Tere kuulama teatri magasini ikka oleme suvelavastuste rajal ja stuudios Pille-Riin Purje maris Johannes. Ja seekord on tõeline suvesümbol meil jutuks nimelt Toomas Nipernaadi. Teda on peetud selliseks põhjamaa suve märgiks kirjanduslikuks kvintessents siks, et suvi, mida meil on nii harva ja, ja ilusaid ilmu, mida meil ju praktiliselt ei ole ja kogu aeg me neid ootame ja ja Nipernaadi on kõige selle võrdkuju olnud, kes siis on seda kujutanud ette romantilisem ana, kes on temas näinud luuserit ja, ja kes on näinud temas lausa sulipoissi, kes petab ja valetab. No see on nagu interpretatsiooni küsimus ja sellel suvel on suurepärane võimalus just võrrelda nimelt kaks erinevat Nipernaadit, kaks erinevat maailma ja sellest täna tahamegi kõnelda. On jutuks siis Toomas Nipernaadi, mis esietendus Ugala teatritiigi kaldal lavastanud intsioneerinud Peeter Tammearu ning Nipernaadi rollis Priit Võigemast ning teine Nipernaadi Emajõe suveteatril. Tri egiidi all mängiti teda Tartus Jaama tänaval vanas teatrilaborimajas. Kunagine lasteteater olnud seal ja kunagine Eesti teatri algus, olnud seal Vanemuise seltsipäevil juba sajanditagune, see selleks, nüüd siis tahamegi neid niimoodi asju arutada ja sekka kuulame ka intervjuusid tegijatega ja algatuseks palume Nipernaadi elu kommenteerima Hannes Kaljujärve ja. Võigemasti Nipernaadi on. Eks ta üks ihalus ole vabaduse või kas abielu mehe vabaduse või või, või, või romantika, janu või noh, või ilujanuvina. Või selle jäänud suvi pikem oleks, mille, mille iganes ihalus armana praegu niimoodi. See on ilus ja erakordselt ilus lugu. On ta nüüd muutunud ka kuidagi aastatega see, see nägemus Nipernaadi, sest ma ise lugesin teda praegu mulle tundus, et ta on äkki hoopis karmim raamat, kui mulle kunagi. Noorusest on, mina mäletan nooruses ainult seda, et mul hakkas nendest naistest nii kahju. Ma mäletan seda, aga no siis ma lugesin üksüheselt vidinad, kuidas ta siis niimoodi läheb ja kuidas ta siis niimoodi, et nad nyyd miks ta siis seda kohe esimese novelli oma, seda miks ta ei võtnud kaasa või jäänud sinna või jälle võtab sellise võidu üle, seda ma mäletan, aga aga nüüd nii tugevaid assotsiatsioone ei tekkinud. Jällegist kahju. Selle Nipernaadi, kui on niimoodi, et ilmselt on ikka nagu igas mehes teda teatud On olemas, et peaks ikka üht-teist ära tundma sellest Nipernaadit. Vähemasti mingisugused unistused või fantaasiad. Ja ka naised ta ju ta ju räägib ja luuletab ja laulab sellest, mida naised kuulda tahavad. Kassa noova Don Juan Nipernaadi võimet kuidagi ritta panna ka sinu mõistust mööda. Võib ikka, mida ma ise nagu rohkem kardan, on sinna ritta läheb kavalalt. No ei ole sellist maitsetüüpi, et siis pigem on niukene väikene kargaja vennike. Aga noh, väiksed afäärid olid või noh, see oli mäng, ainult mäng, sest mõni lugudel läks natukene vist üle piiri, kui, kui sa khati taga kaasa tolkneb latika takerdus inetust ei läheks nagu liiale ei osanud, nagu tuligi kaasa, sest selle lokiga alguses sõidab, vähemalt oli värske, suutis piiri pidada Katiga, ta ei kontrollinud ennast ja tuligi kaasa ja siis baarseldas tegelikult sellele mingile kuradi jaaklõokese regati maha või see, mis seal Krootuse talus nende nende vendadega või noh, need olid ka niisugused tembud, võidavad pehmelt öeldes. Aga no selline väike vallatus. Ja nüüd sõna teadjamehele, kes uurinud nii kallitit kui Nipernaadit, kommenteerib Margus Kasterpalu. Nipernaadi puhul on mul Nipernaadi jutumärkides kui kirjanduslik tekst, siis kuhu kuuluvad nii naised kui mehed. Et et selles suhtes on üks kindel veendumused ka eriti ei oleks seda saanud kirjutada, kui ta oleks Toomas Nipernaadit mõelnud, kui mehest, kelle muu hulgas eesmärgiks või vähemalt millekski, mida ta ära ei põlga on tüdrukutega magamine see, et, et ta jõuab seal lakas või Eintes või kuskil ikkagi lõpuks vahekorrani. Kui Kairit kirjutanud selliseid raamatu, siis siis oleks olnud halb kirjandus. Ta kirjutas mu kindlalt veendumuse järgi raamatu, kus see mees ei tee seda kunagi ei põgene hommikul mitte sellepärast, et ta ei saa enam jääda vaid sellepärast, et lugu on otsas. Et kirjandus ei lähe enam edasi, on kirjanduslooliselt teadet kallitele küll ei meeldinud see lõpp, Nipernaadi lõpp, mis ta on kirjutanud, kus ta annab nagu liigutav kergesti ära selle saladuse, miks Nipernaadi on selline, nagu ta on, et ta töötab ainult kirjandusliku materjali otsingule, ta ei taha saada, et liha või ma ei tea, kuidas seda kirjeldatakse. Et nende tütarlast vallutamine ei ole ei ole eesmärk ega, ega isegi vahel mitte. Et, et seda mõista, on nagu nagu hästi oluline ja ma arvan, et kõik need naisinimesed, kes Nipernaadit armasta oletavad, et ta plaanib nendega ikkagi midagi kurje vaha. Ta lubab neile asju, mida naised ootavad ühelt mehelt mehe eest Nipernaadi tõesti väljas nagu üheski oma novellis, ja seda tasub tähele panna. Ta ei anna ühelegi naisele midagi, mida see naine võiks saada mõnelt teiselt mehelt. Ta annab ainult kõike ülejäänut. Ja, ja kui me Nipernaadit niimoodi vaatame, niimoodi mõistame, siis ei tohiks olla küll kellelgi ta kellelgi talle midagi ette heita. Ta on üks mees, kes ei armasta ennast ja seda elu, mida talviti elab ja teab, on ka kuskilt servast lahti. Ja ta tahab inimesi, kellega ta kohtub, hoida selle eest, et et nendega ei läheks nii halvasti, kui on läinud temaga. Sest sest sellist naist, kes vitsad peale paneb ja sunnib talv läbi raamatuid kirjutama, on ikka tõesti raske. Talud. Ka ma arvan, et iga Nipernaadi ei ole ju seda advokaati vaja, sellepärast et vaata just seda Nipernaadi tegelikult naised otsivad, kes seda, kes koos unistab või, või, või noh, nii et, et seda tuleme meie siia otsima. Ta ütles mulle tundub, et Nipernaadi ei vaja nagu kaitsekõnet, et