Tere kuulama suvist teatri magasini ja loomulikult oleme väljasõitudel, sest mis suvel muud teha, kui ikka Narva sõita, jah. Ja siis veel väike ots teha Laulasmaale. Kui nüüd vihjetest ja kohanimedest aru saite, siis täna meil jutuks Federico Fellini orkestriproov Roman Baskini versioonis Narva Aleksandri suurkirikus ja väikese vinietina lõpp puu kõneleme ka sellest, mis toimus Laulasmaal. Kui dirigent Tõnu Kaljuste ja tema trupp lavastasid, mängisid Jaan Tätte näidendid, latern stuudios Pille-Riin Purje, maris Johannes ja pakume teile ka ohtralt intervjuusid, mis siis esietendus järgselt salvestatud. Aga Läheme ikka kõigepealt sinna kaugemasse kanti ja läheme Narva. No see kohavalik iseenesest on juba piisavalt Feliinilik, sest kui tihti üks eesti inimene ikka Narvas käib? No nüüd on siis põhjus, kui oled tõeline teatrifänn, et ära vaadata, kuidas Eesti linnas Narvas tehakse eesti teatrit ja põhjus on andnud Roman Baskini hullumeelne idee orkestri prooviga. Ja kokku saavad seal siis Eesti tippnäitlejad ning Narva linnaorkester ja kokkusaamise põhjus on üks väga riskantne orkestriproov. Kui nüüd seda Narva sõitu siin meenutada, siis no mis on see esmane või, või see olulisim, mida sa Pilleri sooviksid kuulajaga jagada? No tegelikult oli terve see Narva teekond, kui üks teatri lavastus ja mida muud ma oskan soovitada, kui et inimesed sinna tee leiaksid. Kuigi teel on väga palju remondikohti ja parandusi ja tuleb aegsasti sõitma hakata. Aga selle lavastuse õhustikus ongi vast kõige olulisem ikkagi see Aleksandri suurkirik, mis on taastamisel veel pooleldi tellingutes neid tellinguidki mängu kaasatakse, mis on väga põneva arhitektuuriga. Ja niisugune pisut müstiline paik ja kuna Fellini orkestriproovis ka räägitakse pühakojast mitut puhku ja muusika ja pühakoja võrdlusi sisse tuuakse sisse mängupaik ikkagi väga täpselt sobib just selle loo mängimiseks ja nüüd vahepeal las ütleb sõna sekka Roman Baskin, et kuidas tema orkestri proovini jõudis. Mis siis magusam töö on nagu lavastada või dirigeerida näidelda, kas see tükk sai sellepärast ette võetud, siis saaks nagu näidelda? Vana saladus ja Saksa inseneride seda rolli. Ei ma ikka loo pärast ikka võtsin, ikka mulle meeldis, meeldis see lugu, et see kamp ja juht ja see, see asi pildiga huvitab, et kuidas see asi käib, mul on endal lihtsalt väga palju sedasama olukorda olnud elus ja töös. Kuidagi ta on, ühest küljest tahaks seda juhti õigustada, teisest küljest kari ei saa ilma juhitagi ja loll juht ei vii ka kuhugi, et selline paradoks nagu veel lini ise rõhutab, et see ambivalentsus on tohutult oluline tunnetada seal sees, et kuidas keemia tegelikult on, ühel ilusal hetkel nad leiavad 11 ja siis kõik läheb siis kõik liigub. Ja siis ühel hetkel tuleb liiv vahele ja hõõrub ja hõõrub ja hõõrub ja süüdistatakse 11 ja asi ei lähe, see on selline asi, mis elus tegelikult tuleb kogu aeg. Kas need see rolli dirigendi roll, kas ta mingil määral siis andis vastuseid sellele demokraatia või diktatuurivõimalustele, seal võib ka trammijuht olla, ei pruugi dirigent olla, sõidaks terve tramm kuhugi, eks ole, näiteks terve trammitäis rahvast. Nonii jätkame siis juba jälle stuudiost ja demokraatia ja diktatuur, no siis võib ju lapsesuuga arvata, et mida suurem on diktatuur, seda suurem on kord ja mida suurem demokraatia, seda rohkem on maailm kaose poole kaldu. Ja eks selle kaose ja korra piirimail ju balansseerib k Feliini orkestriproov. See on minu jaoks kui väike maailma mudel, kus mustvalgelt mängitakse sulle ette kõik kaose ja korravõimalused. Ütleme nii, et kaost on alati. D väga huvitav vaadata, kui sa ise parajasti selles kaoses ära ei kao. Ja kui see orkestriproov Narva kirikus algas, siis üksjagu kaootiline ju see algus oli küllap igaüks, kes on Fellini filmi näinud, ka kipub mingeid paralleele või võrdlusi otsima. Ja ma mõtlesin, et seda materjali on üksjagu keerulisem lavastada sest film on oma loomult juba väga keskendumisvõimeline või väga fokusseeritud, kõik need suured plaanid, mis nendest orkestri liikmetest nende monoloogide ajal ekraanile tõusevad, kuidas seda teatrist saavutada? No Roman Baskin oli lahendanud ka selle ekraaniga, mis, arvestades tema kinotegemise kiindumust oli väga loomulik mõte, teisalt see abistas lihtsalt publikut, sest see orkester oli ju enamuses seljaga või küljega publiku poole ja igaüks iga serva üldse ei näinudki. Aga ikkagi selles küll väga hea, aga pisut kõmiseval pühakojale omase akustikaga ruumis kõike kätte saada, kõike kuulda ja näha, ühesuguse intensiivsusega oli ilmselt võimatu. Ja võib-olla teistpidi see lisas seda kaose atmosfääri veelgi. Jah, sest igas nurgas ju praktiliselt midagi toimus ja sõltus just täpselt sinu positsioonist, et mida sa nägid ja kus sa olid nagu suurem osaline ja mis toimus kuskil nurga taga. Kohati muidugi oli minulik natuke kahju ka, et madusin, et seal teisel pool ka midagi juhtub, aga et see nagu minust mööda läks ja mõnest näitlejast oli mul ka natuke kahju, et kes oli nagu väga kaugele publikust sattunud oma lugu jutustama, et juba hakkasid ise lavastama, et kuidas ta oleks saanud paremasse valgusesse sättida ja vaat selle ekraaniga on ka alati nii et tegelikult see on niivõrd tugev dominant lavastuses, et kui sa seda ekraani põrnitsema jääd, siis paraku pakku Sa nagu jäädki sinna ekraani kütke, kuigi loomulikult selle lavastuse ekraan oli ka sisuliselt väga õigustatud, sellepärast et lugu on ju sellest, kuidas orkestrist tööd tuleb filmima televisioon, nii et kaamera oli täiesti nagu süžee järgi õiges kohas ja see kaader, mis seal siis meile pakuti, eks seegi oli siis nagu see üks televisiooni pilk sellesse orkestri Segadi. No samas oli meile näidatud seda orkestrit kuidagi nihkeliselt või teistpidi, kui me tavaliselt kontserdisaalis näeme, sest siis on ju meie poole seljaga dirigent. Aga nüüd oli visanud stseen selline dirigent oli ikkagi näoga publikusse ja siis orkester, kes koosnes nii draamanäitlejatest kui päris muusikutest, mängis ju ikkagi seljaga. Ma mõtlesin, et üks põhjus oli ilmselt ka see, et näitlejad ju ikkagi ainult imiteerivad pillimängu ja et äkki oleks siis keegi väga asjatundliku pilguga vaatama, kuidas nad seda teevad, kuigi mina tahaks näha, kuidas viiulipoogen liigub, aga samas mulle tundus, et võib-olla siin