Tere päevast, alustame teatri Magaziniga. Madis Kõiv jutustab inimese olemise lugu siin maailmas, ütleb Lea Tormis täna räägimegi hiljuti Draamateatris esietendunud Madis Kõivu näitemängust finis. Nihili, mille lavastas Priit Pedajas. Ja stuudios on Lea tormisele sekundeerimas Pille-Riin Purje. Aga teatrikriitikute kõrvale olen saatesse palunud ka ühe elektromehaanikainseneri. Tema nimi on Ants Kõiv ja ta on Madis Kõivu vend. Mina olen toimetaja maris Johannes ja mis on see selline, et köiv, kelle tekst pidi nõudma külma pead ja ei mingeid emotsioone ja muud säärast, selle mehe tekst ja näidend ja lavastus on ajendanud just emotsionaalsele arutelule. Meid on nii Lea Tormis. Tõenäoliselt oleneb, mida mõista emotsioonide all sest ma loen väga suure huviga seda, mis teised on arutanud ja rääkinud ja nüüd on ju välja antud Madis Kõivu mõttelistes maailmades kunagise konverentsi juubelikonverentsi ettekandeid ja siin on nii palju tarku mõtteid sees, seda võikski jäädud tsiteerima. Aga praegu siiski ma tahaks rääkida lihtsalt inimese seisukohalt kes läheb teatrisse ja kes alati läheb teatrisse, kui mängitakse mingit kõivu, näidendid ja inimese seisukohalt, kes alati püüab endale hankida kõivu kirjutatud raamatud ja neid lugeda ja alati kuulata kõivu kuuldemänge. Kui oli aega, seda mäletan hästi, kus Kõivust teati vähe ja minagi teadsin teda füüsikud lihtsalt kui jah, kui tarka inimestega mul ei olnud aimugi, taganäidendeid kirjutav. Mul ei ole mingit ülearust harjutust, lihtsalt ma avastasin enda jaoks kirjanikku, kes on mulle väga tähtis. Ja ma ei oska seda seletada, miks ja ma ei taha sel teemal eriti targutada ja sellepärast mulle meeldis üldiselt seesama näidend, millest ma nüüd rääkima hakkame lavastusse, finis nihvile, Draamateatris. Seal alguses kohe üks naisterahvas, ütleb, et jumala pärast, kas ei saa siis üldse enam kasutamiseta, kas ühtegi asja ei saa võtta lihtsalt päriselt nagu ta on? No kus me teame, kuidas seda päriselt on, vähemalt kujutame ette, on mingi kujutlus asjast, mis on päriselt. Päriselt mäletan mina Ants Kõivu 20 aasta tagant tippi kooli päevilt, aga ma ei teadnud, siis seletan. Ants Kõiv. Noh, teadlane on muidugi palju ütelda, kuigi mad teaduse juures olen kogu oma elu on, ma olen töötanud ainult kõrgkoolides hulk aega olnud teadusliku uurimise sektoris, teadur, kuna see on tehnikateadus, siis loomulikult madisega seda võrrelda on raske, sest tema, nagu ta mitmel pool kirjutab, oleks hea meel kuldse pinud ja hakanud matemaatikuks, mis tema meelest on nii puhas ja õilis. Ja ka mina oma tehnikaga olen räpane. Võrdlusnivood on raske tõmmata. Kui nüüd finiš Niili kaasa haarata, siis juttu siis Peab ütlema, et see on kirjutatud, nagu ma olen aru saanud kaheksakümnendatel aastatel. Ja eks see teaduse tegemine praegu ja siis olid üsna suurel määral erinevad. Kui loomulik üldse oli teie jaoks see, et tunnustatud reaalteadlane filosoof võttis kätaks näidendeid kirjutama, tegelikult see näitemänguvärk on üldse selline. No tundub, et kohati sihuke palagani värk, mis asi see on, ei ole ju eriti tõsiseltvõetav. See palagani tegemine on päritud, ma ei tea, kui kaugel taga meie isalt isa tegi kah, ristiti, kirjutas kah mingeid näitemänge ja kindlasti avastas seal oper ettegi lavastanud Lõuna-Eestis Valga Tõrva kandis. Ja minu jaoks ei ole midagi võõras. Seepärast ei puutu küll asjasse, isegi mina olen viis näidendit kirjutanud ja neli tüki lavastanud harrastusgruppidega. Nii et midagi niisugust vist seal perekonnas on ja minule see küll võõras. Madis Kõiv on mõnes mõttes juba eesti kultuuris selline pisut müütiline loom, midagi suurt ja uhket on ta. Ta ise on oma vähestes intervjuudes öelnud, et see kirjutamine jah, mingil määral vajadus, see on nagu vajadus millestki nagu vabaneda. Kas ma olen nagu õiges? Jah, olete küll, ma näen, tunnetan, esimene, ma ei näe midagi, ma tunnetan, et paljud kirjanikud kirjutavad tüki, et kirjutada ükskõik siis mida tal on see kohustus kirjutada, ta mõtleb välja, millest kirjuta, mida kirjutada ja ta sunnib ennast laua taga istuma, et et siis kirjutada, kirja, panna midagi, noh, võib olla raha teenida, vaja kah elatist teenida lõppude lõpuks või kuulsust. Aga Madisel see kindlasti nii ei ole. Madison tõesti, ta peab kirjutama tänase, see vajadus ja vot sealt tulebki välja see, et ta ei kirjuta teatri jaoks ta, ta on hoolimata. Ta kirjutab seda, mis talle meeldib, kirjutada ei mõtle üldse mitte millegi peale. Ja et ta on avastatud. Noh, võibolla tal olid seal jah, niuksed kultuuriinimestega suhtetel Tartu linnas, ma pean silmas luuletajad, kirjanikud, nimesid nimetamata. Nimesid võime nimetada, sest ta on teinud ju küüni täitmine Hando Runneli ka koos, siis on Vaino vahinguga koos kirjutatud. Jahnud ütles, et härra Lõhmus paneme kannu juurde, jah, ja põud ja vihm oli ajule. Aga see ei ole ka seal midagi imelikku, et nad seal omal ajal alguses kahasse kirjutasid, see oli teadlaste juures täitsa tavaline, kui ikkagi mingisugune suurem töö oli, siis tehti seda grupiviisiliselt ja ei saanud vähemalt tehnikateaduses minu seltskonnas küll niimoodi, et enne kui üks ei saanudki suurt midagi, ta seal katsed ja seal olid eksperimentaalsed uuringud suuresti juures ja siis oli tarvis grupi ja siis need artiklid, need olid ka mitme autoriga rõhuva sõnavuses. Tal see harjumus nähtavasti oli küljes, et ta kirjutas alguses need kahasse. Kuigi ma tunnen sealt väga selgesti ära madise teksti ja kaasautori teksti ja tavaliselt on niimoodi, et madise tekst on domineeriv, aga see vajadus, jah, ma juba alguses ütlesin, see oli tal kogu aeg on olnud ja, ja mõnes mõttes ülbe suhtumine, et ta ei arvesta mitte milliga ja nüüd tänu sellele ma tulen tagasi, selle asi läks segaseks, kätte, tulen tagasi selle juurde. Ta ei arvesta