Ühiskülastuskülastus. Inimesed on välja või viis. Õitseb jaanimaa vahetult pulli kirja Meie esimese ühiskülastuse saated seal sattusime Türil asuvasse Eesti ringhäälingu muuseumi just sel ajal, kui seal oli käimas tegelik ühiskülastus ja mitte sugugi tavaline, vaid Soome estofiilid. Rühma külaskäik. Muuseumi direktor Juhan Sihver oli ise auväärsele põhjanaabrite seltskonnale muuseumi põnevamaid eksponaate tutvustama. Sel aastal. Ei ole kolmele. Ja siis küsimus. Et kui ustav ringkäik lõppes suveks avatud virtuaalsel näitusel, kus sai kuulata eri aegadel Eestit juhtinud suurte meeste kõnede üsna eripäraseid, helisalvestisi. Ja siis oligi ligi tund aega kestnud köitev ringkäik läbi ning võisime rahus soomlaste grupijuhil tanu Marttilalt lähemalt järele pärida. Miks lakk, kuidas? Just praegu lõppes teie ringkäik siin ringhäälingumuuseumis. Kust kandi rahvas nüüd siin külas oli? Me oleme Soomest laisem, kultuuri justavad virku. Ja me koostöös Tallinna Pedagoogilise seminariga oleme korraldanud Eestis eesti keele ja kultuurikursuse ja selle kursuse raames oli meil nüüd tutvumine raadiomuuseumiga. Missugused muljed kõige eredamalt meelde jäid? Kui isiklikest muljetest räägin, siis muidugi ma olen Eestiga olnud seotud 66.-st aastast peale ja kuulasin alati on väga palju ja, ja tõesti huvitav oli näha asju ja näha raadiosegajad, mis mind ka segas, kui ma katsusin Ameerika häält kuulda ja väga tore muuseum on ülepea üldse küsiksin kohe vahele, et kas te omal ajal ka soomekeelseid saateid kuulasite Tallinnast? Oh, seda ma kuulasin ka valikuliselt, just teatud tagamõttega. Jah, et kui me selle lõpetame selle ringkäigu just seitsme nägemuse juures Eestist, siis ilmselt võib arvata, mida sealt tollal räägiti. WD, Eesti raadiosaated, need olid? Noh, eks ta on olnud selline propaganda ka mina kuulasin pühapäevaseid saateid, sest seal oli alati oli kontsert ja sinna sai saata soove. Mina võtsin järjest kõik isamaalised laulud, tahtsin ühe teise järele ja saatsin, soovisin neid isamaalisi laule ja kõik mulle mängiti seal ilusti ära ja ju nad siis mõtlesin, et kesse vool, soomlane, joon, kes sellist soovib, aga, aga ma sain ikka niimoodi natuke segada neid saateid. Väga hea meel selle üle. Ma küsiksin veel, et kas Soomes on ka selline ringhäälingu muuseum olemas? Minu teada Lahtis on, aga ausõna, mina ei ole seal käinud. Nii et te olete käinud Eestis, aga oma kodumaal pole jah, no alati Ongini. Ühiskülastus. Ühiskülastus. Ja nüüd me saime siis jutule ka muuseumi direktor Juhan Sihver iga, kui nüüd iseloomustada ringhäälingumuuseumit, kui palju teil on siin museaale eksponaate? Kui paljudel on külastajaid? Niisugused üldisemad arvud? Kogu suurus 4000 ringis. Et siit on muidugi väga palju puudu, mida ei ole jõutud veel dokumenteerida, sest noh, see töö käib ju tänapäeval ka niimoodi, et inimene toob vahest näiteks fotokogu täiendust kastiga, milles seda ei ole isegi vaadanud ja ütleb, et kui teie ei võta, siis on prügimägi järgmine koht. Et see on siis nagu kogude poole pealt ja külastajatega on meil siis lugu nõnda, et möödunud aasta külastajaid oli 6199 mis on väga hea tulemus, meie juurdekasv oli 1300 külastajat, et, et see oli suur samm ja eelkõige ilmselt tänu pedagoogile, kes käivitas kooli õpilastega need programmid. Nii et ega me kurta ei või, aga Me ei taha ka salata, et me oleme valmis vastu võtma märkimisväärselt suuremat hulka külastajaid. Asukoht on ju ideaalne Eestimaa südames suurte teede ristumiskoha lähedal kunagise 196 koma kuuega meetri kõrguse tüürimasti. Noh, võiks öelda läheduses selle asukohavahetus läheduses, et ilmselt külastajaid võiks ikkagi tegelikult märksa rohkem olla, kui nad teaksid, mida siin kõik pakkuda. Jah, kindlasti aga, aga eks ikkagi muuseumisse astutakse sisse, kas nüüd Eesti reisil olles või, või siis noh, koolid muidugi oma klassiekskursiooniga. Nii et et eks selles ole kindlasti noh, meie meie viga ka, et meil külastajaid oli just nii palju ja mitte võib-olla 2000 1000 rohkem, aga, aga kõik see, mida me pakume, püüame seda pakkuda ikkagi noh, kõigile vanusegruppidele võib-olla, et me oleme kõige nõrgemad täna ikkagi päris väikestele lastele pakkudes ütleme, lasteaialastele, aga kuigi noh, me oleme proovinud neile pakkuda oma programme ja, ja on ka vastuvõetud päris ilusti, aga. Aga veel töö jätkub. Grupitöid on ja tegemist väärivat, on, eks ta on niisugune jõudmise küsimus, aga seda