Tere algab teatri magasin ja stuudios on Pille-Riin Purje maris Johannes. No kahel viimasel nädalal. Kui kuulda sõnateater, siis, siis mille järele see käsi võiks haarata? No ma ei tea, kas peaks käsi haarama rahakoti järele, aga mul ei ole sellist miljonitest koti kõige rohkem kõneldakse teatrist ja rahast, paraku mitte kunstist. Ten, points, ten, points ja täpselt nii see teater, kuhu me täna läheme, tõesti, sealgi on oma väike luukere selles šehhis olemas ja, ja sellelgi teatril on olnud renoveerimisega seotud finantssegadusi. Aga sellest me täna ei räägi. Ja see teater, kuhu me täna läheme, on tegelikult Eesti esinduslikum suveteater, kus eluaeg on olnud suvehooajad. See teater on Pärnu teater ja kõneleme seal see direktori Ain roostiga ja testime ka Tiit palu vaimset tervist. Sellepärast et temast on sügisel saamas Pärnu teatri uus pealavastaja ja jutuks tuleb ka Endlas nähtud tumedate hirvede lavastus, aga just nüüd meie saate alguse ajaks on Pärnu Endlas lõppenud esietendusse on Tiit palu lavastatud imepuu väikestele lastele. Need on siis linnulennul teemad, millest täna juttu tuleb. Aga teatavasti on teater luksuskaup. Käesoleval aastal on Pärnu Endla saanud riigieelarvest toetust peaaegu 10 miljonit. Aga kui kallis oleks Endla teatripilet, kui seda kümmet miljonit ei oleks. Endla direktor Ain Roost. Mingil hetkel ma lõin selle kokku, see oli vist pool aastat või kolmveerand aastat tagasi või oli ta aasta tagasi ja siis me rehkendasime, et see pilet peaks olema 160 ja 190 krooni vahel segatakse ära selle kulu, mis läheb teatritegemiseks, mis läheb etenduse tootmiseks, see ei kata ära veel maja, ülalpidamiskulusid, see on puhtalt, mis on loomisega seotud, et see pilet oleks kuskil, noh, ütleme täna mingi 200 250 krooni, aga tänane publik ei kannata välja ka 100 110 120 kroonist piletit. Tiit palu, kas see on nüüd sinu viimane lavastus vaba mehena siin Pärnu teatris? Ja praegu on nii, et kui teatrist räägitakse, siis sealt tulevad ainult halvad uudised, raha jutud ja ja näib nii, et, et selleks, et, et teater teatri hästi läheks, selleks tuleb direktor ohverdada. Arvan, et meil ei ole vähemalt esialgu põhjustada seda teha. Mis puudutab loomingulisi plaane, siis Endla teater jätkab repertuaariteatrina ja provintsiteatrina aga te saate ise ka aru, et see situatsioon, milles praegu oleme absoluutne määramatus, noh, ma räägin ametnikest ja kõik on äraootavad, keegi kuskil nagu kukub ära või äkki kuskilt midagi veel juhtub või mingisuguseid riske, eks ole. On selge, et nüüd nüüd võtta ei saa, aga me võtame ikkagi. Raha on alati vähe olnud, ükskõik kui palju teda on olnud, alati jääb raha puudu. Aga ma arvan, et selliseid puudujääke ei ole võib-olla varem ka olnud, kusjuures varematel aastatel on teatri oma tuludele surve olnud väiksem kui tänasel päeval. Täna on see osakaal suur, meil oli näiteks möödunud aastal ta 60 protsendi ringis oli, mis me ise teenisime, 40 protsenti tuli riigi toel. Need on kiiresti muutumas, need proportsioonid aga, aga kindlasti on 50 või rohkem protsenti juba, mis teater peab ise teenima ja tõenäoliselt on üks teema veel. See on see meile peale surutav Ameerikaliseerumine, meedialt, tele-show'd. Kõik see kommertslik, kultuurse kultuurid, tööstus, selle meie professionaalse sügava ja inimliku Eesti teatri, mis on tulnud mingi vene Stanislavski, kust koolkondadest ja headest mõtetest veel ka Euroopast. Sellele kõigile sõidab selgase kommertslikus see, et kõik on müügiks, absoluutselt kõike saab lüüa, hinnas on ainult küsimus, aga kuna meil tavaline turumajandus kõik võivad kõike müüa, mis vähegi nii müüdav, niisiis rikutakse ära publiku maitse ja publiku maitset on väga kiiresti ja väga ruttu võimalik ära rikkuda Steet, vana maailma inimesed, need iirlased, hispaanlased ja portugallased, kes läksid Ameerikasse sõit kõik ju oma rahvustoite, aga nüüd on paar põlvkonda elab, kõik söövad neid rasvaseid, hamburger. Vaidleja võib ju vastu öelda ka vastupidi, et võib-olla sa selle massikultuuriga laiendab seda auditooriumeid, laiendab seda publikut ja tood just sealt siis endale siia nagu vaatajaid. Jah, kõik on võimalik, ilus mudel, aga see eeldab seda, et, et ka see tuleb kinni maksta, see loodud materjal, mida säilitaar, publik vaatab. Ja selleks peab olema raha, et üha rohkem me oleme nagu nagu lumepallis, mis veereb alla, võtab uut lund juurde ja ta ei saa mitte kunagi korralikuks kõvaks palliks, millega visata vaid ta lihtsalt ühel hetkel mureneb ja pudeneb. Et, et me oleme selles pallis sees, selles veskis selles sulatusahjus, kus meist ei jää järele kaalsetailitaari. Mul on see hirm lahjenema seal muus softis nii ära, et meie fantastilised näitlejad, meie filigraanselt, lavastajad, meie geniaalsed kunstnikud eesti teatris Endla teatris lihtsalt ei pääse enam löögile. Noh, me peame leidma oma niši ja võib-olla võib-olla tõepoolest peab tellija või omanik, see tähendab siis riik, kelle omad me täna oleme riigi toetusel olevat teatrit, peab riik täpselt sõnastama ära, mida ta tahab teatritele ja kui ta selle ära sõnastab, mida ta tahab, siis ta peab ka leidma selle jaoks, mida ta tahab, finantsid täpselt nii kui riik ostab mingisuguse ettevõtte või, või ta peab mingit muud ala, siis ta leiab, finantsid kas või kas või haigekassa ülalpidamiseks, et vot nii palju maksab riik peale, et neid rohtusid inimesed saavad osta nii palju peab maksma riik peale saada elitaar