Tere kuulama teatri magasini, stuudios on Pille-Riin Purje, aga saate oleme kokku seadnud ikka koos maris Johannese, ka momendil viibib tema Tartus Eesti teatri festivalil Draama 2003. Oli minulgi õnn lõppeva nädala teatri pealinnas Tartus kolm päeva kohal olla. Ja loomulikult on festival Draama 2003 tänase saate teema. Head kuulamist. Kuna festival veel kestab, ei saa teha kokkuvõtteid ega üldistusi, üksnes tähelepanekuid. Vähem kui tunni aja pärast algab Tartu Ülikooli raamatukogus festivali ametlikku programmi avalik arutelu rahvusvahelise žürii osavõtul. Žüriiliikmed on Eestist, Lätist, Venemaalt, Poolast, Soomest ja Saksamaalt. Loen ette ametliku programmi kuuluvad lavastused kahe viimase aasta eesti teatrimaastikult. Et saaksite ise aimu, kui kirev ja kui erilaadiline see pilt on. Lavastused esitasid festivalile teatrit ise, neid on kokku kuraditosina. Pealkirjad tähestiku järjekorras. Arabella ja Taaniel, Rakvere teater, välislavastaja heidet vett. Aurora temporaalis Tartu teatrilabor, lavastaja Hendrik Toompere juunior. Bent vanalinnastuudio kodustatud välislavastaja, Georg Mallvius ini Smori leitnant, Eesti Draamateater, lavastaja Tiit Ojasooisad ja pojad, Linnateater oma välislavastaja Adolf Shapiro. Kokkade öö Eesti Draamateater, lavastaja Hendrik Toompere juunior. Lend üle ookeani VAT teater välislavastaja Bengt Andersson, luikede järv, Von Krahli teater, lavastajad Peeter Jalakas ja külaline Saša Beljajev. Onu Vanja, Ugala, lavastaja Kaarin Raid. Põrgupõhja uus vanapagan, Endla lavastaja Raivo Trass. Roberto Suko Vanemuine, lavastaja Tiit Ojasoo. Suurime nukuteater, välislavastaja fin, Paulsen ja äike. Vene Draamateater, välislavastaja Mihhail vokiew. Mõelgem õige see üle, et 13-st lavastusest on täpselt pooled eesti lavastajate looming. Sissejuhatuseks väike helikild kolmapäevahommikused žürii kohtumiselt ajakirjanikega ehk pressibriifingul kõneleb žürii esimees Andres Laasik sekkub ka žürii liige Rein raud. Kõigepealt ma tahan žürii nimel öelda välja järgmised asja. Me saime ülesande festivalilt määrata võistlusprogrammist 10 auhinda, 10 võrdset auhinda tähelepanuväärsetele, kuldkunstisündmustele, kunsti fakte personaalselt need tulevad inimestele, mitte mitte mitte tervele lavastusele või niisamuti tegime me otsuse, et laupäeval kell kaks kui või hakkab see meie lõpuraport me selle nimekirja kõigist nagu arutluse all olnud. Teostest ja inimestest avaldame et see tuleb nagu avalikuks, me ei hakka seda salgama, mis, mis inimesed ja mis rollid ja, ja kunstniku tööd või mis iganes olid nagu arutluse all. Aga aga vahepeal me neid nagu avaldada ei söanda, see on natukene võib-olla ennatlik. Võib-olla töökohta veel nii palju, et me oleme pärast iga etendust niimoodi kiiresti üle käinud, kõik nagu võimalikud kandidaadid, kes, kes nagu lähtud lavastuses on ja ja mis puudutab, nagu ma võin ka seda öelda, et, et siiamaani oleme kõik väga üksmeelsed ja sõbralikud olnud. Need 10 preemiat on, et näitlejad, lavastajad, seal kuidagi vabalt jaguneb või on seal ka mingid normatiivid, nende Keila ei ole, need võivad minna suvalisele nagu teatriteosele. Ülesanne, mis meile anti ära märkida nagu eesti teatri tugevamad küljed ja aspektid ja sõltud sellest, mis on hästi tugevad, sest need preemiad jagunevad. No nii palju, ma võin küll öelda, et, et need graafiuse hotello seadis väga hea alguses seadis üleva meeleolu ja tõelise, sellise teatri õhkkonna festivalile ja ja kõrge lati ka, et, et. See on küll üks õnnestunud käik. Nii peabki olema. Ülimahuka festivali erinevate programmide juurde pöördume saate lõpuosas tagasi, aga teatrimagasini põhiteemaks on esmaspäeval Vanemuises toimunud külalislavastus kuulsa leedu lavastajaEi Muntes neutrosiuse otello, mida Andres Laasik juba nimetas. Enne hotellu etendust toimus sadamateatris kohtumine peaosa täitlejatega Desdemona rollis tunnustatud balletitäht Egle Spocaite Jaago osas Leedus populaarne koomik telesõumees Rolandas Jakstas. Ütleme siis, et staatuselt nende Sepo Seeman hotello rollis aga neegrosiuse