Tere, siit Tallinnast, tere teatri stuudios ja jutuks suvelavastused. Lepime kokku nii, et täna ilmast ei räägi, kuigi suvelavastuste puhul on see kangesti libe teema, kuhu tahaks laskuda, aga millest räägime? Räägime kahest hiljuti nähtud nähtusest meie suveteatris. Üks neist on Andrus Kiviräha Kalevipoeg, kes möllab neeruti mägedes ja sündinud Rakvere teatri egiidi all. Ja teine tegelane on Nipernaadi, kes on oma romantilisel teekonnal Ugala teatritiigi kaldal meie stuudios Pille-Riin Purje maris. Johannes. Ei, olgu veel öeldud, et Ugala etenduse muljed on meil peaproovist ja loomulikult lindistasime ka tegijate esmaseid Tõid pärast etendust ja needki anname teile kuulata. Ta, kui on tegemist selliste arukate toimetajatega, siis peaks ju olema võimeline ka ehitama kõikvõimalikke sildu. Et kui küsida nüüd sinu käest, et mis siis sinu arvates nüüd ühendab seda Kalevipoega ja Nipernaadi, siis milliseid ühiseid jooni sa oskaksid nagu välja pakkuda, et miks me neid nagu siia saatesse üldse kokku oleme kutsunud, Pille-Riin Purje, ära seda nüüd nii väga südamesse võtta seda ülesannet, see on selline intellektuaalne mängukene. Küll me pärast räägime pikemalt. No võib-olla esmane ühenduslüli on see, et tegemist on eesti kirjanduse kangelastega, kõigepealt IC eepose tegelasega juba Kreutzwaldi aastal ja siis Nipernaadi natukene noorem, aga mitte vähem oluline suvekangelane ja. Ma ei oskagi muud öelda, netonaalsused on minu meelest piisavalt erinevad, kuidas siis Ain Prosa lavastus Rakvere teatris, Peeter Tammearu lavastus Ugalas, neid kangelasi käsitlevad? Aga kui ma nüüd veel nii-öelda pisut luban endale suvist ülemeelikud, siis võiks öelda, et kas neid näiteks ei ühenda nimed marmortahvlil seda küll. On tõsi, nimed marmortahvlil sellepärast et mõlemal puhul on peaosaliseks siis 20. lennu Elmo Nüganeni kursuse lõpetajad Priit Võigemast Nipernaadi-na ja Anti Reintal kalevipojana. Nonii, ja enne, kui me neid ühendame, hakkame, katsume nendest nagu siiski eraldi kõnelda ja alustame kalevipojaga, pean mina tunnistama seda, et siiani nähtud lavastustest on vast see kõige tugevam näitemäng pida. Suwemmelusse on välja toodud, kuidas sulle tundub? Vist ei õnnestu jah, niisugust konflikti arendada, et ma olen üsna nõus, küllap see uudsus kõigepealt ja niisugune kivi rahale omane eluterve sarkasm selle eestlase olemuse käsitlemisel on jälle uusi tahke kogunud. Ta on siis Kalevipoja ja kilplase ühte patta pannud Kreutzwaldi loomingu mõlemad ja ja leidnud küllalt palju niisugust naeruväärset Meis kõigis jällegi, mis peaks pakkuma äratundmist. Ja, ja see on üsna sarkastiline, terav ja väga vaimukas lugu. Ja kogu aeg mõtled selle peale, et noh, et kui kaugele võib minna. No ühe rahvuse solvamisega kogu aeg mõtled, ise itsitavad kaasa ja lähed ikka järgmine kord jälle vaatama, et kombatakse ikkagi tugevalt neid meie taluvuspiire ja meie pühaduse piire. Ja, ja samas mis selle selle lammutamist töö või selle nii-öelda selle hukkamistöö teeb siiski väga nauditavaks on see, et kummalisel kombel ta ei hävita kogu seda maailma. Kivirähk, see sarkastiline elu vaatleja annab meile järsku sellise positiivse Kalevipoja, no kes seda oleks enne näinud, nagu oleks kuskil 30.-te aastate propagandabüroost see kuju sündinud. Jah, kusagil vist ajakirjanduses on seda kalevipoega juba lausa Hamletiga võrreldud. Ja eks alguses, kui niisugune poiss siis keda Anti Reintal mängib, saab eesti rahva kuningaks lihtsalt sellepärast, et kedagi teist ei olnudki seal kiviviskamisvõistlusel, eks ta siis on natukene niisugune naeruväärne on nagu teisedki võib-olla teistmoodi, kui need kilplase taga ikkagi võtad teda muigega, aga mida edasi siis tema, need põhimõttekindlad tegutsemisest ja niisugune loomuomane õilsus, mida, mida aeg edasi, mida rohkem seda näed, seda rohkem hakkad talle kaasa elama ja lõpuks minu meelest see on muidugi, kuidas keegi vaatab, tuleb peaaegu et tragöödia mõõde selle loo sisse, kuigi seda siis seal Kalevipoja surmapildis hiilgavalt tasakaalustab üks teine tegelane, kelle nimi on siil ja kes on võib-olla kõige nutikamalt ja üllatavamalt, kirjutas. Teatud selles loos, no mis see siil soovitas, ikka serviti serviti. Aga milliste tundmustega läks lavastaja Ain Prosa Andrus Kiviräha kalevipoja kallale? Tal on näidendiga, oli, oli niimoodi, et seda ütlesid kõik, et esimesel lugemisel avanenud lõpul tegelikku mõõdet nagu ei saanud aru tehes sai alles endale selgeks, et tegemist on väga traagilisel kombel. Kuna anti, siis niimoodi teda mängib surmtõsiselt, laskmata ennast kiusatusse viia nagu ülejäänud kambast, kes ainult trikitab ja pullitab, et siis ma loodan, et see tuleb ka välja. Näitemängu headust näitab see tavaliselt mööda tehes on niimoodi, et mingil hetkel ei ole enam endale üldse naljakas ka, et sellega ikka enam-vähem lõpuni välja veel tekkis uusi asju, häid, selliseid leide. Rakveretrupi kõige kogenum Kiviräha näitleja on kahtlemata Andrus Vaarik, kes Kalevipoja loos mängib tuuslerit. Ma arvan, et see on meil algusega selline ühine auto, paroodia tegelikult minuga, eks me püüame, nagu mõlemad vanad koomuski, mehed nagu malev. Andrus, omamoodi. Mine omamoodi. Jah, sungi auto paroodia maailmas avanenud uus laar Kivirähk. See suvemaania viseerida, mida tõuslasina jab, kui kuidas