sai nagu määravaks lavastaja diktatuur, kes ühtlasi oli ka peaosaline ja kellele tundus, et talle meeldib ikkagi mängida nagu silmsidemes publikuga ja asetas siis oma orkestri publikule seljaga. Võib-olla lavastaja ei mõelnudki seda nii läbi, aga alateadvuses tema nii-öelda näitleja veri hakkas vemmeldama. Aga siit edasi mõeldes, kui palju selle loo seisukohalt oli dirigendist taatorit, mulle tundub, et Roman Baskin-is seda väga palju ei olnud, vähemalt esietendusel ma ei tea, kui palju siin oli esietenduseni läbi, mis oli ka tajutav ja mis kadus alles nii-öelda lisapalas pärast aplausi ja kui palju selles oli kontseptsiooni, et see ongi niisugune veidi näkku dirigent, keda orkester ühel hetkel otsustab, enam mitte kuulata ja mässu tõsta. Ja et siis kas siis tõesti ainus lahendus? Ma mõtlesin muidugi üldinimlikumalt mudelit, et kas ainus lahendus niisuguste Pisi naginad ja igasuguste kõrvaliste asjadega tegelemise ja noh, niisugused pealiskaudse eluvoogudes ulpimisele on siis, kui juhtub mingi katastroof, nagu seal tegelikult juhtus, et kas alles siis tõesti tuleb meelde, miks kokku tuldi. Ja ka sel ajal, kui see kaos, mäss oli siis kadusse dirigent küll sinna orkestri keskele, ta tuli oma puldist ära ja, ja ma tundsin siis ka, et ma tahaks palju täpsemalt aru saada, mis temas toimub, kogu aeg otsisin, et kus see Roman Baskin on, mis näoga see tema dirigent on ja ega ma täpselt aru ei saanud, kui palju ta oli alla andnud, kui valvsalt ta hoidis seda olukorda kontrolli all ja millal ta mõtles tagasi võita oma positsiooni või lõi käega? Jah, et see, mis sa kirjeldasid. Ma täitsa kirjutan ka kahe käega sellele alla. Siin oli võib-olla ka see põhjus, et ikkagi üks inimene tegi väga mitut, et tööd või oli väga mitmes rollis, et kui lavastaja peab lavastama sellist suurt meeskonda, kui tal on ühelt poolt käes näitlejad ja teisalt ikkagi stseenid orkestriga, teisalt ta peab kuidagi ka loo lõpetama ja loo alustama nii-öelda, et see muusikaliselt kõlaks see, need vahepalad, mis mängiti, et seda energiat võis kulud, aga lavastusprotsessis väga paljudele asjadele, et äkki juhtus siis sedapuhku nii, et see oma roll, see jäi nagu selleks kõige viimaseks ja, ja siis loodad ikka selle peale pead oma isikliku karisma ka selle nagu välja ja ei saa salata, Baskini on karismaatiline isiksus, aga vot nüüd hakkan juba nagu tahtma midagi muud ja veel, et peale selle, et ta on lihtsalt väga tore, Roman Baskin, et kuidas siis selle dirigendi ka ikka need lood ja laulud on? Nojah, ütleme nii, et eelmine, Roman Baskini enda lavastuses mängitud peaosa, mis ka sel suvel on mängukavas. Ma mõtlen, kapten Shotover seal Käsmus südamete molutamise majas, et see roll oli siiski esietenduseks tunduvalt kindlam ja rohkem valmis, aga ütleme, et see oli ju niisugune draamaroll ikkagi, kus ei pidanud muusikalist poolt kaasama. Aga mis me nüüd ikka selle Roman Baskini rolli kallasin, hambaid teritame, las ta räägib natuke ise ka sellest oma suhtest muusikasse ja muusikaga, nii et kõigepealt siis Roman Baskin Jah, muusika on selline seletamatu asi, eks ole, nagu kätte ütleb, algab sealt, kus sõnad lõpevad, ütleme, see on see vaste on teatrivaste, on näiteks nii, et kui mängime sõnu, siis sellest on vähe. Teatris muusikas on nii, et kui mängime noote, siis sellest on vähe, peab nagu muusikat tegema, eks ole, teatris on ka, peab nagu teatrit tegema. Peab tegelikult, suhtlema peab nagu see elu tulema, sinna sisse mitte. Mängin repliigist repliigile sõnu, et väga paljuski saevad muusikud ka, eks ole, nad mängivad fraasist fraasile, vaid mängivad oma noodid ära. Mängib oma noodi ära ja on kõik töö tehtud, eks ole, käisin ametis, kõik on jube hästi, aga vaat kust algab see muusika ja nagu see päris kunst, nagu see fluidum tuleb, see, see on nagu see defitsiit, eks ole, mida tegelikult publik ootab, mida me kõik ise tahame, mille sees me tahame olla, on ta nüüd muusikas või on teatris ma ei, mina ei näe mingit vahet, tähendab vahekorras lavastaja, näitleja ja, või dirigent orkester, mitte mingit vahet, ma ei näe väga sarnased analoogiat. Oled sa teatris Sabeli seda tundnud, et see, mille nimel ära kaob või et seda muusikat tuleb meelde tuletada või üles on kahepoolne täpselt, see võib nii dirigendile ära kaduda, kui orkestris või Trumpil või ikka olen väga palju, ütleme niiviisi, et väga harva leiab üles selle muusika, ütleme niipidi, mis ma teen siis. No mis me teeme hakkama, sõimama, siis on konflikt käes. No ja siis, kui tuleb mingi sokk, eks ole, mingi väljas, okei, seal puuga pähe või ma ei tea, midagi juhtub midagi väga suurt. Vaat siis me nagu, oh, elus on juba niiviisi, et siis me nagu ärkame, oi jah. Ja siis, nagu need põhiväärtused häkkinud tähtsustavad, muutuvad oluliseks, siis millegipärast inimene unustab ära, ta läheb formaalseks, ta unustab Kümnenda ära, läheb lõdvaks, sisemiselt muud asjad, igast tilulilu lablawa ja kõik värk, et see nagu unustatakse ära, mille nimel kokku tuldi, nagu banaalne asi, aga ometigi kofeiini kirjutab ka, et ta tegi oma filme ja imestas, et kuidas see nii on, et kui ta filmide helindamisel või muusika kirjutamisel tuli kamp kokku, kui nagu selline vaatas, et noh, ei ole võimalik, et selle süü energia üldse kunagi kokku saab. Kõik olid nii erinevat hüvitut, haldased mingisugused individuaalsed, täiesti nagu vastukäivad ja acid äkki muusikat tegema, seal said kokku, kokkusaamine on selles asjas meie vahel on üks asi, milles me kokku saame, me nagunii ei saa, siis võtame selle asja vahele. No näiteks me võtsime veel liiniorkestri proovi vahel. Mina, minul see trupp sai kokku, võtame seal Bernardo vahel, eks ole, on võimalik, et saame kokku. Aga võimalik, et ei saa ka see võimalus on olemas, et elus on ta niiviisi peab leidma midagi vahele, mis meid seob. Aga kas võib olla ka oht, kui kaos suureneb, suureneb, suurenenud, et kui see on nii suur, et enam-vähem korda sealt ei teki. Kas sa sellist ohtu nagu tunnetad või sellesama Feliini puhul on need mõtted tulnud, et korras niitja leia küljes või kui kaugele võid sa eksperimenteerida või minna selle kaosega, et tekiks side, või tekiks see üks, mis ühendab, milles sai praegu ka räägitud? Tähendab, sa küsid sellest tööprotsessis protsessis, et seda tuleb nagu hoida kuskil kukla taga seda teadmist, seda tunnet, et