Trastanud senseeriti, jändinassens, änd, populism, how do you do, kaua ma räägin, siin saavad sõnad otsa. Kännad piinassentud? Ei. Tere, kallis kuulaja. Täna me räägime sellisest teatrist, mida sina näinud ei ole, kallis kuulaja, sest vikerraadio kuulaja on väga traditsiooniline kuulaja, tema tavaliselt ei käi igasuguande ground festivalidel. Aga meie räägime täna Baltoscandal ist. See on festival, mis toimub kaheksandat korda Rakveres. Ja praegu ta veel toimub. Õigemini on festivali viimane päev sellises mõnusas lõunaeelses unes ja algavad etendused seal kella nelja ajal Rakvere teatrimäel. Nii et tere kuulama Baltoscandali saadet ja stuudios Pille-Riin Purje maris Johannes, meie oleme sellel festivalil mitu päeva olnud kolm päeva vaadanud ja üht-teist näinud ja sellest tahamegi siis teile pajatada ja küsime pisut ka teiste arvamisi, kui seda Baltoscandali välja kuulutati ja reklaamiti selle festivali kunstiline juht on Priit raud, siis tema ütles kõigepealt, et see on nagu piiride kompamise või piiride lõhkumise festival ja see piiride teema seal nendes lavastustes ühe märksõnana ka läbi jooksis. Aga kui neid märksõnu veel praegu kuulajale välja pakkuda, siis noh, on selline veidi imelik festival, aga, aga millised need märksõnad veel võiksid olla? Pilleri? No ilmselt kõige markantsem märksõna me istume siin raadio stuudios mikrofonide juures ongi mikrofon see kordus väga erinevates lavastustes ja ma vist lugesin kokku, et esimeses, viies oli kogu aeg mikrofon on väga oluline element, alates siis belgia nyyd kompanii lavastusest, kus näidata üsna jõhkra kujundiga seda meedia võimu või seda, kuidas meedia võimendab vägivalda, plahvatuseks Coca-Cola ja vigastas selle purgi avajat ja siis pandi jaga rattale mikrofon nina alla, kui ta karjus valu käes ja võimendati seda, noh, oli lavastusi sellest me räägime ilmselt lähemalt, mis olidki rajatud intervjuule. Aga mikrofoniga mängisid väga markantseid ka itaallasedoto teater kus tehti sellega igasuguseid trikke ja tehti ka nii, et liigutati suud, aga publik midagi ei kuulnud peale mikrofoni juhtme kägina, mida ei tohi endale professionaalsed raadioreporterid lubada. Üldiselt tundus nii, et me olemegi nagu raadiotöötajate kokkutulekul kohati või, või raadiofestivalil ja tegelikult Baltoscandali kontekstis võib öelda, et see, mida me siin praegu teeme, on ka üks teatrivorm, nii et me oleme täiesti õigel teel. Sa juba vihjasid sellele, et väga palju oli selliseid intervjuu vormis lavastusi ja tõesti noh, muidugi, eks seal need, kes seal laua taga istusid näiteks rootsi tegijad Mort, üten, spoon, veri ja toorLinstrand, jah, nad nimetasidki seda asja, et see on nagu artistide jutuajamine ja nad lihtsalt olid, istusid seal meiega tunnikese ja arutasid oma artisti asja ja kohati oli selline tunne, et ohoh, et võtaks, kirjutaks mõnes küsimuse üles, saaks teinekord esineja Ki käest küsida, kuidas siis seda asja ajada, siis jälle natuke tuli sellist eneseirooniat, et jumal jumal, et keda siin nüüd lolliks tehakse ja siis oli veel see tunned, ei julgegi enam pärast teiste käest küsima minna, oledki nagu mingisugune üks perfomansi osa või mingisugune lavastus element ütleme nii, et piire nihutati, siis nihutati seda ka raadiotoimetaja hinges ja identiteedi kriiski tekkis ka selle festivali üldmuljest. Iga õhtu lõpul olid arutelud ja. Ühel hetkel tekkis juba tunne, et kas arutelu parodeerib neid samu intervjuu stiilis etendusi või parodeerivad lavastused arutelusid. Kõik läks kui niisuguseks teatriks poleemiliseks mänglevaks imelikuks paroodiliseks kahel arutelule me jõudsime nii-öelda väikest sotsiaalset vaatlust võis nagu korraldada, et ühelt poolt, kui räägiti populismist ja sellisest massikultuurifenomenist, et siis nagu olin neid võitlejaid seal areenil, neid arutama tajaid palju ja asi läks väga poleemiliseks, aga samas kui pakuti välja selline tiimne teema, nagu see on näitleja üldse teatris süütuse teema, siis see arutelu oli isegi teistpidi õõvastav, sest sest järsku tundus, et kombatakse mingit valuläve või, või räägitakse asjadest, millest tegelikult võib-olla ei tohigi rääkida või et mingi midagi peab ka nagu siin maailmas nagu neitsilikuks jääma. Nojah, ja neil aruteludel tekkis ju niisugune kõrvaltvaataja positsioon ja selle näitleja positsioon, kes läheb publiku ette kõige naha ja karvadega. Ja, ja ratsionaalsuse ja emotsionaalsus, vastuolud läksid päris teravaks, nii et tegelikult need on ilmselt erinevad keeled ja ja kui palju siis üldse nüüd on võimalik ka kirjeldada seda, mis me nägime, kes meie oleme, me oleme ju kindlasti need kõrvaltvaatajad saalis istujad, et keeruline roll, see on keeruline roll ja see, millest me räägime, nüüd on üsna selline sumbuurne väga isiklik. Vastavalt Baltoscandali vaimule oleme siis piisavalt mängulised ja ei võta iseenda jutu ka väga tõsiselt. Aga tegijaid oli siis Kesk-Euroopas past sedapuhku see teatrilaad, mida Meil õnnestus näha, on neid lavastusi, et need olid ikkagi väga sõnakesksed, oli ainult üks itaallaste trupp, kellel oli siis lavastus pealkirjaga otto lavastust pealkirjaga kaheksa ja see oli siis see, kus mitte. Ühtegi silpi lausutud, aga, aga muidu