püsinäitleja laadas Paktoonas. Nekrosiuse fenomeni aitasid lahti mõtestada leedu teatriinimesed. Nägime ka omapärast dokumentaalfilmilavastajast hotello teemadel leedu külaliste kaasabil nüüd jätkamegi koos maris Johannes ega. Meie järgmine vestluskaaslane on Leedu noorema põlvkonna teatrikriitik Audroonis luga, kes viiendat aastat korraldab Vilniuses rahvusvahelist teatrifestivali. Taan teatriprodutsent, kelle huviorbiidis on Leedu uus dramaturgia. Samas on ta teinud ka koostööd nekrošeusega. Ekroomised teatri näol on tegemist omamoodi kaduva nähtusega. Ühelt poolt on ta ise tugevalt mõjutanud nii Leedu kui Euroopa teatrit. Teisalt on ta meie jaoks juba kui kaugener meteoor. See on teater, mida inimene on loonud oma käega. Me elame tehnikaajastul. Asi pole selles, et tehnoloogia ise tungib teatrisse vaid tehnikast on mõjutatud kogu meie mõttelaada. Neegrossusel on kõik vastuoksa, tema teater on inimkäega loodud. Nagu filmikunstis on jazzeliaanil. Need on inimesed, kes on loonud oma sõltu tundmatu maailma. Nad on kui mammutid, kes on väljasuremisele määratud. Läheme muuseumi, et neid vaadata kasvatela, mis kestab neli ja pool tundi. Ekroše Kirsiaed kestab kuus tundi. Nende vaatamine eeldab publikult juba korrektiivi tegemist oma harjumustes ja elulaadis. Tolstoi paksude romaanide asemel eelistab enamus lugeda kõikvõimalikke pessellereid, nii ka teatris neegrossuse, lavastuse, Rütt, see erineb tunduvalt sellest, mis toimub ümberringi. On ju selge, et teatril peab olema vahetu kontakt vaatajaga samasse nekrošuseni. Lavareaalsus ärritab. Ühelt poolt toob ta oma tervikliku maailma ja õpetab inimest vaatama tuntud maailma asjadele ootamatust küljest. Teiselt poolt on see, kui jalutuskäik kusagil looduskaitsealal. On huvitav, kui erinevas kontekstis teda vastu võetakse, on neid, kellel on teda raske vaadata, on neid, kes esmakordsel vaatamisel ilmutavad huvi ja nii edasi ja nii edasi. Siin ei ole midagi sellist, mida pakub kaasaegne teater. Ei mingit šokeerimise vajadust. Niimoodi mõtis, kes siis Leedu noorema põlvkonna teatrikriitik ja teatriprodutsent. Kohtusime Ekroše hotello lavastusega Vanemuise teatri suurel laval. Minu jaoks oli see kohtumine vana hea sõbraga. Olgu ta siis mammut, olgu ta siis. Keegi välja surevast liigist, aga mul oli väga hea meel, et see liik siiski tänapäeval eksisteerib. Kuidas sulle Pilleri, see vana hea sõber on ilusasti öeldud sest seda võiks ühelt poolt laiendada siis Nick Rossiniuse teatrile, teiselt poolt ka ühele konkreetsele näitlejale, kes mängis hotellot, üllatas Paktoonas. Sest õnneks on läinud nii, et oleme ta enne näinud. Krossose lavastasin, ma lugesin kokku, et vist koguni viis tükki ja esimene neist oli 20 aastat tagasi esietendunud, meie ilmselt nägime veidi hiljem Pirosmani Pirosmaani, kus siis seesama praegune hotello lades Bagdonas mängis nimiosa, vahepeal on ta juuksed ja habe halliks läinud, aga see paralleel selle Pirosmani mälestusega, Pirosmani mingisugune helistik või meeleolu tuli mulle kuidagi hotellot vaadates meelde. Ma ei oskagi seletada, väga raske nüüdseni kroosseuse lavastusi kirjeldada, no siis läheks väga palju aega vaja ja neid kujundeid üksipulgi lahti võtta. Aga mingi niisugune lüüriline meeleolu või, või tundetoon, mida minu meelest ei ole olnud tema vahepealsetes, näiteks Tšehhovi lavastustes onovanias ja 300 ees, mis on tunduvalt teravamad ja võib-olla ka kalgimad siis nüüd hotellos oli kuidagi niisugune leegiline, natuke nukker ja lüüriline tunne, võib-olla isegi pisut ootamatu selle kire tragöödia puhul. Eks need Krožis ise olen saanud vanemaks ja jõudnud oma tormilise elu teatud etappi, kus siis selline tagasivaatamine võib-olla toimub elule ja samas jõudnud etappi, kus on juba kohutavalt kogemusi ja võimet valitseda lavavõimet valitseda, näitlejad ja, ja seetõttu ka selline selline selgus hinges, aga nüüd katkestame korraks stuudio vestluse, et kuulata intervjuud neuroosse lemmiknäitleja laadas Bogdaanasega, kui palju laadast paganas on Ekrossuse lavastustes mänginud, kas ta mäletab? Neid