Tere ütleb maris Johannes. On oluline, rääkides sellest, mis juhtub siin ja praegu. Ja seda ajakirjanduse kuldreeglit. Operatiivsust olen ikka kõrgelt hinnanud. Aga nüüd võtan aja maha, et kord kuus lubada endale üht vabakava, mis on ajavaba. Ehk annab see süvenemis võimalus tõuke uueks kvaliteediks. Aga nüüd asja juurde? Tundsite ära, millega tegu? See on proloog Veljo Tormise Eesti ballaadidest. Neid laule lauldakse tuleval suvel jälle siis, kui Veljo Tormis saab 75 aastaseks. Nii vähemalt lubati. Tänased saatekülalised ei ole muusikud sõidetud. Teose helipilti me ei analüüsi. Pigem tahaksime arutada Eesti ballaadide mentaalsuse üle ja kõnelda väärtushinnangud tutest, mida see Peeter Jalaka lavastus eitav või jaatav. Selleks on vestlusringis kirjandusteadlane, folklorist ja teatriteadlane Aarne Merilai, Madis Arukask ja Kristel Nõlvak. Kui kerge oli neil kohaneda eesti ballaadide esteetikaga? Ehk pärime esmamuljet kõigepealt. Kristel Nõlvak. Et see reaktsioon etendusele oli nimelt selline, mis peaks olema härritaal teatri puhul, kus sa ei oska sõnades täpselt väljendada, et milline tunne on, aga, aga on selline teatava rütmi sellest lavastusest tuleb, on väga selline puhastanud Katartiline tunne ja ei oska esmapilgul öelda, milline element või milline näitleja, milline kujundus, milline koht täpselt selles lavastuses tekitab sellise tunde, et ei mingit sündmust, depressiivsust, see on see, mida mina mäletan ja eelkõige seda rütmi, seda muusikalist, mis hiljem nagu tükk aega saadab sind. Madis Arukask. Ma läksime seda vaatama, kuidas seekord röögi laule lauldi ja ma olin nagu vahepealsetel aastatel väga palju kuulanud seda mõnekümne aasta tagust lindistust sellest esmaettekandest ja mul oli see asi nagu tegelikult peas. Aga mul hakkasid tunded ja mõtted, mida alguses väga ei olnudki nagu sedasi võib-olla selginema ajapikku ja sellest just nagu olematust tundest on tänaseks kasvanud väga selline hea tunne. Aarne Merile. Tere, minu jaoks oli see küll kauaoodatud ammu igatsetud kunstiline, teatraalne suursündmus, õhkkond oli ammu juba seda ootamas, niukene sild Jaan Toominga hiilgeaegadesse tagasi kindlasti sai rajatud, kui vahepeal ollakse Heliooti mõrv katedraalis, antiikse kooriga me ootame, me ootame loomulikult ballaadid, regi timine viitena julgsemal kihi poole, kui ka kaasaegsem regiors oli professionaali pilgule erakordselt nauditav külmuse kalkuse või selline tegelik maa esteetika või eestiliksamaanilist hüperboreale Jaapanisse välja, eks ole, ja mis minu jaoks oli täielik üllatus paukpuuga pähe oli muidugi puuto esteetikat, et see oli asi, mida ma ei oleks oodanud ja minu jaoks on muidugi selle etenduse dominandiks ongi sest muid asju ma oskasin juba eeldada ja et ma olen väga õnnelik ja rahul, et selline asi on juhtunud ja see on nüüd, ütleme raud, mida tuleks taguda nii kaua, kuni see kuum on, et see siis meie tavapärases hüsteerilise teatripildis ikkagi püsima jääks. Enne veel kui teadlaste seltsi tagasi minna sõna sekka tegijatelt. Need intervjuud tormise jalaka ja kaljustega on salvestatud vahetult enne ja pärast Eesti ballaadid ehk kontrolletendust. Veljo Tormis. Rääkisime vea ja Ülo Tedre ja ja Mai Murdmaa, sest et tegelikult on sõna ballaad samast tüvest, kus sõna ballett selles nimes endas ballaadid on juba olemas, nii liikumine kui mingi jutustav, sünge lugu, millest räägitakse seal kõik tsink, kriitiline asi eesti rahvalaule üldse, rahvalaulud on sellised väga mitmekülgsed viis sõna, liikumine, võtteolukord, põhjus, miks lauldakse ja kõik need koos neid inimesi muusad, on täiesti, kes sellega tegeleda. Alates Mart Johanson, kellele see idee pähe tuli, Mart Johansoni, kui seda teha nüüd soome-ugri rahvaste kongressiks ja see on tema, tema üles ehitatud asi, kuigi tegijad on Kaljuste ja jalakas solistid, kes siin etenduses tegevad on, andsite neile ka mingeid juhtnööre ka seal saates. Selliseid ettevalmistavaid tähendavad nii-öelda loenguid peeti. Peale selle sain ma töötada ka solistidega veidi, mõtlesime nende partiid läbi ja vastastikku korrigeerisin 11. Peamine taotlus oli, et nad mitte rahvalaulu, vaid minu üles kirjutatud nooti sest see ei ole mitte rahvalaul, mida siin esitatakse, vaid see on akadeemiline teos. Eesti ballaadid see on ühelt poolt segu kunagi ammu