Tere päevast teatri magasini, stuudios on maris Johannes. Väljasõidud koju, see on ära Rakvere teatri suvemärg, kus lavastaja nimedeks Hendrik Toompere ja Mati Unt. Täna kommenteerime pidusööki Rägavere mõisas koos Pillerimburjega ja küsime nädal enne suvekooli esietendust Üllar Saaremäelt tema vahingu ja hunditundmuste kohta. Pikem intervjuu on aga lavastaja Hendrik Toomperega. Kuid enne väljasõitu Rakverre veel ühest sündmusest, mis toimus esimesel juunil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis. Tol pärastlõunal ei mahtunud kõik huvilised musta lae alla ära kuulatama seda häält ja kõik on seletuseta selge. Kõrges rohus suures rahus tillukene mees kuulab aja voolamist. Ta pilk on pilvedes. Suur on suvi. Ilm on hele, kõik on alles veel. Aga juba teises rahus. Hoopis teises ja ta märkab. Rohus lamab mees nagu tume täpp või koma ajapildi sees. Juhan Viidingu 56.-ks sünniaastapäevaks on valmis saanud plaadi album kirjaniku ja näitleja loomingust. Luuletused Jüri üdist, Juhan Viidingu nii. Amor Trio omaga kokku on komplektis viis CDd ja plaatide juurde kuulub ka väike must raamatuke fotode ja Elo Viidingu saatesõnaga. Siinkohal sügav kummardus Riina viidingule, kes Juhani esinemised kokku kogus ja plaadisarjaks vormis. Seda, et Juhan Viidingu luulega tänast noort kõnetab tõestasid tol samal õhtul kõrgema lavakunstikooli 22. lennu üliõpilased kes õpetaja Anu Lambi juhendamisel esitasid kava poeedi loomingust. Vot selline oli Juhan Viidingu sünnipäev esimesel juunil Tallinna Kirjanike Majas ja nii ongi meil täna hea võimalus öelda. Tere Juhan. Mismoodi on mu vaimu neis ei täida, nagu kastestab peata üks kord meis kui väikegi. Kat tõuseb ta kui päikene tull. Ja olles suur või väikene vaimse töö võile mustaks murre läbi. Suurele nii et on 1000 aastat häbi. 1000 aastat. Mis on see luuletaja, luule? See on, kui mõtled elule, millelegi muule, mismoodi on mu vaimu seis. Ei seisa nagu, kas tõstab peata üks kord meis kui väikegi. Kastuvused, päikene, pull, Jakul suur või väikene, vaimsed, võitle, saaks. Nii et on 1000 aastat häbi. Või kui sul õnnelik? Õigus põhiseaduslik. Õiguspõli seaduslik. Aga nüüd jätkame saadet juba Hendrik Toomperega ja räägime tema teatri põhimõtetest. Põhjuseks Rägaveres esietendunud pidusöögilavastus. Alustame küsimusest, et kas teatris on tabusid. No ei ole ühtegi tabuteemat minu meelest nagu üleüldse olemas, nüüd iseküsimus on see, mis koodi ühtesid või teisi teemasid serveeritakse, missugusel kujul neid inimesele pakutakse, tähendab, kui ma kunagi töötasin reklaamiagentuuris ja kui oli vaja teha näiteks turvavööde reklaami siis oli seal nagu maailma praktikas levinud kaks asja, et, et kas tuleb näidata inimesi, kes on vigastatud, katkised ja allikad väljas. Et mis on selle nii-öelda nagu kinnitamata turvatulemus või saab seda kuidagi nagu teise kandi pealt näidata, et sedasama sõnumit kohale viia. Et nii on ka teatris, tähendab nende tabuteemadega just nagu tabuteemadega on lugu selline, et tähendab, sõltub vormist sõltub käsitlusest, kuidas viia inimeseni nii, et vaataja ei lööks lukku, et tal ei tuleks peale see inimesele omale psühholoogiline kaitse, ta keeldub seda kuulamast, ta keeldub seda vaatamast. Mis toob endaga kaasa selle, et ta lihtsalt ei tule teatrisse, noh, sellistesse vaatama, see on nüüd nagu seletus, minul nagu, et ükski teema ei ole tabuline küllaga jutustamisviisid on tihtipeale on tabulised või ei ole ka need, aga igaüks riskib ise sellega. Selles vastuses on natuke sellist kalkuleerimist, eks ole, kas ta tuleb vaatama, kas ta ei tule, kas ta läheb lukku, kas ta ei lähe lukku, aga ütleme, et kas sinul endal elus on mingeid selliseid teemasid, mis nagu oleks täiesti välistatud. Ei ole, tähendab, ma mõtlen seda, et tegelikult nagu kõigest saab rääkida, kõigest tulebki rääkida ja noh, et, et kui sa ütled, et tegemist on nagu noh, kalkuleerimise või arvestamisega Heino võib ka nii öelda siis mina arvan seda, et, et nii ei ole, sest kunsti ja loomingu eesmärk on nii-öelda nagu ilu ja rõõmu luua sellele. Ja loomulikult on ka nii-öelda nagu šokeeriv külg on sees, tähendab et tihtipeale nagu šokk šokeeriv lähenemine loob täpselt samamoodi selle ilu ja rõõmu. Selles mõttes on see minu kui kunstniku, kuidas öelda nagu kreedos paradigmas sees, et kunsti ükskõik kui terav, kui, kui šokeeriv ikka kui soolikad väljas ka ta ei oleks ta peab looma katarsise tunda. Mulle väga meeldib see sinu lähenemine, sest selles on alati olnud ka teatud annus mängu või oskus ka kõige karmimate tõsisemate asjade üle kas villast visata või üks vint peale keerata ja see on selle olukorra päästnud ja mulle tundub, et, et see pidusöök on läinud minuga vaataja jaoks ka täpselt selle võrra nagu kergemini seeditavaks. Kas see on olnud ka nagu sinu eesmärk või see on lihtsalt sinu loomus, mis keerab seda vinti? Jah, ma arvan, et, et see on minu loomus, millest ma olen kui väljatestilleerinud, siis sellise nagu definitsiooni, ehk siis nagu oma eesmärgi soovin ikkagi kõik oma nii-öelda nagu loomupärase aparaadi pealt noh, tunnetuslikult läbi, et, et mida ma nagu ise vastu pean ja, ja nii edasi või lihtsalt