Te kuulate raadio, kahte saadame kõik puhuvad ja meie külaline, kelleks on Rein Rannap, on kohale jõudnud Rein Rõõm kohtuda ja aitäh, et tulid ja palun remondile poolne pianist helilooja ja moodsal ajal ka, ma ei tea isegi, kuidas sulle selline tiitel meeldib, aga ise oled sa selle tee valinud endale superstaari kohtunik, ma kahtlustan, et Eestimaal on üles kasvanud terve põlvkond, kes teab Rein Rannap, et väga-väga hästi, ainult küsimus on, mille järgi. Ei no seda, selle tiitli võiks ikka ära jätta, see see on ajutine elu, enda aega ei võta üldse, ma teen seda kord nädalas ja ainult paar tundi jääks. Paar hooaeg on seda saadet, et ega ma ei, ma küll ei tahaks, et meid niinimetatud ma loodan mehaanika pianistiks heliloojaks edasi ja ja noh, kui, kui mõni päris päris noor laps nüüd. Ma leian, et praegu ma teen ju ka ikkagi kontserteid edasi ja ja ka selles saates ja tuleb välja, et ma olen ikka laule kirjutanud, et ega väga loodan, et et kasvav põlvkond ka ikkagi ei hakka mõtlema kui, kui televisioonitöötajast ikka kui muusikast. Muuseas just see efekt, sa saad vaatesse, et kui tuleb keegi teie enda lauluga sinna esinema, siis mis efekt teis endas on või, või mis tunne teis on seal hetkel? Ilusam mingiks hetkeks korraks käib seeläbi, et oh kui tore, mu laulud ikka endiselt meeldivad, need on ju nii ammu kirjutatud ja ja tookord, kui ma kirjutasin, ma mõtlesin nendest nagu ühepäevaliblikatest, kirjutasin nagu ajaleheartikleid, mitte kui romaane, eks ole, lihtsalt vastavalt sellele moele situatsioonile bänd oli esinema, tuli minna või oli lindistusaeg tuli midagi teha, sai tehtud mingi lugu ja ja ette kantud, aga ma ei mõelnud küll, et nad niimoodi igihaljaste meloodiatega jäävad, seda eesmärkigi käega mõtetki mul ei olnud. Aga kui nüüd keegi tuleb ja seal oleks, mul on korraks hea meel, aga seal olid nagu momendiks nagu sekund hiljem, lülitan ikkagi ennast sellele töölainele ja võtan täiesti erapooletult seda. Nii et ei saa öelda, et need, kes tulevad teie või Ruja lugudega, oleks raskemas situatsioonis, kui keegi teine. Raskem on sealt kindlasti võib-olla ikkagi natukene mingit sümpaatiat, ma saan rohkem, aga, aga noh, ma ei ole ju ainuke kohtunik seal ja ega, ega ma ei, ma ikka püüan objektiivselt võtta, noh, mingi mingi väike sümpaatia võib-olla säilib, et nii halvasti ei saa väga öelda ja kui minul laulu laulavad, no ega ma kellelegi halvasti ütleme, ikkagi nagu seletan ja põhjendan alati, et miks mulle nii tundub, et mida ma ette heidan täpselt ja see saateformaat seda ette ei näe, kohtunikud võivad lihtsalt sinna kohta saata, nad ei pea üldse seal eelvoorus midagi põhjendama ega seletama ega õigustama oma otsuseid, aga aga mina nii ei saa, et mul on nagu suur sisemine vajadus selle inimesega. Kas ma saan aru, et, et ma teeksin ennast talle mõistetavaks? See aeg on suhteliselt lühike küll, kui me kokku puutume, aga, aga noh, laulmine on ikkagi selline kommunika aktiivne tegevus, et mul on alati selline tunne, et mul on selle esinejaga mingi isiklik side juba tekkinud, et ma ei saa lihtsalt talle öelda, nii et kaugus korra ja mis nalja te ütlesite, et ma ikkagi põhjendan ja need toon välja neid asju, miks, mis on objektiivsed puudujäägid takistused, miks ta ei saa edasi minna? No kui meil superstaari teema sissejuhatuseks ette sattus, siis räägime suud puhtaks ja asi unustatud. Personaalselt trein, millist pinget see projekt, see asi pakub, et ühest küljest on tohutu vastutus tegelikult noorte inimeste ees, te kolmekesi ja koos televaatajatega võite otsustada sõna otseses mõttes saatuseid ju. Ja ei, ma nii tajungi seda, aga noh, õnneks on see, et et enamus sellest saatest ikkagi otsustab vaatajad, kui see vastus oleks nagu lõpuni välja, siis oleks, on kanda ja peaks väga palju närveerima ja muretsema selle üle. Nüüd õnneks see muretsemine on ainult alguses, õieti ta kulmineerub sinna teatrivooru, kui on vaja need 30 välja valida, et mõlemil aastal olnud, see on olnud niisugune tõsine katsumus, vot seal on tõesti ma tajun, et inimese saatus on, et kuidas seal enne seda jääb kuskil kõrvale, noh siis nad laulavad kani kuidagi nii vähe ja kõik ja ma usun, et ka inimene ise saaks aru, et seal lihtsalt mingi selline hetkeline juhus või hetkeline ebaõnnestumine või et sellest. Aga, aga kui te juba nagu finaali edasi ei saa ja 30 inimest siiski saavad, et see on, see on jah, tõesti asi, mis võib inimese enesehinnangut ja sellega kogu tema tema saatust ja karjääri mõjustada. Nii et see on nagu väga põhjalikult, nagu, nagu valmistan selle ette nagu mingi seal mingi tunni-paari jooksul teen neid nagu, nagu nimekiri edetabeleid arvestan kõik, loen oma märkmed läbi kõik, mis ma olen kõikides voorudes teinud ja, ja sätinnad palju rohkem nagu gruppidesse järjekorda, kui see saateformaat ette näeb. Näeb ainult nii, et igaüks valib välja vist, kui ma ei eksi, 15, keda tahaks edasi saata. Aga, aga ma ikkagi nagu põhjalikult selle töötan läbi ja muidugi, kui siis selle ühisarutelu käigus ja 30 sõnalistele välja