see sinu mõtetega suhestub või, või kuidas see siis siia muu suveteatripilti see Kalevipoeg selles mõttes paigutub, on ta niisugune kiusaja. Ei mingi kiusu ja tahagi, nagu tuuslor ütleb, tuleb suvel propolly teha, temal teebki kogu raha eest pull. Kalevipoeg teeb seda teatrit, mida siis mida siis ma loodan, et mõni mõni valitava maitsega inimene ootaks või õigemini, et kui nii-öelda siis on võimu ja vaimu vahekorrast, on see aga, et noh, sellist võimu meil ei ole, paraku sellist vaimu on küll, selles mõttes on ta küll peegel. Kuidas seniste etendustega tundub, kas publik selle tõsisema traagilisema poole korjab üles või võtab vastu, mis ikkagi ka olemas on, selles loos? No eks ta sõltub vaatajast, mõni mõni saab sellest suurepäraselt aru, siin langeb. Rein Oja ütles, tema jaoks on see tragöödiat, aga oli huvitav neid reaktsioone jälgida. Kirbla vennikesed, Nende kohta küsiti, siis oli, osad ütlesid, et jah, et see on Eesti portree, aga kas see on teie oma? Ei, ei, ei, see on selle naabri oma ikkagi nii palju ikkagi on seda. Aga kilpla rahvast veel üks legend, mida siin kahjuks ei ole, on ju see et need kilpla tüübid olid ju maailma kõige targemad inimesed kunagi sest neid tüütas ära, et neilt kogu aeg tuldi ja küsiti nõu ja siis nad otsustasid, et hakkavad lolliks, hakkasidki lolliks, lolliks? Kui ta nagu neljas etendus ja nii nagu ametlik esietendus seal, imelik seal algataja õppisin, kus on, kas, aga etendus ka tuleb. Koron esietenduselt kõik VIPid saalis kogu aeg ja me oleme natukene pind ja natukene rõhke ümber asetanud ja kohanenud publikuga ja selline näitleja, kes tahaks publikuga väga kontakti astuda või suhtestada temaga niimoodi päris otse üle lambi. Aga see on nagu see nõuab ja roll, mis nõuab. Mulle meeldib mängida väga jämedat inimest. Ja mulle meeldib aga lavale tuleneda, naeravad veel esimene vaatus teise vaatuse algust ja ma tahaks ikka muutuda äärmiselt ebameeldivaks tegelda. Vaatasime siin kaks päeva tagasi, kui Malaisia riided selga panin ja ütlesime saarepiiga siis taga oli üks proua, kes naeris laginal laginal labidad ja kui Lindgreni lavalistus sinna nõukoja ette ja vaatas saarepiigat jalu. Marik vaiksel veeb. Tegelikult selle teo algus ei olnud isegi mitte teatris, vaid vaid kohalikus võimus ja kohaliku võimu soovis oma kanti näidata. Seda enam tuleb välja, et seal on ikkagi nagu iga küngas, vegan on kuidagi selle kalevipoja müttamisega seotud ja noh, tõesti ei saa salata, teekonda läbides ja teda paika otsides oli ikkagi päris naljakas, et noh, näitab silt, eks ole, kaadrina nii mitu kilomeetrit seal Viitna, nii mitu kilomeetrit ja siis on seal samasugune silt nagu maanteesild, näitab kalevipoeg vett umbes ongi nagu mingi juht või mis, mis Kalevipoeg, aga ei, see, see oligi see kalevipoja jälle mingisugune paik ja seda kõike mängitigi. Ja lavastaja Ain Prosa nüüd pajatab veel edasi nendest tagamaadest sele neeruti ja, ja Kalevipoja lugude seoses, nii et me oleme ikkagi täiesti nagu sündmuste tulipunktis teatud mõttes. No me oleme siin praegu sadulamäel, kus kunagi oli laulu- ja tantsupidude pidamise koht, nii eesti ajal Vene ajal oli üsna pikka aega oli siin vist isegi laululava üleval 20.-te lõpus planeeriti kogu seda kohta üldse Kreutzwaldi pargiks loodusmuuseumiks, et iga puu on ka Kalevipojaga seotud umbes kuna siis Von Kreutzwaldi 200 saasta ja tema siitkandist pärit on, siis nagu tekkis neil mõte, et võiks teha kalevipoega. Nemad pöördusid Rakvere teatri poole Rakvere teatrikiviräha poole, nii ta tuli. Mis nagu kõige raskemini allus selle töö Puhul kõige raskemini allusse mägi, sest et kui me siia tulime, oli siin ikkagi veel ning kole külm, et seal nõudis ikka kõigilt sihukest füüsilist tahtejõudu. Terve päev ikka proovid teha õhtuni välja, et kõik muud oli nagu väga kergelt rõõmuga. Täna oli veel nagu kogu aeg olema, siis kui meie siia tulime, oli lava juba püsti, sest siinne lavastusala juhataja Tiit Kalm on lihtsalt niivõrd kiire mees, et tal on alati kõik asjad enne enne aega valmis, nii et see oli siin olemas ja see toodi kõiki käsitsi siia üles. Ketas kaalub kolm tonni tükk, avaldavad üles, pandi kokku praagi, liigutavad seda kaks inimest, aga kui etendus saab läbi, siis me viime ta teatrisse tagasi, siis saab Rakvere teater ka endale pöördlavakatsed, katsetame seda vajaduse korral katsetama siis põrandad ja saab, sest ta nahk siseruumides, kus ei ole läbivettinud ta üksinda, kirjutab. Kuidas nüüd need plaanid on, mängite nüüd, mängite sügisel ka veel või? No see selgub, ma ei tea näitlejatega lepingud vist kahe aasta peale tehtud, aga kui talveks maha võetakse, siis vaevalt et seda enam hakatakse üles panema. Aga sees saaks teda mängida loomulikult, eks me vaata, kui palju on publiku tungivat nõudmist, et me ei hakka kohe siin ka välja kuulutama, nagu, et 10 viimast korda jälle 10 viimast korda meil käib enamasti ei oska öelda, õunte pealt vaatame Selle tüki raamesse kohtumine publikuga on tegelik selline jõuproov mingis mõttes Montyviuseksime üleeile meil oli esimest korda nagu täisplats publikut kohtad, jõudsin, vastas oli nagu väsitasid ja me ei saanud sellest aru ja mobiilne nendega tegelema ja me oleme siin laias laanes üksinda olnud siiamaani veetud Ühispanga mingitele võtmeklientidele esimene etendus ja see oli