seletada, et miks ma selliseid asju teen, siis ma eraldan ennast tegelikult sellest päris elust päris reaalsusest ära, on teatrikujundit, teatri lavastasid, kulgevat aega, modelleerin, ma lõikan ennast välja ja tegelikult ma räägin sellest, mida ma olen näinud. Ma kirjeldan seda nii-öelda nagu tagasi vaatelises perspektiivis ja tagasivaatelises perspektiivist on niimoodi, et nagu me kõik teame kõik meie kõige jubedamad ja nii nagu kohutavamad situatsioonid ajalises tagasi vaates nihkes, omandavad palju nii-öelda kui kergema kuju ja vabandavad, miks kergema koju, sellepärast et meie nii-öelda nagu liha valikpoolus on sellest ära lõigatud, tähendab palju enam füüsiliselt selle situatsiooni, valu, ängi füüsiliselt, et me saame seda kuidagi nii-öelda nagu kujutluses läbi elada. Ja on seega, on nüüd minu tee või vahend mis võimaldab rääkida üks kõiku jubedatest asjadest niimoodi, et see kohale jõuab, sellepärast minu eesmärk on ikkagi see, et see asi jõuaks inimesele kohale. Kui ta kohale ei jõua, ei ole mõtet nagu midagi teha. Igasugune vägivald on see, mis meid ikka on huvitanud inimkonna lapsepõlvest alates, kui me ei saanud vaadata neid filme, siis me jooksime hukkamisi vaatama linnaplatsile, et see on nagu kogu aeg õhus olnud, kas selle vastu mingit siukest protesti? Või jonni ka tuleb, et see vägivalla teema ja ütleme kas või seesama hukkamiste teema ja näiteks miks inimesed tunnevad huvi nagu kriminaalkroonikate vastu on, seepärast niimoodi, et inimene tajub intuitiivselt seda, et see maailm, kus ta elab ükskõik kui vaba taga ei ole, on reglementeeritud teatud nii-öelda nagu sõnastamata ja sõnastatud vabaduste võrgustikuga. Tegelikult inimene tajub kogu aeg piire kogu aeg piire, ta ei sõnasta neid ära, aga ometigi me käitume juba nii, et meil on piirid ees, need, ütleme, see, mis toimub nagu kriminaalses maailmas, on huvitav eelkõige seetõttu, et seal maailmas lõhutakse piire, nendest tabuteemadest tähendab need piirid nii-öelda nagu lammutatakse ära ja siis on võimalik vaadata nüüd selle inimloomuse sisse, et mis ta siis nüüd ilma nende piirideta tegelikult. Et mis, mis seal sees siis peidus on, selles laekas. Seetõttu no minu meelest ütleme nagu ühel osal teatrist, mis pretendeerib olema siiski nii-öelda nagu kultuuri edasiviiv just nimelt nagu edasi ettepoole mõtlev tegelevale loogiline pool teatrist sellel muud pääsu ei ole, ta peab sellega tegelema, see, kes on nii-öelda nagu stagneerunud, põlistav traditsiooni kinnitav, noh, see see räägib ükskõik millest, teda ei pea, nagu need teemad üldse puudutama tema laulab, tema tantsib, inimesed on rõõmsad, inimesed lõbusad, elavad läbi lihtsaid asju, kes keda pettis, kas petis vähe või petis palju või petis kaks korda või petnud kordagi või on ükskõik Hendrik Toompere lavastab Rakveres pidusööki. See on kuulsa taani dogma grupi film, mille järgi on nüüd lavastus sündinud autorid Toomas Vinter, Bergia Mogensruukov. Kui Hendrik Toomperega sellest lavastusest kõnelesime siis siis, kui mikrofon kinni oli avaldas ta arvamust, et ju on tegemist selliste tõsiste taani kommunistidega kellel on lihtsalt tugev klassiviha igasuguse kapitalistliku korra suhtes ja kõikvõimaliku suurkodanluse suhtes on nad väga kriitilised ja seetõttu on sellesse teksti valanud kogu oma viha. Meie oleme vist siin Eestimaal selle suurkodanluse suhtes siiski kuidagi leebemad või ei ole meie viha veel niivõrd rafineeritud. Ja seetõttu ei teki seda tunnet, et nemad seal on igavesed sead vaid kuidagi vaatad seda mängu sellise leebema silmaga. Nii tundub mulle, kuidas sulle Pilleri, et kas oli klassiviha, küsin ma. Et oleks küsimus. Jah, selliste klassi vahedega ja ja klassi vihadega minu mõtet küll seal Rägavere mõisas ei tegelenud. Aga niisuguste pingetega inimsuhetes erinevate põlvkondade vahel meeste ja naiste vahel või iseenda sees nendega tegelenud siin küll ja need olid piisava sarkasmiga serveeritud minu meelest. Toomperel no ja kuigi võiks ju mõelda, et see lavastus sobib tõesti tänasesse Eestisse, kui ka seda klassipositsiooni võtta, et meil on ka nüüd oma mõisaomanikud ja ja seesama Rägavere mõis on kenasti korda tehtud ja kuuldavasti on seal üks ameerika omanik pahatihti need mõisad sattunud ka uute omanike kätte sellisel kummalisel teel ma ei vihja praegu Rägavereomanikule, vaid vaid sellele, mis toimub näidendis, sealgi öeldi, et noh, et see isa Helge on saanud selle mõisa kuskil segastel aegadel, et ta ei ole selline pärusmõisnik või, või põline mõisnik ja samas pakutakse ka meile mõisas siiski peale selle, et on vanahärra sünnipäev, on ka külalisi ootamas pidusöök. Pisut kikivarvul mõisaelu ja mõisaolemist saab küll nagu nautida või, või sellest osa selle pidusöögi kestel. Aga klassiviha ei olnud, mõis oli ühes oma intervjuus on Hendrik Toomperega öelnud, et tema jaoks nagu üks põhjendus seda lavastust teha on olnud ka see, et meie tänased päeval on nagu tavaks võetud, et kõik kõike tuleb nagu müügiks paisata. Olgu, see sinu eraelu, olgu need sinu, sellised isiklikumad ja kenamad ja vaiksemad hetked, sa tahad ikkagi neist kuulutada ja sa tahad neist pajatada, kas siis kroonikas või mamma Miyas