teistega. No see oli niisugune pool juhus, nähtavasti mani, arvan tema hobused kuidagimoodi avastati ja leiti, et neid võib lavastada üldsegi mõelnud lavastamise peale ja seda on ka näha kõikides nendes näidendites. No üks, mis kindlasti oli tellitud, see pähkli müümise lugu Vesseliga see oli nähtavasti tellitud ja ausalt öeldes, ega ta Mul oli tellitud kui komöödia, aga ega ta niisuguste lagina naeru ei kutsunud esile. See oli ka ikkagi nende sordiini all. Kunagi ei tea, mis ajal, mida ta kirjutab, tanud on, ta võtab nii-öelda kapi põhjast midagi, võetakse tema kapi põhjast midagi välja ja, ja millal see just kirjutatud on, näiteks tema romaanidki minu pärast aken ja keemiline pulm ja nii edasi, millal nad alguses sai ta millal kirjutada on, nii et siin on need aja küsimused kuidagi segamini või määramata jäävad? Ja ma tahaks õieti rääkida just sellest, miks kõiv on väga teatri autor, algas ju sellest, et arvati, et kõiv ei ole lavastatav. Ja siis, kui selgus, et siiski on ja kui mitmed lavastajad seda tõestasid, muidugi öeldakse jah, et teda ja siis tegi otsa lahti ja neid peetakse peaaegu siiami kaksikutega, Kõivuga. Aga tegelikult väga hästi õnnestus kõivu lavastus, käinconormetil põud ja vihm, Põlva kubermangus. Ma ütleks ka, et väga noorel juba peaaegu et kõivu lapselapseks sobival Tõnu Lensment il, vähemalt see küüni täitmine õnnestus ka väga hästi. Ja see panigi mõtlema. Et mis nüüd on see fenomen, sest minu jaoks äratundmine, et ma vajan seda autoriteet, ma tahan kuulda ja näha ja lugeda, mis ta räägib, on natukene seotud ka põlvkondlikkusega, võib-olla nii nagu kõik kusagil ise on öelnud. Et kõik meie valikud ja kõik, kõik, mis me siin üldse teha saame, et nad on seotud selle aja ja ruumiga, kuhu me oleme määratud. Ja et ega meil siin väga palju erinevate ei olegi, et see on üks mingi niisugune ühine asi ja mind alati on väga huvitanud, et kuivõrd on kõivu juures tähtis see füüsiline, see tegelikkuse haistitav tasand näiteks seda küüni täitmist vaadates mõtlesin selle peale, see on küllaltki niisugune metafoorne näitlejatel võib-olla rohkem kui mõni teine kus kohas algusest peale on selge, et see küüni täitmine ja koguse intevedu ja trumpimine ja kõik see, et see on ikkagi millegi metafoorse küünise kui niisugune suletud ruum, aga ometi noh näiteks minusugusele, aga mõjus siiski kaasa ka see füüsiline, Astitavustab seente lõhn, tunne, mis on ronida kusagil mööda, lakkab Al, see või, või küüni neid heina virnu ja otsida kanapesi võis enda üldse tähendas tolm ja see, kui sa pead olema heinakuhja otsas, seda kuhja kinni trampima või, või kui sa magad küüni seintel, et kui ei oleks üldse oluline selle näidendi puhul, seal räägitakse mingitest eksistentsiaalsed mõttest asjades. Aga ikkagi ta on või vähemalt minu jaoks tema väga suur aistilisus mis on kõigis tema mälestusteraamatutes ja ikka enamuses näidendites tähtis ta vist siiski on. Aga jah, näiteks ta kirjutab saja-aastane sõda, näidendi, milles ta väidab, et kogu aeg on, seda, seda ei hakkagi üldse mitte ja mitte ainult tema eksistentsi võitlus ei ole seal ta esile kutsunud, vaid ka ikkagi Need sajad, mida me elasime üle neljakümnendatel aastatel, need on ikka väga kõvasti mõjutanud seda kunagi mõjutasid meie elu kapitaalselt siis ei saada sellest See oli Mikiveri lavastuses, ta oli tehtud hoopis teises võtmes, näiteks kui Pedajas teeb, kuidas teie kontakt selle lavastusega oli. Mina ütlesin, Madis oli nii, et see oleks võinud anda seda mulle lavastada, mille peale ta ütles, et noh, eks sa siis laval. Aga mulle tundus kah, see ei olnud selles võtmes, mis Pedase ja Normeti lavastus, aga tagantjärgi mõeldes see oli ikkagi täitsa tubli asi lavastuslikus mõttes, just et ta säilitas lõpuni selle abstraktse joone lõpuni. Abstraktne muidugi on, selline lähenes puhtale matemaatikale. Ma ei ole niimoodi mõelnud kunagi, kas lähenes, aga ta lähenes kindlasti sellele mõistmisele, et sõjad on halvad asjad. Aga sõdadest me ei pääse, aga mitte kunagi. No seal olid väga konkreetsed tegevused, aga selle taustal oli ikkagi see sõda, mis kõike muserdas oli, mis sealt välja tuli. Selle tüki kohta võib nii palju öelda, et Mikiver lavastas ta praktiliselt kärbeteta. Ja just lugesin enne lavastust vahetult ja läksingi vaatama, et mis nüüd välja tuli ja tuligi sama välja. Aga ega see ei tähenda seda, et see tükk võeti peatselt maha vaatajate puuduse tõttu, siis ega nendel teistel tekkidel kah mingit pikaajalist edu ei ole olnud ega saagi olema, sest et see on ikkagi niisugustele inimestele kirjutatud, kes tekivad ennast näitama rohkem kui ise olema. Sina lähvad snoobid, miks te nii arvate, on? Lihtsalt vaadates publikut? Jooksevad ära, ei oleks, viimases trükis oli ka niimoodi, et ma vaatasin seal poolte ridade kaupa pärast esimest vaatust tühjaks läinud. Nad leiavad, et, et see on kuidagimoodi tunnustatud nimi, et seda peab vaatama ja nad siis vaatavadki seda, aga kaua nad ikka jõuad ka, palju neid ikka? Ma arvan, et siin on küsimusi asja teine pool, et palju neid ikka on. Üks asi on see, kui teater läheb seda oma meelelahutuse rada ja siis on neid vaatajaid palju rohkem, aga ma ei pea ennast mingiks Noobiks, aga mul on alati Madis Kõivu seltskonnas hea olla. Püha ameti kohustus, ütleme siis, mul on väga hea. Aga millise tundega teie seda vaatate, kas teie suudate sealt nagu distantseeruda või on teie need sisetunded ikka hästi segaselt? Ja paraku seal ei ole midagi teha, sest sugune sugulane ja ikkagi ma tahan mõista, mida ta selle ja teise asjaga ütleb. Niisamuti kasvõi see finish nihili tahaks veel vaadata ja mõista, mis seal oli. Muide, see tükk oli vast ikka liiga pikk ka inimesed, kes kurtsid ja kirjutavad, et nad ei saanud lõpust aru, nad lihtsalt väsisid, et kaasa mõtelda lõpuni. Neli tundi on palju. Kui