Tere, suvine teatrikarussell on täies hoos stuudios nagu ikka Pille-Riin Purje ning maris Johannes. Tänane põhiteema on ühelt poolt Nipernaadi Emajõe suveteatris ja teisalt Reiu jõel väärne tasuja. Aga enne veel, kui nende lavastusteni jõuame, tahaks korraks heita pilgu üldse teatrikalendrisse, et mis parajasti toimumas on. Guysid Põhja-Eesti poolt tulema hakata, siis Käsmus on täies ilus südamete murdumise maja. Kabaree, mis veel paar päeva päeva Tallinnas mängib, läheb ringreisile Pärnusse ja Viljandisse. Kui nüüd Tartu poole minema hakata, siis võime kohtuda Nipernaadi Emajõe suveteatris ja kaks mängukorda on jäänud veel ka Reiu jõel, väärsele tasujale ja oma elu elab tegelikult ka juulikuus. Selline intiimne paik, nagu seda on saueaugu teatritalu, kus Margus Kasterpalu ettevõtmisel on mitmeid lavastusi võimalik näha. Jah, neil päevil mängitakse seal lavastust Noad kanade sees, mis on küll olnud Ugala laval nelja seina vahel, aga ilmselt saab seal saueaugul uue elu seal. Andres Lepiku lavastus. Juuli lõpupäevil tuleb taasesitamisele torni, Lindgreni kumalasemesi. Ma päris viimastel juulikuupäevadel kaks korda üks minu lemmiklavastusi, Karmen legend kiresti aust ja samuti ka lavastus teener, kes kolib välja Rahvusraamatukogu keldrist ja läheb siis vabamale pidamisele sinna maalähedase elu keskele. Need on kõik sellised intiimsed lood ja kindlasti seal rehetoas või laudas all või kus nad parajasti mängus on, et seal nad saavad nagu uue hingamise ja uue olemise. Et ma tean ka Viljandi need sinu jaoks on üks kultuslavastusi seal nii moodne sõna praegu, aga ma arvan, et võib kasutada sel puhul üks kultuslavastusi just, Carmen noh, mis on see Karmen ilm või võlu või ilu või valu, mida sa iga kord, kui Carmen mängitakse, püüdma lähed, et mis see on, võiksin sellest väga pikalt, ei lähe, palju seal aega ei ole, aga natuke ikka seal on väga mitu maagiliste asja, kõigepealt see, mis dramatiseerinud, Margus Kasterpalu on sellest Merimee lühikesest kontsentreeritud Carmeni loost teinud. Seda esitavad ainult mehed, neli meest, näitlejad Rain Simmul ja Üllar Saaremäe, muusik Jaan Sööt ja kunstnik Jürima. Ma arvan nii, et erinevad kunstiliigid on sünteesitud selles lavastuses. See ongi meeste kujutlus naisest. Ja veel on väga huvitav aspekt see, et see Karmen tähistab nüüd 31. juulil oma kümnendat sünnipäeva, tegelikult lavastus sündis aastal 1993, siis mängiti teda viis aastat 97. aastani ja vahepeal oli väike paus. Kaks suve tagasi saueaugul ta tuli taas välja ja kui on võimalik näha kahte huvitavat meesnäitlejat mäletades neid samas rollis 10 aastat nooremana ja näha, mismoodi on arenenud ma mõtlen Saaremäe, Simmul mismoodi nad on vananenud, võib-olla see taga ja mismoodi nad on muutunud, siis niisugust kogemust ei anna teater meile iga päev. Ja saueaugu kiituseks veel nii palju, et võib-olla inimesed, kes on juba jõudnud teatud mõttes väsida sellisest suvelavastuse melust ja suvelavastuse kohustuslikust atribuutikat nagu panoraam, sus ja suured massid ja kõik see, mis pisut nagu laulupidu, meenutab, et selles suhtes saueaugu annab võimaluse pöörduda jälle sellise intiimse maailma poole, keda see huvitab, siis tasuks kava jälgida veel nii palju hoiatuseks, et need ei ole sellised meelelahutuslikud lood, et kui vahel teatri kassast küsitakse, et kas seal looska nalja saab, siis, siis ma ei tea seda soovitust, ma ei julgeks vist ühelegi sellele lavastusele kaasa anda või mis sa arvad, samas ei saa öelda nüüd, et nendes lugudes ei oleks huumorit, aga see on jah, niisugune peen, rafineeritud nali, et mingit laadanalja tõesti ühestki lavast, kas sa ei saa nii palju siis sellest, mis veel mängukavas, aga nüüd jätkame saadet kahe lavastusega, tasuja ja Nipernaadi meil tunniplaanis. Aga kõigepealt. Ja kui lihtne on minna siis, kui ta üldse ei tea, mis on ootamas. Lavana julgeta minna aga vaenlase linnatõke, kui polekski täkked, mis seisavad teel. Nad leida ainult nii, jõuad kohale. Kui otsustad ise Kui mina seda esitust Marko Matvere Liisi Koiksoni suust kuulsin, siis esimene mõte oli see, et tegemist on justkui Viimse reliikvia meeleoludega, aga need meeleolud on võib-olla pisut väsinud maad ja minetanud sellise erksused, mis mulje sulle see lauljatest? Ja mina tegelesin mõttega, et mis puutub siia Marko Matvere ja oma rõõmuks, kui ma olin seal Reiu jõe ääres, siis seda laulu lõpus juba kuulsin Sepo Seeman esituses, kes tasujad mängib. Nonii, Jaan Tätte piknik Reiu jõel, siis parvepoisid ja nüüd kolmas kord Reiu jõe ääres tasuja ning kõigil neil kordadel peaosas Sepo Seeman. Võiks ju öelda, et tegemist on suisa nagu Sepo Seeman sellise personaalkohaga, aga kuhu ta kutsus siis tuhandete kaupa austajaid kohale, suvest suvesse ja, ja rahvast jagub ja lavastaja rollis kõigil neil kolmel juhul olnud Raivo Trass, kas teie enda jaoks on see kohal juba see hirm ka, et, et jumal, et ma pean jälle midagi uut ja välja mõtlema, et mingid, mis Ansseinitsiim isand stseenid seal või vastupidi, et see on juba niivõrd hästi sisse mängitud koht, et on nagu endal kindlam tunne, et et ühelt poolt uudsus hakkab nagu kaduma, aga teiselt poolt võib-olla siis kindlus või, või kumb siis? Kordused alati võimalikud, aga siin on veel väga palju kunstniku, lavastaja koostööst