Terisid suvises teatri stuudios kõnelemas Pille-Riin Purje maris Johannes ja täna teemaks August Kitzbergi neetud talu just nimelt seda lavastust mängitakse alates tänasest jälle maie talus Karksi mail ja mängijaks on Viljandi Ugala teater lavastanud Katri Kaasik-Aaslav. Meie käisime neetud talu esietendusel ja sealt on ka tänase saate intervjuud pajatamas lavastaja Katri Kaasik-Aaslav kõrval ka Maie talu, Kitzbergi muuseumi perenaine Asta Jaaksoo neetud talu peaosaline Ott Aardam. Samuti saame ühe Lõuna-Eesti sepa jutule. Aga alustame ikkagi teatrist, Kitzbergi neetud talu, kui ajakohane materjal. On see tänases eesti teatris, mis sa arvad, Pileriin. Nonii, nagu Katri Kaasik-Aaslav selle lahendanud oli, tuli välja, et, et see no mitte just tippkomöödiaks peetud eesti näidend mõjus üsna ajakohasena just selles mõttes, et üks laokil talu otsib peremeest ja elanikud on juba pool linnastunud või kes joodik, kes niisama preili, kes juba saamatu vana peremees on nagu alla andnud ja taluga käest lasknud ja siis tuleb üks õilis kadunud poeg kes on valmis seda talu üles ehitama. Kui ma nüüd lavastuse peale tagasi mõtlen, siis minu jaoks oli kõige imponeerivam see naivistlik võti, mida pakuti tehtis sellist surmtõsist nägu, et nüüd me teeme midagi sellist väga-väga-väga suurt ja väga vägevat, aga see surme tõsise näo taga oli ikkagi selline mõnus muie ja samuti ka tegelaskujud Paksu värvilised ja sellised. Karakteri mõnuga tehtud ja mõnes mõttes lavastuse võti on huvitav, et see oleks nagu otsekohene niisugune jant, et maalähedane, Kitzbergi ka siis haakuv. Aga mingi kõrvalmuie või väikene nihe ikkagi sealt välja tuleb. Ja siin nüüd publikule Lemmikuks vaieldamatult sai Meelis Rämmeld, kes mängib siis seda hukka läinud perepoeg Heinrichi, kellel kogu aeg on asja põõsastesse jäigas põõsas pudel. Nii kui tema ilmus, nii naerdi ja see oli just füüsilise koomika peal väga suuresti lahendatud osa aga samas ka see vastaskuju, siis Julius Otaardamil tuli hästi välja, vaat kui sa siin ühes saates kord nimed marmortahvlil panid ühendama Kalevipoega ja Nipernaadit, et 20. lennu noored näitlejad Ugala Nipernaadit kui vere kalevipojast peaosades Anti Reintal ja Priit Võigemast, siis peab kotaardamisele pildile juurde lisama. Ja Aardam ei ole veel koduteatris nelja seina vahel nii kopsaka trolli saanud, kui see Julius nüüd oli. Ja ma mõtlesin, et neis kõikides rollides on see oskus kuidagi näiliselt väga napilt mängida väikeste vahenditega, aga ometi vabas õhus ennast maksma panna. Võib-olla see tulebki sellest filmi kogemusest, et see mingi suure plaani lähiplaani valdamine, et võib-olla on Elmo Nüganen andnud väga hea näitleja tarkus oma poistele kaasa. Las siis nüüd Ott Aardam ise räägid, mis ta sellest Juliuse rollist arvab ja kuidas ta seal Karksi mägede vahel ennast tunneb. Kuidas see kant ühele saarlasele sobib? Mõtlesin küll, kui ma Viljandisse teatrisse tulin. Mulgid pidid olema sellised, hoiavad oma ringi kangesti ja siis saarlasena siia. Härra sobitada, aga kõnelemine ei ole meiega päris nagu see, seesama. Kõnelemine ongi mulgi sõna. Aga samas öeldi, et mulk ei salli seda, kui teine munk tuleb teda õpetama, et võtad võib-olla kaugeid inimesi paremini. Olin korrasin läbi sõitnud, aga ega ma siia enne sattunud ei olnud, eriti tööst on kasu ka, et vanuigisaab veel. Muidu tore elunudki seda proovi teha, nagu ikka on, vabas õhus peab mängima, siis on ikka veel nii palju, et seda täita ei ole, lab Ugala suur saal, seal juba see linnahall ka seal ikka. Ja meil on ikkagi natukene selline mingisugune nagu amfiteater tegemist sellise suhteliselt arhailise materjali ja, või kuidas, eks ta alguses natuke tekitas nagu võõristus küll, et mismoodi siis nüüd või kuidas seda ikka nagu päris nagu otse mängida või noh, sest me ei ole seal, seal on midagi, aga tegelikult ma vaatan, et see on ikka hea. Seal on midagi, siis oleks pidanud mingi väga, väga hea idee, ei ole mõeldav. Aga praegu ta sellisel algsel kujul on minu meelest tore, selline natuke naiivne, kui publik suudab ka teda vastu võtta, siis on see ju tore. Selliste tükkide puhul on alati seina, lööb nagu mingi teise hingamise tükile sisse, kui, kui publik saali lastakse. See lõpulaulupidu, kuidas see on see tähtis publik hakkaks kaasa laulma või neil on ikka seal mõeldud, et ta tahaks kaasa laulma hakkama, aga küll olid ju täna need lehed nendega