ülejäänud olid kõik üsna üsna jutumaiad on meil olnud siis üks märksõna mikrofon, teine lemmikteema igasugusel sellisel festivalil on muidugi teada inter kui nähtus ise, ta otsib ja vajab mingisuguseid enesepeegelduse vorme. Selle esindajaks kõige puhtamal kujul oli võib-olla norra truck Bergenist, kes siis mängis teatrikujunditega ja andistasid taate ja, ja pakkus äratundmisrõõmu nendele, kes midagi ära tundsid. Siin on jälle seesama küsimus, et kuidas võib lavastust kirjeldada ja, ja mida võib seal näha. Et olles eelnevalt lugenud ka Andrese laasiku arvustust päevalehest ja olles üldse kuulnud, et see on niisugune parodeeriv ja mänglev ja mulle tundus, et seal läheb suuremaks mässamiseks, aga see oli üks tasasemaid ja hillitsetud maid lavastusi ja ja kui seda laadilt millegagi võrrelda, siis minule ta meenub tas pagustabshweri kvarteti, mida sealsamas Rakvere teatris mängitud, sest kasutati muusikat ja ühesõnaga need olid variatsioonid tooksov teemadel, nagu ma kavalehelt lugesin, aga mind ja nad väga palju ei kõnetanud, kuigi mulle meeldis nende näitlejate niisugune väga sordiini all mängulaad ja ja algas ju sellega, et nad otsekui kuulasid kujuteldavat publikut, mitte siis seda, et saal oleks neile küsimusi esitanud, seal tekkis jälle see intervjuu moment. Nad vastasid küsimustele, mida meie ei kuulnud, aga nüüd on üks lugu, kus ka pandi proovile meie publik kui vastuvõtuvõime ja mänguvõime ja ma ei tea mis iganes võime, et me oleme kuulnud ainult vahendatud muljeid, meil ei ole vahetut kaasaelamisvõimalust olnud, me kahjuks Barbara Krausi Austriast ei näinud, kuuldavasti nii tulised vastased kui ka pooldajad on öelnud, et tegemist oli siiski huvitava nähtusega. Võib olla paluksime selle nähtuse kirjeldust. Kirjeldajateks on nüüd Mart Koldits, lavastaja kes lõpetas äsja lavakunstikooli ja läheb tööle linnateatrisse ja pärastpoole ütleb veel üks teine mees ka sõnadega. Kas sa oledki nagu sellises rollis, et mitte keegi ei ole seda näinud ja sina pead natuke seletama. Mina olen sellest asjast aru saanud, niimoodi, et üks naine tuli ja üritas publiku pealt midagi mängida. Kas ma olen õigesti aru saanud? Olen õigesti aru saanud, kas ta üritas nagu ennast tõestada või ta üritas nagu seda publikut paljastada, või see publik pidi tundma mingisuguseid sihukesi imelikke tundmusi? Kui alustada nagu kirjeldavalt, siis ta jah, tuli lavale, kas mängima publiku ees erinevaid rolle, riietas, ennast litsiks mängis ütleme siis just kasutatud täiesti omadega läbi juua täis litsi, siis mängis sellist macho meest nendes erinevates rollides nagu manipuleeris publikut võttis publikut mängu, et kuidas inimestega käitumine muutub vastavalt sellele, millises rollis sa oled. Siuksed, lihtsad näited, seal tekkisid siuksed, toredad asjad, et kui ta naisele rollis publikuga midagi tegijad siis oli, suhtumine on teistsugune, kui ta seda tegi nagu meheralise, kelle suhtumine Publicas, sest noh, publik oli seal, poeg istus, istus siukses suures ohutundes, et jumala eest minuga järgmine kord midagi ette ei võeta. Kõige toredam oli see loomulikult, seal on alguses hirm, ma olin seal veel esireas ka, aga siis hästi pikk etenduses mingi hakaks pool tundi ja siis teises tunni nagu alguseks käis järsku prõks neid rolle, neid mänge nii palju mänginud, et siis oli järsku nagu täiesti ükskõik. Pane wind või põlema, mul on täitsa ükskõik, et kaduda frusse, hirm ära. Selles mõttes minupealsetes toimub. Aga tähendab, see hirm on ka sellel ikkagi kesi on niukene proff nagu näitlema, et sind nagu ikkagi häiris. Intrigeeriv muidugi, et selliseid asju noh, provokatsioone olen varemgi kogenud, eks ole, alati ajabki vihale ju see selle asja juures, et noh, midagi siis need kardan, et minu taga on 60 inimest. Kui näitleja minu poole pöördub, et miks ma nii nagu noh, araks muuta, kardan lollisti vastata või kardan? Julm koht oli seal see, kui ta palus publikul teha selliseid meelega selliseid asju, mis nagu ilmselgelt olid nendel inimestel kirjeldada, alustada, teha need vastumehed, näiteks ta, kui ta oli meheks riietanud, ennast selles mehe rollis tegi sellisest riidevorstist tegi omale nagu siukse poolenisti kõvastunud peenise püksi, eks panustada, katsuda esimene õnnetu, pöördus olin mina, mina muidugi keeldusin sellest, siis ta Lintsis mind seal 10 minutit, aga õnneks ma jäin endale kindlaks ja siis ta lõpuks sassi lõi karika minema, kaheksa pärast edasi andma, eks ju. Aga siis järgmised mehed, kelle poole ta pöördus, siis need seal tõlgenduse küsimus, et kas nad allusid provokatsioonile või siis tõesti nende jaoks on probleem seda katsuda. Aga üks tädi seal, kes siis juhtus isegi olema Austria suursaatkonna, proua suursaadik, proua on, vist oli või vähemalt oli seal saatkonnagrupis. Temaga oli küll, et mul oleks nagu kahju selles mõttes natuke kahju jah, et siis ta palus mehena nagu suudelda ennast, vot siis oli küll, et see proua nagu ei osanud ei öelda noh ilmselgelt ta ei tahtnud, et see, siis ta hakkas nagu loomulikult lähenema, et ikka selle oma musi kätte saadakse siis no siis ilmselt seal pealtvaataja teatrivaataja roll nagunii kõva, et ta nagu tõesti lõpuks ta ei suutnud nagu