Tere teatri magasini stuudios on maris Johannes. Draama festivalist kõnelesime juba kahe nädala eest, kui festival veel viimaseid päevi rahvast hullutas. Tänases saates des põgusaid tähelepanekuid žüriiliikmetelt aga saate teises pooles loovutada võtame eetriajateatrile millest meie oma argielus suurt midagi kuulnud pole. Tartu Ülikooli üliõpilane Kadri-Liis Rebane käis vaatamas murru, vangide mängitud lavastatud-kirjutatud näitemängu, kadunud poega. Aga need festivalist. Kui draamafestivali peale mõelda, siis üks, mis kindel, nii palju noort vaatajat kui seekord ei olema selle festivali ajaloo jooksul Tartu teatrisaalides näinud. Kui kell on saanud 12 öösel ja kui sadama tead, triukse taga tungleb rahvamass, kes kibeleb vaatama Viljandi kultuurikolledži Fausti. Nii et on isegi väike oht ukse taha jääda, neil, kes piletid pole õigel ajal muretsenud siis see fakt võtab ikka lausa tummaks. Ei usuks, kui ise poleks kogenud. Ja kui seesama Götefaust sadamateatri võimatut akustikat ja öist aega trotsides on nähtus, mis suudab ennast sellises ekstreemsused maksma panna, siis tõesti müts maha kõigepealt Komissarovi ja tema õpilaste ees. Ja teiseks, müts maha kogu Eesti teatri ees, rääkimata publikust. Aga nüüd kuulame, mida välisvaatajatel välisvaatlejatel on meie teatri kohta kosta. Kommenteerivad žüriiliikmed, kes on ära vaadanud 13 draamafestivali põhiprogrammi kuulunud lavastust. Stefan Schmidge on teatri dramaturg, saksakeelsest teatriruumist. Stats teater, Stuttgart seisab tema nime taga kirjas. Kui vaadata nominentide nimekirja, siis on selge, mis meid köitis. Need on teie näitlejad. Olen näinud väga paljude maade teatrit ja mitte ainult Ida-Euroopas. Ja selle taustal võin öelda, et teie näitlejate professionaalne tase on muljetavaldav. Maara kiimele on lavastaja Riia uuest teatrist. Õpetan ise näitlejameisterlikkust ja režissööri. Mul on väga huvitav vaadata noorte lavastajate näitlejate töid. Seda me teame, et eesti näitlejate keskmine põlvkond on lihtsalt geniaalne. Olles Adolf Shapiro isadest ja poegadest tõestasid nad oma näitlejameisterlikkuse tippu. Samuti rõõmustas mind noor lavastaja Tiit Ojasoo. On näha, et noormees valdab elukutset ja näitlejad, kes ojasootükkides mängisid, tegid seda hästi. Lavastaja koolitus, mis annab nii hea tulemuse, on uurimist väärt. Sest me ju praktiliselt ei tea, kuidas lavastamist õppinud. Ta isiklikult meeldis mulle veel vägagi. Von Krahli teatri luikede järv. Vaherepliigina olgu öeldud, et just sel nädalavahetusel mängitakse Luikede järve Riiast uue dramaturgia festivalil. Aga jätkame siit žüriiliikmete kommentaariga. Anna view showska Wozniacki on teatriteadlane ja Krakovi teater. Ludovi mänedžer. Tema on tänulik võimaluse eest Eestis selle festivali raames pisut ringi sõita. Nimelt ei mängitud draamafestivali ametlikku programmi lavastusi mitte ainult Tartus, vaid ka Tallinnas. Olustveres Pärnus. Mis veel esmapilgul silma jääb, on see, et festivalilavastused ei pakkunud ühtegi suurt ja säravat naisrolli. Lavastajad olid eelistanud tekste, kus suur rollides said särada vaid mehed. Meie järgmine žürii liige Vesa Tapio Valo on Soomest ta teatri dramaturgia kureerinud Tampere teatrikesa. Soomlane nõustub sellega, mis näitlejate kohta juba eelnevalt öeldud. See oli suur nauding näha nii häid näitlejaid. See, millest ma siin puudust tundsin, oli aga Eesti oma näitemäng. Neid oli festivali ametlikus programmis ainult paar tükki. Vahemärkusena olgu öeldud, et need olid siis põrgupõhja, uus vanapagan endalt ning Arabella ja Taaniel Rakvere teater. Aga nagu ma aru sain, jätkab soomlane, oli see festivali programm teatrite endi poolt kokku pandud. Tõsi, festivalil oli ka eesti oma dramaturgia programm, kuid ükski žürii liige seda vaatama ei jõudnud. Nii et kui juba valida parimaid lavastusi, siis minu soovitus oleks tulevikus satuks sinna ka rohkem eesti oma näitemänge. Igal pool on suur huvi uue dramaturgia vastu. Festivali lavastuste kvaliteet annab märku, et siinkandis võib veel midagi sündida, nii et tuleb tagasi tulla uusi eesti näitemänge vaatama. Sest tipud ei teki tühjale kohale. Nende kõrgus ripub ära teatri üldises tasemes ja tippude järgi otsustades on eesti teatritase