tükke polegi nii palju, täpset arvestust pole pidanud, jooned kuskil 12 14 ringis olen tegelikult tean, et ma ei ole osa võtnud neljast metroosse Leedus tehtud lavastusest. Seda tööd on siiski üksjagu palju luksus. Kas näitleja võib öelda, et see, mida Nicrožis lavastab, et see on kui üks lugu? Üks lavastus, üks teekond näitleja Bogdanov jaoks on iga järgmine töö erinenud eelnevast. Koostöö algas juba 1976. aastal kui neegrosses lavastas oma diplomitööks elani mee maitse. Järgmised rollid olid Pirosmaania Salieeri siis osatäitmine kolme Sões ja Hamlet, kus ta mängis muide Hamleti isa vaimu. Rokkooperis armastus ja surm. Veronas mängis Paktoonas märkuutsiat. Seega koostöökogemus on tõesti pikaajaline. No mis siis muud, kui küsida näitlejalt, et milline lavastajase Ekrošes on mida ta annab näitlejale? Ta muidugi erineb teistest, tunnistab oktaanas. Metroosse son, professionaal. Neegrosses oskab üldistada, tuua välja peamise ja see on lavastaja jaoks tähtsaim oskus. Samas ta põlgab banaalsusi. Näitlejal on kosutav töötada lavastajaga, kes ei ole banaalne. Teatris kohtab harva režissööri, kes ei oleks banaalne. Ekrooslusest on saanud küps meister, kes valmistab väga tõsiselt ette iga oma uut lavastust. Seegi on näitlejale tõukejõuks. Sest kui näitleja ise on laisk ja üritab viilida, siis nähes lavastajat, kes on põhjalikult ette valmistunud, tuleb ennastki mobiliseerida. Et otsida, leida endas neid emotsionaalseid varjundeid, nüansse, mis lavastajale vajalikud. On masseeri jäetud. Neegrosseson atmosfääri režissöör. Seegi on ülimalt meeldib luua ise laval mahlakat, jämedat või harvaesinevate rõhuvat õhkkonda. Seda suudab vaid meistri käsi. Lõpuks, mis seal salata, kui juba on nekrošeuse nimi mängus, siis tema tiiva all tuleb näitlejalegi tuntus ja tunnustus. Ta ei jäta sind üksinda lavale, olukorda, kus sa midagi teha ei saa, kus sa end näidata ei saa. Tema lavastustes ei ole ainult lavastaja diktatuur, seal on ka näitlejal kohta, kus mängida ja mida mängida. Seetõttu saab lavastuse järele kajas pahatihti lugeda häid sõnuga enda rolli kohta. Ei tea, kuidas Tartus etendus läheb, aga üks, mis kindel iga mängukord on näitlejale kui avastusretk tundmatule saarele. Neegrossus lavastajana pakub näitlejale olukordi, mida küll väga raske lahendada, kuid etenduse lõppedes tunned rahuldust, mis kompenseerib kõik vaevad. Neutraalsuse näitleja ei pea laval mängimata, eksisteerib seal, ta on seal ja see on näitleja jaoks üksjagu meelepärane lahendus. Selles on neegrossuse kui lavastaja tugevus ja ilu tunnistab laadast Bogdaanas Ekrosius, tema trupp. Milline see on? Teatavasti ei ole lavastajad kunagi olnud oma teada. 1993.-st aastast on ta vabakutseline. Kui neegrosses töötas Vilniuse noorsooteatris siis Trubki oli sealt pärit. Praegu ta valib näitlejaid nii teatriringkonnast kui väljastpoolt seda. Olgu siinkohal vaherepliigina öeldud, et nekrošeuse hotello lavastuse dessemuna on tunnustatud Leedu baleriin Jaago shoumen televisioonist. Selleski lavastuses on paar töölispäritolu venda, kes oma eksootilise tüpaažiga köitsid oma viimases lavastuses. Aastaajad kasutab neutroosseus laval asjaarmastajaid. Tõsi, need inimesed pinud metroosse stuudios läbinud kuuajalised kursused. Arvata võib, et tema järgmistesse lavastustesse satub igasugust rahvast nii teatriinimesi kui inimesi tänavalt. Milline on neegraafiose positsioon? Leedus on ta kui festivali režissöör. Lavastaja positsioon, kellel pole oma teatrit, see positsioon on teatud mõttes kahemõtteline. Kui sul on lavastus, siis selleks, et seda näidata, tuleb üürida saal. Selleks on vaja raha ja meie teatriadministraatorid võitlevad iga sendi eest. Teatrikriitiku jutt sellest, et suurmeister väärib oma lava ja lavastust. See jutt ei lähe kellelegi korda. Seetõttu mängime me hotellotki väga harva. Etendusi on olnud 70 ringis ja esietendus oli 2000. Endal aastal. See on kallis lavastust mängida saab, tasub vaid täissaalile. Ja vaatajagi on muutunud. Televisioon kogub üha rohkem vaatajaid. Telesurve on väga tugev, tunnistab