ei taha teda nähka midagi pihta. Olen siiski kohanud suhteliselt vähe noist olevaid kestumust peaksid tões. Sa võib-olla liigud väga noores ringkonnas. Ega ma nüüd palju endast noorematega enam ei suh. Olen selles mõttes täpselt see, millega Nipernaadi lõpetab. Neljakümnendates mees. Armastuse naise kautoriks ühena teeb ta ka, miks sellepärast risk avanevaid armastajad Romastada alles suunduse juures. Lõkkel ja kui tooli On ka omab ta Ainult armastuse, naise teed kaudu ühena veda. Seal läheb raadiskavad aineid, armastavad armastavad ja nad soovivad, et see säte ei looda. Vilistades rallitades läks ta mööda tolmavad Teed ööd viitista metsades, järvede ääres või jõe käärudes. Päikese tõustes aga kus ära tuleaseme, pildus hõõguvad tungla laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega sihti ning ta oli veidi iseäralik. Tihti seisatades joobus vahelduvast maastikust, aimates lindude sirinad ise rõõmus ja lusti vahel peatus mõnel järve kaldal ning rohus lebades vaatas tundide viisi valgeid pilvi kõrges Sirenduses, kuhu tee läheb. Kui me olime ära vaadanud Ugala noore romantilise ja kauni Nipernaadi siis oli ebalev seisund ja lootsime siis sellele, et vaatame ära ka Hannes Kaljujärve ja Priit Pedajase loomingu, et siis oleks nagu julgem tunne sellest Nipernaadit aru saada või talle vastu vaielda hakkas, siis võib nüüd öelda, et see kahekordne vaatamine on sellisele aeglasele soome-ugri inimesele nagu hästi mõjunud, et kui esimene kord aru isa vaatab veel teist korda üle, eks ole. No mina ikka mõtlen niimoodi, et äkki see võrdlus Võigemast ja Kaljujärv ei ole päris aus, et siia tuleb üks kolmas mees veel juurde tuua. Ja see on siis näitlejana Andres Noormets, kes Peeter Tammearu lavastuses mängib vana vana keskealist tailitite, kes seal raamtegelane ja kes tegelikult selle Nipernaadi rolli annab üle sellele noorele Priit Võigemastile või siis kujutleb ühe noore poisi, kes talle kuskil külateel vastu tuleb, oma suveromaani peategelaseks. Ja see teeb minu jaoks poole huvitavamaks Kasele Võigemasti Nipernaadi, kes muidu oma eas ikkagi kannaks seda rolli minu jaoks mitte kuidagi välja. Ja mul oli ju isegi natuke kahju, et seda Gailit ei olnud selles viljana loos rohkem, ta ilmus korraks häälena lindilt keset mängu, aga siis lõpuks tuli ta jälle tagasi, siis kui Nipernaadi antakse üle tema duslikule naisele nin riidile, siis ei ole ta vist enam Nipernaadi, siis on ta kirjanikuhärra, sea Lin riid, keda Vilma Luik mängib, isegi ütleb. Ah, sel suvel siis Nipernaadi, et siis läheb võrdlus natuke tasavägise maks, kui Andres Noormets ka mängudes. Või kuidas sulle tundub ja no ikka meil juba lausa suhetekolmnurk siin ära sättikatud, noh, kuigi nad ühes lavastuses ja tõesti see on Tammerul. Ta geniaalne leid, et õigustada seda romantilist kulgemist ja samas ma arvan ka, et väga paljudele on just selline romantiline Nipernaadi nägemus väga hingelähedane, et näedsa sina ütlesid ka juba tegelikult sul oli kahju, et Noormetsa ja, ja seda nii-öelda seda Gailiti alter egot seal kirjanikuna nagu vähe mängus oli, polegi sina enam ka nii paadunud remontic teema siin järeldused. Korraks veel Lugalasse tagasi minnes, mina hakkasin seda raamtegelast Gailiti vaadates mõtlema, et Andres Noormets oleks ka üks väga võimalik Nipernaadi, kuidas sa seda Eriti teatrilaval, tema oleks kahtlemata nüüd see Gailit võrdub Nipernaadi prototüüp siis? Jaa, see on minu jaoks lavastaja tammearu nagu parim leid. Et ta tegelikult jättis alles, ma ei tea, kas oli Saaremaa või tema ta kasutas seda, seda dramaturgi pistvõtet, et tõmbas selle panoraami ümber kirjanduslikku raami. Et see algas kirjanikuga lõpes kirjanikuga ja tema kasutas selle pikema ajanihke esitamiseks sellist poisi ja, ja keskealise mehe kõrvu. Dust otse laval. Ühest sai äkki teine, nad olidki teistsugused ja mõtlesidki teistmoodi, üks oli rohkem kirjanduslik ja teine oli eluline. Just sellepärast armun ma su küsimusele vastata püüdes, et Andresele sobiks küll väga hästi mõni nendest novellidest aga mitte kõik, sest tegelikult ei ole ka Nipernaadi selles romaanis või romaanis novellides. Vähe sellest, et ta on vanem või noorem, ta ei käitu ühtse, sellise kompaktse psühholoogia järgiga novellides eraldi. Et see ei ole ainult ühe mehe muutumine, need võivad olla ka väga erinevad inimesed, kes kannavad samasugust filosoofiat. Usun küll, et, et on väga täpseid tekste kus Andres oleks suurepärane ja mõni sobiks talle vähem. Raam, kuhu ta oli asetatud, oli tänu temale siiski olemas ja kandev. Ja nüüd Ugala teatrisse lavastaja Peeter Tammearu. Tule hakkasime otsima, et miks ma seda lugu mäletan, miks ma seda lugu tean, sellepärast et et kuidas ta nagu saab ikkagi olla nagu see 40 aastane mees mulle tundus, nagu issand, arvan, et mitte, et ma ise oleksin Nipernaadi ka nagu selline, nagu, nagu minuaegse inimese loogika. Minu vanuse noorema inimesele ikka on ju ka see, mida ta räägib ja siis ma sain aru, et peabki olema noormees, sellepärast et noori naisi ainult noormees hullutada. Sisend on õige ja loogiline minu meelest. Sest siis ta siis ta ei ole pettus. Ja siis ma sain aru sellest, et Gailiti mees, kes seda tegelikult teha üldse sai, tema elu lihtsalt ei olnud selline, et oleks saanud niimodi parvedega ringi rännata ja ja Käia sirvaste seal igavesi teritest. Järelikult ta peab olema mingisugune muu mõistatus või seal peab olema keegi teine. Ja niimoodi ta jääbki sinna kusagile. Saab aru, et esimene küla poistlejatelt pruudidele mine istu oma üüritud suvilasse ja paneks leegitsev süda paberile, eks ole. Siis tule sügisel tagasi, jäävad asjad kokku. Milliseid nimesid on, eks ole, Katariini. Milliseid nimesid on olemas Eestimaal? See jõua nende kõigiga tutvuda, Sa teed ainult