tuhk, ihu väsitas kohta, publiku tekivad mingid nagu kummast reaktsioonid ja müntidel on eriti keeruline muidugi. Ühelt poolt uus laev, selle enda teine nädal publiku lemmik. Hoonet hakatakse jälestan bulikaks rõõmuselt ära tapetakse lauluks selle pealt ja anti anti teiselt poolt, kes kutsub tõesti rahvast kuskile lahinguseks assa malle alla. Mingid imelikud asjad, mida ei peeta nagu suveljatel omaseks. Logivi laule, muidugi, see on tekst. Seal oigas tekst. Ma loodan, sulle, vastatakse veel. Tal on oma sõpruskond fännklubi olemas, et kas seda jätkub nagu sellise suure ja vabaõhulava jaoks ka äkki on see selline spetsiifilisem ja intellektuaalselt on vähevõitu selle jaksi. Ma arvan, et kui ta kirjutas selle, ta on ikkagi mõelnud publiku peale ka ja teinud endaga ilmselt mõningaid kompromisse juba Se kilplaste monteerimine siia, siis millise tekst meeldis proovides väga ja mingi selliseid kuuniga proove tehes kuskil viiendast proovist ja mehaanika ainult naljad on surnud. Igav Merbeteerimise peteerimise peteerime. Aga meil. On siiski parem, kui meie suutsime välja tuua see praegu ja seda võiks ka toas mängida, talvel see tekst, minu meelest võiks ärgitada kedagi analüüsima mõnda teatrikriitikute kriitikat. Kui ma seda lugu vaatasin, siis, siis minul oli tuliselt kahju, et meie noor ja tubli ja usin valitsus valis oma väljasõiduistungi korraldamiseks linnateatri kaotajad. Et nendele oleks olnud tegelikult see neeruti mägedes mängitud Kalevipoeg küll väga hea alusmaterjal edasiseks töö analüüsiks, et et ühelt poolt oli seal see niinimetatud noor poliitika, millest võib ju tunda nii mõnigi praegu äratundmisrõõmu ja teisalt oli ka nii-öelda vastasleer võimsalt nagu välja mängitud, nii et täiesti metoodiline materjal, mis ütleme, kaotajate puhul oli nagu raske seal leida nagu paralleele ja seoseid Eesti Eesti elu korraldamise ja juhtimisega. Pigem see oli nii-öelda noorte inimeste hingehädad. Kahju, kahju. Nii halb teatrinõunik on meie valitsusel, et ei suunanud sellele lavastusele, vaat see oli minu nii-öelda kõrvalepõige nüüd. Aga nüüd sa võid jälle teatrist edasi rääkida, selles lavastuses. Ei, võib-olla nad jõuavad seda veel vaatama minna, aga mulle meeldis just ka see, et oli küll äratuntav jah, see ajakajalisus selles Kiviräha näidendis ka selles lavastuses aga samas noh, nagu seal need tegelased kohe alguses ütleb, et oi, see on ju poliitika ja hoiame sellest eemale, et see kõik ei olnud liiga otsene, need vihjed olid küllaltki peened ja samas tõepoolest oli seal niisugust üleüldisemat eestlase olemust, mis selles ajas ka väga hästi avaneb, aga, aga see oli kõik ikkagi avaram. Ma arvan, et see töötaks ka edasi, ütleme paarikümne aasta pärast jälle, et mulle meeldis see igaviku ja ajaliku tasakaal selles näitemängus, mis oli Ain Prosa lavastuses ka niimoodi hästi välja toodud ja selle marmortahvli juurde tagasi tulles tõesti anti Reintali rolli vaadates tahes-tahtmata see nimed marmortahvlil tuleb meelde juba sisulise paralleelina, sest seal kalevipoeg, et selles näitemängus üksinda läheb, ta läheb raudmeeste vastu võitlema ja mitte keegi temaga ei ühine. Ja ühelt poolt oleks see nagu see kontrast sellega, et see koolipoiste klass läks, eks ole, in corpore seda võitu tooma, aga siis samas selle kalevipoja surmastseenis mõtled, et see inimlik üksiolek on ju ikka ühesugune. Müts maha Anti Reintal ees. Ta on parim valik tegelikult selles kalevipojaks. Müüjaks tuleb ta siit kuidagi Hap otse Nüganeni nimed marmortahvlil ja ma ei kujuta ette, kes teine Eesti noortest võitja näitlejatest seda mängiks, sellise pieteedi ja sellise enese piiramisega, nagu teeb seda anti tegelikult. Et tai mul on sellest palju rääkinud. Ja sümpaatne on see, et Anti Reintal nii veenvalt selle kalevipoja positiivse kangelase rolli ja Kasele Hamletliku tõsinemise välja mängis, seda enam, et tegelikult see noor näitleja Draamateatris ei ole samaväärset rolli talvehooaja vältel saanud. Sest tegelikult see on suur asi, et kui selline positiivne vend on laval, et ma ise vaatajana ei muutu irooniliseks tema suhtes ei tule niisugust soovi küüniliselt kommenteerida. Et alati need positiivsed on, on ta natuke napakad ja natuke totakad ja ja, ja võib-olla ka näitlejal on ahvatlus seal kuidagi veel mingi vint peale visata, et, et olla usutavam. Aga, aga siin oli jah, ühelt poolt selline Siuke siiras usk ja, ja samas samas mingisugune niuke, noh, ma ei tea, pieteeditunne selle asja suhtes kõlab kohutavalt kummaliselt, sest me räägime ju Kivirähu näitemängust, aga, aga tõesti jah, see oli olemas, seal oli sinna sisse kirjutada tuntud ja ja Reinthal selle välja, kes nii et müts maha, aga no ega tal oli üks eriti küüniline ja kogenud vastane ka siis kes sai? No kes sai siis kõikides registrites näidata seda kui vastik, labane, tüütu ja oioi kui Meie Moody meie halvema, mina moodi ta on, see oli tuuslal, see oli Andrus Vaarik, jah, ja selle tuusleriga seostub. Et ka üks väga hea pilateema Kivirähu all see on siis niisugune maniakaalne, suve nautimine nautimine võib-olla jutumärkidesse, mida me võib-olla isegi siin kogeme, kui me tormame ühed suvelavastused teisele. Aga noh, kõikvõimalikud tobedad üritused. Ja no üldse see, et magama küll ei lähe mehed, et see suvi peab olema kogu aeg täidetud, noh see