Tänane raadiohääl on üks mõnus ja turske mees kellega sain lähemalt tuttavaks kaheksakümnendatel aastatel. Siis kui raadios oli üks selline tore seltskond, kes käis pidevalt iga nädal korvpalli mängimas. Ja sellest ajast mäletan, et meie külalisel oli üks väga mõrvarlik relv korvpallimängus, kui nii võib öelda, see on nimelt haakvise. Ja see on siis selline ise, et kaitse vastu, kui turske mees läheb, paneb kõigepealt keha, et ja siis sealt selja tagant saadab palli kõrge kaarega üle õla üle pea. Ja kui sa ikka ise üle kahe meetri pikk ei ole, siis on seda viset võimatu tegelikult takistada. Pall Zopp saab korvi, ise vaatad õnnetu näoga lihtsalt pealt ja tema puhul see pall muide üllatavalt tihti sopsaski korvi. Tere päevast, Toivo Makk. Tere. Tere oma maja mehele, siis. Sa mäletad ju ka neid aegu vist päris hästi. Mäletan, mäletan ja miks ma pidin seda kasutama, sest noh lugu ju selles, et ma olin teistest enamasti 10 aastat vanem ja jooksu peale üles ehitada, seda mängu oli raske, aga asend sisse ja kunagi noorest peast sai seda millegipärast kasutatud ja mul on meeles, Ülikooli ajal kohtusime Tallinna tehnikaülikooli ehitusteaduskonna ka ülikooli Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskond ja mäng oli väga tasavägine ja siis juhtus niisugune asi, et kolm viimast viset ma tegin üsna nurgast ja kolmaaki ja vaat siis nad läksid kolm tükki järjest sisse ka. Ja seda imestasid siis Tallinna noor Noh, et et miks see meeskorvpallimängijad ja ma olin ikkagi võrkpallimängija kuidas nüüd tänapäeval haakvise läheb või kuidas spordiga suhelda? No ütle nii, et oma loodussaateid tehes maa päris palju kõnnin ja jaguneda uued raba teed avatakse ja vaatetornid siis ega need päris maantee ääres ei ole, nii et nüüd ma olen nagu rohkem vabatahtliku kõndijana, võtan seda värsket õhku ja ennast natuke koormanaga ballisaalis ei ole käinud, sest ma mängisin veel sellest momendist, millest saime siin rääkisid nii sümpaatselt minu suhtes veel hiljemgi, aga kuidagi nooremad jäid tegema ja ei saa ikkagi mängida, kui üks mängija on seal noh, tosin aastat või rohkem vanem ja selle tõttu mul ei ole enam sihukest seltskonda olnud ja nüüd ma kardan, et ma enam ei tõmba enam rihma peale rattale. Aga tulles nüüd raadiotöö juurde, sa teed praegu loodussaadet, spekter, kannad hoolt selle eest, et Eesti metsad ikka rohelised ja mered senised püsiksid. Aga sa oled ju väga pikka aega Eesti raadios töötanud, üks staarid, kamaid, tegijaid siin praegu ja oled teinud ka väga palju otseülekandeid suur sündmustelt laulupidudelt tantsupidudelt. Ma oletan, et see sinu muusika meenutus ongi seoses ühe sellise üritusega. Jah, sest sa jõudsid koridoris paar päeva tagasi nagu vihje teha, et võib-olla ma võtan su õnge ja siis ma ütlesin, et on lausa niisugust laulu, mille noote kiita või üht solisti esinemist oleks minu puhul nagu riskantne, ma ei ole nii suur muusikainimene ja tõepoolest siin on paarkümmend aastat julgelt tagasi kui ühe üldlaulupeo eel tuli jälle maakonnast maakonda käia ja noh, teada on näiteks, et Pärnu maakond on väga laulu ja tantsuhimuline ja ka teised maakonnad. Ja siis ma sain nagu jälile uuele tekkinud ansamblile Linnutaja. Linnutaja oli ju teada Carl Robert Jakobsoni nimi, kui ta vahel kirjutas kuskil midagi pseudonüüm ja siis öeldi, et need naised mitte ainult ei laula Vändra kooli õpetajad ümbruskonnast noorikud vaid, et nad mängivad ka torupilli. Ja neid oli kaheksa põhirivistuses. Ja ma need andmed panin kirja nende juures ma ei käinud tol korral. Ja siis, kui oli laulupeoliste rongkäik üle Tallina peaväljaku, pidude väljaku, nüüd siis Vabaduse plats ja ma