vastu seista ei öelda nagu täitsa õudne selles mõttes, et kui näitlejal on õigus publikusse pöörduda, siis tegelikult on publikul täpselt samasugune õigus nagu ükskõik mida teha. Et aga seda nagu ei teadvustatud ja siis noh, niimoodi ta nagu minu jaoks nagu selline hea sotsiaalne teater, ta toob sulle nagu silme ette need mehhanismid, mismoodi nagu igasuguses grupi käitumises igasugused sellised manipulatsioonid toimivad. Oskab ainult nagu sedapidi, et kuna meie publik on vast võib-olla tundlikum provokatsiooni suhtes ja selline eestlaslik nagu häbi ja, ja häbistamise aste on väga-väga kõrgel, siis kui pöörduti tõmmunahalise maa Itaalia või mingisuguse sellise naisterahva poole sedasama suudlus palvega, siis tema ajas endale ketsi seest varba välja, ütles, et ole hea, suudle seda. Mis, mis lõppes siis sellega, et, et noh, et andis alla sedapsi, et noh, et, et ma ei saa ju põlvili laskuda sinu varvast suudlema ja siis tõstis Zaralliski, tõstis jala üles ja siis lõppude lõpuks häbematu itaalia tõmmunahaline naine, siis vajutas oma varbad elegantselt selle naise asemele ja siis nad hakkasid seal väikest sellist stseeni tegema ja sellel hetkel Ja just sel hetkel heliseb mobiiltelefon kuid me ei katkesta seda intervjuud, väikesed eetrihäired. Võtke seda kui kujunduslikku elementi Baltoscandali piiripealses mängus. Ja sellel hetkel taganes Barbara selles arvestuses, noh, et okei, et lähme selle musi peale ikkagi edasi. Et selles mõttes vastu mängida, seda mitte niivõrd ei kohkunud tagasi. Et tegelikult nagunii palju, kui mina aru sain, see oligi tema eesmärk, et see oli tegelikult hea. Sa oled temaga mängida, sest tegelikult ta ei, ta ei olnud vägivaldne sugugi mitte, tegelikult oli väga leebe, aga paljud eriti need esimesed kaks rida olid ikka päriselt kuulduste järgi ikka päris päris hirmul ja pandi seal ju silmaklapid peale ja ja aketi kõva häälega väga erootilisi uhkeid ja väga roppu juttu ajama ja siis püti nagu maasikat suust sisse torgata ja kõik, mis, ja saingi isagi maasika suhu. Nagu kogemus missugune, eks ju. Aga no ikkagi praegu jääb see, kes kellega siis manipuleerib, et tema manipuleerib sügavalt auditoorium ka selleks, et nauditooriumile nagu midagi tõestada või näidata, et nad on manipuleeritavad, näidata meile meie rolle. Võib-olla küll, kui nüüd väga lihtsalt öelda, siis midagi siukest seal toimunud. Aga kas sa näiteks ise teeksid seda midagi analoogset, et kas selline protsess nagu käivitas sinus ka mingisuguse lavastaja mõtte? Ei tea selle koha pealt mulle üldiselt väga meeldib see, kui ei mängita publiku löövaid publikuga, tekibki see tõeline nagu kohtumine või noh, see teatrisündmus on nagu väga nagu kodeeritud, eks ole, käitumismudeli siis kui keegi tuleb, hakkab nende koodidega seal eksperimenteerima ja ja etenduse lõpuks noh, mis minul siis, mis efektorit ma siis sain lahti igasugustest rollidest, mis on nagu ma mingil hetkel nagu võtsin vist mingi uue kaudis omaksed, et ma oleks võinud vabalt seal siis lõpus minna lavale, ma ei tea, mida teha oleks täitsa vabatunud ennast. Kui endal nüüd praegu valida siia siiamaani nähtud asjadest, et mis on nagu pinnale jäänud või mis tundub, et pole, pole asjatult elatud aeg. Ma olen tegelikult vähenenud, ma eile nägin barbrograusi mõtlesin lätlasi ja juhtub, olid need loengupidajad. Eilsed lätlased minu jaoks aga toimima ei hakanud, jäi rohkem siukseks, natuke nagu tehtud, kaasaegseks teatriks räpp lavale ja et lavale ja kiirelt rinnahoidjad maha. Aga no õhtuks ma olin nii väsinud muidugi, et, et ega ma näidis ühist, aga ma nagu ise otsin nagu sellist kaugenemist sõnakeskuselt, et siiamaani ma olen väga sõnakeskseid asju. Kogu aeg on mingi jutt laval. Seda autot sa ei näinud, muidugi see oli täiesti mitte täiesti sõna vaba, aga ikka väga-väga salavaba. See oli väga lõbus ja tarkvara oli väga lõbus. Täna tegelikult püüdis üks inglise naisterahvas minu meelest täpselt umbes sedasama teha, teised liini alt aga tunduvalt nõrgemaks, see on jälle see intiimsusaste. Vara küsitleda näiteks seda vaheldad, lähen vaatama ja et ilmselt on mul nagu nad kõvemad asjadest eemata. Ma olen suurepäraselt saanud siin juba juttu puhuda. Kes sina olid, kes mulle Margareta kinkis? Minu nimi on muuseas, ka mina olen linnateatrikujundaja, mina võin graafiline disaini. Nagu me äsja kuulsime, siis Barbara Krausi lavastus rõhus väga tugevalt sellisele seksuaalsele elemendile mis ju ei tunne piire ega rahvusi ega keele vahet toimib nii, mis mühin siis üks teine naine, sedapuhku šoti pärit aru, Pauline Kolk, Schmitt mängis teisel sellisel rahvusvahelisel teemal ja pisut ka närvekõditav sel teemal, nagu seda on surm, sest noh, eks seegi ühelt poolt selline veidi kõhedust tekitav ja teisalt sihuke eksistentsiaalne aga on selle lavastuse tonaalsus oli vist küll pisut teistsugune. No eks see surma üle naermine on ilmselt üks eluterve maid, asju, mis inimkonnale on antud ja see tema terav irooniline mängulaad ja väga niisugune terava joonega loodud karakter, kuigi ta vahetas ka neid karaktereid. See tuletas meelde inglise grotesk ja huumori parimaid traditsioone, seal kasutati natuke ka multifilmistatistikat, siis tuli