mõelda ka pisut kuulaja peale, kes ju tegelikult ei pruugi seda lavastust näinudki olla, siis ehk Skitseerida, et mille tunnistajad Me oleme, kes, millised maailmad seal laval siis on. Ühelt poolt on seal selline laste maailm, siis on seal üks naiste maailm sinna naiste maailma vaatab kõiv ise sisse, sellise teatud skepsisega mulle tundub siis on seal olemas meeste maaelu ja siis selle kõige kohal, nagu kõrgub siis see vana professor kui selle maailmakorraldaja valitseja või jumal ja siis on veel see nähtamatu maailm, need tegelased, kas muinasjuttudest müütidest võib ettekujutusest, aga Küsiksin Pille-Riin Purje käest, et, et milline on siis see maailm, millest sinul oli nagu kõige kergem aru saada, kus ennast nagu tunda kodusemalt, kui mõnes teises kohas. No siin oli sellest mitme kihilisusest juttu ja see on tõesti huvitav selles näidendis ja lavastuses on mitu kihti ja nüüd, kui ma olen kaks korda lavastust vaadanud, siis mul on tunne, et need keskmed olid erinevad kahe vaatamisega, et võib-olla esimesel korral kõige suuremat sedasama tundmist pakkusse teadlaste maailm ja ütleme need mõtted, et kas nüüd siis keskenduda lahendusele võidule, seal olid need märksõnad, et milleni rabeleda või, või, või millesse süveneda üldse on võimalik ajas, aga teisel korral ma nagu märkasin, kui oluline refrään on see unenägu, unenäomaailm. Ja noh, muidugi see äratundmine, nii nagu seal üks tegelane Goldberg ütleb, et ega unenäos ei saagi ühtki võõrast inimest olla. Et unenäos on alati tuttavad inimesed, et sa vaatad koos kõivu unega ikka mingit ise lenda und, see on kummaline, et kui erinevaid kihte võib sealt kätte saada. Ma usun, et kolmandal korral võib-olla veel mingit täiesti kolmandat kihti, et et neist kihist võiks arendada mingeid oma mõtteid, oma lugusid. Ja samuti jah, see, see lapstegelane, Tiiu tundub seal väga oluline, noh, seesama ettuse kummastatus ja tegelikkus on nagu olemas, et seesama suur laud võib olla täiesti konkreetne ja samas võib ta täiesti enesestmõistetavalt õhku tõusta ja ma näen küll, et tal on trossid küljes, aga see õhkutõusmine on ikkagi kuidagi irreaalne. Mis on kõivu näidendites, võib olla väga tähtis, on see varjamist, strateegia, varjamist, teater, kõiv ei anna kunagi selget äratuntavat lugu, teda varjatakse, tegelased varjavad ennast, varjavad oma loo mingeid taustu, see kõivu varjamise teater, see on see, mis on kunstile igiomane, mis on hirmus. Tähtis on see, et kunst ei ole olemas ilma saladused mille juuresolek ometi on tuntav ja teatis värkoonis võib-olla jälle väga pahasti tõlgitud ja kõlav, kõik see elatud elu slepp või, või mingisugune oma ilm, mille peab näitleja kaasa tooma, noh, võtame kas või sellesama näidendi koguse, professori poegade lugu, isegi kui lugeda läbi nüüd kogu näidend ilma kärpima ta, seda ei püüta kära seletada, me võime ainult oletada, Ta ta, aga selleks oletuseks on vaja tagasi mõelda. Jupoted, mis ajad need olid, millal see on kirjutatud, kas on seotud mingisuguste keeruliste segaste sõja aegadega mingisuguste põgenemist heka, millest räägivad mitmed kõivu muud teosed näiteks viimane kuuldemäng, üks teine lugu või mingil samal alusel põhineval filmi stsenaarium, mil või siis sellel lool, mida mängiti Draamateatri nüüd uuel avamisel, seal on kõik needsamad diilid, need lõputud eestlaste saatuse motiivid on sees, aga mitte kusagil ei avata. Milles on asi, see on, see on midagi, mida varjatakse, mis pärast õieti varjatakse miksida, et rääkida, kus on see Kõivule omale süü probleem, see mingisugune algneürgne süü, millest me täpselt ei teagi, milles seisneb teadmatus näitusel on mingi tähendus, kuidas need lapsed ütlevad, et see oli mingi endine keel, mida rääkisid fantaasiakujud või mingid nende poolt ettekujutatud esivanemad. Mis on see endine keel, jah, kui näidendi loed läbi, siis näed, et seal on olemas ka veel üks mingi Šomanistlik kihistus lõpus kas see on kuidagi seotud siis mingite tõesti väga kaugete juurde? Ürgsete päritolualadega? Ei tea, aga selle kohalolek näidendis ja lavastuses on tuntav. Aga kui nüüd sinna teadlaste poole vaadata, siis nendelt tuleb ju tegelikult see teema, et mis on siis see peamine, et kas siis olla või näida või, või kui sakraal reaalne sama teadvuses oled, kui pühendunud sama teaduses oled ja millest sa loobud siis, kui sa millelegi pühendud ja see tegelane, keda siis mängib Sulev Departsioon, Se Ansel apostaata lugu, et, et vot see oli nüüd see kohv, et noh, mis tekitas nagu ka rohkelt küsimusi, et mis ta siis on, kas ta on loobuja, kas tema on siis selle maailmalõpu kuulutaja või vastupidi tema puhul võib siis loota, et, et noh, et ikkagi midagi läheb veel edasi, mis on tõeline. Mis te arvate, Lea Tormis? Jah, need asjad ei ole laval päris täpsustatud ja tõesti kogu see teadlaste maailm on kummalisel kombel noh, ta on väga äratuntav, see haakub täiesti üldisemate protsessidega, isegi sõltumata riigikorrast ja sõltumata paljudest muudest asjadest koguse rahvusvaheliselt teadlase kuju näiteks on, on hirmuse äratuntav ka ega minusugusele ainult nii humanitaarteaduste veere pääl olnule väga kõige keerulisem kuju. Muidugi on Sulev Departil mängida siin öeldud, tagane, jäänud, kui mõelda ajalooliselt apostatasem, vist mingi usutaganeja, milles ta taganeb, kas sellest, kuhu nüüd tundub see mingisugune näilikus tamise näilisuse tasand minevat ükskõik siis teaduses või mujal elus, kas see on nüüd see, milles ta taganeb? Või taganeb ta siis hoopis sellest, mida on professor uskunud, sest tema on ikkagi jusele näilisuse maailma nagu vastand või ikkagi see viimane, viimane apostel, kes veel on jäänud siia maailma. Professor on kuidagi keerukam nähtus ja ta on tõesti viimane nihilism ei mõista täpselt lõpuni. Mida see siin nüüd selles kontekstis tähendab see