mille nimel, mis on nagu see põhiline, mis näitab siduma siis see nii-öelda igavene küsimus, kelle nimele tähendab, see tuletab sulle aeg-ajalt meelde ja et pimedat juhib, eks ole, mingisugune signaal hakkab sulle tööle, sa pead seda hoidma niiviisi kuskil oma alateadvuses, et see, see hakkab sulle aeg-ajalt, siis kui sa nii-öelda eksid, siis hakkab see sulle nagu piiksuma, et, et oot-oot, muidugi eksib nagu ma ei käi, kogu eksis mööda kulda, aga ta ikka ikka risk, kahtlused ja kõik see, vot see on nagu dirigent räägib siin, eks ole, et meie vahel on umbusk, nagu tekib umbus kollektiivi vahel, eks ole, siis sealt edasi ahelreaktsioon, siis on juba kahtlused, kahtlused sünnitavad lugupidamatus võlgus, eks ole, solvumise ärritusena täpselt nii nagu dirigent siin annab intervjuud televisioonile ja siis on nagu lagunenud pere perekonnas juba, et et enam ei korja kokku kuskilt jube Jaan prioritiseerida niisuguste asjade üle. Ma ei tea, aga see on ju inimesel nagu põhiline orientiir elus alati, et kuidas selle nagu ära kaotab siis on nagu kõõga, siis oled nagu tegelikult juba juba läinud. Kuidas juss ütles, et aeglast enesetapu ei anna kunagi endale andeks, et jah, aga autodega siis kaob rõõm, siis kaob kõik, siis hakkab niiviisi hõõruma. Hõõrunud. Jama ainult üks jama, et seal muusikat enam vahel ei ole, nii-öelda seda, seda ilu ei ole ja seda rõõmu enam vahel ei ole, siis käib üks junn junn aga mitu tükki puhul ka, et miks ma tegelikult võtsin, et üks asi on see intellektuaalne vastamine, eks ole. Ennast, sa võid niiviisi konstrueerida mingisuguse vastuse endale ja petad end ära, aga aga noh, tunnetuslikult sa pead tegelikult suutma päriselt öelda, et vot see on see, et kas mind tegelikult huvitab see asi, kas päriselt ka muidu on toore olla dirigent aadri dirigeerinud eksalorsi Esker suu orgid mängib vahepeal proovis tundsin seda tunnet, issand jumal, ma ei ole ju dirigent. Mulle ütlesid orkestrantide, kuulge kuulge, ootatud Tuudelt rütmist väljas. Eelolev öö, siis nagu tuled jälle maa peale, tuleb koju tagasi, eks ole. Saad aru, et ikka näitlemisega tegemist, sest noh, nemad on ju muusikud, nemad jälle näitlejad, Lynnitles ka muusika on nii kõva jõud. Meeled jah, ta peab kaasa devahelisse kadugu ta kuhugi ruumi läks, muusika mängis, ta lasi alati muusika kinni, paned muusika, ei võtaks võimust. Üüra tuumatundsin, proovis orkester teeb mulle ära. Hakkavad harjutama, Subertil, päriselt, tuleb siia sura hakkavad mõjutama ja võtavad ja teevad mulle selgeks, et siin tehakse Subertii muusika pärast seda tööd ja, ja teater ununeb, tuleb tegelikult jõuga tõmmata, et see on teater. Kuulge, sõbrad, te olete täna näitlejanna. See on seal hästi hoitud ja see kunstiliikide vaheline võitlus ja see huvitav, et see on nii tugev, et hoida teda trellide peal muidugi no teatris tehakse ja nii-öelda orkester mõjutab ja olnud, käib, tuleb oma igapäevast proovi teeb ja noh, see lugu säilima, et muidu ununeb ära, muusika tõmbab ära. See oli siis Roman Baskini kirglik etüüd teemal teater ja muusika, aga nüüd kuulame, mida arvab sellest orkestri proovist ja Narva lavastusest üks teine mees, kes näitlemisega oma igapäevaelus võib-olla nii tihedalt kokku ei puutu, aga samas, kes oli orkestri proovi juures ka aktiivselt tegev, see on Narva linnaorkestri kunstiline juht Anatoli. Alguses oli ikka hirm, et kuidas see kõik välja kukub. Aga juhtunud on midagi uskumatut. Orkestri antidest on saanud näitlejad ja näitlejatest muusikud, tunnistab Narva linnaorkestri dirigent fanatoolicheurovski ja muusikaline osa kuulub orgaaniliselt puhastuse juurde. Muusikuid ei saa enam hinnata kui professionaalse orkestri liikmeid vaid kui näitlejaid ansamblis. Nad peavad musitseerima kord paremini, kord halvemini, sest vastavalt süžee-le peab ju dirigent mängu katki jätma, kui orkester kiiva kisub. Minuga muusikuid jaoks on oluline, et säiliks illusioon, et just just on ette võetud noodid ja prooviprotsessis ei tule kõik lihtsalt hästi välja. Ja siis hakkab asi tasapisi minema. Et lavastus kulgeks crescendos. See on oluline. Ja küll tahaks pikka tähenduslikku lõpupausi aru saada, mis tegelikult juhtus täna sellel proovipäeval. Me peaksime suutma seda mõtet, seda ja seetõttu peab lõpupaus olema täpselt fokusseeritud. Täna esietendusel mulle tundus, et see meil õnnestus. Nii räägib Narva linnaorkestri dirigent Anatoli juura, kes orkestri proovi kõrvalt vaatas. Palume päris dirigendile hinnata Roman Baskini dirigendi rolli patrifaiši resultaadi. Ja tulemus on suurepärane võrrelda esimeste proovidega, siis on ta läbi teinud imelise arengu. Mina poleks küll selle lühikese ajaga suutnud saavutada sellist taset näiteks režissööri vaid näitlejana, tunnistab Narva dirigent. Lisapala ajal nägime meiegi saalised ronka silm lõi särama ja asus täiel rinnal oma dirigendi rolli nautima. Kuidas kommenteerib seda professionaal? Ja dirigent peab olema loomulik. Aga nagu ütles Suur-Vene helilooja Rimski korsakov, et dirigeerimine, see on alati homme ja lisapala aegu mõistsin isegi etendusega käik justkui õpetas Baskinit aduma dirigeerimise olemust. Aga kas Anatoli juura ise on tunne, tänud seda orkestri mässu omal nahal mis Fellini orkestriproovis ju maha mängitakse. Vastuseisud tunnetad igas proovis, igal inimesel on ju oma isiklik arvamus, muusikat tunnetab, tõlgendab iga mees omamoodi subjektiivselt ja dirigent on see, kes peab orkestrit häälestama, nii et mängiks nii nagu vaja, nagu temale vaja. Seda peab tegema väga delikaatselt, nii et 50 või 100 inimest sust aru saaks, mida sa tahad? Oleme selles vastasseisus. Kas dirigent on diktaator, linnatšini, pausid, kratsi, Annadornabutš, Kutšinstrugeri kui mind siruvana eduse diktatuur. Ja ma olen sellega nõus. Demokraatia peab ju olema väga rangelt reglementeeritud, aga see ju ongi juba diktatuur, mida selline Feliinija Baskini orkestriproov võiks tähendada Narva linnale. Meile on see ennekõike reklaam, tunnistab Anatoli juura, et meie linnas toimub selline kaalukas skulptuuri sündmus. Eesti, see on ju pahatihti Tartu ja Tallinna Pärnu ja siis on veel kusagil see Ida-Virumaa seal kusagil kaugel ja keegi ei taha sinna sõita. Minule küll meeldiks, kui rohkem Eesti inimesi tuleks siia elama. Siingi ju kehtivad Eesti seadused ja inimesed elavad oma eesti