ja ei pea alati midagi välja mõtlema, kui värskelt mõjuv aines, millest me räägime. Laval mängivad näitlejad, siin ei pruugiks isegi dekoratsiooni olla, ei pea midagi suurt ehitama ja siin ei pea isegi helivõimendust olema. Siin võiks mängida nimetatud piiratud arvule publikule, nii nagu on teater. Aga ta muidugi toimub värskes vabas õhus looduses ja võib-olla nii, et ainult et 500 kohta ja ilma mikrofoni detaja elav näitleja ja vesi ja sääsed ja kajakad ja mets ja. Arvata võib, et esmakordne mulje esmakordne elamus sellest paigast ja sellest paiga vaimust on vast kõige tugevam. Mida kord edasi, seda norivamaks sa muutud, sest paiga vaim on justkui tuttav ja sa hakkad justkui lavastajalt nõudma järjest rohkem ja sa vaatad Ottot, mida ta seekord on teinud o ta on teinud täpselt samuti nagu eelmine kord. Midagi uut ei ole. Et see mingil määral nagu mõjutab arvamust ja mulje etendusest jääb järjest kahvatum mulle. Kuule avastus ja mõtlemapanev lause oli see, mis Raivo Trass ütles, et selles Reiu jõe äärses paigas annaks mängida ka ilma helivõimendused, ta annaks mängida kammerliku lavastust muidugi, kas see oleks võimalik selles mõttes, et suveteater peab teenima teatrile raha ja siis näeks seda ju oluliselt vähem publikut, aga ma mõtlesin, et oi neljandal suvel vaataks nüüd küll sealsamas kohas midagi väikest ja hõrk. Kui tasujad vaatama minna, siis tasub ennekõike oodata just sellist panoraam, set lavastust ja ei tasu loota suuri plaane ja hingelisi läbielamisi, mis on sul nagu peo peal ette mängitud, kõik toimub kusagil kaugel taamal, see on kahtlemata selle suve kõige mastaapsem panoraamlavastus võrrelda, annaks seda ainult lauluväljaku muusikali kaeda, aga need on nii erinevad ooperid, et seda vist pole mõtet ja, ja seal aidas olid tegelikult ekraanid, mis andsid mulle suure plaani kätte. Aga isegi üllatas see, Raivo trassi lähenemine või need, mis on stseenid, mis olid meist kaugel. No üks asi, et pidev elu käis jõe teisel kaldal, aga see oligi niisugune tausta elu või, või rahvas, stseenid, mis ehk ei olnudki võtmehetked ka, ka siis sellel väikesel liivasel platsil siinpool jõge publikuga samal pool toimusid üsna väheolulisi hetki. Kõik need olulised hetked olid koondatud sedapuhku sellele raudteesillale ja raudtee tammile. Nii et ükskõik kus punktis sa vaatasid, et ega sa neid tegelasi suurt nagu näinud saalid, need tegelased juba selgeks saanud igalühel, eri värvikostüüm või, või juba figuur erinev. Kui sa enne siin ütlesid, et Sepo Seeman kõigis kolmes lavastuses on peaosas olnud, siis seekord mind isegi üllatas et kuidagi vähe oli väge sellel Jaanusel või tasujal Sepo Seeman i rollil. Et jääb ta meelde rohkem koosmängus erinevate partneritega, aga niisugust jõulist soolohetke või niisugust karismaatilist vabadusvõitlejat ma eriti ei leidnudki, tema süles. No kuidas siis tasuja ise esietendusega rahul on? Peaks olema valmis selliseks jääma, et kõige keerulisem on vast vahemaa distants publikuga, siin võib sedasorti lähenemise juures palju kaotsi minna ja läheb ka. Aga see rahvas tahab näha vaatemängu ja miks nad muidu käivad neid vaatamas. Kui mõni võitlus hästi välja tuleb, kui see kellelegi midagi pakub, et oh, siis on juba väga palju tagasi saadud. Sa oled kolmes lavastuses selles samas kohas olnud, kas see vahemaa nüüd selle rolli puhul andis rohkem tunda kui varasemates vä? Võib-olla just seda massilist sillimist, seda tantsupeoseadmist on tänavu vähem, siin on jäetud väga palju üksikute tegelaskujude kanda ja need dialoogid on küllaltki pikad ja võiks olla mõtlemapanevat. Räägi, kas aga midagi tasujas, tead jah, ei tea, aga täna nägid ja kuidas sulle meeldib hästi-hästi meeldis, kes sulle seal kõige rohkem meeldis, issi, keda Eesti mängib. Ja just see vend on veel tsipa-tsipa tillukaga, kas ta nagu oma kuttidega kodus oled sellest tasujast kõnelnud ka või suhe sul oli? Kutsikad on ka, aga räägime nüüd tasujad, peaaegu pärast räägime kutsikat. Ilmselt ei ole mul endaga nii palju tegemist, et seda veel järeltulevatele põlvedele lammutada. See on võib-olla sellise talvise kiiktooli jutt, et näed, oh, vaatame pilte ja meenutame, mis suvel tehtud, oli teha nagu rohkem tagasivaatav. Praegu on päevad täisandmist. Mis läbisaamine suurusega tasu aga enne oli, kui nüüd tuli uuesti tuttavaks saada? Ma nüüd uuesti seda Barnhed ennast läbi lugenud, aga see, mis Triinu oli kokku kirjutanud siin siis see tundus väga selline filmilik olevat, kuniks mul endal veel sellist väga suurt usku ei olnud ja ebalesin, ega ma väga praegu ka väga kindel muidugi ei ole siis kala ka vaatasime üks õhtu Preiphart siis oli väga loomulik ja väga õige ja kõik oli usutav ja lähedased hästi suured plaanid ja seal ütleme, igav ei hakanud ja väga, väga lahe oli. Põhimõtteliselt on see sedasorti heroilised lood nagu üksteise pealt kõik maha kirjutatud ja ka käesolev lugu tundub täpselt nagu, nagu Preiphartaga siin ainuke viga Melgibsonit ei ole. Selle eest on muidugi Indrek Saar, Indrek Sammul ja ehk siis peabki natukene kogukam olema, et distantsi peal mitte kadunud. Praegu ütlesid ka, et usku ei olnud, et on keeruline seda tõsist rahvusromantilist teemat praegu kanda või miks sa nii mõtled, on see ajaga vastuolus? See on vastuolus võib-olla