olnud maailmast ja teisalt tugevalt modernne nähtus, kui peame silmas seda, et muusika on ju välja tormiliselt meie kaasaegselt, et selle ürgse ja selle tänase vahekord oleks arutelu algus ja, ja võib-olla Madis Kõik sõltub ju kokkuleppeks. Kui jälle vaadata nüüd julgelt kahe 3000 aasta vanust regivormi kui sellist, milles on erinevaid tekste, sõnumeid, ideid, siis ballaadlikkisti ja kude ei ole seal ju teab, mis ürgne selles üldpildis ballaadik, konflikti taotlus, Pad, laadlik, koleduste kujutamis, taatlus, šokeerimis, staatus. Võib öelda, et see on suhteliselt modern. Tänapäeval meie elu ümbritsevates vormides meile koju kätte tuleb igas asendis, eks ole. Sestap võib-olla ürgseks teeb just see vahepeal hästi ära unustatud regilaulu vorm kui selline asi tavalise eestlase jaoks. Breigilaul ei ole vististi paraku enam meie poetin emakeelde kodus suulise kultuuri taandumisega. 19 20 sajand. Me ei saada seda enam sel moel aru. Ja see, millest me aru ei saa, on ju väga lihtsalt ürgseks ja mõistlikuks ja ma ei tea, milleks tõlgendatud. Ega me ju ka tõesti omavahel siin nagu regilaulu rütmis ei kõnele täna aga natukene siiski tõesti. Ja kui eesti keelega säilitab alliteratsiooni ja selline vältilises keeles siiski nii-öelda ürgselt tulemas, muidu ma tahaks küll madise toetada seda niisugused üleliigsed ürgsust võib-olla ei maksa ballaadist otsida poeetiliselt ehk neuroeepilised struktuurid või sisuliselt elu tunnetuselt ei ulatada eriti kaugemale hiliskeskajast, seda ei ole teda ka Euroopasse saati siis ei ole meil nii, et vana hea Rootsi aeg kõlbab väga hästi. Aga ajas mitmed sajandid siis kaugemale tagasi liikuda hakkab juba natukene kahtlane. Niiet ega me tõesti ei arva, et need ilusad lillelised ornamentika ka rahvarõivad õllekapa tan, kuigi ürgne vaimutoode palju tõenäolisemalt on see nii-öelda euroopalik barokktalutares selgelt laenuline esteetika, hiline esteetika, nii on ka siis ütleme, regi vallaadidega ei ole ikka nii, et kuskil on 2000 aastat ja veel kaugemal loodud mingisugused regilaulud ja siis on neid vahetpidamata laudade korrutatud. Rahvas oleks vahepeal loominguliselt surnud olnud, pigem tuleks ikkagi väita. Nii mõnigi taoline väga iidseks peetud asi ei juleta võib-olla kaugemale vararomantismi-ist ja ballaade on just nimelt uusaja künnisel oleva inimese luuleliik, kes tundis, et ta on isiksus. Et tema eristatav tahe võib vastandada grupi tahtele või ühisvaimule ja see tekitas traagilisi vastuolusid ja hukkumise ja, ja see oligi ballaadide teemaks teravustus seal nii et eri laadid, isiklikud vabadusvõitlused ühe või teise ahistava traditsiooni vastu see muutus teemaks ja see on üsna uusaegse inimese algus ja kannab uusaegset tehnoloogiat. Niisugune romantiline inimene juba, kellel oli selleks jõudu, muistne inimene end ühiskondlikust vaimus niimoodi eneseteadlikuna ei eristanud omaenda vabaduse ja armastuse järele, niimodi kirglikult jõhanud, aga ballaadilik isiksus, just vastupidi seda teedki ja tingimata teeb ja mida järsemalt eristab, seda kunstiliselt parem. Rivers küll, aga tegelikult uusaegne uusaegne inimene ja ei ole me saanud siis siin öelda teistsugust suppi keeta siin Eestimaa nurgas, kui see on Euroopas kokku keedetud, seal ikkagi mõjuline maailm. Aga tõesti, samas on palaadides säilinud viited veelgi kõrgemale maailmale, kust laenatud lugusid sageli uues tõlgenduses ka kasutati. Nii et on olemas lahti väravad ka muisema elutunnetuse juurde, eriti just eesti regivärsi sellistes lugudes, mis säilitab sageli palju kaugemad, mütoloogilise fragmente ja varasemat keelt, ütleme näiteks kuldnaisesepp on vist ühenduses muisse in mariga Ilmar iga inimese ja maailma sepistajaga, kuigi laulise pigem esitab mõismates sellise maailma vastu sellise tootemi kultuuri vastu, mis kujulises metsas seisab, küllap keegi on selle omale naiseks voodisse tagunud pigem süžee kui selline, kajastab juba rahva uut Eedeemioloogiate psühholoogiat, mis tõlgendanud need vanad kihid ümber ja siis veel lubatakse kuldseks. Valdavalt on siiski puunaine kuldnaine on juba niisugune selge kiriku kultuuri mõju kuskilt kullastega karrast ülevabatud kujudega, see jälg võiks juba olla ei, rahamaailm kindlasti ja need rahasuhted, eks ole, feodaalsuhted ja need on siin suhteliselt hilised, aga kui tänapäeva