või, või, või siis kus iganes. Et, et see oli lavastaja jaoks nagu üks selline pila, põhjus või põhjendus selle pidusöögi juures, kuidas sa selle mõttega haakuksid? Praegu seda kuulates ma sain sellele lavastusest küll väga hea vaste kätte, see oli see ülemteener, keda Peeter Raudsepp mängis, kes oli varustatud fotoaparaadiga ja etendas ühtlasi paparatsid seal väga usinalt ja ühel hetkel, kui sellel peategelasel peremehel siis on kõige dramaatilisem või kõige valusam elu hetke, siis pildistati teda iseäranis innukalt. Nii et selles mõttes see ellu tungimine oli väga jõuliselt küll välja lavastatud. Seda on ju tegelikult nähtud ka. Eks hundilavastustes mul tuli taevane ja maine armastus meelde, kus Indreku ja Karini abielu kõik teised lahkasid. Ja see hundivaim kummitas mind selles lavastuses üldse mitut puhku. Ma mõtlesin, et kui hakkab vanaema seal laua taga laulma, mets mühiseb ja see kordus veel mitmes versioonis, et kas see on toompereviibe, Mati Undile, ma ei oska, hunt on seda kasutanud minu meelest alates Kalevi kojutulekust ja nüüd Romeo ja Julia nii välja see kahjuks jäi Hendrik Toompere käest küsimata, nii et nüüd me seda asja ei oska, siit ise omapäi kommendid. Tsiteerida aga pidusöögi. Algversioon on siiski filmiversioon ja seda on teinud dogma mehed ise ja Toomas Vinter Berg režissöörina. Kui selle filmiga võrrelda lavastust, siis tundub, et oleme siin küll tunduvalt leebemad ja võib-olla iroonilisemad, et see film mõjub ängistavamana ja kuidagi rohkem hinge ja südant kraapivamana. Lavastuse võlu ilmselt oligi selles mänglevast tasandis selles, et oli võimalik kogu selle silmakirjaliku kamba üle irvitada, minu meelest aeg-ajalt tegid seda suure mõnuga näitlejad ise ja kaasasid sellesse ka publiku. Ja niisugused traagilisemad Buendid seal sees olid täiesti olemas, aga need olid ka kuidagi groteskini tugeva irooniaga üle võõbatud. Sedalaadi mäng meeldis mulle ka tunduvalt rohkem kui mõned skandinaavia ängi filmid. Võib-olla jah, et see pidusööki olen neist kõige hullem, aga tõsidus oli seal kindlasti suurem. Ängist jõuame ka tänaval kõnelda, aga kõigepealt räägime Hendrik Toomperega ikka sellest lavastusest. Kas see film käivitas inglise tekst käivitas või mis puhul sisse dogma variant nagu mängu tuli? Üllar Saaremäe ja Indrek Saar mind käivitasid hoopistükkis, ma ei valinud seda teksti ise, selleks mulle pakuti, et kas mind huvitaks see teha või mitte ja minu valik, nüüd see jah või ei, malaneetika koera öelnud asju küll ja küll, et mida ma ikka ei taha teha, seda ma ei tee, seisnes selles, et ma hakkasin mõtlema nii-öelda nagu nende komponentide peale, et noh, missugune nagu see väljakutse iseenesest on selline teema, mida ma võib-olla nagu ise ei oleks tingimata valinud. Pealegi ma olen seda filmi kunagi näinud küll poolikult, aga ikkagi olen läinud. Ma hakkasin mõtlema nii, et see materjal võimaldab mul teha sellist asja, mida Ma ei ole noh, praktiliselt vist nagu üleüldse teinud teatrisse, see tähendab seda, et kuna see toimub mõisas, mis seab oma ruumilised nii nagu tingimused ehitada see üles väga psühholoogiliselt väga lihtsalt, ilma teatri black boksist, mustast kastist iseenesest tulenevate tingimusteta, tähendab ma pean olema nii realistlik kui vähegi võimalik ja mõtlesin, et tegelikult tuleks nii-öelda nagu ära tehase, et, et keegi ei saaks nagu kobiseda teda toompere lihtsalt keerab asja ühtepidi ja teistpidi, aga päris psühholoogilist nagu ei oskagi teha. Ma ütlen, et minu jaoks on see nii-öelda nagu igasuguse teatritegemise nagu alg-põhi- ja eeldus, ilma selleta ei ole võimalik üleüldse mitte midagi teha, nii et nüüd ma tegin, näitasin ära, et ma oskan algpõhjaga teha, et just nimelt see oli see põhjus. Ja pealegi on ainult, et etteantud trupp, et ma ei, ei vali sinna nii-öelda nagu ideaalne koosseisu, vaid võtan need inimesed, kes mul on antud. Olen alati mõelnud seda või vähemalt viimasel ajal olen mõelnud seda, et tegelikult absoluutselt kõik näitlejad on andekad, kõik näitlejad on võimelised, tuleb lihtsalt üles leida see koht tema sees, mis nii-öelda nagu muudab ta nagu avatuks, lahtiseks ja mänguliseks osadega jah, suutsin suuremal-vähemal määral päris edukalt, osadega vähem, aga noh, nii see ikka käib. Aga põhitulemusega ma olen nagu rahul, aga just see, et see valik oli tingitud, kas nendel põhjustel, mis ma rääkisin? Suutsid sa sealt psühholoogia alt ikka natuke nagu välja libiseda. Mulle tundub, vaataja näeb, et ega, ega ikka ennast siis päriselt. Noh, kuidas öelda, inimese psühholoogia muutub ühel hetkel nii-öelda nagu väga suureks jõuks see, mis meie enda sees on ja omab nii-öelda nagu lähisuhetes, ütleme niisugust nagu väikest jõudu siis, kui teda piisavalt hulluks nagu kruttida või piisavalt nagu Dostojevski likuks nagu ajada. Et siis ta hakkab nii-öelda nagu tootma juba omi maailmu ja hakkab tootma neid maailmu, mida tegelikult päriselus ei ole, vaid see, mis toimub nii-öelda nagu meie kujutluses, see oli nagu põrgu. See oli nagu taevas oli nagu see. Me kirjeldame paljusid asju niimoodi, see oli nagu see, et me ei oska neid adekvaatselt kirjeldada liigagi. Mina. Sellel lavastusel on