Tere kuulama teatri magasini täna stuudios Pille-Riin Purje maris Johannes täna meie saade erandkorras lühem pooletunnine ja milles siis kõnelda laulupeopäeval kõneleks õige valgest laevast ja prohvetlusest. Ja esimene küsimus on see, et kuidas siis see valge laev selle laulupeoga seotud on. Aga side on täitsa tuntav, sest valge laeva lugu ja prohvet Malzzleti lugu viib meid otsapidi vennastekoguduse liikumise juurde. Jääks vennastekoguduse liikumine on jälle mingil moel aluse pannud meie laulukoorikultuurile ja siit on juba lühikese laulupeoni. Selle piduliku sissejuhatuse peale tuleb nüüd öelda, et millest räägime, see on valge laev ja taevakäijad. See on unenäod, ilmutused, lood ja laulud Albu mõisa aidas. Ja teevad seda Anne Türnpu juhatamisel. Äsja lavakunstikooli lõpetanud noored näitlejad, näitlejad 21.-st lennust. Ja tänases saates kõnelemegi sellest, mida siis vennastekogudus endast kujutab. Ja eestkõnelejaks on siin selle loo lavastaja Anne Türnpu ise ning käisime meiegi seda lugu eile vaatamas ja värskeid muljeid sealt Albu kandis tahame teiega jagada kuulajale võib-olla pisut aimu unenäod, ilmutused, lood ja laulud. Kas neid lugusid ja laulusid ka mingi kindel süžeeliin seob siis mis sa ütled kuulajale, Pilleri võib-olla seob meid rohkem niisugune seisund, et need on erinevad killud ilmutustest ütleme siis ka orjapõlvest ja sellest väljapääsemise soovistlikus, ilmutuse hullus võivad väga lähestikku olla ja kuidas prohvetlus kellelgi välja tuleb, seal on niisugust laululist maagiat, seal on ka väga palju puht pildilist või liikumise maagiat ja Liina Tepanud kunstnikuna on andnud väga olulise panuse sellesse lavastusse. See on niisugune looduslähedane maailm, liivane põrand ja liiv on üks läbivaid kujundeid ja samuti siis need palkseinad ja liikuvad uksed. Et me oleme nagu ise mingi unenäokeerisesse sattunud seal sees. Aga unenäos teatavasti kindlat süžeed leida on üsna võimatu. No valge laev, eks seegi ole ju meie mingi täitumata lootuste sümbol, nagu ka siin kavalehel kirjas valgest laevast ja prohvet maalsetist on Eesti kultuurilukku kirjutanud Eduard Vilde, aga tühjame sellest vennaskonna liikumisest, teame, et võib-olla enne, kui sellest ise pajatama hakata. Võib-olla oleks ikkagi mõistlikum Anne Türnpu jutt ära kuulata, et kuidas tema ise selle vennastekoguduse uurimiseni on jõudnud ja, ja selle lavastame siin on jõudnud ja ehk saame teada ka siis mõningad faktid ajaloost ja siis räägime jälle oma juttu edasi, Anne Türnpu. Esiteks, see, et kõik need tekstid ei pärine vennastekoguduse raamides, osa on varasemad ja osa on hilisemad. Nüüd vennastekogudus algas peale sellest, et Jon Jan Hussi järgijad Kusiididaati Määri maalt välja, neid kiusati taga ja nad jõudsid, üks grupikene jõudis Saksamaale, kus grafiinsendorf andis neile oma mõisast ühe osa, mida herenhutiks kutsuti, kas siis see nimi ja sealt ka siis see nimi täpselt ja sealse hulgakene. Üsna ruttu sai jalad alla ka majanduslikust küljest, nad olid väga tublid käsitöölised ja on õppinud inimesed, kõik ehitasid omale külakese välja, hakkasid tegelema missioneerimisega ja see oli protestant, Komisjoni algus hoopis teistel alustel Käisi Mission kui seni katoliiklik, mis seal oli käinud seal otsitud kellegile midagi peale vaid tulid lihtsalt käsitöölised külasse ela, elasid oma elu, ajasid oma asju ja abi vaja, aitasid ja kui küsiti, et miks teil nii hästi läheb, siis rääkisid, nemad jõudsid Eestisse circa viis aastat