Ühiskülastus. Ühiskülastus tere taas selle nädala ühel kuumal päeval. Ütlesin üle Tartu kaarsilla ja kõndisin kümmekond minutit mööda Raatuse tänavat ülespoole et siis käänata Jaama tänavale ja üles otsida maja, mida võib kutsuda Eesti kultuuriloo üheks kõige tähtsamaks tunnistajaks. Täna asub seal laulupeomuuseum. Jahedasse muuseumi majja jõudnud, kohtusin kohe külalisega Saksamaalt ja palusin kõnelda, mis tõi sakslased eestlastele nii tähtsasse kohta. Tegu oli siis abielupaariga litsikest, kes veetmas oma puhkust Lätis, Eestis kutsutuna ühtlasi Tallinna laulupeole muuseumisse tulnud eelkõige seepärast, et Eesti ja laiemalt balti laulupidude traditsioon pole Saksamaal kuigi laialt tuntud. Inimesed ei teadnud sellest õigupoolest midagi endas ka saksa külaline ise kuulis aga laulupidudest umbes aasta tagasi. Jah, kuulnud, et nüüd laulupidu korraldatakse, otsustaski tänavuseks kohale tulla. Perekond olevat laiemaltki huvitatud muusikast kas ning vaimustatud sellest, et kogu rahvas laulupeole kaasa elab ning seda traditsiooni nii elavalt edasi kannab. Mis puutub muuseumisse, siis seda peeti väga moodsaks. Ekspositsioonist olevat võimalik saada hea ülevaade ka saksakeelse audiogiidi abiga. Nii, ja nüüd leidsime siit laulupeomuuseumist Ühe inimese, kes ka lausa puhtas eesti keeles räägib, kuidas teie nimi on? Tere, mina olen Peeter ja Peeter, olete te enne siin muuseumis ka käinud või olete nüüd esimest korda? Esimest korda olen laulupeomuuseum ongi suhteliselt uus, nii et ega väga palju inimesed siin veel ei ole käinud ega eksinud siia kaks maja ise, Te olete tartlane ja ma olen tartlane ja noh, ma tean, et samas on varem olnud ka teised asutused ja siin oli ka teater ja ja enne seda on olnud siin ka minu teada lasteasutused, lasteaiad ja noh, päris alguses on loomulikult olnud, see tähendab Vanemuise seltsimaja. Et siin sündis Eesti teater, just nii, aga kuidas te nüüd hindate seda ekspositsiooni, kas see annab meie laulupidude ajaloost niisuguse hea ülevaate? Mul on jõudnud kõike veel üle vaadata, ma alustasin nagu raamatute tagant Bootakasin pihta omaenda mälestustega ja ja need on väga sügavad olnud minu jaoks. Meenutused ise läbi kogetust ja olete te olete ise osalenud laulupidudel ka? Jah. Ja kui nüüd rääkida sellest interaktiivsest poolest saksa külalised tõstsid seda esile ilmselt ühe tänapäeva muuseumi puhul vist see ongi hästi tähtis, et on mitte ainult tummad stendid, vaid ka võimalust midagi kuulata, näha, vaadata ja võib-olla ise ka kaasa lüüa. Lõpuks, ja kindlasti selle muuseumi puhul on kindlasti ka vaimsem pool olulisem, et, et see ei ole mingi asi, mida saaks katsuda. Et siin siin kindlasti ei saakski ilma heli ja videot siukse interaktiivse poolata läbi, et et minu arust on üles ehitatud väga hästi see, see ekspositsioon. Ja lõpuks küsiks ka seda, et on teil plaanis ka sellele laulupeole minna ja on küll, oleme plaaninud reedel juba Tartusse sõitma hakata, aga seekord siis pealtvaatajana või? Jah, kahjuks küll, et elutempo nii kiire, et ei ole enam aega koorilauluga tegeleda, et et nii see kahjuks on läinud. No igal juhul võimete jätkaksite siis seda tutvumist muuseumiga ja oleks teeleks väärt külastuskäik ja tore päev, aitäh teile. Laulupeomuuseumi tutvustamist peab kindlasti alustama selle maja ajaloost. Ja muuseumi autor Kristiina Tael on meile abiks selles ajaloolises käigus. Sellepärast et tõepoolest muuseumi ajalugu on väga tähenduslik, ma mõtlen maja ajalugu eelkõige. Ja tegu on Eesti ja Tartu kultuuriloos ühe väga olulise hoonega. Nimelt ajame siis juttu suure laulupeo eel ja, ja ajame juttu just nimelt laulupeo hällis, et laulupeo häll on Tartu liin ja Vanemuise selts kui laulupeotraditsiooni algataja leidis oma pesa umbes 20 aastat just selles samas hoones. Esimest üldlaulupidu 1869. aastal ei korraldatud veel sellest majast siis muide selts veel üürikorteris kostil küll aga järgmist. 