jagatud, aga ta ikka nagu kippus nagu jääma, nagu kahtleval seisukohal, et kas tohib ikka laulda täie häälega kaasat. Öeldakse ikka, et positiivset koju nagu raske mängida või, eks see oli ka üks positiivne kangelane või see on ikkagi väga positiivne kangelane, aga tuleks ikkagi, Kitzberg on ikkagi teatrit nii palju tundnud. Ikkagi nii tark kirjanik, et ta on ikka kirjutanud Juliusele ka oma kiskumise kohad ja ta ei ole läbinisti hea, eks ta tuleb ka sealt tuleb koju tagasi, ei ole tal ka vedanud kuskil mujal. No siin neid ju lahutab. Kui vennal ikka kehvasti? Rõõmus oled sa tegelenud selle mõttega, kus ta oli vahepeal? Noh, eks ta, päris pikk aeg tal hulkuda, eks ole, proovi nüüd siit ja sealt, aga eks tal ole see vanusega käes, et tahaks, tahaks nagu kuskil millegi tõsisega kätt proovida, et see elamine ei oleks nii nii kerge või lihtne, et midagi suuremat ära teha. Esindan siis ongi, saab talu talu endaga. Ühes telepildis vaatasin ott Hardo pid kandlega, mõtlesin, et see võiks ka ju Nipernaadi olla. Kas Nipernaadi on mingi unistuste rollid? Ehkuks kuskil 20 aasta pärast kaela? Ei, ma ei ole niimoodi mõelnudki kunagi, et tahaks ilusasti Nipernaadit mängida, aga sügisel tuleb Ugalas tegemisele, luulen Spiegel, see on ju ka natukene see Nipernaadi lugu natuke sarnane lugusid rändamislugu. No ühelt poolt selline südamliku naivismiga tehtud vaatemäng ja teisalt siiski see imeilus org, kuhu meid on kutsutud, kui kevadisel mänguvoorul veel päike, loojus sinna taamal paistvate kaskede latva, siis kohati võtab nagu hinge kinnise ilulemine, mis seal ümberringi toimub, nii et, et siis näitleja, kes seal peab nagu päikeseloojangu ka võistlema, et noh, ega ta nagu kerge ei ole. Ja mida Katri Kaasik-Aaslav kui lavastaja ise on siis tundnud seal Karksi mägedes seda lavastust sättides, kohe kuuleme. Ei, no mina jõudsin temasse mitte ikka pärast, mina, eelmine aasta olin väga palju Lõuna-Eestis, aga mul on seal sugulased ja, ja esivanemad, kõik pärit Kambja Kanepi kandis. Ja väga palju rändasin ja matkasin. Ja kui ma seda Eestimaad siis nägin, nii esimest korda sellisena. Ma pole ammu käinud kogu aeg suvel mingi töö asi ja kogu aeg midagi vaja teha ja mitu kuud sai käidud Kagu-Eestis seda nähes, mis praegu toimub maal, tühjad talud, tühjad kolhoosile, laudad siis need kõik see külajoodikud, et Eestimaa on tühi. Tegelikkus on seal muidugi kilomeetrid, rajoon tõesti, talud on ainult tõmmatud see ette ristpuudest. Rotid panevad mööda tuba ringi, heal juhul kord nägijad süüa ja siis tulin koju ja hooga lugesin, kohesime neetud talu läbi. Ja esimene lause, mis mind kohe panid hinge värisema, olid kodu. Isa, maja hetke kaua varal on olnud, me oleme ju tegelikult enamus kõik esimese põlve teise põlve linlased, eestlane kui selline, kohe unustame selle ära, kust me pärit oleme. Nii et see on nagu tagasi tagasi tagasi, külla, tagasi Maale tagasi, Eestimaale on sellele nagu selle Kitzbergi näitemängu sõnum, mis mind hirmsasti nagu vaelas, kuidas hiljem Karksi maile need tulid? No mis eesmärk oli sul seda just nagu siin teha või selle koha koha seos? Mina tahtsin teha neetud talu ja siise, aga Ugala juhtkond ütles, et aga ma näitan sulle ühte head kohta, Kitzbergi kodumaad, kodu orgu ja kodutalu ja nemad tõid mu siia ja mulle kohe. Siin saab teha küll. Nii et ta kokkulangevus, aga samas väga õige kokkulangevus. Ja, ja ma arvan, et see neetud talu kõlab siin palju, õigemini kui ta kõlaks kuskil teatrisaalis siinsele orgude keskel ja metsasalude keskel ja siin selles maastikus. Aga oled sa nagu siin Kitzbergile kuidagi ise ka nagu lähemale saanud või, või kui sa siin oled ikkagi ju mitu-mitu head nädalat juba tööd teinud peaaegu kuu aega ja Molgasin kõik Kitzbergi näitemängud ühe hooga läbi millegipärast jah, vahele jäänud teatrihariduses. Ja küll on head karakterid ja küll lood ja küll on selline soe huumor ja ta on üks väga hea kirjanik, Misemaid avastasin. Ja, ja seal see loodus on seal nagu sellel asjal nagu mahu. Sa tead, milles ta räägib, mida räägivad kodumaa armastasid, et see ei ole mingisugune sõnakõlks, vaid see, et ta elab siin ja see on tema paik ja, ja sellest ta kirjutab, siin on temaga Need prototüübid, kus on praegu linnainimese prototüübina. No ütleme, liiniliku kirjani kirjanduses ja ikka sealsamas seal kesklinn, Mustamäe, narkomaania, mind ei huvita see praegu. See negatsioon huvitaks tagasi