modernsus nii välja liikuda, siis muidugi võib ju ka kumm naisest hakata rääkima ja see oleks muidugi paroodia. Minu jaoks oli see algusest lõpuni üks suur naise lugu, naiseks olemise lugu naisena suremise lugu naisena elamisel. Ütleme selles lavastuses just nimelt see naise jõud või see naise võim, mis eelkõige oli valitud juba nende lugudega ja lauljad ja üldse regilaulu esitamine, see kõik rõhutas just nimelt seda ürgsust, et mina ei tooks selle koha pealt ühtegi paralleeli, et, et seal nüüd kuidagi kaasaegne feministlik vaatamine. Absoluutselt vastupidi. Aga on täiesti võimalik muidugi tõlgendada seda Fenemistlikust vaatepunktist, et kogu see naiselik element seal see maa element, mida ju rõhutati sellega, et lava põrand ei ole ju mitte põrand, vaid, vaid see on puhas muld ja samas on kohal, eks ole, vesisele tiigi näol siis on elav tuli, on kivi kõik sellised elemendid, mis seda ürgema ja seda ürgmaad tähistavad ja esindavad, et see naiselik poolus seal on pigem seda ürgset esindajat. Kristjan Nõlvak, kas tunnetasid ära Neid rituaali teatri elemente ja mulle tundub, et kui rituaal, et siis ma pean ise ka nagu midagi juurde posima. Kui sa need puudutad seda, et mismoodi siis vaataja peab ennast tundma, siis mingit pusimist kindlasti ei eelda. Loomulikult rituaalist tuleb osaleda, mis tähendab seda, et ma ei saa seda vaadata kalkuleerivalt ja arutledes ja mõtiskledes iga tegelase psühholoogia üle. Sellistel puhkudel piisab täiesti sellest, kui sa lased ennast sellel etendusel täiesti nagu kaasa viia, aga mitte niivõrd emotsionaalsel tasandil, kuivõrd just sellisel tunnetuslikul tasandil, kus nagu siis ratsionaalne mõtlemine lastakse mingil hetkel eemale või sellega ei, sellega ei tegeleda ja minnakse kaaslasele rütmiga, minnakse kaaslasele visuaalse poolega, ei pea nii täpselt arutlema selle sõnumi üle või mis täpselt laval mulle tuleb meil avalt mulle erastatakse, et see ongi juba rituaalis osalemine või see ongi minu jaoks kõige krituaalsem teater kus nagu vaate ja esitaja sulavad selle võrra ühte. Ma ei istu saalis ja ma ei, ma ei analüüsi seda sel ajal, ma võin hiljem selle üle mõelda, mis minus tekitas, milliseid tundeid, aga tol hetkel ma olen nagu jäägitult haaratud laval toimuvasse. Ja nüüd, kui siin Aarne rääkisid, on või võib raudtee seda ürgsemat poolt, et siis tõesti seda on ju lavastuses selles mõttes ka rõhutatud, et puuduvadiumi konkreetsed tegelased või kõik need tüübid on, eks ole, väga arhetüüp, tegevused on väga arhetüüpi, kogu lugu on ju üks suur müüdin, ringlemine elu ja surmaringis, eks ole, iga lugu eraldi järjest hakkab sealt ja lõpeb jälle kuhugi surma või tapmisja ja juba selle lavastuse, need näitlejate grimm, kostüümid, sisuliselt olematud kostüümid, lõpus on ka täiesti alasti tantsulavastuse lõpupoole kõik see täpselt sellist ürgset üksolemist, nendel tegelastel ei tehta väga olulist vahet, et me võime rääkida sellest feministliku nurga pealt, ütleme kõik need lood keerlesid naise ümber ja, ja, ja põhilised lauljad, naised ja tantsijad, naised, et mõni üksik meestegelane, aga et jah, ma ei vaataks seda nagu sellise feministliku nurga peal. Hea meelega ja kuna olen meesterahvas, siis mul on väga hea seda feministliku vaatepunktist vaadel ja ütleks küll, et oli, rituaal oli kindlasti niisugune Jürgemas asin ja vanavanaemade paituse leia kõnetus kontakt mingisuguse patriarhaalse kihiga ja selles mõttes niisugune naisuurimuslik vaatepunkt on täiesti põhja panema. Võiksin siin põgusalt kiiresti kolm minu jaoks olulist pidepunkti kohe näiteks välja joonistada kõigepealt see ballaadi kui naiste kultuuri suhtes ja niisugune feministlik aspekt on kindlasti asjakohane, päridunud viljakuse laul, vallase laul, armastuse elu sünd ja elu hoidmine põhimureks, eks ole, see on niisugune aprioorne naiselik diskurss siis mis minu jaoks oluline oli, ma ei tea, kuivõrd see on taotluslik seal lavastuses või mitte või intuitiivselt nii välja tulnud, teine asi. Aga minu jaoks mängisid siis need vahekorrad, ütleme, meheliku ja naiseliku poole disharmoonia, et see oli minu jaoks lavastuses kanded meheliku vägivaldsuse üle ka selle pehme emaliku, naiseliku viljaka alga suhtes. Ütleme, et kui see puudulik kontakt mullaga, millest Kristel siin rääkisime maaemaga või viljakuse ja