arvestatud tav. Rein raud, järgmine kommentaator on Eesti humanitaarinstituudi professor. Pean tunnistama, et ühe erandiga nägin ka kõiki neid, festivali lavastus ei seisnud praegu selles kontekstis esimest korda ja väga huvitav oli näha neid üksteisel foonile taustal. Mingis mõttes tähendab, festivali ise oli ka nagu üks suur pikk lavastus, kus tähendab üks troll või üks asi, järgnes teisele ja see mulje, mis mulle jäi, et väga tugevad on äärmused, et samas niisugust tugevat radikaalset teatrikeelt, mida esindas Von Krahli teater siin festivalil. On olemas väga peen ja täpne, psühholoogiliselt nauditav teatrikeel, mida näiteks linnateatri Ugala esindasid aga see, mida ma hea meelega oleks nagu Ta on lootnud ja oodanud ja mida oli võib-olla mõnevõrra vähem läks see, kus need niisugused omavahel erinevad väljendusvahendid saavad kokku või tähendab, missugust sellist teatrit oli praegu siin festivalil esindajat suhteliselt vähenenud. Ma tean, et ei ole nii, et Eesti teatris seda üldse ei ole, aga siin on jälle natukene võib olla tegemist ka sellega, mida teatrid ise otsustasid välja panna. Ja selle valiku suhtes ka minul tekkis mitmeid küsimärke, tähendab, tundluseta, teatrid oleksid võinud olla esindatud mõne teise lavastusega, mis oleks võib-olla selles üldises kontekstis siin foonil hakanud paremini kõlama, aga see on loomulikult teatrit, kliendi otsust, et selle kohta ei oska öelda midagi. Ja lõpetuseks sõna- Roman Tolshanskile, kes on teatrikriitik, rahvusvahelise Stanislavski festivali žürii liige. Et ema kiidab festivali töökorraldust, seda, et žürii töö laabus tõrgeteta festivali ametlikku programmi kin eesti teatrile hinnangu andmisel taga ei kiirustaks seda põhjusele, lavastuste valik on toimunud väga spetsiifiliselt moel. Vahemärkusena olgu öeldud, et iga teater ise pakkus oma hinnangul parima lavastuse kahe viimase aasta repertuaarist. Kaks esitama mingi valikukriteeriumi arvab vene teatrikriitik. Või peaks au hindama lavastusi mingil muul moel. Lavastused, mida nägime, olid väga erinevast žanrist, oli lastelavastusi, polinukulavastus, kommertsshow oli Vene teatrit, oli klassikalisi näidendeid, kuidas neid võrrelda ja au hinnatanud. Ühelt poolt me suhtume igasugustesse auhindadesse irooniliselt. Samas teame, kui oluliseks peavad need teatriinimesed ise ja lõpuks. Paradoks on selles, et poolt on valik enam kui keeruline, teisalt aga üldse mitte. Kui silmitseda nominentide nimekirja, siis oli üks lavastus, kes oli teistest peajagu üle. Vahemärkusena olgu öeldud, et Shapiro isade ja poegade lavastusele läks 10-st draama auhinnast viis. Doshanski kahetseb samuti, et ei näinud eesti oma dramaturgia programmi ja samuti kahtlustab, et mitme teatri puhul oleks jooksvast repertuaarist leidnud huvitavamaid lavastusi kui festivali programmi pakutu. Siit ka küsimus festivali organisaatorite leia teatriliidule. Kuidas edasi? Sest see, et teatritele antakse vabad käed otsustamisel see ei ole parim festivali lavastuste valimise viis arvab Vene teatrikriitik ja mitmefestivali žürii liige. Kui nüüd mõelda lavastuste valimise peale, siis meilgi on ju olnud mitu moodust. Programmi on kokku pannud üks inimene, valijaid on olnud rohkem valijad, eks on olnud nii kriitikud kui praktikud. Samas rahulolematus on jäänud. Kui juba kahe nädala eest lõppenud draamafestivalist juttu teha, siis tuleks ist lõpetuseks ära mainida ka, millised olid siis need tegijad, kes ei kuulunud isade ja poegade trupi kes said siis ülejäänud viis auhinda ja need olid Von Krahli teatrist, Peeter Jalakas ja Saša Beljajev. Luikede järve eest premeeritud Ugala trupist tõsteti esile kahte noort näitlejat Karol Kuntselile ja Maria soometsa mõlemad Tšehhovi onu Vaaniast. Lavastajatööpreemia jõulise kujundikeele eest läks Tiit Ojasoole ja tema lavastusi oli festivali programmis kaks Robert otsuko ning Inišmori leitnant ning Mait Malmsten sooja iroonia eest. Seda kindlasti nii pendis kui Enišmori leitnant, siis need olid siis need, kes ei olnud Shapiro lavastusest isad ja pojad. Kuigi juba on küllastuseni kõneldud sellest festivalist, ütleme siiski lõpetuseks ära ka siis, kes olid need nimeliselt Adolf Shapiro isade ja poegade premeeritud näitlejatest, siis