Viimase telgi all vibude pea viimased hobused hoitavad sõjavankrid alluvana ja paljon suid. Georgi tao lõkkesse, Buy. Vankrist on kadunud ahistusi Alt, suurepärast käib tihti kiri. Telkide hämaras kadestab muid Georgi Georgi tooboy. Tartus Emajõe suveteatris on täies hoos vaga pundi suvi. Sellise nime on nemad andnud oma suvehooajale kes sisse väga Bond on seal Emajõe suveteatris Tauli Nipernaadi nägu ja nüüd on ta mustlaste ja mustlaslaagri nägu. Täna räägimegi mustlaslaagrist stuudios Pille-Riin Purje maris Johannes ja sekka vahele ka esietendusjärgseid, intervjuusid lavastaja ja peaosalisega. Eesti eduühiskonna jaoks on vaga pundlus üldse üks selline kahtlane mõiste. Ja ega ju seda väga ei respekteerida, sellepärast et see vaga punud ja luuser, need on üsna lähedased tegelased meie jaoks täna ja võib-olla eesti kirjanduse kõige vaga pundlikum kuju ongi tõesti Nipernaadi ja Nipernaadi-ist muslasteni. See on ju üsna loogiline. D kui Nipernaadi on ikkagi südamekangelane või selgeks loetud või läbimõeldud tegelane eesti kirjandusest, siis mustlased on need, kes tekitavad eksootilist uudishimu või teatud kõhedust, kellele siis kuidas, kui etnoloogi pilguga sa ühele või teisele nähtusele siis kavatsed just läheneda. Räägime siis sellest mustlaslaagrist, mille lavastas Andres Noormets ja tema kirjutatud on ju ka tekst, aga tekstil teinegi autor Maksim. Ja see mustlaslaager läheb taevasse 40 aastaste jaoks ja vanemate jaoks tähendab seega ühte väga dramaatilist armastusfilmi. Kuskilt kujunemisajast Pillerin sinu käest ma tahaksingi seda vaga pundi jutu lõpetades küsida seda, et kui nüüd võrrelda Nipernaadit ja võrrelda Ta mustlaslaagrit siis. Kus sa ennast paremini tundsid võrrelda, neid kindlasti annab, kas või selles mõttes, et nad, et ju mõnes suhtes on ühele ja samale peaosatäitjale ka üles ehitatud, et Hannes Kaljujärv, kes mängis Nipernaadit nüüd siin mustlase Sobaari osas nagu tulekski sealt Nipernaadi rollist, et tuleks juba resigneerununa juba sügisesse astununa ja öeldakse ju algusest peale, et tal on surma märk otsa ees sellel Sobaaril siis ja et ta on oma lennuvõime ära kaotanud või kuidas olid need Lorca luuletustele tuginevad kujundit seal lavastuse tekstis. Aga samas on keeruline võrrelda neid kahte asja, sest Nipernaadi ühelt poolt tõesti on teada-tuntud lugu, raamat, loetud, film, nähtud, ise kaasa kujutletud ja niisugune jälgitav lugu läbi selle Nipernaadi aasta ringi oli ju taga Priit Pedajase lavastuses. Aga see mustlaste lugu, mida Andres Noormets on loonud, on rohkem niisugune pressioon või seisund, kus hakata süžeed jahtima, võib-olla ei olegi õige tegu. Aga noh, alguses niimoodi tuled mingi sellise ootusega vist rikutud tavavaataja ootusega, et et sulle hakatakse seda lugu pajatama ja siis läheb natuke aega, et häälestada ennast selle meeleolu või seisundi vastuvõtmisele. Et tõesti vaadata neid tuleleeke ja vaadata mustlaste laulu ja tantsu. Ma mõtlesin ka sellele, et Noormetsalavastuste puhul on varem ka olnud, nii et nad jäävad tagantjärele kummitama ja mõtled hiljem nad võib-olla huvitavamaks, kui seal kohapeal tundsid ja nüüd ka juba, kui ma kodus kuulasin sellelt värskelt heliplaadilt neid mustlaslaule, siis mulle tundus, et mul oli ikka väga tore seal sumedal suveõhtul seal Jaama tänavateatri ajaloolises pargis istuda. Aga kohapeal ma päris täpselt sellele lainele võib olla, igal hetkel ei saanud. Neid laule kuuleme täna meiegi siin aga enne veel kõneleme lavastaja Andres Noormetsaga. Just on lõppenud, esietendus on imeilus, sume suveöö. Ja rahvas valmistub esietendusjärgseks peoks. Maksim Gorki ka, kuidas siis ka suhe on? Normaalne mangorkit mänginud ta mulle sümpaatne inimene ja sellepärast ongi väga hästi, kuidas saab kokku, põimisin selle mustlaste laasi ja räägi natukene. Kuna Tinn kutsus mind tegema tüki mustlasi, laager läheb taevasse ja ta oli selle jõudnud ka välja kuulutada juba niimoodi. Et see mustlaslaager läheb tal taevasse, siis ma pidin tegema, mustlaslaager läheb taevasse. Kuna mustlaslaager läheb taevasse lattiano filmis, aga mitte korkis, siis ma vaatasin kõigepealt selle kino ära, ma vist ei olnud teda ikka ennem näinud, aga võib-olla olin ka, vähemalt ma seda tervenisti küll ei mäleta. Ega ma ei osanud temaga küll midagi teha, sellepärast et löönud mingit pilti kohe alguses silma ette, ma ei olnud talle veel jah-sõna öelnud. Aga siis järsku lõi niisuguse asja silma, et, et see on ju õues, tähendab, ma võin tuld teha, palju ma tahan. Ja vot siis hakkas mul niimoodi üks asi jooksma. Tegelikult oli algne idee isegi täitsa selline kujundus olekski, ainult tuli saaksid joosta, kus