nihilist. No igal juhul on ta teadlane, igal juhul püüab ta kanda mingisuguseid Väärtusi. Ta ei ole oma tööd, ei pea lõpetatuks. Veel aga on seotud nii paljude muude puhtinimlike probleemidega veel ja ta on vist ka juba taandunud sellele tasandile, mis meile kõigile varem või hiljem ehk kätte tuleb, kus enam mitte kõik ei tundu oluline, mis ümberringi käib ja just see kõivu niisugune nägelikkus on ju seotud sellega, et ega tal ei ole suurt vahet nende fitsionaalsete kujutuslike maailmade, unenäomaailmade ja reaalsuse vahel. Nojah, seda luksust saab lubada tegelikult endale ainult vana ja tark mees, et ta kuulab seda, kes talle parajasti meeldib ja ta näeb seda und, mida ta parajasti soovib näha. Seal need unenäod on vist siiski need, mis on seotud ja mingisuguste süütunnete ja ma ei tea, millega mingite keeruliste asjadega tema elus, et pigem ta tahaks võib-olla sealt unenäost välja tulla. Aga ikkagi ikkagi apostaata. Ma küsiksin nüüd Pillerinilt ka, et mis sinu sisetunne ütleb, et minu jaoks on ta ikkagi kohati selline inimene, kes seisab mingite valikute ees, kas ta teeb õige valikkuse sealt vist paraku ka hindajast endast, sest samas ju professor on tema suhtes ja kuidagi väga ärev või kriitiline. Ega ma ei oska teda defineerida, Ma teisel vaatamisel vaatasin teda ka rohkem mune näolisena ja ja neid viimase vaatuse stseene, kui alguses siis professor teda nagu kägistab ja siis pärast ta annab talle loa, ütleb, eks ole, tapa mind, no see on kuidagi reaalsuse piiril või, või kujundlik, võib-olla, aga mõistatuslik Se, Sulev Tepparti tegelaskuju on ja siin tulevad mängu veel kaks niisugust saladuslikku märksõna, üks on see hullumaja, mis on seal ülakorrusel ja teine on siis klooster. On vist nii, et professor on see, kes ütleb, et tema ei ole kunagi kloostris olnud, Japostaato ütleb, et kõik. Me alustame kloostrist misse. Klooster siis on, kas see on mingisugune puhaste mõtete paik või pelgupaik või puhta vaimu kalts või kõige rohkem vastamata küsimusi on just selle Sulev Tepparti tegelaskuju ka minu meelest. Aga siin ongi asi, et ega vist kõiv ei saagi lõpuni täpsust, kuigi ta kasutab ise ka kindlasti loogilisi kategooriaid ja tal see matemaatiline struktuur on, on kusagil noh, lihtsalt sees ja see tuleb iseenesest on tegelikult kõik, mida ta tahab ja oskab öelda ei mahu lihtsalt lavale ära. Miks kloostrist võib-olla ta mõtles jah, mingit eraldumise ruumi või seda, mida ta mõtleb ise matemaatika all, et et matemaatika on puhas, arvutamine on puhas mingisugustest, elulistest asjadest, noh, see on seesama jutt jälle, et kasutagem Marion ette, sellepärast et too liiginimlikku kaasa, see on seesama matemaatika ei too liiginimlikku kaasa, arvatavasti kui sa allud selle arvutamisele, mis, mis lõpuks arvutab juba sind mitte seda enam ise järk. Võib-olla Klosse tähendab seda, aga ma arvangi, et see tähendab paljusid asju. Tähendab, see teebki põnevaks. Minu meelest keegi ütles, kui menüüd sinna Anselmi taha ikka pidama jäime, kas Mihkel Mutt või oli see keegi teine, ütles päris hästi. Mingi melu seal ümber võib olla varjutata natukene liiga ära, ega me lõpuni teda ära kindlasti seleta. Täna seletame Draamateatris äsja esietendunud Madis Kõivu finis nihilit ei millegi lõppu. Ja nüüd on arvamiskord Ants Kõivu käes. Tema on Madis Kõivu vend. Aga seal on ka, no kuidas öelda, niisugune nägelemine isegi ütleks niimoodi, varastamine ideede varastamisega on tegemist paraku ja selline teatud määral intriig seal ümber ikka toimub, mis muidugi on ääretult halb ühest küljest kuidagi masendav neid inimesi, kes seda teeb, aga teisest küljest jälle sunnib, torgib tagant. No ja mulle, kui mina läksin sinna vaatama sisse, tekkiski selline arvamine, võimalik, et ta, ta ise elas väga raske löögi kunagi 80.-te aastate lõpul küll, nii ma ei tea, siis kirjutati, kas ta natuke on parandanud ja seda sisse võtnud, kus keegi tema töö võttis üle, aga sellega ta oli harjunud, seda, neid ideid oli ikka genereerinud ja teistele jaganud ja teised neid kasutanud ja tänane sellest ainult hea meel, ainult et tema töökaaslased siis kuidagi lasid seal vaikselt omaks võtta. Ta, ja nagu natuke irvitasid isegi Madismine, noh näed, asetsesid need maha mängida ühel inimesel, kellel ei ole mingeid võimeid. Ja ma läksin niisuguse arvamisega ta nüüd kuidagi seda seal oma finis nihilism ka kajastab ja võimalik, et ta kajastas ka, aga see oli nii varjatud kujul siiski otseselt ei märganud, aga selline nägelemine ja selline asi on seal alati, seltsimees Aleksander on alati seal, siis on mingisugused niisugused inimesed olnud. Uudo, kes tikkis targutama, need on need äärmuslikud juhud, seltskond päris teadlasi, kui neid nimetada võib, toimetused eraldi. Meie panime tähele, kui tuli jutuks professori tegelaskuju, keda mängib siis Ain Lutsepp, kelle silme läbi või kelle elus kogu see lugu juhtub. Paratamatult me nagu peaaegu samastasime seda professorit Madis Kõivu endaga, et kuidas teie suhe siis selle peategelasega seal oli? No siin läheb jälle kuidagi isiklikuks ja piinlikuks tundes oma venda ikka piisavalt. Mulle tundus küll, Ta ei olnud seal professor väga laias plaanis, ehk ehk, aga, aga see on nii, et ma olen niivõrd palju selle asja sees, ma mõtlen perekondlikust mõttes. Et mul on raske seda objektiivselt hinnata, ma lähen ikka subjektiivse peale välja ja siis siis on nagu on näiteks madise ei unusta midagi. Jah, aga professor unustas kõik. Eks teadlased oli ikkagi enam-vähem, kui nad on tõsi teada, sest ma pean silmas, ma ei räägi neid. Kiibitsejad, nad on ikkagi mingis mõttes ekstsentrilised koha pealt on neil ikka kõvasti puudus ja teise koha pealt annate siis andekad või üliandekad, kuidas keegi. Aga kas sellel vanemal põlvkonnal nagu oleks ka mingisugused kohustused või mingi vajadus, et