Indrek Sammul ja Marko Matvere preemia kahasse Lembit Peterson ja Aarne Üksküla mõlemad omaette ära märgitud ning kunstniku töö eest premeeritud Andres Freiberg ning kleep Flystynski ning loomulikult Adolf Shapiro auhindadele anti väga luulelised nimed ja ei saa salata, minule see mõte meeldis. Mis me siin ikka teeme, selliseid topped, parim lavastaja ja parim näitleja. No lõppkokkuvõttes need, kes teatris käinud, need teavad nii ehk teisiti kust üks või teine roll või, või üks või teine lavastus pärit on, millisest teatrist või kelle loomingus, mis asi oluline on olnud ja samas kes teatris ei käi, no kas nendel on üldse oluline teada, kes, mis preemia on saanud. Nii et mina, seekord pooldan seda žürii veidi romantilist mõtet, et asi oleks korrektne, tuleb lõpetuseks öelda, aga suur tänu Margus Kasterpalu-le ja tema noorele meeskonnale, kes selle festivali nii jõuliselt ja publiku rohkelt käima lükkasid, kellele seda festivali vaja on, kindlasti on seda vaja Tartu linnale, sest publikut oli palju. Kindlasti on vaja seda eesti teatrile, et korraks välja raputada ennast igapäeva rutiinist, vaadata kolleege ja võrrelda ennast teistega. Ja samas annab see festival siiski ka hea võimaluse nii-öelda peeglist ennast vaadata, kasvõi niimoodi, et tulevad inimesed väljaspoolt ja hindavad meid ja kriteeriumiks võtavad nad oma eelnevad teatrikogemused seal selleks, et Me siin väga ära ei kapselduks oma heade oma halbade külgedega, oma tugevate, oma nõrkade külgedega. Et me ei sulguks väga iseendasse, sest suletud süsteem, see on üksjagu ohtlik süsteem. Nüüd teeme kannapöörde ja läheme ühte väga suletud maailma. Lähme vanglasse. Aga enne veel üks väike improvisatsioon siit raadio stuudiost. Pille-Riin Purje tuleb mulle appi. Mis uudistan? Ei midagi, mu prints, ainult maailm on läinud ausaks. Siis on viimne päev ligi, aga teie uudis ei pea paika. Lubage üksikasjalikumalt küsida, millega mu head sõbrad, olete te ära teeninud, et fortuuna saadab teid siia vanglasse vanglasse mu prints. Siis on ka terve maailm ja ongi suurepärane vangla, kus on palju urkaid, konge ja keldreid, taani maa on üks hullemaid. Meie ei arva nii, mu prints, siis ta pole seda teile, sest miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks. Minule on ta vangla. Nonii. Teater üks baastekste on ette võetud, see oli katkenud Shakespeare'i Hamletist ja esitas kohalik näitering Burjaja Johannes. Oi kui palju me oleme pidanud oma elus kasutama vangla kujundit ja kas võiks sedasama taanima vangla näidet? See oli üks lemmikratsu, millel saiu sõita nõukogude ajal. Aga kui vangla ei olegi metafoor, kui vangla ei olegi kujund. Kui vangla on siin praegu eksisteerib ja paljude inimeste jaoks ta on see koht, kus nad elavad praegu, siis muutub maailm hoopis teiseks ja Shakespeari textki võiks kõlada teisiti. Igatahes saate teises pooles läheme me väga ekstreemses paika. Vanglateatrisse järgneva saatelõigu valmistas ette Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala üliõpilane Kadri-Liis Rebane. Tundub, et trupi koostöö on päris hea. Ta peabki olema, kuna me kõik istume koos ja me tunneme teineteist ja ega seal ei ole ju niiviisi. Me tuleme saali ja viskame kohe käed üleskotid maha ja hakkame tegema. Meil on välja kujunenud huvitav traditsioon, nägin tegemistena samana näidend, kadunud poeg. Kui nüüd proovi teeme, siis kõigepealt me teeme pilaetendus sellest täiesti humoristliku. Et iga näitleja väljendab vabalt seal ennast. Teema on iseenesest teada ette, aga ise oma fantaasias loo mingi kujutluse, mis on väga naljakas ja siis me oleme selle energiavälja ja kui on siis lõpuni ennast ära väsitanud, siis teeme selle õige näidendi. Siin ei ole ühtegi siukest professioon, näitlejad, kes on läbinud mingid koolitusele See oli riista laius, kes on ise kirjutanud ja lavastanud murru, vanglas näidendi pealkirjaga kadunud poeg. Enamik meist tõenäoliselt vanglasse iga päev ei satu ja kurjategijate hulka rõõmsatundega ei lähe. Ikka neel arvamus, kahtlustav ja kartlik tunne. See ei ole koht, kui ma kuulan, seal ei saa olla ju hubane. See kõik vastab tõele. Kui sisenesin noortevangla territooriumile, ümbritsesid mind kahekordset betoonia kivimüürid kaetud