tähelepanekuid. Siit-sealt paned pildid kokku. Kirjutatud raamatu. Nii et ikkagi sellele noorele Nipernaadi nullis ta vanemat Gailiti kõrvale vaja ka sinna lava peale. Noor Nipernaadi ongi funktsioon, see on ju, seda ei olegi olemas, sünnib kevadega, sureb sügisega. Las ta hõiskab ja sõidab ülevee. Vana läheb kõrtsi, kirjutab seal Cocottidega koosele mingisuguse romaani. Andres Noormets, kas siis Gailit et sellest päris Nipernaadi rollist ei unistanud ka või? Näitlejana siis seal on vanemaealised, Nipernaadi on Tartu pool ja meil on nooremaealised. Ma ei näe siin nagu enda jaoks mingisugust probleemi. Pean ütlema, et aasta oli ka niisugune pikk, suht väsitav ja mulle meeldibki, et ma olen niisugune veidi veidi originaalsem, alguse ja lõputegelane, ma saan seda suurema mõnuga teha. Kas sa ei tunne? Võiks ka vahepeal kuskil seal vilksatab korra häälena on, aga kuna see on niimoodi tehtud, et see Kaili T noh, vaim nagu läheb nippe Nipernaadit rändama, eks siis võib-olla poleks üldse hea, kui ta on nagu topelt kujuna seal pildis siis nagu läheb natukene segaseks selle raami lugemine. Mulle tundub, et, et niimoodi on nagu õigema et pärast alles hakkab sisse lööma see Gailiti hääl ja see, see tema enda niisugune tõsisem olemas seal, eks nippe nadi värk on muidugi selline asi. Et nad ütlevad, et see vaga pundi asi on kuskilt mujalt tulnud siia Eestisse, see pole eestlased nii väga omane. Aga see, kuidas see vaga punud, nagu seda Eestit näeb? Vaat, see on küll nagu niuke, hea võimalus, sattusid lehed kätte ja vaatasin õhtulehes, et et Noarootsis inimesed läksid sünnipäeva pidama ja kohalikud pätid lihtsalt peksid selle värgi seal laiali ja ja jumala eest vaatan täpselt nagu meie tükist, mina ei tea, eestlane vist on niimoodi üles ehitatud, et kuidagi noh, kipuvad niimoodi kulmu pihta asjad tulema ja mingisugune tegelik puit liigub siin kuskil ringi. Ma ei tea ja vot selle jaoks ongi vaja niisugust Nipernaadi vaatepunkti, et et seda eestlast nagu normaalselt või õieti näha või vaadata nagu tema tema selja taha. Ja, ja selle kaudu nagu minu meelest mängitakse ka nähtavaks. Väga palju neid, niisuguseid naiselikke unistusi, mida minu meelest on Gailit päris täpselt nagu ära tabanud. Esimene mõte oli see, et Andres Noormets ise võiks olla väga hea Nipernaadi, nüüd ta korraks on seal kallitina ja isegi kaugelt vaadates kuratlikult sarnane Kailipile. Alguses jah, see Kailid siis näeb seda noort poissi küsib tema nime ja siis algabki temas justkui inspiratsioonipuhang, ta hakkab oma suveraamatut kirjutama, aga samas mõtled, et see Priit Võigemasti noor uljas kaval poiss ongi lihtsalt kirjaniku väljamõeldis, kellel on seda rohkem ruumi möllata, kes võib täiesti vastutustundetult siis mängida ja mängelda. Aga samas tal puudub nagu see teine plaan, see, mis on teinud selle Nipernaadi nagu salapäraseks, eks ole, praegu on see salapärasus ainult selles selles näpu viipes või, või selles käe viites kui, kui nagu rolli, kui nagu palli antakse edasi tegelikult on ju tegemist sellise lihtsa noore inimese kulgemis looga. Jah, see on tõsi, kuigi mingi areng on temasse ka justkui sisestatud, no võtame selle pealkirja, oli kevad, suvi, sügis, mida Juhan Saare näitemäng kunagi kandis, siin on meil kolm pilti, esimene on pärlipüüdja niisugune varasuve õhin siis või? Väga ülemeelik, hullutaja on see Nipernaadi väga. No ütleme, need kätega vehkimised ja see Kailitlik kirjeldus joonis on temas olemas siis teises pildis päev Terikeste külas, Nipernaadi isegi nagu natukene taandub või saab oma soolokätte selle köstri jutlust pidades ja seal ütleme, see pruudi hullutamine ta ju on köster ühes pulmas see suhe isegi on natukene liiga tahaplaanile jäänud või, või ei haaranud meie silm seda sellel üsna laial mängulaval ja kolmandas pildis, mille nimi on Seeba kuninganna seal nagu on see sügise ja talvepiir juba käes ja Nipernaadi isegi see noor Nipernaadi on natuke kulunum, vanem ja tema maailm muutub ka minu meelest keerulisemaks. Mina tahan sinu Katariina, jää, räägi mõni kentsakas poiss, Nipernaadi. Ütle, kes sa oled, Toomas Nipernaadi. Nipernaadi on minu oma, ma olen sinuga minema kuhu iganes veel. Keegi kunagi armastuse aina valetan. Ma siin suurelt laiasin, et meil ei ole siin oluline, kui vana see Nipernaadi on ja et Tammeron teinud niukse instseneeringu. Nipernaadi on täpselt nii vana nagu mina olen, aga tahes-tahtmata temas on ikkagi selline elukogemus või? Kas lepp on taga, mida mul ei ole, et eks ma nagu ilmselt aastatega alles hakkan tagasi mõtlema selle peale, mida ma siis mängisin seal nagu lukuaugust piilumine natuke. Eks ta natukene on, kusjuures ma olen tähele pannud, et ma olen hakanud natukene käituma ka niimoodi Nipernaadi likult sellised udused Eestimaal vöödia järve ääres viiena natukene, et kutsuda ise esile selliseid situatsioone ja ja vaadata, mis, mis juhtub või ma arvan, et see kõik on tingitud sellest sellest samast lavastusest. Ja ma usun, et ma selle võrra vaesemaks küll ei ole jäänud ja ju Nipernaadi on ju see tüüp, kes õigel hetkel uttu tõmbab jah, et ma olengi see, kes käidu unistab ja laulab. Kui ma peaksin mängima seda, et mina olengi nüüd see kirjanik, kes siis on suveks oma naise juurest ära läinud ja rändab ringi ja siis jooksen, jookseksid väga puntras endaga. Noh, ma olen ikka poisike veel. Ei anna seda kirjanikuhärrat välja. Pigem nagu veel niisama hull on. Niimoodi kõneles Ugala noor Nipernaadi Priit Võigemast aga nüüd Peeter Tammearu lavastaja dramatiseerida. Noh, ma mõtlesin kõigepealt ette selle Juhan Saare instseneeringu, mis ta tegi Tartule aastaid tagasi ja võtsin sealt kohe Powelli välja. Ja ülejäänud jätsin, sest ega ma poleks ka midagi muud asemele pannud, see on selles mõttes ka saarel väga täpne valik, mida