vaja, ütleme, tulejooned näiteks uued ruumid ainult tulega, kõik selle asja loomulikult siin pargis seda teha ei saa ja esiteks ei lubata ja kallis, võimatu ja nii edasi, aga vähemalt see pani mingisuguse asja tööle. Sest mustlastega mul mingisugust erilist sidet pole kunagi olnud, välja arvatud see, et et meie koolis oli üks mustlaspoiss, kus ma õppisin ja mina teda kartsin sest kunagi ei teadnud, mis ta teeb päris täpselt. Et mis ta mõtleb, niisuguse etteaimamatu asi ja mul on kogu aeg, mustlaste suhtes on niisugune tunne, et parem kõrvale hoida, sest see on midagi sellist, mis on, seda ei oska haarata. Aga siis, kui mul leegid nagu silmist läbi kõndisid, siis mingisugune asi hakkas nagu kujunema. Ma hakkasin teda üles ehitama niimoodi selle järgi, kuidas, nagu tegelased said paika. Kuni lõpuni olid veel lahti, tähendab, et siin luule ei saanud, luule oleks olnud Isergil ja seal oli veel teistmoodi, kuni lõpuks oli see tegelaste Rida paigas. Suures osas tänud vinni abile. Ja, ja siis ma julgesin seda alles kirjutama hakata. Aga seda siis oli juba lihtne teha nagu aga kuna noh, ma olen Lorca fänn ka kõva mulle kogu aeg metsikult meeldinud ja ta muslastest nii häid luuletusi siis noh, siin selle teksti sees on mitte niivõrd noh, ütleme, Lorca luuletus, millega ta lõpeb ja üks Lorta luuletus, mille sõnadega ta algab see mustlaste linn ja need asjad, mustlaste linn ise enesest juba noh, ei ole niisugust asja olemas, ma olen võtnud neid kujundeid, niisugust kujundi poeetika tähendab küllalt palju ja samamoodi mustlasmuinasjutud, mis oli selles suhtes abiks, et saada aru üldse, kuidas nad nagu mõtlevad või või, või kellega nad ennast suhtestuvad ja nii edasi, et sealt ma lihtsalt ei kirjutanud midagi maha, vaid vaid õppisin nende nagu noh, elutunnetust korkitan siin muidugi oluliselt rohkem kui filmis, sest filmis peaaegu korki teksti pole alles jäänud. Filmis palusin oma oma nooremal tütrel dialoogi välja kirjutada, et saada aru, millest see koosneb, seal peab ütlema, et nendega Polnud midagi teha, sest see on kino. Absoluutselt. Aga muidu sa ei taju seda, kui ta kirjapildis nagu ees ei ole seal täiesti kummaline, kuidas ikkagi need, need asjad on erinevad. Aga samas, no muidugi on. Lotjanu võttis armastuse loo korkilt, eks korki on see muidugi olemas, aga absoluutselt ju teistmoodi kirjutatud, seal on osa Barr, viiuldaja ja ta läheb, saab oma kurbuse viiulisse, mängib paremini kui ei kunagi ennem siis kui tal just kõige suurem armuvalu on ja nii edasi. Film on teistmoodi tehtud, aga filmis hästi palju tegelasi. Mulle meeldis ja mulle meeldib üldse endale teha ja meelt kui vaadatud, kui saab teha õues hammerliku suhtumisega. Sest ta tegelikult on küllalt väikese saali lugu, meil siin toimub suure maa peal. Ja see mulle jälle meeldib hästi. Et niisugune teater on see, mis mulle. Jah, sedasi ma teda siis üles ehitasin. Valgete maailm nagu eksisteeriks, mis on nagu kindel struktuur kus need asjad põrkavad kokku need kaks maailma ja seal kõrval tegelikult see sobarri lugu, mis, mis läheb oma loogilise ja üleva lõpuni. Rääkisin palju, Janet segas. Aga see metsik maailm sa ise ilusasti tunnistasid, et sa nagu pelgasid seda mustlase elu, et kuidas seda mustlast mängima panna, kas eestlase jaoks on see selline kerge või raske? Mina ütlesin kohe, et me ei hakka mustlasi mängima, aga nii palju, kui siin on nagu tulnud ühte või teist niisugust nagu aktsenti. No see on see, kuidas inimestel orgaaniliselt nagu arenes asi, ma ühtegi neid asju ei tõuganud ära isegi nendel tekkisid mingisugust aktsendid seal juurde niisugused alla, sest meie kõige lähedasemad ongi vene mustlased seal näiteks Need laulud on ka tegelikult vene mustlaste laulud. Aga kuna Claudia oli ka siin ja meil oli täiesti nii-öelda otsene kokkupuude niisuguse adekvaatse inimesega, kes on ju selle kultuuriga tegelenud mustlaste juures õppimaski käinud, Moskvas tunneb ka keelt ja neid laule, tantse, siis noh, selles suhtes oli väga hea kindel tunne, et me ei ole eksinud asjade vastu, mille vastu teinekord väga lihtne eksida, aga ma võin öelda kindlalt, et meil neid asja sees ei ole. Me tegelikult ei eksi nende folkloorist, et asjade vastu. Aga samas me ei ole püüdnud hakata imiteerima, nagu mustlassest siin on, ma olen kuulnud, et öeldakse, et noh, tahaks, et oleks rohkem kirge, aga kirge on täpselt nii palju, kui ongi nii-öelda Eesti mustlaste ma ei ole seda tahtnud, sest see on niisugune värvimine või koloriidi värvimine, koloriidi otsimine, aga seen on sedasi. No kas nüüd selle töö käigus on sinu suhtumine muslastesse kuidagi muutunud? Ei ole, tähendab, ega ma nendest halvasti suhtunud? Ma