hiljem, kui alustasid siis Saksamaal kuskil kolmekümnendatel aastatel 29 30 erinevad allikad pakuvad erinevad Rakveresse samasse lähedale. Esimene mees, kes saabus, oli Bilder. Nemad siin leidsid väga kiiresti väga laia kõla maapinna sel lihtsal põhjusel, et väga paljud siinsed pastorid ja mõisahärrade pojad olid käinud Halles ülikoolis ja seal oli valitsejaid, Bjatistliku usuvool on oluline on see, et heren Hutill on väga suur tähtsus. Vennaste kogudusel on väga suur tähtsus meie oma ajaloos, alates sellest, et esiteks olid nemad esimene kildkond, kes tõepoolest eestlasele tõid ristiusu niisugusel moel, et eestlased sellest aru sai ja selle omaks võttis. Ja teiseks oli see viimane suur ärkamisaeg. Oli see viimane suur šamanismipuhang mu meelest, sest et tarvitati küll kristlikke termineid, aga käidi ikkagi omades maailmades, kus ta oli harjunud käima aastatuhandeid ja siis veel kõik muu sinna juurde, kuni selleni välja, et ärkamisaeg on ju vennastekoguduse termin. Ja meie ärkamisaeg. On nii juurde kui ka nime poolest sealt pärit, sellepärast et vennastekoguduse liikmed tõid meile teadmise, et kõik inimesed on jumala ees võrdsed, sõltumata rahvusest, olgu nad siis saksad või patsid ja ametikohad, mida jagati liisuga Arpudes liisuvõtmisega. See oli eestlasele väga Arusaadav, kõrgem vägi valib teisiti oma töötegijaid, iga eestlane võis saada juhuse tahtel vennastekoguduse nii liikmeks kui ka mingiks ametimeheks. Ja see oli eestlase eneseteadvusele väga võimas. Alusk, tõuge sinna juurde muidugi veel koorid, vennaste kogudusel olid jaotatud koguse liikmeskonda jaotatud koorideks olid lastekoorid, olid leskede koorid, olid poistekoorid, olid meeste koorid, olid leskmeeste koorid, olid noorte naistekoorid ja lauldi, väga palju lauldi nii palju. Inimestel oli väga palju laule peas, nõnda et kui vennastekogudus keelustati mõni aeg hiljem oma sotsiaal haldja suhtumise pärast kirikusse ja mõisa, siis korjati lauluraamatuid põletati ära ja enne seda õppisid eestlased kõik laulud pähe selle laulmise üldse. Selles suhtega folkloori on nagu pisut keeruline see asi, et nad nagu ikkagi sellise sellise arhailise suhtes olid üsna tõrjuvad või pean just nagu seda igasugust laululoomingut rahvakultuuri silmas. Teil oli ju ka siin üks lauset, toru torupill tuli nagu pilbasteks lüüa või midagi sarnast, kõik sünnib torupilli saatel, tuleb maha jätta. Et eks need vaated on kahe kahe otsaga asjad ja seda vaadet, et vennastekogudus on pannud põntsu eesti rahvakultuurile, Rudolf Põldmäe on seda kõige rohkem levitanud. Teisalt ma rõhutan veel üks kord. Tegemist oli väga võimsa shamonistliku algupäraga liikumisega kulgeb taevakäijad, vennastekoguduse prohvetid, kuigi tarvitati kristlikku terminoloogiat, liigiti ikkagi nendes. Mõtlesin, mis olid tuttavad aastatuhandeid, see ei ole nii ühene inimene, kes tahab oma rahvakultuuri hoida ja teadma, kes ta on ja et ta on väärtuslik. Uku Masing näiteks väidab oma üldises usundiloos, et säält pinnalt vennastekoguduse pinnalt oleks võinud saada väga ilus sünkratistlik eesti oma ristiusk, mis meil puudu on. Aga selle vennastekoguduse lõpetamine oli ka siiski selles mõttes selline ideoloogiline käik, peatamine või keelustamine, ta pole siiamaani lõpetaja, ütleme, keelustamine see lauluraamatud ära korjata. Noh, see oli ideoloogiline käitleja. Me kuulusime siis Vene keisririigi koosseisu. Vene keisririigile ei meeldinud, et siin sotsiaalselt aktiivsed olid mingisugused sakslased