näitleja. Kas seetõttu ka telestaar teie tükis Jaagot mängimas? Jah, võib-olla tõesti. Et see on taktika, et meelitada saali uut publikut, kes telekangelasi fännavad. Milline on laadal Stoktaanase lemmikroll, kui nekroosluse lavastusi silmas pidada? Kunagi oli see Pirosmaani, mulle väga meeldis see osa meeldis väga mängida, aga Merkuutsejat ainus neegrossese lavastust, kus ma praegu mängin Onotello ja nii naudin sedagi, see oli laadast Bogdaanas ekrootiose, lavastuse hotella, aga hetkel töötab nekrošeus ise Moskva suures teatris Gustav lavale, Mc peti, see on Itaalias õnnestunud ooperiülekandmine vene lavale metroosse lavastused alati on olnud sellised, et ma ei tegele nagu sellise kujundit nimistuga või mul ei ole ette antud nagu sõnad sõnaraamatus, mis pahatihti sellises metafoori otsingus kipuvad olema, et noh, nad on nagu kujunda nagu asi iseeneses. Ta on sündinud mingist eksperimendist, aga noh, ta nagu tervikuna ei toimi. Ja nii nagu üks õigekeelsuse sõnaraamat on mulle abiks, eks ole, ma kontrollin oma väljendust, aga samas ma ei saa öelda, et ma saan sellest sõnaraamatu Dust noh, mingisuguse emotsionaalse naudingu, noh, kui ma just ei ole, ei tegele väga spetsiifiliste filoloogiaharudega, vaid olen nagu tavatarbija. Et vaat siin oli ka niimoodi, et, et see sõnaraamat Connecrooslusel nurka visatud, ta valdab sõnu. Ta avaldab kujundeid. Ta ei vaja seda raamatut endale toeks ja samas nendest sõnadest ja kujunditest sünnib tervik, mida noh, minusugusel vanamoodsal vanaaegsel inimesel on väga nauditav vaadata. Mulle meenus võrdlusena viimati nähtud ka ka juba mitme aasta eest Nicrossuse kolm õde, kus tundus, et, et need kujundid on kuidagi sinna Tšehhovi sisse toodud vägivaldselt nipitamisel pärast siis siinotellos kogu see mäng, mida meile juba ennem anti kätte märksõnad meri, tuli ja vesi siis see mereäärne õhustik, see avarus, see, kuidas inimene ennast mõõdab merega tõusu ja mõõna, kuidas ta püüab lainete järele joosta. See kõik kuidagi haakus nii hästi selle seik spiri tragöödiaga andis sellele mingi uue hingamise või uue arusaamise kogu näidendist, mida, mida ei olnud ise üldse välja lugenud. Seal toimusid veel mingisugused täiesti naljakat metamorfoosi võib-olla selle mõtterajale aitab ka see teadmine, et hotell on sündinud Veneetsia biennaali jaoks, tähendab, teda on lavastatud Veneetsia jaoks ja siis sa järsku avastad ehmatusega, et Essažeiks periood, Dello tegevus toimubki Veneetsias. Noh, siiamaani mõtlesin, et noh, et kui Maurno, Mauri kultuur võib olla Hispaania või noh, see koht ole olnud meie jaoks eksperdi puhul oluline aga seal pannakse meid silmitsi selle teadmisega, et ongi seitse talongi selle pannud Veneetsiasse. Ja, ja kui sa oled seal Veneetsias kunagi käinud või seda õhku nuusutada, siis siis see Veneetsia oma selle linnahingusega hakkab sulle nagu kaasa mängima kogu see Veneetsia lugu siis see, kui tihti tuleb seal Veneetsias küsida seda küsimust olla või mitte olla see, et seal kõik on kuidagi suhteline, nägi nagu ei ole kindlat maad jalge all, nii see elu ja surma piir on seal väga habras ja seal tekivad seoses selle Veneetsiaga tuhanded mõtted, mida siis need kroosses omasele veemänguga kõik võimalikult toetab. Et seda vett on nii helis kuulda kogu aeg, mingisugune laine mühiseb sulle kõrva, vee olemasolu ja see vesi on su kõrval ja vesi ohustab sind, see tunne on pidevalt olemas ja, ja justkui silmapete oli seal see, kui lavaäärtel on kaks väga massiivset ust ust, mida ei avata uksed, mis ongi seal, nad on nagu kuskil Potšide paleega seinast välja murtud. Järsku mingil hetkel hakkavad need uksed imitsema vett? Nad ei paisku lahti vaid vaid vaid vesi niriseb ja need on väga kindlad kohad, kui inimesel hakkab väga halb, kui, kui midagi juhtub, kui kui, kui see pinge on kasvanud, siis järsku see vesi pressib ukse vahelt sisse. No see tunne peaks olema vast igalühel, kes on olnud Veneetsias no pisut kauem kui üks või kaks päeva, et seda vee sissetungi on tunnetanud ihukarvade ja närvi lõpmetega väga, väga