mängukohaga, seda oleks võib-olla teatrisaalis ja intiimsemas atmosfääris nelja seina vahel paremini välja tuua. Praegu on see, mis ikka siis väga palju peale lähebki, ühes käes on vaatajal õlletopsi, teises käes jäätised. Et kes milliste ootustega siia vaatama tuleb? See, ma arvan, saab kõik, mis ta, mis ta tahtis ja mida ta on kodus läbi mõelnud, mida ta lapsepõlvest rest tasulist mäletab, vaevalt, et keegi spetsiaalselt seda nakanud läbi lugema. Ja võidavad ka need inimesed või tegelikult jäävad kirjandusõpetajale vahele. Kelle kohustuslik kirjandus oleks tasuja ja mõtled, ah, hoian oma arvelt kokku, ma parem sõidan rattaga möllo nõuest poistega vaatan tasuja ära, mul pilt selge, siis ta võib kirjandusõpetajale vahele jääda küll. No sa ütlesid, et seda võiks nelja seina vahel teha, kas sa arvad, et Toomas Nipernaadi on niisuguseks suvelavastuseks sobivam tüüp, kui see Jaanus? Eks nad ole kõik sobivad ja meile armsad kangelased, siin võibki jääda arutlema, et mis oleks õige, kes oleks õige ja meie Endla pakkus välja tasuja trass ja siin on mingisugune teatud ootuspärane kvaliteet juba ette garanteeritud. Ülejäänud on juba ilmade, publiku rohkuse kõikide võitluste ja, ja stseenide õnnestumise küsimus. Ma veel küsisin selle trupi kohta või külalisosatäitjate kohta, kas oli see mõte, et kõige paremad võitlejad eesti näitlejatest siia tasujasse kokku saada või kuidas need sammul saar ja Rein Oja siia said? Eino Rein Oja on minu ja ustav abiline olnud, nüüd ta mängis rolli, aga mitte ainult seda, et nad oskaksid võidelda ja õnn neid kasutades. Nad olid oma teatriideedest vabad. Sepo Seeman oli kahe, selgitan tasuja. Sepo Seeman on imeline näitleja ja tema on tasuja. Sepo Seeman on Endla Teatris esinäitleja näitleja, kes mängib kangelasi. Ja kui tuleb teine näide, juhatus ma arvan ka siis ta jääb kangelaste mängijaks. Et karismaatilist vabadusvõitlejad sa üles ei leidnud, vaat üks koht on siiski minu jaoks selles mängus üllatav ja seal oli ka Seeman oma tasuja rolliga sees oli see, kui see riid oli juba nagu üles kistud, kui Sepo Seeman tuleb oma hobusel sinna raudteesillale ja mängu on haaratud. Niisiis maarahvas, kui siis üks usukuulutaja vatest munk Priidu ja siis on Seeman järsku sellises mungarüüs mingisuguses pruunis Türgis ja sealt seda oma tõde kuulutades küll tõde, mis oli ohtra valega vürtsitatud, et sellises suures vales suures valetamises selles oli nagu mastaap või või siis ma ei olnud ka esimest korda, mõtlesin sellele, et tänapäeval nimetataks seda ju poliitikaks, mida mehed siis ajasid, et et tasuja on meil olnud alati selline teatud mõttes romantilise kangelase nagu märk või teatud hetkedel on teda kuidagi ideoloogiliselt tõstetud ja teda on vastandatud sellele seitsmesajaaastasele orjaajale ühte suuremat ja viimast vastuhakku sellele sakslaste tulekule siia Baltimaadele. Aga aga järsku seal ta oli täiesti nagu, nagu tänapäeva vend poliit kurivaim luiskab, niiet suu suitseb ja kena vaadata ja selles oli mängu suurust ja koos selle poliitikaga tuliga usu teema me nagu ei ole eriti usklik rahvas ja protestantism on üldse selline leige värk ja, ja ei ole nagu leidnud ka teatrilaval erilist kajastamist, aga siin järsku oli kaks tugevat rolli, üks neist oli Rein Oja kes siis mängis Jeremy ja tema elamine, olemine ja tõe kuulutamine oli praktiliselt kesk jõge parve pealt. Kui ennem sai öeldud, et tasuja lavastuses ei ole suurt plaani siis üks mees, kes selle suure plaani nagu välja mängis oma kuulutustega, oli Rein Oja ja teine teda toetav tegelane oli jällegi munk Priidu Madis kalmeti rollis. Nendel oli antud Raivo trassi lavastuses ootamatult suur roll, mis oli ka kujundlikult hästi-hästi välja joonistatud, hästi välja mängitud ja pani nagu mõtlema, jah, mina mõtlesin ka sellele, et niisugused usukuulutajad või prohvetid neile on ikka rohkem lähenetud, nii et nad on tehtud kas hulluks hullikeseks, seejuures natuke naeruväärseks. Aga siin olid nad mõlemad väga tõsiseltvõetavat mehed ja nad uskusid sellesse, mida nad kuulutasid, jalad pühendusid sellele, noh, nagu see Rein Oja prohveti, Pärt korduvalt ütleb seda lauset, et tee oma pea tühjaks ja keskendu ühele asjale siis need rollid, mõlemad olid ka keskendunud põhiliinile ja võib-olla selle keskendumist ühele asjale, siis muus lavastuses jäi puudu või, või läksid muud tegelased muud mängulaadid natukene harali mind jäise geenides kummitama, et te olete öelnud, et te olete porno sugulane. Jah, olengi kants, rassilat. Minu isa vennal professorid, akadeemikud on ilmunud üks teos. Seal on kõik kirjas laselega ärbelda. Jah, olen Eduard korda ega isaliinis otseselt sugulane, aga see ei aita kedagi elus läbi lüüa. Peab olema ise mees. Kuidas see Triin Sinissaare versioon tasujast need sobis? See oli kohe vastuvõetav või oli ka lavastajale oma sõna öelda või kuidas? Sinissaar, trass, need kõik kokku sobivad? Pakkusime Ivar Põllu Endla teatri dramaturg Triin võiks olla see, kes aitaks meid luua tekst vahulavastusele. Me käisime Triinu ja Ivariga Kurgjal ja mina pakkusin välja. Kurgjal kallastele võiks teha Nipernaadit. Ma pakkusin välja Nipernaadit, aga see ei olnud kindel. Ja sügisel teatas Triil, tema leidis tasu ja mille peale ma hüüatasin, see on kõige parem, mis üldse võib tulla. Ma