ma võin küll kinnitada, et ei muuseumi töötajatele, aga ka mittetulundusühingu Eesti ringhäälingu muuseum liikmetel ei ole asjad seisma jäänud, sellepärast et tahtmist ei ole. Tahtmist on alati, aga ütleme, et võimist ei ole ja ega võimine ei seisa alati selles, et palju kotis raha. Et tihti on ka ka palju olulisem, et on 100 sõpra, kellel on priiaega ja tahtmist just sel hetkel, kui on vaja selle asjaga tegeleda. No ei saa üheski muuseumis käies jätta küsimata, et mis on teie tõmbenumbrid, mis on need eksponaadid, mis võiksid olla nii-öelda teie esinduseksponaadid? Jah? Nüüd natukene võib-olla isegi muuseumitöötajale, keeruline küsimus, et, et siin on, noh, räägime museaalidest, mis on olulised võib-olla muuseumitöötajale, et. Et sellel on lihtsalt nii suur väärtus, ütleme haruldase ja ajaloolist. Noh, viimane niisugune leid oli riigi ringhäälingu email silt Tartust, mis ta teatavasti ringhäälingu hävis sõja käigus, eks ole, Estonias kõik saatejaamad hävitati, et selline silt välja tuli, oli meie jaoks suur leib. Kas ta külalisele oleks huvitav, kui ta muuseumis ta ei ole küll praegu väljas, et kui ta, kui ta muuseumis väljas oleks, seda on meil nagu praegusel hetkel raske hinnata. Väga oluliseks ma pean Lembit Lauri poolt üle antud au märkite kogu ja kuldmikrofoni Fred Jüssi kuldmikrofoni, eks ole. Nendel asjadel on oma lugu ja kui muuseum oskab sinna juurde selle loo serveerida külastajale huvitavalt, küllap siis küllap siis see külastajale huvi pakub ka. Aga nüüd laias laastus võib-olla võib-olla üks kõige selgem lihtsamalt öelda asi, see on raadiokogu sellist vanaraadiote kogu igapäevaselt külastajale tutvumiseks ka sinna juurde selgituste võimalust ei, ei paku ükski ükski muuseum, nii et me oleme selle üle küll uhked, seda enam, et me alustasime 1999. aasta novembrist täiesti tühjalt kohalt ja see töö on tehtud inimeste abiga. Ehk on olnud siis hulk inimesi, kes on otsustanud, et selle selle või tolle vana raadio õige kodu nii-öelda vanaduspõlves on just ringhäälingu muuseum. No teie toetajate ringis on rahvusringhääling, Ringhäälingute Liit. Kui palju olete nendelt abi saanud oma? Kogude täiendamisel. No selge on see, et et me ei saa mööda ühestki ringhäälinguorganisatsioonist, sest tegelikult me ju neist räägimegi vastuvõtjate pool on ju ainult üks osa kogu stuudiotehnika tuleb Ringhäälinguorganisatsioonidelt. Noh, kui me nüüd võtame rahvusringhäälingut siis ja seal sees endist Eesti raadiot, siis noh, see on ju paratamatu, me ei saa rääkida 60.-te 70.-te 80.-te aastate Eesti ringhäälingust, kui me ei räägi Eesti raadiosse, on nagu paratamatu, sest kommertsringhäälingut meil sellel ajal ju ei olnud, et et just see nii-öelda esemete pool. Seetõttu tuleb kõik raadiojaamadest ja seda tööd me teeme koos nende inimestega, kes näiteks tehnilist poolt tunnevad paremini kui, kui, kui meie Nii et rahvusringhäälingule oma muuseumi ei olegi võib-olla vaja teha, kuigi meil on ETV-le ka oma muus Jah, ma arvan, et muuseumid päris kenasti täiendavad 11, et me teeme ka pärast koostööd omavahel ja ja, ja me ei püüa mitte mingil juhul teha sama tööd, mida teeb rahvusringhäälingu muuseum täpselt samamoodi nagu meilt on ka palju küsitud, et, et kui suur on meie heliarhiiv, mille peale me täiesti selgelt vastama, et me ei ürita kuidagi hakata tegema tööd, mida teeb täna rahvusringhäälingule arhiiv seda enam, et meil on ju head suhted ja kui meie näituste jaoks on tarvis eri dokumente, siis me tellime need sealt, et ei ole mõtet mingil juhul seda tööd dubleerida. Ja rahvusringhäälingu muuseum on ikkagi noh, kuidas ma nüüd ütlen, ühe organisatsiooni muuseum, meie püüame liikuda selliselt, et kui me räägime raadiost, siis on meil juures kommertsjaamad ehk et me püüame rääkida nagu tervikpildist, iseküsimus on see, kui hästi või halvasti me hetkel seal oli. Selle eesmärgi oleme jõudnud täita, aga kogumistöös me sellega tegeleme. No siin oli Soome külalistega juttu, et nemad isegi hästi teadnud, kas Soomes on ka selline muuseum, aga et vist lahti siis ikkagi on, kuivõrd palju on nüüd saanud siin nagu eeskuju võtta kusagil mujal tehtud muuseumidest või on see ikka puhtalt eesti asi? Noh, niimoodi ma ei saa ju ütelda, et, et siin ei ole ühtegi eeskuju mitte kusagilt, see oleks sama hea kui hakata jalgratast leiutama ajal, kui jalgratas on poest täiesti saadaval. Aga nende eeskujude osas, eks palju, noh, soomlastel on olemas