Tere kuulama teatri magasini stuudios Pille-Riin Purje ning maris Johannes. Oleme oma suve tri reidil poolel teel ja täna kaks lavastust, mis neid ühendab, mis neid lahutab, jumal ise teab, vaatame, mis saate lõpuks välja tuleb. Aga need kaks lavastust on Tennashoo südamete murdumise maja, mida mängib draama Roman Baskini lavastuses Käsmus ning teine on vanalinnastuudio kabaree maailmas lavastuses ja esietendus oli eile Vene Draamateatris. No mis neid ühendab, mis neid lahutab, võib öelda siis nii, et ühe autor on sooja ja teises pakutakse meile show'd, mõnes mõttes pikantne ühendus, on ju veel ka see, et üks teater oli seotud Roman Baskini nimega Shoo, mida ta Käsmus lavastab, on siis tema esimene lavastus. Peale vanalinna stuudiost minekut alustame vast ikkagi Pennashoo lavastusega, sest see oli esietendunud juba möödunud reedel, lähtume siis kronoloogilises järjekorrast. Seda on juba ennemgi mainitud, et Eestis suveteatripildis on südamed, murdumise maja eriline lavastus, justkui oleks tegu Vabaõhutükiga. Ometi mängitakse seda Käsmu meremuuseumi kaldapealsel häbematult ilusa päikeseloojangu vaatega. Nii et kui nüüd küsida, siis, et oli siis vabaõhutükk või kahetsed seda, et mängiti härra sellises vabas õhus võib-olla oleks olnud kuskil lava peal nagu toredam vaadata. Esietenduse mulje põhjal võib veendunult öelda, et kahetseda pole midagi, kuigi väikesed eel kartused tõesti olid, et niisugune sho teravmeelne konversatsioonidraama väga tekstikeskne, kuigi ka väga palju mänguvõimalusi nende vaimukate ja huvitavate karakterite loomisel aga tundus, et äkki see peaks ikka nelja seina vahele kuuluma. Aga tõepoolest, see Käsmu meremuuseum sobis nagu valatult selle vana veidriku kapten Shotoweri majaks ja meri ise ka kõrval isegi üks laev seal kaugel mere peal paremat dekoratsiooni on raske välja mõelda. Ja kuidagi oli see mänguplats nii kompaktne ja publik istus kolmes küljes. Kontsentreeritult mõjus kogu see tekst, mõned hajusamad hetked võis ka esietenduse arvele kirjutada seal alguses lõpus, et üllatavalt riskantne valik oli täkkesse läinud, Roman Baskin. Kui palju nüüd seda konkreetset näitemängu, seda konkreetselt tegemist siin oli hetkel Roman Baskinil endale vaja, et, et jõudu ja, ja sellist hingekindlustus väga oli vaja. Aga ma pean tunnistama, et ma ei ole nii aktiivset energilist Roman Baskinit nagu näinudki, avada, noh, see on nüüd soov, see on soomida selles vanameest ongi niisugune vana vanamees, aga nuh täis tõstsidki, tugev vanamees. No tal on see koht, kus ta lihtsalt ütleb ka, eks ole, mina teie eas trotsisid raskusi surma ja hirmu, noh ühesõnaga ma püüdsin võitu saada surmahirmus tasuks on see, et ma elasin omaenda elu, see on nagu see vahe, ta on nagu väga ise ei lähe limukaks kätte, et, et ta on igal juhul ise, ma ei lasknud surmahirmul valitseda oma elu üle ja tasuks. Et ma elasin omaenda elu, teie lasete vaesuse hirmul valitseda oma elu üle, tasuks on see, et saate küll süüa, aga ei ela omaenda elu. See on nüüd tegelikult ta kreedo selles Ottoweria sooga põhipoint, eks ole, mis teeb ta sitkeks elujõuliseks juhul olla, olla sa ise, sa saad vastu selle, et sa saad tegelikult olla Saise, kui sa selles väärtustuled, kui sa ei tunne selles väärtust, aga tegelikult see on ikka see kõige kihvtim asi, mis seal smoon niisama köki-möki, loputusvesi. No kuidas sulle tundub, kas see Shotoweri roll Roman Baskinil on mingil määral ka tema näitlejaelus selline teetähis või kuidas hinnata? No igal juhul tuli see tal väga hästi välja ja tõepoolest niisuguse isikliku suhtega või väga selge teravusega ta neid vanamehe elutark Kuu lauseid ütles ja neid mõtteid, mis enam ei pea mingeid tõkkeid või konventsioone tunnistama, mis ei pea kellelegi vastu viisakad olema kaasinimestest, vaid võivad olla otsekohesed ja, ja siirad. Ja ta oli väga sümpaatne ja, ja tõepoolest kuidagi väga intensiivne selles mõttes, et Roman Baskin väga palju ei ole oma lavastustes mänginud, mulle tuleb meelde Stoppardi midagi tõelist, kus ta mängis küll dublandiga, siis lahuselu ja viimati Raudsepa roosad prillid ja neis kõigis on natukene tunda andnud, et lavastaja ja näitleja on üks isik, et lavastaja ise on peaosas ei tule sellele näitlejale Roman Baskin neile kasuks, et teda nagu kõrvalpilguga oleks vaja rohkem vaadata, aga vaat selles Shotoweri rollis nüüd küll ei tundunud, et midagi oleks vajaka jäänud või et kuidagi ta eralduks ansamblist kui lavastaja. No võib-olla see vanamees ongi niisugune vaatleja natukene ja kõigi suhete paika panija, aga ta mängis väga intensiivselt ja väga teravalt, mis oli hea üllatus ikkagi usud sellesse nii-öelda sellesse elu taas ka või sellesse, et äkki on Roman Baskinil olnud mingil määral sellest vanalinna stuudiost kõrvaleheitmisega või, või sealt lahkumisega seoses mingisugused üleelamised, mida ta saab nagu siin välja mängida või sa järsku oledki see, kes seal kõigile vabalt ütled, mis sa arvad ja mis sa mõtled ja noh, see on Shotoweri roll. Nii et, et äkki seal siis nii-öelda elu ja kunst sai mingil määral kokku ja, ja seda oli tõesti nauditav vaadata või et seda jõudu ja energiat ei olnud, oleks ainult lavale jätkunud, vaid sain minagi sealt, kui show'd lavastada. See on oluline ka see, et oled juba nagu teatud vanuses või teatud eas jah, millised ealised iseärasused tulevad kasuks seniilsus soolisi, elujõu propageerija ja elujõu poolt, ma olen tema tekstis nii kinni, et ei noh, see pole tema sõnadega, see on, see on see, kui noorus tehakse, vanadus suudaks, on selline, see peaks nagu olema, need asjad peaks olema, siis tundub, et nagu soo annab midagi. Et ennast seal naguniisuguse ainult emotsiooniga idee nagu midagi, ainult niisuguse mõistusega kvaliteet on soovahelisi märki ajab ja soo soo sugudevahelise ma tahtsin ütelda, jah, ta on siukene, meeletult sarkastiline, irooniline, Surdne, koomiline, aga ta kuidagi vaatab ikka ikka väga pull seda eluna. Midagi sa pead lõikama. Selles mõttes ma ei taha öelda, et