ka nii-öelda üks suvelavastuse märkmann, et mängitakse just selles mõisas. See oli ka nagu algtingimustes sees, et just nimelt see mõise vaatasin üle, et ega ma ise ei oleks selles mõttes noh, vabatahtlikult näiteks seda mõisa võib-olla valinud selle võrra, minu jaoks on ta tiba nagu etenduse tegemiseks nagu liiga kitsas või nad natuke väike, et seal need ruumid ei ole nagunii head. Olen ma takkajärgi ütelda, mida hullemaid tingimusi endale võtta, et seda tihedam tuleb nagu sisuline pool. Kui sa nüüd seda lavastust praegu küll väga väikese distantsi pealt nagu, nagu tagant tagantjärele vaatad või oma selles lavastuste reas nagu üritad talle mingisugust paika leida, siis Kuusada paigutaksid. See, et ta nüüd nagu täiesti eraldiseisev oleks, no seda ei ole kohe nagu võimalik, nagu üldse öelda, seda kindlasti mitte. Kauge taani sugulane, ütleme niimoodi, mis ma ennem rääkisin, kordan üle, et väga. Nii, nii kuidas öelda pod, Tšehhov ei ole nagu ühtegi asja teinud. Jätkame ikka pidusöögi jutu väga palju mõisas on selle lavastuse kodu, mängitakse teda veel mitut puhku, aga vaatasin just internetilehelt, et kõrge piletihind ei ole nagu eriti hirmutanud vaatajat, et üsna üsna mitmed on juba välja müüdud, aga nüüd lõpetame selle kaubandusliku reklaami ja räägime siis näitlejatest ka. Tegemist on Rakvere teatri oma trupiliikmetega ei ühtegi külalist, oi vabandust, eksisin ühest külalisest, tegelikult oli juba juttu Peeter Raudsepp, kunagine Rakvere teatri lavastaja, näitleja, nüüd siis Viljandi kultuurikolledžist. Aga tahakski mina küll seekord alustada sellistest kõrvaltegelastest. Peeter Raudsepp ülemteener ja siis veel kaks tüüpi, kes võtavad meid vastu juba mõisa trepil, need on kaks nägusat noormeest, mustas kelnerid tuleb välja sellised tüübid, kellel nagu sõna pole suurt antud, aga selles sõnatus olekus suudavad nad ennast täiesti märgatavaks mängida, neil on nagu oma lugu oma elulugu olemas ja nad on nagu mingisugused mustad varjud, kes siis jälgivad ja suhestuvad selle jõukurite kambaga, kes siis seal parajasti seda oma pidusööki peab ja kes on tulnud siis oma isa 60.-le sünnipäevale või oli nii, minu meelest küll jah. Jah, üsna magusa jutu kohe ära, aga sa võid sealt magusat juttu kohalt kohe ise edasi minna. Testin teenrite, jaga toatüdrukute osad olid. Väga värvikaks lavastatud ja väga ilmekalt ka mängitud, kõik need šansid ära kasutatud, mis võivad olla tõesti peaaegu sõnatus rollis ja ei olnud seal nii väga seda klassivahet midagi, need teenijarahvas toppis oma nina härrasrahvaasjadesse üsna agaralt. Ja härrasrahval oli ka teenija rahvaga väga intiimseid ja tihedaid suhteid, mis momente on, noh, aga kui rääkida neist tegelastest, kellel olid minu arvates ehk kõige keerulisemad osad, et ei saanud ainult selle nihke peal olla, vaid pidi mingit tõsisemat põhiteemat vedama, siis üks oli Toomas Suumann lisa Helge rollis. Kellel on niisuguseid süngeid saladusi oma lastega suheldes ja teine siis tema poeg Christian, keda Velvo väli mängis, kes niisuguse pisut kuutõbise olekuga otsustas siiski tõekuulutajaks seal pidusöögil hakata. Et neid rolle mõlemaid kiidaksin selles mõttes seal oli see musta huumori ja tõsiduse tasakaal, sest teised said minu meelest rohkem visata villast. No ilmselt liitub sellega siiski ka tütar Helene, keda Tiina Mälberg mängis, kes ka niisuguse vam naise ja samas meeleheite piiril peab siis balansseerima. Sedapuhku minule nagunii helge kui Kristjani rollid, siis vastavalt Toomas Suumann ja Velvo väli. Seekord tundus, et, et ma oleks neist oodanud midagi enamat, muidugi, need on kohutavalt rasked ülesanded ja Suuman, võib-olla vedas ta selles mõttes välja, et noh, nii nagu ta on see kohalikultuuri heeros nagu Mati Unt teda hellitavalt on kutsunud, et siis ta nagu mingisuguse oma imago ka huliselt kohal ja, ja oli olemas temale. Ma võisin veel selle nii-öelda selle teise plaani nagu taha mõelda, aga Velvo väli, keda ma väga nautisin eelpool nimetatud Mati Undi lavastuses kaunis vaade, kus ta suurepäraselt tegi seda sellist jõhkardid palgamõrtsuka rollis, siis siin nagu jäi minu arvates temast seda heitlikust puudu võib olla topeltmänguvõimalust või tal oli nagu liiga ühes plaanis või et võib-olla nüüd nendest selle suve jooksul tuleb neid värve ja, ja neid Noote ja toone vast natuke juurde, ma arvan mängu käigus. No aga neid värve muidugi poetasid sinna väga paljud teised tegelased oli huvitav näha vere teatritrupi peaaegu täies koosseisus, välja arvatud siis need mõned näitlejad, kes on Mati Undi suvekoolist tegevad ja sealgi on külalisi ligi võetud. Et tegid ilmekad ja täpsed rollid minu meelest nii Tarvo Sõmer kui Liisa Aibel. Aga üks mees veel, kellest ma tahan ka kindlasti rääkida, kes oli mõnes mõttes selle, selle lavastuse, selline tross kuskil revääri krael ja see Breutre vääriga oli mees nimega vaato kai patoguay, kas ma hääldan õigesti patogai? No see on mees, kes oli ennast sidunud siis pered ja tema antropoloogia huviga see oli selline noh, hindu tüüp või, või kuskilt kuskilt teiselt maalt ja mängis seda Peeter Rästas. Ja noh, kui mulle tundus, et teenijarahvas mõnulesid seal nii-öelda omas