mul Monty Python kohe meelde ja ja minule see väga sobis. Ja mulle meeldisid just need väga napid üleminek kud, kus järsku siis korraks tuleb sisse mingisugune traagiline motiiv või noh, seesama eksistents, realism või see elu ainukordsus ja tegelikult siit saab luua veel kord Sillasele festivali esimese lavastuseni belgia nyyd kompanii juurde, kus olid ka siis sõjas katastroofis hukkunud surnud, kellega vesteldi ja küsiti, et mida sa taga igatsed ja ja ikka olid need mingisugused tühised materiaalsed ja banaalsed asjad ja, ja seesama inglise lavastus ka sisse võttis, niisugused õilsad ja madalad asjad väga täpselt riisi, ühte, mis on üks inglise huumori võtta, nii et mina nautisin väga seda Teie del viibimist. Ei, minule see peiedel viibimise idee iseenesest nagu väga meeldis, aga aga peab tunnistama, et siniste mängib ka teatud isiklik sümpaatia või antipaatiad. See näitleja ütleme mängulaad, et minu jaoks ammendas ennast nagu suhteliselt kiiresti või ma tüdinesin tast ära ja ma ei osanud, mul ei olnud enam silmad selle jaoks, et näha nüansse seal, et minu jaoks ta oli lihtsalt üks pidev pedaal põhjas ja pisut nii-öelda ülemängiv näide. Aga aga noh, see on nagu festivalidel tihti selline väga individuaalne, et millal satub olema sinu selline raske hetk, kui, millal sulle tundub, et sellest festivalist on saanud nagu juba küllalt ja tahaksin juba nagu ära ja üleüldse ei taha enam, et keegi muga nii palju räägib ja inglise keeles ja tahan üleüldse siit ära ja tahan enda ümber vaikust, mis oleks nagu parim palsam mu kõrvadele. Aga vaat selle kõrgpunkti ja selle madalseisu isikliku kõrgpunkti isiklik madalseisust tahad, mida nüüd rääkida, see on väga ka festivalil ikk, sest seal kõik räägivad ju iseendast põhilised. Et vaat selle madalseisu kõrvale tooksin ma siis sellise sellise hea seisu, kus ma olin võimeline vastu võtma täiesti tundmatut keelt ja tekstimassiivi. See oli siis, kui lätlased mängisid oma noore autori Inga Aabele jasmiin lugu lavastanud Viisturs Kairys see, et ma ei saanud sõnagi läti keelest aru ja tõlge oli ka üsna habras, see mind absoluutselt ei seganud, et ma olin võimeline nagu kaasa mõtlema meilgi tuttav autoringaabele, tema tumedaid hirvi on mängitud Pärnu teatrisse mängitakse praegugi festivalil nähtud lugu, jasmiin kuulub sellesse samasse tsüklisse, kuhu need hirvedki. Kui, kui millegagi võrrelda, siis mul oli kange tahtmine seda lavastust ja tema esteetikat võrrelda. Kunagi talveunenäol nähtud kuulsa Kasdorfi tramm nimega iha selle lavastusega Se närviline hoiak, habras olek tuli mul nagu tuttav ette. Aga kui nüüd võrrelda näiteks seda ja Sminsi lugu Inga Abele eesti lavastusega, siis, siis mis sa kostaksid? No mind üllatas juba, kui ma tumedate hirvede kavalehelt lugesin, et seda autorit on lavastatud väga erinevalt ja ka väga tinglikult ja nihkeliselt siis mulle tundus, et et kui juba Tiit palu teeb nii olustikulise mitte halvas mõttes, vaid heas mõttes psühholoogilise lavastuse, siis tundus see näidend ka olevat üsna niisugune inimsuhetel põhinev, aga nüüd seda jasmiin sai vaadata, siis ma sain aru küll, et seda on võimalik teha mingi võõritus võtmega, sest seal ju igasugust niisugust olustikku eirata ja need tegevused, mis näidendis olid sisse kirjutatud, neid lihtsalt markeeriti või mingit niisugust esemetega jahmerdamist seal ei olnud ja see tinglikus kuidagi veel siis seda tegelaste vahelist Kaledat võõrandamist võimendas. Ja kõige võimsam kujund oli seal ikkagi. See tegelasteks oli kirjutatud kaks adresseeritud ahvi. Ja neid olid pandud mängima lapsed. Maskides, mis oli peaaegu nende ainus kehakate, kuna sellel samal õhtul oli ka see arutelu, kas kunst võib olla süüdi siis see, mismoodi neid lapsi adresseeritud ahve samastati, see oli üsna niisugune Vapatama panev või südant puudutav. Selle kohta võiks siis küüniliselt arutada ka seda, et publikuga manipuleeriti väga osavalt, et astuti sinu õrnematele tunnetele, mis nii ehk teisiti avanevad, kui sa näed neid alasti hapraid, lastekehasid, jääd piitsa plaksutama, Ta ahvi omanik oli ta seal ja see piits isenesest oli mängitud ka lõpuks selliseks raha piitsa kujundiks ja, ja noh, lõpuks raha piits taksos nagu väga valusasti, nii et et seal siis oli ühelt poolt ja võib-olla sentimentaalseks teisaldamiseks testib banaalsete kujunditega, nagu mulle selgeks tehtud, see see karm varakapitalism Lätimaal ja Eestimaal. Sa oled selle populismi aruteluga väga hästi kaasa läinud ja otsid seda, kuidas, kuidas sinuga manipuleeritakse ikka ikka, aga, aga ma ei tea, võib-olla isegi kuulaks praegu katkendit sellest populismi diskussioonist. Ja seal oli eeskõnelejaks Hollandi päritolu teatraal Jan ritsema kes ise veel täna õhtul teeb ka teatrit, sellist tooksov teatrit, sellist juttu, teatrit, kus ta siis arutab sellist asja nagu Kaspia mere naftaprobleem ja, ja raha selle mängu ümber, nii et, et noh, niukene, tõeline sotsiaalne temaatika tuleb siis ka täna õhtul veel Baltoscandali festivalil jutuks, aga praegu oleme siis pisut seal populismilainel see ei ole loomulikult täielik ülevaade sellest pikast arutelust, mis kestis tund ja oli üsna tuline, nagu sai siin saate alguses