leida selle jõujäämise maa on meile andnud ja mis on siin maas peidus see, mis oli seal laulva revolutsiooni ajal, räägivad ju nõiad ju ka, et oli suur vägisi laulu vägi, mis vedanud selle maa jõu üles rahva jõu. Ja mina osana laulus ja heas vägi sees. No kui palju see loodus ise nüüd lavastamises osales või palju ta ette kirjutasime, ikka väga palju seal on kõik need jooksud, eks ole, ämbritega lüpsikutega ja kõik see veeremised ja see noh, see ongi selline kiikumine. Lavastuses mängupaik oli väga oskuslikult ära kasutatud, noh tegelikult see Kristo tooli kujundatud mänguplats oli ainult üks väikene osa sellest looduslikust lavast ja noh, seal selle neetud talukambrid olid niimoodi üsna tinglikult või ka kuidagi nihkega tehtud samblakatusega ja ja ainult poolikute seintega. Aga põhimäng toimus ikkagi minu meelest seal oru nõlvadel ja ma ei teagi nii täpse liikumise režiga lavastust selles mõttes, et kuidas mäest üles rühiti ja mäest alla veereb ja kui pikad olid kellelegi sammud või, või kui Toigerdavad siis sellesama Heinrichi sammud või kuidas preilid seal tippisid. Et väga suur osa koomikast oli just selle loodusliku joru peale rajatud ja see oli väga vaimukalt tehtud. No kui siin sai juba mainitud Juljust ja Ott Aardam, et siis tema kaks õde olid ka siiski väga võluvad, nii Kadri Lepp kui Katariina luide mängisid neid, et oli, oli leitud selline selline õige võti või noh, piisavalt piisavalt otra, piisavalt naljakad ja piisavalt südamlikud. Aga noh, sa juba mainisid ka oma lemmikut, Meelis Rämmeldid, Heinrichi rollis põhjakäinud üliõpilane. Jällegi, kui seal istud kuskil oma nii-öelda vaatus punktis etenduse ajal kuuled, kuskil hakkab kõrgemal mingisugune naeru kõhinud publikus. Nonii, alguses ei saa aru, et mis nad naeravad, et mul ei ole nagu midagi näha või naljakat, aga siis ilmneb, et ahhaa üks tüüp kakerdab põõsastes ja vot see tüüp oli pidevalt siis Meelis Rämmeld, kes nii-öelda püsti tõusis, kukkus natuke alla poole, veeres jälle püsti, tõusis pidev kohalolu, tegi juba ka enda valvsaks, et kui keegi jälle kõhistas, siis kahtlustasid, et Rämmeld kuskil põõsas kakerdab. Ja see roll oli tõesti selline, et ega suurt nagu teksti, eks tal oli muidugi teksti, aga, aga võlus ta ikkagi ära selle oma plastikaga. Ta oli kui väike Chaplin seal Viljandi Karksi mägedes, kes praktiliselt iga astumise tegi sündmuseks pakkumisest rääkimata, et tummfilmirolli tegi ja samas sulandus suurepäraselt sellesse kogu ansamblisse, sest tihti on ka nii, et vaat kui üks või teine mees hakkab kohutavalt soleerima noh, siis lähebki nagu kogu aur tema vaatamisele ja see lavastus võib, võib kuidagi nagu teisejärguliseks jääda, et sihukese väga tugeva näitleja karisma ka nagu näiteks Tõnu Kark saab alati hakkama sellega, et et see lavastus jääb kuidagi tahaplaanile. Aga Rämmeldis oli ühelt poolt jääse delikaatses olemas, aga samas no ta kasutas tõesti igat oma seda hingamist seal laval ära, nii et no müts maha. See võrdlus Tõnu kargiga on päris hea, sest tema on sel suvel sõitnud eestimatusega ringi ja seal on ju tagasi külajoodik. Karla Heinrich, küll siis ütleme, Strudeeritum ja rafineeritum, aga selle Heinrichi-ga seoses sündis minu jaoks selle lavastuse kõige üldistusjõulisem kaader. Enne sa rääkisid sellest laskavast Loovivast päikesest, kui see Heinrich seisis tohutu suure selle viina või puskaripudeliga või mis seal oli selle päikesekiirtes siis selles oli korraga mingi niisugune isegi traagiline üldistus sellest Eesti küla mandumisest või, või sellest joodikut päevavargaelust. Et see oli kuidagi äraspidine, poeesia, mis sellel hetkel sündis, selle ma võtsin sellest lavastusest kõige püsivama mälestusele kaasa. Huvitav, ma olin kuidagi teise vaatenurga all, ma nagu ei pannud tähele seda puskaripudelite loojuvad päikest. Aga ega me ei tea, kuidas nüüd siin minema hakkab, et kui kõrgel või madalal see päike parajasti on, kui täna jälle nagu mänguks läheb seal maia talus. Sääsed söövad ja, ja mulgimaastik on selja taga. Tead, aga kohati on selline tunne, et see kõik kisub nagu kitsiks ära. Ise me oleme muidugi nii rikutud on ja ma mõtlen niimoodi, et kits on esimene mõte, kui siia tulin. No see on liiga ilusat olla elus, eks ole, seal loos nii ilusa nagu postkaart. Et me oleme nagu ära rikutud. Lehm, tee ääres rohtu, oi kõik karjuvad tee ääres nagu reklaam reklaamfilmide või et, et talumees hobusega