elu. Orkestriproovis mängib Eesti draamanäitlejate koorekiht, see on väga oluline, et meist hoolib. See on signaal, et me läheme Euroopasse ja et me ei tohiks jääda provintsiks. Ja see provints võib küll eksisteerida kaardi peal, aga elatustasemes elukvaliteedis peaksid käärid kaduma. Ja mida rohkem sedalaadi ettevõtmisi, seda kergemini kaob piir provintsi ja pealinna vahel. Nüüd uuriks pisut ka Narva linnaorkestri tausta, et seda, kes seal mängivad ja kellele nad mängivad Rašovi rõmbudumuda jumal nukra Cramo. Aga on sõltuv teatrikord kuus, astume üles uue kavaga. Kontsert on kuus kakskolm. Mängime Narvas, mujal Ida-Virumaal ja paar korda aastas ka Tallinnas. Narva linnaorkester saab tänavu vastaseks. Meie orgestandid ei ole põhikohaga arstiga orkestris tööl, vaid nad on kas õpetajad või õpivad Tallinna Tartu muusikakoolides. Tihti nad lähevad Narvast minema, kui kool on lõpetatud ja see on meie kurbloolisus. Publikut on orkestri kontserdil umbes 400 või ka rohkem. Alguses oli näiteks raske esitada suurvorme, sest iga hakati sümfooniaosade vahel plaksutama. Aga 10 aastaga oleme oma publikut jõudnud harida igat moodi, kirjutanud ajalehtedesse artikleid ja teinud loenguid. Nüüdseks on meil õnnestunud kasvatada ja kujundada oma filarmooniline keskkond. Ja kui ersa tuleb Narva mängima, siis nad kõik kiidavad meie publikut. Aga Aleksandri suurkirikukontserdisaal varaga skantslasteni Wrandushisse kolima, liiskovi iilin ras frangu festivali tuulina. Meie oleme siin Narva linnaorkestriga kahel korral üles astunud nii ravinski kui Tubina festivali raames. Kui see kirik kord korda saab restaureeritud, siis ta on tõeliselt hea kontserdisaal. Siin on väga hea aura ja väga hea akustika, kui ka krohvi enam kaela ei kukuks ja aknad ette saaks. Tegelikult Narvas väga palju väärtuslikku, aga see tuleb korda teha. Narva on nagu Aleksandri suur kiri. Tagasi Baskini Fellini orkestri proovi juurde purustas samaid Linjana Alla. Jõhkra nivernaga kuhowrimini. Liini idee on ju geniaalne, see on ajatu. Mis laval juhtub, see juhtub päevast päeva ja see on kõigile arusaadav. Narva lastest paljud ei mõista ju eesti keelt. Ometi on nad tulnud etendusele saanud elamuse ja sa ei saa küll tekstist täiesti aru. Aga sisust küll, sest püüad intonatsiooni kaudu mõtet tabada nagu muusikaski, kui orkester õigesti ei intoneeriks, ta jookseb esitus liiva. Meie orkestriproovis, Fellini ja Baskini orkestriproovis olid intonatsiooni paigas näitlejatel kui muusikutel. Ja ma olen õnnelik ja uhke, et see kõik juhtus Narvas. Anatoli juura, Narva linnaorkestri dirigent, tunnistab, et tahab vaadata kõiki orkestri proovi etendusi, kui aeg seda vähegi lubab. Aga meie läheme ikka oma käsulaudade juurde ja tahame kõnelda näitlejatest, kes siis Federico Fellini orkestriproovis vapralt trummi lõid ja pasunat puhusid. Ja tegelikult oli see trupp ju suur ja näitlejaid, kelle vahel tähelepanu jagada, oli päris palju ja kui juba sai mainitud, et vaatepunktist mõndagi oleneb, siis tegelikult osa näitlejaid tõusid meie jaoks suurte plaaniga tänu sellele, kus meie istekohad olid. Ja eks Nemad ju väga lustisime seda, kuidas siis Martin Veinmann, kelle pilliks oli, mis tema pilliks oli tromboon, eiole, trompet. Kuidas Martin Veinmann trompetimängijana tegelikult väga palju energiat kulutas, hoopis naistega jahmerdamisele? Ta oli hästi aktiivne rabeleja ja Epp Eespäev viiulimängijana lõi niisuguse väga vahva karakter, Osada tuli ilmses pohmellis või kuidagi niimoodi küljetsi sinna kohale ja. Meil oli teineteisega õiendamist, aga pärast hakkas siis veinmannil sekeldama hoopis flöödimängijaga, keda mängis Clair May Baum, teises koosseisus ka Kaie Mihkelson. Nii et see eespäev mai Baum Veinmann, ma ei tea, kas teadlikult tekkis peaaegu mingi kodu keset linna volüüm kaks. Kui siin grupeerida kedagi, siis mina lisaksin siia linnateatri trio, näitlejad nooremast põlvkonnast Alo kõrve, Argo Aadli ja Mart Toome. Üks neist meestest polnud üldse endale nagu pilli saanud ja tal kaasa võetud transistorraadio, kus siis ta kuulas pidevalt jalgpallikommentaare, nii et ühelt poolt käis siis kõva dirigeerimine ja kõva orkestriproov, aga teisalt oli ka pidevalt vaja kaasa elada ühele jalgpallimatšile. Ja no loomulikult oli see arvestades äsja lõppenud Euroopa meistrivõistlusi tõeline hetke tabamine ja muidugi oli huvitav näha niisuguste kogenud karakternäitlejate rollisooritusi. Ma pean silmas Jüri Aarma, kes ka trombooni puhus täiesti ehedalt ja mängis ka niisugust kerget plaseerunud hallipäist orkestrantide. Või publiku lemmikut Raivo E Tamme, kellel oli nüüd siis ametiühingu töötaja vastutusrikas roll ja ta oli leidnud niisuguseid karaktereid, väliseid koomilisi detaile, nagu nagu ta seda oskab olla. Parajalt kohtlane ja samas ka natukene kurbline ja väga naljakas, siis olid seal veel nii-öelda vanemate härrasmeeste klubi tegelikult ju orkestris alustatakse, esimesest viiulist oleks pidanud Me alustama Theo maistest, aga siin on lugu selles, et jällegi kuna tema istus ja mängis ja oli ja musitseeris ja vahelduseks ka laulis, sest nagu tuli välja, oli tema hobiks laulmine. Tema elamine, olemine jäi meist nii kaugel, et seal oli, tunned, orkester elab nagu mingisugust oma siseelu ja see tähendab seda, et publikule nad ei lähe üldse korda, ega neil ei lähe publik korda, aga väga hästi kõlas muidugi see lause, mis keegi seal Teo Maiste esimesele viiulile ütles, et sinust oleks võinud hea laulja saada. Ja lauljatest osalisel Pirjo Levandi oboemängija oli tema, aga talle oli antud nii tantsunumbrid kui Carmeni aariat laulda ja jaga dramaatiliselt mängida. Ja ta pidas veel ka ühe venekeelse väikse monoloogi maha, kusjuures tuleb mainida, et vene keelt kõlas lavastuses veelgi ja eriti südid olid seal Narva orkestrimehed, kes siis ka nagu sõna võtsid ja just nagu siis õpetasid oma kaaslasi draama näit teada, et kuidas pasunat puhuda või kuidas neid huuli ikka nagu oletada, et see õiged nooti välja tuleks ja viskasid seal nagu väikest viisi oma villast ega ei saa kuidagi vaikida ka trummide mängijast. Allan Noormetsast, kes oli väga jõuline ja natuke võib-olla isegi tuttavas mafiooso kostüümis, ilmus meie ette. Et tema mängis jällegi ruumiliselt meie lähedal ja väga energilise ja aktiivse suhtega kõigesse saga väga andunult ta musitseeris. Ja