kaitsevaimudega Piiv naisliini suhtes üksikute traagiliste üles tõstetega meeste poolt seal kui mõni naine ka kiigele kisti, siis meesliin oli maast julmalt lahti rebitud, nii-öelda kiikide teadnud seal kuskil ülevalt ja ülbelt spermat, surma külvamas. Aga naise surm on ütlesi, mehe surmani, hukkuvad kõik, eks ole, kokkuvõttes oli niisugune võõritav haige kogukonna pilt, et meil oli sügav niisugune äratundmisefekti ja positiivse hingedeotsimise mõju, ütleme ka tänases Eestis, kus selline lendav klantsi, matsiolik, eduühiskond, eks ole, mõnitab niiskust, kinnismaisemat traditsioonidest, võõritatud maa ühiskonda, lehmamemmesid 11, Eestit, eks ole, selline mudel on siiamaani jälgitav. Minu meelest see oli kindlasti üks sellele lavastuse sotsiaalne sõnum minu silmis. Ma jätan need sotsiaalsed järelmid sotsiaalsed metafoorides praegu välja, mis ka kerkisid pähe, tikuvad, et kui ärinaist emapalgaga saame hakkama, siis ütleme, mingite Maanaiste suuremate koefitsientide, sellist mõtet ei tule kellelgi pähe ja nii edasi ja nii edasi, selles noh, siit me võiks väga kaugele edasi kanduda. Kolmas aspekt, mis ma tahan öelda, mis on kindlasti feministlikke, ütleme see kalk külm esteetika, mida me seal laval nägime, see on tegelikult homoseksuaalne esteetika, mida meil seal esitati, Kaldid, inimsuhted, see on homoseksuaalsed suhted. Ärapööratud tähenduse andis siis etendus, mida ma nägin, et just nimelt see maailma oma seksuaalse teatrikriitika selle eitusselja, härrade hukkamisele kutsuvad publiku seas, et noh, ütleme sõnumeid loobute naistest jõuate mees, erootika Ani mingi Tom of Finlandi maailma niiskuse, kõlkide suhete juurde, jäätisest kuskile see energia tuleb kanaliseerida, kui naised kõrvale lükatakse ja selles mõttes ta viib nii-öelda psühhoanalüütiliselt homoseksuaalsed diskursi juurde. See kalk, külm esteetika ja selles mõttes kriitiline pilt, kriitiline sõnum, mis sealt ka välja koorus. Mis on kolmas ministlik aspekt, võib kindlasti veel juurde tuua. Aga see on minu nägemus. Täna jutuks Eesti ballaadid ja juttu ajamas teatriteadlane Kristel Nõlvak, kirjandusteadlane Aarne Merilai ja folklorist Madis Arukask ning kuulamas küsimas maris Johannes sellel samal kalgil teemal jätkates nüüd Madis Arukasega, et sellest sellest kalkusest me vist ei saa rääkida, kui on tegemist folklooritekstidega. Eks see sõltub vaatepunktist, meie vaatepunkt on kaasaegne ja ära rikutud igasugustest 20. aastase aja tarkustest, eks ole, tõepoolest, seda ballaadliku regilaulu kohta võib küll öelda jah, et see on kalk ja sest et nagu me siin enne on jutuks olnud, eks ole, ta on tõesti pärit sellest hiliskeskaegsest verenessaaslikust kultuuriruumist, eks ole, kus, kus üksikisik hakkas mässama laamendama, tal ei läinud enam nii väga korda, eks ole, endise ütlemises eepilise Sootsimi, sellised atrioorsed põhiväärtused, tegelased kes sellisel muistsel kangelased tihti maskuliinsus, ekslikud ja jõhkrad, ja vägivaldselt, kellesse ei suhtutud sedasi, sest nad olid lihtsalt nagu olid. Selles suhtes jah, ka mina arvan täiesti aru, et tänased inimesed näevad seal kalkuste üks luisust, kulumust, väsimust, mida iganes, eks ole, millest mõned kommentaarid rääkinud. Aga kui vaadata ennekõike siis seda ballaadieelsed säiled regilauludes minu pärast ka eespool laadides siis võib seda tõesti vaadata, kui pigem sellist boreaalset lugu, mitte kui Euroopa edulugu, eks ole, preaalse loo moraal on lihtne, eks ole, inimese jaoks, et maailm on alati teistsugused, kui sa eales suudad välja mõelda, ära vaeva ennast sellega, et sa, sa kujutad seda endale lihtsustades kas siis ilusaks või hirmsaks või heaks või halvaks, nii et vaatame Ela ja ole seal sees, siis mu paned. Pigem, aga, aga jah, kui nüüd, kui nüüd vaadata jälle noh, kasvõi seda maa taevaasjandust, eks ole, siis naiselement on maha lokaliseeritud, see on. Ma ei tea soome-ugri loos võime öelda kah, pigem hilisem nähtus, eks ole, see on just selline põlluharija rahvaloogika, mis on Soome juurest jõudnud ilmselt läbi indogermaani maarjaläbi, nende maailmausundit, kus siis Emone pool on see maine, eks ole, isane pool kuskilt taevast, mida siis kristlus kõige lõpuks ilusti ette näitab, eks ole, sellest on erinevate soome-ugri rahvaste müüte muinasjutte uurides tegelikult kirjutatud ilmselt