Ja nüüd avaldame, kes on tänase saate tuntud raadiohääl. See on Eesti raadio uudistetoimetusest Kelmsaar, tere tulemast. Tere. Enne kui me nüüd selle muusika meenutuse juurde läheme, natuke tausta ka sinu kohta, mida ma olen kuulnud. Ja ausalt öeldes teatud üllatusega, et sa oled vist kunagi isegi tuukriametit proovinud. Ja need kuuldused peavad paika, see oli tõepoolest siis, kui kunagi pärast kooli nõukogude armee hoolitses sinu nii-öelda tuleviku eest ja siis ta suunas mind mingiks ajaks tuukri kursustele ja seal ma ka käisin. Mõnda aega tuukrina tegutsesin, aga see etapp minu arust ei ole väga lühike, kui sügaval ära käisid, siis käinud, kuigi sügaval paberite järgi, kui ma nüüd õigesti mäletan, oli vist 20 meetrit. No ikkagi. Ja teine asi, mida ma kuulsin, oli see, et sa oled üks suur koertesõber ka. Koertega, ma olen tegelenud need viimased kuus aastat ja see oli nagu täiesti juhus, sellepärast et tegelikult mul soov koera võtta või koera omad on olnud lapsepõlvest saadik aga kuna elasin linnaselinnakorteris ja vanemad ei lubanud, siis, siis selle taha see asi jäigi. Ja nüüd siis kuus aastat tagasi võtsime omale esimese koera, pärast seda tuli peaaegu ootamatute juhuslikult veel teine koer majja, sellepärast et lihtsalt üks tuttav pakkus, et kas ei taha, et on võimalus, keegi inimene annab oma koera niisama ära, ma otsustasin, et okei, et võtan küll. Ja praegu on situatsioon selline, et mul tegelikult hetkel on seitse koeraga neli tükki, nendest on muidugi kutsikat. See on niisugune tõuke, kes oli ütleme, kümmekond aastat tagasi Eestis äärmiselt populaarne ja oli enim registreeritud tõugude hulgas selles mõttes, et neid sündis aastas kõige rohkem registreeriti siis ka kennelliidu registrisse palju. Nüüd on selle tõu populaarsus kõvasti vähenenud ja see tõug on siis Ameerika kokker spanjel. No paljud inimesed tunnevad seda niinimetatud kommikarbikoerana, sest nõukogude ajal oli selle koera pilt ühe kommikarbi kaane peal. No ilmselt kõiki seitset sa ikka enda juurde jätta ei saa, see läheks liiga keeruline. Ei, seda mul ei olegi plaanis ja ausalt öeldes on ka nii, et kõigil nendel kutsikatel uus omanik juba teada peaaegu jah, jah, täpselt nii. Üks kutsikas on veel vaba, aga tõenäoliselt mitte kaua ja kutsikate loovutusaeg jõuab kätte alles pooleteist nädala pärast, nii et loodan, et selleks ajaks on kõigil omanikud olemas. Tuleb neid kutsikate juurest siis selle põhitöö juurde, kui sa käid tegemas, Neid uudislugusid kas seal vahel on mingi kokkupuude muusikaga ka mingil moel või tähendab sa ei tee ju tegelikult ainult uudislugusid, sa teed ju vikerraadio päeva südamesaateid ja seal saad ilmselt ka oma lemmikmuusikat mängida ja nii edasi ja nii edasi, aga et kas sulle meenub midagi sellist? Paratamatult meie uudistetoimetuse töö on selline, et me peame tegelema kõiksuguste teemadega ja kui päeva mingi uudis või sündmus on seotud muusikaga, siis tuleb kokku puutuda ka muusika inimestel kõige rohkem. Muidugi on jah, poliitikat ja majandust ja kõike muud. Aga on tulnud teha muusikutega päris mitmeid intervjuusid ja ka teiste elualade inimestega. Kas nüüd on aeg siis asuda selle loo juurde, millega sul on mingi konkreetne meenutus seotud? Ma mõtlesin enne seda, kui sa mind siia saatesse kutsusid, et et millise looma valiksin ja milline see meenutas, on ja, ja esimene lugu, mis mul tegelikult meelde tuli, oli üks Frank Zappa lugu mis on kunagisest malevaajast 80.-test aastatest, see oli selline lugu, mis igal päeval ja igal hommikul meie rühmas kõlas. Aga ma tean, et seda lugu Eesti Raadio fonoteegis ei ole ja mul endal ka seda kahjuks kuskil plaadi peal ei ole ja sellepärast ma ei hakka sellest loost siin rääkima. Aga eks ole ju nii, et meie muusikamaitsed on ju kõigil ikkagi valdavalt pärit sellest ajast, kui ma ise kujunesime ja minusse kujunemisaeg sattus 80.-tesse 70.-te aastate lõpu 80.-tesse aastatesse. 80.-te alguses tegelikult reisisin ringi ja olin väga palju seotud ühe Eesti bändiga, mille nimi oli Argos. Ma ei tea, kas sa mäletad niisugust bändi ja mäletan ja, ja nendega koos liikudes siis oli üks pala, mida nad sageli oma kontserditel mängisid, mis ei olnud nende omalooming. Oli tipppri repertuaarist, smurf on toote. Ja väidetavalt on ka see lugu mingil määral Frank Zappaga seotud. Tead seda legendi? Seleta lähemalt. Et ma ei tea, kas nüüd paika pea, sest ma ei ole seda tõesti uurinud, aga vähemalt räägitakse niimoodi, et seesama lugu, mu vaate on saanud oma sõnade ja nime pealkirja siis selle tõttu, et Frank Zappa olevat kuskil vee peal allolevas stuudios lindistanud ja sellepärast maha põletanud, ma ei tea, kas see tõele vastab või mitte, aga see selleks, tähendab see on üks lugu, mis siis alguse kontserditel ja esinemistel sageli külas ja tavaks, et rahvast nii-öelda liikuma saada. Siis mina ei olnud mitte see inimene, kes lava peal oli, aga ma olin nendega tihtipeale kaasa seisis selles maukanud ja me läksime tantsima ja tihtipeale ka tõmbasime sellega rahva käima. Muide, kui sa nüüd rääkisid, ausalt öeldes mulle tuleb ka kuskilt see legend ette, aga muidugi see võib ka ainult legend olla, nii võib olla küll. Aga mis siis muud, see üks rokiajaloo kuulsamaid lugusid ansamblilt, Deep Purple, Smoke on the vooder ja Ma arvan, et meie siin midagi maha põletama ei hakka, kuulame lihtsalt lugu. Aitäh, Vallo Kelmsaar. Vaata heaks.