi ostma ja teavad, millal see inimene siis müüb või on olemas. Aga see võrgustik tekib nii või naa välja, ma arvan, et igalühel, et kui te käite poes, siis siis mingi tooraine teile meeldib rohkem kui, kui mingi mingi muu asi näiteks noh, kui te teate, et näiteks mõnes ökopoes on just see tooraine, mis mulle ükskord meeldis, siis siis ma hakkangi seal käima ja nii läbise nagu võrgustik suureneb ja laieneb või ja nii on poodidega ka näiteks võiturul käies Selge, et siin mingit keelel retsept ei ole, et kuidas käituda, talitada? Nojah, paraku paraku mitte, või siis inimsuhted ikkagi on see. Selgema paluks tänase toidurubriigi lõpetuseks veel sinult üht retsepti. Et tänane retsept, siis ma arvan, et üks, üks korralik jõhvikaleib on ka iga jõululaua selline ilu ja kui sinna natukene leiva kääriku peale määrida hanepasteeti Divi, Aneri Etti peenevas keeles, siis, siis ta peaks olema selline mõnus lõunane näljakustutaja, küll aga asume siis omatehtud leiva juurde. Leiva kõige olulisem osa on siis juuretis, nagu me kõik teame, juuretise paneme päev enne hapnema, juuretise jaoks läheb vaja 700 grammi rukkijahu ja 700 milliliitrit selle, siis võib toasooja kergelt käärima jätta. Järgmisel päeval me saame siis juba taina juurde asuda. Läheb siis 500 grammi nisujahu, 500 grammi rukkijahu, 700 milliliitrit vett, 75 grammi soola kaks supilusikatäit röstitud köömneid 100 grammi kuivatatud jõhvikaid pintserdamiseks tumedat suhkrusiirupit ja siis võtame pool sellest juuretise kogusest ja soovitaks ikkagi teha leiba käega, et see inimlik soojus ja tunnetus sinna sisse ilusasti segada. Ja eks seda sööjad ka hiljem tunne. Aga leiba siis küpsetame, umbes mingi 40 minutit 220 kraadi juures. Ja kui ma enne mainisime kergelt siin seda hanemääret hanest valmistatud pasteeti määret viisist peenemast keelis, õieti siis selle jaoks võib kasutada päev varem küpsetatud hane rinda ja ta köögikombainis selliseks katki lasta natukene paar supilusikatäit hanerasva sinna juurde lisada poole apelsinikoor siis natukene. Ühes sibulas piisab küll sinna natukene tüümianit ja, ja ta köögikombainis selliseks määriks laste ja, ja hea leiva otsa peale määrida, hiljem selline mõnus jõulune näljakustutaja peale kirikut tulla näiteks augate seda leiba ja Haneriety. Nii et seekord sedasi aitäh.