Tere kuulama järjekordset teatri magasini saadet ja stuudios Pille-Riin Purje ning toimetaja maris Johannes. Ja täna on meil laias laastus kolm teemat. Üks neist on VAT teatris esietendunud Mart Kivastiku teener, kus mängivad kolme tipptegijat, teine teema, tahame puudutada ka nii-öelda draamateatri remondiaegset elu ja vaadata tagasi ka möödunud hooaja lõpulavastusele ja saate lõpu poole, siis uurime, mis on vanalinnastuudios järgmisena esietenduvas. See meie saade on selline piiripealne saade, kuna hooaeg, see talvine hooaeg hakkab lõppema, nagu loodetavasti see talgi ja suvised lavastused ei ole veel esietendunud, nii et jääme esialgu turvaliste teatriseinte vahele, kus on, on soe ja kus vihma ei 100 ja katsume siis ülevaate anda sellest, millest hetkel nagu teatrielus meie arvates väärib kõnelemist, alustaks vast Mart Kivastiku teenriga, mis esietendus möödunud laupäeval VAT teatrisaalis Tallinna Rahvusraamatukogu keldris on see saal? See on lavastus, mis on leidnud erakordselt head vastukaja, tõsi küll, Postimehest Kadi Herkel esitas küsimuse, et kas ikka asi on neid küünlaid väärt, aga kõik mees, kriitikud on seda lavastust imetlenud. Meie nüüd kaks naist, siis üritame oma pilguga asja vaadata. Mina kul tunnistan, et kui seal ei oleks selline näitlejate plejaad erineva põlvkonna tegijaid, nagu seda on Aarne Üksküla, Aleksander Eelma ja Tõnu Oja, et siis vaevalt seal saalis huviga ja nii pingsalt oleks viitsinud seda lugu jälgida ja siis ma mõtlesin veel selle peale, et tegelikult selles seltskonnas nähtamatuna olla oleks ka väga huvitav, lihtsalt kui need kolm meest istuksid laua taga, räägiksid ja arutasid maailma asju siis minul kõrvaltvaatajana, kui nad mind nagu ei pelgaks või, või, või noh, nad ei võõrastakse, et mis see võõras Mutsin passib. Et sellises olukorras oleks minu selles seltskonnas kohutavalt huvitav olla, sest need inimesed on ise väga huvitavad isiksused. Aga ma saan aru, et näitlejale vist on vaja nagu rohkem, et tal oleks mingeid tekste, ta tunneks ennast nagu mugavamalt, kui võõras silm peal püsib, nii et sel juhul jah, tõesti see näidend, näidend pidi ju nende vahel olema, et meie saaksime vaadata, kuidas neil omavahel hea Hollan. Nonii, ma olen pikka tragnaadiga esinenud, unustanud, unustanud hoopis selle tegelikult ma ei ole siin üksi, palun, Pille. Ja see võib-olla sobib selle teenri käsitlusega, küllap seal ka iga mees neist kolmest ajas mingit oma asja ja üks luges omaette raamatut ja teine nõudis oma minevikuihalust taga ja kolmas ainult sisseteener, tema püüdis küll kõigile kogu aeg mõtelda, aga temalgi oli hetki, kus ta väga soovis, et keegi temale ka mõtleks. Aga jah, ma usun ka, et põhiline magnet selle lavastuse juures on see näitlejate kooslus. Igat ühte neist eraldi on juba huvitav vaadata, aga kui nad on kolmekesi koos, siis siis tõesti nad köidavad sind. Aga, aga selle juures hakkad ikkagi mõtlema. Vähemalt mina hakkasin, et, et tegelikult millist väärtdramaturgiat nad võiksid mängida, mis annaks palju rohkem suhteid läbi lavastada, inimloomust läbi lavastada. Ja vaat niisugune väikene kripeldus jäi mulle või niisugune kujutlus, et äkki oleks nad väärinud hoopis põnevamad materjali. Aga praegu ma katkestan sinu jutu selleks, et las kõneleb Aarne Üksküla. Selle intervjuu tegid sa siis, kui, kui juba paar etendust oli anneks külal mängitud, minu arvates need Mart Kivastiku näidendid on üsna iseäralikud või kuidagi rohkem niisugused seisundi tekstidega seal niisugust väga suurt sündmustikku või dramaturgiat selles mõttes ei ole. Kuidas seda mängides tundub, Aarne Üksküla? No eks tal midagi Becketliku on minu meelest, kui nüüd vaadata, Ma hiljuti nägin, oli televisioonis teater, teater, kaks seal asi seal sama asi, ma ei tea, kuidas ta meil väljend oli, aga mulle igatahes lugedes jättis ta väga hea mulje ja, ja väga tahtsin nagu teha seal kaasa, kuigi see käis üle kivide ja kändude, nüüd kogu see tegemine lõpuks ta siiski valmis on, aga ega ta praegugi läks niiviisi teiste tööde vahel seal Draamateatris parajasti käsil olid. Aga teda on hea teha. Tekst kuidagi nagu vinnustab või kirjutab selle hästi ja naise hakkasime põsama, nende Raimo Pass tuli nagu treeneriks appi ja eks ta nüüd natuke kiiruga esialgu tuli välja. Tundub, aga, aga me hakkame juba tasapisi kohanema. Miks ta on ikka jah, on seisundi värke, aga ta on nii palju igast mõtlemist vaatajale minu meelest, ega me ei pea vaatajale kõike selgeks tegema, las ta ise mõtleb, mis seal taga seda Kivastik oskab. Minu meelest, mis mina näinud olen, ma tean, on see nagu ta kõige parem lugu. Ega ma palju küll kõik ei ole. Tõnu Oja, kes on rohkem tuttav, ütleb temale ka, tundub, et seal ta kõige huvitavam, tugevam tükk. Kas tundub, et seal on niisugust kasvuruumi otsimisruumi nüüd edasi ka pärast esietendust? Kindlasti on selles mõttes, et ega me ka kindlalt veel ennast ei tunne, see ei ole niisama tekst seda raske õppida. Raske meelde jätta seepärast, et tal puudub alati loogika, eks ole, mingist ootamatut tegevused, ootamatud pöörded, nagu tihtipeale on esietendused, mis kiiruga välja tulevad, kuigi aega meil praktiliselt tundus nagu olevat, aga palju sega vaid asjaolusid oli ja seetõttu see kindlusetunne, mis tuleb ja ja noh, juba kahe etenduse jooksul märkad, kuidas partneritest iseennast ei oska veel jälgida. Aga partneritest, kuidas see asi hakkab nagu juba minema nii-öelda sujuvamaks ja, ja ootamatud uued nüansid tekivad siis seal kindlasti vajalik