ikkagi, nagu ta edasi kestaks, nii nagu sa tahad edasi kesta oma lastesse? No see on kindlasti nii jah, et mitte ükski teadlane, mina arvan. Ja ma tunnen niimoodi, ei taha minna hauda ja viia kaasa iseenda mõtteid, avastusi, teooriaid ja nii edasi, ta tahab selle ikka välja öelda ükskõik kus, et kas, et koguda kuulsust või et teha midagi kasu rahvale. Pigem see esimene ennast siis ikkagi õige, aga et salastada, no ma mõtlesin välja ja mina selle hauda viin ja vot see on küll kasulik asi, aga ma ei ütle seda kellelegi, et teda ei olemas. Nii et kui sul need käsikirjadega kuskil seal puhvetikapinurgas on, et sa oled ikka nagu huvitatud, et võti oleks sinna puhvetikapi nagu olemas. Jah, ja ma arvan miskipärast, et, et kah võtme küljes oleks nimi, kelle puhveti kapsa nüüd on. Õpetaja ja õpilase suhe või, või lugu, see on siis vana professori ja selle nii-öelda taganeja Ansel apostada on ta nimi ja mängitada Sulev Teppad kohati nagu hoomasid seda ja siis tekkis küsimus, et kes millest on taganenud ja mis on siis ei millegi lõpp, peavad need kõik need küsimused. Kuidagi oli suure äikesepilved mu pea kohal, aga, aga ma vist jooksin sealt äikese alt ennem ära, nii et kes on teie jaoks aansel apostaata üldse tüüp son. No selliseid kindlasti on olemas, kes poevad professori külje alla aga mina kuidagi mõistsin seda teisiti, seda näidendit Pedajase poolt säetud näidendit kuidagi teisiti, et noh, et sa seda teadust või ära tee, kuidagi kõik lõppeb, nagu algabki Tseebitakse sebitakse, aga tulemus on ikka see, et surrakse maha ja ja uus põlvkond kasvab peale ja võib-olla see mastaabi ta võib-olla ei saa. Noh, see lahtised. See on lõpuks ikkagi teatritükke, me hakkame siin arutama kõivu ütlemiste ja maailmade ümber, aga laval loovad selle maailma ju ikkagi inimesed. Näitlejad milline see maailm on? Kindlasti Sulev Depart sobib, seda on seal mängima. Aga midagi on tal nähtavasti ka enda jaoks veel täpsustamata. Midagi sellest, mis seal nüüd näitleja peab täpsustama enda jaoks või tundus see mulle anti esietendusel niimoodi. Võtame siis nüüd neid teisi tegelasi, mõni neist oli ikka juba väga täpne või lihtsamad ka elus äratuntavamaks. Noki edastav tillerinud valib kaardipakist. No selles mõttes, kellele on jah kergem niisugust hinnangut Rolli siseselt külge riputada või kes on niisugused äratuntavad tüübid, no üks on kindlasti see maailmateadlane Launcolterit, keda Guido Kangur mängib, et kes ütleb, et noh, et endale nime teha või kohal olla, peab lihtsalt rääkima, rääkima, käima igal pool ja ja et niisugune filosoofilise mudu ei, ei paku talle midagi. Või siis seesama ametnik kummalise nimega Benzoben Otso, Mait Malmsteni väga tabavas niisuguses kariteeritud osalahenduses, kes kogu aeg püüab olla väga asjalik, kes kogu aeg kiirustab, vaatab kella, kes ilmselt ei saa paljudele asjadele üldse pihta, mis selles teaduses toimuvad, aga alati väga enesekindla näoga kõike ütleb ja siis samas püüab siis ka flirtida selle Leaga, keda Maria Avdjuško mängib, kes koos emaga satub sellesse maailma ja kellele väga huvitavaid saladusliku dimensioone seal sellesse sellesse ümbrusse sisse elades ja muidugi ühe viimase aja hiilgab oma rolli teeb Mari Lill minu meelest selles ema rollis, kes satub sinna professori laua alla ja seal sureb. Ja samuti mulle väga meeldis, kuidas Harriet toompere mängib Tiiult. Seal on nii palju kihte, seal on seda lapse otsekohesust või niisugust isegi julmust võib öelda või täieliku arvamuste vabadust ja sekkumist täiskasvanute maailma nende reeglitega nende reeglite järgi olemist-elamist ja samas ühel hetkel siis, kui tema ema ära läheb, siis mingi murdosa jooksul on näha, kui haavatav see laps on või kuidas teda puudutab ja kuidas ta siis niimoodi trotslikult ennast uuesti kehtestab või ütleb, et ma pean ka iseseisvalt. Hakkama saama, ta on lavastuses võib-olla isegi kuidagi jääb nagu rohkem peale kui lugemise ajal sest see tinglik võtta nüüd, et lapsed, kõik on täiskasvanud inimesed, noh see on kõivu puhul kuidagi, see tuleb nii loomulikult välja nendes lavastustes see tuli sellest tagasitulemise sisa juurde ju väga endastmõistetavalt niuksed, vanad mehed äkki tulid ja õuest mängimast ja ajasid oma poiste Ergliku asju edasi ja siin on täpselt samuti see üldse ei häiri, aga Tiiu jah, mulle ka väga istus, kui sa sarjad seda tegid. Täpne ja muidugi tema kuju hakkaski kandma kõike seda, mis vist kõige puhul on oluline, noh, et millest inimene üldse paneb oma maailmapildi kokku kuidagi kuskilt algusest peale, et kui palju seal on mingeid kujutlusi oma päritolust ja sest temaga koos tuleb esivanemate ja perekonna teema, kus ta ka ilmselt ajab kõik segi. On mingid oma kujutlused sellest, kes seal on olnud, missugused nad olid, need segunevad mingisuguste muinasjututegelastega ja, ja kõik see tegelikkuse muinasjutt läheb veel segi. Siis see, mida ta kuuleb või mida taipab sellest, mis ümberringi toimub ja kuidas äkki mingeid väga teravaid küsimusi kogemata nagu esitab ja nagu saaks kõigest juba väga hästi aru, teisel hetkel jälle on näha, et ta lihtsalt mängib võib-olla siis reetsemat täpsematut, need tüübid sellest mingist teadusemaailmast või ükskõik millisest praegu funktsioneerivast sellisest kooslusest, noh, kellel on vähem võimalusi mängida, aga kes on väga täpsed, need on Tõnu Aav. Kes nüüd jah, ilmselt on pärit küll just sellest sealt 80.