öeldud. Hollandi lavastaja Jan ritsema tunnistab, et on teemad, mis hakkavad kergesti tööle näiteks suure venna müüs armastuse ja vihkamise teema. Paljud seebiooperid töötavad selle populistliku sõnumi peal. Enamik lavastusi on populistlikud, seega, kui midagi on populistlik, siis sellest on hea kerge aru saada. Mis omakorda tähendab, et selle sõnumi vastuvõtja ei pea suurt oma pead vaevama ja toimuma hakkab omamoodi Pavlovi koerarefleks. Kui teatritegija teeb oma lavastust, siis mõtteta ikka publiku reaktsioonile ja loomulikult on tegijal veres populistlik huvi manipuleerida publikuga. Ja sellele on allutatud lavastus, esteetika. Näiteks mängib nukker muusika, lavale tulev noor naine valges tuleb eeslavale, vaatab malbelt pilgul publiku poole, jalutab seejärel lavalt minema. See vaatepilt äratab teis t isikliku valu ja üksindustunde või muud seda laadi jama, mida te olete juba kunagi tundnud. Ja loomulikult on tegijal kahju nii kindlalt töötavast võttestikust loobuda. Aga selle manipulatsiooni kõrval on tegelikult olulisem see, kui aktiivne või passiivne on vaataja oma rollis. Kui lavastaja kasutab selliseid läbileierdatud teatrivahendeid, mis muudavad lavastuse passiivseks siis me ei saagi ju eeldada, et vaatajal oleks isiklik seisukoht iga lava hetke jaoks. Seega on lavastaja see, kes teeb oma valiku aktiivse või passiivse vaataja kasuks. Kui auditoorium on iseseisvalt mõtlemisvõimeline, siis temaga juba nii kergesti ei manipuleerinud. Peale selle võime rääkida ka klišeede kasutamisest. Kui publik ei ole aktiivne, siis on ta kui Sootaja näota olend taim või mõni animalistlik objekt, kellel on vaid refleksid nagu Pavlovi koera, kes reageerib stereotüüp selle olukorrale. Need on inimesed, kes järgivad lihtsustatud sõnumit. Kui teete lavastuse kõrgema järgu populistlikus võtmes, siis millega te kauplete? Ühelt poolt võib ju väita, et see on vaid esteetika või eetika küsimus aga teisalt toodab see lavastus inimesi, kes ei ole aktiivsed ja kes distantseeruvad kõigest. See tähendab, et te toodate inimesi, kes kerge käeliselt järgivad juhti järgnevad talle. Teisisõnu öeldes. Lavastus, mis on allutatud Vaataja tahtele, levitab lausa fašistlikku nakkust. Need on kõrgetasemelised meelelahutuslavastused, mis sillutavat teed konformismile. Sellest omakorda sünnib liidrikultus ja toimib see nagu alkohol, mis su kergesti allutab. Juba puudub sul vajadus iseseisvalt otsustada, mis hea, mis ilus. Sellise pessimistliku skeemi joonistab meile lavastaja Hollandist Jaan pritsema jätkab. Olukord Lääne-Euroopas on selline, et siinne ühiskond ei käi enam kirikus. Ometi vajab inimene kohta, kus olla üksmeeles kuus ja tunda osadust. Ehk võiks teater seda rolli täita ja ühistunnet luua eriarvamus avastuste kohta erinevuse juures asja. Ja niimoodi aitaks teater ühiskonnas taas leida konsensust ja see tähendaks, et teatril oleks juba poliitiline võim. Nii arutles Hollandi lavastaja Jan päritsema. Tema seisukohad sünnitasid palju vasturääkimisi ja need olid väljakutsuvalt poleemilised. Ehk jõuame suve jooksul veel refereerida seda arutelu, mis toimus Baltoscandal-il, aga tänases saates tahame ikka kõnelda sellest, mida mängiti Baltoscandal-il. Ja nüüd vastukaaluks väga ratsionaalsele arutelule. Tahaks rääkida millestki väga emotsionaalsest, väga intiimsest ja võib-olla meie siiani pataskandalil kogetust kõige hinge kraapivamast või hinge puudutavamast loost. Ja sedapuhku ime küll, sellega said hakkama soomlased, seda tegid siis kolm meest juba varemgi meil siinmail ka tuntud lavastaja Christian Smets ja temaga koos siis Juha valgebe ja Teronauhan ja see oli väga minimalistlik teatrivorm selles mõttes, et seda mängib. D vaatajaid oli küll alla 20 ja needsamad kolm meest, meil kõigil tuli läbida üks rännak läbi Rakvere linna ja selle lavastuse Pealkirigi on tegelikult rändaja. Jah, ja me jõudsime siis tuletõrjemajja ja sellest tuletõrjest oli ka selle loo sisus juttu ja siis võttis kõik see publik istet ümber ühe laua, mis oli nagu roheline klassi tahvel, aga ta oli lauana ja tegelikult seal laua peal mängitigi väga tillukeste tinglikke rekvisiitidega, näiteks väikesed kriidijupid olid inimesed ja kui inimene suri, siis joonistati rist sellele lauale ja pandi see kriidikene sinna lamama. Meile jutustati ikkagi ühte väga selget ja ilusa sõnumiga lugu ja selle aluseks oli siis üks vene ortodoksne pühak, pill, krimilugu 19.