jaam, eks ole, mille ümber asi ehitada, meie kasutame muuseumina, vana tuli paberivabrikuvabrikutööliste barakki, et meil seda nii-öelda mingit kasvõi endist nii-öelda, kuidas öelda tootmisüksust kõrval ei ole, mis on meile muidugi kahtlemata miinuseks küll, aga vaat see Soome külaliste mainimine viib mõtted nagu selle peale, et kellele see muuseum siis nagu eelkõige mõeldud on ja me peame kahjuks täna ütlema, et ta on siiski eelkõige mõeldud eestlasele. Et ega me naljalt ei suuda ka ringhäälingu ütleme seda loomingulist poolt teistele pakkuda soomlasele võib-olla veel sellepärast et meie raadiotegijad ja teletegijad on tuttavad, noh, võtame kasvõi teljest naabury visa, kui panna ekskursiooni käigus. Kui on vanemate inimeste grupp Soomest see videolõik peale, sest seda äratundmisrõõmu on ja samamoodi on ka raadioarhiivis. Aga kui me võtame näiteks noh, võtame näiteks sakslase, sest temale rääkida Eesti Ringhäälingu loomingulisem poolest on väga keeruline. Küllap tal on omal need nii-öelda armastatud ja lugupeetud tegijad, aga, aga nad võtavad mujalt tulnud vastu seda tehnilist poolt, noh näiteks maailmas on päris palju raadiokogujaid ja nemad muidugi hea meelega tuttavad sellega. Nii et paraku me püüame küll teha vähemalt kahes keeles kõikuma püsinäituse tekstid ja selgitused, aga meie lühike eluiga on näidanud, et, et me oleme kõige huvitavamad eestlasele. Ikka päris eesti rahvuslik asi, kui nii võiks öelda, aga alanud suvel ja selle aasta jooksul, milliseid plaane saata, on tulemas ka mingeid projekte. Selleni. Osta lähim töö on Lembit Lauri mälestusnäitus kus me väga niimoodi lahkama midagi ei hakka, vaid me meenutame ühte raadiomeest, kellel olid oma kuulajad ja, ja kellel on üle Eesti väga palju austajaid ka nende inimeste hulgas, keda ta on salvestanud ja, ja kuna Lembit Laurile on 80. sünniaastapäev, siis siis selle suve niisugune näitus on Lembit Laurist, et kus siis saab nii pildi ja helimaterjaliga põhiliselt kas taas tutvuda või siis ka need inimesed, kes ei ole Lembit Lauri, Teetugav tuttavad on võimalus sellega tuttavaks saada, et näitusesaali pannakse välja ka mõned saated tervikuna, kuidas kellelegi aega on, et et on võimalus siis kuulata? Nii et see näitus on siis nüüd avatud 19.-st juunist ja jääb lahti kogu suveks. Tegelikult isegi pikemaks kui suveks me loodame selle näituse sees siis pakkuda ka õpilastele sellist programmi, kus nad saavad proovida teha reportaaži näitena siis Lembit Lauri tehtud reportaažid kas siis laulupeolt või Eesti lipu heiskamisel ja et selliseid asju võtavad õpetajad hästi vastu, nad on leidnud, et see avaliku esinemise harjutamine on õpilastele olu oluline ja hea meelega tuuakse õpilasi näiteks eesti keele tundide ajast, ajast siiani. Et me tahame, et koolid ka sellest osa saaksid, et selliselt oma näitusetegevust olemegi viimastel aastatel korraldanud, et kõik näitused avatakse selliselt, kas siis kevadeks või sügiseks jäetakse avatuks ka nii, et koolid sellest osa saavad. Ja kõik programmid, mis näituste sees luuakse, jäävad meie püsipakkumised. Kui näitus läheb eksponeerimise aeg saab läbi, siis programm on endiselt tellitakse, lihtsalt korraldatakse, rääkimine sinna juurde sellest raadiomehest või näiteks raadioteatrist teiste vahenditega. Enne kui jätkata juttu muuseumi juhi ka sellest, kuidas mittetulundusühinguna toimiv muuseum hakkama saanud otsustasime kuulajale veidi tutvustada selliseid eksponaate ringhäälingumuuseumist, mis ka mõnevõrra ise häält teevad. Et nii-öelda äratada veidigi uudishimu giidiks. Ringkäigul oli muuseumi teadur-pedagoog Tarmo Kannik. No siin on selline suur pruun lehter toru nagu vana grammofon, plekkpasun ja praktiliselt samasugune kui telefoni Kuulor omavahel ühendatud. Ja siit kuulame siis fiiliks Mumbri, kuidas ta Estonia teatri rätsepatöökojast annad siis Repata, et see on peaaegu nagu ehtne, nii nagu ta siis kastis. Jah. Viibimegi töökojas laudadel internaine kavandeid, millede järgi valmistatakse kostüümi ümberringi sente asetatud varnadesse onu riputatud iga sõitki rõivaid, kostüüme, mis lavalt peavad rõõmustama publiku silma. Üks munder asetatud niinimetatud manetiinile, kus talle antakse linki üks rätsep parajasti ametis juurde lõikamisega. Kas kuulete? Kolmekümnendatel tulid popist ekraaniga Kõla on hoopis teine. Märksa mahedam. Ja loomulikum nagu raadiomaadega Nagu näete, on pressimisega tegemine. Ega see kerge