kultuuri. Kuidas need Pärnus on, kas see muusikal, mis sügisel välja tuleb, kas sellel on suudle mind, Keit lavastaja, Neeme kuningas, mingi ülesanne, näiteks selline, et tema arvelt saab teha midagi sellist, mis on kallis, väike ja elitaarne või, või vastupidi, et maksate muusikalile ka ikkagi veel peale, sest see on väga kulukas ettevõtmine. Pärnu publik on eriti harjunud operetikese juba sajandi algusest möödunud sajandi algusest teatrist ootama. Meie ja meie eelkäijad on seda ikka andnud publikule, mida nad ootavad, vastupidiselt meie tänases teatrinõuniku arvamusele, kes ütleb, et tanki publikule, seda, mida nad veel pole saanud, mitte seda, mida nad ootavad, need olid Tõnu Lensmendi sõnad. Jah, me me teeme, aga see, mida me teeme, mida te ütlesite muusikal, Neeme kuningas ütles tema kohta, et see on muusikaline komöödia ja me teeme seda omas saalis, me ei tee teda 10 korda kevadel ja siis veel 10 või 15 korda, kui hästi läheb ja hästi müüb, siis sügisel veel uuesti. Me teeme teda repertuaari loom ja nii nagu me oleme, nii Raivo trassi, ka tänase pealavastaja kui Tiit paluga homse pea lavastajaga. Oleme kokku leppinud, et me ei saa olla väga ühesugust teatrit tegev või, või ühe nišiteater. Pärnus on olla 50000 inimese elanikkonnast. Sellest 48-st 1000-st käib võib-olla 5000 inimest üldse teatrist ja nad käivad väga kiiresti selle repertuaari läbi ja nendel on erinevad maitsed. Ja me peame tegema erinevatele maitsetele ja tulles nüüd siis selle pika eietamisega selle küsimuse vastamise juurde tagasi. Jah, see muusikaline komöödia, suudleminkey kindlasti peaks tooma palju publikut. Kindlasti peaks ta toitma ka mõnda väiksemat asja, mund, älitaarsemat asja, ma ei taha sellega öelda, et see muusikaline komöödia suudleminud Keit on kuidagi lõdvalt tehtud või ükskõiksusega, et how laseme muusika peale. Las tüdrukud viskavad jalga ja küll siis publik tule. Ei. Neeme kuningas ja, ja, ja trupp, kes seda plaanib teha, neil on väga põnev, põnev võti, milles nad tahavad seda lahendust näha. Nad tahavad anda vastuse teie järgmisele küsimusele, mis saab Eesti muusikaliturust selle meie muusikalise komöödiaga. Aga seda siis juba septembri lõpus. Nii palju siis muusikalist, arutles Endla direktor Ain Roost. Aga kas Pärnu teatris on oodata ka verevahetust näitlejate poole pealt? Tulevane pealavastaja Tiit palu? Veel mõni aasta tagasi oli siin majas umbes 10 näitlejat rohkem kui praegu näiteks Raivo trassi ajal läks inimesi, ei, peamiselt on läinud mehed. Meil on tekkinud olukord, kus meil naisnäitlejaid rohkem kui meesnäitlejaid mis on keeruline olukord. Sest et kui me võtame näiteks õigspiri, siis võiks piiril on kuue mehe kohta üks naine. Kui me võtame moodsa dramaturgia, siis seal tuleb kaadrub viis meest ja kolm naist. Aga esialgu meilt lahkuvad siiski mõned naised. Me oleme nagu kokku leppinud ka teatrikoolijuhiga ja meie direktoriga, et võib-olla kahe aasta pärast me võtame siia suurema rühma noori näitlejaid, aga praegu on niimoodi, et lahkub neli näitlejate juurde tuleb üks näitleja. Lavastajate osas on niimoodi lood, et Raivo Trass jätkab meie majas meie vahelisel kokkuleppel ja, ja minu rõõmuks lavastajana ja ühe lavastuse hooajast teevad ka Madis Kalmet ja n keerd ja siis on meil meil järgmisel hooajal vist neli lavastajat, tuleb veel siis väljaspool teatrit, tuleb Andres Noormets, tuleb ilmselt Ain Prosa Neeme kuningas toimel muusikali sügisel. Pikk on sinu oma leping, kokkulepe, et kaua sul see esimene plaan siin olla. Seda on ilmselt siiski kolmeaastast ega vähem, aga ei ole mõtet, kui me räägime siin sellest, et teatril mingisugune nägu nagu, nagu uueneks muutuks, nii nagu koer peremees lähevad, et mina lähen siis teatri nägu, eks või vastupidi, teater läheb minu nagu peremees, eks ole, koera nägu pidasin tegelikult seda silmas, et siis see võtab natukene aega. Mis on sinu jaoks Pärnu teatri kõige tugevam külg? Loomulikult näitlejad, eks ole, aga parandajatel kõige tugevam külg minu meelest on asupaik Pärnus, see annab eelised, mida ei ole isegi mõnel teatril Tallinnas ja kui me oskame need eelised ära kasutada, siis, siis me jääme ellu. Miks ma seda ütlen? Ma pean silmas just seda olukorda, mis praegu meie ümber tekkinud, aga ma arvan, see olukord laheneb, võib selles, et mõni teater lihtsalt ka vara ongi kõik, et ma loodan väga, et, et see ei ole Pärnu teater. Sellel lootusel on alus, sest et meil on publik siin olemas. Sisehooajal on, meil on meil hea külastatavus, aga suvi, suvi on meie suur eelis. Kui me oskame seda kasutada, siis meil läheb hästi. Muusikalist oli juba juttu, aga samas traditsioonilises suurest suvevõidujooksust nagu olete loobunud, et Reiulega kuskil mujal ei toimu mingisuguseid mõõga ja mantlikomöödiaid ja muid võitlusi. Sellel suvel me Paikuse-Reiu vabaõhulavale ei mõõtle, aga me teeme küll ühe naljaka loo, mis tegelikult ei olegi nii väga naljakas, aga nad on tegelikult põnev lugu meie meie tänasest elust. Selle loo nimi on reispass. See on üks inglise autor. Ja ta räägib inimestest, kes elaksid nagu meil Tiskre linnaosas, kus kõik majad on üpris sarnased ja, ja kõik on ühtemoodi nagu Hääd ja rikkad ja, või keskpärased toime tulevad ja ja siis nende probleemidest roht, teda on tituleeritud komöödiaks mängimisega sellel suvel Pärnus vallikäärus ja sõidame sellega natuke ringi. Jah, ta peaks tulema väiksemate kuludega, kui suured Reiu projektid. Sellel aastal lasime Reiul puhata. Kas selle ümber on ka see traditsiooniline suvehooaeg või kui oluline üldse suvehooaeg on, kas, kui palju sisse Pärnu publiku hulk suureneb? Pärnu elanikkond suureneb kahe või kolmekordseks suvel. See ei tähenda, et Pärnu suve publiku hulk suureneb kahe või kolmekordseks. Mängime oma repertuaariga teatrisaalides sees nii suures saalis kui küünis. Seda me teemegi 15.