ei tea, ma arvan, ikka pelgan niimoodi natuke. Aga see on pigem vastupidi, et nendel ongi sees niisugused asjad, mis sellisena valge inimene ei mõtle niimoodi, nagu nemad mõtlevad. See on väga huvitav maailm, tegelikult ma olen seda tundma pinud, aga see ei tähenda, et ma olen ta enda jaoks kodustanud. Ja ega ma ei julgeks, pärisestik ei julge. Ma elasin selles suures ülikooli ühiselamus ja, ja David möödusin mustlaste maja tee peal ja siis üks päev minnes väike mustlastüdruk istus ja seal ta seisis selle, selle pealseks läikiv seelik oli seljas, ütles tere. Saan aru, et väga meeldiv oli, ütles mulle mulle tere oma õue selle ukse peal ja ütles, et vaat see oli küll nüüd kuidagi, ma naersin peale seda tükk aega, vot siis ma saan küll aru, et ikka mingisugune asi ikka nagu toimunud gaasis. Nii ma olen siis ilus. Kõik ütlevad nii. Ütlevad ma, olen ilus nagu ema pilt. Nii temaga sarnane. Räägime täna mustlaslaagrist, mis läheb taevasse Emajõe suveteatris. Kui mustlaslaagri peale mõelda, siis minul on see, mis esimesena meelde tuleb, ikkagi mida tegid Claudia Ševtšenko ja tema partnerid ja olgu nad siin õigluse huvides ka üles loetud. Mustlased linnasid, mängisid Helen Hansberg, Galina karmaasina ja Inga Salurand. Ja sedapuhku mängisid nad mehed nurka. Ja võib-olla oli neil selles mõttes ka kergem, et nad nagu toetusi, et mitte öelda stereotüübi-le, siis arheotüübile. Et nad vastasid täielikult minu ettekujutusele mustlasja siin tekkis nagu mingisugune vastuolu siis meestega, kes pidid oma juttu ja tekstiga nagu viima edasi seda lugu lugu nagu ei jooksnud ja ma ei saanud aru, miks need tüdrukud siis nüüd ära läksid, miks nad nagu enam edasi ei ole ja seda laania jõudu ja energiat, kuid meieni ei paista, nii et, et selles suhtes ma jäin nagu jah, rohkem vaatamas seda silmailu, mis mulle pakuti. Tundus, et need tekstid, mida ju väga palju ei olnudki, aga, aga mis võib-olla oleks pidanud olema teatud sõlmpunktid või Fanha nagu edasi järgmise võtme, et need jäid nagu segaseks ja seetõttu jäi ka segaseks üldse see pealinn ühelt poolt Hannes Kaljujärve mängitud paar, kes ta siis on hulkur? Vabaduse kuulutaja omamoodi Robin Huud aga põgusate tulekute olekutega ta ei jõudnud minuni ja samas kui toimusid dramaatilised hetked, et tema isa otsustas ta üles anda ja ta ise, kes ta oma armastusest nagu jagu ei saanud ja otsustas selle kõik nagu, kas me võime seda ära rääkida. Kes nagu mingil määral oma armastusele alla jäi, siis käitus kuidagi ootamatult, ei taha praegu rääkida ära, kuidas siis see lugu lõpeb kõik, et need jäin tunduvalt nagu napimaks või pinnapealsemaks, et nemad olid mulle nagu sellised võõrad inimesed, seal. Need, mustlasnaised ja need tüdrukud, neid ma juba nagu tundsin mingist oma eelmisest elust. Huvitav, et sa ütlesid nüüd märksõna Robinho kui Kaljo järve puhul mina ütlengi Rummu Jüri hobusevargus oli seal ju väga tähtis ja helikujunduses oli efektseid hobuse hirnatusi ja Rummu Jüri on Kaljo järvel juba ühe filmirollid, seal on mängitud. Aga selles mõttes on õige, et see roll Sobaari roll mõnes mõttes on ju üsna keeruline, et ta peab olema sordiini all nagu ka Claudia Septšenkorada, tema armsam. Aga noh, ühelt poolt sa ütlesid, et need naised on juba tuttavad teistpidi ju Claudia Ševtšenko sellises rollis, kus on siis laulu ja tantsu juurde ka dramaatiline pool või ikkagi kuivõrd seda nüüd draamalavastuseks üldse nimetada, seda nimetatakse vist muusikaliseks lavastuseks ka, kuigi ta ei ole ju muusikal ka mingil juhul tavatähenduses. Et sellises kontekstis ei ole Claudia Ševtšenko nähtud ja selles mõttes oli tal võib-olla see eelisse värskuse võlu, et ühelt poolt see mustlaslik ehedus ja teiselt poolt ta mõjus ikkagi tõesti niisuguse saladusena või mõistatusena rääkisid siin meestest ja naistest siis nagu Emajõe suveteatri Nipernaadi lavastuses on väga osavalt liidetud see muusikapool ja väga orgaaniliselt mängu. Siis oli kaunimate vennaskond see, kes elavat muusikat meile tegi. Nüüd oli see lindpriid siis teatavasti koosseisus Indrek Kalda, Toomas Lunge ja Jaan Sööt. Ja need väikesed aktsendid, mis nemad nüüd juurde andsid oma kohalolekut, kui ka just nende samade neidudega koos kulgedes ja pilli mängides. Ja 11 oli üpris äratundmatuks kremeeritud. Et need olid minu jaoks küll väga toredad ja mulle väga meeldis. Ta oli antud üks minu jaoks üks lindpriide mõjusamaid laule ka selles lavastuses just Indrek kaldale, et see lavastus temaga lõpes kuulame. Mida arvab oma debüütrollist teatrilaval Claudia Ševtšenko? Ei, ma sünnindika, mustlane ei ole, aga mustuseks saamine on täiesti juhuslik. Et ma õppisin 80.