peab olema nüüd jõudsalt vana, jõle tark, et nagu katalüsaator 88, et kas seesama näitemäng on kaua niimoodi meeles, ma jälgin seda ma olen ju vanalinnastuudios tahtnud teha mitu korda ja siin selle nende jamade ajal noh, lihtsalt arvati, et on vana hall lugu, ana kuivik seesama rull endale nagu valida, et kuidas, kuidas see siis käib päris aus olla, see käis ikka niiviisi, et Aarne Üksküla ütles ära ja Ain Lutsepp ütles ära, see käis niimoodi, see ei ole kõige parem reklaam, ma saan aru, aga, aga no mõlemad ütlesid väga mõjuvatel põhjustel, ma loodan, et mitte kunstilistele, noh, neil oli vaja nagu seda suve vabaks saada. Alguses ikka arvasin, et seda peaks ikka mängima nagu keegi teine ei jäänud muud üle, mängisin ise ära ja sai nii kaua oodatud, kui ise nagu juba habe, hall ka, ega nüüd ju 88 aastaselt ei tee, aga, aga mingisugune see, eks ta on ka ennast sinna sisse pannud, sinna su varasotoverisse sooni kõvasti, et ta oskab ka enda üle väga ilusti naerda, see on ikka ikka võimas, et ta on ka eneseirooniline, mitte mitte ainult seal mingi manganeid naerdaja ära vennast. No tundub seda vaadates, et see rallikon, taban hingelähedane on vanamehe sisemann. Vanamehe, ma ei pea ennast vanameheks, aga loomulikult ühest küljest ta on selline kindlate vaadetega, mis vahel võib tunduda oralistina, aga samas mulle ta maailmavaade ikkagi istub, väga istub, olgu ta siis noh, nii veider, kuitahes kohati kardab ja palju inimlikku, palju nõrkusi on ta siia väga palju, aga, aga mingisugused sellised eluhoiakud on ta ikka väga sümpaatne vanamees. Kui nüüd teha mingisuguseid toppisid või kuidagi süstematiseerida neid lavastusi, siis ma arvan, et küünikute top 10-sse sobiks südamete murdumise maja küll nagu esimeseks, et nii küünilist lugu polegi nagu tükk aega just suvelaval näinud, noh, võib-olla Kalevipoja teistmoodi võtmed võiks ka teatud selliseid sarkastilise või satiirilise pisaraid poetada meie poole, aga et see on ikkagi nii-öelda küünikute lavastus küll number. No erandlik on ta mitmes mõttes jah, tõesti, sest et see suvi on niisugune eesti klassika jalgu, pärandite suvi, romantiliste lugude suvi siiamaani suhteliselt. Nojah, kui vihjata neile lippernaadidele ja see noor kapten Kihnu ja enne oli ju ka siiski võib-olla natuke romantilisem ja teistpidi jah, see no ütleme siis niisugune eluterve künism, mis selles loos oli, no kuskil on öeldud seda, et soo ei kannata mingite nähtustega kapitalismi romantiseerimist ja et tõepoolest see lugu on niisugune juba vanamehe selge pilguline satiir, iroonia aga väga rafineeritud, nagu, nagu soole kombeks. Mõtlesin, kui ma kirjutasin sellest lavastusest ja panin sinna lõppu nagu selle sila loo märgi, et äkki see on ka niisugune romantiseerimine või väike pat, et äkki see ei ole kohane kujund nii küünilise näidendi puhul, aga siis ma mõtlesin sellele, mida Roman Baskin ise räägib sellest loost, et et kogu see pöörane õhtu on seal korraldatud ühe noore neiu päästmiseks ja ma mõtlesin, et kas nüüd seda päris nii mõtleb, et äkki lavastaja omakorda romantiseerib seda lugu, et kas need saatana tütred õed nüüd seal kellelegi päästmise peal väljas on, et nemad on ju ka juba elu näinud küünikud. Et no mul on rõõm tõdeda, et Roman Baskin ikkagi romantik ei ole surnud, kuigi see võib nüüd paradoksaalse kõlada, aga soo ongi paradoksi pärlite pilduja sellele asisele ilmale õnnestub. Teil ikkagi nagu siin edukalt koti pähe tõmmata, et kas see oli ka teie eesmärk omaette, aga no see on see kahe mentaliteedi võitluseks boheemlane politaanlus või ütleme, niisugune ärikunstiinimeste kemplus on igavesti ja 100 aastat tagasi oli siis 100 aasta pärast sama aega, siis miski ei muutu. Ma ei arva, Tower, et minu ja nende vere vahel valitseb vaeni, et nad teevad kõik, et mu hinge ära kägistada, aga üldiselt vastukaaluks tuleb vahel häält teha jah, sest muidu nad kipuvad ise kotti panema meid, selles on lihtsalt asi, et ja väga püüavad kotti panna, selles mõttes tuleb häält teha jah. Shotowerina, kasvõi siis foto. Aga siin jäävad need pohheimlased ellu õiglane otsas või on nagu muinasjutt. Soo, sümpaatia kuulus neile minu oma ka kuigi me peaks hakkama boheemlaslik keemiat lahti seletama, aga ka lihtsalt see, et ei ole kõik ainult kasu peale, eks ole, et, et on nagu mingeid muid väärtusi veel, noh, üks tema tütardest ikkagi kaitseb seda õhtu ongi selleks korraldatud, eks ole, kiskuda üks noor tüdruk sellise Hay küljest lahti ja kes lihtsalt teeb tehingut ühe noore tüdrukuga ja ilusamini öeldes tuua ta tagasi armastuse juurde, et, et see nagu ära ei kaoks. Ma arvan, et nad nagu oskavad armastusest lugu pidada, see, see on nagu puheeemmlus või tühi, mis selles mõttes, kas tõuseb hommiku üheksa või 12, ega selles ei ole või vahe. Aga nad nagu kutsuvad tagasi sellise armastuse juurde, mis abielluda ilma armastuseta, et siis on, läheb jamaks, siis sa lihtsalt müüd oma hinge maha. Noh, see on hingehariduse ja hingekultuuri, sellise hingetoiduasi. See, see on nagu see, mille vahel käib see manga nii lihtsalt see register puudub tal lihtsalt. Võib-olla nüüd oleks mõistlik pisut ka peatuda sellel ansamblil, kes Roman Baskini-le nagu kokku on kogunenud sinna etendama, sest näitlejaid on nii linnateatrist, Endlas, draamateatrist kui Rakvere teatrist. See on hea võimalus näha uusi kooslusi ja eks uued kooslused pakuvad ka uusi mänguvõimalusi ja sa võid ka juba vanad tuttavad ära tunda mingisuguses tõesti uues kvaliteedis. Ja endal oli mul küll kõige suurem heameel Tõnu haavast, kes mängis Vossi boss manganit, kellel oli siis täita selline vastasleeri roll või kes siis nagu pidi olema sellele hullule pohhimlaste maailmale vastukaaluks selline karm ja rikas raha hai, kellel siis oli kõik võimalused tõusta selliseks negatiivseks ja samas negatiivne, see on ju alati teatris oi kui magus roll. Jah, Tõnu Aav oli mõnes mõttes tõesti kõige suurem üllatus. No siin jälle mängib kaasa see paradoks või sees lepet koduteatris Eesti Draamateatri