spiraalideks keeratud paadiga. See oli justkui vana mahajäetud nõukogude aegne militaarhoone. Kõle ja laokil, veidi soojem, atmosfääri tekitas väike roheline puu, mille all mundris mehed lõbusalt suitsupausi pidasid. Aga kui olin läbi trellitatud väravatest teel hoone poole, oli kõik jälle tühi ja kõle. Majas valitses sama olukord, kuigi inimtühjusest ei saanud enam juttu olla. Mind võtsid vastu kiilassiilipäised noormehed, kes vaatasid jultunult ja kommenteerisid eesti kui venekeelselt. Ma tõin meile tüdruku, hõikas mu saatja teisele vangivalvurile Talibani kergemini tundma, sest külmasse kulunud ruumis, kus kongide uste pealt mindi hellitati. Spordisaali sisenedes valdas mind isegi hubane tunne sest kohtasin tuttavat ajakirjanikku ning naeratavaid vanglatöötajaid. Näitlejaid askeldasid, lava ülesseadmisega oli vabam ja mitte nii trellitatud tunne. Murru vangide etendus mõjus tuttavlikult kooliteatrile kuigi mõnedes stseenid olid palju professionaalsemalt mängitud. Viljandi vanglatöötajad elasid etendusele kaasa, kuid vangid jälgisid etendust täielikus vaikuses. Vaid teatud hetkedel oli kuulda äratundmise nohinat. Kui laval narkootikume ninast sisse tõmmati või süstiti istusin publiku seas, kellest peaaegu pooled on süstijad. See kõik juhtus augustikuu lõpus, kui käisin Viljandi noortevanglas, kus murru vangid tegid teatrit. Kolmandat korda mängiti kinnipidamisasutuses Risto Laiuse kadunud poega. Narkootikum. Kui mind, et see on selline teema, et kui teeb seda vanglateater, kõlab see kuidagi teistmoodi, kui teeks näiteks draamateater. No ei tahaks nüüd öelda niiviisi, et meie, kes me nüüd seda näidend tegime, et me oleme nüüd kõigega sellega seotud, aga me elame ühiskonnas, inimestega, mida me näeme iga päev kuuleme ka televisioon ja meedia on see, mis kajastab seda kõike. Meil oli niisugune juhuseks lavastaja käis meil külas ja kui ta oli näinud näidend ära just nimelt sedasama kadunud poja siis ta oli väga üllatunud ja mäletan väga hästi, tema sõnad olid, et ma tegin kunagi ka narkootikumidest näidendi. Ma õppisin raamatutest ajakirjadest. Kuid see, mis ma nüüd nägin, see nagu lükkas selle kõik ümber. Kindlasti on meil mingi pluss pool sellega, et me kuuleme ja näeme seda kergem teha seal nüüd see probleem, mis on just väljas, mitte just vangla seisab ka just nimelt suunatud vanematele kes võib-olla tõesti kiirustavad ja nad ei märka seda. Ja nad kunagi märkavad, siis on see väga hilja. Et tänapäeval on see üks suurimaid probleeme narkootikum. Kadunud poeg räägib poisist, kelle ema on surnud ja isal liialt palju tegemist, et pojale tähelepanu pöörata. Poisil on küll usklik koolisõber, kuid viimane pühendab oma aja kirikule. Nii jääbki pea tegelema narkomaanide ja diilerite piiramisrõngasse. Poisist saab narkosõltlane ja ta nakatub AIDSi. Lavastus lõpeb poisi surmaga ja isa Jüri homineliku lauluga kitarri saatel. Nüüd kuulete monoloogi. Kadunud poja lavastusest esitab Risto laius, kes on selle näidendi autor ja lavastaja. Näitemängus mängib ta narkarid, kes on tulnud oma aidsihaige sõbra surivoodile. Tere, Lauri. Näed, mõtlesin, et tulen suurest läbi. Sa näed halb välja. Parimad hinga sulle. Külakosti. Limonaadi, saiakesed. Tead, Larry, ma tahan sulle midagi öelda. Ma tunnen süüdlasena sinu ees. Kas mäletad, kui lõpetasin seal esimest triipu tõmbama? Ma ei oleks tohtinud seda teha, aga nüüd on liiga hilja. Ma ei oska jalgpalli mängida, sa kinnastataks praegu naerma, kui sa kuuleksid mind. Lapsena palusin isa käest. Isa, tule mängi minuga. Isa alati lubas peale tööpäeva lõppu peale tööpäeva lõppu, kuid mitte kunagi ei mänginud. Mäed on ükskord, kui ema isa ostsid, suvine. Nad võtsid mind kaasa ja pani mind ülakorrusele tuppa mängima. Mängisin seal nii kaua, pimenes kõik, kuid siis pimines kõik mu ümber. Ema, Isarid koju sõitnud, kujutan ette, nad sõitsid koju, Nad unustasid mind maha. Kartsin pimedust ja ma kardan siiamaani. Nurgad mäletad? Nurga Aleks varastas mäekülalasteaiast karvased mänguasju. Kujutad pilti, läks, müüs mahakasvatajale, helistab Viljandi koloonias. Aga mis sellest? Kaks aastat ma enam ei süsti. Mõni võrdlus, Rain, sellest ka tagajärjed. Kael tõmbleb imelikult tööle, mind ka keegi taha. Ütlevad