-st juulist kuni kaheksanda augustini. Täna tähendab. Pikemalt Pärnu Endla lavastustest vaatluse alla võtta ühe loo, mis esietendus juba veebruari lõpus küüni saalis ja see on läti kirjaniku Inga Aabele tumedad hirved. Ja sellegi on lavastanud Tiit palu. Seekord oli minul küll õnn ja rõõm, et ma vaatasin üht etendust, kus oli tunda juba sissemängimise märg kus näitlejad ujusid kui kalad vees, kus võib-olla ei olnud esietenduse elevust, aga seda enam oli sellist mängu küpsust. Kui midagi selle lavastuse kohta sellist olemuslikku öelda, siis minu jaoks oli see ennekõike hea näitlejateater. Oled sa minuga nõus või vaidled vastu Pillerin kindlasti on ta siis sellise sääs vanaaegses mõttes näitlejateater, aga kui seda Inga Aabel, et on läti Tätteks nimetatud, siis näidentki oli minu meelest rohkem niisugune psühholoogilise realismi võtmes või mina ei leidnud sealt seda muinasjutumõõdet, mis kätte näidenditel alati omane või mingisugust kõrgemat sekkujat. Aga kui lavastaja käekirjast rääkida, siis mind isegi üllatas, et Palulavastuste reas on ta pisut erandlik just nimelt selle vana hea psühholoogilise realismi tõttu, et palun ju ikka see lavastaja olnud, kes mingi absurdi kiiksu või nihke tõmbab peale materjalile. Ja siin tundus mulle, et midagi paluliku. Selles mõttes on siiski ka, et Need inimsuhted, mis selles perekonnaloos võiksid olla võrdlemisi lohud jõhkrad, julmad, isegi et seda kõike oli lahendatud lavastuses niisuguse kerge tooniga või mulle tuli meelde see kuulus Hamleti lauset, võib naeratada ja olla ise lurjus. Siin võiks öelda ka, et võib naeratada ja olla ise meeleheitel või kuidas kellelgi tegelasel, et niisuguse näilise sujuvuse ja kergusega lahendati neid suhteid, mis tegelikult olid üsna rängad ja traagilised ja, ja vihjati üsna keerulistele minevikku, sündmustele autor on osavalt sinna niisuguseid saladusi sisestanud, mida annab pärast tagantjärele mõelda, et mis seal kellelegi vahel juhtus ja mis on nende saatuste taga või miks nad on jõudnud sellesse punkti seal läti lohutusmaakohas, kus nad just parajasti on. Kuna tegemist oli perekonnalooga, siis oli selles võimalus ennast iga nurga pealt ära tunda ja paralleelid Läti ja Eesti oludegagi olid üsna kerged tulema. Aga tegemist on minu jaoks siiski tõsise ja tubli psühholoogilise triga vaatamisja äratundmisrõõmu pakub ta vast väga paljudele. Seal on nii teismeliste probleeme kui visatakse villast. Kõikvõimalike tuuletallajate arvel mängitakse ka ärimänge, aga selle lavastuse minu jaoks sündmuseks mängisid ikkagi Pärnu näitlejad, üks mees, kes ei ole ju tegelikult peategelane, vaid ta on selline tüüpiline Slikerd, aja sahkerdajad. Ehk õnneotsija, kellel on 10 rauda tules ja kelle jutust, kui uskuda poolt, siis saad ikka kolm korda rohkem petta. Seda meest mängib Jaan Rekkor ja sedapuhku küll sai vaadatud, et millised on ühe mehe näitleja vahendid, teksti ju ka suurt ei ole, mis võimaldaks selliseid suuri filosoofilisi mõtterännakuid, ei, ta lihtsalt on seal algusest on väga sümpaatne, aga siis ta muutub nagu iga mänguminutiga järjest agressiivsemaks ja samas ka minu suhe temasse muutub nagu tigedamaks, et see oli Recory puhul küll. Meie nähtud etendusel selline tõeline näitlejatöö, kõrgem pilotaaž, mida ta, mida ta tegi, aga teisalt Ta ei langenud välja ansamblis, nii et kui minul oleks nüüd praegusel hetkel kohe võimalik anda üks kõrvalosa auraha, siis selle aura maa riputaks küll Recory rinda. Jaan Rekkor mängis tõesti väikese saali mõõtkavas väga täpselt. Ja selles rollis olid ju koos, ütleme nii Pearu kui Kaval-Ants mingis mõttes, keda rekoron mänginud ja Nipernaadi, keda ta ei ole mänginud, aga noh, siis kõik selle juures lauset võib naeratada ja olla lurjus. Seda ma mõtlesin just selle tegelase puhul. Et hästi nappide vahenditega hästi kergelt hästi jultunult see tüüp sinna majja sisenes ja oma asju ajas ja ja sama kergelt sealt ka kadus, muutes tegelikult neid inimsaatusi selles kodus. Teine näitleja, eks üllatas mind ikkagi väga positiivselt ja kelle esituses ma ei olegi nii nii ilusat asja näinud, see oli Piret Lauri maalaps naine või laps, kes tahab saada naiseks, oli tehtud väga täpselt ja väga õrnalt ja, ja samas teismelise äng oligi sinna sisse kirjutatud ja siis mängitud, mitte ainult sisse kirjutatud. Nii et Piret Laurima võiks saada siin näiteks sellise esimese suure rolli auraha. No tegelikult see vist päris täpne ei ole, et eks ta ole varemgi läbivaid rolle mänginud. Aga jah, see tuli tal tõesti väga delikaatselt välja ja väga täpselt, sest ega seda teismelist ei ole ju kerge mängida. Aga huvitavaid roll oli selles kuue näitleja loos veelgi. Siin võiks kiita teist naistegelast liidedret, seda, kuidas teda nimetati venelane, kes on läti peresse tunginud vene mutt, kes midagi ei oska ja kõik vussi keerab, noh nagu meilgi, kui keegi peab süüdi olema, siis selline ühine vaenlane leitakse üsna kerge käega. Ja siin oli ka väga täpselt mängitud see pooltoonid või see, et ei olnud mingit niisugust paksudes värvides