siis veel, kui siin oli juttu sellest, et pisut laost oli siis lavastuse proloog tegelikult kuulus Kaljo Orole, kes andis kätte ühe selle põhisõnumi, selle, et kuidas muusikat armastatud ja kuidas see võib kaduda, tema osa oli noodikirjutaja ja ega tal väga palju hiljem tegevuse käigus enam teha ei olnud, aga see proloog mulle tundub, oli ideeliselt väga oluline, minu jaoks seostus lavastusega ainus igavene elu selle härra Walter manniga, kes kõik teatriajad on kaasa teinud, nii et Arro jätkas oma näitlejateemat. Oi, see on küll väga kaunis. Väga kaunis tähelepanek, mina olin kaosesse haaratud, et ma selle mõtteni veel ei jõudnud, aga igati jagan seda, mis seal praegu välja ütlesid. Tegelasi oli seal ju veel, meie rääkisime seda oma vaatepunkti sõna otseses mõttes seda kohta, kus me istusime ja seda ümbrust kirjeldasime praegu mainimata jäänud siin Ago Roo ja Madis Kalmet näitlejatena Carmen Mikiver, Diana Klas, et on, mida vaadata. Ja ühelt poolt on see kaos sinna loosse sisse kodeeritud, aga eks igasugust Segadustki peab etendama äärmiselt täpselt ta publikule, kätte tuleks selles mõttes. Ühelt poolt on esietendus alati kordumatu sündmus, aga seekord oli isegi natuke kahju, et sai see Narva tee võetud ette esietendusel. Kui nüüd ikka kõik need 20 etendust tõesti vastu peetakse ja loodan väga, et publikut jätkub ja sinna Narva minnakse, siis ma arvan, et see viimane etendus on juba üks hoopis teine ja hoopis detaili küllasem kaos. Ja nüüd seda kaose ja korra jutusin lõpetades jätkame tegelikult kunstnikuga, kes seda maailm on seal korraldamas on ainult Lumiste, annil on üldse väga aktiivne suvi, sedapuhku mängitakse ju Käsmus ka tema ja Roman Baskini koostöös sündinud südamete murdumise maja. Ja üks uus esietendus tuli tal ka veel, see on latern, millest me tänagi veel jõuame, saate lõpus kõnelda. Aga nüüd, Ann Lumiste ja tema koostöö lavastaja Roman Baskiniga. See ruum iseenesest ongi täiesti nagu teater minu meelest on pigemini kui kirik ainult häda oli seene selles, et teda ei saanud niimoodi kasutada, nagu oleks õige olnud rõdud ja kui seal oleks varingu oht, inimesed oleks saanud rõdudele panna istuma nii nagu on, ongi ette nähtud selles ruumis kogu põrand oleks olnud näitelava siis oleks olnud nagu kõige võimsam see mõju tegelikult, aga see meil ei õnnestunud. No siis ta on nagu natukene lahjem kunagine arhitekt ja teiseks muidugi ajahammas on nagu see ruumi nagu kõige paremini ära kujundanud fotode peale vaadata seda varas siis ta oli suhteliselt lahja, valge kile. Ma ütleksin, et ta praegu on tunduvalt võimsamad mõju. Aga noh, tee panimi ahhetama oli valgusrežiid oomargus haigurile, seal oli seesama efekt, kui sa vahel kirikus pedekad, päike paistab või paista päike, aga siin olid prožektorid, mis tegid selle kiriku täiesti erinevat nägu. Jah, on küll, jah, sellepärast kutsusimegi Margus haiguriat, kuna ma olin täitsa veendunud, et ta suudab nagu sellest ruumist maksimumi välja imeda. Kui erinevad need väljakutsed üldse on, et ühte lavakarpi kujundada või siis neid erinevas keskkonnas suvelavastusi näiteks või kuskil mujal, et see on nüüd selline asi, mis ma ükskord juba kellelegi ütlesin, ma nägin kohe tema totaalset huvi kadumist naiste vastu, aga kui näitemäng toimub juba mingis keskkonnas, siis järelikult see keskkond on välja valitud sellepärast et ta tundub nii kohutavalt õige. Siis minu ülesanne on mitte seda keskkonda ära rikkuda. Et kõik see, mis siin on isad, peab olema nagu loomulik osa sellest, tegelikult sa pead nagu õppima seda kohta tundma ja siis sinna Ansse lisama. Ja need nüansid peavad kasvama sellest kohast endast, et tegelikult minu meelest ei ole õige hakata nagu mingiks väga suureks loojaks ja sinna mingit uut ruumi või mingit uut keskkonda üldse kujunda moment peab nagu n õigel hetkel endale vastu sõrmile oma teatrilava on ju see ruum, eks ole, kuusi tegelikult ei peaks selle uue maailma ehitama, sest et seal ei ole mitte midagi. Aga kui need välisetendused, ma kujutan ette, et enamus on sellised et seal on nagu põhiline ja peamine seal on see, et sa ei hakkaks sinna nagu mingit dekoratsiooni looma. Sest see keskkond on päris, kes sa oled ja nii ka juba mitut puhku koos töötanud. Kuidas ta kommenteerib teda kui lavastaja. Lavastajana on, ta on ikkagi selline. Kui ma nüüd ütlen vana kooli mees, siis see kõlab võib-olla kuidagi mitte eriti tänapäevaselt või niimoodi, nagu nagu see oleks midagi endisaegsete, viletsate, aga tegelikult lavastaja puhul. Mõni mees on selline inimene, kes võib-olla isegi rohkem teatrit armastab ja suudab sellesse sisse elada. Ühesõnaga minu meelest on nagu suurem Waximalist, kui on väga paljud teised lavastajad endale on see nii tohutult oluline. Selles mõttes on temaga väga tore koos töötada. Kui kindlakäeline dirigente selle kunstniku suhtes on või kui palju ta vabadus tähendab, et eks seal on omad igasugused, need kiiksud, et nagu kujunduse suhteliselt nagu mitte ütleme, mis mind ajab naerma. Pool Me oleme vahel karvupidi kokku läinud, on ütleme näiteks sellised probleemid, et milline üks meesterahvas välja peab nägema. Näitlejana see puudutab nagu rohkem kostüümi ja see puudutab rohkem nagu mehi. Me oleme paras paar, sellepärast et ega ma ise olen absoluutselt veendunud, et ma tegelikult tean kõige paremini. Et eks me siis niimodi Nõgenedes nägeledes, aga tegelikult see nüüd liialdus meil on võib-olla mingi karakteriga, meil on olnud, nagu selliseid arutlusi on tavaliselt üks karakter on see, mida mängisin esimest korda, kui me kokku puutusime, siis ma nagu seda veel ei tea, saatnud ja ma nagu tema arvamustega ausalt öeldes absoluutselt ei arvestanud eneselegi nähtavasti märkamata. Järgmisel korral ma hakkasin aru saama, et ta on selge ettekujutus, milline mees, keda tema isegi taastab, välja peab nägema. Ütleme, romanni puhul on selline asi, et me oleme kolm asju koos teinud. Et ühest küljest ma arvan, et me tunneme 11 suhteliselt hästi ja mul on mõnes mõttes nagu arvan, et ta usaldab mind. Jah, aga see vahetpidamatu, selline sinine, sünge kahtlus, selline punane tuluke Mihkel siinses filmist vilgub aeg-ajalt mulle ütleb, et arvestada sellega, inimesed teevad head välja nägema nagunii midagi eriti koledad lagedale. Ja kuna seekord juba kordub ja ma tegelikult ei tea, mis tema sees