on juba natuke nagu eesti matuses, kus seda täideti tööga. Aga siin siis mingi niisuguse täiesti mõttetu meelelahutusega ja teises vaatuses Peab jälgima, millise kostüümiga tuusler lavale tuleb, see loob minu meelest silla ühe menuka suve tuurini. Laiali valdurile ei aja, äratundmisrõõmu saab seal vast jah, iga vaataja. No ei saa salata, ise oled suvelavastusel ja niukesi suve paroole visatakse, noh siis tahaks ikka lavastajate näitlejate käest ka küsida, et mida nemad sellest suvest arvavad? Noh, üks küüniline vastuste komplekt tuleb nüüd Ain Prosa ja Andrus Vaarik. Kas äkki sa juba nagu liiast seda, seda paanilist suve? No ma ei tea, see on, kui rahvas tahab, siis peab teda olema, kui ikkagi juba estraadietendused käivad mitte üks, vaid lausa kaks korda juba tuuril suve jooksul, siis siis minu jaoks ongi mõneti kummaline on see, et ausalt öeldes ma ei taipa näiteks seda, et kust on maarahval nii palju raha, kui kui arvutada, mida sellel vaesel maainimesele üritatakse pähe määrida, siis sealt tuleb küll tunduvalt suurem summa, kui nemad pole aasta jooksul saavad teenida. No kindlasti on mingi piir, aga kuni ostetakse, seni tulebki tehasest siiski teatrid sõltuvad ka sellest rahast kuni muusikali tal on, sellised publikuhulgad siis järelikult järelikult tuleb publiku soovil on mõnes mõttes vastu tulla, eks talvel jälle ürita tõsisemalt teha. Sest suvel on nat üldse tõsist teha, siis vabas looduses on ikkagi suhteliselt keeruline, et siis ta peab olema kohutavalt intensiivne asi, sest siin nagu publikut lõpetanu hoida on väga raske. Niipea kui näitleja natukenegi lõdvema randmega teeb, siis on see tähelepanu on läinud, sisalduvad külmuses hakkavad asetsema. Ta on ikka soolalaos muidugi, loomulikult, siit leiab igaüks midagi, aga ma arvan, et ta on selline positiivne auto paroodia tegelikult selle suvehullusele sellele. Sellepärast see mulle meeldib. Ja tuttav sulle endale kogu see suvemaania on, mida sa siin päris teravalt parodeerida? Nola Zolotko prodeerin teisipäeval hakkan proove peale jälle ja läheme edasi ja nagu ütles, ostab Bender, on ebamoraalne lollidele nendega alles jätta. Ja kui nad tulevad ja tahavad, ega me kadedad ei ole, et me võtame selle kaar, tulge teadvusse suvel pal. Säimad. Jätame praegu selle suve sarkasmi, et jätkata hoopis teises tonaalsuses suvest kõnelemist ja suvest kõneleme seoses Nipernaadi ka, kes tegelikult on ju see suvepoiss, kelle on sünnitanud meie suveihalus, meie elamata elud ja, ja meie unistused ja läheme siis Ugalasse, kus sedapuhku tuli lavale selle suve esimene Nipernaadi. Peaosas Priit Võigemast ja liiga nooryu Nipernaadi jaoks mõtleb igaüks, aga, aga see on sellise nipiga lugu etel peale Nipernaadi on laval ka või ütleme enne Nipernaadit on laval ka kirjanik, kellest me tunneme ära ehk August Gailiti ja teda mängib Andres Noormets. Ah, see ei ole mingi probleem, et seal on vanemaealised Nipernaadi, siis on Tartu pool ja meil on nooremaealised. Ma ei näe siin nagu enda jaoks mingisugust probleemi, pean ütlema, taas oli ka niisugune pikk suht väsitav ja mulle meeldibki, et ma olen niisugune veidi veidi originaalsem, alguse ja lõputegelane, ma saan seda suurema mõnuga teha. Kas sa ei tunne Gailiti võiks ka vahepeal kuskil seal vilksatab korra häälena on, aga nojah, tegelikult on ju, mina ei tea, inimestel on kavalehed ja neid on meeles, kes on selle kirjutanud ja võib-olla ei olekski hea ikkagi, kuna see on niimoodi tehtud, et see faili T noh, vaim nagu läheb nippe Nipernaadit rändama, eks siis võib-olla poleks üldse hea, kui ta on nagu topelt kujuna seal pildis siis nagu läheb natukene segaseks selle raami lugemine. Mulle tundub, et niimoodi on nagu õigem et pärast alles hakkab sisse lööma see Gailiti hääl ja see, see tema enda niisugune niisugusema tõsisem olemusse kui Gailit on üks selliseid kirjanikke, kes mulle päris hästi klapib, aga aga ma olen kuidagi mingisuguste teiste raamatutega hoopis olnud seotud ja võib-olla rohkem hoopis mingisuguste mälestusraamatutega, kus kirjutatakse nende nende kirjanduslikest rühmitustest, nendest legendidest, mis tema nagu isikuga seotud on. Eks see Nipernaadi värk on muidugi selline asi. Et nad ütlevad, et see vaga pundi asi on kuskilt mujalt tulnud siia Eestisse, see pole eestlased nii väga omane. Aga see, kuidas vaga punud, nagu seda Eestit näed. Vaat see on küll nagu niuke hea võimalus, siis ma loen siin täna on sellel ajal, kui ei pidanud laval olema, millegipärast sattusid lehed kätte ja vaatasin õhtulehes, et et Noarootsis inimesed läksid sünnipäeva pidama ja kohalikud pätid lihtsalt peksid selle värgi seal laiali ja ja jumala eest vaatan täpselt nagu meie tükist mina tea, eestlane vist on niimoodi üles ehitatud, et kuidagi noh, kipuvad niimoodi kulmu pihta asjad tulema ja mingisugune tegelik puit liigub siin kuskil ringi. Ma ei tea ja vot selle jaoks ongi vaja niisugust Nipernaadi vaatepunkti, et et seda noh, eestlast nagu normaalselt või õieti näha või vaadata nagu tema tema selja taha. Ja, ja selle kaudu nagu minu meelest mängitakse ka nähtavaks. Väga palju neid, niisuguseid naiselikke unistusi, mida minu meelest on Gailit päris täpselt nagu ära tabanud erinevate naiste nagu niisugused unistused ja masti. Hiljuti lõpetasin selle viimati ilmunud raamatu lugemise ja