10 aastat hiljem toimunud teist üldlaulupidu korraldati juba sellest Jaama tänav 14 hoonest. Tegelikult olla sellel majal ka veel teine tähendus, Eesti teatri sünniloos. Just nimelt pärast esimest üldlaulupidu aktiviseerus oluliselt Eesti seltsiliikumine ja, ja muidugi kogu kultuurielu. Nii et 1870.-le aastal aasta pärast esimest üldlaulupidu etendati selles samas hoones esimest Eesti teatritüki Saaremaa onupoega. Nii et just selles samas hoones mitte küll päris selles saalis leidis aset eesti teatri sünd. Onupoeg ei olnud veel esimene Eesti algupärand, kuid siiski suur julgustükk noore Lydia Koidula poolt lavalaudadele seatud. Nii et ka siis selle olulise fakti poolest on, on see Jaama 14 laulupeomuuseumihoone Eesti kultuurilukku kirjutanud. Jah, me olemegi just selles saalis, kus on ka selle maja lugu ilusti seina peal ära näidatud ja tegelikult maja ise on veel märksa vanem, et tegemist on siis 18. sajandi ehitisega ja ilmselt siis ka mõne niisugusi aadlimajaga või. Ja maja kuulus ühele Tartu suurkaupmehele Georg Rogerile ja enne Vanemuise seltsi toimetasin oma tegemisi Tartu saksa käsitööliste selts, nii et alguses tuli Vanemuise seltsi ja üürnikuks ja pärast seda leiti kasulikum olevat see majaomanikult ära osta. Nii et 1873. aastal Vanemuise selts võis hõisata, et meie seltsil on olemas oma pesa. Ja ka selle poolest läks siis mõlemas seitse ajalukku, et ta oli esimene eesti selts, kes omas oma Hoonet olgu lisatud, et lisaks laulupeomuuseumile on siin ka tänasel päeval muidki Seltsiruum just nimelt laulupeomuuseumile, lisaks tegutseb ka praegu siin Vanemuise selts, kes aktiivselt toimetab siin oma tegemisi. Ja kui me enne rääkisime eesti teatri sünnist, siis teatritegevus ei ole selles majas lakanud. Nimelt Emajõe suveteater on selle maja taaselustanud ning ka sellel suvel toimub siin palju teatrietendusi. Nii et eesti rahvusliku teatri vaim hõljub siin väga tugevalt veel ringi. Nüüd ma küsiksin nüüd ka veel selle maalilise grupi kohta siin nurgas, kus seal näha mitmed inimfiguurid ja ilmselt siis mis see pill nüüd on, ei oska nii, otse öelda, selja taga peaks istuma siis Lydia Koidula ise vä? Just nimelt need vahakujud kujutavad Saaremaa onupoja peaproovi, nii et klaveril saadab siis Saaremaa onupojaauku tor Lydia Koidula, kes siis lisaks näidendi kirjutamisele oli ka selle tüki lavastaja, jaga muusikalise seade, kujundaja perekond Jansen, papa Janseni gaasis keskel, tema teine tütar ja proua siis vaatavad, kuidas esinevad. Raimo onupojategelased, kes siis on ka Vanemuise seltsi liikmed ja koguni Liidja enda vend Harri Jansen mängib seal seda patsidega naiste naiste rolli, sest nii, nagu tollal kombeks oli nimede, et naise teatrilaval esinesid, oli tollel ajal Eestis veel küllaltki uskumatu lugu. Nii et muud ei olnud teha, kui patsid pähe ja seelik selga ja ja tuli poistel naiste osi mängida. Ma kujutan ette, eriti nooremate külastajate jaoks väga elamuslik koht, kust kohe saab palju asju selgemaks, kuidas Estiaater ikkagi sündisime, mida sa säärane mulk ehk 100 vakka tangusoola tolles ajas kujutas, sest ka keisri pilt on selja peal ilusti olemas. Just nimelt, et Saaremaa onupoeg jo tiivustas Liidjad kirjutama ka teisi näidendeid Maret ja Miina ehk