toimub, kui ta nende ütlustega lagedale tulla. Või on see, et usaldaja kontrolli. Aga ega tegelikult muud asjad ei olegi rasked, rasked on jah, võib-olla see teravdatud tähelepanu, mis tal on enda ja võib-olla ka mõningate oma väga lähedaste sõprade suhtes. Jah. See oli siis lavastuse kunstnik Ann Lumiste ja lõpusõnad loomulikult orkestri proovi lavastajale Roman Baskin-ile. Kuhu sa lähed, Ma tean juba tükk aega tahtnud teha, et kuidas sa siia Narva selle looga jõudsid välja, otsin ühte kirikut, sest lugu on kirjutatud liinidest ta kirikusse tähendab siis ta peab kirikus olema Eestimaale. Ma otsin selle kirikute raamatu. Vaatasin, et niisugune asi on olemas. Aleksandri suurkiriku, Lennart Meri pani talle Aleksandri suurkirikunimeks. Suur kiri. Head nägemist. Et lihtsalt mänguplatsi ja tulime Virumaa muuseumide juhatuse esimehe Ants Leemetsaga, kes on üks tootjatest siia, astusime sisse, vaatasime restaureerimisfaasis, noh, täielik Berliini keskkond, täiesti, et esimene kord, kui sisse astus, mõtlesime ise, on see siin, me teeme seda. Hullumeelne on, ma just ütlesin, et keegi koefitsiendi välja mõtleksid selle raske tee ja ja selle kunstielamuse see vahekord, et kas sellist mõõtu on olemas, tähendab, öeldakse hinna ja kvaliteedi suhe, pikkadee, etenduse, see, et kas on nüüd parlanksi natuke etenduse kasuks, et see on nüüd, aga olles on kõige olulisem, sest inimesed millegist aru Nathan kauge, kuigi, mis on siin Eestimaal kaugel, midagi kaugelt koha mõttes tekkis kahtlus, et kunagi istusid Sillamäele tegisternandata, kas see Ferlandasu siia tõi, aga tuleb välja teid ikese Fellini ja neid oli Kaljuste. Tõnu saatis tervise üldiselt, kui sul midagi juhtub, siis ma tulen, teen ära. Noh, väga palju abistas mind tõeliselt meeletult, toetas mind Erkki-Sven Tüür, Beethoven, lõbus on tema valitud Seitsmenda sümfoonia teine osa ja Anu Tali Paavo Järvi ja jäänu, Tõnu Kaljuste, Eri Klas, Olari Elts ja ma olen nende käest nagunii nippe käinud, käinud piilumas ja proovis käin Tersol kodus peegli harjutas. Ei sinnamaani ma ei ole veel nagu teine kortse dirigeerinud läksid siis nagu silm lõi särama, kes siis pinge hirmsaid otsa või noh, seal sees on nii, et tal on vilets tuju, eks ole, ja ta läheb konflikti, see on ka asi, mis mulle nüüd nii väga ei noh, tead ma ei läheks nendega. Aga no loo lugu, pea peab minema konflikti ja peab norima ja peab minema, sellepärast lisa seal saab nagu sellest etendusest välja, et siis on juba hoopis teine rõõm, ütleme just nimelt teine rõõm, et noh, üks on neis etenduse tegema, et sa oled etendus teenistuses, nad peavad ju ka minu peale kuidagi noh muidu nad muutuvad ise väga kui nad, kui on mingi tõesti geeniusega tegemist, mingi loll kamp, kes üldse millestki aru ei saanud, täitsa pumbum ei ole ju, ei saa ju kumbagi üheselt. Ma ma loodan, et see on nii, et ei saa öelda, et oli kas rumal orkester või oli väga primitiivne dirigent, seal on nagu vastastikune nagu, nagu nagu igas asjas on, kõik on vastastikune. Aga kuidas selle Narva orkestri dirigendiks kaaste sõjas teda me käsitlesime kui kontsertmeistrit, kui konsultanti, ütleme nii, siis ta õpetas neile lood selgeks, ma polemiseerin siin taga ja ma polemiseerin siiamaani Beethoveni selle lõbuga. Tegelikult teine osa läheb kaugemale, et seal on kaks minutit ainult seda kihvti, mida me tahtsime võtta poloogsida, kirjutas neli takti juurde Beethoveni-le. Et selle kirjutas ta juurde veel nii-öelda noh, et oleks lõpetus, aga ei noh, soojus küll, jah. Ta, nende dirigendi, seal, tema probleemid ka ja kõik seal igapäevaorkestri probleemid, ma arvan, nagu siin täna selgus, ERSO käis külas, eks ole, ütles, et see on väga ilusti, kuidas ta, ERSO direktor täna ütles, et üks orkestrantide dirigendile kaua jamada, hakkan sulle veel Järgi mängima? Halvale dirigendile öeldakse nii, niiviisi eriti ei olnud veel, hakkan seal veel käe järgi, mängib seal õudukas öeldud, et täitsa uskumatu, kus ikka panevad plekki, et et selles mõttes nad proovivad provotseerivalt Rovjad ära, mis puust sa oled, mis puust, aga see on ka kõikidel tasemel, see on ju teada. Legendid jo jumala seal Londonis poolikute Viini Filharmoonikute nii välja võivad ära. Et kuskil on see näitlemisest näitlejatega täpselt sama proovivad lavastaja ära. Mängivad lolli, teevad seal, noh, head näitlejad, ööd ega mütsi ei tea kus järvet näiteks üldse küsis alati ju, eks ole, ta, mis siis saab, kui mind? Et kui mu roll välja kärpida niukseid tähendab, provotseerib, vaatab nagu katsub ära, kas sa taipad loost üldse midagi või kas oled üldse siinkohal või mis nad täpselt nii teevad, muusikud ka saame ka, kes ma teeks ka nii. Nonii, Tõnu Kaljuste. Eesti teatris on üldse kummalisi asju juhtumas. Olete kuulnud, et üks lavastaja dirigeerib. Ja meil on muide üks kunstnik, kes käib kahe dirigendi Laulasmaa, Narva vahel käib kogu aeg, eks, niisugune sõelumine, ma olen teada, on ka, et noh, et kui seal dirigentide kestnud ma võin, vabalt võiks minna ja asendada siia muidugi asendajat ei ole tarvis maleva töö täiendavalt, aga te olete esindajad, palun siis nad ka selle orkestri proovi Orte mingil moel ja seal dirigent tuli ükskord draamateatri ees minu juurde ja küsis, et kui ma peaksin lühidamalt seletama, kuidas terrigeerida, kuidas ma õpetaksin, kõige lähevad ja siis ma lihtsalt küsida, kas ta, kas ta nipsu oskab teha nii. Alguses õnnestub, aga siis, siis hakkas tulema, siis ma ühes tempos teha nipsu. Ja siis saime selle kätte ühes tempos Vipsudes ja siis mõtlesin, et nüüd jäta nipsutad tegemine ära. Püüa käega sedasama nipsu teha, ei kuule, aga näed kohad tõsise pesemas. Ja ta sai kohe selgeks, et asi nii, et ma arvan, pole näinud, kuidas ta nüüd see asi läheb, aga aga loodame. Räägitakse, et lood algavad ja lõpevad ühel ajal, nii et see, see on hea märk, see on hea märksõna. Hea märkia. Te lähete äkki orkestriproov vaatama, et tahaks ise ka siis nagu seal käe nagu valgeks saada. Ei, ei, ei, ei, mul on puhkus praegu, ma lihtsalt teised nagu väga palunud muidugi siis, eks ma väga valuvad, siis ma annan ka üht-teist. Võib-olla ma ei hakkagi nagu dirigeerimist rääkima laastamisest kaheksandana, mõningaid mõningaid väiksed näpunäited, eks ju. No tegelikult on see suvi eesti teatris loonud pretsedendi ühelt poolt see, et üks lavastaja võtab kätte ja