stenoaval pole ammu olnud nii mastaapset rolli ja nii tõsiseltvõetavat rolli. Ja siin siis ta need kõik mänguvõimalused kuidagi eriti mõnuga realiseeris ja ei olnud nagu soole kohane, ei olnud ta päris ühe, ei olnud ta nii ühene RAHA haisamas oli ta kaotanud selles keerises selles pöörases Shotoveryde perekonnas, kes midagi pühitseja otse ütlevad ja ja see asi jõudis juba noh, selleni, et siis pidi sellele vaimsele hingelisele striptiisi, oli valmis täiesti otsese striptiisiga vastama, aga jah, see trupp tundus väga hästi valitud ja väga hästi kokku sula, võib-olla selles mõttes üllataski kõige rohkem niisuguse uue kvaliteediga või siis hästi unustatud vanaga. Mõnede näitajate puhul tundus ka, et nad on väga hea tüpaaži valikuga lihtsalt või väga täpselt valitud, noh, ütleme siis see Carmen Mikiveri esihoone, kes nagu röövlitütar, Ronja alguses tundus seal puudel ronides ja niisugune tema jultunud vabadus mulle küll imponeeris ja, ja see niisugune ulakas sarm, milles on ka elukogemuse küpsus, tekkinud järjest rohkem, see avaldas muljet või siis Raivo E Tamme rändali, niisugune üdini inglaslik olek, paken partideni välja. Üks üks stiilsemaid osatäitmise minu meelest, et noh, selles napis ajas, mis talle antud oli. Ja väga hästi näiteks sobis ka volli Käro matsiini, ta on siis niisuguses lihtsameelsuses sinise ilmsuses lihtsalt üks ampluaa oli väga täpselt rolliga kokku toodud. Noh, kui juba jutuks oli kapten Shotovel, see on selline väga markantne tüpaaž, siis laseme ka rääkida kohalikul kapten Shotoveril ehk Käsmu muuseumi peremehel Aarne vaigul. Mingil määral mulle tundub, et need kaks tüüpi on sarnased, kuigi Aarne Vaik ise ei olnud seda lavastust veel otsast lõpuni näinud ja ta ei osanud seal kas oma äratundmist või või, või vastupidi, sellist negatiivset suhtumist Shotoweri ilmutada. Nii et las räägib Aarne Vaik pisut sellest, kuidas siis teater tuli tema koju ja tema muuseumisse ja mis sellest saanud on. Aga see oli minule uus väljakutse, igal juhul ma ennast mobiliseerinud jällegi uus tahk, kahtlematult ma tean, kelle majas me olime südame murdmiste majas, aga kelle maja see ise tegelikult oli? Käsmu maja, kus me praegu oleme vana piirivalve kordon igavesest ajast igavesti olnud vahepeal pool siin Eesti vabariigi piirivalvemajad. Aga palju sellest muuseumivarast on nagu regisiitidena kasutusel või palju, palju see muuseum mängib kaasa selles lavastuses? Nad lõhuvad, see on nende oma Sigulda kepp on ka nende oma, aga ülejäänud on isegi minu kultuur ja tütre kamee on nii, et kõik rämps ja kõik väärtused siin siin majas on, kõik mängivad kaasas, ei ole ainuke koht, rajad praegu veel kahes muuseumis minu asjad, kollektsionääri, kirg, ideoloogiline ja teadlik tegutsemine, palju emotsiooni, palju siis seda nii-öelda teadlikku mõtlemist ja arutamist ja analüüsimeeste mängud keskkäidud, nüüd saab ju, mingit saab, eks ole, kes ajab golfikeppidega mõnia pudelitega mõningad naised, aga eks ole mina antiiki taga. Luuraja või jahimehe kirg, eks ole, ma ei ole ajaloolane, mullegi oleks sõnal mingi põnevus, peab ikka olema. Ükskord ühel lapsel naisele laps teha, ega sellest ei jätku, sellest ei jätkunud olla elu lõpuni. Nii rahul endaga ajame natuke kunstielu segamine kui lähedane see vana kapten teie enda jaoks sammukesin laval praegu mänge mängida? Ma ei tea. Ma ei ole seda veel päris näinud, ei ole aega, teatri, seal, sõna täna ühe lõigu vaatasin, aga nad palusid, et ma vaataksin hiljem seda, et ma olen väga terava keelega, et meil võib eluisu ära võtta, aga ma arvan, et täna oli niivõrd hea vastuvõtt, Nad lubavad mul seda vaadata ka. Jalgusega teenis juba selline plaan ka, et see seltskond voolab läbi selle maja ja nad näevad seda kapteni miljööd. Aga nüüd on iseenesest teatri segamini keeranud, seal see tähendab ei ole ruumi natuke liiga vähe, et aga see mõte oli alguses, et siis see tagama, aga mis on selle selle lava taga, tegelikult see ongi see, mis inspireeris neid näitlejaid ja ja oleks ka kindlasti andnud juurde ka vaatajale. Aga jumal, magamistuba jäi mul alles tõesti, aga siis tuli välja, et on lava ja siis tuleb välja, et õues on hea küll, õues mängivad rõdud vaja garderoobi vaja ja mitte ühte garderoobid, kahte garderoob ja siis on tehnika tehnilistele töötajatele rajaruum. Ja lõpuks kaks magamistuba jäi meil alles. Nii et seda näete, köök on veel alles ka ikka ja seal seal nad istuvad ja. Nii et selles mõttes jah, see oli päris huvitav projektivad, kuidas sula automaatselt sulab, eks ruum teha, jah, eks sulab äkki äkki teatriks mujal teatrilava publik, aga siin on kuidagi, et see piir on kadunud. Käsmu meremuuseum jääb südamete murdumise majaks veel juulis ja augustis. Alati reklaam, puhverreklaam, kõik pettus ja see, et ta kaptenite küla oli seal, et ta oli kapteni naiste küla sai naisteküla. Ja need naised olid väga armastasid teatrid ja siin Käsmus on teatrit tehtud väga palju. Ei, mina olen isegi teatrist jumala nime saanud Aarne pinniskama saarlane, eks ole, mu ema oli suur teatrifänn ja nad lavastasid isegi siin libahundi ja niiskami naised ja. Ja Maaritsa tehti ära ja ema tahtis näitlejaks saada. Ma olen ise ka lava peal käinud, nii et lapsepõlve elasin draamateatris. Võimalik väga tähtsa koha peal, teatris, puhvetis mahu, ma teen ka puhveti. Te olete nagu karastunud tüüp harrastanud. Ma tean kahte sorti rumalaid inimesi, ajakirjanikud ja näitlejad, meil ei ole oma teksti, kirjutavad minu teksti üles ja panevad oma nime alla. Näitlejad samuti, nemad võtavad tekstiraamatu. Saite. Et see siin ühtelugu mängitakse, see on, see on vaid üks episood. Telekandi loost, et selles sellel kandil on täna just nimelt komeetris, oleme veel üks asi pidada ja tähistada ja see ei ole mitte väike asi. Käsmu esimene kirjalik dokument näitab, et kas mul on 550 ja tänas, peetaksegi, ettekanne kaubanduses teeb vanahärra Elstok, loeks, sõbrakaubandus on tõesti väga vanasse Soome Soome side, Soome sild, mis on eksisteerinud juba