ahastamist, vaid kõik jällegi mingi napi naeratuse taha varjus valu ja, ja samastuda, lõpuks siis ajas selja sirgu ja saavutas oma iseseisvuse. Täpne pasteline roll. Ja oli olemas siin ka see vanem põlvkond, taat Tööusku, mees või siin võiks juba meie Tammsaarega mingeid paralleele tõmmata, keda Feliks Kark mängis ka väga täpselt ja teatud muhedusega ja samas teatud niisuguse hoiatava tõsidusega. Mõnes mõttes nii Eesti elu kui Läti elu tänase päeva märk on see kõige rabedam tegelane. Loos on peremees ja peremehe rollis sedapuhku n keerd, tema oli selles ansamblisse mees, kes jäi nagu kõige ebamäärase maks. Võib-olla oli tema rolli lavastatud mingisuguseid nihkeid ja nihestusi, mille äratundmine nagu saali päris hästi ei jõudnud. Aga n Gerdil on veel üks töö selle tumedate hirvede puhul, nimelt on ta olnud selle Inga Aabele näidendit tõlkinud ja eesti keelde selles rollis. Mulle ta küll on meeldinud, sest seda sõnavara, mida ta näiteks pakub välja ärimehe suhu, keda Jüri Vlassov mängib, no seda sõnavara andis kohe päris tugevalt nagu itsitada ja ja pani muigama, et kuidas ta ütles, et et ajagranaati taga nagu vana fašism, püüa fašist granaati või kuidagi niimoodi. Ja Jüri Vlassov muidugi neid kalambuure ka vaimukalt pillas ja see ärimehe roll oli Jüri Vlassov ka niisuguse napi võttestikuga, et tegelikult, kui me siin näitlejaid üksikult nimetasime, siis ongi oluline see, et see on ikkagi ansambli lavastus ja, ja väljapeetud niisuguses ühtlases mängustiilis. Ja tegelikult ma jäin mõtlema ka selle finaali üle, mis on ju isa ja tütre päralt, et selles oli mingi niisugune nukrus või kahe kahe üksiklase kokku jäämine, et ilmselt oleks võinud selleski olla palju rängem või rõhubam või julme Valdext, et seda ma mõtlen jälle selle palulaadiga, et jäetakse niisugune mingi mingi võimalus õhku või jäetakse vaataja enda osaks tõlgendada, kui rängalt ta seda lugu võtab või kui palju ta näeb siiski väljapääsu või lootust. Ja huvitav on mõelda ka nüüd selle peale, et seda näitemängu on interpreteeritud ka väga sellises postmodernistlikus võtmes, nagu on olnud artiklitest lugeda, praegusel hetkel tundub küll, kuidas seda siis enne pea peale pöörata, aga noh, eks Lätis ole ka oma hunt, kes sellega kindlasti suurepäraselt hakkama võiks saada. Aga nüüd on juba esietendus Pärnu teatris lõppenud Korneid Žukovski imepuu ja sedagi teksti luges ja lavastas Endlas Tiit palu. No lavastajad ikka, kui nende lapsed saavad sellisesse teatrivaatamisikka, siis, siis nad ikka tahavad oma lastele neid lugusid sealt teatrilavalt jutustada ja selle imepuu parim vaataja on vast lasteaia viimane rühm või, või kooli esimene klass, et kui tahetakse veel väga siiralt kaasa mängida ja kaasa uskuda ja, ja kui mängurõõmu ei ole veel varjutanusse suureks saamise, kohutav häda ja piin ja iha. Samas on sellesse lavastusse kodeerib stiil neile, kes mäletavad nõukogude aega meie vanustele, ütleme veidi noorematelegi sest kõlavad seal igasugused pioneerilaulud küll üks rida oli välja jäetud seeme, lapsed, Lenini, me kindlalt sammume. See rida oli väljas, aga muidu sama laul kõlas, et vihjeid sellel ajal oli nii näitlejate kostüümides väljanägemises kui kui nende niisugusest reipas mängu maneeris ja, ja noh, selle koodi saab kätte see, kes on selles ajas elanud. Tegelikult meie jutud on räägitud siiski neljapäeval nähtud kontrolli etenduste põhjal, aga nüüd juba Tiit palu enda jutt sellest, kuidas see imepuudel seal Pärnu Endlas kasvas. Mina mõtlen ikka ikka niimoodi, et kust seda rõõmu leida või kus see laps peaks selle rõõmu leidma, kus peaksin Peaksid näitajad selle rõõmu leidma ja kus siis ise selle rõõmu leiaks. Arvatakse, et lasteetendused on sellised asjad, mis nagu tehakse odavalt ära ja siis nad toovad väga palju kassat ja siis sinna tehakse juurde mingisugust Hamletit või kõivu. Tegelikult see nii ei ole, et lastega on palju raskem teha kui mingisugust Hamletit või kõigu. Lihtsalt sellepärast, et Need, kes teevad ükskõik kui, kui lapsemeelsed, nad ka ei ole, nad tegelikult ei ole enam lapsed ja siis valitseb mingisugune kujutlus sellest, mis võiks lastele meeldida, aga see kujutlus ei pruugi ühtida sellega, mida siis lapsed tegelikult mõtlevad. Minu kujutlus on selline, et, et lapsed mõtlevad palju abstraksemalt kui täiskasvanud, kes mõtlevad ratsionaalselt ja ei ole vaja, siis nagu kõik kuulge, väga näpuga näidata, et võib ka lapsele fantaasia jaoks natuke ruumi jätta. Kui täiskasvanute etenduste puhul tuleb kõik tähendused nööpnõelaga seina peale panna, siis siis lasteaia tantsu puhul seost ei ole nii oluline. Tähtis on lust, rõõm, puhtad tunded, värvid nagu tundekasvatus. Siin on praegu sul. Kude lastekirjanduse klassika, konventšenkovski see on mõnes mõttes pärand väga lapsemeelsest olemisest. Ühelt poolt oli see väga küüniline see riik, kus kirjutati see lugu, teisalt Ta esindas ta ka oma ideaalidest teatud sellist lapsemeelsust, ütle, kui oluline, nagu see ajastu taust sulle endale on. Siin on peamine krokodillilugu, aga mis puutub nostalgesse, siis selles kuud Bay Lenini Eesti koalitsiooni, siis, siis kahtlemata see on olemas, eks ole, mina olen 34 aastane ja ma mõtlen pensioni peale. Vaata palju mul on kogumispensioni juba kogunenud ja kas intressid ikka tõusevad. Soovitus suunast, et iga raha pealt oleks ikka sotsiaalmaks ära makstud, sest et selle pealt kogunev pension noh niimoodi natuke küüniliselt irooniliselt, et