algselt see vastandunud võinud olla hoopis teistpidi, et seal taevas on asunud see taevane eid eluandev ema, eks ole, ümber pöördus millalgi jälle vahepeal toimivad lihtsalt ja võta siis kinni, eks ole, et ütleme, eestlastest soomeugrilaste seltskond on siis lihtsalt, et mingisugusel ajaloolisel ajal ära õppinud, et jah, nüüd see maa on see naiselik pool, taevas lendavad õhus, lendavad ringi, need mesilased ja kimalased üleval on veel jumala ja nii edasi ja nii edasi, eks ole. Teistpidi vate kuul läheb selline jaotus, et see valguse ja pimeduse vastandus, mis on samamoodi nagu pimedus oleks siis see naine ja valgus oleks mees, eks ole, mis on juba kah, kas siis ida poolt ka ja meil ka ja selle võrra nagu ka lavastuseni tervenisti üks suur suur pime, see lava on suur pime, mingisugust avanemist ei toimu, kui lavastuse lõpus avatakse järsku see ruum avatakse, siis seal taga on täpselt sama pime ruum, kui seal sees natuke tuld juures, aga siis selle esiema juhtimisel, siis kõik liiguvad lihtsalt sellest samast pimedast ruumist natuke suuremasse pimedasse ruumi nagu otseselt midagi ei muutnud, et see, see pimedus, mitte siis ainult see muld ja ütleme ka rohkem oli neid naisi kui mehi. Et kõik see nagu minu jaoks rõhutas ka sellist, ütleme seda naiselikku poolt või minu minu jaoks siis selliste ürgsamat poolt selles selles lavastuses, olgu siis selle Taelovi maaga otseselt kuidas on, aga see, aga see valguse ja pimeduse pool Hämarad tähendab, ma ei ole seda niukses asja kokku leppinud, lihtsalt me võime siin, mida naasiast ümber keerutada, aga, aga miks see tükk nii väga naisest räägib, siis tunda vähegi seda materjali, siis võib öelda, et ei saagi eesti plaadi saagi must rääkida, sest regilauludest on see kas siis kangelasmees või veel vähem positiivne mees, kui seal üldse kunagi on seina, see on sealt ära uhtunud ilmselt tõenäoliselt seal samal perioodil, kui see ballaad hakkas tungima, eks ole regilaulu žanrisüsteemi ja tõi seal kaasa oma moerevolutsioone. See on lihtsalt tõik, et mitte ainult rõivas ballaade, soid, paadist regilauludes üldse on tegelasena või rollina järgi jäänud naine ja see oli lihtsalt mõnes mõttes paratamatus. Ega mina isiklikult ei tahagi tõstatada nüüd mingit küsimust, et kas see nüüd rohkem naiselik või mehelik, et, et kogu selle lavastuse sõnum minu jaoks kogu selle lavastuse olemas või seal ju eelkõige tänu sellele Butto tantsu kaasamisele selliseid Buttalikule liikumisele. Nende sõnade nende lugudega on seda soodemaatikat nagu võimendatud, aga rohkem mängib kogu selles lavastuses ikkagi seal mingisugune elu ja surma ja need küsimused, mitte niivõrd see naise ja mehe minu jaoks, ütleme see Butto esteetika ju ka, et ühelt poolt muidugi, et kuna see on niivõrd selline keha paljastav tants või see, et ma olen puhas keha, samas nii palju kui ma aru saan, ma ei ole mingi asjatundja, loomulikult mitte, et see sooline element ei ole seal sugugi üldse kõige olulisem asi. Et seal on just kõige tähtsam, aga suhestumine olles on mees või naine aga eelkõige see, et kust me nagu tulema, et kust me oleme nagu võetud, eks ole, selles pinnas püsimine, see pidev kontakt maaga ja putas tavaliselt omane selline inimesi, ühtlustav suguseid, ühtlustav Krimm, eks ole, tihtipeale ka ilma igasuguse kostüümilise helistatuseta tantsimine ja, ja kõik see, selline liikumine selles lavastuses tervenisti nagu minu jaoks nagu sellist otseselt mingit soo küsimust nagu pigem just nagu nivelleeris või et kuigi, kui me järgime seda, seda narratiivi sõnani, millest see jutt käis, siis jah, me, me näeme, et see on kogu aeg mingi naise teema nagu on üleval, aga et ära tundsid ennast seal nagu kõik Olgu siinkohal öeldud, et lavastuse kunstnik on Reet Aus aga nüüd räägib lavastaja Peeter Jalakas. See oli üldse Tõnu idee, Tõnuga üks teine lugu plaanis, aga see eraettepanek oli see, et eks ole tõesti ballaadid, nad olid juba vist siis Mart Johansoniga arutanud. Mulle see teema on juba ammust aega lähedane ja siis tundus kõik põnev. Kus oli ka selge, et teda kusagil siseruumides teha ei taha? Päris õues ka teha ei taha ja siis otsisime nihukest vahepealset kompromissi, et teha siis niiviisi, et oleks nagu õues, aga ikkagi toas, mis seesama koht ja seesama lavastus annab praegusel hetkel kui laulatatud. Jah, praegu