Tere algab teatri magasin ja stuudios on maris Johannes on lõppenud, kõrgema lavakunstikooli 21. lennu diplomietendus tagasi metuus ala juurde. Räägime teatrijuttu noortega, kes uuel hooajal alustavad oma esimest hooaega professionaalses teatris. Kui targaks nad on saanud, kui koostöö Ingo Normet, Mati Undi, Tiit Ojasoo, Jaan Toominga ja Saša Pepeljajeviga on selja taga. Ja saate lõpus küsime Vene lavastajat Saša Pepeljajevilt mida tema meie 21. lennunäitlejatest arvab. Tagasi metoo salaja Jaan Toominga lavastuse juurde. MINA OLEN Kristel elling munas on kaks aastat, seal on kõigepealt need loomade etapid ja siis muutub kohe inimeseks. Ja kui ta nüüd munast koorub, siis on ta ainult nelja, vastage saab täiskasvanuks ja siis järgmine etapp on juba rauk, kus ta on siis saanud targaks, et ainult neli aastat nagu see lapsepõlv, muna, see kaks aastat on see, mis tegelikult on umbes 20 aastat, mis tunne endal nüüd on need, kuhu, kuhu sa jõudnud oled, mitmendas sellisesse staadiumisse siis, kui selle näitemängusüsteemi pidi. Tõde, et mina ise arvan kindlasti, et ma olen nüüd ja kahtlemata olengi nagu kuhugile ikkagi jõudnud, aga noh, ütleme mõni vanem näitleja võib-olla ütleks, et see on alles mu nii-öelda munast koorunud, aga noh, ma olen neli aastat õppinud ja nüüd paistab, mis saama. Sina olid Tanel, Tanel Jonas, et kas see neli aastat, mis nüüd on läbitud, annab selle tunde, et lapsepõlv saab otsa ja, või mismoodi, ütleme see kooli neli aastat, mis sisetundes on jätnud. Et küsimus oli, kas need lapsepõlv saab otsa, et minu arvamus on see, et lapsepõlv ei tohi teatriga tegelevale inimesele otsa saada, kuna see on põhiline koht, kus inimene ammutab inspiratsiooni ja valmidust tegemiseks. Kristjan Sarv, minu nimi. Kui sellest lapsepõlvest kõnelesid teile inimesed, kes olid testika mitu korda vanemad, siis kui kerge või kui, kui raske neist oli aru saada, näiteks kui silmapiiril oli Jaan Tooming näidendi kontekstis, need noored ei saa nendest vanadest mõhkugi aru, sest nagu see üks Raukkadest ütleb, et nad ei mõtle ja samamoodi ei tunneta maailma nii nagu meie nelja aastased siis oli neli aastat saab läbi, siis näidendi kontekstis peaks olema automaatne üleminek vanadusele nagu Kloel oli nagu siis Martellus ja et sisuliselt ogad võiksid olla sellised üliinimesed. Et no näiteks kui, kui su silme ees on Jaan Tooming ja kui palju sa tema keelest ja olemisest üldse aru saada või on seesama tunnet, sa oledki isanguse nelja aastane nagu selles tekstis ja see Rauka ajab seal mingisugust oma lugu. Mõnes mõttes kindlasti ei saa aru, aga, aga teisalt jälle on nii, et, et see, mida sa aru saada tahad, või see, mida nagu oluliseks peatse jõuab kusele kohale või sedasi nagu kuuled ja näed ka, et kindlasti palju asju jäi nagu, võib-olla märkamata või võib-olla isegi kes teab aastate pärast tekki meenub midagi ja mõtled, et oh, näed, rääkis sellest asjast. Praegu võib-olla ei märka iga kord, aga. Aga minule tundus, et Jaan Tooming oli ikka ise kõige rohkem vaimustatud just nendest Raukkadest ja sellest Kloe minekust üleminekust raugaks, sest ma arvan, et kui tal oleks võimalik, siis ta läheks kohe mägedesse. Kahjuks meil praegu ei ole. Üks lause, mis ta ütles, et mida me kõik kooris, harjutasime ka tärgu otsija kunagi lakaku otsimast, kuni ta leiab. Ja kui ta leiab, siis ta on vapustatud ning paneb imeks ja hakkab valitsema kõiksuse üle. Seda ta korrutas kogu aeg pidas saladuse all ka, et kes lause autor oli üks, teine asi, mis ta andis, võib-olla seesama tõe otsimine, mis ka selles tuusala etenduses, et kes me oleme ja kuhu läheme. Muidugi näitlejana, ma arvan, et mingisugune võidu tagaajamine või peab kogu aeg tahtma midagi leida. Et see lapsemeelsus peab näitlejal olema. Indrek Ojari. Küsimusele rauga käest, kes vaikib teises reas, et kuidas, kuidas Raukane. Nonii Bert Raudsep olen mina, minuga on selline lugu, et tegelikult ma olen veel muna sees, aga ma pean teesklema, et ma olen Row. Ma ei tea, kui hästi välja tuleb, aitäh, et te olete. On erinevaid teatrilaade nüüd kogenud ja siin ka seda, mis siin öeldi, et kuidas saab loobuda plastikast ka seda plastilist teatrit teinud? Ma mõtlen, praeguse asja peab veel ja veel. Et kõiki neid kogemusi nüüd mõeldes või kas, kas te ise tõstaksite esile mõnda mõnda nendest koolitöödest, mis mis on veel käsil või mis on läbitud või? Rasmus Kaljujärv, munad oleks ebaõiglane, tõsta kedagi nagu esiplaanile. Ma loen kõik need lavastajaid, kes meiega koos teinud, ükskõik kuidas meil nendega koostöö sujus, paremini või halvemini. Aga ma arvan, et meie kõik oleme saanud igalt ühelt midagi. Teeme nüüd vestlusesse 21. lennu näitlejatega väikese pausi ja oleme stuudios koos Pillerin purjega. Pisut kõnelda sellest, mida meie nägime seal toominga lavastuses ja Tooming on mees, kes minu põlvkonna jaoks tähendab tegelikult sedasama võib-olla mis tänasele noorele tulijale. Beljajev, kui ma mõtlen ennast 70.