sadu aastaid, noh, natuke alla 1000 võib-olla nüüd tähistama ja siis oma oma juubelit. Ja teeme siis väikse kontserdiheitjate kanded ja ja mereseadus on see, et kedagi ikka tühja kõhuga ära ei lasta. On ka ja ja õhtul ei ole teater ja nii, et suvi on tihe. Kas see tähendab sellele Käsmu külale ka seda, et, et saavad kokku siinsed inimesed, kes siit pärit. Või tähendab, esimene oli see küla külapäev või see oli 10 aastat tagasi veel 91 vist ikka oli, jah. Siis oli nagu see väga tähtis tulid läänest ka ja aga ma arvan, nüüd vaiksem, rahulikum meil on, nüüd on meil oli siis käest kinnivõtmise periood, kus kõik oleksime koos lauluväljakule ja ja nüüd on juba nokitsemine erinevad ise isegi küpseni, et huvitav on, täitsa palju rahvast kokku tuleb, aga no ma ennast. Mina tunnen ikka diootina ka, teeb, teen, teen, aga ei teagi, kelle jaoks, aga no ma teen ikka. Kui mõelda, et kas see oli nüüd suvelavastus või, või, või ikka tahaks nagu ikka teatris talvel näha ja nii edasi, siis noh, üks selline suvelavastuse märk võiks ta ju olla selles mõttes, et ta oli vabadust propageeriv nagu ülemlaul sellisele iseolemisele. Suvi on see iseolemise aeg rohkem kui selline talv oma kindlate piiride ja raamidega. Ühelt poolt ta oli küll kirjaniku ja lavastaja poolt väga korralikes raamidesse paigutatud, aga need mõtted iseenesest olid üsna pöörased, võib ju siis ennast pisut nende pööraste mõtetega ehmatada sel suvel. No ja kui selle soo näidendi žanrimääratluseks on öeldud fantaasia vene stiilis inglise teemadel, siis tuleb meelde ju see, et Roman Baskin on varemgi olnud isepäine suvelavastuste tegemisel. Tema võttis ju kätte paar aastat tagasi Palmse mõisas Tšehhovi Kirsiaia, mis ju ka tundub suveteatriks sobimatu ja kui nüüd sellega võrrelda, siis tundub mulle, et ei tea, kas soo istubki Roman Baskini meelelaadiga paremini või joon ta õppust võtnud kirsiaiast. Jah, või sobib just seesama jultunud vabadus rohkem kui need kirsiaia Hillitsetuvad tunded, kuigi seegi komöödia. See südamete murdumise maja läks ikkagi palju rohkem täkkesse ja muidugi see üks aspekt, et õnnestus mängida ilma mikrofoni deta näitlejatel oma loomuliku häälega vabas looduses, see ikkagi ja andis sellele tuntava eelise selle ees, mis mälestus on jäänud kirsiaiast, mida me küll ka vihmasel päeval nägime. Ja üks asi veel, millega saab alati ära osta vaataja, vähemalt minusuguse vaataja on see, kui ma näen näitlejaid niivõrd lähedalt, et kõik nende reaktsioonid on mitte mul ainult silmadega, vaid lausa noh, nagu ihukarvadega hoomatavad, et, et see ei ole kuskil mingisuguses panoraami peal visklemises. Kui, siis mulle pihu peale saadakse selliseid häid tegijaid, oi, ma olen tänulik. Aga siin nüüd on aeg keerata meie saates teine lehekülg südamete murdumise majaga. Meie siin lõpetame, et minna kabaree. Niimoodi laulab laisaminelli kabaree tunnusmeloodiat. Meie tuleme ühest teisest gabareest ja seal laulis seda laulu Gerli Padar. Nimelt eile esietendus Vene Draamateatris Georg Malvuse lavastatud uus versioon gabareest. Mis sellest gabareestsis arvata? Keeruline on meie positsioon selles mõttes, et, et peale selle, et meil on silme ees laisaminelli film või vähemalt mingi udune mälestus temast, teisalt on meil õnnetus olla nii vanad, et me oleme näinud ka ühte teist kabareed, mida mängiti Estonia teatris, seetõttu võrdlusvõimalusi võib olla rohkem, kui paslik oleks ja arvata võib, et need, kellel see kabareekogemus olemata, et need on selle lavastuse tänuväärsem publik, oled sa muga nõus, vaidled vastu? Mind segas küll jah, see mälestus Ago-Endrik Kerge lavastusest nüüd juba peaaegu 20 aastat või 19 aastat tagasi Estonias. Aga samas on need lavastused ka piisavalt erinevad. Et mulle tundus, et mingid asjad, mis siis olid rohkem välja joonistatud võib-olla inimsuhetes ka peategelaste suhetes, ma mõtlen seda nooremat tegelaspaari olid nüüd ehk skemaatilisemad kas näitlejate kogenematusest või hoopis lavastaja taotluse tõttu. Samas jälle võimendusid mingid muud valupunktid, mille põhjal võib juba küsida, et kas Georg malmi lavastab üht ja sama lavastust. Alustasin eelnevalt juttu, et kasulikum oled, on see, kui sa oled nooreme sinisilmse? Üks paar oli ju vana ja kogenud, pean silmas siin Sallot ja Guido Kangurit, kellel on siiski näitlejakogemus olemas ja ei tea, kas see on siis seotud ealiste iseärasustega või mis sealt ise nagu elasid väga tuliselt kaasa selle paariloole. Kuigi mind, see, kas siin ka eelmine lavastus, vähemalt ütleme siis 50 protsenti sellest paarist, sest seal oli ju tegelikult selle trailer Schneideri rolliga tulnud kerge lavastusest siia. Aga siis partner Guido Kanguri asemel oli tookord Jüri Krjukov ja vaat selles paaris algusest peale nagu seal lavastuses niisugust pinget või, või elusügise nukrust rohkem siin tuli jah, see sisse selle härra Schultzi juuditeemaga seoses ikkagi ühe läkilisel hetkel, aga enne seda oli nagu rohkem niisugust ühesemat koomikat neil kahel ja ega Guido Kanguri ei mänginud halvasti ja Helgi Sallo oli minu meelest eriti sädeleva. Aga vaat mind kriipis kerge lavastus. Ma ei saanud vist seda ka 100 protsenti nautida. Jube kamp on siia stuudiosse kokku kogunenud, nad ei vaata seda lugu, mida neile pakutakse, vaid nad kogu aeg nagu vinguvad ja soiuvad. No ütleme niimoodi, et lõpetame praeguseks selle jutu ja laseme parem rääkida tegijatele endile, vaatame, kas nemad ka niimoodi soiuvat üks asjaosalisi siis kes on olnud nii kerge kui maailmas lavastuses Helgi Sallo last kõneleb tema oma suhtes suhtumistest ja tunnetest, tähendab ma olin meeltesegadus ja mul oli väga raske aeg, ma olin möödunud aasta, mu ema oli väga raskelt haige ja kui Anne Veesaar helistas, et mulle pakutakse rolli, siis ma esimene jutt oli kohe, et ma ütlen, erakonna ma ei saa. Nädala pärast helistati uuesti, et me oleme leidnud teise inimese veel, et kui te kahekesi olete rolli peale, et äkki siis sa ikka tuled, et seda juttu lihtsalt lõpetada? Ma ütlen hästi