-te alguses Pedagoogikaülikoolis esimesel kursusel, Me lavastasin Puškini poeemi mustlased õppisi näitejuhtimist ja sealt oli nagu esimene kokkupuude üldse musta skulptuuriga ja kui teed ühte rolli, sest sa süvened sellesse, on teada muusikat ja tantsu ja keelt ja kombeid ja kultuuri ja ja see oli nii huvitav, et ma läksin sinna nii sügav, mitte sisse ja jõudsin oma otsaga Moskvasse välja. Ja käisin kahe aasta jooksul õpe õppimas ühe vana mustlasnaise juures, tantsu. Ja raamatukogust saadeti meile sellise fotolindi peal raamatuid mustes keelest ja aga hiljem selgus, neil on nii palju dialekte, et nad ei saa omavahel ka üldse aru, et kui nüüd need erinevatest maakondadest olnud Venemaa kokku saavad, nad räägivad vene keelt, aga omavahel räägivad nad oma dialektides. Ja nii ta hakkas ja siis me tegime sellest mustes ansambel romaane, oli sealt edasi, tulid meile ansamblisse Moskvast artistid ja kolm aastat tegime Moskva kõige paremate artistidega, laulsime erinevalt Maantee mustes laule ja tantsime vene mustlastantse. Aga no Hispaania peale ma ei mõelnud üldse nii et no 90. kukkus mu teele siis flamenko läbi selle vene musta skulptuuri saime nagu selle järgmise kultuuriga kokku. Kui te nüüd võrdlete flamenco ja, ja siis seda mustlaskultuuri, et mis te, mis te kostate, nad omad tundelt on sarnased, sest on flamenko on tegelikult erinevate rahvaste kultuuride, miks aga vene mustlane ehe vene mustlane ja vene mustlastants on, ta on rõõmsana lihtsakoelisem aga flamenko on palju sügavam ja palju raskem ja need rütmid on palju raskemad ja ka tunnetus on nagu sama see alge. Kuidas selle algeni nagu jõudu, et kui teie sattusite selle päris mustusega kokku, et kuidas see kontakt nagu tekib, kas ta, kas ta vaatas teie poolega kuidagi natuke ülbelt või tõrkega? Minul on läinud kuidagi väga hästi, mind on võetud väga avalises vastu, tegelikult mustlane ei lase endale ligi ja ta ei anna välja. Kultuur jäi tantsu ju mitte midagi, et näiteks kui ma Moskvas käisin selle õpetaja juures, siis ta kõigepealt vaatas, et kes ma olen, ta kästi sügavalt, vaatasime silma, ta ei öelnud mitte midagi. Tee paar liigutust, siis natukene seal tantsisin ja ütles, et hea küll, silma hakkan õpetama, ükskõik kus maal ma olen erinevate mustlastega kokku saanud, nad on meil tõesti uskumatult hästi vastu võtnud sinuni mustlaste konverents oli Tallinnas juba seal konverentsil, ma laulsin mustlaskeelse laulu a cappella ja kõigepealt ütlesin neile, et ma ei ole mustlane. Aga ma tegelen selle kultuuriga. Pärast seda laulu laulmist olid mustlased, minu arvates ei ole võimalik, sa oled kindlasti mustele neispaaniat näiteks esimene õpetaja oli mul ka hispaania mustlane ta arvaski, siis ma olen kindlasti kuskilt sealt Hispaaniast, ei mingi eestlane tegi, et ma olen ytle präinlane peab olema natuke temperamentsem, veri tingis. Sest noh, ta on ju tunnete tants ja tunnete laul ja see tekst on ju ka tundeid täis, et meil on kõigis need tunded sees olemas, ainult peab see leidmas, et seest selle tunde üles. Isegi huvitavam kui teise rahvuse inimene teeb kas mustast või üldse mingit teist rahvust, ta paneb enda isiksusega sinna juurde oma kultuurid ja ja see on palju huvitavam. Kuidas ta siia sellesse mustlaslaagrisse sattusite ja kuidas te siin ennast tunnete? Siin ma tunnen ennast küll väga hästi, sest see laager on mind väga hoidnud ja väga aidanud. Sest noh, ega mina ju mingi näitleja ei ole ju. Ja Andres Noormets kutsus mind lavastaja mind ja muidugi ma algul ei tahtnud kohe Yadena öelda. Ta veenis mind, et ma ei saa ilma sinuta tehtud seda. Ja siis ma ütlesin, hea küll, proovime siis, et kui tema mind usaldab tööle, et siis ju siis me kuidagi hakkama saame. Kas see rull nagu erines mingil määral sellest, kui lihtsalt seda oma tantsu tantsida, mis juba jutustab mingit lugu? No Prantsusmaa nagu rolli ei loo tegelikult ma tantsus tantsin oma emotsioone. Ja siin ma tegelikult on läbi selle teksti ikkagi lõin rolli. Ma ei tea, kui palju see välja paistis, välja tuli, aga natuke ikka teistmoodi, aga partnerite kohta, mis te kostate super superhead. Ja kogu see, see näiteseltskond ikka nii ilusti nad õppisid ju kõik need mustad keelsed laulud ära kõik mustlaskeeles originaalkeeles, kõik need tantsud ja meil oli ju nii vähe aega, praktiliselt kolme nädalaga tegime kõik asjad ära. Nii positiivsed ja nii innukalt hommikust õhtuni proovid jäänud. Müstiline tõesti tänan loojat, et ma siia siia sain. Mind võeti nagu selle mustlasmaailmaga tegeleda. Mismoodi see teie mõtteviisis see vabaduse ja armastuse vaekausil on ja kas see vabadus saab kuidagi teistmoodi väärtuse, nagu sellega, palun, või? No ma arvan, et vabadus