tugevalt, järsku see ongi siin laval seal, selle leeduka laval. Ma saan aru sinu innustunud jutust, et kes on Veneetsias käinud, see saab neid kujundeid tõlgendada veel avaramalt või saab ühe lisakihi mõistmisele juurde. Aitäh vaata, siin tuleb mulle meelde see leedu teatrikriitik, kes ütles, et tegelikult neegrossese lavastuste omapära ongi just see, et kui ma ise mõtlen midagi välja, et siis see lavastus on kas nüüd nii arhetüüpne või et igasugune tõlgendus, nagu sobib suurepäraselt peale minule tundub, et just mina valdan seda salavõtit, nii et see on minu salavõti. Ongi väga sümpaatne, et ei pea seda lavastust kramplikult püüdma tõlgendada või hakata nüüd ühest kujundist kinni ja mõtlema, mis see tähendab, et neegrossis on atmosfääri lavastaja ja väga õhustiku tundlik. Et selles lavastuses tõesti toimis kogu see õhustik tervikuna ja noh, niisugune kasvav ärevus, ebakindlus, mis siis tabab seda vananevat totellot, keda iseloomustab mingi erandlik nahavärv, on samasugune nagu teised, aga ta on lihtsalt vanem, väsinum võib olla kulunud ja siis tuleb see noor naerusuine kaval Jaago, kes ei mõju ka üldse kurja Teemu nina, kelle kohta meile öeldi, et see näitleja Rolandas Jakstas on tegelikult Leedus väga tuntud showmees just inimene, kes töötab televisioonis ja tänu sellele on väga populaarne leedukate seas. Et võib-olla on see kaval publikumagnet, aga senisugune kergus või manipuleerimisosavus oli ju selles Jaagoski olemas ja kuidagi väga leebel kujul. Ja siis teiselt poolt see ilmsüütu noor kaunistes teemana, kes on ka tulnud draamalavastusse hoopis teisest vihjest. Ta on Egle Spocaite, kes on väga tuntud siis tantsijana ja mis, mis tegelikult võib-olla kõige rohkem hämmastas tõesti selle lavastuse puhul, et kuigi ta kestis jah väga kaua. Aga Ta ei olnud mingil hetkel minu jaoks vähemalt niisuguse raskuse painega või väljavenitatud. Ja kõige rohkem üllatas mind viimane vaatus, sest tavaliselt mõtled, et kui nüüd hotell on Desdemona ära kägistanud, et siis tuleb üks väga kiire lõppmäng ja näidend lõpeb ära, ütleme iga teine lavastaja, tõmbaks otsad, kui tuleksid need ülejäänud Atelu enesetapja, ülejäänud kättemaksud siis seal nagu alles Nikroosse lavastus algas, seal olid väga uhkelt väljapeetud, väga pikad pausid ja sa said aru, et see surm on pöördeline sündmus, et sellesama vana hotello jaoks ja et lein on oluline ja et see kõik nüüd, mis on inimeses pahupidi pöördunud, et sellele anti aega, mulle anti aega selle üle mõelda, talle anti aega selle seda uuesti läbi elada ja kuidagi traagika minu arvates kasvas, kasvas ja kasvas. Aga samas lavastus oli ikkagi kuidagi past enne leegiline ei olnud mingisuguseid räigeid ega veriseid stseene, mõõga kasutamine, kõik oli äärmiselt tinglik, äärmiselt malbe. Et tegelikult niisugusest poeetilises teatrilaadist võib-olla meie siin isegi praegu tunneme puudust. Me hakkasime arutlema, kas on Eestis neutrousseuse vastet. Aga nüüd läheme veel kord leedu teatrikriitiku Audroonis luga jutule, millised on tema suhted Leedu lavastajaga? Ei saa öelda, et oleksin graafiusele sõber, pigem kaaslane. Vaidleme arutleme, olen osalenud kahene krossuse lavastuse tootmisel tegemisel. Üks neist oli Mc bet ja teine oli möödunud aastal, kui Crouch tegi oma stuudiot. See ei olnud pidevalt tegutsev stuudio, sinna tulid noored inimesed, kelle jaoks see oli ettevalmistus või hüppelaud et osaleda neutroossese uues lavastuses. Neli-viis aastat tagasi kirjutas Meie vestluskaaslane nekroosluse lavastusest. Lavastajale tema vaatepunkt sobis ja siit ka koostöö algus. Guinekrošes lahkus teatrifestivali LIFE juurest asus Audroonis luga korraldama tema lavastuse. Kas trolle välismaal? See oli aeg, kui juba oli sündinud Hamlet ja tööjärgus Mac petilavastus. Siin sa eelnevalt fantaseerinud juba hotelloya Veneetsia suhetest. Millist rolli mängib ekroosseuse lavastuses keskkond? Audroonis Lugaa näinud leeduka lavastusi väga erinevas kontekstis, hotellad näiteks on mängitud Dubrovnikus. See oli vabaõhuetendus mägedes, mis toimus kuuvalgel Tubrownikon, mereäärne