-te aastate maailmast veel see teaduse juhtiv tüüp, aga praegu võib-olla natuke teises ilmingus, aga nad on täpselt samuti olemas, ei samuti ka niisugused väiksemad portreed nagu Tõnu Mikiveri, Benjamin või Benjamin, siis mis on, nimed on üldse väga kummalised. Hõngulist oli juba juttu ja tema tõesti on ülimalt äratuntav Mait Malmsten, täpselt samuti ja väga vaimukas, tal on ikka väga palju vahendeid. Peab ütlema, kui silmas pead, mida ta kõik viimasel ajal mänginud on, siis et ta niivõrd hea karakternäitleja on, seda ei oleks küll veel mõnda aega tagasi osanud arvata ja muide väga huvitava tüpaaži, aga väga äratuntava tüpaaži loob Tõnu Oja, kes ka ei tee päris oma tavapärast rolli, vaid, kellel on ei ole võib-olla väga suurt nii suur tähendus, siin aga, aga kes on väga märgatav, äratuntav ja samuti ka Lembit Ulfsaki tüüp äratas ju saalis ka suurt niiskust, äratundmisrõõmu võib-olla rohkem kui need teised. Selles lavastuses ei ole kõivul need naised väga olulised olnud. Ütlen ma julmalt ja lapsesuuga. Kui ma nüüd mõtlen kõik kõivu näidendid läbi, siis naistel põnevaid rolle on rohkem, võib-olla näiteks põua vihmas. Ja tegelikult siin ju on ema ja see lea on ju huvitavad rollid. Ja Avdjuško on just sellepärast huvitav, et kuigi ta on ka mingisugune kummaline tüüp, kes on õieti ka äratuntav, aga samal ajal tal on kogu aeg mingi saladus kaasas ja me ei teagi, puni täpse tema niisugune jäik olek, et ta tahab seal seda teha, ta tahab seal keskkonnas olla, samal ajal ta väga jäigalt ta teab. Ta ei ole puhas niisugune sekretäri, ametniku tüüp, kes käibe kirjutab kõiki niimoodi üles, kuigi ta on selles funktsioonis seal, kes võtab nagu võimu enda kätte, hakkab seda asja juhtima, kuidas kõik käib, kes mida peab tegema. Mina nägin temas küll ainult usinad ja pisut lihtsameelset naisterahvast, aga. Nendel hetkedel oli temas midagi ohtlikku või soov kuidagi võim võtta, see läheb, keerab selle kapi luku ja on küll saladus. Aga noh, võib-olla ma mõtlen välja siis nüüd nimekaim või ma ei tea, miks ma tahaks temas näha midagi rohkem või õieti mulle tundus, et sellel saavutiusco olemises oli midagi rohkem, aga noh, võib-olla ei ole, aga siin on veel naised, on need professori ninjad ja vabad tehnokraadid lisaks. Miks nad on vabad tehnokratid, sellest ma ausalt öeldes aru ei saanud. Fla keegi teine sai, ma lihtsalt ei saa täpselt aru, mida see tähendaks siin antud juhul. Aga kui ka kõivu jah, kas ta arvab, et ei, küllalt, ei tunne neid või võitäit taha või ei ole ka selles meeste loos nad nii olulised, et ta ei taha neist pikemalt rääkida, aga samal ajal ta tabab mingisuguse asja väga ära, tabab ära, et sellest meeste, niisuguses kaootilises enesekehtestamises ja oma asjade ajamises on midagi, mis on naised surmani ära tüüdanud. Tähendab, naistel on mingisuguseid arusaamise elust, mis on teistsugused, aga nad ei hakka sekkuma, nad ei püüa isegi ennast otseselt kehtestada, nad püüavad kuidagi mööda sellest elust siiski haarata enda jaoks ka mingit oma elu veel. No tegelikult ju üks neist, keda mängib Ülle Kaljuste tegelane nimega aasta on ju üsnagi olulisel kohal, tema on see, kes valdab sellist paika nagu hullumaja, tema on nagu mingil määral see diagnoosi panija või, või, või see, kellest sõltub üldse, mis edasi saab. Tema on ka see, kes lihtsalt jõhkralt öeldes varastab professori tagant tema töö ja annab selle konkurendile. Nii et, et siin on nagu sellesse aastasse minu arvates koondunud noh, kõik see pahelisem pool, mis üldse võib nagu mehe silmis naises olla, et ühelt poolt Ta valdab hullumaja, teisalt annab sind ära ja, ja siis noh, nagu selle kaudu üritab sind nagu ka allutada, lõpuks jätab veel lapse maha ja läheb Ameerikasse ära, eks ole. Maailmateadlasega koos teeb oma valiku, mis on tema jaoks nagu kasulikum. Jaa, aga selles valikus ei ole mingit erilist rõõmu, vaat see on just nimelt see, et ots noh, et kaua võib. Et kaua ma nimetasin, olen, kuulan pealt neid õiendamisi, kuulan pealt neid arutamisi, mitte midagi ei muutu, jääd ka niisugune natukene ka enesele või mingitele oma unistustele käega lööb niisugune ratsionaalne valik. Ta teab täpselt, mida ta nüüd peab selleks tegema. Ta näeb, et sellest apostaatast ei ole asja. Ja, ja see ei olegi kõik, ainult nii väga primitiivne, ta lihtsalt otsustab, et ta nüüd läheb. Tõenäosust tuleb varsti tagasi. Aga sellel hetkel tal on lihtsalt vaja minna. Aga siiski kõivu naised, neil on mingisugune teadusenesekehtestamise järele ja, ja ma ei ütle seda ainult hukka, mõistaks ta nagu tundub, et ta saab neist natukene aru nende sellest allutatud seisundist, aga ta ei taha sellesse eriti süveneda. Siin ma vist jään vastuse võlgu. Ma isegi mõtlesin selle ema üle ka järgi, aga ma ei saanud tast aru pärisest, mis ülesanne tal seal ikkagi oli? Aasta muidugi sebis seal ja kuidagipidi see, nähtavasti see psühhiaatri amet talle ka mingisuguse varjundi andma ta andis, küllap ta andiski, selles mõttes, et noh, läksid niisugused kõnelused, lahtiseletamine, hullumaja, ma pean ütlema, et ma ei saanud vist päris hästi aru. No see lea muidugi oli väga selgelt üks tüüpiline sekretäril, aga see just nagu kukkus sellest seltskonnast välja ka niisugused on alati olemas. Aga otsesest east ma tõesti saanud aru niukseid, isiklikke niisugusi, suhteid mingisuguste ülikonnategijatega hinkijatega, ma ei tea, lihtsalt reaalsest elust autoriga ja seal ma kah ei saanud päris hästi aru, see oli ilmselt vist kaldun arvama, et see oli Pedajase poolt natuke üle võimendatud. No mingisugust elevust saali tuua siis laualusest stseenid. Noh, nii-öelda teatri poolt vaadatuna tundub mulle, et see oli üks mari lille parimaid rolle viimasel ajal mängida seal laual seda seda grotesksed. Ja lõpuks siiski väga inimliku ema ja noh, ta ka kindlasti tegi meile nagu pisut lähemaks selle teise maailmas Nojah, tal on niisuguseid tegelasi muidugi alati, kui tuletada meelde varasemaid filosoofia-alaseid siis seal on kah alati üks. Mingi paar, kes ajab oma jura. Täpselt nii sees aga need, ma tundsin ära sealt eelmistest asjadest. Minagi tunnen neid inimesi, kus ta on need maha kirjutanud või nagu praegu öeldakse, malli võtnud, aga seda enam ei tundnud. See on nagu mingisugune