on ju igal inimesel seesmine vabadus, et eks vabadus on ju sellest mustlast seal täpselt seesama, mis meis kõigis oleneb, kuidas ise selle lahti endale mõtlen. Aga Ma arvan, et ma olen läbi selle kultuuriga tegelemise suutnud palju rohkem iseendaks saada. Julgeda olla see, kes ma olen. Et mitte nii et ma olen nii nagu teistele meeldib. Ma olengi selline, ma olen Claudia teistele mitte sellega haige tehes, eks ju. Et aga niisugune Mullen Mina olen alati väga skeptiline olnud juhtudel, kui professionaalsel laval ei ole näitleja, kes on seda ametit õppinud ja kuidagi nagu ei viitsi neid tema arenguid ja, ja esimesi näitleja tundmusi kaasa elada ja seetõttu Ka pisut skeptiline pärast seda, kui ma sain teada, et Claudia Ševtšenko on mängida selle lavastuse saatuse naise roll ja mõtlesin ka sellele, et jah, et ta küll tantsib efektselt ja, ja laulabki, aga et lõikasin, ansamblisse sulandub ja et noh, et võib-olla siiski ongi ainult need seelikud ja Kilinat kulinaid ja narmad peale selle veel kena näolapp, pea, kena füüsis, see, mis on tema plusspunkte, mis ma seda naisena ikka seal nii väga vahtima lähen, et selleks peab võib-olla pisut teisest soost ja teiste huvidega olema, aga see temperament, et mis Claudia Ševtšenko puhul välja lõi, see oli ikkagi hästi nauditav. Ta ju ei ole mustlane, nagu ta ise tunnistab, aga see kirg, mis just võib-olla mehi vaadates puudu jäi, olid ikka sellised eesti talutaadid rohkem, siis see kirg oli seal täiesti olemas, silm säras ja, ja seda mänguri indu oli temas väga palju, seal ei olnud sellist noort armastajat, vaid seal oli ikka selline tulega mängija riski ja selline härjataltsutaja hing, mis sealt nagu välja paiskus ja tema puhul oli siis ka nagu väga tunda siiski selle maailmaohtlikkus, kust ta tuleb. Selle ta suutis mulle nagu järjekordselt selgeks teha ja jumal hoia, mida siis veel tahta. Nii et võib-olla juba läksin nagu isegi teatrilainelt ära ja hakkasin nagu etnoloogia huvi ilmutama. Ja nagu ikka, saab. Kus te saatusetükkide puhul endamisi arutatud, et kas tohib ära rääkida, ütleme küll, et siin lugu on vähe, aga et kas lugu ära rääkida siis ainult selle ühe märksõna ma võin öelda, et eks ta ikkagi Carmeni lugu tegelikult oli, kes teab, see teab, mis, mis see tähendab. Ja selles mõttes mulle ka väga meeldis. Claudia Ševtšenko. Sa ütlesid temperament, aga see just oligi huvitav, et see oli ikkagi väga pingestatud, niimoodi sissepoole surutud, et tõesti võib mingi tavakujutlus olla, mustlane on kuidagi reaalsem või ennast välja pakku, mis, tuleb välja, et ei pruugi ju üldse niimoodi olla ja see laulu Noonber laulumängu, tantsu, kõik kokku, millega ta siis seda Sobaari ahvatles, see rada? Claudia Ševtšenko siis Hannes Kaljujärve, see just. Selle pingehoidmise poolest avaldas mulle väga sügavat muljet, et kogu aeg oli tunne, et nüüd tuleb mingi purse või nüüd tuleb mingi niisugune kärarikkam väljakutse või mingi äkilisem liigutus ja ei tulnud lõpuni, vaid oli kogu aeg see pinge hõõgus ja hõõrusin hõõgus sees ja ja keeras seda meest üles, keera siukseid teiega vaatajat üles, et sa kujutlesid juurde. Selle laava seal mäe sisemuses. Tule meie laagrisse, meil olnud kütoore saade, nüüd pole sul oma ilule silmad peast. Aine nad tulevad, tulevad, hoia nüüd. Õlad. Kui nüüd meestegelasi pidi rääkida, siis minu jaoks kõige suurem üllatus oli tegelane nimega putša mängistada Meelis Hancing. Seda meest mina nägupidi ju tegelikult tean, aga tema näitlejavõimeid Pole ennem kuskil õnnestunud kontrollida. Ja see oli küll tegelane, kelle puhul tundus, et ei, siin möllab ikka väike mustlase veri ka, et see ei ole ainult selline eestlase hästi ära õpitud mustlase roll. Sest seal oli kirge ka sellist soovi iga hinna eest sul nahk üle kõrvade tõmmata. See oli selline tunne, mida vahel koged kuskil lõunama turul, kui mees vaatab sulle nagu otsa tal silm särab peas ja sa juba võid oma põhjamaa sellise alal hoidlikkusega lugeda kõik seitse sigadus, millega ta parajasti plaanib sind tüssata. Aga ometi sa lähed nagu selle mänguga kaasa, sest see on üks väheseid võimalusi, kus sa saad oma sellisest põhjamaa rutiinist ja sellisest korralikust maailmast välja. Nii et tema oli minu jaoks selline tõeline idama paadiks seal Emajõe suveteatri lavastuses. Kuuldavasti on ta ka olnud Vanemuise teatrilaval enne ja mänginud, siis ta ongi Hoti lavastuses Sancho, Pancho. No ja kui veel mees tegelastest rääkida, siis mitte kuidagi ei saa üle ega ümber Emajõe suveteatrijuhist Andres Dvinjaninov ist, kes oli saanud endale jupist hakkama mustlase rolli selle Makarje enda siis korgi jutustusest lähtuvalt. Ma küll täpselt ei saanud aru, kui