mahlas niukses suure särina ja, ja mõnuga, siis. Tema tegi ka ikka nii-öelda täismängu ja samas selle tegelaskujuga, kes sinna sisse tuleb, täiesti kutsutuna, aga välja visatakse selle tümika perepoja poolt, keda Tarvo Sõmer mängib. Selle tegelasega seostus kõige paremini minu jaoks isegi paremini kui isa kujuga, see sallimatuse teema või vihkamise teema siis, kui perekond täies üksmeeles hakkas, talle monitavad laulu laulma, teda neegriks sõimama. Mulle tundus, et see oli üks selle lavastuse kvintessents või üks kõige teravamaid hetki, kui sai aru, et kui silmakirjalik, võib-olla see kõrgseltskonna omavaheline naeratuste mängija, kui varmalt sööstataks ühe võõra kallale. Jah, siin nüüd meie jutuaeg lõpeb ära, katsume veel Hendrik Toomperega arutada pisut selles skandinaavia ängi teemadel, et kas see on olemas ja, ja kui tugevalt tema tajus seda siis selles Toomas Vinter, Bergi ja Mogenud Žukovi pidusöögitekstis. Põhjamaa lood on tegelikult minu meelest nagu kõik ühe mustri järgi tehtud, mis ma olen, aga, aga mõeldud on see, et, et mingid ajad tagasi, et peaks tegema ühest rintergiva Ibseni just sellises nagu korralikus nagu selle taanlaste loo nüüd sai tehtud umbes sellisel kujul. Ja tegema nii, nagu mina neid näen. Näiteks kui mina loen Ibsenit võistrintergi ja kui ma loen seda sellise nii-öelda nagu oma aeglase Eesti silmaga siis on ta minu jaoks kohutavalt ängistav. Aga niipea kui ma muudan nii-öelda nagu ka seal mitte lugemise kiirust, arusaamise kiirust ja ja ütleme, et ei sõida läbi seda distantsi mitte nagu 90 kilomeetrit tunnis, vaid 180 kilomeetrit tunnis, siis ma hakkan nägema, seal on nagu, et see on, see on tegelikult nad on. Nad on erakordselt nii-öelda nagu mängulised, naljakad ja huvitavad, naljakad selles mõttes, et nad vabastavad ängist. Tähendab, need materjalid iseenesest tegelikult sisaldavad seda veel, kes siin üks rootslane lavastamas nüüd. Tegipzeniti ja no minu meelest ei oska skandinaavlased ise oma tükke lugeda. Porteerivad ängiline Neil on, see traditsioon on ilmselt nagu õpetanud, et noh, nii nagu venelasi on õpetatud, kuidas tuleb Tšehhovi teha, no nendel on ka oma see asi olemas, kuidas tuleb teha seda ühest on see kohutavalt nagu raske ja tumm. Tähendab ta ei, ta ei räägi mitte üht ühegi koha pealt minuga, ta ei puuduta mind sellepärast, et seal puudub sees kaasaegse inimese nii-öelda, nagu rütm seal sees, seal on mingisugune 100 aasta tagune rütm ja see see räägib teist keelt, teised sõnumid tulevad sealt edasi, nii et aastatagune feminism nagu siin meil siin möllasin suures saalis, seal. Andke andeks, lihtsalt igav. Et mina nagu olen ka kõikvõimalike nende noreenide ja nende materjalidega, ma olen väga-väga pahuksis või mul on nendega nagu väga raske ennast ühele lainele saada ja siis ma arvasin, et võib-olla taanlane on pisut kergem kui, kui üks rootslane, aga siit ma võin järeldada, pole ta kergem midagi. Ega ei ole kergem jah, aga noh, kui ma näiteks nagu võrdlen nüüd skandinaavia maid omavahel siis ma pean ütlema, et Taanis ma tunnen ennast tunduvalt kodusemalt kui noh, teistes Skandinaavia riikides. Ma ei tea, kas sellepärast, et näed, et Taani on ikkagi kuidagi nagu olnud ikka selle muu Mandri-Euroopaga ühenduses ja, ja, ja mingid mereäärne rahvas, kuigi noh, rootslased, norrakad, soomlased ju ka nagu meie mingisugune mingi segatud veri või tähendab, see on nagu meilgi tundub kuidagi väga lähedane olema, nii et, et seetõttu lihtsalt Taani tundub kui eest. Ma olen mõelnud, et kui Eesti oleks olnud poleks nõukaaega olnud vahel. Et siis oleks olnud umbes Taanis on riik võib-olla seda kindlasti mitte Rootsi ega Soome moodi. Rakvere teatril on selline väljasõitudes suvi, pidusöök, millest äsja kõnelesime Hendrik Toomperega. See on pärijate väljasõit. Aga üks teine väljasõit ootab meid veel ees, see on väljasõit koju ja seda kodu pakub seda puhku meile. Mati Unt ja Vaino Vahing ja selle kodunimi on suvekool ja seda mängitakse Karepal Sagritsa talumuuseumis. Tegelikult. Ta on Rakvere teater teinud minu meelest seni selle suve konkurentsitult kõige parema reklaami Pi televisioonis, kus ta need kaks lavastust ühte liidab. Ja siinse klassivahede teema ennem oli siis seal võib olla on see küll olemas, kus Üllar Saaremäe suvekooli peategelane niisuguse raevuka labidamehena üritab oletada Sis limusiini peale, millega sõidab see Toomas Suumanni pereisa? Limusiini sisemus on värviline maailm. Suvekoolimaailm on mustvalge ja muidugi ei võta ta peale seda labidaga tüüpi, kes siis vihastab ja labida talle järele virutab, et huvitav on see, kuidas siis need kaks lavastust hakkavad teineteist täiendama. Kas nende vahel on ka samasugune konflikt sisestatud, nagu see efektne reklaam lubab? Aga ega siis muud midagi, kui helistamegi nüüd sellele labidaga mehele. Pärima siis nende konfliktide kohta ja kuidas siis need väljasõidud kujunemas on, sest see teine väljasõit, see ei ole ju veel esietendunud, selle esietenduseni on veel nädalajagu päevi aega, nii et helistame Rakveresse ja Üllar Saaremäele. Aga tegemist on väljasõitudel koju ehk siis suvekoolis kui ka pidusöögis vähemalt lapsed oma vanemate juurde. Lood