leitmotiiv, mis oli Ginis nihilise, mis on ju ka teistes näitemängudes olnud seoses süüteema, et ka siin professoril lasus nagu mingisugune süü, samad Mari Lille ema oli selle süü esiletooja nagu professor pisut unustas, et mis see kõik oli, aga noh, mingisugune selline varjamine ja süü jooksis sealt läbi või see on see, see, see pärispatu juba, et oleme patused selles sellepärast et oleme sündinud. No paistab, et ta sinnapoole tüürib, jah, sest nagu ma juba ütlesin, see ema asi oli mulle võõras, aga see asi ei ole veel põrmugi võõras. See on tal igal pool mängus muide ka eraelus nii et mingisugust süüta tunneb ja kui nüüd mõelda neid mitte niivõrd näidendeid vaid no võtame kasvõi tema kõige lihtsamalt kirjutatud või millele ta laseb läheneda ka teistel paremini ja see on siis stuudio memo raekus, ta on juba seitsmenda osa kirjutamise juures seal kogu aeg, see, see tunne on tal mängus ja teda ei saa, sest laht ja aga see on jah, nagu te ütlesite, on nagu pärispatupooled. Kas tal on üsna vähe sellist asja, mille pärast ta võiks kahetseda, ta on seda teinud, no küllap on, igal inimesel on neid muidugi on, aga pigem on selline, et ta ei ole suutnud seda teha, mida ta leiab, et inimeselt on nõutud kõik ta on jah, väga palju teinud ta nüüd lähedale isikliku, siis. Aga samal ajal kõiv on ju ka väga füüsiline, isegi tema sõna on kuidagi niisugune noh, mitte ainult kusagil kõrgetes kate korjates vehkleja, vaid ka eluliselt konkreetne ja muidugi teater konkretiseerida veel, et kui me nüüd mõtleme selles lavastuses Mari Lille mängitud ema kuju, siis lugedes ka jah, see on huvitav ja just need äraseletamata jäänud ja selle tegelaskuju poolt ka ilmselt sassi aetud mingid sugulussuhted ja mingid minevikku süüdmis kuprofessoril hinge peal oleks midagi mida ta tahab temalt, et saada kõik need on jah, lugedes samuti põnevad ja tajutavad ja hakkad mõtlema, mis seal taga on. Aga kui sa näed laval teda, kuidas Ta on füüsiliselt, kuidas kunstnik Pille Jänes ta riidesse pannud, me tunneme ära selle inimtüüpi, keda elus palju näinud, aga huvitav on see, et ta hiljem avaneb kõigis neis ülikonda, millistes lauaalustes stseenides, mis pööravad kuidagi noh, väga eksistentsiaalse eks või katedraal pakiliseks. Vot see äratundmine, et niisugused väliskuju ja sellise koomilise karaktertüübi taga võib peituda oi kui palju arusaamatuid ja, ja teadmatuid tähendusi. See teebki kõivu teatrist käigu teatri. Selge see, et teater on koht, mis alati lihtsustab. Esiteks, kui on väga mitmetasandiline teos, siis ta ju paratamatult juba oma valikuga lihtsustab, ei saa kõike valida, isegi kui ta läbi aga kõivu, näidendeid tuleb kärpida ja teiseks ta konkretiseerib, tähendab see, millest ta räägib, on silmapilkselt, tuleb silme ette, kui kujutlus, pilt, ma mäletan, kuidas filosoofipäevas näiteks oli niivõrd võimas, et seal ma sattusin näidendit lugema, enne ma vaatama läksin. Ja see, kuidas ta rääkis, mis kõik seal vaateruumis lavaruumis on, seda ei saagi teadilt nõuda. Saab olemas olla ainult näitleja kaudu, juhul kui näitleja seda endaga kaasas kannab, jääks sama asi on ka selle näidendi puhul, et siin on niisugune kohese alguse kirjeldus, proloogi alguse kirjeldus, simman enne vaatasin ja siis lugesin. Ja vaadates loomulikult seisan häirida ja ta oli väga hästi tehtud koguse proloogi kujutlus seal mingist tuulest ja tormist ja sellest nähtamatust veskist, mis kusagil on ja sellest mitte haakuvast dialoogist ja kõik see, ta oli väga hästi tehtud, ta andis vajaliku meeleolu. Aga ometi, kui lugeda seda kõivu enda kirjeldus, siis hakkab kahju. Seda kõike ei saa teatris olla, et nägelikkus ja see aistitavus, mis on kõivu lugedes täiesti olemas, see siiski aitab kuidagi teatril panda aimu millestki, mis on selle Astitava ja otseselt nähtava ja isegi olmelise taga ja miks kõiv sobib veel teatrisse sellepärast et see tema nägelikkus jäestitavus. See on ju kujutus pilt, aga kujutluspilt on üks asi, mis näitleja puhul on üks kõige esmane, millal näitleja suudab meid kaasa haarata, millal ta meid mõjutab? Ta paneb meid kuulama, siis ta tõmbab tähelepanu endale siis, kui tal on väga täpne kujutluspilt ja kui ta suudab seda suunata saali. Ja just sellepärast sobib hästi kõiv kogu omasele nägelikkusega ja oma kujutluspiltide loomise võimega teatrisse Öeldakse, et ta tuli ja tõi jänese lavale kaasa ja ta tuli, ta ei teinudki midagi, aga ma vaatasin teda ka kõivu puhul on kasutaja, ta ise kasutab seda kohaloleku mõistet väga palju, see ära tundmise avalik kohalolek, ma ütleks, et kõik, kõik olid omal kohal, me ei ole õieti veel rääkinud professoris või ma rääkisin rohkem Kõivust pidases ühtlasinud seppa. Ka on need esietenduse alguses, et ei saanud nagu päris kohe järje peale ja kõik tekst ei tulnud saali ja mõned, aga see kestis väga lühikest aega ja hiljem läks ta ikka väga nauditavaks. See kohaloleku sisemine intensiivsus ka siis, kui ta näiliselt magab, kuskil seal tugitoolis väga-väga pikka aega. Ja samal ajal tajun, et ta on ükskõik, mis und ta pärast sel hetkel läheb, kui tegevus ei käi just otseselt temaga, ta on seal olemas kogu aeg kohal. Jaa, Lutsepp professoriga tegelikult tekkis meil endil ka selline väike segadus, et kui me hakkasime meenutama seda lavastust, siis me ei mäletanud enam, mis sellest professoris sai ja tundus, et see on umbes nii, nagu et nad nagu jumala kohta küsida, et noh, et kas ta siis on olemas ja ma ei oskagi nagu nagu vastata. Me ei tea, kas ta on juba surnud, no tõenäoliselt aga võib-olla ei ole ja see ei olegi vist nii väga tähtis. Sest nüüd laval vastuse, kus on ära jäetud näidendi lõpust üsna paljud tegevuse käänud välja jäetud ka üks pikk jutustus, mis võib-olla ei ole oluline selle lavastusega seoses, aga seob algust ja lõppu. Laste teema seob seesama Tiiu, jah, me