-tesse aastatesse, siis seoti just teatri tulevikku ja novaator lust, igasugust keha teatrit, Jaan Tooming, aga kui tänapäeva noortele näitlejatele Jaan Tooming lavastama tuleb, siis mõjub ta neile umbes samas kontekstis, nagu võib-olla Voldemar Panso, Kaarel Ird, see on mingi kauge ja võõras põlvkond kelle intellektuaalset tasandit, et on raske hoomata, nad on midagi suurt ja klassikalist ja sellist teatri alustalade juurde kuuluvat, aga Jaan Tooming, suur mässaja ja 21. lend ja Metuusale lavastus, siis kuidas sulle tundub, Pille-Riin Purje, kui suur mässajase Jaan Tooming täna on? No selle metuus ala juurest ju tõepoolest viib silka Panso juurde, sest sellesama tagasi Metuusala juurde esimese osa lavastas kord Panso meil tubateatrit rajades teise lennuga. Ja Tooming on ju Panso õpilane, see tubateatrivorm, mida siis nüüd Tooming teeb metavusele viimase, viienda osaga, on niisugune vastuoluline, et temas on seda ekspressiivsed ja seda on kas või näitlejate häälekasutuses. Aga samas on siin ka seda näidendi loogika järgi, ütleme siis rauga elutarkust või niisugust vana mässaja või mässu aja läbinud inimese kõrvalpilku nendele noortele seal näidendis siis kahe kolme aastastele, kes maailma avastavad, aga tema juba teab, et see rauk tahaks juba sinna ürgkeerise tasandile jõuda ja näeb läbi selle iga kord uuesti algava mässu või iga kord uuesti algava lõbujanu või temal on see etapp läbitud ja selles elutarkuses on oma väga tugev võlu. Aga see võlu on samas väga tugevas kontrastis. Normaalses teatris oleks ju nii, et noored mängiksid nooria, vanad vanuse on selline kooslus, kus kõik on noored ja peavad ennast nagu transformeerima siis mingisugusesse järgmisse etappi ja sellest tekib võõritus efekt või kas kõhedust, tunne hinge, et, et mis, mis see siis nüüd on, kindel on see, et ka seda munast koorunud inimese hakatist on tudengil kergem mängida kui seda elutarka Rauka. Aga no see võõritus on või võõristus on alati diplomilavastustes sees olnud, kui seal on vanemaid tegelasi ja võib-olla võib tõesti igatseda, et oleks selles rauga rollis Tooming ise, milliseid mõõtmeid siis lavastust võtaks? Aga eks nad peavad proovima praegu kooliajal läbid, et kõikvõimalikud astmed ja püüda vähemalt mõista, mis rauga tasand on, see kuulub koolituse juurde, ma arvan. Nii, ta on nagu koolituse juurde kuulub siis Sasha Pepeljajeviga tehtud eksperiment kolmest tõest mis Pepeljajeve enda soovitusel küll peaks kandma pealkirja õed, mida Peep Beljajev asjast arvab, seda kuuleme juba saate lõpuosas, kui on intervjuu temaga. Kui nüüd Pepeljajeviim õdesid kõrgema lavakunstikooli esituses sai vaadatud Toompea koolimajas, siis valdavaks jäi selline fragmentaarsuse tunne. Ja kui nüüd mõelda toominga lavastustele, kus tema mässas ja möllas, siis see oli aeg, kui esiplaanil oli just selline terviku taotlus, siis siis lepeljajevi maailm on lahustunud ja, ja lagunenud, nii palju siis mässajatest ja, ja nende kontseptsioonist, mis, mis vaatajale tunda on, mis sa arvad Depeljajevist, nagu ma lugesin ka ju nooreohtu mehe Andres Keili arvustust, kus ta võrdles Pepeljajevi lavastust kunagise legendaarse suitsuõhtuga, mida ei ole tema näinud, ei ole minagi näinud. Siis ma jäin mõtlema, et kas see nüüd on kohane võrdlus, et muidugi kasutati selles toonases uue laine lavastustes ka palju niisugust kehakeelt ja, ja füüsisesse võib-olla tõlgiti, eks ole mõtet, aga küllap see võib-olla oli Ekspressiivsem ja meeletum ja ei lavastanud ju ka noor Tooming ega Hermaküla Tšehhovita selle Beljajev, jah, ragmentaarsus on kindlasti üks oluline märksõna, seda enam, et kõike korraga ju mitte keegi ei näe, et see mäng toimub väga erinevates ruumis, pides toimus seal Toompeal ja sa pidid valima ta tahes-tahtmata ja see oli päris naljakas, et osa publikust kogu aeg jooksis kaasa, nagu ühes ruumis läks müra valjemaks, nii tormati sinna. Aga mulle meeldis rohkem see, et ma jäin ühte kohta paigale ja siis see vaikelu seal ikkagi ühel hetkel elustus. Et kui kannatlikult oodata, siis mingisugused elulõigud sinu ees ikkagi ilmnevad. Ja mind üllatas, et Sebeljajevi lavastus jõudis ikkagi väga Tšehhovlikku, mingi nukruseni, võib-olla ka selle elu mõtte leidmise igatsusteni. No ikka seesama, et kui teaks, kui ainult teaks, et see viimane kaader sellest lavastusest oli ju väga hillitsetud ja niisugune lüüriline poeetiline. Nii et ma ei oska öelda, kuidas selle mässuga, kuidas selle Beljajev mässuga on, aga see oli oma olemuselt hämmastavalt obliklavastus, mida alguses kõigi nende Lähenevate tantsude ja kehakeele pealt ei osanud ennustada. Aga uurime nüüd kuidas suhtuvad epeljajevisse tema Tšehhisse ja tema teatritegemisse. Asjaosalised ise ehk 21. lennu üliõpilased. Minu jaoks ta tegi ennast küll väga-väga kergesti ja väga lihtsas keeles arusaadavaks, mis te tahate, mis ta teeb. Kui sho puhul on ikkagi selline tekstimassiiv, selle pealt hakkate maailma ehitama, epeljajevi puhul oli küll olemas lugu, mida te kõik ju teadsid, aga, aga ikkagi nagu teisiti moodi oli, see mina ei saanud hästi aru tema keelest ja mulle tundub, et ma tegelikult ise siiamaani, kui see prooviperiood tõesti oleks kestnud võib-olla üks-kaks kuud, millest me vahepeal rääkisin või Sasha nagu vahepeal unistas sellest, et kui oleks kolm kuud, et milline tükk siis oleks olnud, et ehk siis oleks natuke rohkem sellisest teatrist aimu saanud, mida tema teeb, ta ise ei nimeta seda füüsiliseks teatriks intellektuaalseks. Minu jaoks oli ta mõtte moel nagu hästi teistsugune, kui mina olen harjunud. Aga suure huvida suutis tekitada ja mingi sellise nagu maitse sai kätte. Et mina näiteks tahaks üldse sellist asja õppida näiteks edaspidi, sest ma ei