küll seda võimalused, et sa lähed sellega kuhugi festivalile mullo koormata torm, mis meil peaks kaasas olema suhteliselt suur, et ma väga kahtlen selles, milline see ruum oli, kuidas sina alustasid, betoonpõrandad, puitseinad nagu üks ikka on, kuidas on koostöö olnud, nüüd tänu kaljustega, kes seda eelmise ballaadide sünni juures on olnud ju väga aktiivselt, temal oli oma töö, mis ta tegi minul oma töö, nii et me kohtusime proovisituatsioonis olles siin üks nädal aega tagasi nende eelmiste Eesti ballaadid ja kas seal ka mingi suhe on? Absoluutselt mitte mingit, sa olete näinud siin väga tugeva sellise ehedust rida ühtepidi teisalt kasutanud võõrast joon, tantsupeotants on jaapanlane selle liikumise loogika, ütleme oma keha pingestumine, niisugune asi, millega me oleme siin, kuid tööd teinud, see on jah, tõesti pärit Jaapanist, aga aga see, mis jumal on, peaks ikka niisugune eesti asi olema minu meelest, mis moraal sealt koorub, ma arvan, et nende laulude puhulgi, mis on selle ettevõtmise aluseks, on see niiviisi, et see moraal on sinna külge kleepunud. Ma arvan, et seda algselt pole seal olnud. Mis ta tänapäeval peaks tähendama, ma ei tea. Ma arvan, et see millest need laulud räägivad, ei ole mitte nendes sõnades vaid kusagil seal lauludes sügavamal ja nagu ka etendusest rääkimine on nendest lauludest rääkida ja niipea kui sa võtad nad jutuks, muutub kõik see banaalseks mõttetuks. Kui nad kuidagi õnnestub mingis omas mahlas või kuidagi mingis kontekstis esile tuua, siis nad räägivad ise enda eest. Rooli. Kaera. Keha on ju selline universaalne, ta mäletab ja ta mäletab teistmoodi, kui see on sõna- mäletamine, mis on su mäluga seotud. Et kui nüüd sõna inimesena mõtlen just Aarne Merilaid ikkagi nii-öelda kirjatäheinimesena olla selle ette, ma arvan. Pidades silmas kirjandusteadlase tausta, nüüd olles selle keha maailma sees, kuidas te kommenteerite selle sõna ja kehatasand? Kaalu, või minu jaoks ma vist enne ütlesin ka selle lavastuse dominandiks, oli see Budo geograafia või vabandust, geograafia, kui nii võib ütelda, jah, geograafi on ka ja muidugi tekib seal kolmnurgale antiik regada Ebayst ballaadid minusugusele, siin ma olen siis professionaalne kretiin tõepoolest ei uut, ei paku teatud äratundmisrõõmu, teoreetilist äratundmist, aga see agi Suzuki seal oli siis minu jaoks tõeliselt niisugune kultuuriline kunstiline vapustesse, mis siis nagu puuga pähe lõi ja ma tundsin, et see oli hea, sellist pauku tahaks veel kogeda, näiteks minu jaoks oli etenduse kulminatsioon, jäigi selleks esimene lugu, suisa suud, mis oli võib-olla kõige puutolikumad lahendatud ja geniaalselt kokku sulas eesti paralealistlik kratsiooniline regivärsis, kus mees kord korrad järjest suuremaks paisus, nii-öelda kalevipoja mõõtmetesse ta lõpuks väikese välja ilmus ja nii edasi. Need sobisid väga hästi, pidigi sobima. Ütleme niisugune animistlik, boreaalne taust, eks ole, ühendab meid Jaapanini välja ja samas see samanistlik udu või kui ekspetsiitne punktvalgus, mis näib olevat puud, ole oluline, ma väga hästi seda ei tea. Samas ka mingis konfliktis, eks ole, mis mõjus mõlemale poolele hästi võõrites mõlemat ilmselt tõi reljeefsemalt esile, minu jaoks tekkis niisugune pesuehtne haide keri tüüpi mulla ehk maa ja valguse kokku mänguise hämarik, mida millegipärast eesti keeles Valendikuks kutsutakse või ütleme, keemia yangi poolus. Võib-olla see algmaterjal aga lavastus küll minu meelest toetas meheliku ja naiseliku alge konflikti oli ikka täiesti erinevad seltskonnad, erineva enesetunde, toredad olid need Falliline seltskond seal kes domineeris, ja teine siis niisugune sünnitusvaludes või pink sisekaemuses. Naised olid täiesti erinevad valdkonnad, erinev enesetunne, minu jaoks oli see kontseptuaalne või mulle meeldib seda niimoodi näha. Ma loodan, et see ka lavastuses teadlikud niimoodi oli, aga pärast teda suisa suudab kas aedalt ka lagunema? No see mulle isiklikult nii väga enam korda ei läinud, kui seal vahepeal tunnised räpi või hiphopi moodi liikumiseni lõpuks välja jõuti, et seda ma tean ja ma tajun seda, oleks tahtnud võib-olla veel radikaalsemalt sellist jaapanliku või minimalistlik, kui väljapeetust oleks seda võib-olla veel igatsenud, et mingil moel niisugune narkokoera efekt tekkis. Mulle sain kõva