Kosjakased ning teie poolt nimetatud säärane mulk ehk 100 vakka tangusoola tulid riburada. Ta pidi kohe pärast Saaremaa onupoega ja ka neid tükke on siin majas mängitud. Nii et Eesti teatri sünniks võib seda väga auga pidada, sedagi. Aga võib-olla läheme nüüd kiikab korraks ka maja taha parki, mis on ka väga tuntud, kuulus või õieti võib-olla taasavastatud. Ja üks põhjusi, miks Vanemuise selts selle ostis, oligi seda ümbritsev suur park ja Vanemuise selts juba tollal nägi, et, et parki saab kasutada väga mitmetel eesmärkidel, nimelt teise üldlaulupeo rongkäik algas siin sellessamas pargis toimus 1879. aastal kooride võistulaule kolmine. Siin olid üksikkoort, kooride kontserdid ja hiljem, 1880.-te keskel toimusid pargis väga rahvarohked väga populaarsed lõunaeestlaste seas Vanemuise suvepeod. Nii et väga ilus ja oluline barca tänapäeval. Nonii, läheme heidame pilgu, sest sealt Tartu linnale Nii, ja nüüd oleme tulnud treppi siia üles nõlva peale vanade puude alla, mis küll vist ei ole päris või on teise laulupeoaegsed umbes sellest ajast, need puud on pärit küll. Nii et selline väike park ja siis on see nõlv, kus peeti siis neid pidusid. Jah, olemegi siis ajaloolisest teise laulupeo kohal, et kuigi pidu ise siin ei peetud, siis kooride esinemised ajutisel laval toimusid just selle koha peal. Ja siit avanes toona ju väga maaliline vaade Tartu linnale. Praegu on puud juba nii suureks kasvanud ja väga palju maju van ette ehitatud, aga siiski on ka praegu see park meil tartlastel väga armastatud jalutamise vaba aja veetmis, koht. Jah, no silmaga võib näha, et peaaegu, et supiline paistab välja võib nii öelda küll, jah. Kui seal neid maju ees ei oleks. Kui neid maju ees ei oleks, aga vanadelt vanadelt piltidelt võib näha, et see vaade oli tollel ajal ikkagi väga-väga ilus ja väga maaliline. Nii teil on veel siin ka plaanid, teil on nagu rajamisel üks väike elupuulabürint siia ja veel mõningat kavaatsin sellesama nõlva juures. Ja lastele oleme mõelnud siis mängimiseks sellesama elulabürindi, kuhu rikkus plaanime siis puude kõrvale rajada sellised muusikalised heliinstrumendid, need lapsed saavad ka ise helisid tekitada ning praegu on animis järgus siia rajada skulptuuride aed, nii et Eesti muusika suurkujud oleks skulptuuride na siin pargis jäädvustatud. Ja jõuaks siis ka Lydia Koidula võib-olla koju. Loodame, et siin, selle, kes keskosapealsele kauni lillepeenra keskel üks kord meil istuvad, võib-olla papa Jansen koos Liidiaga. Ja me seda lootma, aga astume nüüd taas palavast õuest tagasi, veidi jahedamas muuseumi saali eksis juba jätkata ekspositsiooni ülevaatamist. Ja päti ja Räki raad, Fleur tegi otseülekande. Jääte tee seal. See on 1933. aasta laulupeost ja ameeriklaste filmitud. Ameeriklaste filmitud ja nii, et, et nüüd on meil olemas korralik heli ja pink kokku pandud. Lauldakse, nagu te kuulete praegu eesti hümni laul, mis on olnud juba esimesel laulupeol. Kus siis heans oli selle Roonebergi tuntud luuletaja tuse voor Franud. Eestindanud jaa, paatiuse friisiga ja seda laulu esimesele laulupeol laulsid, aga võib öelda, et esimest korda suhtuti sellesse laulusse kui hümni seitsmendal laulupeol. See on niisugune väga kummaline juhus. Nimed 1910. aastal seitsmes laulupidu Tallinnas. Seal hakkas rahvas laulma, seda raudu ilma dirigendita, kõik tõusid püsti, paljastasid pea need, et seda laulu võeti juba tol ajal eesti sünnile jääted, kuni temast hiljem iseseisvunud Eesti riigis sai Eesti hümn, siis võib öelda Aastast 1869 oli ta leidnud tee eesti rahva südamesse ja aati. Kui ma mõtlen sellele 