saanud sellest aru, sain maitse kätte ja tahaks näiteks viiega. Võib-olla veel, paluks näitlejatelt Kommentaare, Saša Beljajev tegemise kohta või kuidas ta iseennast seal sees tundsin? Mina tundsin ennast väga hästi, tegelikult on mul neli sõna samasse kohta, ainult see mees on geenius. Kuidas ta asju nägi, kui teistmoodi, missugusel tasandil. Samamoodi nagu Eeva ütles, ega tegelikult ei saanudki eriti aru ütleme, vorm oli üks, aga see mõte ei olnud nagu väga-väga Tšehhovi purustav, see oli vaataja nagu tunnel. No ta ise rääkis meile, kui ta üritas meid Tšehhovi lainele maailmale sisse õies ja ta ei rääkinud kordagi purustamisest või mingi asja lõhkumisest, rääkis, et milline teater temale meeldib, siis ta rääkis seda niimoodi, et teda ei huvita Tšehhovi kolme õe lavastamine selle inimese jaoks, kes ei ole seda raamatut lugenud. Et räägime seal kolme õe ja sõjaväelaste loo ära, kuidas nad teineteist armastasid ja tapsid ja vihkasid vaid ta tahab tuua esile seda, mis tema jaoks sel hetkel nagu tekitas selle kolme õetunde ja siis meie igaüks tõime oma panuse sellega, et mis meist siis tekitas seal tunde. Tegime etüüdi selle koha pealt, mis meid nagu puudutas. Kõigepealt, me teadsime ainult valges saalis, mingil hetkel me hakkasime mujal ka, mõtlen välja, mis andis meil valida. Ja öelda, et mulle see teater väga hästi istuks, sihuke teatrivorm, see hoiab väga heas füüsilises vormis. Esiteks ja teiseks on seal, seal on mingi värk ikka mida võib-olla päris harilikus draamateatris ei saa kätte Eestis vähemalt. Sellises teatris on sees see võimalus et ma ei tea, see mingi Impressioon nagu haarab suuremalt või tugevamalt, mis muidu näiteks võib noh, kas või meil noortel näitlejatel tekstimassiivi all kaotsi minna, et ma tean küll, et seal on nagu see, mis meid kõiki puudutab. Räägin ja räägin ja me räägime sellest ja siis see võib kaduma minna. Aga kui rääkida nagu piltide või kujundite või oma füüsise kaudu, siis see võib mingil hetkel tulla nagu 1000 korda tugevam publiku jaoks. Et selline teater nagu mina sain aru annab nagu suunavad pinda kujutlusvõimele, et teatris reeglina on asjad nagu üsna selged ja konkreetsed, kui näitleja võtab, siis on jama majas. Aga et ütleme läbi kujundite nagu sedasama traagikat edasi anda läbi täiesti absurdsete kujundite, et see nagu loob hästi palju seoseid ja mõtteid ja et see oli see, mis nagu. Mulle meeldis väga, et see andis nagu hästi suure vabaduse vabaduse teha, ma ei pidanud nende pärast nagu pabistama, mismoodi nad välja tulevad, ma sain nagu kaifida neid täiega, et see vastutus oli nagu väike, sest ma teadsin, et, et see üldpilt on nagu palju olulisem ja niikuinii keegi ei peagi midagi. Mis asja jaoks oligi, Tšehhov, absurdist rääkis meile selle, see on see, et ta võttis Ferapontali näiteks üks olulisemaid tegelasi tema tema jaoks min meetükiga. Aga sellest lõhkumisest rääkides minu ema, kes kirjanduse õpetaja iga aasta peab rääkima kolmest tõesti tšehhist ütles küll, et ta ei olnud sellist 30 muidugi näinud, aga tema jaoks oli see tõeliselt kolm õde hoopis nagu sellist peaks õpilastele näitama, sest seal nad saavad nendest meeleoludest ja kõigest ise aru või ise luua, et vaataja kui looja ja kuidas te 21. lennuna seda 21. sajandi teatrit need kommenteerite, mida vaimustunud Andres Keil kirjutas. Ei no ma ei tea, ma arvan, et niisugune teater varsti tuleb ja see lobisemine lihtsalt laual sureb varsti. Arvan, et lihtsalt see teater on tugevam sümboli teatel ma ei tea, no ta annab rohkem, et iga inimene võib edasi mõelda ja arendada. Ma arvan ka, et sellistes ja mulle tundub, et oodatakse nagu tegijate ja siis vaatajate poole pealt tundub nii. Kas sel juhul see toominga täna mängitud lavastus liigitub ka sinna lobisemise teatri alla, vä? Noh, selles kontekstis jah, tegelikult jah, kuulub küll, aga mina, ma ei tea, ma ei ole nõus sellega, et selline teater nagu meie too kolm õde oli see nüüd saab absoluutse võimu mingil hetkel ja see nii-öelda lobisemine ära kaob. Jah, ilmselt teater praegu liigub pigem selle sümboli teatri poole. Jah, aga psühholoogiline realism kui selline, ma ei usu küll, et ta kuskil kaob, seal on Eesti riigiteatreid, oleks tulevikus julged, julgeksid teha sellist teatrit, nagu oli see V3 õde. Jah, et oluline oleks see, et, et Eestist saaks teha nagu mitmesuguste asja, see ei ole sugugi paha, et meie kursus on Betalliaajevi poolt nagu natuke uut usku pööratud. No vahetame nüüd lavastust, võtame nüüd selle, mida võib-olla võiks nimetada isegi sotsiaalporno-ks või? Ei, ma ei pea, utoopia. Tüürime oma jutukaaslane asjade seisu juurde. No kahtlemata see oli teistmoodi tegemine ja eks ta mõnel määral oli huligaansuse, Me olemegi ise seal sees, noh, originaalist sellest tekstist, mis Jakob Karu kirjutas, sellest enam midagi jäänud muidugi, aga päris palju on pandud juurde meie endi improvisatsioonidel ja Tiit Ojasoo mõtte Valgatuste näol mängida on jah, väga mõnus, solvad inimegi, pidime solvanis ennast ka seal niimoodi. Ma arvan küll, et seal on väga palju meid endid ka sees, et see on hästi isiklik. Ainult need sent, kus, kui me Indrekuga kordamööda mängime sõna otseses mõttes iseennast, eks ole, aga, aga seal kõiges publikut on olnud palju, välja arvatud paar etendust, kus meile Draamateater enam reklaami ei teinud, siis, siis