valinud, kui siis tekib nagu, nagu teiste žüriiliikmetega mingeid lahkarvamusi, siis neil ma neid, ma elan päris päris raskelt ja valusalt õla. Ma saan aru, et see on meelelahutussaade ja see formaat on selline, tuleb teha show'd ja ja see meid filmitakse, kui me seda arutame, teeme ja mingi pisikene osa sellest, eks see kokku läheb eetrisse. Ja ma saan aru, et saate tegijatele ja et see oleks nagu efektne ja seal oleks mingeid siukseid, teatraalseid väljendeid ja ülespuhutud konflikt. Aga siiski siiski on nii vastutusrikkus asi selles kohas ma leian, et me, žüriiliikmed ei tohiks teha show'd, vaid peaks ikkagi väga tõsiselt ja kaalutletult tegelikult rääkima ja arutama ja meelde tuletama oma märkmeid, lugema. Seal on, on olnud situatsioone küll, mis mul on nagu vastuvõetamatud, et asi lahendatakse. Oh läks. Ma mõtlesin uurida, kuidas sinu isiklik suhe on lauluvõistluste ja lauljate võistlusega, kassa ilmselt ma kahtustan, pead sellest lugu, sest omal ajal siis kui olid sina samas eas, nagu need praegused staarihakatised selles saates saju võistlesid hästi palju. Loomulikult no kuidas üks noor inimene saab ennast nagu tuttavaks teha ja endale tähelepanu ikka võistlus on kõige loomulikum tee selleks. Isegi nii subjektiivsel alal nagu laulmine ja laulud. Nojah, need tulemused on subjektiivsed ja juhuslikud, aga, aga nende kaudu ennast märgatavaks tegemine on ikkagi igal juhul võimalik ja noh, minu puhul oli see laul, võistlus, tippmeloodia, kus ma hakkasin osa võtma seitsmeteistaastase heliloojahakatis praktiliselt kõige esimesed poplaulud, mis ma üldse välja mõtlesin, ma kohe pakkusin sinna võistlusele ja nad läksid läbi nagu anonüümsest eelvoorust nootide kujul. Ühesõnaga siis ma sain kohe nagu mingi nime endale ja see aitas väga palju ka ansambel Ruja algust, et ikkagi samal sügisel, kui ma alustasin selle lauluvõistlusega, ma tegin ansambel Ruja, aga noh, kui ma tulin raadiosse siiasamasse hoonesse, kus me praegu oleme rääkima, et, et kas oleks võimalik lindistada seda uut ansamblit, mis poisikesed teevad, eks ole, ja keegi ei tunne siis noh, ma sain nagu jutule selle tõttu, et ma olin selle tippmeloodia lauluvõistlusega juba tuntud ja teate, et ma olen võimeline kirjutama mingeid normaalseid laule. Ja, ja siis kuulati köis, ansambel üleja anti lindistusajad ja ja sellest ajast ongi tänaseni igihaljaks jäänud lood nagu need ei vaata tagasi nii vaikseks, kõik on jäänud, kõige esimesed lindistused Võistlusel peaks olema osalenud ka raagus sõnadeks. No ei, no tippmeloodia lauluvõistlus oli väga palju laule, Ra nüüd ja sa tule nüüd oligi sellel samal esimesel aastal ja see võitis terve aasta lõikes ta võtsin mingi teise vooru vist ja siis ka terve aasta pärast ja raagus sõnad jäi kõige viimasele kohale. Vot sellised naljakas, et mitmed laulud kipuvad olema võib-olla veidi liiga nagu kas, kas keerukad või noh, nagu kuidagi nagu varjatuna endasse pöördunud. Et neid tuleb nagu korduvalt kuulata, enne kui inimene nagu õieti nendega kontakti leiab, neid armastama hakkab, et, et tookord seda meloodiat hindas žürii 10 inimest, aga profid. Aga raagus sõnad jäi kõige viimasele kohale eelvoorus ja alles siis noh, nagu aastaid hiljem pidevalt eetris käies, siis ta hakkas alles nagu niimoodi kerki maja selles laulus midagi on, et, et ma lohutan ennast sellega ka näiteks selleaastase Eurovisiooni tulemuste põhjal ma leian, et see eurolaul mul õnnestus, muidugi ei sobi, võib-olla eurovisioonil, aga ega see ei olnudki mul eesmärk. Ma ikkagi tahtsin, et oleks hea väärtuslik laul ja, ja see mul õnnestus, kuigi ta jäi ka mingile nõrgale Johannesel, kuidas sa sellistesse hetkedesse suhtute? On need sinu jaoks tagasilöögid, tuleb nendest kuidagi nendest haavadest paraneda või üldse tekivad haavad, kui ei lähe nii hästi, kui ootaks. Ei noh, sellel aastal sellest eurol alust ei, ei tekkinud midagi võib-olla ka selle tõttu sul enne juba näha, noh kõikvõimalikud hääletused, edetabeli, neid on mingi neli, viis tükki, mida muga jälgisin internetist, et need, need näitasid juba, mis selle loo saatus on. Ja eks eks palju objektiivseid asjaolusid, tekstitegijana vedas mind alt ja, ja Taavil oli ilmselt ka liiga vähe kogemusi, et niisugust asja teha just just et laulda sellist laulu, mida keegi enne pole laulnud ja sest et et nende Ruja lauludega, mis me suvetuuri tegime, nendega ta sai väga hästi hakkama, aga aga tagantjärgi ma mõtlen, et võib-olla siin mängis kaasa ka see, et ta sai nagu originaalis kuulata ja siis noh mitte et oleks imiteerida, tegi nüüd iko enda moodi, aga ilmselt see aitas. Aga selle eurolauluga oli algusest peale nagu jännis. Mis tähendab, kui teksti autor alt veab, mida sina ühelt teksti autorilt ootad ja mis juhtus, et, et ta vastandas nendele ootustele? Ta võiks nagu telefoni vastu võtta, mitte poolteist kuud ignoreerida minu olemasolu ja sellega läks nii, et mul oli vaja nagu näidata mingis detsembri alguses mingis eelvoorud, et mul on see laul nagu olemas, et ta ei ole pidanud olema puhtad, lindistatud