hästi, jah, ma tulen. Ja siis juhtus niimoodi, et ma ütlen, seal saatused mul ema suri üheksandal märtsil ja 10. märtsil algas töö, siis ma nagu molekuli ongi selles, et mul ei ole mingit põhjust või et ma ei saa nagu ära öelda, ema, nagu mulle tee vabaks teinud ja et ma pean seda tegema ja siis ma ütlesin jah, et ma tulen ja siis tulin siia, seda ma pean küll ütlema, et tükk aega mul paralleelselt jooksis. Teine etendus, käisin isegi Jüri haua peal krimkovi, tähendab, ja palusin vabandust, et ma olen nagu truudusemurdja. Et mul kogu aeg nagu oli see tema, seal oli kõrvus isegi ta silmad ja kõik ka nüüd ma olen nagu üle saanud juba, ma olen nagu sellesse lavastusse sisse ja töö on töö ja üks tööonu mälestustes oma koha leidnud ja nüüd on see nagu uus töö, et ma enam ei, ei võrdlega, ta ei jookse mul paralleelselt ei võrdle küll, aga kas on midagi nüüd põhjusmõtteliselt erinevat või kuidas te nüüd seda uut kabareed ja seda maailma iseloomustab? See eelmine oli ju nii tohutult ammu tagasi, see on vist 20 aastat või nii. Ja noh, selle pluss on muidugi see, et siin mängivad ja kaaslased, mina olin ju juba üle 40 kui, kui näiteks sällitagi ja Snyder jaoks jälle liiga noor. Ta võib-olla on pähe kabareeliku või kuidas ma ütlen, lavastus oli ka tinglik, aga seal nagu inte inimsuhetele ja sellele nagu pöörati rohkem ja mindi nagu sügavuti, aga see oli võib-olla sellepärast, et mängisid vanemad inimesed, kellel oli nagu elukogemusi ja lavakogemusi rohkem, teil on ka dublante. Olete Helene Vannari ka ühe rolli peale, et ma kunagi mõistma näitlejad, kes ütlevad, nad ei taha dublante, mulle kohutavalt meeldib, kui on kaks inimest rolli, sa istud saalis ja sa näed tervikut, aga seda kartma, et me hakkaks kordama, teen seda üldse ei ole, sest me oleme leniga nii erinevad inimesed ja peale selle temaga võrratu rolli peal koos olla. Harv olen oma elus kohanud nii südamlikku ja siirast ja head inimest, kui me nagu toetame teineteist. Kas see uus Sults, Guido Kangur, on need ka südame võitnud või kuidas tema on partnerile? No selles ongi selle võluniste projekti etendustele satud oma turvaliselt ja kindlast koduteatrist. Teise õhkkondar, kus sa pead ennast maksma panema ja kus sa pead nagu rohkem teiste, sa ei tea, mis sealt tulla võib ja kui doga alguses muidugi oli tõenäoliselt natuke kompamist ja tema minu suhtes mina, tema käib praegu, me oleme küll nagu kokku sulanud ja saame teineteisest laval aru ja toetama, kuidas te laval ennast tunnete, vaadates tundus, et see kõik on kuidagi pisike ja kokkusurutud seal ava, et kas ta ikka ära mahutada? Mahume küll seda on isegi nagu ma kuulnud olen, mängitudki kabaree des lausa kohe, et inimesed istuvad laudade taga ja jaa, ei mulle see isegi meeldib, sest et eestlane on ju niisugune, tema naljalt ei taha oma siia lähiringi kedagi lasta, aga nüüd sa pead teise inimese sinna laskma ja miks elus ka tihtipeale on nii et me oleme kõik ühte hunnikusse surutud ja seal inimeste iseloomud ja tulevad isegi paremini välja kui suures avaruses. Ahaa, nii et meil on isegi kontseptsioon selle kohta ja ma olen nii tore, et ega mina ilma kontseptsioonid lavale, kes ema ära ongi. Aga siin pole palju ja mõtlen palju. No kuidas see vene laulmiseks sobib? Ma nägin, siin mikrofonid olid inimestel see mind üllatas ka, et siin tehakse võimendusega, sest et siin on erakordselt hea akustika on kohe lihtsalt võrratu hääl, laulda ainult hingad ja teed mokaotsa lahti ja, ja hääl kannab hästi. Aga ma ei tea, võib-olla see muusika hakkab kõlama paremini siis võimendusega, mis te nende noorte peaosaliste kohta ütlete, ju ta ikka väikse pedagoogi pilguga ka kõrvaltvaatajatele surkida tahaks kõvasti, hirmsasti tahaks ka minna sinna midagi noh, nii nõu andma või, või oma mõtteid või, aga ma ennast tunnen hästi valitsenud, olen Märdile ainult kaks korda vist öelnud ja Gerlile vist üks kord ainult. Et, et ei, ma julgesin midagi ütelda, mõtted muidugi on, aga, aga Malvis on niivõrd prof lavastaja ja ma tean oma noorele inimesele midagi omalt poolt ütlema, siis tal tekib konflikt, ta ei tea enam, kuidas neid esitada, meid kahte ja parem on suu kinni hoida. Tantsijate pool oli Maljusel ka eriliselt valitud. Just rõhuasetusega sellele, et tegemist oleks isiksusega isiksusega laval, keda on siis huvitav vaadata mitte sellise kordevaletiga, kes siis nii-öelda ühes rütmis jalga tõstavad ja väga perfektselt liiguvad. Ja selles nii-öelda selles grupis üks laval sära ja oli ka Laine Mägi, mida tema arvab Maljusest ja sellest lavastusest ja kuidas ta ennast seal tunneb, ega mul see tantsija pool kuhugi kadunud ei ole, mul on oma trump ja kellega ma tegelen ka ikka ja oma õpilastega, aga hästi tore on laval selles mõttes olla, et ma olen nii palju pedagoogina töötanud ja kogu aeg, kui nõuad, nõuad ja siis sa nüüd satud äkki õpilase rolli, eksju, kus sa pead kogu aeg täitma ja täitma ja täitma just nimelt niiviisi ja ei ole sooloroll, eks ju, sul on rihmas vajada täpselt ja mingisugust soleerimist ei tohi olles kukub kontekstist välja, mitte et ma ei teadnud seda, aga see helendav piiramine, et täpselt välja lihvida need oma nurgad ja lihvida konteksti. Ääretult põnev ja see on see, mis kõige kõige rutem nagu mulle meeltesse tuli, et ahaa, nüüd ongi see aa nüüd ma pean ise siis kuuletuma kogu aeg ja täpselt see ongi keeruline, aga samas samas elukogemus on ikkagi nii palju taga, et see ei ole mingi üllatus, ma saan sellest aru, et nüüd toimub see töö, see on järgnev, minu järgnev roll lihtsalt minu näitlejakarjääris, kui Sally ütleb tükis, et kohustus minuga jääb, ma mõtlen, et kui see muusikalide periood oleks minu elus natukene varem olnud, oleks kindlasti palju rohkem seal osalenud ja võib-olla oleks teist tüüpi näitleja üldse olnud, et võib-olla isegi õnneks, et see tuli natukene hiljem, et ma olen saanud nagu draamanäitlejana ennast ikkagi teostada ja ma ei ütle sellest mitte kunagi ära. Mul on tore seda tööd teha, ei ole seda tunnet, nüüd tahaks