linn kolissideks, hotellale aga oli 30 meetri kõrgune. Kaljusein. Oli tunne, et kohe-kohe hakkab sealt kivirahet langema. Enne etenduse algust oli olnud võimas äike, nii et kõik laeva purjed, mis laval olid saanud läbimärjaks ja samasse laev laval. See mõjus 30 meetrise kalju taustal, kui väike täpp oli kummastav keskkond hotello mängimiseks. Mcbet on Audroonis luga jaoks olnud üks jõulisemaid teatrielamusi. Seda lavastust valmistati ette ja mängiti Sitsiilias väikeses külas, mis oli hävinud maavärinas. Teadmine, et selles paigas on hukkunud tuhandeid inimesi andis lavastusele oma pitseri. Ekroše teater on ühelt poolt väga konservatiivne, ta seostab ennast traditsiooniliste teatrikategooriatega vaatamata oma teatrikeele originaalsuse-le. Samas tema teater avaneb väga huvitavalt ebatraditsioonilises keskkonnas. Hämmastavalt palju on olnud neid paiku, kus lavastusi on mängitud, aga üks on kindel, looduslik keskkond on need krossuse lavastustele andnud lisaväärtuse. Palusime leedu teatri kriitikul Audroonis lokaal mustada ka hotello kohta ekroosluse loomingut. See peaks olema lavastaja loominguks etapilise lavastusi. Ühe etapi tipplavastus kindlasti, mis lõpetab Shakespeari triloogia, kuhu kuuluvad siis Ekroše versioonis Hamlet, Mac, Pet ja hotello. Siin on nii vormi täius kui tema teatri eepiline hingus täies ilus, väga oskuslikud, kogutud detailid tühjas lagedas ruumis. Arvestatud on kõiki lava seadusi. Lavastajat võib võrrelda prosperoga Shakespeari tormis. Ta valdab ja käsutab kogustihiat. See lavastus on näide sellest, kuidas lavastaja prosperona valdab nii inimkoosluse stiisijat kui lavaseadusi, nii metafoore kui tehnilisi võimalusi. Pärast hotellot lavastamine krosius Tanel aitise aastaajal. See on aga hoopis teistsugune kroosses. Siin on ta loobunud suurest vormist suurejoonelisest teatristiilist. See aastaaegade lavastus on üdini avatud, naiivne lavastaja justkui esmakordselt avastab teatrit. See on teater, mis sünnib trimitiivsest stiihiast, kaosest, nagu maailm sündis kaosest. See erineb neegrošeuse senisest loomingust ja kas see on uus etapp, seda ei oska veel öelda. Nii kõneles leedu teatrikriitik Audroonist luga. Nicrosiuse isikupärane ja poleemiline hotello lavastus jäigi mõõtma kogu festivali merevee taset. Aga tagasi koduse teatri juurde, mida mahukas ja ülitihe festival lausa täies ilus peegeldada tahtis. Kuulame veel kord žüriiliikmete lühiarvamusi pärast esimest vaatamispäeva soome teatri dramaturg Vesa Tapio Valo. Teatrikunst on oma olemuselt väga lokaalne, alati on huvitav jälgida konkreetse paiga publikut, kelle jaoks lavastus on ju tehtud. Teisest küljest aga peab teater olema kogu maailmale avatud. Festivali üks eesmärke ongi võimalus võrrelda erinevaid teatrikultuure. Tulen Soomest, olime seal üsna pikka aega üksi ja mõtlesime, et meie teater on hea. Me ei vajagi teiste arvamusi. Nüüd oleme veidi targemaks saanud. Vahel on hea, kui saad külalistelt midagi enda kohta teada. Et on erinevaid arvamusi, et teatrit saab mõista erineval moel jätkab Poola teatriteadlane Annewyashowska voosniakk. Ma arvan, et festivali idees ei ole peamine auhindamine, vaid kohtumised ja diskussioonid nähtud teatri küllalt keeruliste vormide ja erinevate esteetikate üle. See on huvitav nii eesti teatritele kui meile välisvaatlejatele. Lakoonilise lause lisab Venemaa teatrikriitik Roman Toi šanski. Nägin eile kolme erinevat lavastust kolmes erinevas linnas. Nii juhtus esimest korda minu elus, see on vägev kogemus. Tõepoolest, teisipäeval vaatas žürii kolme lavastust Pärnus, Olustveres ja Tartus. Aga festivali kavas oli Tartus iga päev vähemalt 10 erinevat lavastust. Teatritelgis raekoja platsil said mängida kooliteatrid, lõunatunnil tegutses seal suppide õhtuti laulvad näitlejad. Vaildi kohvikus pidi igal õhtul kuuldavaks saama raadio Peeter ja minul kui raadioteatritoimetajal on eriti kurb tõdeda, et see oli vist ainus totaalne läbikukkumine festivalil sest Vaildi kohvik ei muundunud teatri kohvikuks. Nii külastajad kui teenindajad tajusid