hakkab dirigeerima, aga teiselt poolt see, et üks dirigent võtab kätte ja hakkab lavastama, siin küll Tõnu Kaljuste, kes on rühmatööd Jaan Tätte näidendiga latern korraldanud ise võib-olla on pisut skeptiline või irooniline, kui ta oma lavastaja rolli analüüsib? Oli etendus, kus ei pidanud ise käega vehkima, ses mõttes oli palju lihtsam enne etendust dirigendiruumi, kus olla ja Narveerida ja see on niisugune tõesti tõesti kerge ja elu, kus ei pea ise laval olema, midagi tegema ja siis pead pärast kummardama minema seal imelik. Aga mõnes mõttes on see nagu ajakirjanduslikult selline tore fakt, mis on kätte mängitud bot, tipplavastaja ja teiselt poolt tippdirigent ja nüüd nad siis vahetavadki neid ameteid ja esimesel kokkupuutel dirigendiks tundus küll nii, et see elukutse nõuab väga sügavat kontsentratsiooni, sest kui Tõnu Kaljuste hakkasin intervjuud andma, siis ta küll kehastus ümber vastavalt laterjana sellisele naiiv romantilisele helikeelele näiv romantilisele süžee-le, aga siiski tema kotkapilk nagu lummas meid ja tundsin ennast nagu selline jänes mao pilgu ees, et koheda mu alla neelab. Pilku ja kontsentratsiooni. Ma ei ole siiski täheldanud eesti lavastajatel, et nemad on tunduvalt Uiedavad hõljuvamas meeleolust peale etendust, aga kõigepealt siis las kõnelda Tõnu Kaljuste oma debüüdist. See on rahvalik jant ühes vaatuses latern Pealkiri. Ja tegelikult on see avalöök ühele uuele nähtusele, nagu seda on Nargen oopera, mida Tõnu Kaljuste tahab asutada naissaarele ja kus siis osanikeks on Guido Kangur ja mõned teisedki tegelased. Teed tööd ei vaatanud, no mitte midagi ei kanna ja mitte midagi ei kuulata, võiks mingi mingit tähelepanu, kõik, kõik nagu hane selga vesi, eks teeb kõik tööd ja siis ei saa midagi muuta. Dirigent olevat kätega juures, teed kõik tempot ajal, kõige, kes kõik on õige. Aga noh, siin on täitsa lootusetult täitsa. Aga kuidas selle allumisega on, kui orkestrantide näitlejaid võrrelda nende sedasama? See on absoluutselt sama, sellepärast et inimestel on ikka tohutult palju oma mõtteid, siis on see aeg tarvis kokku leppida seal kõik need kõikide mõtlevad, nagu saab vormida ja et igaüks tunneb, et et see, mis teostub, on tema mõte. Ja siis on kõik korras. Ja see mul muidugi õnnestus. Haruldaselt. Dirigente on siin diktaatoriteks nimetatud ja teid vist juba nagu ajalehte läks nimetanud, on. Ei, minule meeldib väga, kui kutsutakse, nii. Ja nüüd muidugi tänase Edgolivus, ma tundsin tõesti juba esimesest päevast korralikku diktaator elavad, mitmed inimesed käisid juba, ütleme, on varem olnud kolme meetri kauguselt, aga nüüd 10 meetri kauguselt umbes läks minust mööda. Kas see näitemäng on sümfoonia mõõta või mis heliteose vasta, talle võiks anda? Ta on niisugust mõõtu, et me tegime nii palju proove nagu tavaliselt sümfooniakontserdiga heast, üks nädal proovisime ja siis mõtlesime, et aga nüüd kontserte on veidi rohkem, tähendab etega, muidu on paar korda Tallinn, Tartu, Pärnu ja siis on kõik, aga nüüd siin siin me istume nüüd Laulasmaal kuu lõpuni ja seda etendama, räägime nüüd siis sellest. Sellest saarest, kuhu te tahate minna, et see unistuste saare unistused, kui, kui kaugel see praegu on? No teate, ajaloos on neid tsaari unistusi paljudel eludel ja kirjanikel olnud oma saari on hästi palju loodud, teoseid on saanud lihtsalt nii palju, et kuskil peab need ette kandma. Ja järgmine hoop eksamis mete Kanemon, Haydeni tühi saar või asustamata saar, mis räägib just sellest, kuidas abielupaar läks pulmareisile, naisel hakkas halb mees, vis selle peale naise puhkama ja siis mereröövlid varastasid mehed ära ja naised üksinda saarel sellest malates on, kutsutakse seda saart naissaareks. Vaat sellest on ooperi ja siis naised hakkavad omakeskis elama seal ja hakkad mehi vihkama pikapeale, sest nad ei teadnud, seal oli tegelikult viisid, nad arvasid lihtsalt mehed halvad. Vot see on üks näide, eksime muusika leidutajatuurist Hayden ooperi puhul. See muidugi, et Hayden prohvetlikult ette nägi, et nad meil naissaarel tuleb, see on muidugi, see on sündmus muidugi edaspidigi, kõik need järgmised ooperis kõik seotud sügavalt sele aega ja aga et inimesed muidugi harjuks sellega, et me oleme mereriik ja Tallinna mere ääres ja paadiga võiks ikkagi ukse juures olla väike baarikene, saaks sõita kuhugile. Selles suhtes me tahame nagu kõvasti kaasa aidata, aga Jaan Tätte, et see näitemäng sai tellitud saare peale mängida ja see oli mõeldud lihtsalt ei jõudnud sel aastal laevaliiklus käima panna veel, eks, järgmine aasta püüame uuesti ja mis talle veel Hectori antud altaril tingimusi, ma viisin talle hästi palju materjali Naissaarest elust ja kõike muud, et lihtsalt elasele saada ilma sisse. No ta juhuslikult ise elab ka saare peal palju, nii et talle on üks armas minule teine saar, armas ja eks ole ühtemoodi need asjad mõlemal saarel on üks tohutu mõlemal toodud sääski, aga sellest tegelaste krintetist, kas keegi oli teile eriti südamelähedane? Kõik muidugi, see on niivõrd haruldane seltskond ja nad tohutusega kui inimestena sobivad sellesse rolli kõiki. Nii et oli hästi vähemalt alles muuta. Ma pidin lihtsalt niisuguse kõla kõlaga tegema tööd veel, töö on kõvasti ees muidugi lihtsalt eesti keele sisemised rütmid ja kõik need lause konsonandid, väljendused, meie eesti keel on muide väga ilus. Kõik see, kuidas meie sisemised rütmid meiegi keeles kõlama saada, et tal oleks kõik see homogeene balanss, selle tegevuse ja kõla vahel. Sellega ma töötasin meeletult, ütleme praegu esietenduseks, mõtlesime nagu mingisuguse algstaadiumisse, aga magna arenema nüüd ütleme, selle 10 etendused on toast tekkinud kuulates mulle tundub, et see on tehtud üks suur viga, et Tõnu Kaljuste ikkagi võiks ju ise seal laval olla, et ta nagu ei ma päris esietendus, muidugi oli meil juba ära jaanilaupäeval ja me lugesime jaanilaupäeval kahe jaaninäidendid. Jaan Tätte laterjotenali, Jaan Krossi Vastutuulelaev näitlejad, seesama seltskond luges kaks näidendit ja seal. Ma lugesin Remarke, ütleme, et rämarkide lugemine tähendab, mina, ma ei tea, mille pärast teatrist on välja jäänud. Aga peaks olema, sest sellepärast, et see annab ikka õige õige tunde sisse, sest me peaksime ikka tagasi minema, seal alge, juurded, remarki austada, sest muusikas on ju kõik selge, eks kiiremini. Vähemalt