saab nii-öelda väljas teha. Ja millel on mingisugune niisugune selge telge, selge lugu ja selline ühes lauas kujunduses tehtav asi, miks ma need kirjutasin niimidenamdi ümber ja tegin, tegin seda proloogi sinna ja ja muutsin ära seal tõlkiste pildis, ütleme kogu selle kahe suguvõsavahelise kokkusaamiseks nagu liigne, tegin lihtsalt ühe lollaka perekonnast. Kas sa sündisid mingit lõivu maksma sellele, et et sa teed seda vabas õhus, ühelt poolt oli see, see inspireeris, aga teisalt. Tead, millega lõivu maksad siis sellega, et kui sa teed seda iialgi, kui palju selliseid mikrofone jõuad kokku laenata, sellest tehnilisest poolest saab, eks ole, aga mul oli selliseid väga julged õpetajad olnud nagu Elmo ja kes on uhkeid asju saanud teha, siis ma mõtlesin, et issand jumal, peab ju ka olema võimalik, et katsumisest niimoodi suuremalt. Aga noh, kui ausalt, et ta ei ole veel seda ka lavale peaks minema kõik proovid ja ma usun, et nad vähemalt külmal ilmal ikkagi mängivad mängivad selle psühholoogia lahti, mis seal sees on ja mida nad, mida see lugu võimaldab. Seda ma küll, aga usun, et ja näen ja tean, et nad seda teevad. Nippe. Kõneleme selle suve lemmikmehest Nipernaadi-ist juunis mängis Ugala, juulis oli Emajõe suveteatrikord ja augustis Läheb Nipernaadi jälle Ugalasse teatri tiitliga kaldapealsele kaks Nipernaadit, kaks maailma, kaks erinevat teatrikeskkonda, jätkab Pille-Riin Purje. No see märksõnakeskkond on päris hea kahe lavastuse võrdluseks sest seal Ugala tiigi kaldal siis Jaak pausi kujundatud mängupind on ju niisugune loodusega ühte sulanduv, romantiline ja kaunis tiik, eks ole, ja niisugused küünid lakad, redelid seal ja muruplats ise. Ja mis oli selle kujunduse võib-olla väike puudus, et ta ei olnud nii hästi nähtav või nii kompaktne, see panoraam laiali tõmmatud lava siis kui me sattusime Jaama 14 parki Tartus siis seal Riinatectija renko kujundus oli ju üsna proosaline või see väike mänguplats oli kuidagi nagu mingi laokile jäetud taluõu. Mul oli kaks läbivat elementi, siis üks olid igasugused puupakud ja toikad ja ja väga mitu kirvest nende pakkuda, mees nagu töö oleks pooleli ja siis teiselt poolt rippusid pesunööride valged linad, mis on ju üks Priit Pedajase lemmikkujundeid ühest teisest lavastusest. Kogu see elu oli kuidagi palju proosalisel ja siit hakkab ka kahe lavastuse stiili võrdlus minu jaoks peale. Aga enne veel kuulame Emajõe suveteatri Nipernaadi mängude lavastaja Priit Pedajase kommentaare. See oli kolm aastat tagasi, kui ma õieti mäletan ja ja Me kaalusime ühte niisugust varianti, kus, kus mängida mööda seda Emajõe kallast. Ja siis oli Kasterpalu veel ka tänaviseerijate jajaa. Praegu dramatiseeringus on ka teie enda tehtud, et kas see oli lihtsalt nagu, et noh, tööd oli nagunii parem korraldada või, või kuidas? Mulle meeldib ärata dramatiseerida, mulle on alati meeldinud ja mulle meeldib üleüldse dramatiseeringus, tegelikult on alati meeldinud rohkem teha kui näitemäng funktsioneerida seal on hoopis vabam. No paratamatult peab sellest Nipernaadi siis tegema valiku, kui seda teatus mängida, seda noh, kogumahus ei ole võimalik teha niikuinii isegi nendest novellidest fragmendid. Kohati tundub niimoodi, et kõige Nipernaadi liigumat Nipernaadit näeme me siis, kui ta on ikkagi laval tema ja naised, et kui läheb niukseks suuremaks ehkendamiseks, siis Nipernaadi kaob ära. No kus ta nüüd nii väga ära kaob, see ju see kõige jõhkram novelgus safi taga aetakse ja kino tehakse, selle novelli pealkiri ongi Toomas Nipernaadi mus ja aeg on lühike, me ei saa noh, nagu kõike seda ellu viia, mis, mis plaanis on, aga põhiline plaan ikkagi oli see, et me teeme variatsiooni tegelikult ühenditele samadel teemadel, sellepärast et ühed samad naist mängivad tedremängud ja kõik. No aga see rollijaotus just selles mõttes, et kui üks naisnäitleja mitmes rollis, et et kas seeläbi läbi tema rollide jätkub ka üks teema kuidagi. Ma ei tahaks niimoodi piiritleda, ta on ja ei ole niimoodi, sellepärast et iga situatsioon loob ju noh, nagu uue olukorra nagu selles mõttes suveräänse kõikides nendes lugudes õieti mulje üks lugu ära mahtunud, siis ma tahaksin väga teha seda, seda maardla soo lugu, siit küll motiivid sees. Teises novellis, selles novellis, kus kino kino tehakse üks teenijatüdruk mängus sõrme. Tegelikult kasutasime motiive sellest valgetest öödest aidata ka käimised on säält hullu mustlase kombinatsioon, et me ei saanud seda kahjuks terminist ei panna näiteks see lugu, trikeste pull, noh, see on minu meelest nii sõltumatu või iseseisvuse lugu, et seda, kui ma teeksin, ma teeksin seda ainult head, aga noh, meil olid oluline see või püüdsime kuidagi seda kulgemist saavutate nimelt sellest kevadest talvesse. Kuidas see mänguruum nüüd on allunud või kuidas see paik on Nipernaadi? Teine on, mul oli põhiline asi see, kui me otsisime seda, et oleks piisavalt intiimne, kuna see Nipernaadi lugu tegelikult on oma olemuselt oma loomadeta kantiivne. Ta ei ole niisugune suur vaatemängudele lugu. Kui nüüd nii-öelda selle Nipernaadi teema peale minna, kes ta siis lõpuks on, kas ta on mõni konkreetne inimene või, või see on, see on üks fantaasia. Paga pundlik fantaasiaga need lood lugudeks, aga temas on ju väga tugevalt. Mäletan esimest muljet, täiesti poisikese lugesite Tsee niuksed tugeva niiskuse, punase joonena on see deltas, noh, väga võimsalt olemas kulgemine kevadest talvesse, lühikese suve või lühikese elulugu, see on noh, nii nii hästi ja noh, minu meelest sellel Kairitil välja tulnud ja seda nagu järgisime ka sellest oma kompositsioonis. Minul on selles romaanis alati meeldinud see tagumine pool, see, et Gailiti on niisuguse kevadise õhinaga, kus kõik tuleb välja kõik laulud suul ja ja mida sügis tuleb