raadiolavastust üksnes häiriva mürane aga kuuldemängu ei tohiks taandada taustaks-tapeediks. Loodetavasti leiab raadioteater järgmisel festivalil kohasema paigal. Veel toimusid festivali raames lavavõitluse demonstratsioon, väitlused teatri rahastamisest ja teatrifoto olemusest ning küllap veel palju üritusi, millele ei saanudki pihta sest aega ei jätkunud. Laste ja noorteprogrammi mahtus kümmekond lavastust ja nende kohta peeti IGA PÄEV sisukaid. Arutelusid, mida juhtis programmi kokkuseadja Rait Avestik ja kus osalesid teatriteaduse tudengid. Sedalaadi igapäevaseid arutelusid teatritegijate ja kajastajate töiseid, kohtumisi muudes rubriikidesse ei toimunudki. Erandiks siis põhjalik kokkuvõte, varutamine täna kell kaks. Aga ega etenduste maratonis poleks harud stamiseks aega, võhma vist jätkunudki. Ei ole selles saates mahti kõnelda lavastustest eraldi aga siiski üks markantne näide, sest üheks poleemilisemaks teatrinähtuseks kujunes ka põhiprogrammi kuuluv Rakvere teatri Arabella ja Taaniel kus tekkis nii adressaadi kui žanri kui sõnumiprobleeme hetk lastelavastuste arutelult teravam pilk võõrsilt, mida arvab ara Bellast assid. Tei. Eesti keskuse kutsutud väliskülaline Lätist Janis Jansons. Lavashow oli ju lahe, aga oleks vaja olnud veel midagi muud, tugevamat algmaterjali, kõige rohkem meeldis mulle Krimm natuke nagu horror show. Jah, haarabellaga juhtus kummaline asi, oli arusaadavaid kohti, mille üle saab ehk ka edasi mõelda, aga siis tulid jälle otsekui tühjus ja pimedus. Ja lõppu ei olnud üldse. Või siis mina ei saanud sellest aru, äkki see oli keeleprobleem. Mulle meeldisid näitlejad, aga võib-olla oleks pidanud võtma teise lavastaja, eesti oma lavastaja. Nii arvas Janis Jansons Lätist ja siit hargnebki taas üks selle festivali läbivaid küsimusi. Külalislavastajate hämmastavalt suur osakaal. Meie oleme lugenud Aino Perviku raamatut Arabella, mereröövli tütar. Me teame, et see on tegelikult hea ja rikas algmaterjal. Ent Norra lavastajat on huvitanud tõepoolest eelkõige atraktiivne show tantsuga. Iseasi, et see on professionaalselt teostatud ning meie teatripildis erandlikult jõuline nähtus. Aga kuidas oleks näinud Arabella saatust keskmerestiihia, et keegi siinne lavastaja? Eks ootame järgmist tõlgendust. Festivali raames tuli esitamisele ka oma dramaturgia programm, kuhu kuulus üle 10 lavastuse. Andrus Kivirähki Eesti matus ja helesinine vagun. Jaan Unduski kud, Paivienna, Urmas Lennuki rongid siin enam ei, Rünno Saaremäe, jaanituli, Mart Kivastiku teener ja teised. Üks paradokse selleski, et päris puhastverd eesti näidendit põhiprogrammis ju ei olnud. Kui siis toosama Arabella, lavaversioon ning aurora temporaalis. Jätan lõppsõna žüriile, kuigi see lõppsõna öeldakse festivali keskel neljapäeva hommikul pärast eelmise päeva väljasõitu Tallinna oli žürii väsinud ja pressiga suhtlema saadeti. Festivali peakorraldaja Margus Kasterpalu ja Margus Kasterpalu loeb ette zürii kirja, mis kirjutatud eelmisel öösel bussis. Žürii on hetkeks vaadanud pooled võistlus ka vahetatud. Selgunud on, et auhinnad ei jää välja andmata sest juba praegu on preemia nominentide nimistus 16 tööd. Diskussioonid on olnud elavad, kuid kõik nominendid on lülitatud nimekirja konsensuse alusel. Nominentide nimistus on praeguse seisuga esindatud lavastajat, kunstnikud, valguskunstnikud ja loomulikult esitajad, keda on kõige rohkem nominentide nimistus. Juba praegu žürii kogenud eesti teatrist töid, mis on tekitanud ülivõrdes kiidu. See on kõik, mis neil täna hommikul Aga viivu pärast saabus Vanemuise kohvikusse siiski ka žürii esimees Andres Laasik. Tallinnas oli väga raske. Need kolmeetendusega päevad ja bussisõiduga, need on mõjunud väsitavat, ainuke asi, mis, nagu inimesi, püsimajäämine ja teater. Nats ilusamaks küll. Selles mõttes sõitsid testi, ehitasid lavastused ja. Noh. Sellise saladuse küll välja öelda, isad ja pojad on vaimustanud žüriid kõiki liikmeid ja seda küsimust ei ole tekkinud, et, et niivõrd erinevad lavastused, et kuidas üldse võrrelda näiteks lend üle