vana ta pidi olema, aga Lembit Eelmäe, aga kes mängis Sobaari isa, nad ju ühiseid mälestusi jagasid. Ja kui Emajõe suveteatri esietenduste juurde kuulub ikka see rituaal, et Andres Dvinjaninov peab sissejuhatava kõne, seda tegid, aga nüüdi osutas veel kord selle pargi ajaloolisele tähtsusele ja eesti teatri sünnile ta isegi väitis, et see on täpselt seal kohas, kus tema varvas liiva puudutas, siis see ümberkehastumine nüüd selleks saatusliku mustlase hoiakuga ja hallide meelekohtadega meheks, kellel oli niisugune kulunud sinel õlgadel, mis draamateatrist pärineb, kahjuks me ei suutnud tuvastada, millisest rollist, aga see ajalugu veel lisandus sinna. See ümberkehastumine avaldas muljet, nii et kui ma eelmisel Nipernaadi suvel ei olnud Winjaniinovi osatäitmisega päris rahul, siis seekord Taimponeeris. Selleks, et me ühes mustlaslaagris ennast ikka koduselt tunneksime, no vot, selleks on toodud sellesse Emajõe suveteatri lavastusse ka selline valge telleer sõna otseses mõttes, need on inimesed, kes on siis pärit sellisest tsiviilühiskonnast, et neid on juba võrreldud peaaegu Tšehhovi tegelastega, Tšehhovi tegelastega võib-olla seob neid lihtsalt selline väljapeetud samm ja pilk ja valge rõivastus. Aga, ja seal teatriplatsil oli nende jaoks kohe reserveeritud selline oma nurgake, kus nad siis vaikselt oma intelligentset jutukest veeretasid ja jõid oma mahedate veini ja, ja vaatasid oma sunnil pilgul siis üksteisele otsa. Aga seal siiski toimusid väikesed äritehingud, mis siis valgete ja mustade vahel nagu aset leidsid. Ja siis toimus üks välja hüppev veel, kui ühel valgel mehel sai seal oma valged hillitsetud inimeste maailmas justkui villand. Ja see oli ju tegelikult üks lavastuse dramaatilisi kulminatsiooni ütleme siis ära, et selle tegelase nimi Antalya, teda mängis Jüri Lumiste. Ja mina tahan lumist, et kiita juba mitmendat vabaõhulavastust järjest, ma mõtlen siia kõrvale praegu ka kihnu jonni ja ma mõtlen siia kõrval Emajõe suveteater, tri, Nipernaadi on ta teinud niisuguseid kõrvalosi äärmiselt täpse rolli joonisega ja just õige intensiivsusega vabaõhulavastuse jaoks. Ja see tema soolo, mis väljendus siis nii tekstis kui laulunumbris oli tõesti siis valgele kohaselt kirglik või kuidas me seda ütleme ja, ja samas lootusetus seda leeri vahetada või saada endale sõltumatu mustlasnaine, see tuli ka väga täpselt välja ja see, kuidas lootus siis kasvab üle tigeduseks vihaks selle nüansi peenusega. Jüri Lumiste jättis sügava mulje. Rodo, ma tahan sind endale. Tule minu majja, ma annan sulle kõik, mida sa soovid. Tule minuga. Kõik on sinu. Kui ma sulle kinkida nii või sest mu süda sind ja siin vaid armas ta minu armastus, mu ta sind muudab fraasiks, muudab mullaks mind, kus vabsee minu õieczpuked aias päikse paanlases ja sul kirglist ilmat annatu. Sinu lõhnajoon. Ja see on minu, ma iga liigutus, ma sinust õrnast. Sinu kujust maale oma mällu. Emajõe suveteatri kena traditsioon näeb ette nii kui lavastus sünnib, tulevad ka laulud plaadi peal ja seegi meil sealt lavastusest juhtrofeena saadud, aga valgete leeris on ka üks ootamatu nähtus. Ja selle ootamatu nähtuse nimi on vastne teatri doktor Anneli Saro, kes istub samuti näitlejate keskel nagu näitleja muiste ja tema muljeid ja tundmusi sellest eksperimendist kuulamegi. Nüüd. No mina nüüd täna väga palju ümber ei kehastanud, ma püüdsin lihtsalt natuke viisakamalt ennast üleval pidada kui tavaliselt, sest ma pidin kehastama siiski sellist elegantset daami. Kui lektor on on üksinda auditooriumi ees ja see on nagu monolavastus, siis nüüd on see number ikkagi trupp ja see õpetab võib-olla paljuski sellist kokkuhoidmist üksteise toel tamiste, oma partnerile mänguvõimaluse andmist tahan sulle avalikult palju õnne soovida, sest minu ees on Eesti teatriteaduse uus doktor ja seda ei juhtu eesti teatriteaduses mitte just iga päev, et kuidas siis nüüd doktor on sattunud teatritrupi. Ühel kaunil maipäeval jalutas mööda Andres Noormets. Ta ütles, et tema hakkab sind lavastama, mustlaslaagrit läheb taevasse. Ja ma küsisin niimoodi provokatsiooni mõttes, et aga kas sa proovidestega lubad tulla? Katsis natuke pead ja ütles, et eino, et minul poleks nagu midagi selle vastu, et ega mina ei häbene, et tule siis, kui tahad. Vahepeal oli kaks kuud vaikust ja ma olin seal, ei, peaaegu juba unustanud. Ühel juunikuisel laupäeval helistab mulle Andres Noormets ütleb, et tere, Anneli, teisipäeval algatatud. Proovige, tuled siis juba. Mul hakkas kahju, et ma olen ikkagi lubanud ennast nagu peaaegu kuuks ajaks kellegi teise tegemiste hulka ja siis ütleb mulle Andres Noormets. Jah, kahjuks sa pead tõesti iga päev