lähemale, seda kehvemini tood välja tulevad ja ähvardavad ja lõpuks ei tule enam üldse seaduseni. Mustlastaevas Valendavad üksikud tähed, puud ning põõsad tormavad kiirelt mööda, mõni ehmunult, linn tõuseb luhast ning jubedalt, kui kates kaob metsa Bismikusse. Nipernaadi seisab parvel seda kui laeva juhtides ja tüürides. Tänakut jookseb ta küll ette küll taha ning annab pootshaagiga parvele õiges suunas. Kostad, Pille-Riin Purje selle Nipernaadi Hannes Kaljujärve kohta minu ootus oli küll sedapidi, et Hannes Kaljujärv on äärmiselt sobiv Nipernaadi-ks ja sellepärast, kui ta esimest korda lavale tuli, mina isegi natuke ehmatasin ära, et üllatavalt koomilised olid nii tema intonatsiooni kui noh, see kätega vehkimine, mis on Gailiti igal pool rõhutatud, aga kogu füüsis. Muidugi oli Kaljo järve liikuvus maksimaalselt ära kasutatud, aga ma mõtlesin, et miks ta nii palju Veiderdab. Aga siis hakkasin ma taipama, et see veiderdamine on tema rolli, et tegelikult ta suudab ka rajal mingitel hetkedel vaadata kõrvalt ennast ja vaadata kõrvalt neid, kelle eestlaseda etendust annab. Ja mulle meeldis selles asjas just see, et mida lähemale sügis tuli, seda tõsisemaks Nipernaadi muutus ja viimases novellis Seeba kuningannast sõnaduell Liina Ulman, Maret Vaga oli juba lausa traagiliste hetkedega. Et väga täpse arengukaarega roll oli minu jaoks Nipernaadi küll. Minu jaoks oli Hannes Kaljujärve tulek selline kohtumine kloniga, seal oli kohe selliseid klouni elemente, eks kaljujärv muidugi valda ka seda teatud klouni plastikat ja siis ma järsku hakkasin mõtlema seda, et tegelikult kes see Nipernaadi on, ta ongi ju tola, ta ongi kloun. Et ma olen alati teda lugenud kui sellist jah, mingit romantilist kangelast, aga keskijad juba ja kõiki neid romantikud kipud nagu läbi nägema või praeguse elukogemuse seisukohast oli see kloun Nipernaadi nagu õige ja, ja sedalaadi kloone ja Veiderdajaid, kes on nagu ka suhteliselt ohutud, sa juba tead ette, et seal on see vanasõna, et see koer, kes klahvi pedega, see jaga hammustama ka see toimis tema puhul. Et tõesti, et kui minu käest pärast küsiti, et milline siis see Nipernaadi oli, siis mina võin küll öelda kloun, kes mulle väga meeldis. See on päris üllatav võrdlus, aga üsna täpne ilmselt ja hea Klauniga minu kujutluses alati kaasneb ikkagi ka nukrus või mingi tõsidus selle naeru all ja ega sellest ei olnud see roll ilma jäetud, nii et tegelikult ma usun küll, et need noored naised, et said sellest Nipernaadit võlutud, sest see sarm oli kõik temas olemas. See vallutaja sarm sõnadega iseenda ilusaks sarm. Ja nüüd jutujärg taas Hannes Kaljujärvele. Kuule, sa ei tohi ütelda, tühjad õllepudelid, õlle tühjad pudelid, täisplatsiks seal ei olegi, kuidas lõõritab? Ei kuidas ladistavad leevikesed ja vilistavad lõokese, kes ladistab, vilistamine, mingid sihukesed asjad? Ma püüdsin, mõningad asjad, ma püüdsin silmas pidada, aga noh, seal paljudele oma oma süljega Peale seda, kui see Nipernaadi on nüüd üle elatud, oled sa siis lausa nagu Nipernaadi eriteadlane. Ma pean ütlema, et ega ma ei ole tegelikult Gailiti kogu loomingut läbi lugenud ka kogu loomingut, ma ei ole päris palju ja vana tants andis mulle ühe päris hea ühe pida lõputööraamatut. Gailiti Nipernaadi räägitakse Nipernaadi lugemismudelitest, Nipernaadit võib võtta kui autobiograafilist üheksa kalliti, kes, kes käis ja samas peab ütlema, et Gailit oli ju tegelikult väga perekeskne keskne mees, kaitse, teispoolsus, eks ole, oli siis niimoodi loomingus kui autobiograafiline, siis võib seda lugeda, kui lugugi müüti Nipernaadi oma tähendab, maailma kirjanduses on, ütleme, et need til luulen, Spiegel ei tea ja beer kündid täitsa oma maailmakirjanduse kast, kuhu ta kuulub, ird avastas sinna sinna veel taha sotsiaalkriitilise mina kahjuks seda Vanemuise oligi kevad, suvi, sügis ja ei, me ei näinud, ma olen liiga poiss siis veel, aga seal oli seal oli umbes ehitatud kaitseliidu ülem või millal? On seal veel taga, tegelikult on see erakordselt rikas teos. Seda ei saa üheselt võtta, ikka küsitakse, et kes ta siis oli või tegelikult õigustatud küsimus, kes ta oli, aga kes ta siis oli, jumal teab, kes ta oli. Kooli ta on just nagu sihukese põhjamaa suve kvintessents või ka see Nipernaadi kuskil lõunamaal eriti isa olla, ta, ta väärtustab seda üürikest, põhjamaa suve, teeb selle nii ilusaks, pagarilapsele saia tähendab kogu aeg sööb seda harva saab, noh. Selle näitetrupi mõttes mul tuli meelde hinge töö selle vaatamise ajal, et kas oli ka nagu eesmärk kuidagi tollane Vanemuise trupp kokku panna, et Rain Simmul ja Liina Olmaruga See kujunes nõnda välja, sest et liina oli kohe algusest mõttes, et, et oleks üks nendest naistest ja kuna rain on kaunimates lauludes, eks ole, siis ta kujunes lihtsalt nõnda ja väga hea oli rõõmus taaskohtumine. Herta oli veel puudu. Vot minul on Vanemuise ilusa aja mälestus see, kui Vanemuise trupis olid Liina Olmaruga, Rain Simmul, Andres Dvinjaninov ja mulle tulid meelde kaks lavastust, millega Margus Kasterpalu on tihedalt seotud Williamile ja hingede öö. Kuidas sulle mõjus selle koosluse taasnägemine siin sulga tekkis nostalgiahetki. Mul on väga kahju, et, et Pedajas on nii hea lavastaja, saab matiseeringutega hakkama. Ma oleksin tahtnud olla väga selle teksti dramaturg, mida see seltskond siin esitab. Ma arvan, et see ei oleks olnud halvem, kui vedes tegid, see on suurepärane seltskond, see on parim, millega Gailiti teha. Sest nad on universaal maalid nagu nagu Nipernaadi. Nad võtavad üle erinevaid rolle nii nagu elu või siis lavastaja neid meile ette annab ja Priit ütles, et et see omaaegne hingedekogemus ja töö selle trupiga on, on praegu nagu tagasi tulnud või, või nemad mäletavad teda ja tema mäletab, mäletab neid ja, ja siin