okei, vaatavad nagu film seal on. Me oleme ära rikutud, mina arvan, et et ei ole kits, et see on elu ise. Nojah, võib-olla see nõuab endalt nagu, nagu topeltjulgust või et seda tunnistada. Ma ise küll tundsin tänased. Ja no kuidas sa ütlesid kase all laulda, isamaa armas ja see on, see on hea, hea laulda ju. Tegelikult Maie talv. On üks oluline paik maie talu kui Kitzbergi venna kodu, kus ka Kitzberg ise on elanud ja olnud on sellise Eesti Kitzbergi Jaana või kuidas seda siis võib nimetada, üks selline pesasid ja selle pesapidaja on Asta Jaaksoo, loomulikult, kui me seal juba neetud talu esietendusel olime, sai kohe ka ringi vaadatud, et noh, kus siis Asta Jaaksoo ise on, ei tundnudki teda seekord ära, niisugune pisike ja, ja käbe tädi nagu ta on, aga tema hääl nagu rehitista. Ja siis tegimegi niimoodi, et jalutasime mäest üles koos. Asta Jaaksookaja mikrofon oli lahti ja särava ütlemisega, nagu ta oli, nii me siis saatsimegi teda tema koju, sealt mänguplatsilt üks ehe lõik siis ka siia saatejuttude sekka. Ma ütlen, et väga kena, et Ugala nii ilusasti tema tüki lävele trei ja ise aitas kaasa meeleolule ja ja no muidu oleks ta olnud lihtsalt üks lugemine, aga siin laulu ja tantsu ja pisuke edevust ja kõik see omamoodi armas. Ja kuna ma olen kogu elu teadnud selle nime all, et Kitzberg saaks sama tunnustuse tagasi, mis tal oli kunagi ammu, aga vahepeal on nagu ära unustatud. Ja nüüd tänu sellele koolilaste tulekul möödunud aastal, kui nad tegidki Bergi lugusid siin alustasid maja juures, siis olid tiigi kaldal siin samme juures ja lõpetasid siis seal üleval. Ja see mõte viiski Ugala Rawased võiks tulla loodusesse ja kui juba Kitzbergi asjaga, siis valime ühe Kitzbergi looga esitlemiseks tükk aega tagasi pole seda neetud talu nagu mängitudki, kuidas see. Lavastuse tuleks siia teie hoovi peale. Kuidas teie elu on mõjutanud? Näed, ei saa koju rahulikult minna, mikrofon nina all. Igaüks tahab midagi uut kuulda, aga ega mul väga palju uute Bergi lood on kõik 100 aastat tagasi kirjutatud, aga no meelde ma hea meelega tuletan, kui muud ei ole siis muinasjutt, mida tahan kirja pannud, see kulub meil igalühel, tema ilm, Likud jõulujutud, mis ta on kirjutanud. Need on kõik niisugused muinasjutu tasemel ja vähem tuntud rahva hulgas mida kõik on tundnud, see libahundi lugu vähem, muidugi on neid teiste tükkidega kauka jumal, aga täna mul oli väga ilus kokkusaamine. Härra Priimägi ütles nõnda, et tema tahab seda kokajumalat lavastada ja tahab sellised lavastada. Ette see kauka jumal ei olnud mingi negatiivne tüüp, nagu ta meil on esitatud, et temas oli nii suur hulk seda positiivsust vadjas, selle tahab tema, mis rahva ette tuua, lubasse, Kitzbergi sõprade seltsi liikmeks astuda ja meil on üks tingimused aastas korra ennast näitama ka koosolekul ja siis võitlesime jälle vaene rahvas. Nii sa kutsuda teda, aga eales, kui ta ise tuleks. No sellega oli temal siis kätte, no sünnipäeval siis, 27. detsembril kell 12 päeval tema nõus, oi nüüd jäme outi tuli allaliidule, aga siis tuleb tema meile siin ja ma võtsin küll jah, no meie seltsi vanad liikmed, kõik on õnnelikud selle üle ja, ja loodame toredat kohtumist ja ilus ikka, kui see seltsi ring suuremaks läheb. Oli ainult kaunistades kaamestab, kaunistas väljaõppinud mees. Kohaliku külarahvast ka palju oli või kui te ringi vaadata Mina vaatasin lava peal, ei saanud aega ringi vaadata ja kõige ilusam, mis mulle meenus, tatratalu pere lapsed Ameerikast käisid siin ja, ja siis nad ütlesid, et missugune jõud oli Kitzbergi läksid siit ära noorte poiste-tüdrukute Ena ja nendel olid kaasas raamatud ja nad õppisid kõik Kitzbergi näidendit ja mängisid seal ja ütlesid, et vot see aitas meil kodutunnet hoida. Et meil igal aastal võtsime ette uue näidendi, mängisime ja mängisime, meil oli suur igatsus ja lootus kodu rahva järele ja just sihtpaiga inimestel on ta olnud väga suur väärtus. Iga kord ei taipagi seda väärtust, kui ta meil käes on. Aga kui ta andmist kaugel ja men natuke, saame selle peale toetud, oma hädasuvad, siis on ta suur. No näed, pidu on juba, ega see on ka teie Sauntingus, pidu käib ja Kitzbergi kodu ja see, et tema teate tema kodutuli ja vaata, see oli see suur väärtus küll ja sellega jääb nimi kõlama. Ja paljud need, kes liba kõik teavad, tead, Kitzberg kirjutanud, saavad. No üks vabaõhulavastus see tegelikult ei ole ju ainult näitemäng ja näitlejad