on suhteliselt erinevad, aga mingis mõttes väga sarnased. See sarnasus hakkab välja jooksma minu arust just eelkõige mittematerjalide pidi, vaid lavastuste pidi. Et juua midagi sellist õhus, juu on mingi põlvkondade mäss selle tulemas, joon punk jälle see muusika, mida tahetakse kuulata. Tegelikult, et veel suvekoolini jõudmata olles pidusöögis ja pidusööki näinud, arvan ma, et tegemist seal on ju sellise väga sellise heaoluühiskonna mõnusa olemisega ja kuidagi ei oska võrrelda seda suvekooli mentaalsusega. Ei no seda ma räägingi, et nad ei ole materjalidena sugugi sarnased. Lavastusi pidid vaadata, aga mina ise olen selles suvekoolis kõrvuni sees olnud, et ma oskan nagu seestpoolt ehk ehk rääkida rohkem. Et ma usun, et inimesele, kes on näinud mõlemat asja, jookseb see mõtteline sild siiski kätte. Ega see heaoluühiskond ja selline väikekodanlus ei välista mentaalsust. Ei, no suvekool tegelikult on ju meieni tulnud ühest teisest ajast ja meie jaoks on see aeg juba peaaegu nagu mütologiseeritud vähemalt tri inimesed mõtlevad sellele ajale kui mingisugusele väga erilisele. Kas see mütologiseeritud aeg teid ka nagu kuidagi kannustab või, või, või pärsib või kuidagi teile mingit sellist emotsionaalset lüket annab, kes te seal mängite, olete? Aga aga mitte mitte ainult kaudselt otsuse otseselt, sest et kaks sellist mütoloogilised tegelased nagu Mati Unt ja Tõnu Tepandi on meil on meil suisa tropiks. Ja kolmanda selle, selle vaate kõige mütoloogilise oleme pidevalt telefoniühenduses, ehk siis Vaino vahinguga. Nii et, et me nagu ei leiuta seda maailma, vaid me oleme otsapidi ikkagi seal vees. Jah, ta mõjutab jah, aga kuhu suunas, eks ole, eks seda ole siis näha, 11. juunil. Aga kas Vaino vahingu poolt on näiteks ka mingisuguseid ümberhindamisi märgata? Ei, tema enda poolt küll kindlasti mitte ja me üritame noh, nii palju kui saab mati hundiga olla suhteliselt autoritruu. Aga Matti endise kirjanikuna aeg-ajalt ikkagi näkkab mingi uue repliigi ja helistab kohe vahingule, et kas ta võiks seda selle vastu vahetada ja nii edasi suuri muutusi ei ole, näidend on praktiliselt samas vormis, nagu on ta kirjutatud, ehk siis ainult mõningased vihjad ühele või teisele äärmiselt tuntud teosele. Maailmadramaturgiat. Mis tonaalsuses see lugu on, ta minule nagu kangastub sellise üsna sihukse sünge loona või. Ta on sellise uldilikus tonaalsusega. Hundilik tonaalsus. Ta on mu meelest kõike muud kui sünge, sest et nagu ma nagu ma olen aru saanud, see hulluse kullaproov on aastatega muutunud. Ja ei pea ju olema kogu aeg põlvili poris ja pea vastu vastu mudast maad, et näidata, kui raske mu elu on. Pilk võib ju eksida pilvedes ja ja lõpp on ju sedasama. Kuidas te ennast seal selles Sagris muuseumis tunnete, kuidas sobib see selleks suvekooliks hunt ju ise ütles, et vahingu Võrumaa on midagi hoopis õõvastava mat? No nii ta on, aga eks me oleme, me oleme püüdnud ka selles selles ilus näha seda õõvastust. Jah, väga raske on muidugi üks-ühele võtta seda poja taotlust tiigi kaevamiseks, kui sealsamas vuliseb jõgi või sellest, et ei ole lähedal teid, kui siitsamast sõidavad, sõidavad mööda uhked limusiinid ja tee on vaata number viis. Aga, aga see ei olegi nagu peamine, oluline on ikkagi see, mille pärast sinna suvekooli tullakse, võiks, poeg, sinna tuleb. Need on rohkem nagu sisemiselt küsimuse Tseethasele välisega mässab seal. See on ta viimane viimane õlekõrs, millest ta haarab. Et äärmiselt ilusas ja kenas keskkonnas võib inimene tunneb ennast väga üksi ja mõttetuna. Aga kuidas siis on, kas see suvekool siis nagu aitab way? Nüüd on mul kaks küsimust, kas mind kui näitlejat või seda rolli. Mõlemat pidi võiks ju arutada ja alustada võib-olla siis rollist. Rollide ta rolli vaevalt, et aitab, lõpetab ikka samamoodi, nagu nagu autor on pannud ta tegema. Selle suvekoolis kõige nende keeruliste ülesannete tõttu veel lisaks, mis mul endal on, olles selle teatri kunstiline juht, vastutades ka nii-öelda väljastpoolt lavastuse ja kogu hooaja eest samamoodi ka pidusöögi eest ja siis teistpidi olla seal suvekoolis sees mässaja. Põhimõtteliselt võiks kõik ju kuradile saata. Mingil määral nagu isiksuse kahestumine, tahad sa väita või? Mitte mingil määral, vaid suisa. Nendest mütoloogilistest tegelastest Tõnu Tepandi ja Mati Undist oli juttu, et kuidas teie põlvkond, see noorem põlvkond seda aega nagu tagasi nagu võtab või kerib või vaatab, kas sa oleks ise tahtnud sellel ajal siis olla ja tegutseda. Mõned mõned korrad mõelnud selle peale, ma arvan, et ma ei oleks tahtnud olla päriselt üks, üks nende seast. Aga kui oleks selline ajamasina, millega saaks ennast paariks aastaks sellesse aega keerata, et mul oleks kindel garantii, et pole siin 2004.