rallit mängida? Ei, ei, ei selli. Ahaa, aga ma ei ole nii mõelnud üldse. Mind on, mul on selline rull pakutud ja ma olen selle roll. Ei, ma ei ole nii mõelnud. Ja kui see intervjuu lõpeb, ma korra mõtlen sellele võib-olla küll, aga ei, ei, mitte praegu. Laine Mägil on sälli siiani mängimata jäänud. Ei, aga kuidas siis suhtuda maailmasse lavastuse säilisse Gerli Padar isse? Esmamulje on selline, et lauljana on ta väga huvitav, ma uskusin teda tema muredes ja tema rõõmudes ja tema vulgaarsuses ja vat võib-olla see sõna Volgaarsus ongi see, mida ma selle säili puhul nagu tahaksin kasutada või mulle tundus, et see oli see joon, mis nagu laval oli videos domineeriv, aga noh, niimoodi tugevalt eksponeeritud see ei olnud mitte Volgaarsus. Kabareestseenide Sohhei kabaree oli väga maitsekalt ja väga efektselt lahendatud nii lavastaja abilise Jüri naela poolt, kes siis olid nagu tantsud seadnud, kui ka tervikuna, et oli nagu ühelt poolt jah, see naiivne tüdruk, kes siis oma sellises järjekordses Armos on, aga teisalt mingisugune sisemine selline robustus nagu, nagu oli see mis, mis jäi nagu esmamulje kõlama. Muidugi on Gerli Padaril ka veel väike lavakogemusest näitlejana selles mõttes minul oli raske nagu selle sälli näitlevate laulvat poolt kokku viia ja tõesti ühel hetkel, kui oli lavastatud Laine Mägi, oli Gerli Padari partneriks. Kui nad esimest korda helistasid sellele noorele ameeriklasele Clihvile siis ma kuidagi hakkasin mõtlema, et see elukogemus ikka on selle sälli rolli jaoks loodud ja kui veel üks kord tuua, sest et ka Helgi Sallo ju mängis mitte ainult siis seda vanapreilit, vaid mängis ka sällit eelmises lavastuses. Aga vaat seesama kuulus kabareelaulgi näiteks mulle tundus, et see sälli, noh, see on üks rolli sõlmpunkte ka sisuliselt, et tal oli sisemist pinget seal ütleme enne laulu algust, siis laul tuli niisuguse omaette uhke numbrina, millele ka väga heldelt aplodeerib, aga see rollis lepi jälle kadus lauluses ära, aga võib-olla on seda ka raske nõuda noorelt näitlejal, et ja noh, eks teistpidi tänamatu roll on muidugi ka kirjanik, lihtne nagu alati, kõik vaatleja rollid ja positiivsed rollid on tänamatud, selles mõttes alles lavakunstikoolis õppiv Märt Avandi tuli minu meelest päris tublisti toime, noh, kogu selle verevaese rolliga. Aga kui nüüd veel rääkida sellest trupist, siis muidugi hästi oluline tegelane, kabaree, seks, võtmetegelasi on konferentsee. Ja nüüd see, mis areng Mait Malmsteniga selles osas toimus või mis areng selle rolliga toimus, seda me vist ei tohi kõike ära rääkida, aga see oli minu meelest äärmiselt ootamatu, kuidas tainaminaarsemaks muutus, sest et selles esimeses vaatuses ja hiljem ka oli Malmsteniga väga säravaid neid niisuguseid kabareenumbreid või seda soolosoolohetki, aga see, kuhu ta välja jõudis, mind ehmatas, aga seda ma ei ütle. Võib-olla tuleb see hiljem välja ka malbuse intervjuus, aga oi, oleme juba näitlejatest rääkinud, aga ühe asja oleme ära unustanud. Maljus on alati kiitnud eesti näitlejat ja eesti näitleja on vastanud talle samuti sellise poolehoiuga. Kuulame siin ühte helikatkendit nüüd kus maailmas kommenteerinud näitlejaid ja siis pärast näitlejad jälle omakorda võtavad sõna sellest, mis nad maailma sellest arvavad. Võõrgis Jost ühest küljest eeldan näitlejat professionaalsust, teisest küljest on minu lavastused alati karm tugeva raamiga. Ja hetkel, kui näitleja on otsustanud seda raami respekteerida, sel hetkel on töö temaga väga kerge ja hea tulema või näitleja sisemiselt Loovia atraktiivne ning mängib mulle ette mitmeid võimalusi, mis on väärtuslikud nii rolli kui lavastusterviku seisukohalt, siis ma lausa hakkan teda jumaldama. Aga hetkest, kui mu koostööpartner Ta ei käitu professionaalina onlikke, ei tee nii hästi, kui suudaks, siis ma muutun kiskjaks. Malju sisetunnistab, et oma näitlejat ta armastab. Aga on need tunded ka vastastikused. Mida kostavad näitlejad Maljuse kui lavastaja kohta, kuulame Helgi Sallolt, Guido Kangurit ja lainemäge? No mina olen temaga ainult kaks tööd teinud, tookord viiuldaja katusel ja nüüd, mis siin salata, ega see ei ole mitte häbiasi, tähendab omamoodi niisuguse diktaatori omadused tal on, aga tal on hea rütmitunne. Tal on väga hea tervikutaju ja muusikali lavastaja peab see olema, sest et põhiline on, eks ole, muusika ja need tekstiosad, mis vahepeal on, see on ka muusika, ainult et seal see, see noodid ei ole kuuldavad. See peab olema nagu sinna tempo rütmidesse sisse pandud ja seda ta valdab väga hästi. Ja kui on niisugused inimesed nagu tal ütleme, praegu siin on, need enamus on ju siiski mitte professionaalsed näitlejad vaid on mingi muu pealt tulnud või alles õpivad, siis peab olema üks inimene, kelle sõna maksab ja nii nagu tema ütleb, nii on ta annab väga selgelt ja selle tänava, kuhu pidi sa lähed ja ega seal niisugusi, et sa lähed kuskile kõrvaltänavale kondamale, nivoo rollis, mida ta muidugi ei kannata, sa pead seda teed pidi minema, see on, mõnele on see näiteks minu sugulase on tõesti raske taluda, aga ma sellega harjub ära. Ja lõpuks sa oled tänulik, sest et noh, seal nagu endal jääb nagu vähem teha ka, sest et et sulle antakse ta, kui sa olete proovinud mitut moodi ja kui ta valib välja, et see niimodi sobib temale, siis seda sa pead tegema. Tuligaanitsemist ta ei kannatanud. On tõesti tõesti fenomenaalne kuju, ma ei ole temaga enne teinud, eks ole. Naera kogu aeg, olen üks viimaseid näitlejaid, kes maestro mainides, aga kokkusaia jättis mulle tõesti ääretult sümpaatse mulje, äärmiselt peenetundeline. Hea maitsega mees. Hästi oskab näitlejat aidata? Hästi delikaatselt. Ta juhib sind mingites detailides, kuidas ta annab sulle märku, et kui see oleks nii, mis sa siis arvad ja sealt jookseb jälle edasi? Jättis ta küll hästi sümpaatse mulje. Ja, ja mulle meeldib see ettevalmistus, mismoodi tal kõik on tuleproovi, et näis, mis saab või mitte, see, et oleksid kinni oma pildist Hansuga nõus koos lahendama, mõtlema, meil