meil oli vähem. On olnud jah, erinevat publikut ja ja üks lakmuspaber on, on ka see, et kui alguses kõlab meie hümn, siis kas inimesed tõusevad püsti, ei tõuse ja mõnikord ei tõusegi, kuigi neil palutakse kaks korda teha. Kui palju teid endid on selles lõputantsus või selles hoiakus või selles sõnumis, mis seal on, see tants ei, meediaga peab tantsima. Kas te olete seda tunnet juba kogenud või on teil hirmete hakata seda kogema edaspidi so mast, kui vana sa oled nagu masinasse nagu konveierist? Selle lõputantsukoha pealt mulle õudselt meeldib see tants selles mõttes ja mulle meeldib ka see, et, et teda on seal kolm korda järjest, tegelikult mulle meeldib seda tantsida, aga lavastaja käskis, et tuleb öelda, et ei meeldi ja siis kolm korda järjest tantsida, siis sellepärast me tahtsimegi võib-olla lõpud, see jääb meile meelde, et kui me tulevikus tõesti tahaks hüpata välja kuskilt tükistama rollist ja öelda, et tegelikult mulle ei meeldi see, mis ma teen, et, et kui me praegu oleme selle ära teinud, et siis siis kui me kunagi peame, peame tõesti tundma, et siis me mäletame, mis tunne see oli või noh, see aitab, ma ei tea, üks huvitav fenomen, ma ei tea, kas see tuleb sellest, et just seesama tüdruk seal, et ta ütleb, et see, mis me teile näitama hakkama alguses ütleb, et see ei ole teater ja ma ei tea, kas see on sellepärast aga kuidagi niimoodi juhtunud, et väga tihti on meie publiku seas mingisugused inimesed, kes nagu reageerivad nagu üsna ägedalt ja tähendab, tõusevad püsti ja on nagu täitsa tõsiseid konflikte kohamid inimestega, kes on publiku seas olnud, et see on nagu huvitav, et mitte üks etendus või kaks, vaid ikka mitmel noh, kogu aeg juhtub midagi, kas keegi satubki inimene, kes kommenteerib vale seal oli hästi palju ja et see nagu näitab jälle ka, et seal on midagi nagu sees selles tükis? Kuigi mina õpin lavastajaks, viimased etendused, mina hakkan nutma seal alati, sest see tundub tõesti hirmus ja mul alati tuleb meelde see Tooming. Mitu korda meil ütles seda, et näitleja on teatris ori ja peabki tegema, Tanel teebki seda tegelikult, mida lavasti käskis teha. Vot orjastamine vist tuleb, kui just ei tule selle teatri pealetung, siis on orjariik Lee Trei, kui on väga hea tähendus olnud, siis mindi, olete, liigutakse, lõputants just siis, kui poisid räägivad neid monolooge, mis on väga tõsine ja ilus jutt. Ja siis kuidas naised, mina mõtlesin saalis irvitavad, et posid pükse maha tõmbudis, mul tuleb iga kord klomp kurku, kui tõesti nii lollid olete, miks te naerate, kas te, kuule või mis teil viga on, Võnnu? Ei tea, see on nagu raske ka. Emotsionaalselt on raske tantsida. Etendusega, mis kunagi valmis saab, et iga etendus on erinev. See on nagu igalühel on erinev see, kui palju ta nagu oma maailmast räägib või kui paljud on kedagi võõrast, mängib seal, mul on see saepuru sussi monoloog, mis seal ei ole küll minu elust, aga ma nagu mõistan seda. Rasmus, mis mulle endale oli väga värskendav, see publik, kui nad istuvad seal, nad unustavad ära, et saalis tuled põlevad, et nemad on tegelikult meie jaoks täpselt samamoodi laval. Kui keegi viiendas reas nina nokib, siis ma näen seda väga hästi, näen teda. Nendel tõus on Lõni hästi mõnus, et need on meil peo peal, mängin bassein ära, siis nad juba enam ei mäleta, et tuli põleb. Siis nad hakkavad nahistama sohi sosistama, telefoni näppima, nina nokkima, kuninga, päris põnev vaadata lavalt, mida publik teeb. Kärbeste saar oli tegelikult sedamoodi lavastused vaatajana, seal, mina veel ajasime kõik segi ja seal moodustasid lihtsalt ühe suure tohuvabohu palju uusi nägusid ja vaatad ühte, vaatab teiste, siis unustad ära, kes, mis rollis on. Kui palju teil endal see kärbeste saar tekitas enda sisemist segadust, kui selge või segane see teie jaoks oli, mina kirjeldasin nii-öelda publiku suhet lihtsalt teisse kui veel tundmatutest, et oli see selge materjal. Ei olnud üldse selge. Aga sai selgeks? Ei, mulle ei saanud, tuli peale liiliat, mis näidendi järgi nagu ikka, see oli nagu täiesti teine asi. Ma arvan, et kärbeste saar oli peaaegu kõigi jaoks väga-väga raske teha, väga raske aru saada, ma arvan, et need lavastajad, kes meil on olnud Mati, on nagu tema maailma sissesöömine on släng kõige keerulisemalt, seda on palju kordi arvatud ja minu arvamus on ka see tagantjärgi mõeldes, et natukene liiga vara oli mati tükk, Tanel minu meelest ei olnud vara, minu meelest oli just nagu väga õigel ajal. Jah, ma nägin seda kõrvalt mõne puhul, et nagu ei saa aru või praktiliselt mina sain nagu imelikul kombel kuidagi sellest kohe aru ja mul on õudselt meeldis seda teha. Et, et meil ei olnud alguses valmis teksti ati, kirjutas seda kogu aeg juurde, tuli igasse proov jälle mingi paberipakiga, mis ta laiali elas, ju see ka mulle nagu meeldis ja minul on see siiamaani üks nagu südamelähedasemaid töid terve selle nelja aasta jooksul paranduseks. Ma sain oma rollist, mida ma tegin, jah, sellest ma sain, ütleme aru küll tükis tervikuna kus sees ma ujun, sellest ma ei, väga hästi ei saanud, oleks tahtnud ennast paremini tunda, ühesõnaga mind selle järveste saare juures mõtlen, millega te iga kord nagu üllata selle, et teoseid ja tõi ja kuidas tema seda nägi. Ja see oli nagu hästi alguses nagu meeletult kistet, aga aga mina isiklikult ei suutnud ka