nägin Pärnu rajooni kolonnis neid, nad olid tume pruunis kostüümis, oli siis Carl Robert Jakobsoni elukaaslase nagu pühapäeva kostüümi järgi tehtu stiliseeritud muidugi ja nad läksid, üks rida. Aga seal reas oli väga sirgelt, astus helgi Sildeward, tema oli siis selle tekkinud ansambli ellukutsuja ja juht ja siis ma ütlesin, ega ma ei saanud pikalt neist rääkida ja ütlesin siis kuulajatele. Noh, üle Eesti vaevalt et keegi seal platsi ääres seda kuulis, aga siis juba võimeldati neid asju, nii et kuulsin need, kes ka seal olid, aga kuulsid ka Linnutaja naised, et siin on neid ainult üks rivi, aga neil on haruldane juhendaja, neil on suured plaanid, nad ei karda higi ega nuttu. Nad olid isegi, ma kuulsin esimestel proovidel torupillid, aga mõned ära minestanud, sest kui nüüd puhuda kogu aeg ja puhuda ei ole harjunud, mahtu on vaja ja inimesi saab nagu õhk otsa ja olid potsatanud seal põlvili mõned ja ma teadsin, et nad olid vaeva näinud ja see kuidagi imponeeris ja ma ütlesin, et siin nad nüüd astuvad teie ees, neid on ainult üks rida. Aga kui nad nii jätkavad, nagu nad on alustanud, siis nad jõuavad veel kaugele. Ja ma nagu unustasin selle lause ise ära, tuleb mulle kutse esimene aastapäev, Linnutaja loomulikult läksin, tegin pühapäevauudistesse väikese loo, siis oli neil mingi tänukontsert mind kutsutud ja nii ma olen nende kontserte kuulanud küll seal Talumuuseumi veskis küll muuseumi enda majas väiksemale seltskonnale, siis Vändra keskkoolis, siis Vändra kultuurimajas, sinna ma olen ka oma tuttavaid vahel suve sõidutades viinud, kui see kontsert on toimunud ka nendele on see elamus olnud pärast pakutiga karaskit ja korraliku lehmapiima ja nimelise tutvus kuidagi kuidagi kasvas ja ja see sümpaatia oli vastastikune ja kui mul oli 50. juubel, siis Linnutaja tuli. Mulle ja mu kutsutud külalistele ka laulma Madunika lavale nende keskelt, kuigi mina ei ole laulumees. Pärast esimest laulu läksime esimesse ritta, kus minu koht oli ja, ja kui ma siis püüdsin küsida, et see tulek ja olek ja, ja siis ka nende Vändra katsesovhoosi direktor oli nendega kaasas, keda ma tundsin varasemast ajast juba ja sa ütlesid, ära riku ilusat asja ära. Et naistel ja sa oled kuidagi nagu tee avanud, julgemaks ja neid nagu innustanud ja ja ma jätan nüüd vahelt palju, rääkimata nendest elamustest, aga tuligi see päev, kus Linnutaja sai õiguse Eesti kunstigrupi koosseisus sõita Inglismaale ja nad esinesid ka Šotimaal. Ja siis, kui nad tagasi tuled tulid, ütle selgi Sildever, et et ja siis, kui me olime torupilli kodumaal suurte torupillimängijate meistrit ja maal esinenud. Ja kui seal kaks pool 1000 inimest saal oli täis, nad ei olnud ainsad esinejad, aga nad olid ühed esinejad püsti tõusis ja aplausi tahtnud katkeda, siis ta tundis, et see vaev ja naiste piitsutamine ja see eneseületamine, et see on nüüd tänu kätte saadud. Aga kahjuks selgi silte veri enam ei ole ja ma pean ka tunnistama enesekriitiliselt, et mul selle ansambliga side on harvaks jäänud. Aga see nende tahtmine laulda ja mängida torupill eesti lugusid Eesti tähtpäevadel ka siis paarkümmend aastat tagasi. See oli imponeeriv ja see minusse ja vahel ma isegi võrdlen vahel mõningaid teisi esinejaid, et võrreldes linnutega. Meil on midagi, võib-olla rohkem, aga midagi niisugust isa maaliku sisemist siirust ja oma kodukandi armastust võib-olla vahel Intabreetidel ei tunneta lihtsalt võib-olla alati tunnetatav olema. Aga minul mõõdupuu on Tekun tekkinud ja, ja see on kuidagi niisugune meeldiv mälestus. Ma arvan, et see jääb minusse veel. Aitäh Toivo Makk ja värskendame seda mälestust nüüd ühe palaga ansamblilt Linnutaja.