noh, sellega me tegeleme, eks ole, meie elame kuhugile kuhugile hoopis hoopis tulevikku, aga vanasti meie vanemad, kui neil tuli puhkus, Nad sõitsid kollektiiviga välja võrkpalli mängima, klassivahesid koristaja sai sama palka kui direktor, koristaja, poeg võis abielluda direktori tütrega, näiteks natuke romantiline süldilauad, peod, siiras rõõm, puhtad tunded muidugi, sealjuures oli ka väga palju halba. Ärgem seda unustagem, nii et mina seda aega küll kuidagi tagasi taha. Mis puudutab Tšaikovskit, siis tema ju oli avangardist vene avangardist ja kahekümnendatel, kui, kui bolševike võim kindlustus ja hakati kontrollima kunsti, siis jäänud avang artistidel eriti midagi muud üle, kui hakata tegema sotsrealismi. Või jääda vait. Kolmas võimalus oli vangilaager või kuul, kuid oli veel üks võimalus ja see oli lastekirjandus. Nii et kogu see lapsemeelsus on tegelikult see on nagu punk rock, n roll või džäss, mis kunagi oli ära keelatud, millesse krokodillid, nii et eks ole, on üks krokodill, kes võtab Aafrikast oma sõbrad kaasa, läheb vabastama Loomaaiast suguvend, suguõdesid ja mis siis juhtub, eks ole, revolutsioon, et minu meelest on aeg nii palju üle läinud, et seda võib nagu siiralt ette kanda küll. Keda sa selle adressaadiks kujutled, Korneetšenkovski raamat, imepuu taga, mis ilmus 79. aastal, mis oli rahvusvaheline lastekaitseaasta, on kirjased, tšikovski värsid on mõeldud eelkooliealistele. Et see sihtrühm on, on siis need, kes tulevad tegelikult esimest korda teatrisse selle nagu mängu selline tavapärasest võib-olla teatraalsem laad on siis ka nagu meelega valitud on nagu usk või kujutlus. Laps mõtleb abstraktselt ja tal ei ole vaja näidata krokodilli sellisena, nagu, nagu krokodille on kuskil entsüklopeedias või loomaaias. Kui inimese kohta öeldakse krokodilli, siis see ei tähenda, et ta on bioloogiliselt krokodilli, eks ole, temas on midagi nagu pole välimuselt midagi, aga võib-olla veel rohkem noh, psühholoogilised või isiksuslikud midagi. Krokodillid sarnanevad, et sellepärast sellistest totoorsetest illusioonidest. Me loobusime, rõhusime siis mängulisuse teatraalsuse puhaste tunnete peale vaadata seda, milliseid multikaid lapsed vaatavad või minu laps istub kolmeaastasest peale arvuti taga surfab internetis ja mängib mänge ja on omandanud selle arvuti kirjaoskuse esimese kirja oskusena, siis seal ei ole nagu selliseid narratiive või lugusid algusest lõpuni, seal on alati mingisugune mäng, mingisugune lollitamine sisse pandud, nemad saavad sellest aru, ma tunnistan, et täiskasvanutele, nende vanematele on see äratundmine, Žukovski äratundmine või mingisugune nostalgiast taassaabumine lastel on siis nagu teised asjad. Mis on teie silmis selle praeguse mängukava Endla teatri see visiitkaart, lavastus? See visiitkaart oleks tegelikult selline. Ma arvan, et kokkumurtud kaart, millel on neli külge ja hea oleks, kui saaks selle kaardi veel voldikuks teha, millel on kuusk külge ja ta oleks niimoodi võetav, et, et ükskõik kustpoolt sa vaatad, ikka on esimene külg, minu jaoks on meie visiitkaart loot küüni saalist põrgupõhja uus vanapagan. Et minu jaoks on meie visiitkaardi lugu meie linnak, minu jaoks üks on meie visiitkaardi lugu, Raimond, ma tahaksin sinna visiitkaardilugudesse panna veel veel ka selliseid, mis on mõned hetked tagasi mängukavast maha läinud, mida teatrikülastaja seisukohalt tahaks panna riiulile ja võtta aasta pärast tagasi või pooleteise kahe aasta pärast uuesti mängu kaua, aga just sellisena, nagu ta on. Kahjuks me ei saa teda niimoodi riiulisse panna ootama, kuni noored kasvavad, kuni uus põlvkond tuleb peale. Selliseid lugusid on lähiminevikus väga-väga mitmeid olnud. Minu jaoks oli väga suur mastaapne asi, oli ikkagi see 2000 aastat Reiu jõel see elu Eestimaal, kus me ületasime iseennast. Materjal oli niivõrd hea meele ja andmete kirjutas. See ajastus oli õige, kus me veel mäletasime seda aega, mis meil kellelgi oli mäletada ja need asjad tulid nii ehedalt meelde ja, ja kus me hakkasime mälestama neid asju, mida me oleme kuskil võib-olla ürgmäluga kaasa toonud, see, kuidas loodus meile kaasa mängis ja selle Reiu lavastuse loomine üldse iseenesest ja selle mänguplatsi loomine oli, on, on kindlasti üks visiitkaardi tükk jaam. Aga fantastilise teksti kirjutas ja Toomas Suumann Meil aiaäärne tänavas. Ja minu jaoks on ka see visiitkaardilugu Kas Eestis on teatripoliitika ja kui on, siis kes seda, kes seda ajab ja kellel oleks võimalus? Ma arvan, et erinevad kultuuriministrid erinevatel aegadel on alati väitnud, et Eestis on teatripoliitika, sest nemad kureerivad seda ja nad on teinud palju selleks, et teater toimiks ja nemad seisavad selle eest, et teater saaks rahastatud ükskõik siis kui suure summaga. Me võime täpselt samuti küsida, milline on Eesti kultuuripoliitika, milline on Eesti transpordipoliitika, milline on Eesti tervishoiupoliitika? Kas need on kuidagi sõnastatud ära. Ma arvan, et teatripoliitika, kui ta üldse olemas on, siis ta on protsess, ta on tegutsemine. Kindlasti ei ole see mingisugune mingisugune dokument, mis koosneb kuuest 16-st leheküljest, kus on mitukümmend toredat punkti kirjas. Ma arvan, et see on protsess, nende inimeste töö, kes on pandud valijate poolt kultuuri, dusi, organisatsioone, institutsioone juhtima ja haldama, koordineerima nende tegevust, alustades riigikogu kultuurikomisjonist Kultuuriministeeriumist, lõpetades Endla teatri ja