ja me saame need natuke, mängideksin suvi tuleb vist vahel. Kuidas siiamaani on olnud need publiku reaktsioonid või ootuspäraselt või mitte või kui naljakas või kurb lugu see üldse peaks olema? Ei tea, me esietendus, noh, see oli kutsetega, eks ole ja nagu omad tuttavad ja inimesed ja seal oli väga tormiline kogu aeg, see reaktsioon. Teine etendus oli suhteliselt vaikne, aga tähelepanelikult kuulati, aplaus oli väga tugev. Nii et eks ta võib-olla on, eks tavapublikule natuke ootamatu või harjumatu, aga paistab selle teise etenduse järgi nagu, et nad siiski kuulasid ja ja vaikselt reageerisid ettevaatlikult. Aga aplausi järgi paistis, et noh, läks ikka hästi, tähendab meeldis me arvasime ka, et on nii, tormiliselt ju ei lähe, kui esietendus. Aga vastuvõtt oli lõpuks väga hea. Te olete juba öelnud kusagil, et hea on teha, kui lavastajat ei ole, mis see tähendab või miks see nii on, või on see ainult selle loo? Olla tähendab, vahetevahel on hea küll, ei ole, aga sellele puhul me me ei tahtnud nihukest, päris lavastaja, tahtsime nagu alustasime temaga nagu vaikselt kolmekesi aed ja siis mõtlesime, et kes võiks olla, et keegi peaks ju meil ikkagi olema una Raimo Pass on Kivastiku vana ja tuttav ja teab teda ja ja ta on ikka natuke katsetanud ka lavastamist ja. Me otsustasime, et kutsume tema. Keegi peab ikka vaatama seda. Me kartsime, lavastajad tulevad mingit tarka, tarkade juttudega ja mingist absurditeatrist või teab millest veel. Paistab, et oli mingi kogemustel, seda ei taha enam ja Ma ei tea, me vaikselt niiviisi tegime ja eks keegi peab olema, ega ega Järvet tegi ju ka oma päiksepoisid, esimene kord halvas, et ise on ikka parem teha, milleks tal lavastajatega lõpus tegi Mikiver ikkagi viis proovi, kutsus ta lihtsalt tampi endale. No see oli rookeani soolodike, ausalt öeldes päikesepoisid, aga siin on ikkagi ansambel ja ega siis ma nii ei ole ka. Päris öeldi, et jaan teha alati aastate vahel vahel tunneldati segab või? Need on ka ikka harvad juht. Üldiselt ikka lavastatud vaja. Ma ei tea mõnes mõttes, ega see Kivastiku lugu ka niisugune isemängiv näidend ei ole või, või oli just tore puurida ise neid saladusi seal. Ridade vahelt, no me olime ka kontaktis autoriga, ta käis meil juba, kui me alustasime vanalinnastuudios, kus ta meil juba pooleldi oli, niisiis ta käis kohal ja ta käis nüüd kohal. Ja eks temal on jälle omamoodi nägemine, mida tema tahaks näha, millega alati ka päris nõus ei ole. Sest jah, nii võib olla, aga võib ka nii olla nagu meie mõtlesid, mõtelnud olema, et miks me seda peame muutma, hakata hakkama, aga mõned asjad ikka ta aitas meil selgemaks saada küll. Eriti siis, kui alustasime, kus meil seal vanalinnastuudios veel tegin, aga oli seal tekstis ka mingeid muutmisele kärpeid või koostöös altariga või ei ole olnudki ei olnud, tähendab, oli küll. Me ei olnud päris rahul seal päris viimase otsaga, aga ta tegi hoopis uue variandiga kohe pärast seda. See, mis oli alguses seal natuke, mitte palju muudetud, aga no arvestas vist küll meie meie mõtetega, see on juba tükk aega tagasi, kui me alustasime, nii et ma ei mäleta, aga aga no nii koostöös temaga sündisist. Ja midagi seal me muutsime ka. No minagi mõtlesin ta vürstinna pidas silmal, seal oli tal Jüri uurik, oli ta esiisa ikka Volkonski poole kiskus, aga ma mõtlesin, et teeme ta mingiks saksa vürstiks. Miks mitte? Ja näiteks väiksed asjad, mida ta meile soovitas, siis me neid ikka mõtlesime kuulda küll. Küsida sai alati, kui aru päris ei saanud mõnest toast. No on see nüüd ka ikkagi oluline, et ta on eesti asi, Becketti moodi küll, aga oma ikka. Nagu oma asi ja kuigi ta on ikka internatsionaalne all, aga ta on ikka meil on oma mees, kes ka niiviisi võib kirjutada. Samas need kolm neist elada võiksid ja ükskõik kus maailma punktis absoluutselt ükskõik. Aga ta on ikkagi hea, sest ta on ikkagi eesti keelde kirjutatud, mitte tõlgib. Nonii aga jätkame siit nüüd veel nii-öelda selle näidendi voorusi puudusi arutledes mulle tundub, et võib-olla üks asi, miks see võis inimestele sellist elamust pakkuda, oli ka see, et võib-olla me oleme tüdinud nendest well meik või Velmeid neidest, kõik sellised hästi toimivad ja, ja väga ratsionaalselt kirjutatud teksti, mis ikkagi ju valdavalt on teatrites, kus peab arvestama kassa tulusid, et sedalaadi tekstidest on teatraalidel järsku saanud kõrini, ma pean silmas kriitikuid, teisi näitlejaid, lavastajaid, järsku nad naudivad sellist sellist mõttevaba olekut, kui tall lõpeb ära, siis niuke kevadel on niuke hea natuke üle aisa lüüa, et, et ma nagu ei näe selles Mart Kivastiku tekstis mingisugust kohutavat filosoofilist üldistust, vaid vaid pigem sellist üleaisalöömise mõnu ja rõõmu. Kuigi pigem nagu ma olen nüüd tegijate enda ja Kivastiku enda antud intervjuudest aru saanud, et see peaks olema üks väga valus lugu oma sõnumit ja nukker. Ja küllap seal on mingeid äratundmisvõimalusi igaühele oma üksindusest, noh võib-olla erinevates vanustes inimestele erinevaid. Aga muidugi see on niisugune seisundi tekst rohkem nagu Kivastikul enamasti ongi, ega tal seda dramaturgiliselt pinget või niisuguseid asju väga ei ole ja pole vist ka eesmärk. Aga mind kummitas selle vaatamise ajal igasugune niisugune. Ma olen siin varem olnud tunne või tesa puudunne, ma nägin igasuguseid motiive, mida igasugused motiivid hakkasid mind kummitama muidugi osalt isegi ka näitlejate valiku tõttu, sest kui Aleksander Eelmaa tegeleb ämblikuga, siis tuleb mulle äkki meelde