töö ei ole, ta võtab suuvalul Vetkaid purskab tselluloosi, Hiibere. Asetab siin märjale ministrile tulise rauaviljaaida, susiseb. No sesinat eriti kuulda olnud. Ja et see helitehnika ikkagi oli küllalt selline lihtne lihtsakoeline jah, töövahenditeks oligi siis üksainus mikrofon, millega siis Felix Moor ringi jalutas vedrude külge riputatud ja selline ümmarguse ketta sees või ringrõnga sees ja Felix Moor on ise ka siin väga elavalt kujutatud, et kuidas üldse külastajad suhtuvad nendesse vahakujudest, et kas mõni on ära ka ehmatanud, sellest ei ehmunud ka ära, et, et päris huvitav olla, aga, aga kogu aeg sa pead olema ikkagi valvel, et tahetakse sisandagas kättpidi tere või et see on hoiatava peab ikkagi otsivat kohe vahetut kontakti, tööd see ei ole mitte soovitav. Igatahes väga elava moega on Felix Moor tõesti, et need vahekojad elavdavad teie, seda. Lihtsam on ka Felix muudest rääkida, et, et kui teda ja no kasvõi saab näha, eksamis kasvuda oli ja juba mõelda selle peale, et ta ei olnud väga lühike mees. Tegelikult kaasaegsed on Felix noorim iseloomustanud kui kõhetu lüheldane mees tõdega täpilise ja pealaega, punase peaga, punase peaga ja, ja aga vahakuju ei ole mitte kõige lühem, et sellest mälestused ongi sellised tihti Lottet tehti need tütarde valvsa valvsa pilgu all ja lapsed mäletavad ikka oma isasi natuke pikemana, kui nad võib-olla tegelikkuses olid ja selja taga see pilt on siis tolleaegsest ringhäälingust ja ringhäälingutöötajad soliidsed, kõik lipsadega ja proua taga hästi lakkis peadega. Nii, aga vaatame siis veel edasi mõnda sellist huvitavamat eksponaate, mis siin teie muuseumis on, sina suur rahadjate kogu, nagu me juba siin kuulsime direktorilt, et see on vist Eesti suurim vanade raadeta kogu, aga nüüd me oleme tulnud ühe sellise loits, puldijaam ja loitse raadiosaatejaama. Kontrollpult on siin ja pundi peale tõstetud mürageneraator, et igaüks võib arvata, mille jaoks teda siis kasutati. No see on meile tuttav neile, kes 20 aastat tagasi veel üritasid tas Ameerika Vaba Euroopat kuulata. Minagi mäletan, kuidas mul vanaema mööda tuba raadio käes ringi jalutas, et otsida kohta kust seda müra vähem sisse tuleb. Et see on ja segaja, see on siis see kuri kuulasse sega ja iseenesest pesa pisikene karpaga, ilmselt siis pidi ka võimas saatejaam taga olevat, see ikka siis segas neid teisi jaamu ja tuli ka olla nii-öelda valvas, et natukene lainepikkust sagedust muuta, siis pidi siin loetu käsi juures olema, et ta püsiks kuuldavasti ahju ka need välisjaamad nagu natuke liigutasid sagedusi linna ja sellepärast pidigi segajad endale järele minema. Nii, see on küll väga põnev ja kindlasti nooremale põlvkonnale täiesti tundmatu asi. Ainult markantne juhus järgmisest aastast, kus üks õpetaja arvas, et tuleks Ida-Eestis ja Tallinnas hakata segama Venemaalt tulevaid saateid, et nii, et oleks ka tänapäeval kasvatust üsna absurdne. Nahal hakkab koerahammas, et sellised vahendid ikka ikka ei ole need, vaevalt see enam juhtub ja siinsamas seina peal me näeme kõiki neid saatejaama maste, mis praegu vist toimivad siin erinevates Eesti kohtades. Laitse saatejaam vist sellisel kujul enam ei ei toimi ja loitse suleti 1998. aastal. Sellega siis lõpetati kesklaine. Aga ülejäänud saatmised siis edastavad nii Eesti raadio kui televisiooniprogramme ja nii vaatame siis nüüd edasi, mis me sind veel näeme. Huvitavam on veel üllatust, pakub, on siis kaugjuhtimispult, et kuupmeetrit sõrmejämedust, kaablit ja kuidas ja need kirjeldada raadiokuulajale seal niisugune nagu Paceliidiste kastmissiseoleks nagu raadiotaskuraadiosuurune. Aga tal on igavene pikk juhe taga, üks laste vastuseid on need klaver, siin on sellised ja oma lainepikkuste valimised klahvid. Nojah, natukene nagu klaverimoodi, aga sellega siis sai juhtida raadiot siis mitme meetri kauguselt kuue meetri kauguselt mugavalt kõik funktsioonid, mis raadio juures sai siis teha sedasama. Kuid samal ajal võis pliidi taga toimet juhtida raadiot. Või kus just vajalik oli, et see natukene tundub küll kummaline, aga ilmselt ikkagi oma aja kohta suur leiutis. Jah. Tänapäeva kaugjuhtimispult muidugi on natukene väiksem ja siin on muidugi hulganisti igasugust muud saatejaama tehnikat. Seal vist kalaidze jaamast mulle tundub jah, see on siis vesijahutusega lamp, et see lamp on melopikkune. Et vesi käisid ringi ja jahutas siis jahutas seda lampi ja see oli ilmselt siis vajalik