ei olnud nagu esmakordse lavastaja, sellist, sellist lävepaku ületamist nad kõik olid, olid juba tuttavad ja teada ja ja nii palju oli siis hingede eest vähemalt kasu. Juhatas sisse Nipernaadi. No tegelikult on huvitav see, kuidas põhilised naisrollid nendes neljas novellis on kahele näitlejanna usaldatud ja siit hakkad tahes-tahtmata seoseid otsima. Kersti Heinloo mängib ju kõigepealt novellis oleme poiss seda rikka Haba Hannese tütart malle, ta juba teab, mida Nipernaadi suguselt oodata. Ja tegelikult tema rollid on kõik natuke. Me maisemad isegi ja nad ei ole nii unistavad, sest isegi see kati novelgaks twitteri, lindu Paabukest tegelikult tahab ju saada suure talu perenaiseks ja siis, kui ta leiab selle vana jaaklõokese, siis ta jätab Nipernaadi sinnapaika, millest Nipernaadi on hea meel, aga tegelikult khati läheb omamoodi hästi. Aga siis Liina on maru mängitud, kaks naisrolli esimeses novellis lokki. Kes on niisugune? No võib-olla näib natuke kohtlane. Mina nimetaksin seda niisuguseks murtud tiivaga linnu plastikaks, mis mulle metspardilavastusest meelde tuli. Kes ei julge hästi unistada, aga on valmis unistama ja siis Seeba kuningannast Maret vao, kes on ju peaaegu professionaalne unistaja. Ma ei usu, paar meest ja voolu. Kui ole sinu puhul ei suudelnud. Nüüd ainult sinu tüütute, palun ma. Et võiksin veel üks kord suhu ta hooneius. Mentnio, vaata. Sa oled ratta, me ei lahenda nii maa tuusasti, las nad saad. Näen siin neid sugar. Low, linn. Ja kui rääkida sellest samast romantikast ja elu osast, siis kõige parem on neid lavastusi minu meelest võrrelda ühe stseeni kaudu, mis on mõlemas lavastuses parim seal novellis Seeba kuninganna ja see on siis see Maret ja Toomas Nipernaadi suhete klaarimine. Kui seda mängivad noored Maria Soomets ja Priit Võigemast, siis on see ikkagi üsna niisugune hell ja romantiline ja tundlik duett, sellepärast et kuigi seal on see jutt, et on justkui kuri tüdruk, siis ütleb ta, nii nagu Gailiti tekstis on, et ei ole sugugi kuri. Äkki nagu muutub nukraks heldinuxe, tegelikult tahaks ikka väga sellest poisist kinni hoida, teda oma tarre jätta. Noh, muidugi sobivad sinna hästi ka need väga tundelised ja ilusasti esitatud laulud Tõnis Mägi viisidele eesti luulest Nad võetud. Aga hoopis teistmoodi on see dialoog linna Ulmarul ja Hannes Kaljujärvel ta üldse algabki kuskilt keskelt peale see viimane novell ja see sobib ka sellega, et mida lähemale talviti tuleb, seda vähem on üldse aega, et las ta siis algab niimoodi fragmendina niikuinii eeldatakse, et vaatajatel on raamat meeles. Nipernaadi naisküsimust kommenteerivad nüüd Priit Võigemast ja Hannes Kaljujärv. Kui ta kohtab nii-öelda endaga võrdväärset partnerit, ütleme siis meie lavastuses Maret, kes talle vastu fantaseerib, unistab samamoodi pärlitest ja kõigest, siis, siis ta ehmatab ikka ära ja tuleb peale tagasi korraks. Aga samas see ongi see, mille nimel ta ringi rändab, mida ta otsib. Ta tahab leida sellist inimest, kes võtaks tema mängu vastu ja fantaseeriksime, laseks nagu mõttel lennata samamoodi, nagu tema teeb alguses ehmatab ära, aga pärast pärast läheb jälle kaasa. Aga kus sa iseennast praegu nagu kõige paremini tunned või mis enesetunne ütleb? Et nendest lugudest on ehk minu jaoks kõige-kõige marginaalsem sedasama vendade lugu, et ega seal Nipernaadi eriti midagi teha ei ole. Küll aga on kõige võimsam vastane tal ikka see Maret Maret vaha vastab talle samaga. Ta fantaseerinud vastu oma pärlite ja nendega, nii et see on nagu ja ilmselt on tal kõige kõige rohkem kahju tema juurde tulla. Tegelikult lohistatakse sealt minema, tullakse järgi, viiakse minema, noh ega ta sealt ikka vist omal jõul ära isaks. Nonii na kolm aru ja Kaljujärv on väga head lavapartnerid ja meeles väga paljudes lavastustes sellest ajast, kui lina alma rooli Vanemuise näitleja siis nüüd taaskohtumisel ei oleks nagu seda vahepealset pausi üldse olnud. Et nad sobivad taas väga hästi. Ja see Maret ja Toomas Nipernaadi on tõesti nagu ühest tõust. Nad fantaseerivad ja trump, aga teineteist üle üksama pärlitega, teine oma Katariina Jeega. Vahepeal mul oli tõesti tunne, et see oligi lavastatud, nii nagu kaks väga head näitlejad teeksid proovi. Üks pakub välja, et vaat, mina nüüd ütlen nii, mina olen see kapten ja siis Maret kohe süttib, ütleb, aga mina selle peale teen nii see täpselt nagu üks väga loominguline proovi tegemine või filmi lavastamine või näidendi kirjutamine või niisugune asi, aga samas selle kõige all on väga palju traagikat. Mulle tundub, et Maret juba aimab, et ta ei suuda seda meest kinni hoida. Ta vahepeal isegi ju nutab täiesti ja siis, kui on see koht, et sa oled kuri tüdruk, siis peale ei ole mingit, ei ole sugugi Kurivaid olmearu, kohe pahvatab vastu. Ma olen jah kuri, aga sinuga ei saa ju teisiti. Ja selles on väga teravat pinget ja väga armutut illusioonitud talvenägemist tegelikult, nii et lõpuks see Nipernaadi veel enne kui indiviid sisse tantsiskleb, ta ju laob välja selle, et vaat milline talvel olen noh, niisuguse julma otse kohesusega, mis isegi Maret maa sugusele on ju liig. Sest noh, niisugust meest ta ei oska sellest rändurist mitte kuidagi kujutleda. Ja siis ta karjatab, et kes sa oled ja see on niisugune väga tõsine hinge ummik. Nii et seal ei ole romantika küll üldse kohane märksõna. Ja kui sa enne ütlesid, et minagi enam pole paadunud romantik, siis tegelikult mingis mõttes see Emajõe suveteatri Seeba kuninganna läks mulle palju rohkem hinge, aga. Mida arvab Margus Kasterpalu sellest Ugala lavastusest, nüüd, kui ta on ära näinud juba ka Emajõe suveteatri Nipernaadit? Need asjad on mu meelest nagu võrreldamatut, sest Ugala on endale eesmärgiks seadnud sellise mastaapse panoraam Se rahvatüki tegemise ja see esitab