aga mingi selline demolindistus ja noh, ikkagi talendika aega ja nii siis ma palusin, et ta teeks no kasvõi mingi variandi, mis, mis noh, ükskõik kui halva noh, lihtsalt et saaks nagu sisse laulda ja hiljem on aega poolteist kuud seda ümber teha. Ja siis ta veerand tunniga pani midagi paberile. Ainult jube oli see, et hiljem ta ei teinudki seda ei parandanud, ei teinudki seda ümber, jama koguvad nagu ikkagi nagu ootasin ja lootus selles suhtes ja ta selline raskepärane ja sünge ja intellektuaalne, et noh, alates pealkirjast ikkagi ja, ja kogu see tekst oli ka hästi-hästi vale. Meie külaliseks on Rein Rannap, läheme sinna algusaegadesse tagasi. Rein, kas sa mäletad üht konkreetselt sellist hetke plõksu või momenti või teemat asjaolu, millest sai alguse sinu väga isiklik suhe klaveriga? Sa oled muusikute perest pärit ja ma kujutan ette, et igas muusikute peres on mingi pill, on see siis klaver või kitarr või viiul või mõni puhkpill? Tõenäoliselt sinu kodus oli see ka kohe lapsepõlvest alates kohe kasutada ja pole juhus, et ta sinna taha sattusid aga ikkagi peab hakkama ühel hetkel pilli armastama ja selleks on tõenäoliselt mingisugune tõuge või, või äratundmine, kas on sul selline konkreetne asi mäletada? Ei, seda tõuget ma ei mäleta küll ma mäletan seda, et kõige väiksemast east peale oli, oli klaver nagu kõige selline loomulikum sõber ja kaaslane, et päris imikuna ma sinna kohe püüdlasin tema poole ja mul on meeles, et püsti seistes vaevalt käed ulatusid kõrgel oleva klaviatuuri, nii siis ma ikkagi teda mängisin, kolistasin ja näppisin ja tagusin, et see on mul isegi nagu tundub, et on meeles, võib-olla see on fotode või, või teiste sugulaste juttude järgi, ega mulle praegu tundub, et ma isegi nagu mäletan seda tunnet, kus ma imikuna sihukese kõrgel all tundus siis eksale väikesena vaadates, et ikkagi käsi sinna sirutasin ja püüdsin seal helistada, et teha ja, ja, ja hiljem juba, kui ma mängida ei osanud ja sõrmed võib-olla olid veel nii pehmed, et sõrmedega mängida ei oleks saanud, siis ma ikkagi peopesade ja rusikatega koguvad, ma improviseerisin, musitseerisime, tegid siin mingeid mingeid mürasid ja mingeid helipilt ja, ja mul oli ka esinemisvajadus, see on mul selgelt meeles nagu uks paatos ja keegi külaline sissetulija külalisi täis paljust. Ema oli viiuldaja, ema tegi palju väga palju proove kodus ja nagu keegi tuli jooksemadel vastu ja sikutasin ta vägisi sinna klaveri juurde, jaksin talle esine maitset. Kuula nüüd ma männi sulle ühe loo ja lool oli pealkiri ja siis selle pealkirjast lähtuvalt ma siis improviseerin seal selle helipildi. Mina oma kogemustest tean, et mingi asja selgeks saamiseks peab olema püsivust ja kannatlikkust ja kui see piisavalt kiiresti edenema ei hakka, siis siis ongi see moment, kus sa võid asja hüljata või kui pead vastu lähed, edasi sinul klaveriga sellist hetke ei olnud, et äkki vea välja. Mina olen klaveriga koos teinud klaveri pal, teinud läbi elu ja tänaseni välja teeninud väga erinevaid asju nagu ühe nimetaja alla viia. Muidugi mul tekkis niisugune tunne, et ei saa hakkama, ei vea välja, ei ole püsivust, ei ole viitsi, aga see tekkis harjutamise suhtes, eks, et kui ma pean, pean harjutama mingeid klassikalisi tehnilisi võtteid. Sellega oli muidugi pleemia ega, ega harjutada. Ma ei ole kunagi viitsinud, et mulle meeldib improviseerida, noh nagu lepingut teha klaveri peal ja mulle meeldib esineda. Aga, aga harjutamine on jah, selline vastik töö, mis nõuab enesedistsipliini, seda mulle üldiselt väga vähe ja, ja, ja see on tänaseni see probleem, et mul kipub ikkagi uute asjade ettevalmistumised jääma viimasele hetkele. Vanemad ja vanaema siis, siis käisid ja riidlesid. Mul on see lause kõrvus, nagu oleks mul alles eile 50 korda öeldud, et ära kolista harjutama koolitükke ära koliste kogu klaveri ja kolistamine oli, noh, see kuma imperviseerisin. Alguses impraviseerisin, siis hakkasin nagu oma asju tegema hästi palju lastelaule tegin jaga klaveripalu ja muid hiljem juba viiendas klassis, mul tekkis suur džässivaimustus, probleem see, et ära mängi Tšassiks olevaid mängija koolitükke ja siis kuidas ära keelata Eestis siis ma hakkasin nagu tuli nagu rokkmuusika asemel Esmaksin roki mängima ja see oli jälle paha. Ja kõige naljakam on see, et kui oli vabariigi pianistide konkurss esimene, ma olin seitsmendas klassis, siis sinna ma valisin viimasesse vooru kösseni Rhapsody in Blue, mis on teatavasti niuke džässi ja bluusi intenatsioonidega lugu ja kui ma seda harjutasin, siis noh, ema muidugi muusikuna sai aru, aga vanaema ei saanud aru. Tema jaoks oli see nagu džäss. Siis ta ema mul oleksid vanematele ütlema, et Rein jälle midagi kolistab, jäi harjutama koolitükke ja ema ei teadnud, et see, see ongi selline lugu. See kõlab küll nagu džäss, aga tegelikult see on ikka koolitekk. Kuidas see alguses kirjapanek käis nende institutsioonide kirjapanek, et kas kohe otseselt nii nagu klassikalised noodikirjas käib või, või esialgu lapsena kuidagi Noodikirjamäe õppisin