ja nende õhutusel ka eestlased, ainus ametlik usk Venemaal oli vene õigeusk, muud usuliikumised ja usud ja usundid käisid siseministril heeliumi korrakaitse alla, nõnda et igasugust muud usuliikumise koosolekuid võeti kui siseriiklikke rikkumisi, mida võisid standardid laialada. Ta ainus ametlik usk oli vene õigust. Annega, kuidas te ise selleni nagu jõudsite, oli see selline folklooriuurija teeb, see oli hästi ammu aega tagasi, 22 23 sattus mulle kätte. Johan hiiemetsa Taeva Jaan ei ole küll eriti hea raamat, aga sealt tekkis huvi, siis ma hakkasin otsima olemas, kui ma töötasin kirjandusmuuseumis, siis ma sain ise sorida fondides, muud ei olegi teinud, ma olengi niukseid tekste otsinud, kus on teine ilm või midagi laiemat sees. Et see igapäine pudi-padi selle peale ei ole mõtet ennast raisata. Kui nüüd jätkata siis selle lavastuse kirjeldust, siis algus on omajagu sugestiivne ja omajagu küsimusi tekitav tulevad lavale järjest tegelased, nende tulek on üsna raske sammuga, nad loovad liivas, nad kannavad kotte ja sealt kotist valavad nad jällegi seda liiva meie jalge ette. Ja see teekond tundub nagu väga lõputu ja tänu sellele ruumile, mis eksponeerib ennast niukses jõulises suuruses, mõjub see kõik kui tõesti sellise lõputu lõputu teekonnal, et mis see siis nüüd on, et on see nagu märk sellest lõputust ringi trumpimisest on see märku orjaööst. Selline seisund, selline orav rattas, mehhaaniline tegutsemine, jah, samal ajal võib see meid aidata välja võib-olla sellest mehaanilises tegutsemisest, kus me oleme argipäevas olnud. Sest ta on küllalt väljapeetud niisuguses ikkagi mõnes mõttes aeglustatud rütmist peaks meid viima ühte teise aega siis ja ta kestab piisavalt kaua, et luua seda sugestiivse tõhustiku. Noh, eks korduste peal ju igasugune niisugune rahvalooming ja rahva luulegi baseerub. Ja samas võib jah, tõesti mõelda, et see on niisugune hästi pikk ruum, et ühes otsas neid liivakotte täidetakse, teises valatakse tühjaks, et kas see on niisugune rutiinne tühi rabelemine või, või on kogu elu niisugune liiva jooksev asi ja siis loetakse, igaüks ütleb selle numbri, mitmenda liivakuhja ta sinna maha valab, iga viienda numbri pealt tuleb üks seisaks selles ringis ja siis hakkavad juba kõlama esimesed tiivid nendest ennustustest. Või need teemad, mida näitlejad hiljem oma monoloogides edasi arendavad, et kas seesama prohvetlikus või ilmutused on see mingi väljapääsu otsimine sellest argipäeva surnud ringist on see niisugune enesesisendus teatud teraapiline moment võib seal ka kindlasti juures olla ja eks ju meie endagi ajast me oleme kogenud seda, et noh, mida segasemad need on ja mida ebakindlamalt me ise oleme seda rohkem nagu püüdleme sinna müstilise poole ja, ja otsime tuge, siis võib-olla sellisest nõiakunstist samanismist minu mulje, et pealiskaudsed teadmised sellest usuliikumisest on küll rohkem seotud, et sellega, et tegemist on väga emotsionaalse usurituaaliga või kuulajaskonnaga või kogukonnaga selles vennastekoguduses. Mõnes mõttes ma sellele stampettekujutusele siiski sain tuge sellest lavastusest, et mõningad kohad olid hästi Ekspressiivselt esitatud, ise tundsin ma esinejate poolset teatud distantsi, et mitte öelda ekst irooniat selles olekus ta ei olnud rituaali teater. Aga samas, mis mulle meeldib, siis olid need kontrastid, mis tekkisid, et iroonia võis olla mõnes pildis võib-olla mõne konkreetse prohveti ka noh, näiteks kui otsib, mängis saarema prohvetit Habakuk