annuse, hakkasin seda, ootame iga kord, aga see tuli ja eriti kui karmulised jälle tagasi tulid ja maailmakorda taastama ja jah, et võib-olla seda minimalistliku tulemusliku ekspressiivsust saaks veel rohkem tahtnud saada, see oli minu jaoks kõige võõritama kunstilisem kõige jõulisem plaan. Pöördudes tagasi selle sõna- ja teatri juurde, siis minu seisukoht paraku on just selline, et mida vähem on lavastuses sõna, seda diaatrilikum ta on ja arvatasti publiku võttis aeg-ajalt seda regivärssi, seal lihtsalt puht taustana, mille sõnade tähendused ei jõudnudki kohale. See oleks olnudki lihtsalt ümin olla ja kui see tekst on produtseeritud sellisesse balletti Te või liikumisse, sellest oleks täiesti jätkunud. Lood on iseenesest tuttavad, ei olekski võib-olla iga kord vaja olnud peale laulda, see kõik oli siis kehalises liikumises sees selles mõttes, sest ma ei näe vastuolu või maade puhul on seda, seda verbaalset osa tegelikult teatrites vähendatakse. Regivärss ja butab. Ta tundus mulle väga kodune, seal oli sellist, eks staatilist sisseelamust, kui me usume, nagu on väitnud näiteks mõned soome uurijad, uurijad, et Kalevala meeter regivärss runolaul on olnud kunagi sakraalse sõnumikandja või ütleme, selline sakraalne vorm, kuhu on siis ühiskonnale olulisi sõnumeid kootud ja kodeeritud ja neis ei ole lauldud mitte ainult selliseid ballaadilikke olmelugusid, vaid ütleme, religioosseid tekste, millest meil otseseid üks-üheseid dokumente tänapäeval loomulikult muidugi seal maal ei ole, siis kui me ikkagi eeldame, et see kõik on täiesti olemas olnud ja mina usun, et see on nii olnud, siis, siis on täiesti loomulik, et selliste religioosselt vaetud regilauludega on kaasnenud oma seestumused, oma ekstaasid, oma rituaali, draamad ja nii edasi ja nii edasi. Võib-olla seetõttu tundus mulle ka selline puudulik esteetika või mis seal laval näha oli, suhteliselt loomulik. Aga kui rääkida nüüd sellest ja sõnaste kehast, siis siis see, see regilaul või rahvaluule on kole sõnaline asi, see on kahjuks jällegi üks selline suur eksitus, sest et oli häda, on võib-olla selles, et me ei tea, mis seal ise breigi laulu kehaline kaasnevus. Et meil on üles kirjutatud ainult sõnad Sa oled, meil on sõnade, meile tundub, et see on luule ja, ja tore on seda deklameerida skandeerida ja selle kohta on omaette koolkonnad 10.-st sajandist, eks ole, ma kardan, et vastupidi regilaul oli midagi sellist, mida lauldes inimese kehakas, eks tahtsid elada. Tänapäeval võime veel setu memmedel sedasama asja näha, eks ole, või või me võime näha idapoolsete soomeugrilaste laulavad oma laule, siis neil tekib umbes selline tiksuv liikumine jalgades, mis on mingisugune ekstaadiliselt kerib omalaadne, selline füüsiline tegevus siis ütleme nii. Toksiin madise jõudu sõnasabast kinni võtta, seda edasi arendada, toetada, et mõtleme ballaadi peale euroopalikus kontekstis sistan tantsulaul Bron saali keeles tantsulavalt ringmängulaule ja algselt ilmselt viib kuskile Elenistliku kreeka keele juurde tagasi ja seesama etümoloogiline seos nagu ballistika ballett ja heitma ja viskama ja tõenäoliselt jõuab vallase juurde tagasi ja siis huvitaval kombel minu meelest taoline nimi säilib ka meil selles regilaulu nimes, mis ei ole mitte rehielamust või millestki taolisest tulnud, tõenäoliselt, vaid on tegelikult saksa keel algupäraga Traigen liit, mis on tantsulaul ringmängulaul selline erituaalsus seda tüüpi lauludes, et ta oli sees ja taolinist investeetiline žanriaadi sõna on seal ainult üks osa, vaid kuulub sellesse liikumisse, võib olla suhteliselt erotiseeritud temaatikas Eesti siis ja ei ole ainult normaalne nähtus üldse ja muid selliseid lisainspiratsiooni madise jutus tekste aamikel puudelt juurde võib-olla seal selle tantsu juurde minna siis selline kõver jalalik ja ikebanalik, niisugune väändunud juurika ballett ei olnud kindlasti kahtlemata midagi sellist, mida meie publik oleks oodanud ja selline võõritus kulusid kindlasti ära mulle endalegi. Kui me niisugused välistantsu mõistame väga hästi, siis taolist sisemist nahaalust, viidet tantsule seal ka mingi tants toimub, noh, see on muidugi kultuuriline positiivne šokk, mida me oma jään nautima ja ma jäängi. Tähendab foto puhul nagu ütleme, ma olen ka näinud, ütleme võib-olla video pealt enne või