endine narkar. Tüdrukud, kaevata mind nagu Lauri. Jää sõber siia. Ahjaa, ma teen veel kingituse, oma punase mütsi, mäletad, ma alati jooksin sellega ringi. Sina tead, kui sa erksad, hakkame kindlasti palli mängima. Murru vangid mängivad küll kadunud poega omapäi, kuid tegelikult on kirjandusklubile alguse pannud vangla kirjandusõpetaja Mare Liimets kes klubis näitlemist arendab. Küsisin Risto Laiuse käest, millised suhted on temal Riin metsaga. Marii mets on mul olnud õpetajad online, õpetaja oleme ühiselt lavastanud. Ei, mina ei ole mitte mingil juhul tuping, trupi hingavad me kõik koos. Mina olen ka üks osa sellest trupist, sest me kunagi olime kõik koos ühes ringis, aga no teatud põhjusel ma tulin ära ja ma hakkasin tegelema maalimisega. Äradusin sealt ringist ja. Ühel päeval tuli minul ta sealt üks noormees Raivo Oja kes pakkus välja, et Risto, et ütleks, näidanud valmis, võiks nagu kajastada midagi, mis tänapäeva noortega siis seostub ja nii saigi tehtud ja poisid tulid siis sealt kirjandusringist. Minu juurde hakkasime klubis tegema, poisid on muidugi väga tublid, nad tegid kahte näidendit korraga. Nad tegid Tõnis Rätsepa näidendit ilusad ja siis samas ka minu näidendis seda kadunud poega. Et natuke hirm oli, aga poisid olid väga hästi välja ja nad on väga tublid, saavad hakkama, saime kavadeletaja kadunud poega mänginud, et me saime käia. Esimese etenduse tegime murru vanglas Tartu linna, vangla sotsiaaltöötajatele ja Survanda töötajatele ja teiste korraga me sõitsime hämari onlasse ja seal sai esinetud ja nüüd siinses Milline on vastuvõtt, kas see on erinev, kui näiteks vaatavad sotsiaaltöötajad ja kui vaatavad vangid ise? Mõttena püüavad kinni kohe ja ei ole erinevust. Kõik nad on sellesse sisse läinud ja see on väga hästi aru. Kui palju te võiksite rääkida teie tingimustest, milles te peate hakkama saama, et oma trupi koos hoida ja näidelda lavastusi ta. Tingimused on üsna karmid, kuid nuru vangla administratsioon on väga vastutulnud. Eks nad on palju riskinud, aga me oleme, ütleme siis nii, et ei ole, kuritarvitas nende usaldust. Ja nii me oleme saanud teha. Kui tihti te saate kraavide nüüd enne Viljandisse tulekut, siis me tegime iga päev, välja arvatud laupäev, pühapäev. Nii et kaks nädalat. Aga muidu tehakse paber ja tavaliselt ikka küsitakse, et kuidas te sooviksite, kuidas teil parem on ja kuna muru vanglas on üks klubi ja sinna on veel palju teisi asju siis noh, aeg on piiratud, proovidagi. Vanglakirjandusklubi on koos käinud juba seitse aastat. Liikmeks saavad kõik vangid, kel vähegi soovi on, kuigi enamasti võtavad sealt osa vanglakooli õpilased. Praegu on trupis 10 noormeest, kuigi tavaliselt on neid poole rohkem. Aga vanglast vabanemine vähendab pikk koosseisu. Kirjandusklubi juht on algusest peale olnud Mareriinats, kes on lavastanud peamiselt luulekavu. Samuti kuulub trupi repertuaari Juhan Viidingu Tõnis Rätsepa olevused, mida mängiti möödunud kevadel Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis. Küsisin Mare Riimetsa käest, mida tema arvab lavastaja Risto Laiuse kadunud pojast. Tähendab hea lavastus muidugi, mõningad asjad võiksid võib-olla olla teistmoodi. Väga meeldis teine vaatus, sest teise vaatuse sõnum oli tugev, esimeses Nad pakkusid lihtsalt võib-olla natukene minu meelest ülemänguga, aga lavastus oli hea ja kogu see üldsõnum oli väga hea. Mulle meeldis. Kaua te olete olnud kirjandusringi juht? Kui sul 96 97 hakkas, ta on, ütleme, praegusel moel tööle meil ei olegi niivõrd olnud orienteeritud näidenditele, kui ikkagi rohkem vast kirjandusele ja luulekavadele igasugustele, mis on ka ütleme stsenaariumid, mitte niisama loetud luuletusi. Aga näidendeid on, no ütleme, see on Risto Laiuse lavastatud, oli see väike prints, mis vaid teeks pesimeke printsist, mis meil, ütleme nii kõige suurem näidend on olnud see olevused ja Risto laiusel on kadunud poeg olnud, selle lavastas Risto laius täiesti eraldi ja omal käel ja ainult et poisid on lihtsalt samad. Aga olevused ikka veel käivad ringi. Olevused me tahame sügisel saada veel uuesti luba ja nendega hakata ringi käima. Kui palju ringi käima, palju meid välja nüüd lastaks, aga paar korda tahaks käia. Kui komplitseeritud