massiaru, rahvamaja või kellega iganes kultuuripoliitika, niiga, teatripoliitika. Ma arvan, et see on protsess. Ja, ja see, kas ta on olemas. Ma arvan, et ta on olemas, sest me oleme olemas. Võib-olla ma liiga tihti tahame. Tahame paljusid asju ära sõnastada. Tõenäoliselt jah, tuleb kultuuripoliitika taastada see protsess, et milline ta on, kus on algus ja kus on ots mingiteks asjadeks tuleb kokku leppida ja mingites asjades ei tule mitte kunagi kokku leppida, teatud protsesse ei saa juhtida, teatud protsessid toimivad ise. Ma arvan, et teater toimib ka ise, kui keegi teda tahaks väga valesti juhtida, siis ta toimib ise õieti edasi. Aga see ei tähenda seda, et jätame juhtimise, kus 60 ja, ja teater on, teisest küljest on väga autograatne asutus. Demokraatia ei käi teatriga kokku, sest kui kõik kipuvad hakkama lavastama, siis lavastust ei tulla. Selles suhtes peab olema üks, kes laastab ja kaks või üks või kuus, kes mängivad. Ja siin ei ole kokkulepetega midagi. Küll on väga palju muid teemasid, mis teatri sees tuleb saavutada kokkulepeteni. Aga teater ei ole demokraatlik asutus. Kas tundeline küünik või kuriKerberos? Eks näis, millist rolli Tiit palu Endla pealavastajana eelistama hakkab. Aga millestki peataga nähtavasti loobuma või kuidas? Et näiteks Raimond teha on nüüd 10 korda keerulisem, kui oli siis et ah, ma teen ühe tüki, kuigi ma ise olen selle selle Raimond üle väga uhke. Ja mis puudutab Raivo trassi aega ja Tiit palu aega, siis noh, ajad on erinevad. Aga kui mõelda, siis, et mis Raivo trassi ajal toimus, siis toimus repertuaari esinemine. Meil oli siin mitu hooaega järjest. Juhtus Pärnu teatris, nii et selline tehtud, mitte ühtegi komöödiat. Raivo trassi ajal tekkisid suvelavastused siia majja, suured suvelavastused siia majja kindlasti. Raivo Trass tõi veel siia eesti dramaturgiat. See on nüüd ka üks asi, mis, mis minule väga hingelähedane on ja ma võin selle juba praegu välja öelda, et kui tuleb, siis see Eesti teatri aasta 2006, siis selle aasta kõik esietendused on eesti dramaturgia meie majas kõikides nendes žanrites, mida nimetasin kõiki neisse dramaturgia, klassikatöötlused ja algupärandit ja tellitud teosed. See on aasta 2006. Kui nüüd tuleb kevad, vabandust, kevad on juba käes. Vaadake, kevad mööda saab suvi kestnud meelde, mis jõuab kätte sügise esimesest septembrist, siis tulen mina tööle siis ma lähen nagu paritonist, lähen passiks kohe siis äkki teeks nii, et ma teen sügisel ühe tüki, mis on nagu manifesti eest kah, et milline võiks minu meelest olla tere kuskil oktoobri vist teine laupäev, tuleb see välja üks tükk, mida me mängime ilmselt siin ühe korra siis Tartus ja Tallinnas järgmise kahe nädala jooksul mõlemas kohas ühe korra ja selle tüki pealkiri on Tammsaare tõde, eks nii nagu rämps tuukri Dracula või nariseli Frankenstein ja siis Tammsaare tõde. Ja selles mängivad kõik meie näitlejad kaasa ja seal me siis räägime teatriteest ja elutööst ja ma veel ei tea, mis, mis osasid kõik teised näitlejad mängivad, aga mul on väga kahtlane tunne, et mina mängin selles tükis hundipalu, Tiidu rolli. Et neil nagu mesilased tantsivad tantsijad, tantsivad ka näitlejad, näitlejad ja lavastajad, lavastajad, et äkki siis teater võiks nagu esineda programmiga, siis. Aga eks saab, hiljem ei saa Viljandi jälle kuunita Tšaikovskit. Olen pisut küüniline. Ma saan aru, aga kunstid atrid siit ei tule mitte kunagi. Kui me teeme see kunstiteatri filiaali, siis meie kaljudesse ulub tuul. Varsti ulub tuul meie garderoobides kabinettides pillutatud laiali lehti, kuhu on kirjutatud targad mõtted. Teadet tuleb teha rõõmuga. Lustiga tuleb teha võimalikult head teatrit. Kui palju sa arvad, et sa ennast lavastajana pead maha salgama selles ametis või ajad sina oma teemat oma rida ja oled lihtsalt nii osav kutsud teisi lavastajaid, kes teevad väga eriilmelisi lavastusi või millal su kooni tuleb? Mul ei ole isegi kuunitele plaanis mõelda seda, et ma sain lavastan hooaja täis mingisuguseid Raimundeid, siis seda ohtu küll ei ole. Ma võin öelda oma järgmise aasta lavastused, eks ole see Tammsaare tõde, teeme selle kahe nädalaga valmis. Pärast seda tuleb, tuleb alkeemik kolju. Meil on väga huvitavad mõtted, sellega, siis tuleb, tuleb lastetükk ilmselt Nils Holger son ja suvel piibel trump Mati Undi ele, millega Mati ütles, et tal on ainult piibel lavastama. Seda ma ei tea, ma olen pidanud inimesi kuulnud, et on nagu mõelnud seda teha, aga mul on tunne, et Sampoos, minul nagu kindlad plaanid, meil on Jordani jõgi siinsamas olemas. Aga see sellel aastal nagu sellist klassikalist suvetüki sealsamas Jordani jõe kaldal ei tule, see on seotud selliste majanduslike kaaludega. Jah, et riski ei saa võtta, no teate, ju siis ei saa. Ja teine asi on ka see, et meil ei olnud selleks aastaks head ideed ja meil on tunne, et see koht on natukene väsinud, vajaks mingit uut zhanri mõõgale hobusega võiks nagu paar aastat vahet pidada, mis žanris piiblit lavastatakse. Piibli jaoks on olemas täiesti oma žanr, et ei ole mõtet mingite tühiasjadega tegeleda, nii nagu ka lihtsalt mõtlesin, et nagu teie ütlesite, ma arvasin, et ma tean muidugi kõike, aga näed seda, ma tean, et on aidanud, nii et tal on piibel tegemata, see on oluline tekst, oluliste tekstidega on vaja vaja tegeleda ja meil on see asi tõsiselt ette võtta. Kui ma nüüd ütlen, et seda tuleb komöödia või tragöödia on, siis tekib nagu kujutlus sellest, et mis see siis