ütlesin kohe, kui sa ütled tasujad, siis me teeme seda ainult Reius. Aga ega ma nüüd ei osanud teda täpselt küll siia Reiu lavale paigutada, et igal juhul väga, väga võimas tunne on, on küll, kui mingist mingist tekstist, mille sa kunagi oled oma arvuti taga istudes niimoodi välja nuputanud ja kirja pannud ja siis äkki sa näed sellisel tohutul panoraamil kuidas see kõik nagu eluks saab. Et see, see on küll uhke tunne, kõik komponendid vabasse õhku vaja on justkui olemas selles loos juba iseenesest, aga eks kirjutamise käigus muidugi lugu muutus üksjagu. Et me nagu selles mõttes täiendasime teineteist. Trassi huvitas väga sotsiaalne poliitiline olukord, mis, mis sellel Eestimaal oli. Jälle olen rohkem selline, et mind ikka huvitab, mis nagu inimeste vahel toimub ja mis inimeste hinges toimub. Üks pani nagu ühe ühed tahud juurde ja teine teised ja nii ta kokku sai. Trass ikka kogu aeg kandis mulle ajaloolist kirjandust ette ja lugesime seal Uku Masingut. Jaa, käisime vestlemas tüki kunstniku Silver Vahtre isa, ajaloolase Sulev Vahtrega, kes on kirjutanud Jüri Est-raamatu, kohtusime Ajaloo Instituudi inimestega ja ma usun, et kõigest sellest oli ikka tublisti tuge. Vaata praegu ju räägitakse ikkagi, et see aeg oli selline aeg, kui Eesti liideti esimest korda Euroopaga, et kui positiivselt või kui negatiivselt me seda aega peaksime hindama, et ma ei olegi osanud nagu päris seda positiivsuse negatiivsuse skaalal seda hinnata, et kindlasti üks tahk, mis nagu selle just ajalooga tutvumise juures nagu üleski, ehkki see oli see, et et see käsitlus sellest nagu vaesusest ja pimedusest ja sellest väga-väga raskest elust, mis seal valitses, on siin võib-olla mõnevõrra ühekülgne, tegelikult siiski tõenäoliselt elu oli märksa vabam, ei olnud päris sellist sellist süsteemi, et halvad sakslased ja head eestlased omavahel mustvalges vastasseisus olukord oli poliitiliselt märksa keerulisem ja tegemist ei olnud siiski ka päriselt selliste orjade ülestõusuga peremeeste vastu vaid ikkagi eestlaste ka poliitilise initsiatiiviga. Et taheti siiski mitte lihtsalt peksta sakslased maalt minema, vaid siiski luua oma oma võim ja omavalitsus, mis on nagu juurde toodud, on seda prohveti Pärdi osakaal on kõvasti kõvasti suurendatud ja Subreti paar nii-öelda mari ja Mari ja Mart on täiesti nagu uued tegelased, kuna on selline tegelane küll Porchel eksisteerib, aga teda vist seal mainitakse paari lausega, temale on kogu see seotus orduga ja kogu see karakter nii-öelda juurde kasvatatud, nagu palju sa seda osadejaotust teadsid. Üksainus roll? Mul oli kyll jah, mil, mida ma mõtlesin algusest peale, et prohveti, Pärti ei saa küll mängida mitte keegi muu peale Rein Oja. Et, et selles oli ma päris veendunud, aga ka teisi osatäitjaid mul niimoodi niimoodi silma ees ei olnudki. Tegelikult selles lavastuses oleks võinud sündida üks väga huvitav konflikt, ühelt poolt siis ristiusk, mis tuli siia tule ja mõõgaga ka ja teiselt poolt siis maausk kohaliku inimese südameasi, nii-öelda need mao usurituaalid toimusid teisel pool kaldal, kus oligi see maarahvas oma elamise-olemise jazzehkendamisega ja seal isegi nagu suudeti tekitada teatud konflikt härrasrahva ja maarahva vahel justkui usu pinnal. Kui ristiusukuulutajad olid selles lavastuses väga veenvad ja nende mõtisklused olid ikkagi huviga jälgitavad, siis siis need maausulised mõjusid, kui mitte just totralt napakalt, siis teatud irooniaga nagu suhtuti nendesse, et sellist rituaali mõõtu nagu nende toimetamised välja ei kandnud, kusjuures mungad omakorda justkui toimetasid mingisugust rituaali. Nii Madis Kalmet oma põleva ristiga kus ta käis ja nii-öelda õnnistas paganat eestlaste tegemisi, kui ka siis filosof seal parve peal ja jõe peal. Kahjuks jäise Maarahvamanamine jäi nagu nõrgaks, et et võib-olla oleks sinna olnud vaja sellist lavastajat, kes oleks seda, seda usku nagu jaganud tõsisemalt Neile kahele tõsisele rolli oli ka kirjutatud oma elus lepp sisse, eriti Rein Oja tegelasele palju keerulisem minevik ja seda sellel teisel kaldal lihtsalt ei olnud. Aga rääkisid sellest poliitikast siis ühe päris täpse satiirilise, niisuguse alltekstiga olu, poliitiku rolli mängis Indrek Sammul rüütel kuunana. Ja see oli päris huvitav valik selles mõttes, et kui hobuse seljas Indrek Sammul kohale ratsutab, sa ikka mõtled ju musketäride slepile ja kui see tardanyan oma arengus ja keevalisuses ja kõiges ikkagi oli õilis ja ustav, siis see, kuna oli ju täielik vastand sellele niisugune Osablaveerija ja ja osav kohane ja alatu vend, et selles mõttes see kontrast minu meelest töötas küll hästi sammuli rollis ja, ja tema need õpetused kõlasid hästi kaasaegselt, et tuleb ikka vaadata, kellega koos siis ikka sõdida ja olla, kus saada paremaid maid ja paremat varandust ja tegemist oli sellise trenditeadliku rüütliga meil. Kui sa meenutasid Indrek sammulit, siis ennem sai öeldud, et selles lavastuses ei olnud selliseid suuri plaane, mis oleks võlunud, aga üks siiski oli, millega siis ma ei tea, kas näitlejad omaalgatuslikult või siis lavastaja juhendamisel hakkama sain, see oli kui Härrad kaks phony, nagu kokku said olid nad mõlemad fondid või kui kaks rüütlit kokku said, Indrek Sammul ja Indrek Saar paar, siis tegin nad ühe väikese