-st sajandist pärit ja see oli jah, selle festivali kontekstis, kus oli mitu kõledalt lavastust võõrandumisest, oli see väga südamliku sõnumiga lugu, et inimesed peaksid 11 hoidma. Ta oli esitatud niisuguse kerge armsa distantsiga. Väikeste leidlikke kujunditega ja kõige tähtsam ikkagi kõige olulisem oli niisugune vahenditu ja vahetu silmast silma suhtlemine. Näitleja võttis mängu kõiki seal laua ümber ja kui sa ise parajasti ei olnud temaga silmsidet Ta hoidmas, siis oli väga huvitav jälgida, kuidas teised söandasid või ei söandanud vastu vaadata, vastu mängida. Ja küllap see niisugune personaalne suhtlemine on see, mida me siis selles võõranduvas maailmas vajame. See oli kuidagi hästi armas ja sümpaatne. Ma veel mõtlesin selle peale, et miks ta nii hästi mõjus, kas ta mõjus sellepärast et festivalil oli ikkagi ümber minu, seda kisa-kära, mikrofonidesse hiilgamist ja huikamist ja, ja sellist väga ekstressiivset laadi, kus sa pidid nagu tõrjuma seda kõike endast eemale, et siis järsku tuleb keegi ja lihtsalt räägib vaikse häälega. Ta räägib oma lugu, ta ei sekku kui minu ellu, ta ei taha mind kuhugi poole kallutada. Esialgu kirjeldusest võis jääda mulje, et tegemist on nagu mingisuguse rituaaliga. Kui võtta sedamoodi terve inimese elu on rituaal, ma siis võib staga rituaaliks nimetada, aga et noh, tegelikult iki ikkagi jutustati ühest saab, sest see oli, see oli lihtne lugu. Meie kuulsime seda soomekeelsena ja isegi oli hea meel, et me ei läinud nagu sellesse seltskonda, kes inglisekeelset lugu kuulis, et et soome keeltki oma sellise veidi arhailise kõlaga. Ta andis niukse parema rütmi sellele etendusele ja, ja, ja teine asi veeres seal etendusel. Ma tundsin, et mul oli nii hea olla. Ja pärast kui oli aru elu, siis teemal, kas kunst peab olema süütu või, või mida ta peab pakkuma, kas ta peab sulle nagu mingit turvatunnet pakkuma või või kaitset, või et siis siis tundus, et vot kõik, kes seda just see soomlaste intiimne rändaja meile andis. Ja, ja ühelt poolt siis, et ta rändas koos oma publikuga, sellest sigines saginas välja ja ikkagi selles minimalismist nagu, nagu toimis emotsionaalselt nii jõuliselt nagu midagi väga mastaapse. Nojah, ja küllap ka sellepärast et ümberringi oli väga palju niisugust iroonilist, distantseeruvad enese paroodilist, teatrite ja ka niisugust siseringi naljadega tegelevat või kunsti paroodilist, aga see rääkis lihtsat inimlikku lugu headusest ja ja sellest, kuidas elus hakkama saada. Ja kõige kummalisem on see, ta ei läinud sentimentaalseks, sest tavaliselt on kõige suurem ikkagi eeldus, et ta läheb naguniisuguseks noh, natuke nagu tatiseks looks või sul hakkab nagu ebamugav ja siis sa tahad muutuda juba ise küüniliseks ja irooniliseks ja siis ei ole seda vahetud elamist ja olemist seal. Aga kuidagi need Soome mehed nagu oskasid seda õiget meeleolu seal sätitada. No on siis head psühholoogid või mis tegelikult ta ikkagi meenutaks teatud siukest psühhiaatri seanssi või või noh, seda, et ühelt poolt ja et see teater on olnud selline küüniline, kõle ja eneseirooniline, aga noh, teisalt kui see elu ise muutub nagu järjest mehaanilisemaks ja, ja järjest vähem me siin elus vaatame üksteisele, Sa ütleme, et ei räägi nii, et vaatame nagu teise nurga alt, et siis järsku juba seegi, et noh, et ühed inimesed tahavad sulle otsa vaadata, et seegi on juba tänapäeval nagu väärtus ja näib, et me vajame seda. Oi kuidas vaja. Aga lõpp igasugusele sentimendile hakkame rääkima eesti teatrist ja siin pole sentimendil kohta, üks noor teatrimees ütles meie selja taga lause, et nojah, et Eesti teatris on niimoodi, et Need, kes on mainstream-is, vaatavad meistrimi asju ja need, kes on ande Kraundis, need vaatavad andeka raundi asju ja ega nad ju kunagi ei saa. Kui Baltoscandali publiku seas ringi vaadata, siis oli neid ikka küll neid tegijaid, kes on nii ühes kui teises kohas liikumas, et need ka, kes teevad iga päev oma teatritööd nendes teatrites, mis on ametlikud, riiklikud ja saavad dotatsiooni ja on maksumaksja arvelt ja nii edasi ja nii tagasi. Aga, aga teatud nagu tõde selles mõttes on. Võib-olla ma alustaks hoopis sellest, et Mul on kahju, et selles olematus teatris ei olnud ühte lavastust, mis oleks võib-olla näidanud ka välisesinejatele eesti teatrit päris huvitavast küljest. Kui olematu teatri, siis võib-olla rääkida ka sellest, mida seal ei olnud, eks ole. Et siin oleks suurepäraselt sobinud meie lavakunstikoolilõpetajatel juba lõpetanud eksperiment Saša Pebjaajevi ja kolme õega, see oli küll lavastus, mida mängiti paar-kolm korda lavakunstikoolimajas Toompeal ja mis kuuldavasti küll on väga kinnistatud selle majaga, aga no kuule, kui natuke ikka teatris vaadata ringi, siis, siis juba isegi teatrivaatajana oskaks ma kuidagi, kui ta seda ka sinna Rakvere teatrimaja miljöösse, nii et vaat see on nüüd see asi, millest minul oli. Kahju, et seda seal olematus teatris ei olnud. Aga enne kui me sellest Eesti programmist, mis olemas oli, seal olematus teatris rääkima hakkame. Võib-olla räägime sellest olematust teatrist ja üldse Baltoscandal, Rakvere linna ja Rakvere teatri kontekstis sellise mehega, nagu seda on Urmas lennuk, kes on Rakvere teatris kirjandusala juhataja või dramaturg, kes ise on mitmenäidendiga juba eesti teatripilti oma käekirjamärgi jätnud. Et Baltoscandal ja Rakvere ja olematu teater ja Urmas lennuk Kui olematu teatri mõte üldse tekkis, siis kui oli aru saada, et sellisel kujul, nagu varasemalt testi teatrit Baltoscandal on presenteeritud, ei ole seal sageli mõtet, sest omad inimesed on näinud ja, ja võõrad ei saa sellest aru, kui ta on tõlketa, sest see olemasolev eksite, teater on paraku väga tugevalt tekstis kinni, aga siis tekkis mõte, et võiks Baltoscandal jaoks eraldi projektid olla. Mis on siis inimeste peades haudunud ja rahapuuduses ajapuuduses tegemata jäänud ja nüüd siis lõpuks saavad tehtud, sest tegelikult see olemasolev, mida me iga päev näeme ja mida