ja lavastaja seal on kõiksugu muudes, mida kõrvale pakkuda, takse ja neetud talu on selles mõttes ka lavastatud, teda on lavastatud etenduse ette ja etenduse järele. Etenduse ees oli võimalik siis kõikvõimalikku kaubandust sööki-jooki maitsta, aga seal oli ka üks, üks mees, kes tulnud Võrumaalt. Ja kes tegi sepatööd. Räägime temaga ka, sest temasugused on ka üks osa sellest vabaõhuilmast, mis siin suvel ringi veereb. Aga NSVL lukku krambi tegemist, mis ta enne oli, vaadake lähedal, kindlasti on seal äratuntavad märgid. Ei tea, ei oska ühtki käes on seal õudne. Nojah, ma mõtlesin samamoodi, näete, siin on hobuserauanaela kohaela kohad ja kui te nüüd leidsite hobuseraua, siis oli võimalik temaga kohe sepa juurde minna ja sepsis võttis näiteks Arcadra peitleja sulatas selle hobuseraua siia kenasti külge ja siin on nüüd üks tükk soorauda. Sulatati möödunud aastal Ekre lähedal Rootsis Vikingi laagris ja mõtlesin, rauatükk on nii suur, et sellest võib-olla saab poolteist hobuserauda. Siin on kohe küsimusele vastus ka, miks hobuseraua leidmine tähendas õnne. Inimene, kes leidis hobuse haua, leidis tohutu hulga tööd, valmis tööd, see oli nagu loteriivõit. Ehk nii lihtsalt tulebki sisse köinaua hobuseraua tähendus ja õnn. Ainult leitud õnn on. Ja noh, te olete näinud, kes meil oli see inglane, naljamees, telekas, Benny Hilli ja tema viskas hobuseraua ära ja üldiselt paljudes kultuurides on see hobuserauaäraviskamine, aga visati sellepärast, et enam ei tasunud seda hobuseraudu ümber sulatada, sellepärast valmis raua kasutamine tuli odavam, sest töö läks kallimaks kui see raud. Mingi hetk tekkis selline moment, et hobuseraud oli tarbetu. Teda võis üle õlaga visata ja siis selle läbi siis soovida ja ikkagi õnnelikuks saada. Kivisüsi ei põle ilma peale kogumik ega kruus isegi võib-olla. Seal on lõõts ja meil on siin nüüd vaadata seda alasid, siis alasi on selline, mille kalevipoeg jaksas mõõgaga pooleks lüüa ja suurem ta ei olnudki nagu tikutoos, kust kandist ise pärit olete Otepäält ja suviti käitegi oma selle varandusega ja töökojaga siis ringi väga palju, üldiselt jah, kuidagi peab leiba teenima, Tinn on nagu äril ka, nagu tulu eriliseks ürituseks pidada ei saa, kindlasti täna etendust ka vaatasite või see on aega. Ma pidin valvama ja vajalikke keegi tuli ja sealt ta ka, et mis on see, mis eestlasel nagu läheb ahjuroop midagi. Võib-olla üks paberina osteti ära mulgi Ehima sain mulgi putru sain osta, et kõht on täis, kui need üldse kõnelda sellest elu võimalikkusest Otepääl või elu võimalikkusest Karksised, et kui nii-öelda käed otsas, et siis, siis saab hakkama. Kindlasti sellepärast et ettevõtlikkust, võib-olla, ma ei saa ju oodata, et noh, kuidas see vanasõnaolijatega magava kassi suhu ei jookse. Peab ikka askeldama, kas askeldate üksi või on teil abilisi askeldamas. Varem ma käisin niimoodi oma pojaga ja me olime Eestis ühed esimesed, kes sedamoodi käima üldse hakkasid ja aastal 92 tegime esimese ürituse Tartus hansapäevade ajal. Tema oli siis kaheteistaastane. Üldiselt meie tegevus kaldus alates 97.-st aastast piiri taha rootsi Kalmarisse ja siis mõned korrad ka Saksamaal, nii et olid ilusad ajad. Aga need on poeg. Magistrantuuris, õpib infotehnoloogiat Tartu Ülikoolis ja ei olegi enam mul paarimeest, sest teda huvitab see arvutirida palju enam, kui see seppade. Saaksime tuttavaks ka, kellega me juttu Estame. Mart Salumäe. Neetud talu seon, Kitzbergi komöödia, laulu laada ja simmaniga laadast pisut räägitud, kui kõnelesime lavastajaga, siis see simmanimelu ja meeleolu oli tegelikult ka juba vaikselt taustal kuulda. Mis asjad olid siis laulud neetud talu näitemängus ju neid laule pole või vähemalt ei, ei oska neid oodata. Kuidas need laulud sinna näidendi sisse tulid või ja see lõpulaulupidu oli kahe või, ja mõte oli kohe jah, mõtlesin, et lugu on selleks, et jõude lipu alla Eesti lipu alla. Et see on nagu selline teekond. Lauluni. Ma mõtlesin ikka, et see on nagu väikest viisi nagu Eesti ajalugu või noh, selline nagu tähendamissõna et siis pärast ja lauldakse neid laule, mis on tulnud läbi sajandite ka suur lugu sees, aga on tulnud läbi mitmete okupatsioonide tsaarivõim saksa okupatsiooni, vene okupatsiooni ja nüüd see siis selle euro või ma ei tea, mis okupatsioon on selline ülemaailmne. Et tal on sellised, nagu nad on meile tähendanud, palju nad on tähendanud vanaemale palju emale palju