teist või kui esitas Märt Avandi värvika monoloogi seal kuidas üks röövel õndsaks sai. Aga sinna kõrvale oli ka väga täpseid ja kujundlike ängi tundmusi. No näiteks me nägime seal seda kadalippu stseeni, mis kohe valgel laevale järgnes, peksmine tinglik, aga, aga see, kuidas see kehade plastika ja need läbi pekstud keha, et see oli väga mõjuv ja peale selle olid seal niisugused kotiriidest suured inimsuurused, nukud ja aeg-ajalt need näitlejakehad ja nukud nagu samastusid üksteisega ja kuna elu ja surma piir oli ka väga suhteline, seal ju tegeleti sele teispool maailmaga ka, siis siis oli see üks mõjuvamaid kujundeid. Näiteks seal oli pilt tori taevas, kus siis Bert Raudsep mängis seda surnud orja, keda tegelikult siis need taevased jõud või Hannes liigutasidki nagu nukku, kelle omal, kellel endal enam liikmetes ei olnud mingit tahet, et läbi kujundite anti väga täpselt edasi mingisuguseid hingeseisundeid, kasvõi seda hirmu teispoolsuse ees või siis vastupidi jälle vabanemist sellest maisest orjaikkest. See on üks tüüp küla prohveteid, neid on hästi palju olnud üle Eesti erinevatel aegadel 1700.-st aastast, kui nii, siis tänapäevani välja, kes on kuulutanud ette kuni selleni, et tankid liiguvad ja kuidas minnakse valge mere äärde viiakse Eestis see on kõik läbi räägitud teema ja kuidas see kuulutus aktualiseerus keerub? Siis kui hakkab täide minema seal omamoodi huvitav, huvitav vaadata tegelased, kes siin kõik nii-öelda kavalehepärga kenasti üleval on, need on kõik ajaloolised tegelased. Ei, mina ei ole ise midagi välja mõelda, et me oleme pannud ühte tüüpi prohveteid partki? Jah, isegi inimesed, kes vennastekoguduse või prohvetlikku ajalugu Eestis teavad, suudavad lugeda ka tervest loost välja lohvetluse elu, edu edukäiku ja elukäiku Eestis. Kui nüüd teed näitleja kätega professionaalsete näitlejatega 21. lennu, nemad on nüüd me ei lõpetanud, kui te nendega tööle hakkasite, kas nende jaoks oli see hoomatav? Meil on õnneks see, et me tegime selle materjaliga tööd ja kaks aastat me tegime üheks lavagonna eksamiks ja siis pakkus neile huvi, kui eestlaste mõttemaailmad või teistsugused maailmad ja kui see tekst oli neis veel aasta otsa laagerdunud, siis selleks Elisemalt taha vaegküll aktsiites ja aipu jõudsite, kas see on seotud kuidagi ka selle siinse vennastekoguduse omaaegse liikumisega või kuidas see Albu tee, kui jalge alla tulid põhjus ja tagajärg üle tee siin on Kukenesi kukenoosi rehi kus Moltzmetlased, kes valget laeva ootasid peksa said, et samal ajal kui osa rahvast Tartus laulis, teine osa ootas siis Lasnamäel valget laeva ja siis saivad selle eest peksa siinsamas lähedal. Siin oli venestunud natuke teise, teise maiguga siin oli nimelt kohalikust mõisnik oli see vennastekoguduse liige, seal on üks tuba, mida arvatakse, ta pidas vahepeal seal vennastekoguduse kabeli naistetuba siinselt vennasteliikmed olid väga uhked inimesed ja sellepärast ka maltsa nendega ei klappinud. Et ma ütlesin, et oli väga sotsiaalselt mõtlev inimene või mees, kes nägi ülekohut ja seda vahetegemist. Aga siinsete vennastekoguduse liikmed tundsid ennast teistest ikka tükk maad paremana, sest nemad käisid muinsuspalvetamas, mis on keerulised. Aga siia sattusin ma vallavanema kutsel ja tekiks vald, võtab suvel teatrit teha selleks niuke jälle vot niuke linnuga eestlane Nende peal kogu ajalugu püsibki, minu meelest ilusaid meid ikka ja jälle on ja meil ilmub siia aida pööningule jõudsite, see kuulus ka selle