-st tagasi siis ma käiks küll vaatamas. Aga sa käisid vaatamas noh, lihtsalt nagu vaatlejana, aga mitte sinna sisse elama minna, nagu ikka ei tahaks või. Paar aastat võib-olla elaks ka täiega seda, seda elu seal võisid siis elada. Mängite te seda niimoodi, et enne etendust pakutedega, sellist intellektuaalide väljasõitu juba sõna otseses mõttes tulevad teile inimesed sellest ajast kõnelema, milleks seda vaja on? Ma arvan, et seda on vaja mitmetel erinevatel põhjustel. Esiteks just nimelt see missa jutu alguses öeldud, et on kuidagi kauge see aeg ja võib-olla vaadet noorem põlvkond, kes satub isa ema kõrval teatrisse võtab seda kui Jüriöö ülestõusuaegset aega, et tal näeksid, et tegelikult need inimesed liiguvad meie keskel ja mõtlevad ja väga põnevalt. Ehk siis nooremale, noore või, või siis minust isegi järgmise põlvkonna kasvatamise mõttes. Ja teiseks muidugi just nimelt sellele seltskonnale, kes tahab nagu nostalgitseda või, või, või kuulata nende osaliste arvamust sellest ajast nostalgitseda võib-olla vale sõna, aga sellest uuesti osa saada, ehk siis Et mingil määral, nagu ka kaardistada, siis seda aega meie jaoks või kuidas? Nii, jah, see võib-olla on väike meie meiepoolne pingutus. Ja siia vahele ütleks raadio stuudiost veel sedamoodi. Suvekooli loengutes saame kuulata 12. juunil Kalju Komissarovi, Jaak Allikut, 27. juunil Vaino lahingut, Andres Ehinit, kolmandal juulil Peeter Tulviste, Ingo Normet bit ja 10. juulil Mati Unti ning Peeter Oleskit. Kas tundub, et kui vahingut loevad tema oma põlvkonnakaaslased, et siis tuleb see õigem variant või, või näiteks oleks sul endal ka väike ahvatlus proovida seda aega lavastada? Ja ma pean tunnistama, et need mõtted on mul peast läbi käinud küll aga suvekool on äärmiselt hea näidend. Ja kui maatiljak tona ei oleks sündinud Londonis juurtega iirlane, siis ma kahtlustaks lahingut lugeda, sealt kõvasti maagoppinud, sest et need teevad, millest räägime. Donald, nüüd, eks ole. Iirlane on kuidagi vahingul juba 30 aastat enne olemas olnud, kõik need nii-öelda isatapu looja, puude alla, kvantide vaatamise lood ja midagi midagi äärmiselt sarnast on sellega, nii et, et ma, ma pean tunnistama, et Vahing, eriti suvekool kõlab äärmiselt tänapäevaselt. Vahing on juba aegadest ammustest tegelenud selle asjaga, mida tänapäeval kõik teevad, noh, ta on paljastanud oma elu, ta on pannud oma elu müügiks. Kuidas sa seda kommenteerida, et kas ta oli ajast ees või, või see on lihtsalt üks loomemeetod? Ma eeldan nii üht kui teist, et ajast ees vastutav võib olla küll, vaata, ei mäletagi. Mati on sellest ka rääkinud sellest perioodist, et kas ta ka tol ajal raja ju vist juristi leiata, noores põlves mõjus ennast noortulti äkki. Ei oskagi teisiti arvata, no psühhiaatri asi, ega kui kui kaugele sa oma hinges julged minna ja ja ta muidugi endale selle kaitstuse võtnud, et ta ei ole pannud ennast nimeliselt ühtegi oma näidendis, sellest on poeg ja mees, küll aga on, ta nimetas tänud oma tollast naist nimega Maimu kesta kesta ka oli nii et ta tegelikult on nagu ümberkaudsete suhtes nagu märksa otsekohesem kui enda suhtes ja küll ta võib-olla enda hinge pealt midagi ära kirjutanud, aga ta ei ole nimetavat tegelast Vailoks. Kas te ise olete ka pidanud oluliseks nende prototüüpide järgi nagu olla või, või tegutseda, et kui kui te näitlejatena lavale Ei sugugi mitte sugugi ette. Kuigi Mati Unt on öelnud küll sellise lause, et Vaino Vahing peaks olema õnnelik. Ta ütles kunagi, miks ta peaks olema õnnelik, ütlen lause lõpuni. Et meil on veel, peaks olema õnnelik, et teda on mänginud näitlejad nagu kaljujärvesaare või mida ei ole ju mänginud, mul tuleb alles esietendus. No ega sina selle palgaskandaaliga seotud ei ole, siis, kui suvekool peab väikse vaheaja Baltoscandali, siis sinul on nagu vaba aeg või. Jah, ma saan siis olla teatrikülastaja ehk siis oh rõõmu mõtlemata selle peale, et õhtul on etendus tunda ennast tõelise festivalil lisena. No kena, ma soovin sulle siis ja teie trupile veel nädalast sellist tõsist tegutsemist ja, ja siis, et esietenduseks kõik kuradile lendas. Täpselt nii ongi vaja. Nüüd kui võimalik lastega Sex Pistols, et sellel lool teeme nii. No Sex Pistols Undi lavastuses on kindlasti stiilne ja sobilik, aga vikerraadioteatri saate eetris on ta küll veidi kohmetuks tegev, et mitte öelda vastav. Seetõttu jätkame jutuga. Kuigi Hendrik Toompere oli just äsja lõpetanud pidusöögi on tal juba uus lavastus soolas, seekord näitlejana. Järjekordne suvelavastus. Nii et küsime, mis, kus ja kellega. Hendrik Toompere. Jah, ei ole hooviljaga hoobilt vahet, et meil on. Kolmandal juulil esietendub viinistus seal, kus on see Manitski kunstimuuseum, esietendub külmetava mehe portree ja see on näidend on Konrad mäest, Konrad Mägi on ju nüüd nagu tegija meestest juhuslikult oksjonid suutis, ta Nad lähevad, ma ei mäleta, kui suur see tema lõuenditükk oli pool ruutmeetrit või noh, see osutus nagu miljon krooni maksaks maalitud kangas, mis maksab miljon poole ruutmeetri suurune, et nad on kõva mees, temast on need, Mart Kivastik on kirjutanud täiesti korraliku ja minu arust päris huvitavat näidendi ja mida me siin ka siis nüüd rühmatööna, kus siis osalevad peale minu käest ma mängin, Konrad Mäge osalevad veel Aarne Üksküla, Sulev Depart, Raimo Pass, Liina Vahtrik, Aleksander Eelma ja võib-olla et ka nüüd, Mikk Mikiver. Esietendub selline lugu vabas õhus. Rajal tuleb seal ka Konrad Mäe ehk kui saab, kõik läheb õnneks tema suur nii-öelda nagu isikunäitused vaatajad saavad ka nagu seda on meie nii-öelda nagu kõige-kõige võib-olla