me ka talvel saame kombata on ju selline ütleme, vundament. Kogu Eesti teatri, aga olematu teater peaks nüüd olema see fassaad, mis nagu kordoritakse punaseks, kord siniseks ja mitte keegi ei tea, mis värvi ta on. Kahe aasta pärast. Kui me räägime seda juttu siiski ainult üks festivalipäev on selja taga, siin mul kohati tundub niimoodi, et selle olematuga on selline lugu, et et ta jääb nagu sellise välistruppide varju, vaid et siin see, see eesti, seda kuidagi ei esinda, seda Eesti teatris nii jõuliselt kui mina tahaksin võib-olla oma sellises patriootiline Mis need hinged, no vot siin võib öelda, et mina võrdleks seda välistruppide, sest osalust nagu selle pintsakuga siis ja nende olematu teatriprojektid oleks nagu tüübid, siis mis seda pintsakut minu jaoks kinni hoiavad, et muidu võiks samasugune Baltoscandal ilmasele, olematu teatrite või üldse eesti teatrite toimuda kus tahes maal või mistahes maal, aga minu arust nad ongi siia vahele mitte pärlid, vaid nööbid, et nad on sellised praktilised, mingis mõttes täis, aga samas ka väga hajevil, et väga hargnema niidi otsas nööbiga. Kui on mingil määral töötab küll, aga kas seda kohalikku vaatajat on siin praegusel hetkel käies etenduselt etendusele, tundub, et, et ma satun ikka kokku nende samade festivali inimestega, et, et selline noh, niuke siseringi friigi. Eks Baltoscandal ongi tegelikkuses sellise omapärase teatrifestival mitte ütleme siis sellise aastaringselt kestva eesti teatri vaid millegi alternatiivse või siis igapäevaselt ära peidetud teatrifestival ja ma kardan, et see võib-olla tõesti paku kõige ühist elavamad tuvimeistrid traditsioonilise teatri austaja, kes pidevalt Rakvere teatris käib ja Viljandi teatrisse draamateatris sedasi aastaringselt, aga igast festivali seal ei olnud mingisugused sellised väikesed helmed sees, mis on nagu võtavad ka sellele, kes teatritega tõsiselt ei võta. Praegusel hetkel on see kindlasti kätwork. Trassid, teater Norras, siis kes, kes lihtsalt tulevad lammutama ja show'd tegema, et ütleme, selles mastaabis maailmaklassik, aga nagu me Baltoscandali kava koostades kunstiline juht silmas peab, aga nad on mingid pärlid, mis võiks kohalikku inimest natuke erutada, mingid kummuma juba kuulsime, kohvikus istusin, ma kuulsin, et seda peaks minema vaatama, et muidu, muidu see on selline veider festival. Linna elanik leiab selle väikese Helm enda jaoks üles, ma usun küll. Aga sinu enda jaoks nagu palju sa nendesamade välistroppide lavastustega kursis oled või kas sina ootad midagi eriliselt või on mingi nael nende nööpide helveste keskel või? Jah, on, minu jaoks on tõstki naer. Ikkagi ütleme niimoodi, et kui ikkagi natuke olla maailmas ringi sõitnud ja maailmateatrit näinud, siis on pikapeale üsna raske üllatada millegagi. Ega Eestis olles tekib teatrist natuke väsimus juba teatrites, noh, kes ikka vabal hetkel tööle läheb. Aga tohkinsid, ma isegi ei hakanud tema videot läbima, tema on vaja vaid lihtsalt vaatasin neid kujundeid, mida ta seal alguses kasutas ja kogu see stoori, et etendus algab ju sellest, kui mängitav etendus on lõppenud ja näitleja jääb üksinda oma garderoobi ja võetakse maha dekoratsioone. Et see on etendus, mis algab tegelikult etenduse lõpust, et trump, kes on leidnud sellele nukrusele minevikku tagasivaatusele nagu väga õige stoori või loo, et mis, nagu iseloomustab seda hästi Me räägime seda juttu siis, kui see lavastus ei ole veel nähtud, et see tuleb laupäev päeval, nii et see, millest sa räägid, on tõesti veel tuleviku Tomfinaal, vaata küünilised teater, tegijad on vahel öelnud nii, et noh, tead, käin mööda festivale ja võtan šnitti siit ja sealt ja noh, võid veel öelda, et varastan nii palju, kui jaksan teiste pealt ja siis tulen siia ja olen nii-öelda kõva tegija, et kui pragmaatiliselt, et näiteks sinusugune vaatab seda, seda tulevärki siin ja neid kujundeid ja, ja kui palju sa teadlikult reguleerida seda, et vot vot vot seda võiks kasutada näiteks seda võiks sisse kirjutada kuhugi varastamine on ka selline üsna levinud väljend, et osad osad tõepoolest varastavad selliseid detaile. Mina üldiselt nagu olen täheldanud Parem osa lavastatest ikkagi saab mingisuguse tõuke või impulsi mingisugusest vahendist, mida mõni trupp on kasutanud, kas siis välismaal nähtud teatrist või kas need festivalil nähtud teatest, et ütleme, õiges loomingulises kontekstis peaks andma ta mitte efekti, mida üks-ühele maha planeerida, mida ka tehakse mõnikord, vaid just selle impulsi, et jõuda mingi veel parema efektini või veel parema lahendini. Ja seda ma olen siin juba kohanud, näiteks, mis on löönud mõtte sedasi lahti ja küll ma ei hakka ütlema, ära öeldakse selle, ta varastas Baltoscandali. Nonii Urmas lennuk jõudis juba festivali finaalini, meil olematu teater, nagu veel kõnelemata ja soolematu teater. See Eesti teater oli kokku pandud väga erinevast ainest. Seal oli koorimuusikat, seal oli filharmoonia kammerkoor Helena Tulve heliteosega. Seal oli Jaan Toomik oma performans siga, teemaks kunstnik Peeter Mudisti, kus oli tsitaate ja ettelugemise Peeter Mudisti ratsukäigu raamatust, nii et siis kunstniku teema nagu kunstniku teemale veel lisaks panna