ära enne kui õigekirja, et mul on säilinud, on üks pisike rebitud paberitükk kus on siis üherealine klaveripala ja selle üles kirjutanud. Ma olen täiesti korrektselt kõik Pemollid ja kõik rütmid on mul selge. Aga pealkirja ma olen siduda õnnetus ja seal on kaks viga, esiteks on öö ja teiega on ainult üks n. Aga üldiselt ma hakkasin ka lugema ja ikka ikka suht hästi varakult ja noh, vanaema aitas mul lugema õppida ja ikka kuskil paariaastaselt ja laule ma väidetavalt tegin juba siis, kui ma imikuna mängisin, omanukas mängunurgas ja, ja laulsin mingeid asju ja vanemad nagu kuulsid, et oo, et see ei ole ükski tuntud lauljad, on ta ilmselt ise on selle teinud, panid kirja, aga juba jah, kuskil paari-kolme aastaseks hakkasin ise muusikat kirjutama, lihtsaid asju ja raskemaid, mõlemad aitasid kirjutada, vanaisa oli ka õppinud dirigeerimist, heliloomingut ja nii, et noh, tema nagu andis lausa nõu nagu vahel, kuidas jätkata. Kui ma kirjutan mingeid sanatiini klaverile, kus oli seal juba mõlemale käele vaja kirjutada ja pikemad keerulised vormid, siis need noodid on ka säilinud, seal on näha, et mõned taktid on siis nagu isa, aga nagu vahele kirjutanud, siis jälle mina olen edasi kirjutanud ja siis ma kirjutasin, palju emale seal viiulipalu esitas, näide koos esinesime esimeste klasside ajal, üks väga menukas lugu oli, põrgutants oli mul see oli juba täitsa vaba, papa. Ma juba nihuke, rokkmuusika mõju on seal juba tunda mingi kuuekümnete aastate alguses ja neid sai nokka avalikult esitatud ja lindistatud ja mul oligi hiljuti raadiomajja paar päeva tagasi lindistama tulles õhtusel ajal ja sellega hästi vaikne, tühi ja pime, siis tulin trepist üles. Äkki niuke tunne oli, et et noh, viiendas klassis oli esimest korda see, kui ma niimoodi raadiomajja tuli nagu oma teost lindistama. Ma kirjutasin siis lastelaulu ja meie muusikakeskkooli viienda klassi tütarlaste ansambel, siis esitas nad raadiofondi lindistasime. Ja, ja umbes samal ajal ma mängisin ka mingit eesti heliloojate uudisteoseid juba fondeni. Aga veel varem ma käisin emaga kaasas. Lehte pööramased, et tookord mängiti otse-eetrisse väga palju, et noh, viiul, klaver, klaveril oli vaja lehte pöörata, Helju Tauk mängis seal ja siis siis ma olin seal kokkuvõtmise ja stuudios niimoodi, et tähelepanu üks sekund läheb ja nüüd olema vaikne ja enam ei või tortsadega itsitada. Et selle ma sain nagu päris päris varakult juba need vitsad kätte ja aga just praegu, et noh, see raadiomaja täpselt samasugune, kõik need karniisid ja need trepid ja mõiski imelik tunneme, tuli nüüd mõtlesin, et huvitav, et kas ma, kas ma niimoodi pisikese lapsena sinna esimest korda oma esimesi teoseid salvestama või oma mängu salvestama tulles oleks nagu suutnud ette kujutada. Et 54 aastaselt ma täpselt samuti noot näpus, tulen, tulen seda treppi pidi üles? Ma arvan, et ma mõtlesin ikka midagi muud. Sest lapsena ma nagu mul oli üle tee, oli, oli noodipood kohe samas maja. Ja sealt ma ostsin suurte helilottet fotosid. Ja siis ma korjasin albumis olid suured geeniused seal Mozart, Beethoven, mussarski ja kõik need maalid olid osa, osa olid fotod ja siis ma korjasin mida ma vist nagu mõtlesin ikkagi, et, et must saab ikkagi nagu nagu helilooja ja see lapsepõlv, kõik nagu nagu kõik märgid näitasid ka, sest et tõesti tõesti noh, ma ütlen, et et lapsena ma olin päris nagu imelaps siis kuskilt nagu hakkasid mingid psühholoogilised asjad nagu seda nagu segama, et ilmselt mingid mingid kompleksid või tekkisid mingid mingid valed fantaasiad, valed ootused ja tulid pettumused. Esimene pettumus mul ilmselt tagasi mõeldes oli see, kui kui noh, ma olin paar lastelaulu juba teinud ja siis ema ütles, et nüüd oleks aeg kirjutada nagu ooperit või muusika või ma ei mäleta, mis siis öeldi. Ja, ja muidugi muusika tegemine, kogu aeg mõtlesin muusikast, kas klaveri juures ei, ei olnud ka uinudes või, või ärgates kogu aeg muusika mängis silma ees ja ühiskond Ta oli vannitoas vann oli mul nagu orkestriauku kujutletav ja ülevannis oli kujutletav ooperilava ja päevad läbi tundide viisima, seal dirigeerisin ise siis ja laulsin mõeldes välja kogu süžee teksti, laulsin oopereid ja siis noh, ühiskorterid, keegi tuli vannituppa pesema, siis ma seletasin, kus sisu on parasjagu, mis toimuvad, et vaat see praegu hakkab see juhtum ja laulsime, dirigeeris ja nii edasi, et nagu nagu muusika, nagu voolas kogu aeg mu peas. Aga siis kui ema ütles, et nüüd kirjutasin muusikal, siis ma ütlesingi, et et Kaval-Ants ja Vanapaganast ja mõtlesin loomulikult, milles küsimus, hakkan kohe tegema, kirjutama laulutekstid. Ja tagantjärgi ma arvan, et tema vist Tallinn on, Taheda võis sel hetkel neid teha ja ta leidis nagu lihtsama lahenduse. Aga kirjutage kõigepealt leitmotiivid. Leitmotiiv on see, mis on Wagneri ooperis tuntud. Et igal tegelasel oma lühike instrumentaalne motiiv, mis siis saadab teda läbi ooperit. Ja vot seda ma ei osanud teha, siis ma ei saanud ilmselt selle leitmotiivi ideest ja kontseptsioonist nagu aru. Ja praegu