Toomas Kalli lõunavaheaeg, kus ta mängis ametnikku, kelle ainus sõber oli kärbes. Sealt ma läksin juba siis edasi Tammsaare kärbse juurde pärast, siis noh, Becketist on muidugi palju räägitud. Aga mina mõtlesin näiteks ka. Ma arvan, et see võrdlus Kivastiku nüüd küll ei rõõmusta. Ma mõtlesin Jaan Tätte peale. Sellepärast et, et seal see tegelane Sass, keda mängib Tõnu Oja, räägib sellest, kuidas ta ootab külalisi oma sünnipäevale. Ja keegi ei tule. Ja siis ma mõtlesin, oi-oi-oi, et see jutt on mulle nii tuttav, siis mul tuli meelde see Jaan Tätte sõprade laul millele ta ise kontserdil on rääkinud selle eelloo, kuidas ta saarel üksinda ootas sõpru külla ja nad ei pääsenud piirivalve tõttu üle, aga see seisund oli nii täpselt sama äratundmine, et kui ütleme Kiviräha tükkidest niisugused tsitaadid on eesmärk omaette ja sellest arendatakse välja mäng. Ja mingi teine ja huvitav nihke tasandis Kivastiku tükkides tundub mulle, et ta on kuidagi ebateadlikult või hooletult sinna tüki visanud, võib-olla ise tõesti aimamatagi. Aga siis. Ma tunnen, et ma tahaksin seda topeltmängutasandit rohkem, eriti kui niisugused meistrid on laval, kes kõik seda topeltmängu hiilgavalt valdaksid. Ekspecketti peale. Me mõtlesime, kõik, kärbes tuli mulle nüüd meelde küll, kui sa mulle seda nagu ette jutustasid. Aga mis mind nagu väga kriitiliseks selles loos tegi, oli veel see, et minus tärkas toimetaja, ma ei ole olnud kunagi lavastaja positsioonil, võib-olla see oleks ka lavastaja funktsioon. Mulle tundus, et selle loo proportsioon oli väga vale, näised liiv, mida ma olin nagu pihkudeks võtnud liivali näppude vahelt kõik välja jooksnud. Millest see lugu üldse on või et miks ma siin olen, aga siis, kui see lugu lõpuni jõudis, siis tõesti ma hoomasin, kas selle lavastuse mõtet ja seda suure üksinduse karjet, et vaat äkki oleks olnud siis, kui toimetaja oleks teinud lühemaks või lavastaja oleks lavastanud ta kompaktselt, kokku olnud see LUGU terviklikum, tähendab, see on seal avastus, sellepärast et seal on head näitlejad. Aga kas ka ime on sündinud, vat siin jäävad kolm punkti aga kahtlemata on see VAT teatri poolt väga tubli tegu, et ta kolm nii tugevat näitlejateni huvitavat näitlejat meile näidata tõi. Nii et VAT teatrile selles mõttes palju julgust ja jõudu ja pealehakkamist ja ettevõtlikkust, et seda laade projekte lõpuni vedada, et selles mõttes tuli küll nagu pisar silma. Ja tegelikult pisar tuli silmanurka ka ühel teisel korral, nimelt kui me olime volbripäeva laupäeval Draamateatris et hüvasti jätta vana draamateatriga kui nii sentimentaarselt, nüüd võib ennast väljendada siin Eesti eetris. Nimelt Draamateater läheb remonti ja Tiit Ojasoo ja draamateatri kogu näitlejate trupp oli võtnud vaevaks teha ühe antoloogia antoloogia kunagi ja nüüd draamateatri repertuaaris olnud lavastustest. Ühelt poolt oli muidugi tähelepanu sellel, millisel kujul seda Draamateatris pakutakse ja see leidis ka Meie kollase ajakirjanduse lipulaevas väga kriitilist kommentaari, et on lõhutud vana hea teater ja astutud mingisugusest eetilisest piirist üle ja nii edasi ja nii tagasi. Noh, tegelikult oli seis lihtsalt selles, et teatrist olid välja viidud toolid. Ja, ja publikule pakuti võimalust istuda patjadel. Noh, ma ei tea, kas see oli vajalik, võib olla see, et kogu aeg otsitakse mingit midagi erakordset, et oleks midagi sündmus, lavastatakse nii-öelda lavastuse kõrvale veel teine sündmus, noh nüüd sa said istuda draamateatri põrandal ja sa said võib-olla Need, kes seal lavastust vaatamas olid aru ka sellest, et kui kohutavalt väike on see draamateatrisaal, kuhu inimesed kogunevad ja nii edasi, aga see on kõik kõrvaline, sellest ei tahaks nagu rääkida, vaid, vaid tahaks nagu teha sügava kummarduse nii Tiit Ojasoole kui ka draamateatritrupile, kes need kodutud teosed meieni tõi. Pillerints, sina oled sellest kirjutanud reedeses sirbis, nii et seal on nagunii-öelda väike nimekiri neile, kes ei saanud seda lavastust näha, et mis, mis üldse toimus meie ülesanne täna siin on võib-olla pisut nagu emotsiooni lisada sellele seda lavastust kirjeldades tegelikult see sirbi lugu ka ainult väikese murdosa edasi sellest, seal oli tsitaate rohkem ja mängu rohkem ja see oli ikkagi see kahetunnine lavastus oli selle õhtu põhiosa minu jaoks küll, nii et see oksjonimäng, mida õhtulehes nagu kõige suuremasse plaani tõsteti, oli lihtsalt väike, vaimukas lisanud. Aga jah, ma ei uskunud tegelikult sellest, et Tiit ojasoost, kes on meil niisugune noor ja ulakas lavastaja võib-olla et, et ta nii suure respektiga suhtub sellesse vanasse teatrisse, sellesse, mis, mis on mälestuste ja mälestuste mälestustena juba tema ealisele inimesele. Et see aegade sild või, või tõepoolest see et ta ei peljanud ka tõsi, traagilisi toone, mis tulid lavastusega tagasi vargamäel Mikiveri lavastusega ja ega väga palju noh, sellest lähirepertuaarist ei olegi niisuguseid tõsisemaid või, või traagilisemaid lavastusi võtta. Noh, kui keegi on öelnud kriitiliselt, et natuke liiga pikalt selle vargamäe peal peatute, siis mulle see nii ei tundunud. Et see tonaalsus jäi kuidagi võimutsema või oli tunne, et tõesti on ühe etapi lõpp. Ja samas olid kuidagi kohal kõik, kes selles teatris on olnud noh, nii pikalt kui kelleltki teatrimälu neid siis kaasa võttis. Et see puudutas väga sügavat mind isiklikult küll, noh, mis mul meelde kohe tuli või selline paralleel, aga see ei ole tonaalsusest õige, aga ütleme, et see on nagu ülesehituselt oli