siis üks loeng, kus siis kunstikriitik Anders Härm tegi endaga eksperimenti siis oli seal üks selline teatri enesepila mis sobiks suurepäraselt, et võib-olla mingi teatripeoga Pusnikuks jälle intervjuu vormis Toomas Hussari idee, sest siis oli seal veel Peeter Jalaka monokava, mida me oleme ka näinud juba teatri sünnipäeval. Nüüd oli ta seda pisut täiendanud, minu ministrit pealkirjaks pannud, aga seegi toimis tegelikult selle Von Krahli kontekstis tookord pisut paremini, kui neid festivalil ja nägemata on veel tänane olematu korter kus siis on eriti kurva muusika ansambel ja ramm koos, tähendab, miks ma seda nii püüdlikult üritasin üles lugeda, et kuulajale siis nagu aru anda, Trist olid nad ikkagi kõik suhteliselt kauged, et ühelt poolt juba žanriliselt, kas siis kunst või, või helilooming või, või, või loeng või teatriga oli võib-olla kõige tihedamalt seotud just Toomas Hussari, aga see oli jälle nii-öelda tugevasti pilatoonis lavastus jah, seda mängiti Rakvere teatri suurel laval ja ja seal oli jälle intervjuu element, siis. Seda esitasid Taavi Eelmaa ja Peeter Ristsoo ja see oli ka teatud mõttes eneseparoodia või mingi eesti lavastaja koondkuju. Aga sinna ümber oli pandud sebima kõikvõimalikke lavamehi, kes püüdsid mingisugust taalset dekoratsiooni üles seada, palju nad ehitasid, palju lammutasid, aga see oli vähemalt, et väga atraktiivselt lavastatud ja niisuguste vaimukalt Debuentidega lendudega üles-alla ja pea alaspidi. Nii et selles mõttes oli ta värvikas. Aga kui festivali kontekstis kogu aeg tahes-tahtmata mõtled ka sellele, et kui palju võivad need asjad nüüd kõnetada välismaist publikut, siis noh, seda on juba keerulisem mõelda. Ma ei tea, no mis siis öelda, et olematul teatril on veel arenguruumi, aga oli olematu teater ja, ja oli nägemata lavastus võime lõpetada, mis selle jutu küll väga sellise klassikalise arvamisega, et, et ma arvan, et meie parim lavastus on võib-olla nägemata või, või äkki jäi nägemata Baltoscandali, et see annaks nagu sellise mõnusa kadeduse iduasjale juurde, ju see näitab seda, et et ühelt poolt ei ole festivalist küllastunud, teiselt poolt on ju siis illusioonid alles, kui mõtled, et parim on see, mida ei ole näinud. Aga igal juhul nagu ikka Baltoscandal on huvitav vaadata seda teistmoodi teatrit nii kontsentreeritud koguses. Võib-olla et omavahel tundusid tänavu mitmed asjad isegi üllatavalt sarnased või noh, seesama minimalistlikud ja mõnes mõttes teatrikauged kas või needsamad intervjuu paroodiat või et ühelt poolt nad olid erinevad, ütleme sellest, mida ma Eesti teatris iga päev näen. Aga teiselt poolt see üldpilt, et nüüd see niipaljukest, kui meie nüüd sellel kolmel päeval jõudsime näha, ei olnud nii kirju või kirev kaleidoskoop kui äkki mõnikord varem ja noh, tegelikult me räägime seda praegu täiesti ilma igasuguse distantsid. Me oleme ikkagi otse tulnud festivalilt ja, ja need on sellised esimesed emotsioonid ja tuleb tunnistada, et see kolmapäev, kui see festival algas, on jäänud juba noh, nii kaugete mägede taha, et mulle tundub, et see oli minu eelmises elus. Nii et selles mõttes festival nagu siiski toimib, seal on koorma ööelu oma telgielu ja, ja noh, kui veel kiita, siis, siis jumal hoiab kogu Rakvere teatridekoratsiooniladu oli vist tühjendatud ja sinna telki seda teatraalsus lisama toodud ja ja naised noh, et Rakvere teater nagu totaalselt nagu mässas sellise traditsioonilise teatri vastu traditsioonilise dekoratsiooni vastu, et et ütleme nii, et näidik koheldud seal just kõige pühalikumal moel. No mitte keegi ei asunud neid kirvega lõhkuma, aga, aga ma võisin seal istuda ja vorsti süüa ja muud säärast, et järsku see dekoratsioon oli lülit selle noh, elu sisse või, või eluelemendiks ta tekitas teatud võõrastust ja, ja ehk seegi oli kutsutud kontseptuaalselt nagu üles selle festivali kontekstis ja siis milline nägi välja festivali hoov, et festivali hoovis oli ju ka nii-öelda, et mulle meeldib Tšehhov, oli üks pull ja sinna alla oli siis pandud mitu tooli ja siis oli jälle teine tool, et toetab Baltoscandal ütelda, et valin siis millise tooli peal istun või ja siis oli veel rohkem kodumaist draamat, kui ma õigesti mäletan ja, ja nii et seegi oli oma mäng, käis seal ja siis lasti Rakvere teater tri fassaadilt lasti alla väga suured dekoratsioonid, nii et kogu dekoratsioon kangale maalitud vaade varia, säärasele teatrile remonti mineva maja. Nii et totaalne teater oli, kas te välja ka tulnud või noh, nagu immitsenud sealt krohvipragude vahelt teatrielu välispoolele, teades, et teater läheb remonti, et siis kuidagi oli seal sellist maailmalõputunne, sellist eksistentsiaalset kaost ma nagu haistsin selles selles olus, aga see, see eksistentsiaalne kaas võib-olla lihtsalt seotud teatud meeltesegadusega, sest sest ei saa salata, öötunnid on olnud väga lühikesed. Sellises veidi eufoorilis patoloogilises meeleolus. Med elasite stuudios lõpetame aitäh kuulamast ja kuulmiseni kahe nädala pärast, siis räägime võib-olla millestki traditsioonilise mast. Aga no kas suvi ja suveteater on tradid? Inimene võib olla, arutame selle keele aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje maris Johannes.