sellistele tegelastele nagu Kaval-Ants ja Vanapagan kirjutada mingi leitmotiivi muidugi teeks ära 10 sekundiga, aga ma olin ikkagi laulukirjutaja ja siiamaani mul läheb laulude kirjutamine kergemalt, kui instrumentaalmuusika. Mainin nagu tekst ei saanud leitmotiive, ma ei osanud teha, et võib-olla võib-olla siis oli nagu mingi selline pettumus ja ma tundsin, et ma ei saa, ma ei saa hakkama, et ma ei ole ikkagi piisavalt andekas või töökas või midagi. Ja siis siis teeksin mingid asjad, mis mind segama jäänud läbi elu, et, et noh, muidugi, kui vaadata, et ma olen teinud mitmeid lauluviise, mis on igihaljaks jäänud ja ilmselt jäävadki nii et need on hästi lühikesed, et, et ma suudan kirjutada lühikesi meloodiaid, nende tegemine võtabki üks minut umbes aega, noh, saime refrään või isegi vähem. Selle viimase eurolaulu näiteks ma tegin ka nii, et mingi filmi vaatamise ma hakkasin minema nagu, nagu magamistuppa magama õhtul hilja, aga radareid, oksjon on kohe seal magamistoa kõrval ja teel sinna mullaks, nagu mingit ta, ta, ta, ta mingisugune motiiv hakkas käima, mõtlesin, kuid see ei ole mingi eriti vaimukas motiive. Tiidada. Aga noh, ma teadsin, et eurolaul nagu tuleks kirjutada, ma olin juba mitu kuud juba oodanud inspiratsiooni, et kas tuleb või ei tule midagi mingeid visandeid teinud. Okei, ma lähen ikkagi proovin klaveri, noh, on vaja ju eurolaulu teha ja siis nagu valisin selle pöörde, läksin sinna klaverituppa ja ma klaveri taha istun siis mingi 30 40 sekundit pärast seda oligi laul valmis, et noh, nii ma olen teinud kõik need laulud, et ma ei mõtle neid välja, et nad lihtsalt iseenesest tulevad mu sees valmis, ma hakkan laulma järjest klaveri mängima järjest ja ta lihtsalt nagu rullib ennast lahti ja kaua see salm refrään kestab, see ongi alla minuti ja ongi valmis lihtsalt noh, mul on professionaalne oskus, on see, et ma jätan ta meelde kohe, et noh, võib-olla selles Professionaalse helilooja ja mitte professionaalse vahe, et tavaliselt tulevad head mõtted, aga kui ta hakkab tagasi mõtlema, kuidas see nüüd oli, ju ongi läinud, eks. Et mul on nagu see võime on kujunenud aastatega, et ma kohe nagu küll lasen ennast täiesti vabaks, ei kontrolli selle mõttega usaldan inspiratsiooni Agangi pisiku ajus, nagu salvestab, pildistab seda kogu aeg, et ma suudan selle tagasi nagu, nagu luu ja, ja ongi nii niukse lühikesi asju, ma suudan nagu loomulikult ja vabalt teha. Aga kuskilt minuti pealt juba tuleb sisse kahtlemine muretsemine, mõtlen, kas see on ikka väärt või hakkad mõtlema, et kuidas ikka edasi minna, et kas on ikka, kas see on ikka stiilne või see on ikka labane või kas on juba keegi on juba kirjutanud selle n? No loomulikult ma olen kirjutanud pikemat teoseid, aga, aga siis ma pean tugevalt endaga võitlema ja ikkagi valvama iga lõigu jaoks valvama neid inspiratsioonihetki, millal ma suudan selle kahtlemise enesekriitika vaigistada ja anduda sellele, mis nagu minu minu sisehääl esile tooma. Kas need alguse siis see, mis alguses kohe tuleb, see esimene meloodia on alati lõplikult kohe valmis või hiljem tulles päev tavapärast läks tagasi selle meloodia juurde, tekib küsimus, et bataat siis peaks midagi natukene teistmoodi tegema, midagi parandama. Jah, need küsimused tekivad loomulikult ma kahtlen ja palju ja mõtlen ja ei tule und tundide viisi, mõtle, mingeid pisikesi motiiv, et kuidas ikka, aga, aga üldjoontes kui maga, midagi muud on siis hästi vähe, et ikkagi üldjoontes vihmandaval sellele järeldusele, et ikkagi on tulnud nagu loodusest iseenesest, eks ole, et ta on ikkagi niisugune terviklik, kohe valmis jah, vähem nooruses see see 12 aastat, mille vältel on mul kõik need laulud tehtud, et siis ma ei kahtle, kahelnud ega muutnud üldse nüüd muidugi täiskasvanu, ma, ma muretsen rohkem tagantjärgi, aga. Ei nojah. Ma mõtlen, kas teha. Dada nisukesi pisikese asja, jah, ma mõtlen, aga üldiselt on ikkagi nagu poplaulja, igasugune meloodia on ikkagi, ta on noh, ta on tervikuna valmis, teda ei saa nagu nagu mõistusega konstrueerida ega muud, ega arendada, et meloodia on selline, et ta nagu, nagu, nagu õis, noh ta, ta puhkevead on selline, et, et keegi ei mõtle õie puhul, et aga kui natuke seda üks kroonleht ära tõmmata ja panna sinine punase asemel, et äkki on ilusam, et noh, et nagunii ei saagi küsimust seada. Aga töö käib ikkagi praegu ka klaveri taga või on ka arvutiabiks? Töö, mis on ehk laulude tegemine, lõbu, kui nad tulevad, nad laul sünnib ikkagi nagu peas ja kõrvas. Kui ma teen teksti järgi laule, siis on tekst on ees, ma saadan ennast klaveril, aga ma ikkagi laulan tähendama, laulan selle teksti järgi. Kui ma teen ilma sõnadeta laulu, siis ma laulan ikkagi meloodiat, ma laula mingi. Võib-olla on olematu tekstiga lihtsalt noh, mingite suvaliste silpidega ja saade on klaverile laulu, meloodia, klaveril, näpuga ma ei tee, instrumentaalpalasid küll see on, kuidas nad sünnivad, aga loomulikult noodistamine käib kõik arvutiga. Jah, et juba üle 10 aasta ma. Ma teen kõik noodid nooditena. Raadio kahes