viipesellele ugrimugri kultuurile ja no seda viibet tasub tähele panna, see oli päris vaimukas. Kui palju Raivo trassist seda tasu ja maailmavaadet on? Ma arvan, seda on päris palju, kas see on nagu olnud kogu aeg olemas või see tema tulemine on seotud mingisuguse ajaga seal geenidega seotud tasemega on ka see oht vahel, et ta tundub kuidagi liiga sinisilmne lugu meile. Peabki olema arvates meie aeg on nii hämar, nii närviline, et oleks hirmsalt vaja puhtaid, lihtsaid, aga väga selgeid otsuseid, tõekspidamisi. No te olete öelnud, et selles loos ei ole kahjurõõmu, miks see on tähtis seda rõhutada praegu? Aga see ongi kogu loo mõte ju, me räägime praegu eesti keelt, me oleme Eesti riik, Eesti rahvas kus on tulnud, miks see on ikka nii juhtunud, et 500 600 700 aastat tagasi vist ilmselt räägiti ikkagi sedasama keelt. Vähemalt selle selle keele alusel, mida me praegu edasi räägime, eks ole. Et mismoodi see keel nendes tohututes osades ajalooheitlustes kvalikutes, kellele alluda, kui palju on siin olnud võimuvahetusi rüüstamisi, issand jumal, kõik need katkuajad on jäänud see keel see rahvas, kes on nimetanud maarahvaks, see on jäänud paigale. Tähendab, on olnud nii palju tugevaid naisi, peresid, kes on võtnud jälle uued mehed ja sünnitanud lapsi ja klikened ajad üle elanud rahvas on olemas minu arust tendents, mis on äkki ja ootamatult Eesti kultuuripildis tekkinud, et ilkuda rahva üle. Ma ei pea seda õigeks, kui see on lihtsalt mingi hetk, Wood. Aga tegelikult on Ravas imeliselt tugev olnud. Rahvas ei ole üksikud poliitikud, üksikud ärimehed või grupiti, tsunftid, palgad, sõpruskonnad, rahvas, tegelikult küla kogukond, hõimkond kes tegutseb ja elab. Nende seas on joodikuid, pätte, õnnetuid, kurikaelu, siis rahvas on ise nendest jagu saanud. See on alati tähendanud, et paik kondlik või külades valdades on olnud tugev. Kelle kanda see on? On raske öelda, kuid mulle tundub, et see on olnud perekondades perekondades. Teekond tähendab alati vanavanemaid-vanemaid ja riburada järeltulijaid. Kui see ära kaob, siis hakkab juba raskusi. No ma ei tea, kas me kogu selle usu ja poliitika juurest jõuame ka armuintriigide ning mis ju ei olnud ka mitte vähetähtsat Triin Sinissaar tõlgenduses dramatiseeringus vähemalt tead, kui armastusest rääkida, siis mina tahan saada suurt plaani, mina ei saa uskuda armuintriige, mis toimuvad raudteetammil. Mina ütlen seda kohe niimoodi labaselt välja, et seetõttu sellised poliitilised mängud andsid mulle endale nagu mõtterõõmu. Aga raudteetammil ahastamised ja kätega vehkimine, et mina ei tea, viitsid, siis nägi või? Ei, ma ei ütle nii ilus, kui sa pead vajalikuks, siis räägi. Ei, selles on oma tõetera, et kas või seesamarüütel Kuuno ikkagi temast mäletad, seda jäi ellu, kuigi ta jäi ellu tänu Emilia armastusele, kes palus tema eest. Aga see sobib tema sellekohane ja tüübiga väga hästi, aga see, kas temal ka mingid tundmused selle preili Emilia vastu olid seal üsna kõrvaline küll, aga mulle tundus, et armastuslugu, mis on nii Bornhel kui oli nüüd selles lavavariandis Jaanuse ja Emilia vahel oli siiski küllaltki oluline ja määras ju lõpuks ka selle Jaanuse otsustava surmamine. See on lihtsalt väike viide sellele, et olgu-olgu armastus oli ja aga tegelikult ma tahaks ikka seda rida veel edasi ajada seda, seda poliitika rida või seda poliitikat, mida siis tehti 14. sajandil Eestis see oli see aeg, kui meid hakati nagu Euroopasse võtma, Euroopasse kutsuma või Euroopasse sissekirjutada, tama meid risti usustati tegelikult sellel suvel, kui ees seisavad Euroopa liidu valimised. Sellel suvel on päris kummastav seda lugu vaadata ja mõelda, aitäh, kuhu me läheme ja millised olid meie valikut siis 1300 ja millised on meie valikud, kakstuhatkolm seal lavastuses palju selliseid panoraam-seid kohti, kus võib-olla sa ei tegele väga intensiivselt tegelaste siseelu jälgimisega, et siis nendel kohtadel oleks nagu neid Euroopa mõtteid ka päris huvitav mõelda. Sellise soovitusega ma võib-olla lõpetaks selle tasuja juttu. Oma elule. Tuleme jõe kaldalt Reiu jõe kaldalt, kus mänguplatsi võib võta väga pikkade sammudega. Tuleme ühte teise teatrisse, millel nimeks Emajõe suveteater. Aga sedapuhku ei, läheme kaldale. Tulime Tartu linna ja Jaama tänavasse kus Priit Pedajase lavastuses mängitakse Nipernaadit. Need on kaks väga vastandlikku lavastust teatripildis sel suvel. Ühelt poolt, siis tasu ja silmapiiri haaravad massistseenidega ühelt poolt ja teiselt poolt selline peopesa suurune mänguplats ülikammerlik üliintiimne, kus siis tegutseb, rändab ja kulgeb Nipernaadi, nii et kõrvuti meie saatesse sattunud selle suve üks kammerlikumaid lavastusi ja selle suve üks pompöössus maid, lugusid. Märksõna jõgi on päris naljakas. Bernardi lavastus algab novelliga parvepoiss ja praktiliselt ühe katuse ääres mängitakse äraga parvepoiste palgi palvetamine pritsima veega ja see on minu meelest üks vaimukaid hetki terves Priit Pedajase lavastus. Mis tähtsust on, kui oled sa rauk, mis tähtsust, mis hamba kui teed auk jaoks sul on maagu, kui paslik. Roosikuid. Aga nüüd küsime Nipernaadi enda käest, kuidas talle see mängukoht sobib? Hannes Kaljujärv mu meelest akustiliselt on väga hea. Tähendab, see intiimsus peaks tulema välja küll kammerlik, kus nad on