nii materjali dramatiseeringule kui ka selle lavastamisel hoopis teistsugune nõudmised kui see ülesanne, mille Emajõe suveteater siin on püstitanud. Et see ei olnud neil ju üsna vana plaan. Dvinjaninov nimelt, miks ma olen Nipernaadi peale mõelnud, on tõesti see, et esialgu oli tünnil minu meelest suurepärane plaan teha seda Nipernaadi lugu sellel kombel, et publik istub pargase peal ja teda veetakse mööda Emajõge ja stseenid toimuvad paremal ja vasakul kaldal. Ja sellise dramatiseeringu peale ta palus mul mõelda ja see tegelikult on mulle selles mõttes siis nagu selle siin täna toimunuga nagu lähedasem, et, et ka see oleks koosnenud erinevatest ütlementiimsete stseenidest, mis siis erinevates mängupaikades oleksid täiesti nagu juhuslikult möödasõitvale publikule avanenud. Vaata, kui see ole Nipernaadi, selline tekst, mida annaks, annaks nagu massidele mängida või esitada, et siin on natuke teised jõujooned ja vedas, on tänase Drowontseeringu puhul neid suhteliselt oskuslikult nagu üritanud siia üle kanda. Sellise kõige selgema märgina peaksin vist sellist jutustaja teksti või seda, seda Gailiti sõna ka kirjelduste osas, mida ta nende inimeste, kes nagu otsest rolli ei täida, aga aga tulevad ja räägivad, kuidas on, kuidas loodus on vis, pilved on, mis maa on, kuidas lõhnab. Et tekstid tegelikult annavad võib-olla isegi rohkem seda Gailiti väga täpsed, emotsionaalsed ja hästi omapärast sõna edasi, kui, kui otsene kõne võib-olla on, on niimoodi toorelt üle võttes repliigi tasandil isegi tänapäeval võib-olla võõritav kuulda. Sügisene soojus ja mahedus on Murmedel sügisene vaikus ja rahu pole tuultega, päikest pole kübetki tuultega. Päikest küpsenud vili ootab hinge hoides hiljunud koristajat. Ööd on juba vakamaa pikkused ning päevad tõmbuvad kartlikult kokku. Varsti veel mõni kuu möödunud on neist järel vaid kitsas nireke. Ka valgust kui allikas immitsemas lume alt. Kaks inimest kõnnib mööda maanteed ning üks neist on mees ja teine tüdruk. Mõlemal puhul võiks ju veel rääkida sellisest asjast, nagu on muusika, need olid mõlemad lavastused, kus lauldi, Pedajase lavastuses olid need 30.-te aastate laagrid, filmimuusika, selline magus ja malbe ning Ugalas muusika Tõnis Mägi ning esitajaks siis näitetrupp. Ja Emajõe suveteatri lavastuses oli ju ühemagnetina välja reklaamitud, et laule esitab kaunimate vennaskond. No mina tean, mis see tähendab, ma loodan, et paljud teavad, need on need, et noorhärrad enam mitte nii noored, kes siis kord 10 aastat tagasi tulid välja Kunnase lepalaulude õhtuga kaunimad aastad su elus, sealhulgas ka Kaljujärv, kes nüüd Nipernaadi küll vennaskonnaga koos ei laulnud ja mind üllatas, et see vennaskond oli kuidagi väga taandunud. Jaa, laule esitati väga vähe, esitati vaid üksikuid motiive nendest laagritest kusagil sara all, teises lava nurgas ja mida rohkem ma seda vaatasin, seda rohkem see mulle meeldis. Sest see ei lasknud sellel lavastusel niisugust muusikalimaiku külge saada, mis suveteatris, on ju ka üks väga levinud tendents, kuigi samas selles Tammeru lavastuses mulle meeldisid need laulud, see võib-olla ei käi päris selle lavastuse kohta. Ja näitlejad esitasid neid ka hästi. Aga kes nagu läkski kaunimate vennaskonna peale välja lootis kaunimate vennaskonna laule ka suures plaanis näha ja täies ilus kuulda, siis see sai osta heliplaadi. Selles mõttes esietenduseks ilmus juba müügile kogu lavastuse heliilm selles mõttes Emajõe suveteater jõudis kõigist teistest suvelavastustest. Üks ühine tähelepanek mul nende Nipernaadi-de puhul oli nimelt nii Ugalas kui ka Emajõe suveteatris oli mul alati nagu pisut kahju selliste novellide puhul kusse Nipernaadi läks ja jäi tahaplaanile, huvitav oli see, et ma ikkagi nagu tulin siia vaatama seda Nipernaadi lugu ja, ja kui Ugalas oli sisse Terikeste pulmalugu, siis siis Nipernaadi vaid nagu markeeris oma olemist seal ja kui Emajõe suveteatris oli see küll jah, tõesti novelli pealkiri Toomas Nipernaadi ja tuntud kolme venna lugu, kus nad oma ema pidid matma ja selle asemel läksid filmi tegema. Jällegi Nipernaadi jäi kõrvale ja siis nagu kuidagi ma tundsin, et ma olen petta saanud, et siukest sihkendamine mulle nagu ei sobinud nende lavastuste puhul ja ikka mis mind huvitas. Personali rohkem kui kõik need teised, selles on mingi sügav tõde sees ja võib-olla sessehkeldamile, nagu sa ütlesid, ei ole ka kummagi lavastaja Peeter Tammearu ega Priit Pedajase laadi pärisosa. Ma tahan öelda, et see sekeldamine ei olnud väga perfektselt tehtud klus seal Terikeste külas ega systet venna omavahelised arveteõiendamised. See oli nagu niisugune laadakoomika või jant, mis millegipärast hästi ei toiminud või mis hakkas ära väsitama. Ja siis tundsid, et andke mulle nüüd Nipernaadi suurde plaani tagasi. Aga veel kord sõnajärg Margus Kasterpalu le, jah, Peeter Tammearule. Et siin on üks nüanss veel, mida Pedajas on üritanud nagu jälgida või jätnud need märgid vähemalt sisse, mis, mis teadema publiku, nagu sellel liinil hoiab, see on see, et et selle ühe suvega ei saa läbi mitte üks suvi, et kevadest saadik ainult sügis, vaid ühest noorest mehest saab ka vanamees. Esimene novell on noore mehe hästi poisikese seiklus ja Seeba kuninganna, vastupidi. Otsesõnu mainitakse neljakümnendates mehe hoopis teistsugune ellusuhtumine, hoopis teine jutt, mis ta räägib, ja teised teod, mis ta teeb selle aja kulg. Ja, ja inimese muuta kudumine seal sees, kallitan, pannud sisse siukse väikse, väga ilusa ajamärgi, mis on selles tekstis olemas, alustatakse markadega, lõpeb, Öeldakse kroonidega, et see kestab aastaid. See ei ole niimoodi isegi Kairitiga Nipernaadi arust, et igal suvel juhtub kaks, 12 lugu järjest. Mõni suvi läheb täitsa tühja sai kohta iialgi sellist materjali, sellist