1910. aasta laulupeol, siis tuleb mul kohe meelde 1960. aastapäeva pidu, kus hakati täpselt laulma Ernesaksa, Lydia Koidula, saad loodud, Mu isamaa on minu arm. Ja hakati laulma samuti ilma teenigendita. Ernesaks tuli ju hiljem pulti. Süüdistati, et selle laulu alustasid üliõpilaskoorid ja mul on nii selgesti see meeles, kuidas me seisime Rava all. Richard Ritsing, mina ja Tartu tol ajal nimetati seda üliõpilasmeesko esines, seisime kolmekesi. Vahel me ei rääkinud, sest me pidime minema aru andma, miks seda laulu hakkasime laulma. Aga siis tuli teade Kreenilt, et meil ei ole tarvis kuhugi minna ja küsimus on lahendatud. Ja kui ma tegin aastal 2007 intervjuud Kuuno arenguga selle muuseumi jaoks siis ütles Kuno areng mulle niimoodi, et see oli käbi, kes õpetas selle klaperjahi ümber isamaa laulu. Ta olevat öelnud, et Queen tahavad nii väga seda laulu laulda. Siis laulgu nad iga laulupeo lõpetuseks laul ära, sest varem oli ametlikult lubada see laul kui iga kord. Meie tookord räppar vee ja valitsus oleks pidanud istuma püssirohutünni otsas ja mõtlema, mida see suur hulk inimesi rohkem kui 30000. Kas laululaval plussis kuskilgi 100000 ringis, kuuled, mida nad jälle ette võtab? Eevi pollarettide ekspositsiooni koostajana teil on endal nii pike kogemus laulupidudest, et kuidas seda ekspositsiooni kokku panna oli, oli see raske, oli, oli see kerge või tekkisid raskused töö käigus, nagu öeldakse? Raske oli kokku panna sellepärast et mingi valiku pidi tegema. Siis ma lähtusin sellest, et laul on olnud eestlastele väga tähtis, sest esimene laulupidu oli ju meie rahvusliku ärkamise pidu mille tulemusena tulid ju üksteise järel kõik teised Eesti rahvusliku ärkamise ettevõtmised. See laulupidu oli aeg koht, kus võib-olla esimest korda tekkis mõne inimese peas mõte, et kunagi võiksid eestlased olla täiesti iseseisvalt. Ja minu arvates, kui papa Jansen, kuidas tuli juba Tartusse aastal 1863 tema eesmärgiks oli siin hakata välja andma eesti postimeest, siis ta kirjutas ju, et eesti mees ja igasse liides ja iga nime all ikka eesti meheks, siis oled sa aus oma rahva ees. Nii niisugune südametunnistusele koputamine. Ja kui kasutades täna päevast kõnepruuki, siis nii hea müügimehest nägoli papa Jansen enne seda, sest need sõnad olid tema pildi alla trükitud ja seda pilti riputa Läti väljakohtades, kus käis palju inimesi koos nagu võõrastemajad ja söögikohad. Lehelugejad, reid, Perno Postimehe lugejad said endale sel pildi. Järelikult ta valmistas täiesti seda tulekut ette. Ja tema, kes oli esmakordselt võtnud kasutusele sõna eesti rahvas viis siis selleni, et saadi tee sellest maarahva tiitlist lahti. Ei niisuguseid väga raskeid momente, ma ei teadnud, mida täpselt valida ja siis ma läksin Pärnusse, seisin papa Jannseni matiga minitehtud skulptuuri juures, küsisin papa Jansen, mida ma pean tegema. Ja kui ma tere armas Eesti rahvas, siis ma teadsin, et ma pidin selles ekspositsioonis just neid momente rõhutama. Esimest laulupidu tingimata siis rõhutama 69. aasta laulupidu siis rõhutama 90 aasta laulupidu, sest see oli juba ka ju ärkamisajal, kui oli ajanud kui 86, tuli ju Rene eespere ärkamise aeg, kui siis 87 tuli fosforiidisõda ja kuidas siis kõik need sündmused hakkasid tulema selles? Ja Ants Üleoja rääkis, kuidas ta pidi pidevalt tegelema sellega, et tema oli 90. aasta laulupeo kunstiline juht, et seda laulupeo repertuaari muuta ja ise lauljanna, ma mäletan ka, kuidas repertuaar pidevalt pidevalt muutus, siis see oli viimane kord, kus tuttava märgi peal on ja laulupeo teatmiku peal on 1990. aasta laulupidu, sest nõukogude ajal ei olnud laulupidu. 