käima, sest ma olen siin näitemängu sisse kirjutanud. Ma olin muidugi täiesti kohkunud ja ütlesin, et aga kas ma saan ikkagi hakkama ja siis vastas Andres Noormets, kindlasti saad hakkama, sest sul ei ole seal ühtegi ilmselt vaja öelda, aga selle eest oled sa kogu aeg laval kindlasti, see on paljude noorte tüdrukute unistuseks, et ühel päeval helistab neile lavastaja, ütleb, et tule minule lavastusse. Aga et ma sain nagu tegelikult sellest nagu kaks sellist emotsionaalset kogemust. Esiteks ma sain aru, et kogu see situatsioon, kus tõesti teised inimesed proovivad ja loovad midagi ja on üks inimene, kes kõike vahib pealt, nuusib peal, on tegelikult nagu eba, aga siiski, et ma arvan, et näitlejad ja kriitikud ei saa kunagi olla sajaprotsendiliselt südamest südamesse nagu sõbrad, nii et tagantjärele muidugi tõesti imetlen Andres Noormetsa, see liigutused, ta kirjutas mind sisse sellesse näidendisse, et ma olin trupi liige. See tegelikult andis mulle väga erilise positsiooni, et ma olin lihtsalt üks näitlejatest oli hetki, kus minu roll muidugi on väga tagasihoidlik ja väike, aga et kui näitlejad hakkasid mängima ja proovima ja sattusid ise sellest hasarti, ma mõtlesin tõesti armukadedaks, et nemad teevad mingit huvitavat tööd ja mina olen siin lihtsalt niisamuti. Lavastaja on Andres Noormets. Mida sa siis avastasid selle kuu ajaga või et noh, milline lavastaja ja ta on tegelikult mind tegi algusest peale natuke närviliseks see, et Andres Noormets oli väga rahulik ja sõbralik kogu aeg. Ta kiitis kõiki ja kohati ka siis kuus minu meelest kiituseks polnud mingit põhjust, nii et ma hoidsin tõesti oma keelt hammaste taga, et mitte nagu vähemalt esimese kahe nädala jooksul sekkuda, sest mulle tundus, et asjad ikkagi lähevad üsnagi valesti, aga lavastaja on kõigega nagu väga. Hiljem muidugi kuulsin, et selliseid lavastajaid, kes tegelikult on niivõrd avatud ja lubavad ka näitlejatel sellisesse lavastuse loomisprotsessi või ütleme, minusugustel Assistentidel vaatlejatel sekkuda selliseid lavastajaid võib-olla ei olegi Eestis väga palju, on sul plaanis midagi ka ilmutada või kirjutada või, või et kas me saame mingisuguse väljundi, et selle loo ära mänginud ja kõik selle endast läbi lasknud. Üks võimalus on siis selline, et mul on oma Hollandi kolleegidega plaanis üks selline pikem nelja aastane mille pealkiri on teatristruktuurid, lavastused ja vastuvõtt, mis siis uurib seda, kuidas teatripoliitika või siis ka teatrikorraldus mõjustab lavastuste sündi või lavastuste kvaliteeti ja nende vastuvõttu. Et see, mida nüüd Emajõe suveteatri puhul me näeme, on siis selline projektiteater, kus valmib üks lavastus ja seda lavastust mängitakse 15 ja siis lähevad näitlejad laiali, kui kusjuures, siis tavaline eesti teatriprotsess tugineb ikkagi repertuaari teatril, kus siis repertuaari Iraagis on mitmeid erinevaid lavastusi ja neid siis varieeritakse, et võimalik, et see Emajõe suveteatris kaasalöömise alusselgitab ka midagi siis repertuaari ja projektiteatritevahelise erinevuse kohta. Aga no kuidas sulle endale see materjal nagu sobis siis see on selline noorte tüdrukute romantiline tekst, et kuidas sa ise just mustlaslaagriga nagu suhtes oled. Minu jaoks ei olnud niivõrd oluline see materjal, kuivõrd lavastaja isik, ma tunnen Andres Noormets ja kui väga huvitavat seisti ja kirjanikku ja tema selline mõttemaailm mulle seltsi, vaata nii et ma tulin siia ikkagi pigem nagu lavastaja pärast, kui sellise romantilise materjali pärast. Taevasse minevat mustlaslaagrit on vaatama tulnud terve bussitäis soome teatrisõpru. Aga meie palume lühikommentaari Hollandi teatri pedagoogilt Wilma Fisherilt. Ilma Fischer tunnistab, et on näinud Andres Noormetsa eelmisi lavastusi Viljandis ja teate taga, kui näitlejad laval ja noormetsateater on talle igati sümpaatne. Mustlaslaagris jälgisin ennekõike kehakeelt ja emotsioone, kuna ma ju eesti keelt ei mõista. Tõsi, Eve Noormets pakkus ennast küll tõlgiks, aga sellest ma keeldusin, sest tahtsin ennekõike vaatemängu ja minul oli siin, mida vaadata, on Vilma Fischer lavastusega rahul. Aga milline on suveteatritraditsioon Hollandis? Me alustame oma etendustega hiljem see tähendab siis, kui läheb pimedaks ja seetõttu oli mul natuke kahju, et siinse lavastuse lõkked ei pääsenud etenduse alguses hästi mõjule. Aga lavastaja põhjendas seda sellega, et vaataja tuleb ju kaugemalt. Ei taha väga hilja peale jääda kojusõiduga. Ja see on muidugi mõistetav. Hollandi vabaõhuteater on aga väga mitmekülgne, aga meie audit toorium on Eesti omast palju. Emotsionaalsem. 