väga rahul. Aga ma pean ütlema tänusõnad kargule või kargile, enne seda filmi kujutlesin mina Nipernaadi eesti näitlejatest, kas trassi või Ulfsaki sest nemad, nemad on kuidagi eriti brass, kuidagi tundus mulle selline poeetiline või niisugune natukene lendlev lakkidega umbes umbes niisugune, natukene tundus mulle niimoodi isegi minu meelest suure töö ära tasud murda klippe, ettekujutada imagot ja et Nipernaadi võib, võib ka teistsugune olla, sedavõrd lihtsam. Veider, niimoodi taid, püsi paigal ja niimoodi jääb vahel mõttena, laseb edasi, räägib Parinal niimoodi sõnalõppe neelates, eks ole, ja püüdsin seal kuidagi vingerdada, et mitte sama sama rada minna. Mul on Nipernaadi rolli pakkunud mitmed eesti režissöörid, minust nooremad režissöörid. Kunagi oli, aga siis ma olin 20 aastat noorem ja ma ise olen samuti tahtnud kogu aeg Nipernaadit teha. Ma mäletan siis, kui Kaljo Kiisk tegi oma filmi Nipernaadi, ta kutsus mind proovivõtetena. Ta proovis mind novellimis filmist jäi välja, see on see onu veel hobusega. Mina ei ole nüüd tänavu suve Nipernaadi mõlemat näinud, sest mul ei ole aegunud. Näen neid, ma olen väga huviga vaatama, mis on tehtud, kui teised arvavad, et minus on lippernaadlikust ma või võin arvata, mida nad minust tahavad. Inimesed näevad, kuid Winane Nipernaadit küll hoopis teistmoodi, kui ma ennast väljast vaatan. Nii kõneles Nipernaadit tasuja lavastaja Raivo Trass aga nüüd törts laulujoru Nipernaadi plaadilt ja siis kõneleme juba Priit Pedaja, sega. Neil tööd ja ta on naise nii väljast kui seest neid ainuke mõte egotaageevee mees, kui luu all on lehka ja varsti on maa eakal. Siin on ju välja kuulutatud, et see on see kaunimate laulude vennaskond ja enamus neist ju laval ja lausa rollis ja siis nendele lisandunud sinna see kolmekümnendates aastates laagrid. Ühe kalda idee, et võtta need 30.-te aastate filmimuusika, kuna siin on ka ühes loos sellest kinost natukene juttu tuli, aga noh, mulle eriti meeldib see, mida me kasutame viimases novellis. Seda just, et mitte seda niimoodi bilana teha, vaid noh, tõsiselt laulda, neid kõlavad väga hästi. Ja kui see filmimärksõnad oli, siis Eesti vaatajatel on kõigil see Kaljo Kiisa film, mees, kuidas teie suhe sellesse on ja kas see on ka seganud või? Seda ei saa teostena suhteliselt, me ikkagi lähtusime sellest kvaliteedist ja ma tõtt-öelda ei ole ka filmi väga ammu vaadanud. See, et praegu dramatiseering on ka nagu teie enda tehtud, et kas see oli lihtsalt nagu, et noh, tööd oli nagu parem korraldada või kuidas? Mulle meeldib äratada dramatiseerida vot ei meeldinud ja mulle meeldib üleüldise dramatiseeringus, tegelikult on alati meeldinud rohkem teha kui näitemäng. No nüüd võib-olla enam mitte nüüd see ei ole enam nii suur probleem, aga, aga ma alati tundsin, et näidendi struktuur mind ahistab väga nagu funktsioneerida, seal on hoopis vabama, siin oli selles mõttes küll ja õnnis, et me, me, meil oli väga lühikene aeg ja meil oli erakordselt intensiivne aeg, siis me tegime tegelikult proove isegi vähem kui kuu. Me tegime niisugust kaheksatunniseid proove, noh niimoodi nagu tehakse Londonis, seal oli kõik niisugune erakordselt intensiivne töö, noh põhiline osa siin majas sees väikses ruumis. Vilis rallitades läks ta mööda tolmavad teed ööd viitlista metsades järvede ääres jõe käärudes. Päikese tõustes aga sõprus ära tuleaseme, pildus hõõguvad tundlad laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega sihti ning ta oli veidi iseäralik, tihti seisatades joobus vahelduvast maastikust, aimates lindude sirinat ise rõõmus ja lustlik. Vahel peatus mõnel järve kaldal ning rohus lebades vaatas tundide viisi valgeid pilvi kõrges Sirendusest puhudes. Siin saates juba kord sai mainitud, et üx Nipernaadi võiks olla Raivo Trass siis samas tundub mulle, et Priit Pedajas on üks väga õige mees Nipernaadi lavastust tegema. Pedajase lavastused ei ole olnud kunagi sellised väga kontseptuaalsed tükid, et talle sümpatiseerib Nipernaadi kulgemine. See on tema sõna ja, ja seesama kulgemine tuleb tegelikult meeldega Punyabast sedasama kulgemine tuleb meelde ka peierite õhtu näitusest, miks mitte ka soost, et sellesse ritta sobib see Nipernaadi lugu päris hästi ja samas ju üks aspekt veel nendes Pedajase lavastustes. Et see fantaasiamaailma ja reaalse maailmapiir on kuidagi õhuke või, või kumb on tõelisem, seda võib endalt küsida ju ju mitmeski loos aristokraatide sime arstis, kui võtta need iiri lood siia kõrvale. Saatuse heidikute kuus ja see on ju ka Nipernaadi-le hästi, sobib. Küsimuse asetus, et kas väljamõeldud maailm on tõelisem kui päris maailm. Jah, Pedajas on väga hea Fanta, söör et mis minule väga meeldib, on see, et seal ei ole sellist lõpetatust. Ja jumal hoia, no kes siis veel, missugune Eesti kirjanduskangelane just esindab sellist lõpetamatust või see on, see ongi just seesama Nipernaadi, nii et selles suhtes nagu lootused ja ootused on, on kõrged ja nii kui me siis sinna Jaama tänavateatri õue jõudsime, esimesed tuttavad viiped juba justkui vaatasid vastu, no näed, pakud mänguplatsil ja mis ripuvad nööridel, need on valged linad, lavastuse noor kunstnik on Riina Degtija renko. Ei ole küll küsinud, aga võib oletada, et äkki need kujundid on tõesti Pedajas kuidagi ette andnud, sest