vaatan, et mujal maailmas on inimesed väga hästi nagu naise sisse pugenud ja noh, kallitan seda omal moel teinud, et see on hästi hästi huvitavad. Niisugused mingisuguste asjade kokkujooksmised on küll. Esimene mõte oli see, et Andres Noormets ise võiks olla väga hea Nipernaadi, nüüd ta korraks on seal Kailityna ja isegi kaugelt vaadates kuratlikult sarnane Kailitile see Peeter Tammearu lavastuses ja dramatiseeringus, kus on kasutatud siiski ka Juhan Saare omaaegset Gailiti töötlust, et selle lavastuse põhiline võti ja selle lavastuse nagu alus on ikkagi selles, et et Nipernaadi on poisike laval ei ole, ei ole seda elukogenud meest, vaid siis kirjaniku rollis. Gailiti rollis Noormets justkui ulatab siis teatepulga sellele noorele Nipernaadi-le, Nipernaadi Legoyfiktsioonile või Nipernaadi-le kui unistuste tüübile, kuidas ennast õigustas, kuidas nagu vaataja silmis toimis. No minu jaoks oligi kõige huvid. Tavam see tasand, kui Gailit ilmus mängude oli küllaltki raamtegelane, ta tuli alguses ja lõpus ma isegi kuskil keskel mõtlesin, et äkki peaks seda rohkem kohal olema vaatlejana, siis korraks. Ta andis endast märku kuuhäälena lindilt, nagu Nipernaadi sisehäälena või Nipernaadit justkui segadusse ajades. Aga alguses jah, see Kailid siis näeb seda noort poissi, küsib tema nime ja siis algabki temas justkui inspiratsioonipuhang, ta hakkab oma suveraamatut kirjutama, aga samas mõtled, et see Priit Võigemast ei, noor uljas. Kaval poiss ongi lihtsalt kirjaniku väljamõeldis, kellel on seda rohkem ruumi möllata, kes võib täiesti vastutustundetult siis mängida ja mängelda. Aga samas tal puudub nagu see teine plaan, see, mis on teinud selle Nipernaadi nagu salapäraseks, eks ole, praegu on see salapärasus ainult selles selles näpu viipes või, või selles käe viites kui, kui nagu rolli, kui nagu palli antakse edasi tegelikult on ju tegemist sellise lihtsa noore inimese kulgemis looga. Jah, see on tõsi, kuigi mingi areng on temasse ka justkui sisestatud, no võtame selle pealkirja, oli kevad, suvi, sügis, mida Juhan Saare näitemäng kunagi kandis, siin on meil kolm pilti, esimene on pärlipüüdja, niisugune vara suveõhin siis või väga ülemeelik, hullutaja on see Nipernaadi väga ütleme need kätega vehkimist ja see Kailitlik kirjeldus joonis on temas olemas siis teises pildis päev Terikeste külas, Nipernaadi isegi nagu natukene taandub või saab oma soolokätte selle köstri jutlust pidades ja seal ütleme, see pruudi hullutamine ta ju on köster ühes pulmas see suhe isegi on natukene liiga tahaplaanile jäänud või, või ei haaranud meie silm seda sellel üsna laial mängulaval ja kolmandas pildis, mille nimi on Seeba kuninganna seal nagu on see sügise ja talvepiir juba käes ja Nipernaadi isegi see noor Nipernaadi on natuke kulunum, vanem ja tema maailm muutub ka minu meelest keerulisemaks, seal on kasutatud näiteks võrgukujundit, et mitte ainult Nipernaadi ei püüa tüdrukuid võrkuvaid järskuse Maret vaagida, siis mängib Maria Soomets saab selle poisi võrkusest, ta mängib talle samade reeglitega vastu. Ja noh, siis jällegi see teine plaan tuleb siis lõpuks, kui kui Gailit tuleb Nipernaadi näolisena, mis, mis mõjub väga huvitavalt, et suvi saab otsa ja noorest poisist saab vanamees, aga lõpus päris lõpus annab tammearu ikkagi veel ühe ringi peale, et see noor väljamõeldis elab oma elu rahulikult edasi ja tema suvi ma ei tea, kestab ka talvel või, või noh, võib-olla see on seal raamatukaante vahele pandud kangelane, kes siis ei lase ennast häirida millestki. Ma ei tea, mis siis jääb, mina olen nüüd kas kirjaniku talv või noore Nipernaadi suvi. No see sõltub võib-olla ka närvisüsteemist ja vaataja elukogemusest ja vaataja soovist, mida ta näha tahab, nii et noh, ega selline ambivalentsus pole üldse nagu paha tegelikult Peeter Tammearu võiks ikka pisut rääkida, mis selle Gailiti ja Nipernaadi ja tema vahel siis ikka tegelikult nagu juhtus, miks siis ikkagi Nipernaadi just nüüd tuli Ugalasse? Mainin talle nagu silma peal hoidnud, aga ma ei ole näinud ühtegi niisugust reaalset võimalust seda tegelikult teha või ma ei mõelnud välja, et teda saaks nagu teha väljas. Aga siis, kui siin äkki veel Allikuga see idee nagu kuidagi tekkis, siis, siis läks äkki üle võtta, siis ma hakkasin otsima, et miks ma seda lugu mäletan, miks ma seda lugu tean, sellepärast et et kuidas ta nagu saab ikkagi olla nagu see 40 aastane mees mulle tundus nagu issand jumal, et mitte, et ma ise oleksin Nipernaadi ka nagu selline nagu minuaegse inimese loogika. Minu vanuse noorema inimesele ikka on ju ka see, mida ta räägib ja siis ma sain aru, et peabki olema noormees, sellepärast et noori naisi ainult noormees hullutada, siis on ta nagu õige ja loogiline minu meelest. Sest siis ta siis ta ei ole pettus. Ja siis ma sain aru sellest, et Gailiti endi mees, kes seda tegelikult teha üldse sai, tema elu lihtsalt ei olnud selline, et oleks saanud niimoodi parvedega ringi rännata ja ja käia sirvaste seal igavesi teritest. Järelikult ta peab olema mingisugune muu mõistatus või seal peab olema keegi teine. Noh ja niimoodi ta jääbki sinna kusagile. Saab aru, et esimene küla poistlejatelt pruudidele mine istu oma üüritud suvilasse ja paneks leegitsev süda paberile, eks ole. Siis tule sügisel tagasi, jäävad asjad kokku. Milliseid nimesid