ei tea, mis seisus see professor seal on, aga vaevalt temast eriti enam selle elu juhtijad või selle maja eest vastutajat on. Aga kas mitte lavastuses siiski lõpus ei jäänud kõlama nüüd ühekordse vaatamise järgi ei julge öelda. Ikkagi see, et Tiiu võtab vastutuse enda peale. Ta ütleb, peab keegi olema, kes meie eest hoolitseb. Jah, see moment, aga siis päris lõpus ikkagi lapsed jäävad mängima seda oma keerukuju või mingid seda kivi ja see, see lastejooksmine või see, mulle tuli meelde, et samamoodi oli Vanemuise elli lavastuses, et kui Elli oli läinud oma teispoolsusesse, siis lapsed jooksid üle lava ja tilkasid, et see mingi mingi elu kestmine või see märk selles on. Ja jälle see mäletamise meenutamise protsess, professori vaev ühe lillega kallaga seotud ja me ei teagi täpselt, mismoodi. Aga jällegi see on see, mida kõik inimesed söövad ära tunda, et oli mingi assi, millel oli tähendus ja ta ei tule meelde. Seda professori tekstis on seal ju niivõrd täpselt öeldud, et seda tahaksin isegi ette lugeda. Terve eluaeg tuletab inimene meelde, mida üks assidele meelde tuletab. Ja ei saagi teada. Me peame midagi väga tähtsat olema, võib-olla see kõige tähtsam. Mul endal on üks Tammsaare lemmiktsitaat seal, ütles ta kunagi, kui lavastati tema Andres Pearu siis ta ütleski, et elus ei ütle meile keegi, mis on tähtis ja mis on tühine hakat, milleks teater üldse on, ütlen ma endale teatris võib-olla öeldakse seda isegi näiliselt nii keerulises ja laiali pudenevad hajuvas näidendi tervikus, nagu on kõivul ta ikkagi korrastab elu meie jaoks. Kui neid filosoofi lugusid mõelda kasvõi kokkusaamist või, või kasvõi Philosophy päeva võib-olla nii nagu me kippusime mõtlema, et professoriks Madis Kõivu ennast nii, võib-olla me mõtlesime ka filosoofide puhul mõne neist madis kõiguks. Et ta on kandist väga vaimustatud siis võiks ju niisugused mõtted seal tekkida, pigem siis juba kokkusaamine jah, seal vast, kus ta oli selle kahe filosoofi peale ära jaganud iseenda. Ütleme selline näide nagu tagasitulek isa juurde, kuidas teile endale vaadata oli, seda, see oli ikka väga intiimne lugu. Nüüd ma lähen teema juurde, ma ütlesin, on veel üks niisugune omadus või võib-olla isegi viga, et kui ta on midagi pähe võtnud, siis sealt on väga raske midagi välja visata. Siis ta on väga jäigalt enese juures kinni, isegi kui sa tood teatud faktid, et vot see ei saanud olla, see ei olnud niimoodi, siis ta neid ei võta suurt arvesse. Ei viitsi mõtelda, et kas ikka oli nii, ei olnud, aga noh, jäärapäiselt ta on siis kirjutanud kõik oma teosed, mis puutuvad nüüd otseselt reaalsesse ellu näidendeid, mis tema elu mingil määral käsitlevad seda stuudiumi, aga kirjanduse kunsti seisukohalt ma ei vaidle vastu. Sest kõik muidugi on seotud mälu mõistega, minu meelest teater üldse on mälu. Teater on üks osa rahvuse mälust, kui nüüd niimoodi pidulikult öelda ja, ja ka igaühe individuaalsest mälust ja see kõivu mäletad mõtlemise protsess, mida nii huvitav tema raamatutest lugeda, see on ju olemas ka teatrist ja see tunne, mida nüüd siin professor Ain Lutsepp näol aeg-ajalt edasi annab see mingisugune ääre peal see äratundmise piiril olek. Ma usun, et see on kõigile inimestele kohutavalt tuttavat, see pisut veel kohe-kohe saab kõik selgeks, kohe tuleb, et see ongi asi, mis minu meelest teati, teeb asendamatuks, mida ei saa nii hästi vahendada ühegi teise kunstiga kirjanduse vahenditega, mitte lihtsalt see korraks tabatud tabamatuse puudutused, teatis võivad sündida mingid niisugused hetked, need hetked on ju olemas ka elus ja nad võivad olemas olla raamatut lugedes, kus mitmed asjad jooksevad kokku, kui mingi kellelegi asend kellelegi poos, mingi öeldud lause või sõna mingisugune intonatsioon, mingisugune valgus, mis parajasti temale langeb. Ühesõnaga väga palju asju, mis just Teatris saavad korraga olla ja esile tõstetud seal laval, selles avaldumise kohas selles maailmamudelis tekib äkki üks niisugune hetk seal tundub, et käib üks välgatus. Välkvalguse mõiste on isegi vist kõivul kusagil näidendis olemas. No tarka EP annust lugedes sain ma teada, et seda võib nimetada epifaniliseks hetkeks miks mitte kus midagi nagu lööks ennast läbi sättida. Et see on mingi kõige lihtsam asi, mis seal laval praegu on, aga selle taga on midagi igavikulised või selle taga midagi olulist selle taga midagi inimese elust rääkivat. Ja kui teater üldse võib-olla filosoofiline, siis selles mõttes ta ongi. Sest kui kõiv ütleb. Ma jätan miljon asja tegemata jätta ainult ühte asja teha. Ja kuidas sa sõnastaksid selle ühe asja, küsitakse tema käest ja ta ütleb, ma ei, võis sõnasta, sellel puudub konventsionaalne sõna. Sellepärast käin siin ka kassina niimoodi ringi, et kui ta ise juba ei saa sõnast, mis on see asi, mida ta ajab, siis mina ei oska seda ammugi. Aga just ikka see äratundmine, ma tunnen ära, mis asi see on. Aga tunne, et see asi on ka mulle täpselt sama tähtis. Ja ma tunnen ennast, aga lugedes aga teatris, kui see on vähegi hea teater ja minu meelest see antud lavastus oli hea teater, kuigi seal võib asja kallal nuriseda, aga lõppkokkuvõttes ta oli hea teatel siis see on seal olemas, siis tuleb meelde, kuidas ütleb kadunud Krjukov selles tagasitulekus lavastuses, mis oli selgem, võib-olla selgema looga, isegi lavastus natukene, kui see käesolev ütleb, et just seda ära seletamatustma nüüd tunnengi ära. Just seda ära seletamatust üritasime me siin täna sele seda jutuks oli hiljuti Draamateatris esietendunud Madis Kõivu uus näitemäng finis nihilin, mille on lavastanud Priit Pedajas ja tänase saate seletajad, olid teatrikriitik, rikud Lea Tormis ja Pille-Riin Purje ning neile sekundeeris tehnikateadlane Madis Kõivu vend Ants Kõiv. Küsimused esitas ja saate toimetas maris Johannes kuulmiseni ja kena pühadeaja jätku.