tõenäoliselt kas siis selle keskaegne või või lühilainesaatja juures me teame ju, et see lühilaine saatel ju eriti energiamahukas Nii, ja nüüd me oleme jõudnud siis ühe sellise väljastuspuldi juurde, mis tuleb täiesti tuttav ette. Jah, ta oli mõned aastad tagasi raadio neljas kasutuses ja meil muuseumis täidab ta siis külalisteraadiostuudio, kus siis lapsed saavad teha saadet siinses lapsed saavad proovida, mis on siis reporteritöö anda ülevaadet spordivõistluselt Taani pealt, siis näeb ka seda võistlust, monitor, reportaaž pärast siis ise kuulavad ja hindavad, kas, kas nad siis raadiokuulajana saaksid aru, millest või millisest spordialast jutt üldse käib ja see on väga tähtis, et lapsed ju väga vähe tänapäeval üldse saavad koolis esineda, et nüüd on neil võimalus nagu proovile panna oma esinemisvõimeid ja, ja improvisatsioonioskust arendada. Ehk tuleb Kanestus mõni tulevane reporter kunagi tehke aga sinul kohe istunud sellised, kes justkui seda iga päev teevad sellist tööd, et et on olemas anded, olen. Nojah, muuseumil 10 aastat vanust juba, platsid on ka välja kasvanud mõni raadio- või teletegija ja miks, nonii, ja siin me näeme seina peal ka pilte raadiotegemise argipäevast, siin on näha Kuku raadiot ja tartu kukut ja ja siin on Erki Berensi pilti ja et noh, kui nüüd vaadata, et teil on nagu seadmed siin sellised atraktiivsed kohad, aga samal ajal ka siis ajalugu piltides, et kuivõrd nüüd selline pildiekspositsioon ka külastajatele huvi pakub, et või läheb kogu tähelepanu ainult selle tehnika peale vanem põlvkond tunneb ära, aga noorem põlvkond enam ei kuula raadiot, et on siis Internetipõlvkond ja, ja need näod ja isegi hääled suures osas ei ütle midagi, et raadiot kuulatakse ka siis vanematega koos autos. Et iseseisvalt kuulamist enam ei, ei ole. Kahjuks jah, niisugune see areng on olnud, aga võib-olla see jälle kunagi pöördub Nonii. Nüüd me oleme jõudnud sellesse saali, kus me oleme Valdo Pandi valvsa pilgu all. Aga nüüd on meie ees üks väga haruldane seade, mida kindlasti võib mürki võtta. Ei ole küll vist keegi elav eestlane. Ise. Mine tea, mine tea, 70 aastat tagasi olid siis kasutusel sellised televiisorid, nikovi kettaga, televiisorid, enne sõda oli neid kuskil siis 50 ringis Eestis ja oli võimalik vaadata siis telepilt Moskvast, Berliinist, Londonist. No ma kirjeldan natukene ka seda telerit, kui seda nii võiks öelda, see on suur vineerist last, nagu meenutab natukene kübarakasti ja sellel on selline, eks klaasaken või silm. Ja kui nüüd see mängima pandi, siis hakkab seal jooksma mingisugune esialgu valged ja hallid triibud. Aga kui see natukene rohkem käima läheb või sooja saab, siis peaks sinna ilmuma. Pilt meenutab küll rohkem nagu mingisugust saekaatrit, aga, aga lõpuks see pilt peaks sinna ilmuma, aga mida te nüüd teete seal reguleerita seda kiirust ja pöörlemissagedus viia samasse, mille sagedusel pilt edastatud siis. Siis peaks pilt tulema. Üks meesterahvas paistab insener Mati vähema, kes siis vanade jooniste järgi. Need on Iisraeli kokku vanim säilinud, selliseid enam ei olnud ja, ja siin ma siis istun ja, ja seal sees on siis tegelikult, eks ketas. Ja realaotus toimub siis nagu selle ketta pöörlemise. Mina leian, et siis see sagedus, millega signaal sisse tuleb, peaks nad siis siin ühtima viima nii-öelda balanssi sellega. Igatahes väga põnev asi ja nagu te ütlesite tõesti sellist enam vist kusagil säilinud ei ole. Võib-olla kusagil Ameerikas. Ja teie. Ei võta seda eetrist vastu praegu, vaid see tuleb teil salvestatud CD ketta pealt. Nojah, see ikka nõudis kannatust. Kaks pööret, kui tehti avalikke vaatamisi, siis võeti selle eest tasu ja kui ikka pilt ette ei saadud, siis siis tuli raha tagasi maksta, raha tagasi maksta? No ikka tuleb seal küll ikka mingi pilt seal ikkagi lõpuks tuleb. No näed, vesi on näha, isegi äratuntav. Kena, aga noh, siin kõrval on nüüdse Kuulos kaariumiga telesellist mäletan isegi oma lapsepõlvest veel, et see on sellise luubiga, kus on siis vesi loksub sees ja seal taga on siis teler, mille ekraani diagonaal on, no ma ei tea, kas on 18 sentimeetrit, 18 sentimeetrit ehk see on siis mingi seitse tolli? Jah, ja seal on nüüd saade jookseb, mis kangesti meenutab. Meenutab saadet täna 25 aastat tagasi. See vist ei ole see Valdo Pandi, Valdo Pandi mälestussaade ja point. Taavi Tõnisson siin siis veel ühe koma kuuekordne kordse suurendusega vesiluup, et. Kui see ära