ookeani isad ja pojad? Jah, natuke no me oleme arutanud seda, miks see nii on, et, et päriselt nagu päriselt nagu. Žanriline asigi asja kirjuks tegema ja ei ole päris ühist nimetajat seal aga, aga, aga žürii on andnud endale teada, et ta ei otsusta mitte mitte ütleme draamalavastust draamalavastuste või, või, või, või siis tantsule, vaid et jutt on tervest eesti teatrist, mis seal on huvitav, mida tasub esile tuua ja et ülesanne ongi selline ja me oleme leppinud sellega? Ei ole nagu mitte ainult minu, vaid, vaid ka, vaid ka välismaised liikmed on leppinud sellega, et ahah tuleb nagu maa, kuulad seda, mis on huvitav sõltumata nagu teatriliit. Žüriis on see tähelepanek läbi jooksnud, et märg, märkimisväärne osa lavastusi on tegelikult külalislavastajate tehtud. Veel ei ole seda arutatud, et miks see nii on ja kuidas ja mismoodi. Ma olen ise küll seal seal kolm rootslast ja vot see ollus. Atmosfäär naljatab, et ei, ei jätku aega, nagu seda oma dramaturgia programmi minna vaatama mis on minu minu nägemust mööda täiesti võrreldav ka selle võistlusprogrammiga on tegelikult on väga hukka. Kuidas öelda žürii mitteametlikes vestlustes esile, me oleme rääkinud sellest üsna palju. Tõlgendatakse side Türgi ja ja kolme arvatavasti võrdlemisi raske näiteks saad aru kyll Kivirähine tekstides, kui see tõlge jooksevad kohe sünkroonselt teavet on, ma ei kujuta ette, et see võimalik olnud. Nendime räägiks eesti matusestusetesse, eestlased said kohe aru, milles uba. Ma ei tea, ma ei käinud ehmatada žürii laienenud, vaata maailma ei ole nagu võimeline seda kommenteerima. See oleks võinud huvitav olla. Eesti matus oleks mängu, sellesse võistluskavasse, oleme minu meelest noh. Välja ei ole üsna väljakutse, oleks küll, eks ole ju? Nõustun sellega. Aga ma tahtsin veel Enekesite Draamateatris ikkagi kaks lavastust praegu, mis põhimõtteliselt on see põhimõte, et otsustasime et mõlema aastumisse festivalitsükkel on siis lavastajapreemia. Lavastajapreemia saanud lavastus on automaatselt siis selles programmis. Kas sellepärast teater ise pakkus välja leitnandi agaaga, kokad olid nagu eelmise aasta laureaadid. Kuidas teie eelarve on võrreldes eelmise festivaliga? Kindlasti? Tarmo vist suurem. Volvol. Kes seda tunnet ei ole, et kuidagi üle kallaste poole festival? Kõike küll ei jõua kontrollida, kui toimuvad. Aga ega selles mõttes on see nagu Eesti teatri kui terviku väike mudel küll sealt ma ei jõua parima tahtmise juures ära näha kõike mis esietendub või, või mida kuskil mängitakse. Et nii ka siin, sest mulle tundub, et festival leiab väga täpselt oma koha Tartus, et mulle tundub, et see huvi, mida Tartu linnale festivali vastu hõlmutava, selline põhiselt festivalile, et see, mis, mis selle võistlusprogrammiga toimub, see on muidugi selline selline tore ja, ja, ja võimalik vajalik. Aga mind rõhutab väga see, et Tartu rahvas käib etendustel, võtab meid soojalt vastu ja ja Tartu linn on nagu selle asja, selline tugev kant. Sealse idee Tartu linn ja teater Nõnda mõtisklesin teatri ja festivali üle žürii esimees Andres Laasik ja peakorraldaja Margus Kasterpalu. Mõlema jaoks vastutusrikas viimane festivalipäev praegu kestmas kindlasti leidis ja leiab veel tänagi iga teatrihuviline Tartus midagi meeliköitvad sest festivali kavas on veel rubriik, muud lavastused, need siis, mida ei mahutatud ühtegi teise programmi. Minu meelest jäi üks lavastus sealt puudu, mis sobinuks ideaalselt festivali õhustiku nii temaatika kui mängurõõmu poolest. Nimelt Ugala noortekomöödia koturnijad, aga kõike ka isa, laiahaardeline festival Draama 2003 ise koturnidelei tükkinud ja söandan juba enne lõpetamist nentida, et festival läks põhiosas korda. 10 auhinda, mis täna õhtul Tartus klubis Tallinn pidulikult üle antakse lisavad tegijatele väikese tänuväärse tunnustuse mündi ilma sõgeda. Paremus rebimiseta. Olen rõõmus, et poolest festivalist osa sain, aga teatrivaataja ööpäevas oleks sellel nädalal tartus pidanud olema küll vähemalt 48 tundi. Teatrimagasini stuudiost saadab tervisi Tartusse Pille-Riin Purje.