lõpuks sinna sisse minna selle, tema maailma, siis seesamamoodi näitlejana, aga see, millest ta rääkis, kuidas ta rääkis, mida ta millega seostus, see oli nagu täiesti kreisi. Ma mäletan, et see oli nagu No mõnes mõttes ju ühe põlvkonna mehed, Jaan Tooming ja Mati Unt Nad on nii suured mehed, nad peavad olema kardinaalselt erinevad. Ma ei usu, et maailmas on sellist Mati Undile sarnast inimest, ma ei, ma ei usu, sest nad on minu jaoks olnud kardinaalselt erinevad inimesed. Praegu tuli selline asi seos nagu meelde, et Tooming ütles, et kui näitleja ei saa nagu esimesel lugemisel tekstist aru, et siis ta imbetsill näitleja peab tegutsema, hakkame kohe mõttest kohe aru saama ja sealt edasi minema. Ja samamoodi vist oli Mativandiga kuidagi niimoodi, et tõigi nagu naljaga pooleks rääkis sellest, kuidas näitleja nagu küsib lavastaja käelt käest, et kas ma tulen paremat või vasakut, et Mati on samamoodi. Mulle tundus, et noh, tal ei olnud väga nagu mässata mingisuguste noorte näitlejate nagu olmeküsimustega mingisuguste lihtsate asjadega, et mis ma siin pean tundma või mängi, mängi, et seal nagu põhiline, midagi sealt on meil sarnast. Me oleme rääkinud juba mitmest lavastusest, aga kordagi ei ole sellest vestlusest veel läbi lipsanud Ingo Normeti nimi? Ingo Normet on 21. lennu kursuse juhendaja ja tema tehtud on ka selle lennu kaks esimest lavastust, mis jõudsid vaatajateni, need on kosjasõit ning liilia. Ja kui suured isemõtlejad, kas siis Mati Unt või Jaan Tooming asusid noorte kallale, siis esimesed kogemused olid neil juba selja taga ja kosjasõit oli lavastus, kus veel väga verisulis näitlejad sõitsid ringi ja mängisid ühte lahedat küla lugu, see oli suvelavastus, selle kosjasõidu üks põhiväärtusi oligi muidugi see Eestimaa väiksemates kohtades ja mitte nii sisse mängitud kultuurimajades või rahvamajades mängimine. Selle publiku avastamine, keda pealinnasaalides või ka Tartu saalides ei kohta ja kes väga tänulikud olid selle eest, seda enam, et ka piletihind sümboolne oli ja noh, tegelikult noored said sealt tõesti sellise teatritegemise kogemused ise panid lava üles ja noh, niisugune totaalne rändteater ja seal sai ka teha grimmi ja parukaga karakter, osa ja oma koomiku võimeid proovile panna. Minu meelest poistele antileid võimalusi natuke heldamalt seal kui tüdrukutele, aga laadi kool tuli neile kindlasti kasuks ja sai ka juba esimese mulje kätte, et kellel seda koomikus on, rohkem on, oli seal ka väikeseid vihjeid kaasaega minu maitsele oleks neid võinud ehk veelgi rohkem olla, seda enam, et kõike müüv ajakirjanik on väga aktuaalne nähtus, nagu see trio seal kosjasõidus. Aga Ta oli niisugune mõnus külakomöödia, eriti kui ma nägin seda Saaremaal, Valjalas rahvamajas. Ja teine lavastus liilia tuli välja draamateatri laval ja ma kujutan ette, et kui juba oled paar aastat teatrikoolis õppinud, siis ikkagi draamateatri lava, see on nagu midagi hoopis teist kui selline külakultuurimaja või väike pisike mõnus mängu paigake. Et sellises traditsioonilises keskkonnas on tänapäeval üldse väga raske teatrit teha. Teater ise otsib põnevamaid kohti, urkaid, pööninguid, keldreid ja järsku lükata siis see noor seltskond väga traditsioonilise tükiga teatrilavale. No küllap see mul nari näidend on jah olnud kõige rohkem Velmeid play siis või ja tõesti, ma hakkasin praegu mõtlema, et kõik ülejäänud diplomilavastused on mängitud kas siis väikestes saalides või või niisugustes tundlikes ruumides, et see oligi ainuke suure lava tükk. Ja see oli niisugune tsirkusemudel või see peategelane oli seal. Liilia teenis tsirkuses oma elatist, oli paras vurle see niisugune tsirkusemaailm või teatav kerguse vaim ja siis erineva tähendusväljaga vastutustundetus. Mis siis tuleb välja ju siis, kui liilia satub teispoolsusesse. See, see võib ju olla üks niisugune näitlejakutsemudel või see, kui paindlik sa oled või kui mänguline sa oled. Ja samas, kui tõsiselt sa siis võtad seda maailma, et sealt võis saada kaasa niisuguseid küsimusi küll, aga mulle tundub, et need mõlemad Ingo Normeti lavastus, et siiski ei ole päris võrreldavad tema eelmiste lendude tipplavastustega, ma mõtlesin praegu nii 16. lennupõud ja vihm kui ka 19. lennu Micummerdit mis andis klassikale niisuguse uutmoodi vindi peale, et need olid ka kooliajas hilisemad, et võib olla. On sellel lennul puudu jäänud üks lõpulavastus oma põhiõpetaja Ingo Normet ega mingil juba suurema kogemuse tasandil samas kui ma kõrvalt Ma pean, ilma igasuguse ambitsiooniga näitlejakutsele, tunnen ma nende 21. lennu noorte ees teatud kadedust, et nad on oma kooliajal kokku puutunud selliste väga omanäoliste mõtlejatega, nagu seda on Jaan Tooming ja Mati Unt. Nii et võib-olla siis lavastaja ja kursuse juhendaja Ingo Normet taandas ennast ja, ja võimaldas siis need lõputööd teha hoopis teistsuguses teatrikeskkonnas ja ehk on siis teistmoodi teatrist arusaajate ja mõtlejate, nagu stan Tooming Hunti Aga Saša Beljajev kutsumine selle kursuse juurde ka teatud märk sellisest lavakooliotsingust. Ma kujutan ette, et isiksuse tasandil oli selle kursuse eksperimendid küll päris huvitavad, seda kindlasti ja kosjasõit vaadates esimest korda tekkis see mõte, et kuidagi vanemad tunduvad selle lennu üliõpilased. Ma siis ütlesin selle vist ka välja, et võrreldes Elmo Nüganeni kursusega