võtta, siis jääb järele jah, suhteliselt suurune pilt ja mustvalge loomulikult ajalehes ka siis, kui televiisori tutvustati, siis öeldi, et on kaks-kolm liiget, peres siis vesi luupi ei ole vaja. Et kui ämm-äi külla tulevad, et ei oleks sõda, siis mahuks rohkem vaatama, siis pandi vesiluup ette. Mind ikka lapsepõlves huvitas, et kas see on ikka tavaline vesi siin sees või oli see mingi eriline vesi, meeritud vesi, et kui kraanivett võtta, siis võivad olla vetikad ja hakata kasvama, et läheb pilt roheliseks ja tekib siia hoopis akvaarium ette. Just. Ja need on suures osas, aga ta ju tänutähena matile töökorras, et asendamatu mees meie muuseumis. Kui nüüd veel küsiks, et missugune on teie uutest eksponaat, sest see, mis kõige väärtuslikum, kõige väärtuslikum, no ma mõtlen, kõige huvitavam või kõige põnevam MINA OLEN lohutakski ära neid asju põnevateks või vähem väärtuslikeks, et kõik jutustavad sedasama ühte ringhäälingulugu ja, ja selle tõttu nad toetavad teineteist, aga nad jõuavad, nagu me näeme vähemasti piltide pealt õige tänasesse päeva välja ja et seesama plasmaekraan, mis siin on täiesti uus asi, mõned aastad tagasi ostetud, aga, aga kui vaadata telearengut, siis, siis ta õige koht on tõesti muuseumis. Ta on vananenud, nii ta kahjuks on kõigi tegemist on tõesti hästi piraka, see on ikka vist üle 50 tolli sellise ekraaniga, aga eks see areng läheb edasi ja nii peab ka muuseum arenguga kaasas käima. Kogud kasvavad vastavalt siis ringhäälingu arengule. Ja, ja kindlasti kasvavad ka vastavalt sellele, kui on rohkem huvilisi, rohkem külastajaid, et kindlasti siis on ka endal rohkem tahtmist seda muuseumi edasi arendada. Et ega seda tehakse ikkagi külastajale. No ütleme siis tere tulemast külastajatele ja võib-olla anname siis natuke vihje, aga kuidas siia jõuda, et sellest meil ei olegi veel täna juttu olnud? Türil, Türi on hea koha peal on Kesk-Eestis, siia tuleb rong Viljandi suunalt, kui Tallinna suunalt ja bussid paidest ja inimesed, kes sõidavad, kas siis Tallinnast Tartusse teha sissepõige Türile. Et üles leiab ta igal juhul raudtee ülesõidu kõrval kohe. Ja avatud olete avatud, oleme esmaspäevast laupäevani kella 10-st viieni õhtul. Jälgisime siin ühte ekskursiooni, ilmselt kui tullakse suurema grupiga, oleks hea vist ette kokku leppida, et siis jaga giid olemas, siis on kindel, et on giid olemas ja ega siin ainult giidi töö ei ole, et siin on ka kuuldemängude salvestamine õpilastega ja ja ajalooprogramm, nii et ka need tuleks eelnevalt kokku leppida ja varuda seisakus tund vähemalt selleks kuuldemänguks ka poolteist tundi on. Nii, et lähem info siis saab ka koduleheküljelt, ütleks selle aadressiga sisaldaks et internetist võib leida www punkt RH muuseum punkti ja seal on siis ka lisaks nendele nii-öelda näitustele muudelega, eks väikene fotokogu ja nii, et kõik huvilised, kes aga satuvad Eestimaal ringi rändama, siis kindlasti tahaks Türilt läbi põigata ja meie armsa ringhäälingu ajalooga vähemalt sinasõprust teha. Muuseum on nüüd saanud just kümneaastaseks ja nüüd võib natukene läbitud teele tagasi vaadata, et mida need aastad on õpetanud. Jah, see on tegelikult väga raske küsimus, need aastad on õpetanud selle muuseumi töötajaid tegema sellele muuseumile vajalikku tööd. Paljud ideed, mis tundusid, et on olulised ja neid peaks teostama ja, ja on ennast õigustanud, need on käima läinud, et inimesed on hästi vastu võtnud selle muuseumi nii, selles mõttes, et pakkumisi nii raadiote kui telerite, fotode ajakirjandusväljaannete peale tuleb iga päev ja tänagi astuseks härra sisse ja tõi oma kallilt hoitud raadiomuuseumile. Ja teine pool ju meil on õnnestunud realiseerida ka need ideed, mis on teinud muuseumi külalise jaoks huvitavaks, kes tuleb vaatama ja, ja tunneb huvi selle asja vastu, sest 2006. aastal Kultuuriministeeriumi eestvõttel korraldatud uuringust tuli välja häbi öelda, mõjub enesekiitusena, et meie külastaja on muuseumiga ja siin veedetud ajaga võrdlemisi rahul. See on meie jaoks hea ja oluline teadasaamine. No muuseum on eelkõige museaalid ehk siis kogud ja ilma nendeta ei saa ühtegi muuseumit teha, aga ilmselt üha rohkem tänapäeva sellises ühiskonnas tuleb konkureerida meelelahutusega selles meediaga, et ka muuseumid peavad muutuma üha atraktiivsemaks, et nad ei kütkest ainult oma eksponaatidega, vaid siin peab veel midagi olema. Teil on üsna palju selliseid lisaväärtusi? Jah, ega me