külas pianist ja helilooja Rein Rannap. Rein kas sinu enda jaoks on kunagi olnud probleemi selles laias haardes? Mis sind kui heliloojate iseloomustab, ma arvan, sa oled Eestis ja võib-olla maailmas ka üsna selline harukordne näide. Mitte et ma oleksin väga hästi kursis, aga Eestis. On raske leida kedagi, kes on kirjutanud teoseid orkestrile, klaverile, kirjutanud popi, roki, noh, nii-öelda kerge muusikat lõpetada eurolauludega välja ehk ampluaa on tõesti muljetavaldavalt lai. Mida see tähendab, kas see on justkui puhkuse andmine endale mingisugustest vormidest enda elu huvitavamaks tegemine või või tõepoolest neid ideid nagu sajab või tekib nii palju tekkinud nagu kohati hakkisin luik, haug, vähk stiilis minek et ise ka täpselt ei tea, mida peaks tegema või kus olema? Ja ei, ei, see on valus probleem ja muna endale pidevalt aru, et, et see on lahendamata ja mõtlesin, et kas need 20.-te aastate lõpus kindlasti juba muretsenud ja püüdnud kuidagi lahendada ei nimetataks seda probleemiks? Ei eino, ta on probleem, ta on probleem nagu saavutuste ja edukuse ja enesekellelegi maksmapanemise ja ka eneseka rahulolu mõttes, ta on väga suur probleem ja sa nimetasid siin ainult heliloomingut, mis on tõesti jah nagu, nagu täiesti seinast seina. Aga hullem probleem on ju veel see, et ma samal ajal interpreet, eks, ja interpredina ka kõikvõimalikes žanrites, selles mõttes, et, et noh, puhas klassika ja improvisatsioon, džässrokk ja ka täiesti niuke populaarne, kerge muusika. Ma olen kindel, et terves maailmas isegi ei ole ühtegi inimest, kes isegi mitte poolt sellest mõnulgu nagu neli rolli, eks ole, kerge ja tõsise helilooja kerge ja tõsise klaverimängija. Et isegi mitte poolt sellest, keda ei ole üritanud teha. Ma ei ole nagu ühelgi alal nagu saavutanud ennast rahuldavat edu või kindlust, ütleme poplaulude puhul ma ei ole isegi seda nagu otsinud, et kui ma kahekümnendates 17 kuni kuni mingi 30 need laulud kirjutasin kõik noh, mõned üksikud on ju tänapäeval ma teen juurde no lihtsalt selle tõttu ma idenid juurde Pole ka midagi peale hakata, et noh, pole kellelgi anda, keegi ei taha mingi tundmatu laule võtta ja ja seetõttu ma ei noh, vahel ikka tulevad pähe ja, aga, aga noh, ma otsin neile tekste, kanna neid välja, et selle lühikese aja jooksul, et siis ma ei võtnud laulud kirjutamist üldse tõsiselt, et see oli ikkagi selline nagu sihukene tundus mulle endale selline odav, kerge ajaviide, niisugust kergema vastupanu teed minek, kui tundus, et see on nagu niuksed edevusest ajendatuna, et noh, nagu laiemale publikule midagi pakkuda, et tegelikult ma pidasin ennast ikka küll käskis heliloojaks ja ja klassikaliseks klaverimängijaks järgi on tulnud välja mulle endale väga suureks üllatuseks enne seda ei teadnud. Ja kui ma Ameerikas tagasi tulin, 12, aga siis, siis ka nagu algusesse veel ei olnud, nii aga siis kuidagi mõned aastad hiljem hakkas see asi nagu nagu kerima, laulud ilmusid välja, neid hakati uuete nagu nagu mängima ette kandma. Ja siis ma mõtlesin, et see, mis ma olen kogu elu pidanud nagu kõige vähem oluliseks tegevuseks, mida ma tegin tõesti muuseas, et see on moodustanud tegelikult kõige kaalukama osa sellest, mida me elus ära teinud olen või saavutanud. Et, et need laulud on tõesti tundub, et, et need pakuvad inimestele tänapäeval midagi, neid on vaja inimestele, järelikult nad on väärtuslikud. Kõik see muhu, mis ma olen teinud, on kuidagi nagu pudenenud niimoodi sõrmede vahelt maha, kuigi ise võrratult rohkem energiat sellele pannud, noh olgu kasvõi klassikakavade harjutamine või ka ütleme klassikalise muusika planeerimine. Ja siin ongi see, et miks nagu klassikalise heliloojana minna, kui heita, selleks on see, et see see maht, mis ma olen kirjutanud, ei ole piisavalt suur, et ta nagu muutuks üks arvestatavaks kvantiteet x k kirjutanud. Ma ei ole selle tõttu, et ma tegelen väga paljude muude asjadega ühest küljest ja teisest küljest ei ole ka konkreetseid tellimusi, no mida ma sahtlisse ikka neid sümfooniaid kirjutada? Ta läks noh, võiks, aga, aga no ei ole sellist kätte võtmist, janu, pidevalt on teha muid asju, mis saab kohe nagu publiku ette viia, kohe realiseerida kas lindistada või ette kanda tegeled nende asjadega. Kuigi ma ikkagi loodan veel, et see aeg saabub, kus ma saan rohkem klassikalist muusikat kirjutada, kus on nagu rohkem tellimusi ja ettekande võimalusi. Nüüd need teosed, mis ma kirjutatud olen, need on noh, ükskord ette kantud, salvestatud neid ei ole korralikult või ka mõnda on salvestatud, vedelesin kuskil raadiomaja arhiivis ja võib-olla vahel isegi mängitakse eetris. Seal on kõike nagu, nagu vähe ja klassilise klaverimänguga on nagunii, nii et esitad selle kontserdi ära ja ongi nagu kadunud mingit jälgedest yhe je plaat ja ja et noh, kergemuusika klaverimäng on palju seda üldse inimestel nagu vaja on, et ma olen neid ise omal käel välja andnud, mõned plaadid isegi ühe DVD, kus ma nagu mängin sellist improvisatsioonilist popmuusikat, oma puhkpalu ja siis tuntud meloodiate