Nad tunduvad kuidagi tüpaažilt või olekult vanemad. Ja mõnes mõttes on see ka niimoodi jäänud. Kuigi nüüd jah, toominga lavastuses mõned said seal neid päris päris lapsi mängida, aga mingit tasakaalukust või kõrvalpilku võin oma tegevuse mõtestamist on neist tunda isegi nendele mässulistele lavastustele vaatamata või võib-olla just tänu nendele võib ka nii mõelda. Aga selles saates peame ära märkima ka tõe huvides sellet, et meie vestlusringis on täna ainult näitlejad. Tõsi, näitlejana astus üles ka üks lavastajatest Eva Klemets, kelle tulevane töökoht on Tallinna Linnateater. Seal tegid aga oma diplomilavastuse, et keegi mind valvaks. Samuti on sellel kursusel Mart Koldits tuntust kogunud Televini Chapajevi ja Pustata lavastusega linnateatris ning lendas üle käopesalavastusega Vanemuises. Temagi töökoht saab olema Tallinna Linnateater. Lavastajana on selles lennus Ingo Normeti õpilasena ka Kaditudre, kes tegi oma viimase iseseisva töö draamateatris. Selle lavastuse pealkiri on üks pluss üks ja neljas selle kursuse lavastaja Laur Kaunissaar on hetkel Saksamaal, Jastažeerib seal ka nemad kuuluvad selle 21. lennu juurde ja kindlasti on mõjutanud selle lennunägu ja tegu, aga jätkame juba näitlejat ringis. Mõnda asja on tore teha ja tõesti ei ole nii tore. Aga mõni asi on nagu lihtsalt hingelähedasem. Mõtlen, et mida ma kindlasti tean. Kui sa siit ümber Eestisse suvi, noh, ma arvan, et see sui nagu elu lõpuni meelde ja minu jaoks väga tähtis töö oli. Laur Kaunissaarega rämpiiri mullis svini Janosost ei saa üle ega ümber. Et sellist teatrit tahaks teha. Sedamoodi vastas Kristel elling küsimusele, mis jääb meelde neljast lavakunstikooliaastast. Kuuldavasti tuleb temal alustada vabakutselise näitleja okkalisel rajal. Aga järgmised vastajad, Riina Maidre, Rasmus Kaljujärv ja Mirtel Pohla on draamateatrisse minejad. Riina Maidre praegu ma arvan, igal juhul nii, et mulle jäävad meelde, ma ei tea, mis on aasta või viie pärast asjade seisust paar väga valusat hetke. Just ma ise ei olegi alati nendes hetkedes laval. Aga on mõni kursusekaaslane mis sinna hästi meie kui näitlejate elust. Väga Meilt räägivad. Ja Pepeljajev see jälle nagu teistpidi, et main ise sel hetkel nagu kõige õnnelikum või prooviperiood oli niisugune rõõmus ja helge. Sai mängida. Rasmus pidu, asjade seis, kekazz, liilia Mirtel ma ei tea, iga asja juures on olnud mingeid asju, mis on nagu ükskõik mispidi mõjutanud või mingi jälje jätnud. Kas negatiivses või positiivses mõttes. Ja ma ei oska öelda, novot sissesaamine on nagu mingi selline suur punkt, eks ole. Alguspunkt, aga siis edasi tuleb nagunii palju nii olulisi asju, et ma ei oska midagi. Kõik on mõjutanud. Vanalinnastuudioga on kavatsenud ennast siduda viis näitlejat 21.-st lennust. Mis neist tegelikult saab ehk mis saab vanalinna stuudiost, seda täna veel ei tea. Aga need viis on Ott Sepp, Marin Mägi, Tanel Jonas, Kristjan Sarv ja Märt Avandi. Ott Sepp pole mina see Peppeli ajev lahkus just paar päeva tagasi ja me ei ole sellest oli ilmselt välja saanud, aga ometi see tundub, et see ilmselt jääb ka meelde veel mitmeks aastaks. Et see on kindlasti üks selline huvitav protsess ja teine asi. On kosjasõit ümber Eesti, mis lavastuslikult ta oli sihuke kergem teater, aga lihtsalt see protsess iseenesest, kuidas me iga kord ööbisime erinevates kohtades ja kuidas see nagu lähendas meid ja ilus algus. Marin nägi No minu jaoks on kõige olulisem algus ja lõpp, ehk siis Ingo Normeti liilia ja nüüd Peppyljajeveegolmade kõige-kõigemad. Mina ka ei teadnud, milline see kõige-kõige õnnelikum moment on olnud, aga nendest asjadest, mis me oleme teinud, siis turgeenjovi roll. Botoopias näiteks on üks asi, mis on väga-väga südamelähedane ja, aga nagu isiklik just nagu heas heas mõttes. Aitäh Tanel Joonas, Kristjan Sarv. Kaks viimast ööd olid väga tähtsad. Avardasid väga palju mõttemaailma toominga, tõusalaja, ajeveegolmade, et enne seda tundus, et juba kõikeoskaja pole siin midagi enam, aga need mehed tulid ja pöörasid mu pead pahupidi. Märt Avandi. Üliõnnelik hetk oli sissesaamine. Esiteks siis kosjasõidusuvi oli muidugi üks ilusamaid helgemaid, aga näitlejatöö poolest oli kõige paremini vist ka milles teemaline, räägiks tema enda lavastus, politsei ja teise kursakaaslase mardipidu. Nukuteatris. Linnateatrisse lähevad Indrek Ojari, Eva Klemets, Bert Raudsep ja Mart Koldits, keda täna meie vestlusringis ei olnud. Kõige rohkem on meelde jäänud mulle nende vähesed hetked, kui tunned, et vot nüüd töötab, toimib ma arvan, et asjade seis on üks, kus ma olen seda tundnud ja ilmselt paroodiaeksam kaalus, noh, tunned, et et polegi kõige hullem ja seda kõike, rääkis Indrek Ojari. Eva Klemets kooliaja jooksul minu eriala seisukohalt on kõige olulisem ikkagi politsei lavastamine kolmanda kursuse keskel minu arusaamised lavastamisest siis ühesõnaga muutusid. Aga kui näitlejana, siis ma lihtsalt oskan olla tänulik kõikidele lavastajatele, kes on lubanud mul osaleda oma tükkides. Aga, ja muidugi see prooviperiood oli lihtsalt niivõrd teistsugune, et ta suutis viia meid minu meelest esimese kursuse entusiasmi uuesti. See oli vana hea. Bert Raudsep peale, siin mina tahtsin öelda. Mulle meeldis Laur Kaunissaarega töötada, kes on minu kursusekaaslane ja tervitused talle Berliini. Sellel Brien Fryli