on, kahtlemata on ta on ta neid mõlemaid omal tagasihoidlikul moel. Kuigi piibližanr jäi hetkel määramata, siis seda lubas Tiit palu küll, et see tema piibliversioon ei tule. Ei Ervin Aabeli ega Ervin õunapuu stiilis. Aga kuidas näeb Endla direktor Ain Roost teatri tulevikku ja kuidas ta kommenteerib näiteks lavastajate soove ja tahtmisi täna teatris, kas neid lavastajaid jätkub, kas neid lavastama tulijaid on palju või pea neid otsima tikutulega ja, ja meelitama priskemate pirukatega. Ain Roost. Minu kabineti ukse taga ei ole järjekorda lavastajate koha pealt küll mitte see hulk inimesi, kes ühes teatris töötab, unnad, lavastajad, pealavastajad, kunstilised juhid, kes tegelikult koostramaturgide ja kirjandustubadega repertuaari valivad, nemad tegelikult võtavad ja kutsuvad külalislavastajad täna neid inimesi, kellega nad sobivalt. Me võime ju kõik imestada, miks selles või teises teatris ei ole too või keegi teine lavastaja mitte kunagi mitte ühtegi tükki teinud. Et mujal taju, tee. See on sõpruskonna küsimus. Son maitsete ja maailmavaadete küsimus, mõtlesin poliitilisi maailmavaateid, see on, see on teatraalse maailmavaate küsimus. Aga igalühel on oma oma nõks, oma kiiks heas mõttes see oma kallak, mille pärast just teda tullakse vaatama. Ja teatud hulk inimesi hoiavad kokku nii, nagu öeldakse, keemiat sobivat ja, ja teiste keemiad ei sobi. Siin võivad olla kuskil juured hoopis kaugel lapsepõlves kooli ajas, kus, kus iganes me, ma ei tea, ma olen selle üle väga palju mõelnud ja kunstlikult tekitada ja seda lõhkuda ei ole mõtet, siis võib lõhkuda väga palju seda, seda aurat ära, mis ühes kollektiivis on, mis on aastaid koostööd teinud. Aga kuidas keemia muutub Pärnu teatris nüüd, kui Raivo Trass lõpetab pealavastajana ja Tiit palu alustada? Mina ei oska öelda, ootame ära esimese septembri, Tiit palu on noor ja andekas lavastaja. Ta on seda tõestanud juba Vanemuises ja meie majas. Teda on armastatud ja ülistatud teda l. Neattudetaal tuntud ikoone ja võtmeid lõhkunud ja inimesi petnud oma lavastustega, et oodatakse midagi muud. Aga ta ei ole jätnud mitte kedagi ükskõikseks ja see on kõige olulisem. See ei tähenda seda, et teater peaks olema ainult üks vihkamist või, või sõnelemiste koht. Seda kindlasti mitte. Ma arvan, et see nüüd, millised keemiat saavad olema ja kas Tiit palu neid, ma arvan, et mitte. Ta kindlasti on sobitanud ennast ja sobit tunud juba nende aastatega, mis teatrist on töötanud lavastust, rajama siia sellesse konteksti, sellesse Aurosse sisse. Ta on siia tulles seda konteksti ja seda ümbrust juba muutnud ja mõjutanud. Ma arvan, et see värvigamma, mis lööb välja siis, kui, kui Tiit saab oma meele järgi valida repertuaari oma mõttekaaslasi kutsuda siia, see kindlasti on väga värvikas. Meie teatris olen mina tahtnud seda et põlvkondade vahetus ei toimuks skandaaliga, et üks-le niimoodi ukse kinni, et ma pean hakkama ukse ümbrust, krohvime pärast seda. Ja ja teine tuleb ja, ja neab maa põhja eelneva tegevuse. Seda meistriteatris olnud küll mõni kuu tagasi, isegi üks inimene mulle ütles, et võib-olla seda ikka oleks olnud tarvis, et niisugune parem hea riid ja niisugune mürtsuga tulek ja minek, kui, kui niisugune pehme ja kuidagi niisugune liiga ilus. Aga, aga minu minu eesmärk on olnud see, et ma olen tahtnud proovida ja nüüd see proov on lõppfaasi jõudmas, et kas on võimalik niimoodi, et kaks inimest vahetavad, üks annab oma teatepulga üle teisele, ilma selleta, et ta peab pärast seda hukatud, saab ja, ja see oli ka meie eesmärk. Et me me teatasime sellest juba tükk aega enne, et selline vahetus on tulemas. Me ei korraldanud sellel aastal pealavastaja vabaks jääva ametikohale konkurssi möödunud korral küll, kui Raivo trassi lepinguperiood üks kord lõppes, siis me seda tegime. Siis kandideeris ka Tiit palu ja Raivo Trass ise ka ja siis Raivo Tass veel üheks perioodiks. Ja nüüd me seda ei teinud, sest toonased kiidu ideed on ta järjest ellu viinud ja tal paistab, neid jagub ja, ja jätkuvat veel kauaks. Ja ma ei arvanud, et me peaksime väljapoolt kedagi võtma, et see, et ta on juba hakanud seest seda teatrimaastikku värvima, oma pintslitõmmetega, et see on juba see väärtus, aga mine tea, ega ära kunagi ütle iial, ütle iial, sest augusti lõpp, septembri algus on veel ees. Et me oleme kokku leppinud, teame tänagi rääkisime järgmiseid, lavastusi, mida hakkab teatrisse lavastama ka Raivo Trass ja, ja millised on meie repertuaari plaanid, meil on näiteks paigas 2005 suvelavastus Paikuse-Reiu vabaõhulaval. Meil on idee ja läbirääkimised käivad 2006 suvelavastuse tegemiseks. Kui on Eesti teatri aasta ära ja ei tee enam ära ja ei tee. Sest ideed ei ole veel kellelgi olnud ja üha rohkem mõtlema sellele, kuidas pikemalt ette planeerida. Ta on väga oluline. Aga, aga see, see eeldab ka seda, et teater oleks stabiilne. Et ta vahepeal siit maamuna pealt ära ei kao. See, et me ei tee neid miljonilisi uperpalle vahepeal, aga see eeldab ka seda, et mida ka tänane teatrinõunik on, on väitnud, et tema eesmärk on ka see, et riigi poolt saab täpselt ära fikseeritud, mida riik tahab. Ma arvan, et kui õlle hinda tõstetakse, siis valitsus ei pruugi kukkuda, aga kui teatriuksed kinni naelutatakse, siis selle valitsusega küll hästi ei lähe. Ma millegipärast arvan, me, meil on sellised traditsioonid, see vähene 5000, kes Pärnus on võimas jõud ja, ja Eestimaal see 50 või 500000. Kuidas te hindate