isenesest. Et väga õnnelikud selle üle ei ole ja mis meil on selles mõttes, et me leiame ikka, et, et seda on vähe ja seda tuleks nagu lisada pidevalt eriti neid käed külge eksponaate luua mis on olulised eelkõige lastele. On ju selge, et, et Eestis on olemas põlvkonnad kolmekümnendad, neljakümnesed ja vanemad, keda võib pidada ka raadio põlvkondadeks ja kes tunnevad raadio vastu huvi selle tõttu, et nad on raadioga koos kasvanud. Et nad on raadiot kuulanud, aga meil praegu kasvavad põlvkonnad, kes raadiot enam nii palju ei kuula, et nendele on seda teemat nagu huvitavaks teha, tunduvalt raskem ja neil on oluline, et nad saaksid Muuseumis ise selle tegemist mingilgi määral proovida, see aitaks neid sellele lähemale ja aitab tekitada huvi. Ja siis tekivad ka küsimused, millele muuseum saab vastata, et et üht-teist on, aga seda poolt muidugi muuseumis tahame väga tõsiselt edasi arendada ja, ja püüame seda teha nii, kuidas võimalused lubavad. Te olete välja pakkunud võimaluse siin teha noortel ise kuuldemängusid. Jah, see programm sündis koos raadioteatri juubelinäitusega ja idee tuli sellest, et, et väga lihtne on rääkida kuuldemängust inimesega, kes on seda kuulanud, ehk ehk jälle seesama raadiopõlvkond, aga aga et me pidime vastama küsimusele, kuidas tehase kuuldemängude lugu ja ajalugu huvitavaks nendele, kes võib-olla ei teagi, et raadioteater on olemas, et kuuldemänge tehakse ja noh, iseenesest loomulikult jõudsime sinna oled, kui laps saab ise proovida ja katsetada ja teha ja maailma avastada, et et küllap see huvi siis tuleb ja küsimused taas tekivad. Veidi üle aasta oleme me seda programmi pakkunud ja tänaseks on meie arhiivis neid kuuldemänge üle 60 näitaja, eriti kevadel nüüd, kui oli see koolide käimise aeg väga agaralt. Meil on kahjuks praegu võib-olla sellega see mure või, või õigemini see tahtmine, et selle programmi leiaksid ka täiskasvanud. Me tõesti usume, et mitte öelda teame, et täiskasvanutele saab see programm ka päris palju pakkuda. Me kuulamegi nüüd vahepeal mõnda näidet nendest kuuldemängudest, mis on selle programmi raames valminud. Eesti ringhäälingu muuseumi kuulte teater esitab rebane kanakarjas. Elaskordeid eid läks kanaga rehve otsima, kohtas karu. Näen kanakarjast otsima. Võiks küll, kui ased kanad õhtul koju kutsuda kraani korraks, et ma su hääl kuuleksin. Ei kõlba niisugust urinat, kanad kardavad. Eid kõndis edasi, hunt tuli vastu uus teie lähenkonna karjast otsima. Kas mina? Külvan kõlbad küll, kui oskad kanad õhtul koju kutsuta korraks jäält. Ei tasu sedasi ei pane, tuli vastu. Kuhu sa lähed, memmekene, lähen kannakarjast hädzina, võta mind. Õdan, kui oskad kanad õhtul koju kutsuda. Debraavi. Kelgil tipi tippsinna ma võtan eitandis kanad rebase hoole alla, natukese aja pärast ei ekanade läbima, kuulis juba kaugelt hädalgi. Pane jooksiski ruttu minema, aga ikkagi sattus piimasabaotsale. Sellepärast ongi rebasesabad tänaseni. Valge te kuulsite rahvetu ainel seatud kuuldemängu rebane, kanakarjas, lavastajad ja helikujundajad. Märjamaa Gümnaasiumi viienda A-klassi õpilased. Osades esimene jutuste lisanna Kaus, teine ütustaja ingelblid Kawrylev, kolmas jutustaja Elis Soomre esimeneid Getteriga brite teine eid Christian God kolmaseid Jane viil Karu, Joel Erik hunt Kristjan-Eerik, Ruubel, Rebane Gaili Kiis kongile Tambet Honberg eide sammud, Triino lülitelu eide sammud, endised rebase sammud, keedilaitzer, metsa hääled. Anna made paisu metsa, häälet Kristo liiva, palun. Metsakana hääled. Tiit Tammela linnukari Aili Kübar metsa hääled Inga Kangur lehes ahistaja silver, kaugema ämbri ümberlükkajad Taivo sinine teadustaja Gerlin tarendi. Kuuldemäng on salvestatud kuuendal veebruaril 2009. aastal Eesti ringhäälingumuuseumis. Ringhäälingumuuseum ootab Türi linnas raudtee ülesõidu kõrval. Muuseumi telefon on kolm, kaheksa. Seitse. Null viis, viis. Iial jookseb alla mööda külge, see on toeti. Siililegi selge. Ühiskülastus. Ühiskülastus. Muuseum on museaalid, nagu me rääkisime, on ka niisugused lisaväärtused, miga pakutakse külastajatele. Aga kui me nüüd vaatame neid näitusi, mida te siin korraldate lisaks püsiekspositsioonile, et kuidas need sünnivad? Kuidas öelda töö käigus tegelikult püsiekspositsioon on ju teadlikult tehtud nõnda, et sellesse on pandud justkui liikumine läbi aja, aga koostajad andsid endale aru, et me ei suuda olla selles väga põhjalikud ja toome püsiekspositsioonist