12. oli ainuke 47. aastal, mis käis nagu esse numeratsioon Nonii järgi, muidu nimetati neid 70. 75. aasta laulupidudeks. Noh, erandi oli see 100. aasta laulupidu 1960. Mehe puhul oli täpselt niisamuti selle laulupeod, Tartu juubelilaulupeo kujunduse tegi hiljuti meie hulgast lahkunud Meeri Säre Vanemuise kauaaegne peakunstnik ja millepärast oli ka siis probleeme, miks seal on märgitud laulupeo pool aastat 1923 28 33 38 nagu nendel aastatel ei olekski üldse Eestis mitte midagi toimunud. Ja siis oli ju, Shaq oli meie arvates see, kui 75. aastal vuras laulud tuli ju soomustransportööri lauluväljakule. Nii et meie laulupidu on olnud väga tihedalt seotud meie ajalooga ja te olete püüdnudes neid pöördelisemaid laulupidusid siis siin eksponeerida, sest kõiki neid paljusid ju ei jõuakski. Aga nüüd ma küsiksin teie käest kohe siin selles alumises saalis on üks väga uhke pilt, mis pilt seal. Selle autor on Elmar Kits. Selle maali originaal asub Eesti Rahva Muuseumis. Paraku see maad nii suurte mõõtmetega siin majas meil lehitnutel kohta kuhu teda üheseritute täia meile anda siis niisugune huvitavaks tehtud kolmemõõtmeline kujutis ja see kujutab esimest laulupidu ressurssi aiaks. See on praeguse Peeteli kiriku vastas ja seal on ka vastav mälestusmärk on seda kohta tähistamas. Huvitav on sellepärast, et te näete, sealehed laulavad, nad hoiavad käes laulikuid. Ja see laulupeo repertuaari esimese Laulupeo root noodid, Neetme sain mõni nädal tagasi tapalt ühe mehe käest neete, et meil see originaal täiesti puudus, me, see on viimase aja kõige hinnalisem eksponaat meie majas. Ja mis on huvitav on see, et paljud inimesed ei kujuta üldse ette, et kogu laulupidu toimus ikkagi eesti keeles. Paljud mõtlevad niimoodi jah, et kuni leiu, kaks laulu sind surmani ja Mu isamaa on minu arm, et need olid eesti keeles. Ja et nagu Jakobson on öelnud, et saksa juhatusse Zapast olid president, oli Maarja kiriku pastor Willigeroode, et kogu see asi ühe laulud nagu olid saksa keeles, aga ühed olid ju kõik eesti keeles. Papa Jansen oli selleks väga palju vaeva näinud, et need eesti keelde panna ja seal me näete, Kunileid juhatab palgi tagumised mehed ei läinud ja siis toodi üks pool, mille peale siis Kunileid Jansen juhatasid. Kuni neid oli ju oma hariduse saanud Siimse seminarist, mille kohta väga paljud meie inimesed täpselt samuti ei. Hea, et Valkas oli niisugune seminar, kus valmistati ette kihelkonna koolmeistreid ja bestereid ja seal näiteks ka tarn. Robert Jakobson õppis seal, nii et, et kogu see muusikute varasem põlvkond ongi sealt tulnud, siis näete, seal ees seisab keskel noormees see noor kurt noor Jakob Hurt, kes siis rääkis Laulupeo peokõnes, et inimene ei tohi unustada ära oma rahvust. Inimene peab saama selles keeles hariduse. Mis on tema emakeel ja kuskilgi, näete, seal on üks kaunis daam ja vaatame, emme on kaunis daam, paremal pool. Liidia Koidula. Ma proovin, kui tohib korraks prillidega ka vaadata, kas siis see ruumiline kujutis tuleb või ei tule? Ausalt öeldes muidugi, kui on prillikandja ise, siis temal on see mulje natuke kehvem. Temal on ilmselt natuke kehvem jah, aga üldiselt on ilusti kenasti aru saada ja fooniks on ilus. Tartu linn. Küsiksin veel siin keskel võngub midagi, mis seal. See on Johann Voldemar Janseni taktikat. Ma pean teile küll kahetsusega ütlema, et see paraku koopia, aga täpne koopia sellest mis asub praegu Janseni majamuuseumis Pärnus. Tegelikult on keppe Eesti Rahva Muuseumi kogudes. Kuna Janseni muuseumi ekspositsioon on üles ehitatud tuginedes sellele taktikepile, siis ei saanud meie lehte ekspositsioon jätkata lõhkuma, aga meile on ta tehtud. Originaali OP järgi on tehtud täpselt samuti hõbedast. Kuule, kepi kinkis Vanemuise selts Johansonile tema 50.