Pärnu teatrimaja sellele linnale on ta nüüd, on ta nüüd sobiv või, või on ju öeldud, et Ugala on lihtsalt suur, mis suur ühe ühe Viljandi jaoks? Kui praegult võiks ehitada Pärnusse uue teatrimaja, siis võiks teatrimaja olla selline, kus on suur saal 300 kohal, aga kindlasti peaks olema meie köisool, see on kõige õigem asi, mida me teinud oleme, sest nii meie enda lavastajatele, näitlejatele kui kõik, kes käivad külalised, meie ühisoli, siis nad on kiitnud seda, selle akustikat, selle võimalusi ja kõiki neid võimalusi veel. Mida, mida, mida ei oskagi avastada, mis on veel tulevikuteema? Et, et meie suursool on tänaseks suur, see on ehitatud tollel ajal 67. aastal, kui Bakuu oli meie, kui nafta voolas ja teater maksti kinni. Tänaseks on meie suur saal, 576 kohta on liiga suurt teatritegemiseks, siin on kaks täiesti vastupidist arvamust veel Pärnu kontserdimaja ehitades arvati, teeme sellise maja, kus saab praktiliselt kõike teha. Et seal käivad lavad ja, ja põrandad üles-alla. See kõik on tore, see on väga hea ja Pärnu kontserdimajas on väga hea akustika, seal toimetavad vahvad inimesed, teevad häid kontserte. Aga mina arvan seda, et, et sellist viilhalli ma toon selle Saku Suurhallis, kus, kus tehakse tõesti kõik need asjad aetakse, kordan, et tehakse ära, aga seal ei saa teha, tead, seal ei saa teha tõenäoliselt ka head kontserti klassikast kontserti, kuigi jah, kes me oleme ilma ringi sõitnud, teame ka, et sümfooniakontserti on kuulatud ka plastmasstoolidel ja naaritsakasukas rulli keeratud sülle, kus ei ole garderoobi ja midagi, lihtsalt lähed ja kuulad, sest noh, see tasu, see tasub tegijatele ära, suures saalis palju rahvast, palju piletid ja. Nojah, aga samas nonsens tuleb minu arvates välja suurepäraselt Tallinnas, kus hakatakse mängima iidat ratsaspordibaasis, kuidas ta parajasti nimetada, noh, ei tea, kas see projekt väljub kasumiga või mitte, aga kõige odavam pileta iidale oli kallim kui Estonia oma maja pileti esietendusele. Ei, ta on ikkagi minu arvates ka ikkagi elitaarne projekt, me tahamegi vaadata seda elitaarset sellises korvpallisaalis. Me oleme järsku tüdinud võib-olla sellest sametisest teatrist ja meile tundub, et seal on saeda nagu vahvambai või noh, ma ei tea, võib-olla on hobused seal, ma ei, ma ei tea seda, seda, selle projekti tagamaid, aga, aga fakt oli see, et pilet maksis sinna rohkem kui Estonia esietendusele Haaesse ritta. Nii et noh, see on ka mingite meie, meie väga kummaliste nii-öelda publiku valikute tagasi see, see asi kinni. Aga olgu see selleks, kas Pärnu teater nüüd teese jätkamine toimub ikka samas vormis nagu te olete riigiteatrile või on need sihtasutuse mõtet käinud? Me oleme rehkendanud sihtasutusele üleminekut meil on isegi dokumendid selleks valmis vormistatud, tulid poolteist aastat tagasi valmis, teil on väga palju põhjusi, miks võiks ja peaks riigi toetusel olev etendusasutus üle minema eraõiguslikuks sihtasutuseks, kus on riigi osalus sees, loomulikult siin on ka ohtusid. Ja me praegu analüüsime neid, mis on nüüd meie teatri jaoks täna primaarne ja kõige õigemat, et kui Pärnu teatri sihtasutust Me loome hakkame, siis on andnud selged märgid Eesti riik, kes tahab olla üks loojatest sihtasutuse asutajatest. Ja tänaseks on Paikuse vallavalitsus öelnud oma kindla sõna vallavolikogu otsusel juba. Kui ma nüüd õieti mäletan paar aastat tagasi, et nemad tulevad sihtasutuse asutajateks, siis see tähendab seda, et mõlemad asutajad panevad sihtasutuse nõukogu paika ja loomulikult siis nõukogu ütleb sihtasutuse juhatusele või juhatajale, millist teatrit tegema hakatakse. Et kui sihtasutuse nõukogu tuleb kokku ja öeldakse, teate, hakkame Pärnust tegema tsirkust hoopis. Võtame klounid palgale, ostame mõne Eesti ja elevandi ja ei mingit Shakespeari ega tätetega Kivisildniku ega kedagi kolmandat. Siis valivad nad oma meeskonna ja palkavad tsirkusetegijad, kui nad ütlevad, või kui nad küsivad tänase teatritegijate käest, kes tõenäoliselt väga paljud võiksid ju jääda sellesse sihtasutusse. Mina arvan küll, et enamus. Meil on tegelikult see väga hea tiim olemas ja ma arvan, et see tiim jätkab ka sihtasutuse tingimustes, kui me sihtasutuse loome. Iseküsimus on nüüd see, kas ja millal me seda loome. Ja iseküsimus on see, millise suuna annab meile too nõukogu või sellele sihtasutusele siis sellel loojate ringile, mida nad ootavad. Ma arvan, et tark nõukogu oleks see, kui ta küsiks olemasolevat. Kuidas teie tahate näha teatrit edasi, mismoodi teater võiks edasi toimetada ja toimida ja siin Pärnu kultuurimaastikul edasi edukas olla sihtasutus, miks teda teha, teda tuleks teha ikkagi sellepärast ta võib tegelda majandustegevusega äriseadustikule vastavalt, kas siis me võime teatud majandustegevust teha ka nii, mis tooks teatritrupile siis tuge. Kuna me täna oleme saanud aru, et sihtasutustele üleminekueesmärgiks on see, et seda, millest juttu, alustasime, seda oma teenitud raha suurendada ja riigi osalust vähendada. Ja kui me saame Kultuuriministeeriumiga kokkuleppele, et, et need on kasulikud, siis tuleb seda teed minna, läbirääkimised on, on käima lükatud, et vaatame, mis toob homne päev. Ja seda teeme meiegi, vaatame, mida toob homne päev ja ootame huviga seda, milline siis see Tammsaare tõde Tiit palu versioonis Pärnu laval välja nägema hakkab. Aga täna aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje ja maris Johannes ja tervitusi sinna Endla poole.