oli siin üks stseen, mida me ei tea, kuidas teha. Ja, ja ma esitasin talle küsimus, et mulle tundub, et see ei ole õige ja mõttelises, et siin on midagi valesti ja siis me koos mõtlesime ja leidsime lahenduse, seal keerasime nagu eneseirooniaks, kus mees natuke naerab enda üle. Me leidsime sellele asjale ilusa lahenduse, siis ma vaatasingi, et ta, tal on küll valmis mudeldada, on äärmiselt suure ettevalmistusega, aga kui on probleemkohapeal lahendada, siis ei ole see, et tuleb, see ütleb, et kõik on nii meeldiv kogemus. Vot minu konkreetne lavastaja on olnud ikkagi Jüri Nael, Valmis paneb, eks tükki kokku, et ma ei oska midagi öelda, selle lavastaja on, me saame üksteisest aru ja, ja mul ei ole nagu konflikte olnud probleeme, et ma ei ole nii suurt rolli teinud, et et ma saaks öelda täpselt, et kui palju ta mind tegelikult aitab ja kui palju mitte ma ei tea, selle lavastuse toimumisaeg on fašismi sünd. Saksamaal ning loomulikult kui on fašism, siis on platsis ka juudid. See on ka üks selline delikaatne teema, et kuidas seda poliitilist kataglismi nagu laval lahendada. Peab tunnistama, et teatud eksistentsiaalne selline hirm või äng selle tunde lavastusest kätte sain küll ühel hetkel tabasin ennast mõtlemas isegi meie augustiputši peale minu sisemas oli täpselt see samasugune rabe tunne, et mis nüüd juhtuma hakkab ja liberaalne Euroopa ühelt poolt, kes ei usu, et ei, et noh, niisugust asja ei saa ju juhtuda ja ja teisalt siis see jõudemonstratsioon, nii et see kõik oli, kõik oli seal nagu olemas ja ma olin selle osaga küll väga rahul, et sellise pidetuse tunde kabareeosast nagu kätte sain. Samas nii väga osavalt ju tegelikult lavastus raamitud selle nii-öelda uljaga pareega, see ei pruukinud nüüd olla selle hirmu tundma minemapühkimiseks, võib-olla see on pigem selle võimendamiseks, et ikka keelatakse muretult ja noh, mingi hoiatas omakorda, aga aga see lavastus algab väga efektselt juba enne oma algust, mis kõik toimub saalis ja mille osaks publik võib langeda mida võib-olla ei tohi päris ära rääkida. Ja iseäranis suurejooneline on seekord kummardamist tseremoonia kus saavad siis ka need tegelased särada, kes võib-olla oma tantsusoolot ei ole etenduse jooksul saanud. Et siin mul tuleb meelde, et maailmas ütles, et tema lavastusele on väga tugev raam ja see raami kujund tegelikult, et tuleb ka sellest kujundusest jälle järjekordselt nii-öelda välja see raam sõna otseses mõttes ja nüüd garaav sellel lavastusel, nii et noh, ma arvan küll, et võib-olla maailmas mõtles seal nii-öelda tema lavastusel on väga tugev karkass või noh, niuke ülesehitus, tuul aga, aga siin, kuna see raami sõna on kasutusel, siis jah, tõesti raam on vägev. Jah, see raam juba lavapildis on nähtav ja üks selle kujunduse keskseid motiive on ju niisugune mõranenud klaas või purunenud klaas. See seostub siis omakorda selle juudipuuviljaäri akna sisse viskamisega, mis sealsamas selles loos siis nende Troilen Schneideri Sultsi kihluse lõpliku purunemise. Aga seoses selle Guido Kanguri nukra ja südamliku rolliga selle härraga, kes ikkagi lõpuks ei lähe Ameerikasse, aga ühel hetkel sellest, et nagu isegi unistab äkki sellel ameerika hetkel tuli veel erilise selgusega meelde üks teine lavastus, kus on tegelase dioodid ja nende armastuslugu küll mitte nii nii traagilisele drastiline, sel ajal see on kummikauplejad ja kummikauplejate kahest koosseisus tervelt neli näitlejat oli kabaree-s. Ühel hetkel see mõte hakkas mind kummitama, et nii Guido Kangur ja temale lisaks siis ka Laine Mägi, Mait Malmsten, Tiit Sukk. No püha müristus, see mõte on küll piisavalt ootamatu. Selle koha pealt ei oska kohe midagi öelda, aga vaatame parem, mida Guido Kangur ise asjast arvab. Guido Kangur, kes on teinud kõikvõimalikes alternatiivprojektides, on sattunud nüüd nii-öelda meelelahutusmaailma ja selle businessi keskele. Me ei ole ju muusikalis kunagi teinud, eriti ärevaks teeb just orkestriga kokkuminemine, aga loodan, et saab hakkama. Aga rolli pool on hõlpsasti tulnud, vaid ma vihjan sellele, et neid juudi vanamehi on juba tulnud endaga mängida. On nad sarnased ka või kuidas sulle tundub, kummikauplejad tuli meelde küll. Ma ei tea, ajastu nagu sisse kirjutatud, see äärmine heatahtlik, kui see on soojus ja see nagu on siin sees olemas. Ega ma sellest ei saanud üle ega ümber ja hästi helge inimene ja kas eelmine lavastus on ka kuidagi nähtad ja mälusse Kergama Estonias? Ma ei ole näinud seda lavastust ja ma olen üldse elus väga vähe muusikale näinud nendes kaasa teinud. Ma olen näinud Inglismaal ühte väga head laotuselises Sunset Boulevard ja seal ma vaatasin, et muusika võib täitsa vahva olla. Muidu ma nagu niisugune ja natuke ükskõik sealt sellesse maailma suhtunud. Mul on tegelikult oma braavo maailmas nii palju pusimist ei olnud, et see pusimine, mida ma siin kaks aastat olen tuumafüüsika kallal pusinud, et ega see pusimine, mis mul praegu on täpselt samavõrd. Hommikul kell 10 siia mõtlen kuule kuule orkestrit, nõnda et ma hakkaksin orkestrit kuulama, pinge vabalt seda saadet, mida see paanikas enne sellega kokku puutud. Täpselt samasugune pusimine nagu kogu aeg on olnud ja ega mul ei ole ükski roll kergelt tulnudki. Kui erinevad need kaks vanapreilit on, kellesse armuda? Leeni, aga ma olen ju palju elus mänginud noorsooteatripäevil ja meeldiv taas kohtuda laval ja ja Helgi Sallo aga ei ole ma kunagi kohtunud, nii et see on jälle ava, et kui tema hääl mu kõrvust mu juurde tuleb, seda armastatud laulus hääle helisema hakkab, muidu saad endale ihukarvad püsti ja ma ei tea, mul tuleb meelde siis need ilusad laulud, mida ma mäletan juba varasest noorusest Sulle kõik nüüd ütlen teadmise Orascovide pilgul meelde, tulevad need kõige ilusamad ja kõik jälgivad, mis ma just lapsepõlves või asjad, et issand, kui ilusti ta laulab. Ja nüüd ma mõtlesin, issand, ma olen selles staariga koos lahvarial, auland emaga koos jaanipäeva ajal kuulasin üht lauset timmida Raimond Valgre plaati, kus ta laulis imeilusa ja siis mõtlesingi kodus, et issand jumal, mina pean temaga nüüd laulma. Aga mis ma veel märkan seal oma välist lauluõpetajat, soojahertsi ja tegelikult, et ma siin üldse laval midagi laulan, seal on ikkagi tema, tema tee, sest me oleme ikka kogu aeg neid laulutunde teinud väga mallides üldse mind ei hakanudki proovima. Laulupeol see oligi mulle nagu, nagu imelik, et ma peaks nagu ette laulma midagi meie rollis ja teed. Ja siis, kui ikkagi selguse esimeses või teises proovis, kus meil seda linti lasti, siis ma olin ikka masenduses, et neid laule laula ju ära. Aga sooja on mind õpetanud ja loodame, et 38.