on näiteks väljaspoolmurru vanglat esinema minna? Eks siin selle otsustab vangla juhtkond, kas nad annavad loa või ei anna ja kui me käisime seal Kirjanike Majas, siis meil oli enne juba ütleme luba taotletud, aga et see üks jooks, mis siin oli, kui inimene tagasi tulnud, see majutus palju, seda, et nii kergesti luba ei anta enam lihtsalt seal ühe korra käisime ainult, ega me rohkem käinud ei ole, me oleme ikka kõik teinud vanglasiseselt ja siis väljastpoolt käivad meil külalised, kellele me esineme. On on vahe siis, et kui on väljastpoolt vaataja või kui on vang, vangid ise või vangla. Kõikidele üldiselt ei olegi teinud päris alguses, kui me kirjanduse klubiga alustasime, üritasime, aga see ei toimi hästi. Miks nad sellepärast, et tõenäoliselt on need teemad niisugused olnud, mis ütleme kõikidele ei meeldi ja ja teine asi vangid suhtuvad sellesse ka, kui isegi võib-olla mõnele meeldib, et, et nii tehakse. Aga ta ei ütle seda välja, vaadatakse nagu võib-olla isegi natukene noh, on imelikud. Aga kuidas teie hindate vangide, kes teil seal trupis on, nende näitlejameisterlikkust? Väga tublid poisid, täiesti asjaarmastajad ja on ikka täitsa andekaid poisse. Potentsiaali on. Millal või kus saab näha järgmise etenduse? Tahaksime Kehrasse minna olevustega ja Tallinnas mängida veel ka kuskil olevusi, nii et praegu nagu see niisugune mõte, aga, aga kuhu täpselt ei oska öelda ja kui me käisime seal Kirjanike Majas, siis muidugi alguses natukene, võib-olla noh, keegi ei teadnud, mis oodata on, aga vastuvõtt oli ääretult kena, ääretult soe, mõistev ja niisugune tunne, et see sõnum, mida meie läbiolevuste sinna tahtsime viia, Tsee jõudis küll kohale. Ja see on Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa tekst 1070.-test aastatest toel all ma isegi tegin ma miitingule alastust. Ja olevused on siis sellised olevused, kes elavad, kes on kunagi võib-olla kuskil inimesed olnud, aga ta, nad on kõik ära unustanud, aga nad tahavad väga-väga-väga saada inimeseks. Ja püüavad siis õppida inimeseks saamist, et saada infot, kuidas inimesed elavad. Ja vot selle käigus tuleb siis välja nii. Kõik need inimeste, meie kõigi vigurid ja pahed ja seda peab ise nägema, seda väga raske edasi anda. Aga sõnum jõudis väga hästi kohale, sirp kirjutas, väga kena artikkel oli Tarmo Teder kirjutas neljas lehes oli igal juhul päris pikalt sellest Eesti Ekspressis oli ratt, õige oli üks meie välisesimene oli esimene oli, tähendab, oli ainult see olevustega. Ütle, mis kadunud poeg on vanglas käinud, aga see nüüd ütleme nagu teine rida. Aga, aga luulekavadega me väljas ei ole käinud, aga meil on käinud väga palju külalisi. Kes olevused tulid mais? Prampimisega muidugi kohe vaatan ja ütleks nendele, kes meil siin kõik on käinud, nimesid on meil väga palju. Niukseid tugevad sidemed, meil on Kehra valgusekojaga. Nüüd on ta vist koostöökoda, nemad teevad seal sotsiaaltööd ja nemad on käinud meil külas. Erika Salumäe on meil käinud rea lõpus on meil käinud tihti ja Avo Üprus siis on Doris Kareva meil külas käinud. Juhan Saar on veel mitu korda käinud, kui seda filmi tehti, seda kulgesi silla Tartu käis muidugi väga palju. Meie külalised ei käi mitte ainult need fotod tulevad ühte asja vaatama, see on kohtumine, see on vestlus, on rääkimine millegi üle arutelu? Meil ei ole kunagi nii, et ainult vaatavad ära, siis lähevad minema. Tõnu Oja, Peeter Volkonski on meil käinud, ma siin vaatan. Jaan Tätte on käinud, kui me tegime kunagi Viidingu kava, mis oli väga kena. Indrek Tarand, käis Tõnis Rätsep. Aga kas teil on uue lavastuse plaane juba ja millisel? Veel on saladus, et on väga-väga-väga algstaadiumis mõtte tasandil praegu ainult veel, sest väga raske on tegelikult leida lavastust, kust oleksid ainult poisid. Aga asi peaks olema ilus, aga eks näe, kuidas poisid sellesse suhtuvad ja kuidas ta meil hakkab välja tulema, kui me hakkame seda tegema, aga praegu veel ei julge öelda. Täna jutuks murru vangide lavastus, kadunud poeg. Isa rolli mängis seal Veiko Männik. Kui Risto kutsus lavastajana seda asja tegema siis ega ta suurt palju vett ei rääkinud, millest asi nagu kujuneb, aga seal asja sees olles, ma sain aru, et selles asjas on tõesti sügav mõte, selles