vanavanaemale vanavanaisale. Et lauludes on vägi siis ka nagu Maaski Katri Kaasik-Aaslav on siis lavastanud sinna näitemängu lõppu sellise eestimaise laulupeo, see on laulupidu. No mida me võib-olla suures plaanis või sellises kogu ilus oleme üle elanud siis, kui oli siin Eestimaal see laulev revolutsioon? No oma väike, kes laulvat revolutsiooni on kõik teinud ka koduaias, noh siis kui juba väikest viisi on nagu õlut maitstud või veini rüübatudeks, siis tulevad ka need laulud. Aga no nüüd olime siis tunud sellele laulupeole, mis siis nagu etendus lõppes ära ja siis näitlejad võtsid ritta, hoidsid oma pillid kätte ja hakkasid laulma ja oodati siis neilgi seda vastu laulmist. Ja vot see on selline keeruline koht minu jaoks, et see oli esimene kord, kui ma ei osanud järsku käituda, ei osanud käituda sellepärast, et et noh, nagu polnud veel mingisugust veini, õlut libistatud. No kuidas sa ikka siis laulad. Teisalt olid need laulud järsku sellised. Kohutavad sellised romantilised ja eestlusest hõlmitsevad jäävad ja siin tekkis mingisugune tõrge, see oli selline kummardus olnud ajale jah, kogu see laulupeo aeg või sisse laulva revolutsiooni aeg aga seda kummardust tegemas segas mind praegu üks selline asi, et see laulde aeg ei olnud nagu minu jaoks saanud veel selliseks kaugeks ja müütiliseks ajaks, kui ma olen elanud nõuka ajal, siis eesti aeg oli minu jaoks selline kauge, püha ja puutumatu. Aga vaat see laulude aeg ei ole olnud minu jaoks kauge, võõras, püha ja puutumatu. Temas on veel nii palju igasuguseid nagu isiklikke kriitilisi mälestusi ja ta on veel üsna reaalne aeg ja siis see nostalgia, Nood ei hakanud minust tööle ja vot siis tuli minule appi selline kummaline kultuurilooline seik, mis võib olla väga paljudele üldse, nagu ei toimi. Oli seal laval ju ka selline mees nagu Tõnu Tepandi oli, nagu ta oli, ega ta sealt mingisugust suurt ja võimast trolli ju ei teinud, polnud tal tekstigi nii. Ja järsku ma vaatasin seda Tepandit ja mulle tulid meelde need nõukaaegsed Tepandi olemised, Tepandi laulmisega ja temast sai järsku see müütiline tegelane, ma ei ütleks nii nagu Kalevipoeg mu ette sattunud, see, mida ei suutnud minule nagu kehtestada see laulupidu või laulev revolutsioon, kus mul on kuidagi väga nii-öelda sebivad mälestused siis järsku Tepandi tegi minu jaoks nagu selle laulupeo teistmoodi söödavaks või mõistetavaks mida on sinna lavastuse sisse pandud teadlikud ja mida sealt võib noh, nagu kogeda või, või kokku koguda teatud võõrastus hetkedel, võõritus hetkedel, ehmatuse hetkedel Küll väga intrigeeriv jutt. Praegu, kui sa rääkisid, mul tuli täiesti ilmsi meelde see, kuidas Tõnu Tepandi laulis kuskil vanalinna päevade ajal seal üleval Toompeal, siis oli seal vist veel raamatukogu, kus nüüd kunstimuuseum on ja kuidas ma viisin talle karikakraõisi mingi väga ilusa laulupeole, aga huvitav, seda mõtet mul neetud taluajal absoluutselt ei tulnud ja mina vist ei võtnud seda laulupidu nii traagilist, tõsiselt, tõsiselt ja nii sotsiaalselt, kuigi ma nägin selles küll niisugust väljakutset või rahvusromantiliste tunnete testimist, noh seal ju tõmmati sinimustvalge üles ja tuli ikka püsti tõusta. Ja tegelikult me istusime esireas, aga meil ei olnud mingit pääsu kaasalaulmisest, sest näitlejatega tuli silmitsi olla ja tuli anda seda tagasisidet. Et aga minu kõrval istus üks väike tüdruk, kes laulis kaasa täiesti tõsiselt ja siiralt ma veel näitasin talle oma kavalehte kavalehel on laulusõnad trükitud ja kuidagi selle tema tõsiduse irooniavaba olekuma võtsin kuidagi rahulikult omaks sinu skepsisest teisel käel ei lasknud ennast mõjutada. Et minu jaoks see laulupidu oli küll jah väljakutse, aga mitte väga ärritav väljakutse. On olukordi, mida sa võtad emotsionaalselt väga avatuna vastu, teisel puhul tekib sul nagu see sirm ette. Ma pean tunnistama, et ma rohkem mõtlesin sellele laulupeo fenomenile kui neetud talule kui lavastusele pärast seda, kui see kõik oli lõppenud ja võib-olla see konstruktsioon, mis mind Tepandeni viis, see oli minu päästerõngas. Ei, mina ei tea, laulupidu näiteks sama laulu tal oli, tähendas ju siis, kui oli nõukogude okupatsioon, Trai tähendas ka ju Koidula aegadel tähenduse, niikuinii iseseisvus käes 10 aastat, ütleme 10 suurusjärk, tal ei ole tähendust. Selline tunne on, et nüüd oleme iseseisvad ja nüüd elame enam laulda ei ole vaja enam seda Isamaa. Et nüüd on