ta umbes sarnane nagu kunagi noor Rakvere teatri kollektiiv tegi Sekspiri kogutud teoseid mängiti kiirelt ja hoogsalt läbi kogu Shakespeari repertuaar. See oli loomulikult tehtud sellise sihukse naljaviskamise tonaalsuses ja tegelikult eks ma läksin ka seda draamateatrit, kodutute teoste lugu, padi kaenlas, vaatama ikkagi noh, nagu ka sedalaadi lavastuse ootuses. No ja seda suurem oli minu hämmastus, tekkis selline tervik, mis puudutas ja esitas väga palju ka selliseid eksistentsiaalseid küsimusi, filosoofilisi probleeme, mille peale sa pahatihti teatris kõige tavalisemate lavastuste puhul võib-olla ei mõtlegi. Minu jaoks oli see väga suur ootamatus, esiteks teiseks sain ma sellest ka täiesti esteetilise naudingu. Ja noh, mõne koha peal olin ma täiesti sõnatu, tähendab, kirjeldada on väga võimatu seda kõike, millises, millise liikumisega ja milliste mustritega seda popuriitsis pakuti ja siin Tiit Ojasoo kõrval loomulikult sügav kummardus ka Ene-Liis Semper-ile. Ja tõepoolest nendes tsitaatidest, eks ole, kas või kõige triviaalsem komöödia sai järsku külge mingi üldistuse kas siis kuuni või Niels Ayman sai äkki hoopis teise kihi peale ja mul on tegelikult kahju, et seal saalis ei olnud väga palju teatrikriitikuid. Võib-olla Draamateatrisuund on rohkem kutsuda äriinimesi kui, kui teatriinimesi, sest noh, minul isiklikult on küll see tunne, et kui Tiit ojasoo saab Lauteri preemia ja küllap ta selle saab, et sisse kodutud teosed peaks sealjuures olema, aga ma kardan, et ei ole, sest tulevase žüriiliikmeid lihtsalt ei olnud saalis. Ma hakkan võitlema selle eest, et sinna juurde kirjutatakse. Ei tea, kui palju nüüd vastab tõele see, mida Priit Pedajas selle etenduse eel väikses ajakirjanike seltskonnas nagu mainis, et ta leidis, et võib-olla see tükk võiks olla draamateatri repertuaaris eriprojektina näiteks. Jah, aga minu meelest vähemalt sellise finaaliga oleks üsna võimatu, ütleme uue teatri avamisel või seal oli ikka väga palju ainukordset ja ei seda küll, ega siis ju ei saa mängida elu all, kusjuures uuesti läbi ühe elu lõpu või näiteks surm ja sünd nad kuuluvad küll kui aga, aga noh, nad on siiski nagu eri poolused, aga miks mitte seda näiteks teha mingi jõuluprojektina, siin kõneleb minust ka tõesti see, kes tahab alati, et kõik, mis on hea, et seda näeks maksimaalselt palju inimesi ja kui nad seda näinud ei ole, et nad vähemalt teaksin millestki ilma jäänud. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi don juba kiidab aga asi oleks õige, kui tänases saates ei saaks sõnaga Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas. Praegu toimub Draamateatris nii-öelda hooaja lõpetamine. Mängitakse Inišmoori leitnandid ja mängitakse tonni Lindgreni Mao tee kalju peal, esimene neist siis ojasoo, teine Pedajase lavastus ja draamateatril on plaanis minna ka kahe lavastusega ringreisile üks neist on õhtusöök sõpradega ja teine Eesti matus. Kui maoteed uuesti mängima hakatakse, kas siis võib öelda, et see on nagu see vana lavastus, mis mis jälle tuleb meie sekka või, või, või on seal ka juba midagi muutunud või midagi teistmoodi tehtud või ümber lavastatud? Uuesti lavastatud Priit Pedajas. Tegelikult on see ikka seesama maotee, ega me tema mängimist ei lõpetanud, Me jätsime tema seisma. Meil sündisid lapsed trupi, noh, nagu järjest ja me plaanisime teda noh, nagu mängima hakata, kui viimane, mis talle Kleer Maybourne tuleb tagasi lapsepuhkuselt. Me otsisime kogu aeg seda kohta, kuni me taipasime, et see kõige parem koht ongi just kuskil kevadel. Ja me tegelikult teeme siis nagu sellel lihtsalt ühe niukse kauni ümmarguse ilusa lõpetuse sellele maoteele ja mängime teda siis nagu ühe vooru viimast korda, et lõpetada selle mängimine pane peale punkt, kes tookord jäi too paremat maanteed on siiski mängitud päris palju. Ja mul on nüüd need kogemus igasuguseid veidraid olnud ja tema vahe ei ole ju tegelikult nii hirmus pikk, et ma me juba oleme kokku saanud, et laulda, laule meelde tuletada ja me teeme tõesti paar proovi ja mängib. Tüdrukud on tegelikult saanud ju vanemaks, na kui naine saab lapse, siis ta muutub kõvasti, et kas seetõttu, et nii paljud tegelased on nagu oma elu staatust muutunud ei muuda lavastust. Ei, ma küll ei usu, et nad on kõik endiselt noored, säravad ja laulavad. Kui palju ta ruumiliselt muutab, neid väikse saali tükk siin suures saalis või mismoodi see room hakkab erinema? Me toome selle lava ikkagi saali ja lava on päris suur, sest tegelikult see Draamateatri väikse saali lava oma laiuselt on on sama lai kui suure lavaportaali vahe, nii et ta on ikkagi päris suur see väikses oli, ütleme lava, aga me paneme ta nõnda, et et praegune lavaserv on umbes selle meie nüüd selle lava keskele sõidame temaga saali sisse ja sellesse tühja struktuurides tühja saali, me ehitame niisuguse amfiteatri poodiumi kokku ja esimeselt rõdult siis saab praktiliselt ümber selle, lava saab seda lavastust vaadata. Me lihtsalt kasutasime ära tekkinud olukorda, tõtt-öelda, sest plaanisime seda mängida tegelikult vanalinnastuudio black box is, kuivõrd me, kui me plaanisime, siis meil oli teadmine, et maikuust on see maja ehitaja käes, kuid kuna noh, protsessida natukene venima läinud siis me kasutasime seda hetkel tõesti ära, sest see mikspärast tool ei ole saalis, on seotud otseselt remondiga, kuna me oleme lihtsalt oma kolimisjärjega sinnamaani jõudnud. Ettetoolide jutis ära saaks öeldud, tähendab tool ei ole ka sellepärast, et, et need Toole läheb