sattumise juurde, see kuulus sattumisega Alt, järsku ehitati nii täis, et ei mahtunud sinna, oleme, ronisime kunstnikuga ülesse ja seal oli järsku niisugune niisugune vaade ja niisugune rada, kaks kahetsedes oli aken lahti, enne see oli nii ilus. Kuldne rada isenesest laval ja olete ka, et tuleb endal ka selline prohveti tunne nagu peale või sisse prohvetitunne on. Ma ei tea, kuulud iga iga näitlejani prohvet, ta ta ju räägib niisugusest maailmast, mida teised ei näe selle hetkeni, kui ta rääkima hakkab. Prohvet tegelikult tõeliselt naudin, naudin seda etenduse iga hetk ise. Mul on väga hea meel nende inimestega koos mängida. Kohutavalt tänulik neile selle võimaluse eest ja ma olen kohutavalt tänulik kunstnikule, kunstniku töö selles lavastuses ääretult oluline, ääretult täpne ja on sellega väga rahul. Et Liinaga läks, Liina Tepandi, kunstnik, see on nagu minu meelest on see üks ilusamaid lavakujundusi, mis viimasel ajal tehtud üldse on, mis kaasa mängib. Väga tore oli koreograaf, et need insen, kes liikumist aitas meil teha, et, et mulle väga meeldib seda etendust näitlejana mängida ja ma vaatan seda väga hea meelega lavastajana kõrvalt. Mina jälle nautisin kujundi mängu, mida sünnitas lavakujundus, tugev, selline värava motiiv, kordonis need taevaväravad ja kord olid need põrgu väravad ja kord oli sul nagu sein ees või müürees, et sa ei saanudki oma liikumisjätkata, et ma sain nagu ise füüsiliselt tunda, ära tunda seda mingit oma mingit teatud hingeseisundit mingil ajal, et noh, tõesti sein on ees ja ei lähe, eks ole, ei saa edasi minna, jookse peaga vastu seina, jah, sellise ahist tuse ja hirmub piiril. Mõned stseenid tulid väga, väga kenasti välja või et see emotsioon nagu töötas üks mõnusamaid hetki, oli veel kui üks prohvet, siis see oli nüüd kokku liidetud, ma sain aru jaanist Jaagoriaaliste taeva jaanist aga see pidi olema nagu Anne Türnpu, rääkis selle levinud küla prohvet, kes näeb ette tehnikasajandi võidukäiku siis juba paar sajandit varem kui elustusse, tema nägemus sellest vabrik kust ja ka ainult nende puust uste kaudu ja siis köite kaudu, mida näitlejad tõmbasid küljest, nad ise kõlkusid. Ühesõnaga see proloog oli selle kõrval väga rahulik. Kui me rääkisime, proloog oli ka üks rutiinne töö, siis kui läks vabrikuks, siis, siis suudeti kuidagi nende liikuvate vaheseinte ja ustega ka anda Se monotoonne, rutiinne tappev töö mis nüristab inimhinge ja noh, see ei pea olema ainult siis vabrik otseses mõttes, vaid see võib olla igasugune rutiin, igasugune vaimuvaene olemine tegelikult hakkadki mõtlema, et et eestlase elu ongi üsna selline karm olemine siin. Ja, ja ega need vennastekoguduse lood, mida meile jutustati, need nagu anne tundu ütles, on kõik üles kirjutatud folkloori hammustad siin midagi nagu juurdelisatud ei ole, võib-olla mõni kuju on ühendatud, aga helget elamust ma nagu ei kohanudki või vähemalt ütleme peale seda, kui vaatamisest on möödunud tund või paar, ma ei, ma ei suuda meenutada, et oli selles elus, mis seal meie ees elati, oli nendes unenägudes ka mingi helge moment. Pigem oli see ikkagi mingisugused visklemised ja õhuahmimised tunne, et kala on kuival ja iivet, siis sa oled nagu mingisuguses kõrbes, kus sa pead seal Sumama, et et Kuu rõõmu polnud. Aga samas selle liiva selle liiva kujundist kinni võttes mulle meenus, et, et üks hing, kes siis oli pääsenud sinna üles taevasse teda mängis Bert Raudsep, kes istuski seal üleval kuskil audil ja puistas seda