Molysswini. Nukuteatris alustab oma esimest näitleja hooaega Lee Trei. Minule meeldis väga see, kui oli kolmanda aasta lõpus paroodiaeksam kui viimasena kursuseõde Marie Abel, keda täna siin ei ole kinkis Iivikale ühe suure pika roosi terves eksam. See oli täiesti imeline. Väga hea kogemus. Marie Abelist saab Von Krahli teatritrupi liige ja sellega on Tallinna teatritel ring peal. Kaks 21. lennu lõpetajad Alina karmaasina ja Jaak Prints on järgmisest hooajast Tartus Vanemuise laval. Alina karmasina minu meelest on liilie, minu jaoks oli kõige olulisem, et see oli esimene kord ja see jääb mulle igavesti vist kuivad, olin lauale, rääkisin võõras keeles ja veel see esimene tantsupidu, ma ei tea, see ei ole mingi näitlejakogemus, aga nagu inimene, ma sain väga palju emotsiooni ja see oli väga ilus. Kolm õde oli ka väga huvitav prooviperiood, mõnikord tüütab, kui väga kaua kestab siis mõte, et no millal juba on esietendus. Aga siin ei olnud seda tunnedel, see oli väga huvitav ja produktiivne. Jaak Prints, ühtpidi ma tahaks öelda nagu Mirtel sissesaamine ja, ja pärast seda on iga päev seal koolis midagi andnud vist halba head. No kui ma olen siin viimane, siis mul oli aega siin mõelda ja siis ma lasin peast läbi asju, mõtlesin, et, et kas see on, mõtlesin, et on ka, aga mitte nii ja siis vist leidsin kaks asja, mis mulle nagu, jäävad meelde. Üks oli teise aasta koguse Seczpilise meister, siis Mart Koldits, lavastatud katkenud kooli seinte vahel, hotello, kus ma mängisin Jaagot ja siis mulje ärieksam, mille lõpus meie õppejõud Anu lamp palus meil kõigil Velda paar õpetussõna nooremale kursusele, kes selleks hetkeks oli juba ühe semestri koolis käinud, aga tavaliselt on selline traditsioon olnud, et vanem kursus ütleb avaaktusel igaüks midagi oma noortele kaaslastele. Aga meil jäi see ära ja siis me tegime seda eksamil. See oli nagu päris suur eneseületamine see täna neile ütleksid. Kui mina sinna kooli sisse astusin, siis ma ei, ainult sellest mitte kellelegi, see nii suur suur asi jälle minu jaoks ja siis kui lõpuks see välja tuli, et ma sinna olnud ja siis inimesed siis tulevased kolleegid, näitlejad, keda on au tunda, ütlesid, et oksin, et rumal, et miks sa, mis sa tuled sinna, et see on, see on nii raske ja, ja siis ma ei saanud sest muidugi aru, sest et ma olin suure asjaga hakkama saanud täiesti õnnelik ja nüüd ma olen hakanud päevalt järjest rohkem mõistma seda, mida nad mõtlesid, kui nad ütlesid, et see on üks, üks raske elukutse, mis, mis sa oled valinud. Ja sellepärast on see noorte sisseastumiste vaatamine jälle üks emotsionaalne kogemus, et sa elad ise kõik läbi ja mis ma neile ütlen? Ei, kui inimene selle tee, kui ta peab, siis ta teeb seda. Ma ei tüüta küll kellelegi, et, et ära tule või, või tule või. Lavakunstikooli 21. lennu diplomilavastusi tagasi Metuusala juurde ja asjade seisu on lähipäevil veel võimalik Tallinnas näha. Mai alguses tehakse üks pikem turnee ka Tartu sadamateatrisse kus metuus, ala ja asjade seisu kõrval mängitakse ka Ain Mäeotsa lavastatud Stoppardi utoopiat. Nii nagu põhjaeestlastel jäi pea nägemata nii eine lõunaeestlased jälle õdede lavastust, aga nüüd juba Saša Beljajev jutule, et uurida, milline on tema arvates ideaalne näitleja ja kui kõrgelt ta meie tudengeid hindab. Mulle on kõige tähtsam intellekt. Näitleja peab olema tark ja oma asjast huvitatud. Ma ei usu kombinatsiooni. Andekas ja loll näitleja. Mul on oluline, et inimene mõtleks, kui ta laval midagi teeb. See teater, mida nimetatakse füüsiliseks või plastiliseks teatriks, kus esiplaanil on liikumine ja koreograafia. Mina tahaksin seda nimetada intellektuaalseks sest ta suhtleb publikuga kujundite märkide kaudu mängib vaataja fantaasiale. Ja kui sul ei ole fantaasiat, ei ütle see teater sulle mitte midagi. Ta ei titeeri sulle kujundeid, vaid pakub võimaluse luua oma Iseseisev pilt. Seetõttu mulle tundubki, et see teater on tugevalt seotud loomingu fantaasia ja intellektiga, tunnistab Saša Beljajev. Kavalehelt loen. Lavastuse kontseptsiooni autor on Saša Beljajev. Mida tähendab selles kontekstis kontseptsioon? Sellele mõistele ei tasu siin väga lennukalt läheneda. Toon näite õdede lavastusest. Kõrgema lavakunstikoolimaja Toompeal on mänguhaara. Me mängime seda lugu linnas. Me mängime maailmas, see ongi see, mida ma kontseptsiooni all mõistan. Idee, mis teeb selle töö minu jaoks unikaalseks. Ma ei korda oma töid isegi koolis proovima, seda, mida ma enne pole kasutanud. Iga töö peab ka minu enda jaoks olema. Uus kool on selle protsessi jaoks väga loominguline ja väga õige paik. Aga ikkagi. Te tegelete tuntud märkidega ikoonidega näiteks kas või seesama Tšehhovi kolm õde või Tšaikovski luikede järv. Mis eesmärgil on näiteks eesmärgiks see, et lõhkuda vanu ja kivinenud aru saama? Olen töötanud ka tänapäeva autoritega ja Beljajev toob näiteks Brigovia, Rubensteini, avangard, istlikud tekstid, neil pole mingit ikoonistatuuti ega tähendust, aga mu järgmine töö on näiteks Schilleri Maria Stewart. Mida ma lavastan Soomes Ameerika turnee jaoks? See jälle läheb sinna ikooni poole. See teater, millest kõneleme, nimetame seda siis kontseptuaalse, eks visuaalseks liikumisteatriks kujundi või fantaasiateatriks töötab kultuuritaustal, mis on juba olemas. Ja mul ei ole ei vajadustega ideed luua uus