nagu veel pärast tarvis. Ja need toolid lähevad restaureerimisele sisekujundaja, aga noh, ettepanekul ja meie nõustusime, sellega jäävad ja siis renoveeritud teatrisaali jäävad needsamad toolid sellepärast et nad on siiski originaaltoolid, nad on selle maja jaoks tehtud omal ajal päris originaaltooli järgi kaheksakümnendatel standardites minu mälu järgi. Aga nad on siiski täiesti originaalmasinad, on selle maja jaoks tehtud ikkagi noh, nagu oma väärtus. Et mitte siia tuua sisse, noh, kas prantsuse või itaalia tehase masstoodangut. Ma mõtlesin seda, et siin maikuus on ka selliseid teatripäevi, kui on kaks lavastust, ühe õhtuga, et kas kas eeldab, tegelikult on niisuguseid teatrihulle, kes vaatavad ära nii Mao tee kalju peal, kui leitnanti ühe õhtuga või kuidas nad võiksid paketti sobida. No me oleme siin majas ju katsetanud suvist lavastustega ennegi oleme ennegi öösiti mänginud ja, ja seekord me lihtsalt mõtlesime, kui võtta seda inismori leitnanti, sel ajal, kui me oleme majast ära, et tegelikult mängida ei saa ess noh, niisugust lava, kus teda mängida saab, praktiliselt Eestis ei ole, noh, me ei ole võimelised teda kuskil mujal mängima. Siis me mõtlesime, võtame selle lihtsalt veel viimase võimaluse ära ja, ja tõesti, teda saab mängida pärast maotee etendust, kuivõrd näitlejad osalevad mõlemas Inglismaal ei leitud siis umbes nädal aega, eks ole, mängitakse teda nõnda, et ta etendus algab kell kell 10 õhtul lõpeb siis enne kahtteist natukene. Taavi Teplenkov tuleb päris keeruline ümberlülitumine sooritada kahe erineva rolli vahel. Ta Pedajas on selles mõttes nagu paremas seisus, sest tema luu läheb nagu esimesena, et vaadaku ise, kuidas seal nii-öelda laipade vere keskel hakkama saab. Minu meelest on see tore mõte, põnevalt ootan seda, seda maoteed, sest et ega maotee ei ole selles mõttes nagu suure lavamängimised lüket on lihtsalt täiesti teises olukorras, et me oleme võtnud endale niisuguse hoiaku, et me teeme natukene teistmoodi teatrit või teistsuguses olukorras. Ja mulle see noh see praeguse plaan, kuidas ta nüüd tuleb, see mulle väga meeldib, Draamateatrisaal tõesti muutub täiesti teiseks tekib niisugune improviseeritud amfiteater, lava on tegelikult noh, nagu saalis, see mõjub hästi vahvalt, tähendab ma ütlen seda juba. Aga räägime veel edasi ka, et draamateatril on ka nii-öelda suvelavastus täna kaks lugu, üks neist on siis selline hästi mängitud ja isemängiv näidend ja, ja teine on siis teie lavastatud Eesti matus, mis hakkab tegelikult ju mängima hoopis erinevates olukordades vabaõhulavale, et kas selle lavastuse puhul toimuvad mingid muutused? Me otsisime ju variante, kuidas siis noh, olla ja käituda selles olukorras, kus meil ei ole maja ja meil ei ole ju tegelikult ka baas ja meil ei ole, ei töökoda midagi. Ja maja on nii palju kinni, et me siia majja sisse tegelikult ei saa. Kuna see, see ehitus või renoveerimine hõlmab tegelikult tervet maja siia tööle, tõesti paar tuba, noh, seal on instraatorit, võib-olla raamatupidamist, eks ole, paar niuksed tuba, muu maja nii kinni, et isegi näitlejad ei pääse majja. Me sulgeme ta täielikult tööd, mis tulevad, on väga tolmused ja meil on targem kõik see, mida remontija puudutanud, praktiliselt kile alla matta, siis me otsisime niisugust võimalust ja, ja, ja tõesti, see Eesti matus on lihtsalt sattunud. Niisugune lavastus, mis sobib vabaõhulavadele, tähendab, me oleme seda kontrollinud. Me oleme mänginud eestimatust Tartus kontserdimajas, Pärnu kontserdimajas ja nüüd minnes siis vabaõhulavadele, on üks muudatus, muidugi on. Et kui me, kui me siin teatrisaalis mängime teda nagu avaramaks ehtne puurid, siis me mõtlesime, et ta peaks, kohati oleme ka välja, see väljas on see puurid maalitud tähendaks maalitud puuri talle niisugune naivistlik pilt, eks ole. Kus on tõesti purida, stab viinapudeli kätega skav luugi lahti tegema tõenäosust. Ja ega me ei ole käinud ju vabaõhulavadel üldse noh, mina ei mäleta, millal dramatutel viimaste käis noh, võib-olla 25 aastat tagasi. Aga no tõesti selline võimalus meil on ja me kasutame seda võimalust ja ka seda olukorda ja tõesti, et elada see aeg üle, mis me siis oleme oma majast ära lõigatud. Seal loos on ikkagi väga menukas ka Kivirähu tekst, et kuidas, kuidas need vabaõhulaval selle teksti andmise kangast kleebiti mikrofonid näitlejatele külge või? Ja me võimendame selle heli üles ja see on täitsa selge. Mis te arvate, kui erinev see, ütleme linna unts untsakad ja maarahvas, kui erinevalt nad võivad seda tükki vastu võtta? Ma ei oska niimoodi noh, nagu võrrelda või ma ei saagi õieti võrrelda, sellepärast et et Eesti matust siin meie draamateatrisaalis mängitakse absoluutselt pilgeni täis müüdud saalidele. Ja on nagu narr arvata, et seal saalis on ainult linnarahvas, et ma arvan, et teda võetakse ikka vastu sama hästi nagu teda on meil siin majas vastu võetud või siis kui me oleme mõned üksikud välja seda teinud. Selles mõttes küsisin, et üks mu tuttav või sealt Lõuna-Eestist ütles, et ta arvab, et kui tema ema seda vaataks, et ta selle seda küll naljakaks ei peaks, kes seal samamoodi töö trehvanud, et see pigem ärritaks teda. See sõna on raske öelda, see võib nii olla, ei pruugi üldse nii siia saali toodud, isegi mitmed inimesed toovad oma sugulastest nii-öelda nagu prototüüpe, kellel on arvanud, et seal täpselt sedamoodi, nagu Ulfsak on ja see on sama südamest naernud, kuigi ta teab, et teda peetakse selle sarnaseks, nii et on, on nii ja naa. Kindlasti