on, eks ole, Katariani. Milliseid nimesid on olemas eestimaal. Ja sa ei jõua nende kõigiga tutvuda, Sa teed ainult tähelepanekuid. Siit-sealt paned pildid kokku. Kirjutatud raamatu. Nii et ikkagi sellele noorele Nipernaadi Realis ta vanemad Kairiti kõrvale vaja ka sinna lava peale. Noor Nipernaadi ongi fiktsioon, see on ju, seda ei olegi olemas, sünnib kevadega, sureb sügisega. Las ta hõiskab ja sõidab ülevee. Vana läheb kõrtsi, kirjutab seal Cocottidega koosele mingisuguse romaani. Siinkohal oleks tegelikult õige ka kuulata, kuidas tunneb ennast Nipernaadi ise. Peaproov on lõppenud ja Priit Võigemast Selle Nipernaadi kui on niimoodi, et ilmselt on ikka nagu igas mehes teda teatud. On olemas, et peaks ikka iga mees saalis üht-teist ära tundma, sellest Nipernaadit vähemasti mingisugused unistused või fantaasiad ja, ja ka naised. Vaata aga vaata, kuidas meil vana Gailit ütles, et Jangi Nipernaadi ongi nagu rohkem naiste unistus või võib nii ka öelda, sellepärast et ta ju ta ju räägib ja luuletab ja laulab sellest, mida naised kuulda tahavad. Masin suurelt laiasin, et meil ei ole siin oluline, kui vana see Nipernaadi on ja et Tammer on teinud niukse instseneeringu. Nipernaadi on täpselt nii vana nagu mina olen, aga tahes-tahtmata on ta ikkagi, temas on ikkagi selline elukogemus või? Kas lepp on taga, mida mul ei ole? Ja nagu ilmselt aastatega alles hakkan tagasi mõtlema selle peale, mida ma siis mängisin seal nagu lukuaugust, piilumine natuke? No eks ta natukene on, kusjuures ma olen tähele pannud, et ma olen hakanud natukene käituma ka niimoodi Nipernaadi likult, et sellised udused Eestimaal vöödia järve ääres viiena, et natukene, et kutsuda ise esile selliseid situatsioone ja ja vaadata, mis, mis juhtub või mis sünnib. Ma arvan, et see kõik on tingitud sellest sellest samast lavastusest ja ma usun, et ma selle võrra vaesemaks nüüd küll ei ole jäänud ja ju, Nipernaadi on ju see tüüp, kes õigel hetkel ute tõmbage, arvatavasti kui ta kohtab nii-öelda endaga võrdväärset partnerit, ütleme siis meie lavastuses Maret kes talle vastu fantaseerib, unistab samamoodi pärlitest ja ja kõigest siis, siis ta ehmatab ikka ära. Tuleb ise maa peale tagasi korraks. Aga samas ma arvan, et see ongi see, mille, mille nimel ta ringi rändab, mida ta otsib. Ta tahab leida sellist inimest, kes võtaks tema mängu vastu ja fantaseeriksime laseks nagu mõttel lennata niimoodi, nagu tema teeb, alguses ehmatab, aga pärast pärast läheb jälle kaasa. Matult on ta selline suveelukas, palvele ei ole olemas. Nagu kallis kirjutab, köhib, Ellekastab suurest suitsetamisest ja ainult siis muutub lõbusaks, kui on sõpradega Kukottide seltsis kõrtsis. Noh, ilmselt sellist meest ei tahaks keegi tunda isegi Nipernaadi ise, tema on ikkagi see suve suveinimene. Sooja veenippe. Kui palju see, et õues nüüd tegemine ja kui palju see dikteeris seda novellide valikut või mismoodi need ritta said? Noh, ma mõtlesin kõigepealt ette selle Juhan Saare instseneeringu, mis ta tegi Tartule aastaid tagasi ja võtsin sealt kohe Nobeli välja. Ja ülejäänud jätsin, sest ega ma poleks ka midagi muud asemele pannud, on selles mõttes ka saarel väga täpne valik, mida saab nii-öelda väljas teha ja millel on mingisugune niisugune selge, selge, selge lugu ja selline kujunduses tehtav asi, miks ma need kirjutasin niimidenamdi ümber ja tegin, tegin seda proloogi sinna ja ja, ja muutsin ära seal tõlkiste pildis, ütleme kogu selle kahe suguvõsavahelise kokkusaamiseks nagu liigne, tegin lihtsalt ühe naljaka perekonnas. Kas sa sindrid mingit lõivu maksma sellele, et et sa teed seda vabas õhus, ühelt poolt oli see, see inspireeris, aga teisalt. Tead, nagu millega lõivu maksad siis sellega, et kui sa teed seda iialgi, kui palju sa neid mikrofone jõuad kokku laenata, sellest tehnilisest poolest saab, eks ole, aga mul oli selliseid väga julged õpetajad olnud nagu Elmo ja kes on uhkeid asju saanud teha, siis ma mõtlesin, et issand jumal, peab ju ka olema võimalik, et tõenäoliselt ainult niimoodi kinni, et need 25 inimest ja pisike väike putka ja seal siis mängime, jäämegi lavakene ja need katsume siis nagu niimoodi suuremalt teha, et aga aga samas nagu noh, selles mõttes nagu ausalt, et ta ei ole lihtsalt lavale peaks minema. Või ka proovida ja ma usun, et nad vähemalt kuival ilmal ikkagi mängivad mängivad selle psühholoogia lahti, mis seal sees on ja mida, mida see lugu võimaldab. Seda ma küll, aga usun, et ja näen ja tean, et seda. Kas kuidagi nukker ei ole, et kaks etendust ainult no nüüd tuli veel kaks augustis juurde, aga. Miks peakski siis niimoodi mängima, et, et enam kedagi vaatama ka ei tule ja las ta siis olla korra niimoodi seal keegi vähemalt öelda, et teater mingisugune igavene kõdunenud muuseum ja kabinet. Et see on põhiline, et nad sel juhul võtavad ju kõik sellest ühestainsast hetkest viimast, et ei teki iialgi seda tüdimust. Ütleme nii, et selle lavastuse puhul noh, millest meie saame rääkida ainult peaproovi tasandil, praegu see Nipernaadi liin justkui töötas selles kolmes aasta ajas võib-olla vot siin see samas suvi, selle suvehüsteeria tuli mulle ette küll ka korraks Nipernaadi lavastuses ja see oli just see, kui maksti lõivu suvelavastusele maksti lõivu sellega, et et järsku nagu Nipernaadi retk katkes, hakati millegipärast