mitte ainult pakud, vaid kirved ka pakkude sees ja puuraiumine toob kohe meelde sellelgi suvel ringi rännanud lavastuse Eesti matus, kus siis palju hullust on Nipernaadi peaks nagu selle vastand olema valged linad teadagi, toovad meelde juba legend lavastuseks nimetatud Mao tee kalju peal. Kuigi siin, mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid need linad vist tähendama lund ja talve, teatud plastikaski oli äratundmist. Ega Pedajase naised laval ei ole kunagi olnud väga maised naised, need on ikka olnud sellised õhutütred. Ja, ja loomulikult on ka siin need õhutütred platsis Kersti Heinloo ja Liina Olmaruga. Et nad nagu ei seisa laval paigal, nad on nagu mingisugused elavhõbedakuulikesed või, või, või mingisugused, ma ei tea, võilille Edemed oli ju otsene tsitaat ka lavastusest pleierit õhtu näitas, mida Pedajas on armastanud mitmes oma lavastuses hiljemgi kasutada. See puudutas siis esimese novelli Malle, keda Kersti Heinloo mängis, kes hüppas ühe mehe sülest teise sülle ja kui mõelda, et see mall Gailiti oli üks ja õel tegelane siis siin oli lisatud hoopis õhulisem ja nukram mõõde sellesse. Miks me seda juttu kõike räägime, eks ikka sellepärast, et nii-öelda tuttavate kujundite kaudu, mis võiks olla ka kuulaja meelde sööbinud nende kujundite kaudu pisut ehitada seda Nipernaadi maailma, aga samas võib ju tekkida ka terane küsimused. Et see on ju nagu üks vana lugu, ega Jon sellist totaalset uut maailma. Mulle ei loodud. Seal oli hea olla nagu vanade sõprade keskel, kus sa võid väikest viisi veini juua ja kus sa ei ole kohustatud olema kogu aeg särav ja vaimukas ja uuesti ennast tõestama. Kus sa võid olla Saise ja vot üks kahtluseuss mind vaevas, et äkki Pedajas oleks siiski võimeline ja suuteline looma uut maailmas. Aga et miks loomine oli jäänud nagu kas poolele teele või, või veel esietendusel seda päriselt olemas ei olnud, oli tegelikult see, et teater on läinud raskesse kapitalismi, sedamoodi, et kõik peab sündima kangesti kähku, noh nagu lavastaja isegi ütles, et tegelikult see tuli ju ühe kuuga see lugu kusjuures ka dramatiseeringus on lavastaja enda tehtud väga lühikese ajaga, sa pead kohutavalt kontsentreeruma seda suureks kasvamise ruumi, nagu ei jäägi, et siin oli natuke see nii-öelda see kapitalism võib-olla natuke liiga teinud Nipernaadit või. No paratamatult peab sellest Nipernaadi siis tegema valiku, kui seda teatus mängida, seda noh, kogumahus ei ole võimalik teha niikuinii isegi nendest novellidest fragmendid. Kohati tundub niimoodi, et kõige Nipernaadi liigumat Nipernaadit näeme me siis, kui ta on ikkagi laval tema ja naised, et kui läheb niukseks suuremaks ehkendamiseks, siis Nipernaadi kaob ära. No kus ta nüüd nii väga ära kaob, see ju see kõige jõhkram novelguzzafi taga aetakse ja kino tehakse, selle novelli pealkiri ongi Toomas Nipernaadi mus ja aeg on lühike, me ei saa noh, nagu kõike seda ellu viia, mis, mis plaanis on, aga põhiline plaan ikkagi oli see, et me teeme variatsiooni tegelikult ühendatele samadel teemadel, sellepärast et ühed samad naist mängivad tedremängud ja kõik. No aga see rollijaotus just selles mõttes, et kui üks naisnäitleja mitmes rollis, et, et kas seeläbi läbi tema rollide jätkub ka üks teema kuidagi. Ma ei tahaks niimodi piiritleda, ta on ja ei ole niimoodi, sellepärast et iga situatsioon loob ju noh, nagu uue olukorra nagu selles mõttes suveräänse kõikides nendes lugudes õieti mulje üks lugu ära ei mahtunud, siis ma tahaksin väga teha seda maardla soo lugu, siit küll motiivid sees. Teises novellis, selles novellis, kus kino kino tehakse üks teenijatüdruk mängus sõrme. Tegelikult kasutasime motiive sellest valgetest öödest aidata ka käimised on säält hullu mustlane, saiakene kombinatsioon, et me ei saanud seda kahjuks terminist ei panna näiteks see lugu trikeste pulm, noh see on minu meelest nii sõltumatu või iseseisvuse lugu, et seda, kui ma teeksin, ma teeksin seda ainult head, aga noh, meil olid oluline see või püüdsime kuidagi seda kulgemist saavutate nimetama sellest kevadest talvesse. Kuidas see mänguruum nüüd on all olnud või kuidas see paik on Nipernaadi? Teine on, mul oli põhiline asi see, kui me otsisime seda, et oleks piisavalt intiimne ja kuna see Nipernaadi lugu tegelikult on oma olemuselt oma loomuselt kantiivneda, ta ei ole niisugune suur vaatemängudes lugu. Kui nüüd nii-öelda selle Nipernaadi teema peale minna, kes ta siis lõpuks on, kas ta on mõni konkreetne inimene või see on, see on üks fantaasia. Paga pundlik fantaasiaga need lood lugudeks, aga temas on ju väga tugevalt mäletan esimest muljet täiesti poisikeseni minema, seda lugesite niukesed tugeva punase joonena on see deltas noh, väga võimsalt olemas kulgemine kevadest talvesse, lühikese suve või lühikese elulugu, see on noh, nii nii hästi ja minu meelest sellel Kairitil välja tulnud ja seda me nagu järgisime sellest oma kompositsioonis. Minul on selles romaanis alati meeldinud see tagumine pool, see Gailiti on niisuguse kevadise õhinaga, kus kõik tuleb välja, kõik laulud suul ja ja mida, noh, sügis tuleb lähemale, seda kehvemini tood välja tulevad ja ähvardavad ja lõpuks ei tule enam üldse. Et sealse Nipernaadi Nooruses, kui ma lugesin, siis, siis ma mõtlesin, et aga ikka mölakas pätt, kuidas ta