ma ei usu, et see kedagi solvata saab, sest ta on tegelikult päris päris niisugune niukene kibe satiir, ta on pigem niisugune mõnus ruum, mõnus nalja viskamine. Ja see hooaeg lõpeb ja algab see, see pikk remondi aeg, et kas, kas see on siis nüüd nagu mingil määral Draamateatri nagu ühe etapi lõpp ja teise algus, kuidas te ise siin maja sees täna siin ja praegu tunned? Küll loota, sest et me oleme noh, nii või teisiti küll organisatoorselt külga mingis mõttes kunstiliselt küll rahastamisskeemide tõttu kuidagi arvestanud või mõelnud selle peale, et see hetk, kui me tulevana nagu majja tagasi siin noh, nii mõndagi muutub. Noh, ma ise oletan või olen tahtnud muidugi. Ta läheb, ma ei tea, aga ma olen kogu aeg tahtnud seda, et et lavastustele jääks rohkem aega proovideks, et me saaksime palju rohkem süveneda. Et need tõenäoliselt tõmbame mingis mõttes oma tegevust natuke kokku, selleks, et võib-olla me mängime vähem. Aga teeme seda nagu põhjalikumalt mängite vähem võimalik, et pärast seda, kui me tuleme remondist, Me hakkame välja tooma vähem uuslavastusi ja võib-olla ka mängima etenduse mõnevõrra vähem. Me tahame pääseda ära sellest rattast, milles me praegu oleme aastaid olnud ja see on see, kus me oleme väga-väga ja liiga suures sõltuvuses kassatuludest. Seal lihtsalt on nõnda, see on siin nõnda kujunenud. Vot see on kujunenud mitte viimaste aastatega, vaid noh, ma ei oska öelda viimase 10 15 aastaga niimoodi ja ütleme, viimase 10 aastaga on lihtsalt niimoodi niimoodi lõunat ja sellest ratast, kus tähendab teater, sõltub ülemäära palju kassatuludest, vot sellest me peame, pääseb. Üks võimalus on see, et me tõmbame oma oma tegevust kokku tõmbama oma eelarvet. Mängite vähem, tähendab, te annate vähem etendusi, siis kas konkreetse lavastusega või üldse? Ja üleüldse oleme vähem, et me anname praegu kuus päeva nädalas etendusi, no ma ei oska öelda praegu praegu sellele nõnda üheselt vastata, sest need variandid on noh, pidevalt nagu arutluse all ja töös on üks niisugune protsess, mida me teeme, plaanime ka tähendab lõpetada igasugused väljasõidud hooaja sees, kuivõrd noh, väljasõitmine on tõesti erakordselt kallis, et jätta ainult siis need meie pannud traditsioonilised suvised väljasõidud teatrilinnadesse, tähendab, kui nüüd ei juhtu midagi, jälle uut ootamatult. Minister, kes mind on üllatanud väga positiivselt, on tõesti väga tubli ja väga aktiivselt tegutsenud, draamateatri remondiga seoses on teiselt poolt ka kogu aeg rõhud, et seda peaks nagu rohkem ja rohkem nagu maale välja sõitma. Aga ma ei tea, kui, kui tõsine ta selle selles plaanis on. Lihtsalt elu näitab seda, et see täna on näiteks meie jaoks nii kallis, et meil on targem see asi nagu lõpetada. Pigem tuleks nagu mõelda selle peale, kuidas publikut tuua, võid toetada publikutoomist siia teatrisse. Kui Draamateater läheb remonti, siis kas pärast seda, kui ta nii-öelda remont lõppenud, kas kohti on nagu vähem saalis või, või kuidas see suure saali asi nagu läheneb, kohtun mõnuga. Võrra vähem selles mõttes, et Draamateatrisaalis toimub see muutus, et eeslava tuleb natukene natukene rohkem saali. See ei oska praegu öelda, kas kaob üks rida või 200 ära eest. Kas on ka koosseisu vähendamine plaanis vä? Sellest ei ole praegu jutt, ärme sellest niimoodi, et see, see nagu mõtleme, tähendab, me oleme lihtsalt niisuguse tõsise valiku ees olnud pikka aega, tähendab ja, ja ma ei taha niimoodi, et, et me veeretame kõik selle asja riigitrassi. Ootame, millal meile ka rohkem raha antakse, et me ikkagi üritame mõelda välja kõik, mis võimalik selleks, et ka midagi ise selles olukorras ette võtta. Aga noh, ärimaailmas nimetatakse seda näiteks, mida me tegelikult teha plaanid, mida me tegema peaks, tänases olukorras nimetatakse eelarve optimiseerimiseks, et me arvestame sellega. Ühesõnaga, me peaksime hakkama saama vähema rahaga. Seesama draamateatri repertuaar, eks ole, kuivõrd ta ripub ära sellest rahast või sellest kassast, kuidas ta nüüd kavandades seda järgmist hooaega, mis ühelt poolt nagu pooli kuu aega, aga teisalt mingisugused plaanid või ettekujutused teavatel olemas. Selleks remondi ajaks, eks ole, pärast nad seda suurt suve mängime me oktoobris ja novembris siis Salme kultuurikeskuses ja siis uude majja. Me oleme plaaninud sest sisse tulla, nõnda et muidugi selle olemasoleva repertuaari Lähme kohe käima ja esimene niisugune suurem uuslavastus peaks olema siis Madis Kõivu finis, nihilid, mida ma praegu plaanisin välja tuua jaanuari lõpupoole, kuigi me nii plaanisime, eks ole detsembris majja tulla samuti. Me toome lastele välja Kunksmoor Kunksmoor ja väikses saalis on mitmeid plaane, nii et me alustame proove tegelikult praeguste plaanide järgi juba esimeste lavastustega juba augustis, siis mujal. Või seal Salme kultuurikeskuses saab ikkagi suure saali tükke mängida ainult jah, just osa repertuaari ikkagi siis tuleb üle järgmisesse hooaega, nii-öelda see teatriremont ei katkesta seda repertuaari. Ja otse loomulikult praegu nad on kõik kokku pakitud. Mitu kuud on tegelikult seda maja kolitud juba sellel ajal, kui me maanteed mängime, algab siis prožektorite mahavõtmine suurelt lavalt, eks ole, see on ka tohutud. Kõigele lisaks tuleb veel Nipernaadi suvi, eks ole seal ka Draamateatri näitlejad, mõned tööd saavad. Jah, see on nüüd küll täitsa teine jutt, vot see on niisugune niisugune vana asi, et mul on isegi natuke piinlik, et et me tegelikult oleme leppinud Dvinjaninov, et juba mitu aastat