töötlusi, aga noh, ega ikka keegi osta aednam sihukesest klaverimuusikast, kuhu nad auto, noh, ma ei tea, raadiot kuulata või et selles mõttes, et ongi, et on mul niisugune tunne, et, et elu on üldse nagu asjata elatud ja ma ei ole nagu midagi midagi üldse teinud. Ja siis siis ainukese asjana säravad siin need teismelisena kirjutatud paar poplaulu, et kummaline situatsioon on, et ma tegelen selle enda jaoks mõtestamisega. Alles milline sa inimesena oled, kui sa ise läbi oma silmade ennast kirjeldaksid, oled sa selline boheemlaslik tüüp või või vastupidi, pedantne, et pildilt on alati tolm pühitud ja raamaturiiulid on ka puhtad ja. Tähestiku järjekorras ja ma olen ikka hästi boheemlane ja hästi selline. Ennast on väga raske nagu organiseerida kella, ma ei tunne ja täna jõudsid õigel ajal kohale. Ei ole häda midagi, ma paranen ja muud ei tea viimastel aastatel. Ma, ma tegelen sellega. Aga ütleme kolleegidele võitluskaaslastele kellega elu sind kokku on viinud, no näiteks Ruja üks üks lihtsamaid näiteid olid sa nendele muusikutele lihtne tööpartner või vastupidi. Ma olen siiamaani väga rasketööpartner, et, et ma viimased aastad olen nagu tõsiselt mõelnud selle üle, et et miks, miks need töösuhted on, on nii, nii rasked ja keerukad alati ma ei oska nagu teisi inimesi näha nagu arvestada, et kui ma olen suvel kuskil maa poodis, oskan vägagi seda müüjat arvestada ja mind, mind huvitab tema isiksus ja, ja mõtlen ta üle ja panen tähele igat asja, mis ta ütleb. Aga, aga kui mul on mingi töösituatsioon et siis ma lähen nagunii sellesse projekti sisse, olgu see siis esinemine või, või muusika tegemine, noh näiteks kui on esinemine, mul on kontsert, noh, alati on võimalik liiga hilja kohale, see nüüd 1000 probleemi, eks ole, mõtlen mis kava ja klaver pole ääres ja kuidas, kuidas tuul, pan, kuidas klaveri üldse muretsen, kuidas kontsert õnnestub ja siis kui seal mingi valgustaja, kes ei suuda mul nagu klaveriklahve nagu korralikult välja valgustada, nii et seal ei oleks varietma, ikka näeks ka mitte, et ülemine pool on erevalge allumine pime ja siis siis ma ei suuda nagu enam ühest küljest ennast kontrollida, aga ma ei suuda nagu neid teisi inimesi, kes mu koostööpartnerid on eeskätt ütleme, see vaene valgustaja, kõik mu mõtted on kinni selles muusikas ja ma nagu üldse ja siis ma ütlen neile halvasti ja karjun inimeste peale ja või kui ma halvasti ütle, siis vähemalt noh, ma ei, ma nagu ei märka neid nagu teiste inimeste pärast, kui sa mööda, siis ma kahetsen ja mõtlen, et kuidas ma võisin nii teha ja nii on olnud kogu aeg, ega see Ruja projekt oli ka ju niimoodi, et, et, et see oli ikka niukene, fanaatiline seal oli see idee ja kontseptsioon ja nägemus mul oli ja mida on vaja teha ja kuidas on vaja teha ja ma ei näinud nagu neid ka teisi pillimehi isiksuste või sõpradena, vaid, vaid lihtsalt ma nägin ainult seda, seda eesmärki ja siis kõik vahendid olid nagu lubatud, et seda saavutada. Mõtlesin, kuidas tuleb mängida liikud Saruiselt sihukesele, nii kindlasti neil oli, oli väga raske muga ja ja loomulikult ma leidsin sellise füüreri mulje neile kaks korda, miks me nagu lahku läksimegi bändiga, et oligi oligi nagu ilmselt selle maha jäänud seltskonna resümee nende meeleoludel oligi see, et pole meil siukest füürerit vaja, et me saame nagu ise ka hakkama. Nagu elu näitas, hakkama nad ei saanud. Eks Nõgisto kandis marssalikepike kogu aeg kotis ja nagu nagu tal õnnestus mind sealt eemale puksida, nii, nii istusse marssali toolile. Ise, noh, ma ei olnud seal, ma ei tea, kas ta oli sama sama suur füürer kui mina või, või võib-olla ka vähemgraafina. Selle autoga sõitsid, need kirved on tänaseks päevaks maha maetud. Tanki mingid kirved, noh selles mõttes, et, et siis Nõgisto tuli ju tagasi, kutsus mind tagasi bändi ja aga noh, siis ta väga kannatas, sest et see, mis me siis, kui ma tagasi tulin ja kolmas periood Ruja tegi sellist populaarset ja tantsulist muusikat Nõgisto ikka hästi vihkas seda hästi ikkagi kannatas ja hästi palju ka muidugi väljendas seda oma suhtumist, aga samal ajal ikkagi mängis seda edasi ja mina ei oska öelda, kes ei olnudki mingi mingi sõjakirves, noh, lihtsalt ei osanud paremini, ma ütlen, et et ma ei oska siiamaani näha igal hetkel, vahel ma suudan sageli, ma ei suuda näha nagu partnerid ja mõista ja, ja kujutleda, mismoodi minu häkkimine või käitumine võiks sellele teisele inimesele tunda, et see on lihtsalt asi, millele ma pole kogu elu mõelnud. Nüüd ma olen hakanud mõtlema, aga ma ei oska seda. Kui ma lähen töösse sisse, siis ma ei oska ikkagi seda kontrollida. Noh, ma olen mõelnud, et, et see on jube hea, et, et ma ei ole diplomaat, et muusikas tuleb see kasuks maid, tsenseeri ennast, et noh, kahtlemata improviseerida tulebki kasuks, et need inimesed, kes mõtlevad oma järgmist sammu läbi ja kaalutlevad, neid ei suudagi improviseerida ja seal sa pead laskma ennast täiesti vabaks, mitte mõtlema tagajärgedele täiesti anduma sellele, mis su nagu hetke intuitsioon ütleb ja, ja mitte millestki