neid naisi displeid, mis ta puhus neile ja üks-üheselt mõtlesid, valetas neile ja aga, aga see on otse vastupidi, ta rääkis neile seda juttumisel, naised tahavad kuulda, oleks nende sulatõtt tänastele harva räägitakse, aga noh, väiksed afääri tulidki noh see oli mäng, ainult mäng, sest mõni lugudel läks natukene vist üle piiri, kui, kui see khati taga kaasa tolkneb. Partiiga takitus, inetust ei läheks nagu liiale ei osanud, nagu tuligi kaasa, sest selle lokiga alguses sõidab, vähemalt oli värske, suutis piiri pidada khatiga, ta ei kontrollinud ennast tuligi kaasa ja siis baarseldas tegelikult sellele mingile kuradi jaaklõoke lasti maha või see, mis seal Krootuse talus nende nende vendadega või nende, need olid ka niisugused tembud või pehmelt öeldes. Aga selline väike vallatus. Aga kus sa iseennast praegu nagu kõige paremini tunned või mis enesetunne ütleb, et on sul mingi lemmiklugu ka siin? Jutustab nendest lugudest on ehk minu jaoks kõige-kõige marginaalsem sedasama vendade lugu, et ega seal Nipernaadi eriti midagi teha ei ole või noh, tegelikult on see viimasel küllaltki tagaplaanil või noh, see, mis ta teeb seda, seda ta askeldab rohkem vendadega. Küll aga on kõige võimsam vastane tal ikka see Maret Maret vaha vastab talle samaga. Ta fantaseerinud vastu oma pärlite ja nendega, nii et see on nagu ja ilmselt on tal kõige, kõige rohkem kahju tema juurde tulla. Tegelikult lohistatakse sealt minema, tullakse järgi minema, noh ega ta sealt ikka vist omal jõul ära isaks. Järgmise päeva hommikul ärkas Toomas Nipernaadi hirmsast kisast ja lärmist. Õuest kostis sõim, praalimine hüüded, nagu oleks Õullermitsevaid inimesi täis voolanud. See oli jaaklõoke. No Gailiti Nipernaadi on ju teatavasti romaan novellides ja eks need novellid ken võrdlemisi erinevad, selles lavastuses oli neid neli ja oli siis tegelane veel eksinud või kapanud sisse viiendast novellist nimega traavliaan, keda Andres Dvinjaninov mängis ja keda ei osanud nagu hästi mina küll paigutada selle mängu sisse. Aga siin algavadki niisugused erinevad laadid, näiteks teine novell, mille pealkiri ongi Toomas Nipernaadi, kus kolm venda jahmerdavad oma ema matmisega karbikuga, seda me mäletame ka filmist. Selles novellis on ju rohkem niisugune laadanaljahõng või Jantlikum hang ja see kippus üsna kiiresti ammenduma minu jaoks võrreldes lavastuse, ütleme, õhulisemate nukramad hetkedega, võib-olla see laadanali ei ole lihtsalt Pedajase pärisosa, kas see on jälle selline lõivu maksmine sellele meeldida, soovimisele, nalja, nalja, nalja, suvel ikka nalja palju või oli siin ka see etendus, mida me nägime, võib-olla pisut ülemeelik, et traavli Jaani roll, Andres Dvinjaninov läks kohati nagu segi Emajõe suveteatrijuhi rolliga. No esietendusest rääkides osavalt võttis trupimänguga igasugu välisärritajaid, näiteks selles samas kolme venna novellis tõmmati mängu üks lennumasin, helikopter kui niisugune ähvardab oht. Ja tegelikult nüüd ma räägin endale natuke vastu et ka selles laadis, kus siis üks novell on õhuline ja teine laada naljalik. Ma leidsin, no vähemalt ühe näitleja võib-olla nii, neid ka rohkem, kes oskavad selle Gailiti mündi või olemuse säilitada, räägin kõrvalosadest, see ei puutu Nipernaadi, kes on selle mängu valitseja, aga ma tahtsin öelda, et ma avastasin, et Rain Simmul on kuidagi väga loomulik Gailiti näitleja võib-olla sellepärast, et ma mõtlesin juurde nimiosa kuuldemängus, Ekke moor. Aga alguses esines jutustaja rollis niisuguse õnneliku noore kevade poisina siis kohe järgmises, selles samas kolme vennad novellis tuli ta niisuguse tahumatu nurgelise mehena, suits suunurgas tolgendamas. Ja see huumoridistants, mis temal oli, oli kuidagi väga õige, aga seda ei olnud kogu mäng. No kui veel selle lüürika ja laada vahel nagu balansseerida, siis mis mind nagu jäi kummitama, et oli võetud 30.-te aastate filmimuusika ühelt poolt ja need laulud on ju hästi niuksed, malbed ja kenad ja aga siis ikkagi see küsimus, et mis minul on selle 30.-te aastatega asja, et ma ei saa selle nostalgiaga nagu kaasa minna, sest Nipernaadi nagu minu jaoks ei tähenda kolmekümnendaid aastaid. Nipernaadi seisab selle 30.-te aastate müüdist nagu kõrgemalt, järsku ta selle ajastu muusikaga on surutud nagu mingisugusesse ühte sahtlisse. Vot see, see asi on nii ilusad, seda ei ole vaja peita sahtlisse, see pannakse ka niimoodi avalikult välja. Ei, no armastuse naise kauplulikuks ühena teeb ta ka, miks, sellepärast nad ihkavad armastada armastada alles suudluse juures. Lõkkel ja kui tooli olen näinud ka omab ta Ainult armastuse naise kaudu. Selle nad ihkavad aineid armastavad armastavad ja nad soovivad, et sest ei looda. Oleme sattunud Nipernaadi püünisesse. Siinkohal jääb meie jutt pooleli, et jätkuda kahe nädala pärast ikka Nipernaadit kõneleme ka siis võrdleme Tartu ja Viljandi Nipernaadit ja oma tarkusega tuleb saatesse apiga Margus Kasterpalu. Seniks aga kuulmiseni ütlevad Pilleri purjeia aris Johannes. Ja lõpetama jääb meie saadet lugulaul plaadi. Armastuse naise kauniks ühena. Aga eks selle pärast kavad ain armastada Ahrmastada alles suudluse juures. Lõkkel ja koitu linnas Me ei ela oma Ainult arvust naise ühena veeta, selle nadi, aga ta ei armasta, armasta. Ja nad soovivad, et see sesse ilusa.