tagasi lavastuses kokku, aga ma ütlesin selle nagu ära sellel hetkel, kui ma võtsin selle töökoha vastu lihtsalt selle teadmisega, et ma ei saa ennast nõnda killustada. Ma ei taha ära minna, ma olen nagu mitu suve seda noh, nagu ära lükanud jääda, siis ma ammu leppisime kokku, et ma sellel suvel teen enne, kui need olukorrad jälle järjekordsed muutused. Aga nüüd ma lihtsalt ei saa enam taganeda. Ja ma teen seda muidugi väga suure heameelega seda tänavatel on päris hea idee, kuidas seda teha. Me teame, kes on Nipernaadi, aga kas mõned naise nimed äkki ka välja öelda? Ei, ma seda ei taha, aga, aga me teeme seda põhimõtteliselt. Toetudes sellele suurepärasele muusikakollektiivile kaunimad laulud. Aga need kaunite laulude vennaskond on seal elavas esituses. Ja nad on elava selgitusena, võtavad sellest mängust osa. Draamateatri tulevikuplaanidest jõudsime nagu muuseas Nipernaadi nii. Ja kui vaadata teatrite suveplaane selleks hooajaks, siis imelik, imelik või huvitav, huvitav, vaid tore, tore. Meil on väga palju eesti klassikat Emajõe suveteatri ja Priit Pedajase Nipernaadi kõrvale, tuleks kohe öelda, et ka Ugala teatris on tulemas Nipernaadi, mida lavastab Peeter Tammearu ja teeb seda oma dramatiseeringu järgi. Ugalas on tulemas neetud talu Kitzberg ja Katri Kaasik-Aaslav. Kalevipojaga müratakse Rakvere teatris, Kreutzwaldi kõrval on seal autoriks ka Kivirähk. Samuti on tulekul kihnu Jõnn tatart tus ja tasuja Pärnus Reiu jõe ääres. Nii et, et seda Eesti klassikat on siia suvesse küll ootamatult palju kokku kogunenud. No ja miks mitte siia lisada siis ka nii-öelda eesti tänapäeva dramaturgia mida esindab Eesti matus, milles ta oli just äsja juttu ja miks mitte ka Jaan Tätte, Olav Ehala kaotajad linnateatris. Nii et tuleb üks Eesti suvi. Meie teatris, aga nii nagu näitlejad rändavad kui Nipernaadit mööda Eesti teatreid, nii rändame meie nende järel ja nüüd viib meie tee vanalinna stuudiosse, kus tulekul briti dramaturgi pööki Gagarini puiestee, mida lavastab Ingomar Vihmar. Üks näitleja, kes lavastuses mängib, on Ivo Uukkivi draamateatritaustaga, nii et jätkamegi temaga. Kas nüüd on näitleja jaoks mingi vahe ka, sa oled draamateatri näitleja mängib siin, et kus on kergem teha? Noh, eks igal pool on raske, nii kaua vahet ei ole, sest kus seda proovi teed. Tavaliselt olengi mingites kahtlastes projektides Keila-Joal või Kanuti gildis või või nüüd tselluloosikeskusest olme on nagu on seal ka keskkond on mingis mõttes lahe, teine keskkond kui teatrilava. Me avastasime selle Velikije Luki ka selle ruumi sinna, tegime siin oma sünnipäeva juubelikontserdil 20. juubelikontserdi, siis käis siin väga palju rahvast, et enne seda ruumi ei olnudki nagu eriti kasutatud mingiteks üritusteks nüüd käib see on pidevalt mingid näitused ja kontserdid. Põhimõtteliselt avasime. No mismoodi üldse praegu on su sisetunne selles mõttes, et Draamateater hakkab remonti minema, seal olid need kodutud teosed ja ja kas näitlejat on ka kuidagi kodutud ja sul on seal see maal seina peal, mis üle maalitakse, varsti? No väga hea, et sai nüüd samal ajal kui teater remonti vähemalt kuskil mujal tööd teha siis ootan huviga, mis sügisel saab, kas maja saab valmis, kui ei, siis pole ka midagi köitaks? Kunagi ikka saab, mingi etapi lõpp on kindlasti vana trahvi. Etapi lõpp on see, ma ei oska tuleviku kohta midagi öelda, kas ja mis keisse, kus. Ivo Uukkivi, keda sina selles loos mängisid? Ühte tegelast nimega Carri, kes on umbes neljakümnene tehasetööline. Tal on naine, koer, kolm last ja depressioon. Kuidas selle karri hingeelu sobib siin praegu Eestis elava näitleja hingeeluga, et kuidas seda, kuidas seda mõista, on teda kergem mõista. Mõned kohad on keerulisem, muidu ma arvan, et saab hakkama, mis on keeruline? Ei no ma pean mõned tema asjad nagu enda jaoks nagu ära õigustama, et see on keeruline, aga detailidesse ei laskuks. Ka seda, et see toimub ühel teisel maal, kus on hoopis teine lugu olnud nii-öelda maa lugu ja inimeste lugu, see sega siin ja praegu seda mängib. Ei, see see nagu, nagu ikka inimestel on igal pool ühtemoodi, võib-olla nimed on teised. Gagarini puiestee on meil ka oli, aga kuidas sa sattusid sellesse punti siia teatrisse, nüüd? Ingomar kutsus? Ma olen ammu tahtnud temaga nagu midagi koos teha. Õppisime nagu ühel kursusel ka. On see nüüd lugu selline, mida näitel on hea ja kerge mängida või vajab ta siin ka sellist lavastajakätt, kui palju on kirjutanud kirjanik ette, kui palju on siin lavastajat vaja? Lavastajad on ikka väga vaja, mulle meeldib, kui lavastaja, nagu ütleb üht-teist juurde sellel asjal. On ta niisugune selge lugu või on paljuga seda ridade vahelisi saladusi nii-öelda on üpris selge lugu, need tegelased on töölised, kas see on ka kuidagi tähtis või kas see maailm, see keskkond on sulle endale kuidagi tuttav või peab olema või selle tegelaste päritolu ja sotsiaalne roll? No ma olen ka tõeline olnud, omal ajal ei, maid, tehases ei töötanud, töötasin arvutuskeskuses, aga noh, see oli mingi tehase uurimisinstituut. Seal suurt vahet ei ole, ma ise ei teadvusta täpselt, et, et see mul mingi kogemus möödunud elust, aga eks ta tuleb kasuks, ronib kuskilt altpoolt välja ja väljendub siis laval. No selle lavastuse kohta on ka juba öeldud, et see on nagu 21. sajandi näidend või kui palju sa hoomad siin neid uue sajandi Ja mis see, jäägu, vaataja otsustada, sellele tekile, annab mingi žanriga külge riputada või? Plakatil oli kirjutatud, et on must komöödiatangel