näidendis on üks, üks sõnum, see sõnum mind isiklikult niivõrd ei puuduta, sest ma ei ole narkomaan kunagi olnud, aga ma olen puutunud kokku nende inimestega väga palju oma töö suhtes, endisesse vanglasse tulekut ja nende perekondadega samuti. Ja selles mõttes ma nägin, et see asi, mida selles näidendis edasi antakse, on väga realistlik. Et see on see niuke tõsieluline asi, samas sellise varjundiga ja, ja külje alt edasi antud, mis pani isegi ühe näitejuhi oma elulisi vaateid muutma, oma näitlejaoskusi ümber hindama. See paneb elule mõtlema ja eks ta mind ennast pannud mõtlema paljudes asjades, mitte just narkomaania küljest, aga muudes asjades, mis puudutab seda üksteisest üle ja mööda jooksmist. Olete te veel mingis teises etenduses mänginud? Kooliteatris, aga sellest on rohkem kui 20 aastat tagasi ja see on ka võib-olla üks kaks etendust, kus helised klassijuhataja palvel osaleda. Aga rohkem küll mitte, see on esimene, kus sai Ristoga koos kaasa lüüa. Ma arvan, ennast saab realiseerida, see on üks asi, sa avastad nagu selle kaudu ka iseennast ja ma arvan, et need mehed, kes näiteringis seal käivad, et nende jaoks on kindlasti paljud asjad hoopis-hoopis teisiti, kui oli enne sõda, kui nad seal ringi tulid. Ja, ja, ja paljud mehed seal karmis elus ei räägi neist asjadest. Sest mehelikkus nagu ei luba võib-olla ennast avada nii palju, aga Ma arvan, kui nendega nii kahekesi olla ja südamest südamesse rääkida, siis nende maailmavaade on ka selle kaudu muutunud ja ma arvan, minul ka, kuidas teine sätes just see isa roll Risto pakkus, ma ei tea, miks, et mul on prillid ees või aga tegelikult vist vanuse poolest. Kas mul on kõige vanem ka meie trupist? Ma olen 36? Jah, selles näidendis kindlasti, et ma ei näeks nagu ennast milleski muus ja minu meelest selles mõttes on Risto teinud õiged valikud ka siin igaühe jaoks, et ma ei kujutaks ette, et kui me neid asju kuidagi ringi tõsta Kas teil on mingisugune oma unistuste roll? Võib-olla seesama isa sellepärast, et mul on endal kolm last ja kaks kasulas lisaks, nii et nendega tegeleda, siis ma olen nagu neid asju palju näinud, millest siin näidendis ka juttu on, sest et eks mul on endal ka seda elust ülejooksmist teistest mööda vaatamist olnud ja ja, ja ma ei ole oma lastega muidugi nii käitunud. Pakume nüüd vanglas, olen ja nendest ka eemal, nii et see paneb ka mind ennast mõtlema, elu üle järeldusi tegema, aga, aga ma arvan, et sa, isa roll, see on mind köitnud küll praegu. Kas teil enne etendust esinemishirm ka? Oleneb kohast muidugi, sest me kõige rohkem vist pabistasime, ma arvan, kui ma läksin Ämarisse. Sest Ämari vanglas täiskasvanud mehed, me ei osanud kuidagi arvata kuidasmoodi, nemad reageerivad ja meid vastu võtavad, sest see isa roll ja, ja poja roll ja see ei ole nii aktuaalne vangide keskel samasesse narkomaani Nonii osa, ma arvan, see oli see, mis nagu nende jaoks ka need südame ja mõtteuksed avasid, nad võtsid need asjad vastu väga hästi ja, ja pärast need tagasiside, mis oli, see, see oli väga hea, nad isegi oma seltsimeestele seal ütlesid, et teete paljust heast ilma, kuidagi ei tulnud sinna vaatama seda etendust, see tõesti on üks improviseerimine kogu aeg, see ei ole klassika, aga see nüüd päevakajalised aktuaalsed teemad, kus meil on niisugune teatri loominguline tegevusvabadus ja see on väga hea iseenesest tegelikult on isegi natukene võib-olla rutiinne, kui see oleks iga etendus täiesti samane, ühtemoodi midagi, see pakub meile alati ka näitlejatele, iseendale, kui me saame ennast välja elada selle asja kaudu. Seda enam, et me ei ole professionaalsed näitlejad, me oleme lihtsalt niisama isehakanud vabakutseliselt. Te elasite lõpus laulab, äsja oli teie enda kirjutatud, see laul sündis üks päev minu meelest enne esietendust, sest ma lubasin, et ma teen selle laulu. Motiiv oli olemas, ma teadsin, ma saan seda teha, et ma ei lubanud ka midagi. Tühjenem, ma ei ole pidanud istuma maha, lihtsalt võtma paber ja hakkama nüüd sundima ennast kirjutama, vaid see on tulnud iseenesest lihtsalt meeldis poistele ja, ja me tegime selle ära, see oleks neile meeldib, ma oleks teinud viimasel hetkel ehk siis võib-olla kuidagi välja pingutanud selle mingisuguse