kaklema, aga lihtsalt asja eest teist taga kaklema jah, mingi süžeekäik ju ütles, et seal võib-olla võiks see kaklus olla, aga et kas see kaklus, nagu nii suur oli, see nagunii-öelda keskseks sündmuseks tekitati see oli nagu selle peaproovi puhul selline väike tõrge. Aga noh, nüüd juba järgmised vaatajad, kes on näinud neid nii-öelda päris etendust, et võib-olla nendel on natuke teistsugune juba mulje sellest asjast Jah, selles esmamulje võib seda öelda küll, et noh, see ülesanne, mis Priit Võigemasti noorena Nipernaadi oli antud, selle ta täitis hästi ära ja tõestas, et ta suudab Ühte lavastust vedada, sest tegelikult, kui tema oli mängus, siis mäng oli intensiivne ja elus ja mingid tühikud kippusidki tekkima. Siis kui Nipernaadi oli fookusest väljas. No kui oluline see Kailitega partnerlus siin on või siin võib ju mõelda ka, nii et seda Nipernaadit polegi päriselt olemas, et ongi niisugune väljamõeldis ainult. Ja, ja mulle see väga meeldib. Et mulle meeldib see, et ma ei pea mängima seda, et ma olen kirjanik ja et ma kogun täriali omaloominguks või jälgin ja luuran ja panen kõrva taha nii-öelda. Et ma olengi see unistaja kes käib, unistab ja laulab. Kui ma peaksin mängima seda, et mina olengi nüüd see kirjanik, kes siis on suveks oma naise juurest ära läinud ja rändab ringi ja siis ühima, jooksen, jookseksin väga puntras endaga. Noh, ma olen ikka poisike veel. Ei anna kirjanikuhärrat välja. Pigem nagu veel niisama hullan, kassa noova Don Juan Nipernaadi võimet kuidagi ritta panna ka sinu mõistust mööda. Võib ikka mida ma ise nagu rohkem kardan, on hoopis sinna ritta läheb kavalalt, et no ei ole sellist maitsetüüpi, et siis pigem on niukene, väikene kargaja vennike. Kui ajalik või, või ajatu on see Nipernaadi. Kui nähtus Nipernaadi on väga vajalik nähtus, aga elu ja, ja aastaajad ja see on ikka igavene tänagi tõesti, kui, kui selline pääsusilm või väikese poiss sünnib, võib olla kaks ainult elus. Võib-olla me oleme kahjuks ainult korra elus poeedid mingil hetkel teadmata midagi midagi kirja pandavast põhisestiga, iga inimene võib-olla mingil hetkel poeet, aga ei tohi ära unustada, et sügis koputab ikka kogu aeg selga ja võime ju juukseid värvida. Vält. Mina saan sinu Katariina, jää, räägi mõni kentsakas poiss Nipernaadi, ütle, kes sa oled. No Nipernaadi on minu oma, ma olen nõus sinuga minema, kuhu iganes. Keegi kunagi armasse aina valetan. Peeter Tammearu on võtnud endale sellise kaksikrolli Ühelt poolt justkui see sätjana või, või novellide valijana dramatiseerijana lavastajana. Esmamulje on selline, et tammearu valitseb hästi sellist psühholoogilist liini, et ma usun, ma usun neid, neid suhteid mängiti mikrofonidega ja ega see rolli intiimne pool tuli selle mikrofoni kaudu tegelikult väga ilusasti välja. Võib-olla küsitavam. Selle nähtu põhjal oli siiski see, et kuidas komponeerida sellist panoraami lavastus niimoodi, et ta oleks sul igalt poolt nagu näh, tav, hoomatav, et nagu see ruum oleks läbikomponeeritud ruum oli väga osavalt läbi komponeeritud kunstniku poolt Jahkuausi poolt tegemist oli tõeliselt maalilise vaatega, aga, aga miks ka mitte, eks ole, kui see suvi on lühike, siis andkem teda siis kogu selles magususes kuni lõpulk selleni välja, et isegi heina lõhn tuli ninna, kui parajasti vihma tibutanud ja kui vihma tibutas, siis olid jälle nagu mingisugused omad nüansid. Meie lavastuses oli see, et vihma hakkas sadama siis, kui tuli kätte sügis, nii et näitlejad ise tunnistas, et see oli päris tore mäng neil seal niimoodi sügise ja vihmaga koos. Nii et ruum nagu minule mõjus, aga näis, et lavastaja on nagu mind nagu natuke vähe aidanud, et ma nagu igav poolt ei näinud neid seene, mis olid olulised. Jah, see tegelikult ju tiigi kaldal see lava oli madalamal kui publik, aga samas selle saali tõusu ju tingis ikkagi Kasemäe kallak, mis ei olnud ka teab mis kõrge, et tõesti need vaatepunktid ei olnud kõikjalt, kui, kui toimus tegevus kuskil kõrgemal pinnal, mida ka oli selle tänu sellele lavakujundusele olid niisugused sillad ja Burdad ja, ja majad ja redelid ja siis oli kõik haaratav. Noh, tundus, et selle tänase saate kaks lavastust, mis meil on kalevipoega Nipernaadi, et, et siin on kokku saanud nii-öelda lavakujundusse, kus mõttes kaks täiesti vastandlikku koolkonda. Üks siis jaakpausi lähenemine, selline loodusse sulanduv, arvestades kõigi nii-öelda tiigisopi võimalusi, isegi pardid lendasid seal teatud intervallidega kahekaupa meie nii-öelda silmapiirilt mööda arvestades seda kogu seda viljandi ilusat väikese linna pessaaži taga, noh tõesti noh, oligi nagu mingisugune eksootiline pilt seal ees, kus kõik olid nagu kohutavas tasakaalus, siis teine variant oli see, millega sai hakkama Toomas Hõra Neerutis sadulamäel, see oli hoopis nii-öelda jõhkrad käekirjaga tehtud lavakujunduse mäele, mis oli ümbritsetud tammedest sinna ehitatud lava enne imet lava oli pöördlava, oli kasutatud kohutavalt julgelt ka kõikvõimalikke nii-öelda tehismaterjale ja niimoodi tagasihoidlikult ja vaikselt, vaid kui ikka pandi nii-öelda lill, siis oli see plastmassist suur ja sinine. Nii kui oli seal põrgu, siis oli see kilest ja must, kui oli see soome sepakoda, siis oli see peegeldav kontrast looduse ja siis selle tehiskeskkonna vahel, noh, mis, mida see teater sinna