ühe või teise teema alati välja tuua selle ajutise näitusega, mis seal salata, loomulikult me oleme käinud neid ümmargusi, täht pikk päevi pidi ka seetõttu, et, et noh, on olulisi asju ringhäälingu ajaloos, millest mitte rääkimine noh, ei tule nagu meie jaoks üldse kõneks või ei tule kõne allagi, et me jätame sellest rääkimata. Aga mis seal salata, seal on ka see lugu, et muuseum on ju noorkogud, ei ole suured, kõige kohta ei ole materjali, kui on mõnel olulisel saatel või mõnel olulisel ringhäälingutegijal ümmargune tähtpäev, on palju lihtsam ka käivitada seda näitust ja seda materjali kogumist selle näituse jaoks ja ja ka inimesed on, on nagu rohkem lahti ja valmis kaasa tegema, et noh, niimoodi on sündinud siin selle 10 aasta jooksul mitu väljapanekut meelde tuletada näiteks muusikalise tunniaastapäevanäitus ja niisugune meenutus näitus tere hommikust, põllumehed, meenutust, näitus, spordisaadete aastapäeva tähistamine, Raaduda teatriaastapäeva tähistamine. Ja see, mis nüüd praegu viimase näitusena siin üleval on, on siis seitse nägemust Eestist, mis on võib-olla selles suhtes kõige kummalisem, et külastajatest pole küll küsinud, et miks ringhäälingumuuseumis selline näitus, aga me tegelikult tahame selle näitusega ju juhtida tähelepanu sellele, et ringhääling, see ei ole ainult konkreetsed tegijad, konkreetne tehnika, mida muuseumis vaadata. Ta vaid ringhääling on juba 36.-st aastast salvestanud kõike huvitavat Eestis ja need helidokumendid on olemas, ehk et see väljapanek, mis jutustab Eesti ajaloost, räägib ühtlasi ka tööst ringhäälingu arhiivis ja nendest varadest ja väärtustest, mis aegade jooksul sinna on talletatud. No meile, ringhäälingu inimestena on see muidugi väga tänuväärt, et keegi meie tegevust ka jäädvustab, sest aastakümneid on see olnud üsna juhuslik. Kuivõrd te nüüd saate nagu uurida ka seda ringhäälingu ajalugu, kui palju selleks võimalusi on? Muuseumid ju tihtilugu ja püüavad nagu laiendada seda meie teadmiste spektrit selle teema kohta. Paraku see külg meie muuseumil tugev ei ole ausalt öeldes ainult niivõrd kui näituste ettevalmistamisel jaa, muidugi museaalide kirjeldamisel, ehk siis arusaadavalt ei ole võimalik näiteks ühte vana televiisorit arvele võttes isegi andmebaasi sisestada, kui selle televiisori lugu ei tea, et see on nagu suur töö, millega tegeleb meil teadur samamoodi ka fotod, mis võtavad oma aja, ma ei ütleks, et seal nüüd uurimust, tegevus, ma ei nimetaks seda uurimistööks, aga meil on väga kiiresti kasvav fotokogu ja õnnetuseks kõik peaaegu kõik varasemate aegade fotod, ütleme seal, noh, ma ei räägi kahekümnendaist, kolmekümnendaist võtame seitsmekümnendad, kaheksakümnendad, üheksakümnendad jõuavad muuseumisse ilma ühegi kirjata, kes on fotol fotograafi nime enamasti leiab, et noh ka see töö, ta kõik tegemist, et vastasel korral ei ole see kogu kasutatav. Aga me peame siiski ausalt tunnistama, et me täna oleme siiski nii-öelda propageerime üksuse eelkõige et rohkemaks ei ole hetkel jaksu. Ja me tahaksime küll seda teha, aga ega me nüüd väga väga kurvalt ennast seal ses mõttes ei tunne, et et noh, me oleme mittetulundusühingust muuseum ja töötame ka parima tahtmise juures järgi ja ju me siis oleme midagi ka teha suutnud. Kui, kui on nii külastajaid, on ka muidugi kogu kasutaja, et ütleme, et see arv ei ole suur, aga aastas kusagil 30 päringut ringhäälingu ajaloo kohta ikkagi tuleb, mis näitab seda, et kas sellist tööd on, on tarvis teha, me teeme seda hea meelega. Sellega pole meie tänane ühiskülastus siiski veel lõppenud. Nüüd järgneb kuulajaküsimus, millele ootame kõigilt vastuseid terve suve jooksul. Et ringhäälingu muuseumi küsimus on siis järgmine, mis aastal, mis kuus töötas Türil viimati Ringhäälingu raadiosaatejaam. Ja soovitame küsimusele vastuse saamiseks muuseumist läbi astuda. Meie postiaadress olgu siinkohal üle korratud, see on ühiskülastus vikerraadio Kreutzwaldi 14 üks viis null kaks null Tallinn. Aga vastused võite saata ka minu kui saatejuhi meiliaadressile mart punkt Ummelas, ät ära tee. Meie järgmine ühiskülastus on eetris järgmisel laupäeval samal ajal ja seekord läheme külla laulupeomuuseumile Tartus. Saate tõid teieni režissöör Anna-Maria korral ja saate autor ning toimetaja Mart Ummelas. Pidagem ikka meeles muuseumi aasta ilusat motot. Muuseum on yhe hinnake oma väärt minevikku, mis näitab meile teed tulevikku. Ühiskülastus. Ühiskülastus.