-ks sünnipäevaks, mis oli natukene varem, algas esimene üldlaulupidu ja seal oli selline, et Jansen kasutaks seda keppi esimest korda laulupeol. Ja muide veel üks niisugune paradoks samme asi. Jansen juhatas Tartu raekoja ees sellega koore, kes laulsid keisririigi. Igati ajalooline, peljake, ajalooline ja midagi pole reha, tähendab, Jansen on kompromisside mees, temast tasu nii mõndagi asja õppida, aga ta oskas oma ideid ellu viia, kui ta tuli ju Tartusse juba 65. aastal. Jaanipäev tulid kokku, mehed lõid Vanemuise laulu- ja mänguseltsimeestelaulu seltsi. 67. aasta suvel sõitis Jansen Viljandi kirikumõisasse, kus peeti köstri ja kihelkonnakoolmeistrite konverentsi. Ja Jansen küsis ja rääkis oma ideest teha laulupidu, kask on tal toetajaid, seal oli toetajaid ja Jansen riigis siis ees seisab 69. aasta, see on see aeg, kus möödub pärisorjuse kaotamisest 50 aastat, Liivima Jansen leidis, et vaat nüüd on õige aeg saadasse luba. Sellepärast et sellise riigi sündmuse puhul ikkagi tuleb luba. Ja nii nad alguse sai. Ja esimesel laulupeol lepiti ju kokku, et iga viie aasta tagant toimuvad laulupeod. Aga ega need sõjad, ajaloolised muud probleemid tulid ju vahele ja peab ütlema, et iga kord ei õnnestunud. Ja kõik võtame, olid nad pühendatud siis Aleksander teise valitsemise aastapäeva tähistamiseks Nikol Lai kroonimise päeva tähistuseks. Siis olid ka näiteks ju 2008. aasta üldlaulupeol pühendatud Eesti vabariigi 10.-le aastapäevale ja nõukogude ajal. Seoti see hoopis Eesti NSV-aastapäeva. Ka ja viimased seoti juba ka võiduga. Suures isamaasõjas ja nihete videvikus. Enne tegelikult algab nüüd 94.-st aastast peale on kindel, kus enam poliitiliste sündmustega laulupeod ei ole seotud vaid nad nii toimuvadki, nii nagu kokku lepiti esimesel laulupeol iga viie aasta pärast. On taastatud, siis laulupeo traditsioon tema algsel kujul. Ja kuigi vahepeal tekkis see on niisugune arvamine, et enne õllesummeri ja kõik niisugused asjad, et see saanud peod ära eanud siis kui me võtame president Meri ütlemise. Et laulupidu on meie südameasi, ta on nii nagu armastus, nii nagu eesti keel, eesti Me. Laulupeo laulupidu ei kao mitte kunagi mitte kuhugi. Jääme seda kõik lootma. Muuseum ei ole ainult ekspositsioon ka mitte ainult helilised näidised museaalid, vaid see on ka suur tegevusmuuseumi ümberüritused, ettevõtmised. Igasugused algatused ja Katrin välja on laulupeomuuseumis vastutamas just nimelt ürituste eest ja ühtlasi toimib ka giidina mida siis laulupeomuuseum oma lühikese eluea jooksul on suutnud korda saata. Avatud oleme siis nüüd vist juba nagu mainiti umbes poolteist aastat ja alustasime siis klassikaliste ekskursioonidega, nagu arvata võib, muidugi, kõigi nõutumad on ikkagi eestikeelsed ekskursioonid, aga teeme veel ka eesti, vene, inglise ja üritame siin ka soome keelega hakkama saada. Vahel et siin on ka üks audiogiid, kas on ka eri keeltes audiogiidi on võimalik laenutada inimesel, kes giidi ei soovi ja audiogiid on meil ka eesti, vene, inglise, saksa ja soome keeles. Seda kasutavad enamasti meil üksikkülastajad. Lisaks klassikalise ekskursioonile ootame siia alati ka muidugi loomulikult klasse, koole, kollektiive, igasuguseid võimalikke, nii-öelda inimeste ühendusi sellel oleme, me pakkusime välja ühe uue muuseumitunni ehk õpitoa ja see oli pühendatud Eesti vabariigi