süzee, uus lugu. Kui me suhtleme selliste tuntud märkide kujundite, ikoonide pinnad siis igaüks meist oskab sellesse suhtuda. Kui näiteks vaadata lilleõit, tulevad sellised märksõnad nagu õrnus, haprus. No mina töötanudki sellel tasandil ja lugu, millel on oma ajalugu või slepp. See allub mulle suurepäraselt ja see pakub ka publikule. Kontseptuaalne kunst töötab ainult valmis kunstilise materjaliga valmis muusikateatri või kirjandustekstiga, räägib Pepe. On see eesmärk omaette lammutada ja lõhkuda näiteks Tšehhovi Tšaikovskit Schillerit ei, seda mõtet küll ei ole, kuigi mõnikord võib see niimoodi välja paista. Viimase laagolist tehtud lavastuse nimetasin ümber, see ei ole kolm õde, vaid lavastuse nimi on minu jaoks õed. Sellel pole ka midagi ühist, näiteks meier Holdi katsetustega, kui ta lavastas Ostrovskid moodsate dekoratsioonide keskel, see on hoopis teine lähenemine. Rääkigem siis ruumist. Mulle on see Toompea maja väga meeldinud kaks nädalat proove ja ma sain aru, et peab ühe saali mõttest loobuma ja kui oli valmis viis minutit Õdede lavastuse struktuurist otsustasingi maja ja ruumieksperimendi kasuks. Tuleb tunnistada, et prooviaeg oli väga kasin kõigest üks kuu. Sedalaadi ettevõtmise jaoks on seda vähe. Seetõttu tegimegi paralleelselt, et tööde ja sättisin koreograafiat, tunnistab Beljajev. Kõik see trall kolme õe lavastuses on publiku jaoks kuidagi hoomamatu. Pidevalt oli tunne, et lavastus libiseb mul näppude vahelt. Ja siis, kui aru sain, et kogu mängu hoomata on võimatu, siis läksin, istusin saali maha ja siis oli mul vaatajana kuidagi lihtsam ja rahulikum olla. Kuidas Pepeljaja, seda vaataja tunnet kommenteerib? Minu arvates on see väga chihhovlik lähenemine ongi ju nii, et elu läheb sust mööda, me ei näe kõike, mis ümberringi toimub, pigem tajume fragmente kui tervikut, mitte kõike, mis inimesega juhtub, näeme, kuidas ta kord nutab, sisele jookseb, siis jälle karjub see, mida ta meile räägib. See on vaid osa tervikust ja nende väikeste fragmentide osade kaupa loome me oma ettekujutuse oma pill. Ja see pilt, mis tekib seal kurb pilt pilt sellest, kuidas elu libiseb mööda ja see, et ei saa olla etenduse keskpunktis seegi on väga kontseptuaalne. On ju arusaadav su soov näha kõike. Aga kui sa kord hoomad ja aru saada, et see on võimatu, peaksid ju valdama tõeline nostalgia. Ja see tunne on juba väga Tšehhablik. Selline tulemus oli mulle endalegi ootamatu, tundsin seda näiteks etüüdi puhul, kui näitlejad lähevad laudes keldrisse. Samal ajal olin ise ülemisel korrusel kostuvad vaid kusagilt kaugelt maja sisemusest hääled, kord tugevamalt, kord nõrgemalt, kogu see ümbrus, kogu see keskkond lummas mind, tunnistab Saša Beljajev luikede järv Von Krahli Teatris. Depeljajevi eelmine lavastus Eestis, mis sündis koostöös Peeter jalakaga ja mille eest kogu trupi premeeriti ka teatriliidu eriauhinnaga. Selle vastus tundub mulle kui vaatajale jõhkram, kui näiteks lavakunstikooliõed, millesse ikkagi tuleneb. Kas tuleneb see trupist lavastajast, vaatajast, lavastuse eesmärkidest? Luikede järve puhul oli lähtematerjaliks ikkagi Nõukogude ajast selle balleti külge kleepunud taak. Ma ei astunud mitte Tšaikovski muusika või petipa koreograafia vastu, vaid selle vastu, millisesse konteksti Luikede järv nõukogude ajal oli asetatud totaalses ühiskonnas, mis oli julm ja jõhker ja sealt ka minu lavastuse jõhkrus. Aga Tšehhovisse oli mul teistsugune suhe. Me ei meenuta nõukogude aja realistlikku Tšehhovi lavastusi. Meie eesmärk on asetada ennast hoopis olukorda, mis võiks olla üsna sarnane Tšehhovi omaga. Kuidas Eesti näitleja oli selleks Peppyljajevi Tšehhovi lavastuseks valmis. Need on tegelikult keerulised jutud, tunnistab Beljajev ja tunnistab ka seda, et talle ei meeldi näidendeid enne ja ette avada ja analüüsida. Me teeme ikkagi väga palju keha trit, mida üldse on raske analüüsida. Lihtsalt on üks tekst, mis on lähtekohaks. Siis toon ma paar kujundit, näiteks, mis aitab mind näitlejaga ühele lainele, mis käivitaks protsessi ja niimoodi saime ka Tšehhovi trupiga unisooni. Kolme õetrupis tegid kaasa ka 21. lennu kaks lavastaja üliõpilast Eva Klemets ja Mart Koldits. Kuidas Pebeljajevile sobis selline kooslus? Minu arvates oli see lavastajatele väga kasulik õpikoda. Nad mõtlesid mitmeid asju ise välja ja oli näha, et mitmeid põhimõtteid tahavad nad tulevikus ka ise kasutama hakata. Aga samas, tänapäeva näitleja peab minu arvates ise olema paljuski lavastaja. Muidugi on vaja seda, kes paneb kokku lavastuse struktuuri ja ohjab lavastust. Aga iga näitleja võib väga palju ise korda saata ühes korralikus lavastuses. Meie keskkond oli väga loominguline, aga see on ka loomulik, sest see on cool. Ja näitlejatel pole kohustust, pole Pütscheti, pole vastutust, kõike seda, mis rõhub ja lõhub teatriprotsessi, peab tunnistama. TÖÖ kolme lavastusega puudutas mind ka väga isiklikult Sainzid ise nii mõnegi vajaliku kogemuse, mida kavatsen tulevikus kasutada. Nii räägib vene lavastaja Saša Beljajev, kes koos 21. lennuga lavastas Toompea teatrikoolis kolme õde. Tänased teatrijutud on otsas, aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes. Lõpetama jääb meie saadet laul kosjasõidust lavastusest, millega 21. lend jõudis esmakordselt publiku ette. Üks, mis kindel, Vannad nii vilet kui loorbereid tunda.