inimest, kellel tasuks ennast raisata. Nii et selles mõttes seda tunduvalt pikema perioodi jooksul toimuvad, et aeg liigub ja mees saab küpsemaks vanemaks ja mõtleb teisiti, seda maksab selle teksti juures ka nagu jälgida ja tähele panna, siis on tal paar kihti veel juures, mida võib-olla pealiskaudses maa kuulamise juures ei märka. Kui ajalik või, või ajatu on see Nipernaadi. Kui nähtus Nipernaadi on väga vajalik nähtus, aga elu ja, ja aastaajad ja see on ikka igavene tänagi tõesti, kui, kui selline pääsusilm või väikese poiss sünnib, võib-olla meil korraks ainult elus. Võib-olla me oleme igaüks ainult korra elus poeedid, mingil hetkel teadmata midagi midagi kirja pandavast põhisest, iga, iga inimene võib-olla mingil hetkel poeet, aga ei tohi ära unustada, et sügis koputab ikka kogu aeg selga ja, ja võime ju juukseid värvida. Läht. Lavastaja Priit Pedajas deklareeris, et tema jaoks on oluline, et Nipernaadi lugu jutustades jõuaks vaatajani see kulgemise kujund või, või see mõte sellest, et midagi pudeneb sõrmede vahelt või, või midagi on jäädavalt kadunud ja vaikselt oleme meie siin oma jutuga ka kulgenud juba saate lõpuminutitel ja, ja võib-olla tasuks siis natuke mõtiskleda ka selle üle, millised olid mõlema Nipernaadi finaalid, et millises tonaalsuses lõpetati ja kas sellisel Nipernaadi mängul võiks olla ka nii-öelda järgmine aeg, järgmine suvi, kas Nipernaadi antakse ka ette see järgmine kord, kus ta võib nii öelda uuesti oma mängurajale minna või oli see ainus kord viimane ja lõplik? See küsimus ei käi niivõrd selle kohta, et kas seda lavastust järgmisel suvel mängitakse, vaid pigem tahab see küsimus olla selline veidi eksistentsiaal, istlikum. Kui sa nii küsid, siis minu meelest Ugala lavastuses oli väga selgelt antud see et kasvõi kohe algab uus suvi, sellel Priit Võigemast Nipernaadit jälle, sest pärast seda, kui Andres Noormetsa, Gailit või kirjanik oli oma riidiga ära läinud, ju ilmus kusagilt lakaluugist jällegi see õigemasti noor Nipernaadi sama muretu, sama vastutustundetu, sama elurõõmus ja uus suvi oli kohe jälle käes. Aga mis puutub Tartu lavastuse finaali, siis seal ju tegelikult anti meile nii-öelda kummardamisrituaaliga veel kord läbilõige sellest, mida me näinud olime või niisugune väga võluv laulu, tantsu, kaleidoskoop, kevadest, talve ka minu meelest see oli justkui kokku võtma, et ma ei näinud selles küll uue suve algust. Et sinult seda tunnet ei tulnud, et Schummast Go anud kõik jätkub. Tegelikult minul olid seal hoopis teised tunded. Järsku haaras mind selline nostalgia vanade ilusate aegade järele, ma vaatasin seal näitetrupi seal koos Liina Olmaruga, Hannes Kaljujärv, Rain Simmul, Andres Dvinjaninov, vana Lembit Eelmäe ja siis ma mõtlesin sellele rajale, kui Vanemuise laval nad koos laulsid lavastuses Williamile või kui nad koos mängisid samuti Priit Pedajase lavastatud Ristikivi Kasterpalu hingede öös. Ja ma ei tea, mul oli selle isikliku nostalgiaga nii palju tegemist, et šõu jäi kuidagi kõrvale. Täiesti paadunud Nipernaadi on kõrval, kes seal on mingisuguseid oma jura ja vasta üldse korralikult. Küsi. Minule mentaalselt, nagu tundus, kui ma nüüd räägin selle Tartu Nipernaadi, tähendab Mulle tundus, et mentaalselt, see oli nagu mingil määral luigelaul võib-olla ka seoses sellega, et seda trupi, mida sa praegu kirjeldasid, sellisel kujul ju enam ei ole. Ja et ta oli ka luigelaul nagu sellele tegelasele nimega Nipernaadi, et tema jaoks nagu järgmist suve enam ei tule. Noh, see oli nagu selline sisetunne ja, ja siis järsku oli juba aplaus ja siis järsku vaigistatise aplaus ja, ja läks nagu, nagu see teine ring võeti peale, et kõik läheb ja jätkub nagu edasi. Suur küsimärk jäi minu jaoks nagu õhku. Et kas see läheb enam edasi selles ilmas, võib-olla see läheb seal edasi kuskil teises ilmas, kui juba nii eksistentsiaalse poole peale vaadata. Aga mida ma veel nagu tunnetasin, nüüd on siin augusti algus, et väga oluline oli see, millisel aastaajal me seda Nipernaadit vaatasime. Tegelikult meie jaoks oli Ugala Nipernaadi ka kevade Nipernaadi ja seesama poiss seal laval oli ka nagu ikkagi kevade poiss, ka sügisel oli ta nagu kevade poiss. Aga kui oli Hannes Kaljujärve Nipernaadi aeg, et ka aastaaeg oli jõudnud parajasti nii kaugele, et kevadest hakkas juba nagu suvi saama või kippus juba nagu küpsemaks see maailm meie ümber ja nüüd mul on tekkinud, et riigi isegi hinges, et huvitav, et kui nüüd augustis Ugala seda Nipernaadit uuesti esitab, et et kas see augustikuine ümbrus või kui see nagu ikkagi ta ju osa, nagu keskkonnateatrist on ja, ja Ugalas on see keskkond nagu väga tugevalt esindatud, et kas see augustikuine meeleolu, mis paratamatult on ju inimeste hinges endas juba olemas ja, ja mis on juga märgid looduses, et, et kas see võiks kuidagi pöörata, võid käänata seda, seda Ugala lugu, ma olen juba tükk aega selle peale mõelnud, aga vastust pole veel olnud. Aga mina jõudsin, tartus veel mõelda sellele, et mis tunne oleks vaadata Nipernaadit südatalvel teatris nelja seina vahel ja võib olla Tammerlikuna kui võimalik, kas lausa kahe tegelasega, üks mees, üks naine või äärmisel juhul kolme tegelasega. Et mulle tundus järsku, et seesama kammerlikus, mis meid võlus mõlemas suvelavastuses, et kas see oleks võimalik vormistada talvelavastuseks. Sina annad nagu Nipernaadi veega veel selle talveelu ja ma arvan, et omal kombel mõlemad Nipernaadit siiski vastasid sellele ettekujutusele Ugala Sis omasele, Gailiti persooni sissetoomisega ja Tartu Emajõe suveteater oma sellise klouni moodi või veidi jõhkra manipernaadiga laiendas seda Nipernaadi vaatamise piiri. Aga meie siit täna lõpetame, aitäh kommenteerimast. Margus Kasterpalu. Leia stuudios olid Pille-Riin Purje ning. Marit Johannes kuulmiseni.