lõi. See oli noh, niivõrd jõhkralt välja toodud, et oma jõhkruses oli see lausa kaunis ühelt poolt siis ülim teedi tunne ja teiselt poolt siis ülim jõhkrus, kuidas nemad siis nagu vaatajad abistasid nagu jälgimisprotsessis, siis mina pean tunnistama, et siin annan ma nüüd punkti küll Toomas Hõrakule, sellepärast et taolist suutnud selle suhteliselt väikese platsi veel kompaktsemaks. Kui muuta, nii et see tegevus toimus mul noh, praktiliselt peo pealt ja, ja ükskõik, kus punktis ma siis parajasti istusin või olin, ma nägin totaalselt kõike, olin niukene, ootamatu avastus, et ühelt poolt peaks ju nagu hindama just seda harmooniat, aga teisalt Ta võlus mind kogu sellise disharmoonia sihuke konstruktiivsust. Aga siis võiks veel rääkida sellest, et tegelikult on ju selle Nipernaadi ka laval kogu Ugala trupp. Ja laseme siis ühel vaatleja mehel kommenteerida, et mida selline suur lavastus tähendab hooaja lõpus ühele teatrile, Andres Noormets Viimasel ajal oli, oli õnne siin selle lavastajate liidu erinevate gruppidega hoopis Nipernaadi tegemise ajal käia mööda maailma nagu paningi, teised tegid Nipernaadit, Gailit laskis siis mööda Berliini ja, ja Uppsalas ja muid asju teatrifestivale mööda. Ja, ja sealt niimoodi vaadates siis see meie meie teatritegemine natuke teistmoodi tundub küll, aga aga hüva on vist see, et Peeter on teinud sellel aastal noh, et nagu paar niisugust tööd, kus on hästi palju seda trupi nagu rakendatud korraga. Ja, ja ma arvan, et ega see ei ole juhuslik, eks ta on seda nagu meelega teinud ja ja see hooaeg jääbki nagu sellisena kuidagi meelde, et et kogu selle mõisaga oled kogu aeg nagu laval või, või hästi palju on nagu seda rahvast kogu aeg majas. See on tegelikult hea tunne ja kui neid on palju majas ja nad saavad palju tegutseda, siis tegeldakse nagu rohkem teatriga ja vähem nii-öelda teatripoliitikaga. Viljandis vaatas Nipernaadi peaprooviga lavastaja Itaaliast Paulo landi, kes töötab Rooma riigitelevisioonis. Ta on lavastanud Venemaal ja sealt ka vene keele oskus. Viljandis oli ta koos Jaak Allikuga, kellega oli tutvuse sõlminud Samaaras. Lavastamise päevil. Küsime rahvusvaheliselt mehelt, mida ta arvab Nipernaadi eesti moodi. Avastus meeldis ja oli ootamatu. Teie kultuur on mulle tundmatu. Isegi seda oli huvitav jälgida, kui kontsentreeritud publik vihma trotsides etendust jälgis. Jõudsin ka äratundmisele, et Nipernaadi on sugulust itaallastega. Temagi armastab naisi. Armastab fantaseerida, armastab loodust. See ei olnud pelgalt lõbus näidend, seal oli sisenemist traagikat. Sest suvi lõpeb, tuleb vihm ja lumi ja tuleb pöörduda tagasi paelu juurde. Ma tõesti ei oodanud sellist energiat Priit Võigemasti mängust. Mulle meeldisid väga kõik naiste rollid. Trupp oli huvitav ja loodan siin kunagi koostööd teha, tunnistab Paulo landi. Aga ikkagi, äkki oli see pelgalt eksootika, mis võõraste võlus? Ei eksootikat üksi ei piisa, et kaks tundi vastu pidada peab ikka kuidagi puudutama sind, see asi. Koht oli väga lummav. Jõgi ja õhk isegi vihm aitas etenduse lõpule kaasa. Mulle on arusaadav see teie päikesihalus, ma mõistsin seda tänu sellele lavastusele. Meie kontekstis on see muidugi veidi ebatavaline, kui meil on praegu 35 kraadi sooja ja öösiti on selle kuumaga väga raske magada. Aga siinse visk. Kuid seda teie sisemist päikesihalus, seda ma tunnetasin, see ongi teie rikkus. Nii kõneles lõunamaa poeg Paulo landi Itaaliast ja kõnes meie Nipernaadit. Nippe. Ma arvan, et selles saates me Nipernaadi teemale punkti ei pane. Ja on ju tulemas Eesti suveteatrisse veel üx Nipernaadi. See juhtub Tartu linnas, viiendal juulil on Emajõe suveteatri esietendus. Nipernaadit mängib nüüd siis Gailiti romaanile lähedasema seas Hannes Kaljujärv, lavastab Priit Pedajas. Ja võib-olla seda vanemat Nipernaadit vaadates saab selgemaks ka noorema Nipernaadi elu ja saatus. Ja kui Ugala lavastuses kõlasid Tõnis Mägi viisidele laulud ja laulutekstid olid eesti luuletajatel, et need laulud olid ka niisugune väga huvitav lisandus minu meelest ja ja niisugune ausalt romantiline lisandus sellele, siis tahab meid üllatada ka Emajõe suveteater, nad on välja pannud siis kaunimate vennaskonna või selle meeskonna, kes laulab Süvalepalaule kaunimad aastad su elus. Ja Ugalast on ju tulnud ka sõnum, et eilne esietendus oli välja müüdud, tänane etendus on välja müüdud ja Ugala, kes algselt planeeris käinud kaks korda seda Nipernaadit mängida on nüüd teada andnud, et tulevad ka augusti alguses veel kord Need Nipernaadi lood esitamisele. Selge on ka see, et me järgmine saade ei ole seekord eesti dramaturgiat. See on erand selle suve nii-öelda teatripildis, siis tahame rääkida Pennashoo südamete murdmise majast lavastaja Roman Baskin ja mängukoht, Käsmu meremuuseum ja, ja teine lavastus, no mis on juba eesti teatri tuntud muusikalimeistri Georg Maljuse seal välja tulemas, see on vanalinnastuudio kabaree, aga seniks kõike head ja loodame siis, et väga tihedat vihma ei 100. Kui te teatriretkel olete. Kõike kena teile soovivad siit stuudiost Pille-Riin Purje maris Johannes. Naistest tuli, mina tahan sinu Katariina, jää, räägi mõni kentsakas poiss, Nipernaadi ütlege, soe. Toomas Nipernaadi Nipernaadi on minu oma, ma olen nõus sinuga minema kuhu iganes veel keegi kunagi armastuse aina valetan.