liiva alla kõigile, kes sealt alt läbi kõndisid, siis sellel liival oli nüüd mingisugune hoopis teine tähendus ja kõik võtsid seda vastu kuidagi. Kes imestunult, kes õnnelikult, kes sirutas välja üks naisterahvas kõhu, et nagu käima peale saada, selle abiga teine laskis endale põue seda puistata. Sinna tuli üks vang, kelle Need olid köiega kinni seotud, see sai oma ahelatest vabaks, nii et mingi lunastus või mingi pääsemine ikkagi oli. Ja teine jutt, kui see märksõnana mäng on, siis see ei tähenda samas seda, et see lavastus oleks mõjunud kuidagi alla suruvalt või et see lavastus oleks kuidagi rusunud, sest ta oli niivõrd erandlikke niivõrd huvitav teatrilaad praeguses teatripildis ja noorte näitlejate poolt, et niisuguse innuka intensiivsusega teostatud, et tegelikult oli seda äärmiselt põnev kogu aeg vaadata. Ja ja selles suhtes ta jättis ikkagi niisuguse niisuguse erandliku või teistmoodi elamus, et seda teatrit me niimoodi iga päev ei näe ja ka suveteatripildis on ta siiski küllaltki isesugune. Et selles mõttes on see avastusrõõm suurem kui, kui see sisuline äng. Ja, ja mul on väga hea meel, et sa minu sellise kohmakuse parandasid, ma pidasin silmas siiski seda mentaalsust, mis ängistas mind noh, sellesama rahva puhul, kelle liige ma ise olen, et see oli see minu äng, aga, aga teatrinähtusena oli see kahtlemata huvitav, aga ma tahaks veel ühest tegelasest rääkida, enne kui jutt ära lõpeb. Ja see tegelane oli, noh, ei saa öelda, et nüüd taevaisaga, ütleme siis emake loodus, kes meile mängis veel ühe eraldi mängu, nimelt et kui see lugu peale hakkas, jõudis Aibu kohale suur pilv, see pill, mis oli Tallinnas tantsupidu kummitanud terve reedese kontserdi nähtavasti ja, ja siis ta hakkas sadama ja siis sadu oli kohati tugev, kuna tegevus toimub pööningul siis see paratamatult me olime nagu ka selle saju keskel ja kohati nagu see näitleja pidin veel võitlema selle vihmaga, mida ta tegelikult ju ei näinud, aga küll kuulis, et ta küll ei näinud ja meie ei saanud märjaks, aga see vihm oli olemas. Nii et tee, mis sa teed. On veel võimsamaid jõude kui see inimese soov ja tahe, see oli hästi huvitav kogemus. Aga ühte asja tahaks veel nagu kiita ja öelda, et Albu vald on üks tõeline teatrivald. Seal on ette võetud selliseid kohati hullumeelseid tempe ja varem on ta kuulunud, eks ole, sinna rohkem seoses Tammsaarega, aga nüüd on siis leitud ka uus mängupaik ja nii palju, kui mina olen kuulnud teatritegijate kommentaare nii sealt Vargamäe lavastustest kui praegugi, siis ikkagi vald on seda alati toetanud või lausa initsiatiivi loonud selleks et nagu sina ütlesid, et see on nüüd teatrivald ilma teatrite Sis Albu vald. Ja tahtsime ka vallavanemaga rääkida, aga ta oli parajasti enne etendust organiseerimistööga nii ametis, aga et kuna me seal vallas ikka käisime ja meile Albu mõis nii meeldis, et siis on meil ikkagi üks jutt lindistatud ja Jaan Külliki Pärn, kes on ise ka tõsine Anne Türnpu loomingu austaja See on hästi oluline, öeldakse Alpu. Sellepärast, et kõik, kes kuskilt kaugemalt sisse tulevad, ütlevad alati halbu ja see on kindlasti sõnaga album mida sedalaadi lavastus nagu Anne Türnpu ja noored näitlejad siin halbus mängivad, mida sedalaadi lavastus üldse tähendab näiteks sellele kandile ja, ja võib-olla ka teile isiklikult esiteks on hästi hästi eriline lavastus ei ole üldse suvelavastuse maad ja ta on kuidagi hästi raske tükk. Selles mõttes ei ole raske tükk, et kui lähed ja sa ei pea