kõik nagu maha laristada ja ja siis vaadake Saksamaal maja püsti ja auto liisida ja kuidagi meelde tuletada Väärtusi. Stan terveid põlvkondi, kes ei ole iseseisvus tundnud. Kui me ütleme Eesti vabariik 30 aastat ja meie nüüd 10 aastat, nonii, käes on ja mis on siis läbi vedanud civis olemine, ühistegemine, ühismõtlemine ja ühislaulmine. Et mida me tahame siin täna teha, siis seda niimoodi ja, ja järgnevatel aegadel laulame ja mängime. Et 10 aastat ütleme 12 aastat, mis on mitte ära unustada, et iseseisvuseni väga habras asi ja ta on väga noor sinnani kuidagi jõutud ju kuidagi meie enda pingutustega ja väliste asjaoludega, aga see, mis me iga päev teeme, seesamamoodi, iseseisvuse loomine ja ja iseseisvaks saamine. Mingeid kahtlusi ei olnud, see publik saab selle laulupeo sisse võidetud vaid mingeid eel niisuguseid mõtteid, et aga kui nad ei hakka kaasa laulnud märki või mina mõtlen, et eestlane on hea, isegi mina vaatasin ta publikult viimisesid kellelgi jalg käis, kes kindlama lõõtsuse pruudiga. Ja see ongi see, et on hea olla siin, vaatan päikeseloojangut metsatuka ja istud, sinivaatad ja mõtled ja lipp lehvib ja, ja mina ei tea. Mina loodan, et inimesel on siin hea olla. No isu on hea olla, mina ei tea, kas on see nüüd see ei ole ju nii vähe tahta. Aga kui see jutt oli algul, et need külad on tühjad ja kõik see asi, kas neid juuli ja see on ikka olemas veel kadunud poega, kes tulevad tagasi? On küll, on küll palju oma sugulased seal Otepää lähedal, issand jumal, kuidas nemad rabavad hommikust õhtuni oma kõikuva lehmad võtnud ja kõik. Aga no näiteks näiteks sa ise, kui sa kirjeldasid oma käikesiniaalne Kambjas ja Kambja kandis, et kas sina nagu kujutaksid, et sinu elu mingi etapp võiks seal mööduda ja kuna olen täiesti, pidin ma mõelnud, et mul on nüüd vaja üks maja endale ja oleks maalapp ja lehma kohta nüüd ei oska veel öelda. Ei oska, vene on veel arenguruumi, on, mina olen selles mõttes Julius täiesti täiesti lihtne tööline teatritööline ja punased, Valgas olin punaste seas, võitlesin, anti natuke nagu nii-öelda töö siin Lõuna-Eestis. Et ma olen, selles mõttes on ka, samastan ennast Juulisega küll, et mis siin siis on hea siin siin tegema hakata. Et võis olla, maja võiks olla maa ja siis saaks hakata nagu edasi mõtlema. Aga see asi on, ütleme ka kultuuripõld. Noh see kõlab nii halvasti, kultuuripõld, aga noh, see on jumala õige sõna noh kultuur ja põld. Et mida siin Lõuna-Eestis. Praegu on ju niimoodi, et kõik on koondunud Tallinnasse ja suurematesse linnadesse kuidagi tsentraliseerida, aga see on samamoodi nagu Ugalase karksissetulek. Et et siin on ka võimalik elada ja tuleb ise endale elamisväärseks elu teha. Ja pingutada ja palju kergem on kõik niimoodi nagu kärbsed meepoti ümber ja Tallinna ümber. Aga et kui me võtame tagasi heitleme, esimene ärkamisaeg, kui palju, tuli ju Viljandimaalt, kui palju tuli Tartumaalt? Nüüd see maa sool, esimesed eesti intelligendid ja kui paljud olid seotud maakohtadega ja Tartuga ja etama samas oleme me ikkagi siin Mulgimaa südames, mis tegelikult saiu kõige rohkem kannatada sellel maa okupatsiooni ajal, et siin on, et siit on nad kõik kadunud, need Juulused on kõik siin ju välja välja aetud, et, et selles mõttes me lakkume siin ikka ütleme Haabu ja noh, ma arvan ikka kogu Eesti on ka ikka väga saanud ise olukorras praegu, kui me võtame Eesti elatustaseme peale, mis palgad seal on, kuidas inimesed elavad ja on nüüd üks elamine seal Põlvamaal. Et Ma olen ikka mõelnud, et see on selline ebaõiglus Tallinnast vaadates ja kõik on selline euroliit ja, ja nii palju. Ühesõnaga elad nagu meedia. Ja, ja seal oli väljas aga see, mis on tegelik elu, mis päriselt toimub praegu Eestimaal. Et. Ma ei saa praegu rääkida. Laule nagu sassi natuke ühesõnaga et, et teater on ka kuidagi väga niimoodi linnastunud. Ma ei arva, et ma ei ole selles mõttes nagu venelastele Narootnikud. Et Ma arvan, et see on nüüd niimoodi, et läheme tagasi kõik külla tallu ja võtamegi, lehmad ja aga, aga see probleemistik, mis siin, mille käes Lõuna-Eesti tegelikult ütleme mitte Lõuna-Eesti aga juba väljaspool suurlinnu. Et mulle tundub, et see jõua ei kultuuriinimestega ka ministeeriumide oma täies hiilguses see probleemistik, millega tegeleda reaalselt iga inimene siin alates palkades, alates töötusest alates elatussotsiaalset sfäärist, mida inimene teeb siin näiteks kui Põlvas on