sünnile. Nagu me teame, siis hümn on samamoodi 140 aastat vana, nagu oli esimene laulupidu, kuna ta on lihtsalt üks laul esimese laulupeo repertuaarist. Rääkisime lastega pikemalt hümnidest, soni natukene vanematele lastele üldse hümni Realo, sümnide tekkeloost Eesti kümnist ja siis võrdlesime seda teiste maailmahümnid, aga see oli väga nõutud ja väga huvitav. Väiksematele lastele on meil tehtud orienteerumismäng pargis, aluseks on siis ekspositsiooniga tutvumine, nii-öelda ka niisugune kergem variante, räägime natukene siis laulupidudest ja natukene Eesti teatri sünniloost, mis on ka meil siin majas ja selle järel lapsed lähevad parki, nad saavad igaüks lipikute peal 10 küsimust ja parki on peidetud 10 vastust. Ja kuna plaani järgi siis orienteeruvad plaani peal siis ristid, igaüks saab, siseneb võistkondadest jagatuna, selle plaani ja siis kes esimesena leiab nendele 10-le küsimusele 10 õiget vastust, see on selle võistluse võitnud, saavad nad siis ka väiksed muuseumi meened endale. See annab lastele värskes õhus liikumise võimaluse ja seda me oleme teinud alates esimesest klassist kuskil seal 12 aastaste lasteni. Siis on meil olemas lastele sünnipäevaprogramm. Enamasti koosneb see kahest tunnist esimese tunni, ma samamoodi täidan siis sellise tutvustava programmi kahe kuna meil on selleaastase laulupeo aasta, siis see tõesti on olnud väga nagu hariv ja huvitav. Tulekul on meil sügisel uus õpituba laulupidudest ja rahvariietest räägime siis rahva Õiades, kuidas ja mismoodi, miks need kanti ja ja kuidas neid hooldat ja mis üldse, mis tähtsus neil vanasti oli ja see on nüüd siis seoses selle laulupeo juubeliaastaga seoses tulenevalt. Ja järgmisel aastal, kui meil on eesti rahvusliku teatri sünniaasta ehk rahvuslik teater saab meil teatavasti 140 järgmisel aastal siis me teeme veel ühe huvitava pidualastele, tutvustame nii-öelda, anname võimaluse mängida rollimänge võib-olla jah, neid esimesi Koidula kirjutatud etendusi, mis siis on ju siin hoopiski meie majas täiesti alguse saanud ja sündinud. Nii et teie maja on kujunenud tõeliseks tegevuste ja ettevõtmiste keskpunktiks ei ole mingisugune, ütleme sihuke vaikne nurgatagune. Ei ole ja kuna meie maja ongi niimoodi planeeritud, et esimesel korrusel me räägime laulupidudest üldlaulupidude ajaloos teise korrus, pilongi puhtalt ürituste korras, seal jätkab siis traditsiooni ka Emajõe suveteater, kes on ka meie majas üürnikuna sellel suvel Emajõe suveteater lausa on kahetükiga meie pargis. Nii et teatritegemise traditsioon absoluutselt ei ole kuhugi kadunud ja on meil plaanis järgmine aasta, kuna rahvusliku teatri sünniaastasada 40 läbi terve aasta lisaks sellele, et suvel on siis Vanemuine Emajõe suveteater siin läbi terve aasta anda iga kuu võimalus ühele kohalikule, kas siis rahvateatrile või kooliteatrile tulla siin lagedale ühe oma sellise rahvusliku või, või mis iganes nii-öelda mitteprofessionaalse teatritükiga ja näidata seda Tartu linnainimestele, siis. Me oleme käinud Tartu laulupeomuuseumi võiks öelda keldrist katuseni ja kuulnud palju huvitavat nii laulupidude ajaloost kui ka nendest ettevõtmistest, mida siin korraldatakse näiteks koolilastele. Ja nüüd on taas teil jutukaaslaseks kuraator Kristiina Tael, tänane päev, kui me seda saadet siin teeme, on olnud üsna külalisterohke ja üsna rahvusvaheline. Kas see on tavaline? Sellel suvel on see küllaltki tavaline, kuna Tartul laulupidu ja praegu mõne päeva pärast toimub üldlaulupidu on toonud Tartusse meeldivalt palju väliskülalisi ja meie suureks rõõmuks on vähemalt osa neist leidnud