komöödiat, ta ei ole selline, nagu on need salongi komöödiaid, kogu aeg rõkkab naerda. On rohkem nagu ma ei tea, võib-olla. See must seebikaid, must on see, et see, mis siin sünnib mida nad tahavad ja mis lõpuks välja tuleb. See on must komöödia. On nagu kurbnaljakas või nagu sünge või pessimistlik, siis kuidagi säärap laeng või mis, sa arvad, et on meil praegu lahtiseks aga teile endale nagu selge täitsa ei ole veel lõpp tuleb konarlikud, me oleme sellises staadiumis praegu proovidagi. Nonii Gagaarin on jõuliselt tunginud meie ellu nagu mitte ellu, siis vähemalt teatriellu. Nii et 14. mail esietendub siis vanalinnastuudio egiidi all briti näitekirjaniku pööki Gagarini puiestee ja lavastab seda Ingomar Vihmar kellega me saadet jätkame. Mille põhjal sa selle valisid või kuidas see materjal sind kõnetas? Näide. Neljale tegelasele, kes siin on, see autor on suutnud nii nii ilusti nagu inimeseks kirjutada, et sul hakkab kujutluspilt tööles. Inimestega tegelemine on lahe, sellepärast mõnda valisime. See on nagu oluline, et sa hakkad neid aru saama, neid armastamas, siis on nagu lahe. Avaks siiski ka pisut seda pealkirja, sellepärast et see Gagarini puiestee, no see tekitab meis küll mingisuguseid ühtmoodi assotsiatsioone, no Kaarli puiesteeks on vist nüüd ümber nimetatud meiega kaarini, Puiestee või mis iganes. Et mis, mis, mis märk seal. Sellele võib võib ka otsese paralleeli tõmmata selle meie Gagarini puiestees šoti linnas on olemas Puiestee, mille nimi on Vaarne Puiestee nimetatud selle kuulsa kosmonauti harilik. Siis tegi seal kosmoses tiiru ümber pallija. Aga kuidas see Gagarini puiestee nagu haakub selle näidendiga, no ma saan aru, et juuriga kaarin, tegelane siiski seal ei ole. Juuriga kaarinit ei ole jah, seal tegelased, need neli meest, kes nagu otsivad vastuseid enda probleemidele, see on nagu neid võimalusi tuge saada selles maailmas, kus me praegu elame, need kangelased, kes praegu on need, need nagu nendele ei kõlba, nad otsivad, otsivad kangelasi, siis minevikust neile tunduvalt tuntavalt suuremaid inimesi, kes on nagu midagi korda saatnud praegu nagu ei ole võtta, võtta kuskilt seda, millele toetuda. Muidugi, selline ümbernurga jutt, aga mingi tõde on seal nagu see, sest ja räägib töölistest. No töölised on Eesti teatripilti juba tulnud nagu briti näitekirjandusest, Jaanus Rohumaa tegi pühapäeva linnateatris me nagu oma töölistene, tahame läheneda siis nende briti tööliste kaudu või et kuidas, kuidas selline tendents? Ja siin on see asi, et, et võib-olla see näitemäng on natukene sellest meie ajast natuke ees, aga võib-olla on ta siis nagu maade siis meie tuleviku või mismoodi mingi selline ohulugu või et võib-olla on hea olla nagu, nagu ajast ees ütlemise tööliste teema, ametiühingud ja, ja halvad kapitalistid siiamaani tegelenud nagu muude asjadega, et see ei ole nagu määravaks saanud, aga äkki siis ta pilk kuskile 10 aasta kaugusele. Aga see tööliste teema on seal, need šoti töölised, seal ma arvan, räägib meiega. See koht ja need inimesed on, võivad tunduda kaugel, aga aga äkkinud kõnetavad meid ka mina. Palju sa ise sellest sellest maailmast teadjatantsul mingeid reaalseid kokkupuuteid. Töölistega isa mul töötas kunagi samas siin üle teed ja siis ise ei ole ainult kura käia. Põllu peal kõpla küll vihaseks teinud, küll. Aga kui vahetustesse loo autor, töök kui vahetult tema ise on sellest keskkonnaga kokku puutunud Tema fantoseeri ta on teinud ikka äraelamiseks igasugust igasugust jama pidanud tegema ja ta Manute teadis väga hästi, mida ta kirjutab. Paari sõnaga sellest näidendi taustast üldse, et ta valiti. Aasta parim näitemäng ja tööki esimene näitemäng, mida kirjutas päris kaua aega, sest 10 aastat näitemäng, igasuguseid auhindu võitnud pöök ise ütles, et ta tahtis kirjutada näidendi 21.-st sajandist siis sellest, mis praegu toimub. Kui helgelt ta näeb seda 20 esimest sajandit Tead optimismiga aga inimlikult, aga valusalt tundub, et seal on, seal on nii palju inimlikkust ja siis lootust, aga samas samal hetkel jälle pole nagu mingit lootust, nii et sellest risti-rästi põimitud lootus ja lootusetus. Ega ta hinnanguid ei anna, lihtsalt näitab siis ise nagu mõtlema. Proovinud teha samamoodi nagu nagu pöök on kirjutanud, et ta jäi ilma hinnanguteta kellel on lootust, kellel ei ole, oleneb inimesest või neli tegelast, siis neil on igalühel erinev, mõni on päris või sees ja siis pärast tuleb see, kellel on nagu suhteliselt hästi läinud elus sellel nagu läheb suhteliselt halvasti ja kellel on nagu halvasti läinud, sellel läheb veel halvemini, läheb samamoodi edasi. Tegemist on siiski uue ruumiga ja teatri jaoks nagu sissemängimata ruumiga, et täna me siin tselluloosiklubi ees seisame, et milliseid võimalusi see saa sinu arvates nüüd sellele näitemängule pakub võijalgse teatrile. Suveteater inimesed tahavad suvel ikka kuskil kas või kas või nurga taha, aga ikka nagu teine koht. Normaalme siin ei ole näitemänge, mängitud on nagu katsetajad, loodame, katse õnnestub. Tükkis toimub see nagu tehases tehase laoruumis siis. Tehasel kunagi ja pühendasin atmosfääri suhtes äkki õige. Loodame. Tänane tants ümber aurukatla, millel nimeks Eesti teater hakkab läbi saama. Täna kõnelesime VAT teatri menulavastusest teener läksime draamateatri suveplaanidest ja ootame huviga siis järgmist kolmapäeva, kui vanalinnastuudios esietendub Gagarini puiestee. Siinkohal lõpetame ja aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje ja maris Johannes.