kultuurimaja sellepärast kinni ainult paar ringi töötavad, et on see läinud kogu kultuurimaja läinud Põlva linna halduses Tallinna maakonna teenindada ja raha ei ole ühesõnaga see, mis on ümber ehitatud. Nii et selle 10 aastaga on olnud lagundamine. Noh, mõnes mõttes küll iseseisvumine tihti mingisse struktuuri lagundamine uutele, sündinud. Et ega sellega muidugi kokku ei puutu, muidu ei näe, kui kohal ei käi kohale, ei elasid. Et mul on, see on see, mis ma mõtlen ka Karksi peale ja Kitzbergi peale. Et midagi kelle asi siis veel mitte, on kui intelligentse asi, võta see maa tervikuna ette. Mitte töötada ainult metropoli, sellise meedias. Maie talu neljas kambris on välja pandud nii Kitzbergi sugupuu pilt kui fotosid tema näidendite lavastustest. On asju, mis kuulunud kirjanikule või tema aega. Aga asi ei ole asjades asja, hing on ikkagi Asta Jaaksoo ise. Ega siia ei tule, niisugune inimene ei tule siia ärikas ja ei tule ka see inimene, kes maailmas, aga temal ei ole seas ja ja õnneks ei tule ka. Ja, ja tema ei tahagi midagi teha, aga ainult üks ärimees on siia ära eksinud, üks ärimees, tema enne ei saanud üle Läti piiri minna, tema firma auto ei olnud vastavalt vormistatud ja tuli südametäiega mööda sõitnud ja leib aega parajas. Ja siis, kui ära läks, siis ta ütles ilusa lause. Mul on täitsa hea meel, et ma ei saanud. Mikke perest. Kitzbergi muuseum Maiel. See mõte tuli ette, kui sai loet vetevana tuuletallaja noorpõlvemälestusi tantsinud, on täiesti kirja panna. Jäljed meid kukkunesine häil kui kurjel päevil jäika, kui meil üksteise nõu või abi vaja oli aidata meie ju pall 11 ei saanud meil puudusse maailmast ning mis rattad käima paneb, aga südamlik osavõtmine üksteise muredest ja rõõmudest on ka midagi väärt. Vahel ülem kõigist muust ja seda Maied, on ta siis oma koduks nimetanudki. Et kusagil mujal hääs ole siis tulli ta jälle Maiele tagasi. Maiel oli, oli tal siin kooliõpetajast ja noh, Sayidi siis päev varju ja ja küben taskuraha ja kui talle otsa nulli. Ja sedasi see viite Savitamine käiski. See kooliõpetaja oli vist üldse üks tähtis tegelane ja see ei olnud niisama lihtne mees, üks kooliõpetaja, ühe kandi jaoks. Es ole, vald valis oma õpetajat, neil oli Ühisse ja 10 kandidaati ja siis valiti vehklesid barremm siku, kes mõist, laulukoori juhti, kes mõist, näitemängu, elu, kõrralde, kes mõist pasunakoorijuhti Kike ta pidi tegema, aga see töötasu oli küll kasin, seda maski nõnda vähevõitu. Ja kangesti arutati, et ei tea, kas on Miki vaja küünalt petrooli peale raha anda ja kassikjam täpselt nõnda palju puid vaja muretse, et koolituba olles soe, et kui sääsega vähempegi hakkame, siit kokku hoidmine oli kõva küll, tegemist oli sihukese jõuka maaga. Rikas ei saa, kui ei loekopikid, talu oli suure maa oli hea ja inimesi Olive tüüka sellesama Mogri Märdi pealegi mõttelt tõstam, kirjutad nüüd, et ta väike kangest raha armastaja. Aga ta oli, kas ongi meelsete nõud, kõvat tööd, mass kõvat palka ja see talu, kas streigi ja see oli siit igapäevatöö tööteti küll ilmsestideti. Ja s oli seal midagi ka puhkehaiga muudkui hommikust õhtuni õhtust hommikuni nende, kuidas see töö nõudis sellesamamoodi. Kri märgi prototüübi lapselapselapsed on ka nagu veel olemas ja elus, et noh, kas teil on olnud kokkupuuteid näiteks kuidas nemad suhtuvad oma sellesse esile? Ega ta siis nii hull, käesolev maja ole ollu krosside suguvõsa kokkutulekul ja vaat siis Nazel oma arutelu ka, et ega ta Solessean talbmees aga naabritalu nulli, Kitzbergi vennatütre talu ja nii kui omavahel hästi läbi ja kui Kitzberg sinna vennatütre manu leid, siis anti tagasi korraldus seal, nüüd tee tast jutt, et nagu karistus ta seal on ja seal ta välja ei saa. Aga muidu oligi tädimees ka kellelgi abi vaja oli mõnelmanni looduseda tulli näitleja Hawitled, hädaliste Abawitleme oma naabrite vaheline väikse pahanduse ja võib-olla Est tahet, ega seda, et su naaber Sustikki parem pom olles lugesi, olles parem. Aga vot see on seesama ohtlik asi, paneb su laulu sisse, seal sa oled, eks ole, räsi nostalgia. Ja ja see on sul igavene karistus säält juba välja ei tulesäde aastatele hõllusi. Aga eks iga mees või ise seda neetud talu needust ja õndsust kogeda seal maie talus, sest nii täna, homme kui ka 22. 23. ja 24. augustil mängib Ugala teater veel seda suvelavastust meie siin, ütleme aga kuulmiseni. Stuudios olid Pille-Riin Purje ja maris Johannes.