tee ka laulupeomuuseumisse. Nii et see suvi on meil eelmisest suvest olnud väga-väga palju erinev, et käinud on väga rohkelt külastajaid. Ja teil on ju ka vahelduvad näitused, praegu on ju veel terveks suveks avatud ja Tartu laulupidusid kajastav näitus, sest paljud eestlased ei, tead Tartus kaan peetud suuri laulupidusid lisaks nendele esimestele laulupidudele. Jah, Eesti vabariigi riigi esimesel iseseisvusperioodil toimusid Tallinna peole eelnevad maakondlikud laulupeod ja Tartumaal toimunud laulupidudest. Need siis kokku toimus neli tükki, 1926. aastal esimene 1940. aastal, viimane kujunesid üle-eestilised sündmused. Nimelt kooride osavõtjate poolest olid nad kordi suuremat teistes maakondades toimunud pidudest. See tähendas siis koguni seda, et 1930. aastal toimunud Tartumaa peal oli vaid mõni 1000 vähem lauljaid kui suurel üldlaulupeol Tallinnas. Nii et tegelikult lauljate südametes olid tõttu kinnistanud kui üldlaulupidude linn ja ja nendest Tartuma pidudest, mida tartlased omakeskis nimetasid eesti pidu teeks tartus. Nendes pidudesse näitas jutustabki. Nii et ajutine näitus on meil mõeldud täiendamaks püsiekspositsiooni Nonii. Ja 31. oktoobrini saab siis vaadata Tartumaa pidudest, mis olid peaaegu sama suured kui üle-eestilised teod. Ja siis tulevad jälle uued projektid, uued tähtpäeval, nii nagu Katrin välja siin rääkis Eesti teatri 140. aastapäev ja nii edasi. Aga kindlasti oleks nüüd asjakohane veelkord meie kuulajatele meenutada, kus te asute täpselt, kuidas teid üles leida. Ei ole just raekoja platsi kõrval. Seda küll, et asume umbes kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel Tartu kesklinnast Jaama tänavas majas number 14. See on tõesti väike jalutuskäik mööda Narva maanteed, tulla ülesse Narva Mc ja ma arvan, et iga soovija leiame kindlasti ülesse ning oleme avatud kolmapäevast pühapäevani kella 12-st kella kuueni õhtul ning kuja soovi tulla muuseumivälistel aegadel, siis kindlasti leiame ka sellel juhul kokkulepe, nii et ette helistades ja aega broneerides gruppidel näiteks oleme avatud. Ja nagu meie muuseumisarja saadetes ikka iga muuseum esitab meie kuulajatele ühe küsimuse ja kuulajad siis vastavad neile suve jooksul ja sügisel siis parimad vastajad saavad auhinnad ja nüüd ma palun siis kuraator Kristiina Taelal esitada Tartu laulupeomuuseumi küsimus meie kuulajatele. Nagu saate alguses sai nimetatud on Jaama 14 hoone eesti seltsiliikumise alguse seisukohast ka väga-väga tähtis hoone. Ja küsimus ongi selline, et millised teised eesti seltsid ja üle-eestilised organisatsioonid tegutsesid koos Vanemuise seltsiga Jaama 14 hoones Tartus, et kokku oli neid lell neli. Lõpuks tuletame meelde, et ootame kogu suve vastuseid kõigis ühiskülastuse saadetes kõlanud kuulaja küsimustele, et sügiseks välja selgitada parim meie kuulaja ja anda talle ka üle auhind. Saateid muide, saate üle kuulata kogu suve jooksul internetis. Aga kordame ka küsimusi meie saadete lõpuna. Eelmise korra küsimus Türi ringhäälingumuuseumilt kõlas millal, mis aastal ja mis kuul töötas Türil, viimati ringhäälingu saatejaam? Muidugi parima vastuse igale küsimusele saatemuuseumist läbi astudes. Vastused palume saata kas kirja teel vikerraadiosse ühiskülastuse aadressile Kreutzwaldi 14 üks viis null kaks null Tallinn. Või siis ka otse minu enda meiliaadressile Mart Tummelas, et ära. Nädala pärast kohtume, loodetavasti juba Viimsi muuseumis. Saate tegid režissöör Anna-Maria korreli toimetaja Mart Ummelas. Tuletame meelde, et muuseum on ehe. Nüüd aga kõik Gibinal kabinal laulupeo rongkäiku jälgima.