hoolima minema täiesti elus ei saa niimoodi käituda ja ma ilmselt olen kuskilt valesti arvanud, et elus võib kani käituda. Võtame meie jutuajamise kokku Rein karjatšestonski paarini, teater NO99 olete näinud jah, meeldis see, kuidas eriti see osa, kuidas nad on ära kasutanud ära kasutanud, kuidas kasutanud meeldis küll, lugu, ilus maa, kantaati meeldis. Väga hästi tehtud, minu meelest täiesti nõiduslikult mõjus mulle ka, ma pean tunnistama ja see on osaliselt ka üks põhjus, miks me sind siia täna kutsusime, et nii-öelda taasavastamine või selle lummuses olemine. Mul oleks väga hea meel, kui sa võtaks põgusalt kokku, mida see Nad tahavad sinu enda jaoks, tähendab kuidas see sündis ja kui palju sa üldse lib ettekandeid. Omal ajal sai. Kaks korda nõukogude ajal kanti ette ja nüüd nüüd uuel ajal kord Tõnis Mägi laulis Hando Runneli juubelil seda ja väga hästi laulis, kahju, et ei ole, aga noh, see on jah, ettekannet ise püsti ei pane, eks ole, oma rahakoti peal, et siin peaks olema mingi tellimuse, mingi tugev, aga noh, seda muidugi ei ole. Et rohkem seda pole ette kantud. Ta sündis nii, et, et see oli see ära keelatud raamat, ma sain kuskilt selle eksemplari kuskilt põranda alt kätte ja ja panin klaveri peale, lappasin seda luulekogu. Tsükkel torkas mulle kohe silma, maatsid seal nagu kontaktiks loodud ja kahe päevaga tegin selle ära, tähendab pooled pooled ühel päeval ja pooled täiskasvanud, ma mäletan veel mingi mingi, mul oli mingi ajutine mingi häälest ära pianiino, mingi kohutav pann oli kodus sellel päeval tiibklaveri on sinna jõudnud ja, ja selle peale ma tegin ja aga noh, mis, mis on jälle see, et noh loomulikult, et oleks võinud teda teha nagu keerukamalt või tõsisemalt, ei nagu rohkem arendada muusikas neid asju, aga noh, ei olnud nagu see aeg, et ma lihtsalt tegin ta, tegin ta kiiresti ära nagu pähe tulid sellise popmeloodiat ega ei olnudki seda võimalik ka tookord kuskile ette kanda. Kui siis noh, Tartu levimuusikapäevad oli see koht, kuhu sai ja siis ta natuke aega seisis mul ligi aasta, kuni siis järgmised levimuusikapäevad tulid. Ja siis sai seal tuntud ja siis ükskord ühes Linnahalli kontserdil oli teine ettakanne. Lugesin, et inimesed olla tipphetkel püsti tõusnud. Ja see saigi selle loo keelamisele nagu määravaks, et nagu tartus, tõusti püstina sõnniku puhul, kinnine üritused levimuusikapäevad, aga kui Tallinna linnahallis seal oli kõik, kõik need igasugu julgeolekuparteijuhid olid kõik kohal ka jälgimas, kuidas see läheb ja seal tõusis kõik 4000 inimest tõusid püsti, kulminatsioonis kuhugi kasvas ja kasvasid, läks niukse selgeks ja võimsaks ja, ja see püsti tõusmine, kui seal oleks lugu, ära lõppeb, ma arvan, et see oleks tekitanud mingit poliitilist skandaali. Aga pärast seda läks nagu vaikseks ja mõtlikukse muusika. Ja, ja inimesed jäid seisma kuni loo lõpuni ja vot see, kui see saal haudvaikuses seisis selle vaikse mõtliku muusika. Vaat see mõjus nagu protesti aktsioon. Protestiaktsioon see oli nagu selge, et see on nagu nagu noh, nagu niuke riigivastane seismine. Kurat ei tohi alane, seisame siin ikka niimoodi edasi. Et noh, saad aru, mis ma mõtlen, et kui kui noh, üks asi nagu vaimselt tõuseb püsti ja see püsti tõusin ja läheb aplausiga süles, ei oleks alla näinud, aga see seismine oli väga hirmus, siis siis keelatise keelati see ära. Ja, ja siis, kui tuli see ärkamisaeg, laulev revolutsioon, siis kõikne, et noh, nii ilus maa kui ka väga paljud teised minu isamaalised laulud Koidula Runneli tekstidele, mis oli rajaga olid, et noh, lindistatud, et need kõik olid ikkagi keelatud fondis raadios, noh et keegi nagu nõukogude kord ju veel nagu seisis miskitpidi ja keegi ei hakanud neid sealt välja võtma, nii et mul oli muidugi kahju üldse. Mul oli kahju, et ma ära läksin, sellepärast et et ma ju lahkusin pool aastat enne Hirvepargi üritusi, et noh, minu jaoks heinud õhus, mitte mingisugust Dust muutustele ma olin täiesti lootuse kaotanud ja tagantjärgi ma olen küll küsinud, kas teie teadsite? No lihtsalt tuttavad, et ei teadnud midagi muutuma hakkab, et noh, kui ma oleks pidanud, loomulikult ma oleks siia jäänud ja ma olin ju kogu elu ja see Ruja tegevus oli kõik ju ju mõeldud ju riigi kukutamiseks lõpuks, eks ole, ja ja siis selle nime mingi rahvustunnete ja, ja religioossete tunnete kõikide nende väljendamiseks läbi muusika. Ja seda ma olin kogu elu püüdnud teha ja loomulikult ma oleks tahtnud ju teha ja võidelda oma lauludega selle korra vastu, aga ma, kas ma olin, ma olin, paraku, osutusid nii-öelda eemale selleks, et sellest on nagu kahju ja, ja ma ütlen veelkord oleks mul õrna aimu olnud, et see hakkab noh, kasvõi oleks ma teadnud, et viie aasta pärast hakkab midagi muutma oma ja ma saaks sellele kaasa aidata. Loomulikult oleks jäänud ja välja kannatanud, nii et kas mingi jah, mingi kuri saatus, mis, mis just niimoodi need asjad Karaldas. Me paneme siia intervjuu lõppu kõlama ilusa maa. Rein Rannap oli meie külaliseks väga suur rõõm, oli kohtuda jõudu ja kuuleme jälle aitäh.