10 aastat tagasi, kui esimest korda Eestisse tulin, siis ei jõudnud seda teie vaataja vaoshoitust ära imestada. Inimesed justkui kardaksid oma arvamust avaldada. Kui mul oli seletatud Eesti ajaloolist tausta, siis hakkasin mõistma, miks teni kasinalt oma emotsioone välja näitate tunnistas Hollandi teatripedagoog. Wilma Fisher ja Eve Noormets täiendab. Esimene ja kõige Se teravam ära nägemine nendel oli see, et inimesed nagu ei tulegi midagi saama või, või kas tal ei tekigi üldse mingeid tundeid, et nägid kohe ära see, et inimesel on see, et äkki ma ei saa aru või äkki äkki ma ei saa pihta? Ei, seest ei ole minu jaoks, et noh, kogu aeg mingisuguseid KDE-s, et noh, nemad maksavad pileti erand, nemad lähevadki võtma ja võtab selle, mida tema saab ja mis temale sobib sealt ja mis ei sobi, seda ta kõigepealt üldse ei näegi. Kui sina Mustlast linn. Mu armsam läks oma rada, vaikuse tunnelit. Teatriteadlane ja üks näiteseltskonna liige Emajõe suveteatri mustlaslaagrist taevasse läheb Annelis aru, mainis, et ehk tal tulevikus on plaanis kirjutada üks töö teemal projektiteatri ja repertuaarid, teatrierinevused ja oma nägu. Et see mustlaslaager ju ka, et kuidas seda tehakse, seda tehakse kolm nädalat. Selle kolme nädala jooksul peavad inimesed saama selgeks laulud, Nad peavad saama selgeks tantsud ja siis nad peavad selle kõik veel nagu tervikuks vormima ja tulema rahva ette ja siis tulen, mina ei hakka ütlema, et ei ikka dramaatikat oli vähe, ikka see tekst ei kandnud dialoogis, ma ei leidnud mõtet ja nii ja naa ja vot siis hakkadki mõtlema. See on see projektiteater, eks ole, et sa saad nagu kokku üks kord ja niisugune tore üritus, see on umbes nii, nagu sa saad vanade sõpradega kokku, lähed sinna veinikeldrisse. Ta kulutab paar tundi, jood ära ühe veini, no et oli ikkagi noh, päris lahe õhtupoolik. Aga kui hakata mõtlema, et millestki rääkis, et oh ei, et ei jõudnud ju suurt nagu midagi olemuslikku puudutada. Koosolemise rõõm oli see teie ainus rõõm. Et projektiteatril on ka niimoodi, et suuremate olemuslikumate asjadeni pahatihti lihtsalt see aegsena aeg, mis inimestel on antud, ei võimaldagi jõuda. Tuled sealt ära ja mõtled, kas nüüd tasus seda vaatama minna, lühike töö ja noh, niuke kähkukas, nagu oli see asi, et hakanud lõpuks tauni tehtudki sellisena, et me peaksimegi seda võtma. Kui ühe õhtu meeldivat veinikeldrivõimalust, et võib-olla siis need süvenenumalt lood, need ongi selle teatri saatus, kus on võimalik teha siis proove rohkem, kui seda on kolm nädalat. Selline suvine projekt, mis ta siis on, et kas ta on nagu kiirtoidurestoran või siis veinikelder siis antud olukorras ma siiski selle mustlaslaagri paigutan sinna veinikeldrirubriiki Andres Noormets siin saate alguses juba ütles, et kui tema jõudis mõtteni tuledest, et siis oli justkui lavastuse võti leitud ja see oligi võti, millega ta kavatses avada selle mustlaste ukse. Peab tunnistama, et mida pimedamaks läks sel õhtul, seda paremini see võti tööle hakkas. See, kui mõnusasti kõlasid, need mustlasviisid kusagilt pargi sügavusest, kui esiplaanil toimus võib-olla midagi muud, aga, aga seal taga ikkagi elati oma elu. See kõik oli seda ruumi ja seda parki nagu väärtustav. Olgu siinkohal ära öeldud ka lavastuse kunstnik on Riina deklarenko ja tema on ju ka Nipernaadi kunstnik olnud. Et kui Nipernaadi selline lohmakas ja, ja pisut korrata, mitu putka sein toimis nagu oma maailmapidi, siis siinne mustlaslaagri ja siis selle valge maailma vastanduses välja mängitud meeleolu oli jälle hoopis teistsugune, nii et seda tahaks küll kiita. Ma mõtlesin selle peale, et Emajõe suveteater nimetas küll praegust suve väga pundi suveks aga kas ei ole neil selline oma teema olnud isegi algusest peale. Kui mõelda, et nad alustasid Robin Hoodi iga, kes on üks mässaja siis tuli iroonia, kes on vabana, tahab loodusesse pageda ja elab mingisuguste seaduste järgi mis teda ahistavad, samamoodi hakk seal Emajõe peal. Haldjatega oli tegemist suveunenäos ja nende haldjate ega mingis teises tähenduses, kes inimest kimbutavad ka kammerlikus lavastuses teisel pool siis see teema on ju kõik üks vaga pundlus või see teema on ju kõik üks mäss niisuguse kivinenud eduka maailma vastu, et Emajõe suveteater on üsna järjekindlalt, tuleb välja ajanud oma asja, ma ei tea, kui teadlikult või kui kokku sattumuslikult, aga sellest võib oma teema vaataja küll välja kujutleda juba. Mustlaslaager läheb taevasse Emajõe suveteatris Tartus veel õige mitmeid kordi. Aga järgmine kord tahame rääkida sellisest lavastusest, mida enam seal paigas, kus ta sündis, ei mängita. Ja see lavastus on Vaino vahingu, Mati Undi suvekool. Aga täna aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje ja maris Johannes.