kallimalt nagu enam maksuamet, Eesti kunstniku, noh, kui siin kõrvale jätta Ameerika mehed kostüümid ja siis vaadata ja vabas õhus toimub ja nädalavahetustel hakkab olema. Tähendab, see ei ole siis mitte muuseumis kuskil muuseumi juures seal muuseumi õue peale ja siin on nüüd ehitatud statsionaarne lava vaatajate kohad ja ta on päris mere ääres, aga see ruum iseenesest on niimoodi, et Ta ei ole otse merele avatud, et ta on kaitstud nagu meretuulte eest. Et kui nagu tormine ilm, et siis tuuline ilm, siis vähemasti vaataja ei pea külmetama lõdisema erinevalt, et siis kondad mäest, kes on külmetav mees, kuidas te selle materjali nii nagu jõudsite ja Kivastikuniewiinistuni ja mina oskan nii palju ainult öelda selle koha pealt, et siin üks küla ajab asja, Eelma. Sass, nemad tegid vatist seda teenrit ja Mart kirjutas siis selle näidendi ja siis nendel produtsendil tuli idee, et võiks nagu suvel seal viimistlus midagi teha ja siis sai mardile räägitud viinistus ja mingi kunstnik ja temal oli kohe idee varnast võtta. Ainukene kunstnik, kellest on tahtnud kirjutada Konrad Mägi ja siis kirjutaja kirjutaski Konrad mäest näidendi. Ja siis Konrad Mägi on seal kohe niisugune ajalooline tegelane oma elulooga või on ta lihtsalt. Fiktsioon Tampere jäägi vähk Kivastiku nägemuses ja ikka toetub noh, ütleme niimoodi 90 protsendiliselt isegi rohkem täpselt sellele, mis ka tegelikult nagu toimus, loomulikult noh, sõna vaat mis ta, mis nad räägivad, see on fiktsioon ja selge, aga, aga see rida, see ajalooline rida ja see naha, et mis nendega juhtus ja mida nad tegid ja, ja ja kuidas nad olid, see on, need vastab nüüd ikka nagu sellele, mida on võimalik nagu kunstiajaloolastelt ja paljudest mälestustest nagu välja lugeda ja nii et raamatukogus on nagu kõvasti tööd tehtud. Muuhulgas, eks ole, on seal tegelastena on ju ka Konrad Mäe kõrval täpselt samavõrdväärsed tegelased on Nikolai Triik, Aleksander Tassa, kellega nad siis koos kolmekesi nagu omi asju nagu alustasid ja, ja kuni elu lõpuni rahu koos käisid, Pallase tegemine on seal sees ja Pariisis olemine ja Norra tavalise tegemine ja Peterburis õppimine, kus Amandus Adamson neid õpetab ja, ja ka see, kuidas nad noores põlves nii-öelda nagu alustasid, tegid tõstmise ja näitemänguseltsi ja laulukooriridasid teha ja noh, et, et see kõik vastab tõele, et see kõik on olemas, nii et see on ka seal näidendis kaasa arvatud ka siis muidugi Konrad Mäe nagu see elu lõpp, mis siis õpped nagu närvikliinikus ja mis on seotud tal ka selle tema itaalia vaimustusega, nii et, et seal nagu Naapoli ja närvikliinik lähevad omavahel nagu segamini ja Kaarel Kurismaa teeb siis sellele oma nägemuse ruumis võiks olla nagu lavakujundus, aga see hakkab olema niimoodi eraldi, et otseselt ei tee ta lavakujundust, ei tee meretooliga laudu, kus sees me mängime, aga see on nagu üks niisugune eluline foon, mis liigub, elab, toimib seal taga, mis nagu kirjeldab kuidas öelda, nagu kaasaegse kunstniku nägemust sellest sellest lastega toob nagu sideme, nagu meie aega tal nagu meieaegsete vahenditega tehtud laamete Kaarel Kurismaa ise, Konrad Mäe õpilase õpilane, et, et seal on nagu sellised nii-öelda nagu sidemed veel, lingid nagu sees ka rühmatööd on, aga, aga noh, et üks kõrvaltvaataja peab nagu olemas on, Aleksander Eelmaa, tähendab, kes seisab nagu eemale, ütleb, et pange juurde, võtke vähemaks, minge sinna, tulge sealt, istuge maha, siiski püsti. Võtke jalad selga ja minge teatrisse. See on vast iga tegija unistus. Aga meie järgmine saade on punnis Baltoscandali muljetest. Sest 16. juunil algab Rakveres teatrifestival. Helistasin sain teada, et festivalipassid ja päevapiletid Did ning osa väikeste saalide etendusi on juba välja müüdud aga suurematesse saalidesse saab veel löögile. Trumme tuleb Austriast, Suurbritanniast, Soomest, Norrast, Ungarist, Hollandist, Serbiast, Belgiast, Itaaliast, Rootsist ja Lätist. Olematut teatrit teevad eesti mehed Peeter Jalakas, Jaan Toomik ja Margus Kasterpalu filharmoonia kammerkoor ja Anu lamp ja mitmed teised. Aga sellest juba kahe nädala pärast tänasid kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes. Aga lõpetuseks kuulata ka veel kord Juhan Viidingut. See laul on pärit äsja ilmunud uuelt heliplaadi komplektilt. Järgmine luu on kirjutatud 18 aastat tagasi siis, kui Eestis otsiti ainet Kõige posel on ammu tehtud ringi ei aita neid ka välismaine mingi Einiibellungid, noorem Eda, raske teha seda, mis ei meeldi meie noortele. Rokid, meil on tarvile optimismi, tugevat, kuid siirast elurõõmu puudub kodanlus jagadel massikult, mis teistel maadel terveid rahvaid vaid sandistanud. Vanane. Aegumatu Aare Anton Hansen, kirjanik Tammsaare all oli mitu pikka juttu, näitab, viivitan arvatud jääma kaamerina rokilavale sõbra laulda tööde või kus esitaks seda sisukokkuvõte trükiks kavale. Rokikuningal on külm kärmed liiga tulen kärpida. Pöialpoissi pole paha, kuid ka siis nüüd ootan raha ning on karta. Tillukeseks ma tulen tagasi tõe ja õiguse juurde. Tugev bariton võiks olla andres. Võluv tenor uppuda. Aga Indrek paadiossa panna? See on esialgu täitsa alla. Krõõda rollis olgu väga hea lauljanna hele.