kõik on kirjas ja kõik tehakse nii nagu hiiresõnal. Näitlejanna töö, vaata üldse Remarke. Ja sellepärast ma ütlen, peaks mingi periood olema näide kunstis, kus lihtsalt üks kindel inimene loeb Remarke vahepeal, et oleks mingisugust kaost seal teatris. Praegu püüame lihtsalt seda teatris, nagu öeldakse, normaliseerida sellega pidevalt täiendama, ennast nägema nagu lahtiste silmadega seda, kuhu oleme tegelikult jõudnud oma teatriga. Kuhu me oleme jõudnud remarki lugemalt, selles mõttes oleme jõudnud sinnamaani, aga kas need laululised momendid olid sisse kirjutatud, Velisasite teie rollis on kaks laulu juurde, ma vaatasin, et Aliult lööri laul oli ja siis ma vaatasin, et see võiks olla perelaule, et iga pere eesti rahvas laulurahvas, et iga pereliige nagu loomulikult laulab ja tähendab papale niisugune lühem laul ja siis mammale veidi pikem ja siis löörile pikem, laulad üks, viis, mis, noh, eriti hästi kohe meelde jää. Sellega oli tükk tegemist, et kõik sellega paika saada. Põhiliselt muidugi aja võttiski laulu õppimine. Nonii Nargen Opera esitleb Jaan Tätte rahvalikku janti, ooper, jant, kuidas need kokku sobivad? Enne sa kasutasid teisena Jaan Tätte näidend niimoodi siivsemalt ja mina kohtusin väga teatriteadlike inimestega, kes veel lavastust nägemata olid pisut hämmeldunud, et miks pannakse külge niisugune silt nagu jant, et see justkui oleks midagi alavääristavat. Aga kui seda lugu, mis on tegelikult niisugune väikene ka ajaliselt lühike ja ja no ütleme, et üsna pretensioonitu, aga minu jaoks siiski mitte ilma teise plaanita. Kui seda vaadata, siis saab aru, mis ei, ainult tähendab, et ta tõesti kuidagi kas siis parodeerib või, või kasutabki seda naivistlik kulaadi, nagu sa just tabavalt ütlesid, ütlesin või sain, kasutasid naivistlik, rahvuslik helikeel või kuidas see väljend seal parajasti kõlas? Mida kirjutati, ütleme, mõned hääd ajad tagasi, aga ta ei ole ka päris üks ühenevaid, et niisugune koomika distants on ju tugevasti juures sellel lavastusel kõigil osa täitmisel. Ja samas muidugi see lugu ise mõnes mõttes on üsna Tättelikuma paradoksi tega ja inimese nägemisega, ütleme siis eriti jälle naisterahvanägemisega. Ja nagu siis välja kuulutatud tegemist rühma tööga ja loomulikult naudid iga hetke, kui laval on Evelin Pang või Ülle Kaljuste või Guido Kangur ja kui kuidagimoodi jõuavad lavale ka Taavi Teplenkov ja Priit Võigemast, kuidas nad jõuavad, seda praegu ei, avaksin vaataja huvides ja kui ümbruskond on siis Laulasmaa rand, niiet seda Merdki on tunda ja kuulda, kui on võib-olla tuulisem ilm ja vaataja vaatab sinna rannaalusesse metsa tekst ise räägib sellest, kuidas üks noor tüdruk on justkui saarel kinni, justkui näkineid seal ootab ja peibutab kosilasi. Ja loomulikult, kui seda kõike mängitakse saarel, siis on see saarepaiga vaim seda kõike toetamas ja tõesti selle üksilduse või eraldatuse tunne tuleb väga jõuliselt välja praegu pidisesse lavapilt, meid nagu sinna saare õhustiku viima ja see oli väga harmooniliselt sulatatud sinna männimetsa alla heinapallide ja, ja juhtidega oli ehitatud, see maailm, kunstnik nagu juba sai öeldud, oli ainult lumiste. Aga noh, üks, mis mind nii kohutavalt siiski segas, oli see rahalõhnaline Spaahotellikompleks, mis meil seal kõrval oli. Muidugi tegelikult on ju tore, saad nii kiiresti Tallinna lähedalt kohe vupsti sinna sõita. Aga kui seal enne seda on need lõputud õllelauad lõputult rahulolevate kaaskodanikega, siis, siis järsku tekkis minu jaoks mingisugune kõks või, või noh, maailm läks nagu natuke paigast ära, et see jant sai kuidagi nagu veidi iroonilise alguse. Jah, võib-olla kui naissaarel seda kõike mängida, siis naivism tuleb ehk tugevamalt välja, praegu oli sellel asjal üks teine sõna, aga ma ei taha seda sõna praegu öelda. Aga mõelgem positiivselt, võib-olla andisse ümbrus hoopis ühe teise plaani juurde, sest mõnes mõttes haakus ta Tätte näidendi sõnumiga ja pakkus ka ühe tegelasega, keda Taavi Teplenkov seal väga värvikalt mängib. Ja see teema kas orjata raha või säilitada unistused, sellega on Tätte meil varemgi tegelenud eriteeristumises peateega kaks momenti, kus Tätte suutis mind üllatada, selles pealtnäha väga lihtsakoelise see andis, ega ma ei kavatse neid ümber jutustada, hoidku selle eest, aga sa mõtled üks pool näitemängu, et sa tead, kuidas jant lõppeb, Läheb happy endiga, nii kui mullu ja poiss tegi ja siis võtab see käte kätte ja teeb ühe väga elegantse täispöörde. Ja ei lähe teps mitte nii. Minu jaoks oli väga sümpaatne selle nii näidendi kui lavastuse finaal, mis oli siis Evelin pangi välja mängida ja laulda. Ja see justkui pööras ka Tättele omaselt kuidagi selle maailma pahupidi, sest kui tütarlapsest sirgub naine, siis rahva retsem variant on ju mõelda seda, et ta nüüd oma naiivsed unistused matab maha ja võib-olla hakkab pragmaatikuks või leiab niisuguse kasuliku elu õnne. Aga seekord valis see huvitava nimega tegelane löör, hoopis teise tee tuli välja, nii et eluküpsus võib-olla hoopis selles, et sa suudad säilitada unistused. See on meie ajas ja võib-olla ka selles ümbruses niisugune väga paradoksaalne mitmetähenduslik ja minu jaoks lausa liigutav lõpplahendus sellele jandile. No kallis kuulaja, sa pead nüüd ise kontrollima minema, kuidas selle looga täpselt on. Mina praegu siia kahel käel alla ei kirjuta sellele, mida Pille-Riin Purje. Aga meil on siin demokraatia, meil siin diktaatoreid ei ole, nii et laseme kohe kõigil rääkida, mida nemad arvavad. Aga kuulajale teadmiseks seda, et, et need mängukorrad on nüüd kohe varsti seal Laulasmaal jälle tulekul. Järgmisel nädalal mängitakse seda päev päeva järel kuni juuli lõpuni ja viimane etendus on esimesel augustil ja orkestriproov, millest sai saate alguses kõneldud seegi jääb juulikuus ja ka augustis Narva Aleksandri kirikurepertuaari ja mängitakse teda ikka nädalavahetused ja mõnel päeval laupäeviti on isegi kaks etendus, nii et päevane ja õhtune võimalik valida siis kas väike ja kompaktne jandikene koos romantiliste tundeavaldustega või teine moment kontrollida, kuidas siis kaose ja korra vahekord on ja panna proovile siis oma diktaatori või demokraadi instinktid. Aga täna aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje maris Johannes. Järgmine kord, kui hästi läheb, sõidame juba mustlaslaagriga taevasse.