teise variandi, aga, aga, aga see meeldis neile ja nii ta tuli. Murru vangla kadunud poja autor ja lavastaja Risto laius, see ei ole tema esimene näidend, mida ta on veel jõudnud vanglas kirjutada ja lavastada. Risto laius. Esimene väike prints, siis oli üks naistepäevale pühendatud lühinäidend, siis toimus jõululendur ehk 12 tsüklodoli. Jõuludest oli see, siis on see kadunud poeg, mis on veel paar näidendit, mis on valmis, aga me oleme nagu lavale toonud seda. Aga mille järgi valite, millest just etenduse teete? No ikka vastavalt aastale antud momendil muidugi see on aktuaalne teema, mis on praegust ühiskonna probleemiks, aga muidu jah, vangla on niisugune koht, kus kõike näed ja kuuled ja ja siis valmistad ette mingi ajal. Ma olen kirjutanud filmistsenaariumi, et mul on kolm filmid stsenaariumit valmis kirjutatud ja sellest tuligi see tõuget. Kuna viis aastat tagasi krites esimene filmi. Ja väga lootsin, et loodangi siiamaani, et ma hakkan sellega tegelema siis tekkis võimalus näidendit teha ja ma panin mingit osa sellest filmist Viljandisse ja nii hakkas tulema tulema tulema ja ja üks filmi stsenaarium Viidjuva ellu, aga see tegi üks tuntud eesti lavastaja, kes muidugi kuritarvitas ära minu usaldust. No ma ei hakka tema nime nimetama siin, teda huvitas väga minu projektid, aga noh oleks pidanud sellega arvestama ka veerul. Kunagi ammu, kui bussi kokku saime ja otsustasin teha näidendid. See pisik oligi minus, mingi väike sõda toimus hinges, vangla on piiranud inimeseni ära ja sidevabadusega vanglaga absoluutselt ei eksisteeri. Me tahtsime teha näidendit, näidata siis seal teise laeva viibivatele inimestele, kes me oleme ja mis me teeme. Paraku muidugi seisneb Odin läbi, sest tsensuur oli mingil määral peal. Aga igas näidendis on muidugi mingi sõnum antud mündil sedasama näidelnud kadunud poeg Salomon inimestena vanematele tulevastele emadele, et nad peatuksid, nad natukene jäädakse, ajaja mõtleks järele, mõistaksid ennast ja teisi, et Kasonis sellel mõttetus jooksmises midagi kasulikku ja püüan midagi rohkemat kodus teha, olla näha, kedagi oma lähedasega koos olla. Aga seal ongi see, et ärge unustage enda kõrval olevaid inimesi. Need on samasugused kui sina ise. Kas see tekitab mingisugust kõhedust teie arvates teistes inimestes, kes väljaspool tulevad teid vaatama? Kunagi ma arvasin seda, et see tekitab, tekitab tõesti aga suhelnud mõne ütleme suhe no ütleme, et olud mingis olukorras meiega seal minutit kaks Nad mõistavad kohe seda. Algul on tõesti hirm mingi vangide ees. Et kui kurjategijad, sest noh, nii ta on juba inimene ei teagi paragrahve, mis see tähendab, aga tema jaoks on see kurjategija mitmes kehastuses. Meil käivad väga palju külalisi muru vanglas, kirjandusklubis ja alati nad on läinud, siis nad ütlevad, et mina kujutasin hoopis teisiti ette seda, aga siin on kuidagi nii rahulik ja ei olegi seda, mis etta nagu kujutasin ette, olete tavaliste riietega, suhtled tavaliselt nagu mina bussis sõidan täpselt samad inimesed ei ole vahet. Aga eks ta muidugi on. Aga sellest ajast, kui mina seal käisin, siis ei see on väga huvitavad inimesed, käivad kultuuritegelased, sportlased, näitlejad rohkem olen nagu meie nendest huvitatud. Me oleme väga palju neist saanud. Näiteks väga palju aitas kaasa sedasama sellele näidendile kadunud poeg Marina Sillaste, kes peale näidendit andis meile väga palju juhtnööre. Millal ja kus saab näha järgmist etendust? Tahaks väga väga, et saaks kuskile Eesti koolinoortele näidata seda ja oleks päris huvitav, kui see oleks ka lapsevanemad, see oleks vist kõige tähtsam. Kui vabaned oma karistusest selle kandmisest, et kas te tuleksite sinna murru vanglasse tagasi ja lavastaksite midagi selle trupiga veel. Kindlasti tuleksin. Ma tuleksin sinna tagasi ainult kui lavastaja mitte kui vang. Nii palju siis võimalusest teha teatrit vanglas kuuldud saatelõigu valmistas ette Kadri-Liis Rebane Tartu ülikoolist. Meesid hakkame täna lõpetama, et jätkata kahe nädala pärast. Ja siis tahaks vaatluse alla võtta Pärnu Endlas. Täna esietenduvas meie linnakese ning järgmise nädala kolmapäeval Ugalas rambivalgusesse tuleva Tillu üles. Peegeli aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.