-ks etenduseks on natuke parem. Kas see kogemus võib muuta suhtlemist muusikalise andrisse või tead, ma tahaks veel muusikalist teha? Ma tahaks täitsa veel teha ja ma tahaksin seda, seda laulujoru veel ajada. Pidaja, kui mul tekib praegu kunagi peaks veel võimalus, ma võtan selle raudselt vastu, kui seal on noh, enam-vähem sama koormusega, et natuke laulda ka ja mõni tantsusamm ka teha ja mul on ju tegelikult mulle väga meeldib üldse tantsuteater. No ma olen suur, selleni olen tantsufänn või kõik need tantsufestivali, et need on mulle alati huvi pakkunud ja räägin igasuguseid asju. Ma. Saan aru, et see on peaaegu et maailmapilti muusikale ei, no eks ma ikka arvan, et ma ikka jään ikka edasi draamanäitlejaks. Mõnusaid töid kogu aeg draamas. Nonii, žanris ikka olnud, aga aga nagu ma ütlesin, ma armastan, näitlejad ei armasta väljakutseid. Talvel mäkke suusatama ma ei viitsi suuskadega sõita, ma ikkagi õpin lumelauda ja ma teen seda. Iseloom on ilmselt otsingi uusi asju või kas ekstreemsusi võib proovida, see on see ka ju, et võib-olla mõni näitaja ütleb, et ei, ei, et see ei ole minu ala, ei ole vale üldse teha ühte oma, kuna see on nii nagu omal ajal ma olin koomik, eks ole, ja ja läks mul päris palju jõudu selleks, et teha selgeks, et ma ei ole koomik, et ma pigem hoopis draamanäitlejad ei teagi, seda. Ei usutud tükk aega, kuni lõpuks antivõimalusi. Ma arvangi, et noh, et ikkagi ma olen draamanäitleja. Aga mul on nüüd väga hea meel ennast panna siin proovile, ma teeksin mõne aja pärast suurema hea meelega tõelist komöödiat ka, ennem on Guido Kangur andnud pigem selline off-Broadway Broadwayl sattunud. No näed jah. Kusjuures mõtlesin, ma tunnen ennast offil väga hästi ja mulle seal ju meeldib, ega ma muidu ei lähe sinna, eks ole. Mulle meeldib väga garaaži näitleja olla, teha niukesi Garage'i projekti, kohe ma ennast väga hästi tunnen seal, aga ma ei tunne ennast siin apsus pahasti. Kui enne oli juttu sellest, et kas valmidus lavastab üht lavastust siis kui mõelda tema varasematele muusikalilavastustele, siis on need kõik olnud üsna traagilised ja julmad lood. Niisugust tilulilu muusikali ei ole tegelikult olnud, et alates 500-st katusel noh, ütleme, et seal oli taas juutide saatus, nüüd varasemal ajal 19. sajandi alguses, aga kui mõelda ka hüljatutele hoopis teiselt maalt ja teisest ajast, kui mõelda ka, mis sai koonile, siis kõik need, et asjad, mis seal tegelastega juhtuvad väga palju traagikat, on selles väga palju vägivalda, surma ja niisuguseid koledaid ja halbu asju, et selles mõttes muusikal ei ole mitte kunagi olnud idülliline žanr vähemalt valjuse lavastustes. Et kui veel draamalavastused siia juurde liita, siis võib leida küll asja, mida Valvia sajab, või maailma, mida ta üha lavastab. Ja kuna ikkagi teemana, kas on juudid ja fašism, siis paratamatult tuleb meelde ka maalisus kevadtalvel lavastatud pen vanalinnastuudios. Ning paratamatult tuleb keelele ka küsimus, et kas peente kabaree on maiuse enda jaoks kuidagi mingite sidemetega kokku köidetud, kuulame, mis ta räägib. Tahame ühte probleemide pundart näidata eri vaatevinklist, arvan selle tähtsa olevat, tunnistab maalius. Penta andis vaid ühe lõike sellest tragöödiast eneses algamisest ja sellest, kuidas inimene paindub, moondub keerulises olukorras, mis temaga juhtub. Sõiduk aga sotsiaalsest aspektist. Bent illustreerib olukorda, kuidas bussist maast sai valitseja. Aga kabaree läheb pendiga võrreldes ajas tagasi, et näidata, kuidas sama madu koorub munast ja esmakordselt näitab meile omapead. Aga samas ei saa ikkagi unustada kabaree on muusikal oma glamuuri, tantsude, laulude, naljakate, olukordadega. Tean seda natsiteema jonni edasi, on see Maljusele endale oluline ainestik või peab ta seda Eesti ühiskonna jaoks oluliseks? Teostovis võitš Generation mast hea. Saidiftist uurisin, puutun kurnaat. Kas need lood on tema jaoks olulised või mitte? Mina olen vaid Teataja tunnistab mallivus sooritusele pajatajaks võiks tõlkida inglisekeelset sõna storyteller. Ja kui publik leiab, et minu jutustatud lood ei ole olulised, siis vaata neid kui pudemeid minevikust, mida kohe unustada. Aga kui lavastuses on intellektuaalne või emotsionaalne sõnum, nii et ta puudutab inimese südant, siis ta ju võiks kokku kõrgsuda tänapäevaga. Mina jutustan lugu ja ei või publiku eest otsustada. Aga samas on mulle see jutustamine oluline. Selline diplomaatiline vastus siis küsimusele, kas natsiteema on tänases Eestis aktuaalne. Lisaks hakkab teatri saateaeg ümber saama kõnelesime kahest lavastusest südamete murdumise majast Roman Baskini lavastuses ning vahetuid esietendus muljeid siis juba gabareest ja Georg Maljuse vanalinnastuudio egiidi all välja tulnud tükist. Aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje ja maris Johannes. Aga ma tahtsin lisada, et kuigi me siin suveteatrikarussellis tiirlema, peab juba hakkama mõtlema uuele hooajale ja sellele, et septembrikuus toimub Tartus Draama festival. Miks ma seda praegu ütlen, sellepärast et on välja kuulutatud, et piletid on juba müügil ja soodsa hinnaga, see uus hooaeg algab kuidagi liialt rõvedalt. Ma tuletan meelde, et enne, kui algab uus hooaeg, tuleb siiski veel nii-öelda üle elada. Suvi ja täna viib meie tee juba Tartusse, kus esietendub Nipernaadi Priit Pedajase lavastuses, nii et kuulmiseni-kohtumiseni