mitte midagi mõtlema, lihtsalt tunnet, terve etenduse aeg isegi on hästi vähe. Ei oska öelda, mida ta annab niimoodi meie paikkonnale või juurde, et pigem anna paikkond sellele etendusele juurde andma, oma mõisa kohta nii palju rääkida, et teisele siia Gustavatavandaglas, kui ta selle mõisahoone viimase mõisa on ehitas siis siin on ka üks tuba sees, mis on Helnootlastega tihedalt seotud, et et ajaloolased ütlevad seda, et võib-olla Albu mõisas oli see pretsedent loodud, et siin oli oma kodukirik, et kui muidu luteri kirik ei lasknud enda kõrvale midagi tekkida, aga et tal oli Tallinnas majad ja, ja seal peeti vennastekoguduse palvetunde, et siis võib arvata, et meil oli ka, aga muidugi see, et Meie Gustav Otto von taglase Li hernootlane lugenud midagi sellele, mida ta siin korda saatis, et ta oli ise üsna üsna selline drastiline ja võrdlemisi kuri koju, et see nõudlus, mis nagu kiidab seda, et inimesed on kõik jumala ees võrdsed ja kõik on hea ja kõik on tore, et see tema puhul nagu natukene jooksis tal mööda külgi maha. Jenootlus, noh, niipalju kui inimesed on mõisaga seotud, nad ikka teavad ja kooliga seotud inimesed on selle asjaga kursis. Siin meie Prohvet maltsa ja kõik see liikumine, et kõik, mis siit pärit, noh, ikka on kuuldud. Ma saan aru, et te olete Anne Türnpu tegemisi Ennuga jälginud ja olete käinud tema sellel rabaetendusele. On siin mingisugust sarnast hingust või täiendab 11 või kuidas või kohati tuli väga põdernaine silma ette. Kui nad seal põrandal soigus kadunu käest ära saatsid, siis oli kahe vahepeal tekkis selline üks-ühene tunne, aga aga puder naisele andis juba see rabamaastik ja kõik see andis hoopis teise Inguse ja ja noh, uus asi tundub alati parem kui eelmine. See põdernaine läks nii hinge, seda sai nii palju pealtnähtud, et see on täitsa olemas, säält uus on lihtsalt huvitavam ja harjumatu seal pööningul on ennem ka midagi olnud. Ruumi lugu kõneleb, tahaks nagu salapära maha koorida, aga tegelikult on hoone alles alles valmis saadud ja, ja me nägime väga palju vaeva, et seda vana õhustiku sinna sisse saada, nii et Anne Türnpu ütles, et määrige millega tahes, peamine see värske õhk sealt ära kaob või see remondiõhustik ja tegelikult on nagu suuremad plaanid edasi, et meil ei olnud toitlustamist siin koolilastel lähedal ja siis üldse kohalikel ja ka välismaalastele ja ei olnud pakkuda sellist korralikku toidu kohta ja on hiljem plaanis sinna ehitada välja ka majutus. Aga nüüd ei tea kombel teatriprojekt nii hästi läheb käimanud, kas raatsime? Võib-olla tuleb külalistele elukohad uued otsida? Kellel seda päris oma valget laeva ei ole, siis ma arvan, et võiks ju Alpu vaatama minna, et millised need unenäod ja ilmutused meie esivanematel olid ja mõnda aega seda lavastust seal aida katuse all veel mängitakse, tänagi on seal etendus ja esinejad ise olid õnnelikud, et on küll laulupidu, aga neilegi jätkub publikut. Et kaua seda veel mängitakse. Jah, mängitakse täna ja homme, siis järgmisel nädalavahetusel ja veel ka ülejärgmisel laupäeval, pühapäeval ja etenduste algus on pandud kella 22-ks pisut hilines, ehk aga võib-olla toob unenev atmosfääri siis vaatajale lähemale ja peale selle kuulub selle teatriskäigu juurde ka Eesti suvelavastuste üks traditsiooniline pala, nimelt saab pärast ka head putruhkama kalja ja muud paremat sealtsamast ja see kõik on selle teatriõhtu orgaaniline osa. Aga täna aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje ja maris Johannes.