noh, mingite selliseid tekste lugenud või kuulnud mingit loengut, aga ega ma ei ole ka nii palju näinud, aga selles mõttes, et, et tema loomulikus ja eelkõige selles seisnebki, et ta ei ole ju nagu miski ära õpitav stiil või, või nagu selles mõttes nagu sisse imporditud stiil nüüd Jaapanist kogu asja mõte on ikkagi nagu väga konkreetse inimese keha pealt tuleb kunstiline hobusenahaline tants, nagu sa ütlesid. Et kui leida enda seest kõige ürgsemaid mingisuguseid tunnetuskohti ja nende järgi siis su keha nagu hakkab iseenesest liikuma, et, et see ei ole nagu nii-öelda sisse imporditavat igal maal peaks inimese esituses, kellel on võime ennast nii puhtalt ilma filtrite väljendada kehaliselt, et see peabki tunduma loomulik. Minul tekkis ainult see mõte nagu, et et miks me ei kasuta, et, et just nimelt see ütleme nüüd Jaapanis tekkinud Butto ja noh, küll väga maailmas levinud, aga, aga mitte meil tõukejõult või sellelt filosoofiat, mida nad siis ajavad, et on ta nagu meie mõtlemisele või boreaalsele mõtlemisele või väga lähedane. Selline liikumine tundub väga loomulik, selle regivärsi ühendamine nagu tõesti mingit konflikti sellega ei teki. Ja, ja laval oli ju selline pidev simultaani tegevus mõnel üksikul juhul, kus kasutati videoekraani ja tõesti tantsu ei olnud ja oli sisse laulja, aga seal tekkis, et mida sa nagu vaatad, kas vaatad seda ääretult kaunist vaikset muutuvat pilti või sa jälgid lauljat, aga et paljudel juhtudel vaatajad tunnistasid hiljem, et, et nad ei suutnud teha mitte midagi muud kui jälgida ainult näiteks Liina lahtlikud, kes laulis, et see esitus on nii ekstaatiline ka ilmselt kerge füüsiline liikumine sealjuures aga et see niivõrd pingestatud laul, et see oligi nagu täiesti omaette lavastus lavastuses. Veel kord läheme Eesti ballaadide esietenduseeelsesse õhtusse seitsmeteistkümnendasse augustisse Kuusalu valda soorina külla kolhoosi endisesse heinaküüni. Helilooja Veljo Tormise dirigent Tõnu Kaljuste. Orkester ja koor on salvestuses, nii et kuuleme retroheli ümberringi oleme selle helimetsa sees tänav, kas see teeb lavastuse kuidagimoodi vaesemaks? Ma ei tea, mispärast vaesemast täitsa teistsugune. No mulle on sümpaatne muidugi elus heli nii pillidelt kui ka inimhäälelt. Inimhääl on peaaegu elus kõigini läbi mikrofoni, eks ole, aga ikkagi meie silme all. Ja siin on teine teine olukord, me ei saa kunagi elus, esitades sellist kadro fonilist heli, mida siin taotletakse. Ma tean, et siin tahetakse teha ikkagi nii, et me oleme helimetsa sees üleni. Seda noh, nii nii teha, reaalselt veel ma ei kuule nagu võiks kuulata, selle jaoks peaks olema nahaga palju-palju-palju rohkem tehnikat, et oleks tõeline niisugune orkestri seintel ümberringi, et ta tajuks, et ta tõesti, et kõik need pillid tulevad, praegu on meil ainult neli kanaleid selles suhtes, aga noh, mingisugune aimdus sellest vast on. See idee tuli sellest kogemusest, mis on nagu kooriga tehtud tormist laadistatud, et et bana telepildis inime hääled, parad suurema panoraami ja et ei ole mingit ühes punktis mingi kooriansambel väidet, et inimhääled on selles spektris laiali. Ja samal ajal tegin selle sümfooniaorkestriga, sellepärast ma selle uuesti võtsingi, et ma tahtsin seda, mis mul kuskil mingi aegagi kripeldama jäi, veidikese korrigeerida, kui seda võrrelda, mis oli 20 aastat tagasi seda võrrelda, mis on täna Eesti ballaadidega, mis erineb muusikaline kõlapilt, on teine lähteideed, olid teised. Erinev oli see, et esimene etendus oli niisuguguse romantilise orkestrikõlaga traditsiooniline ooperiteatri orkester, mis teeb etendusi ja selle helipildi. Erinevus on selles, et ma lindistasin ringleva kõlaga surround kõlaga et paigutasin need orkestri pillid ümber publiku, kui palju on üldse siin nii-öelda pärimust ja palju on, tekkisid ainult moodsat muusikat, mida kirjutas Veljo Tormis. Need meloodiad on pärimus ja noodid, mida pillid mängivad, need on Veljo Tormis. Kuidas öeldakse? Rahvalaul kasutas välju tormist. Poisi keele, Kaaleriini kosilane lõngaga erastugeta teise käe vastu ei saa teha, mis me teha, kuhu minna. Ma järsku adusin, ärad, ahhaa sellel maal ma siin elanudki siis, kus kõik on nii pime ja kõik on nii tume ja siis hakkas endast nagu kohutavalt hale. Võib-olla see on ka mingis rituaali sisseelamise võime või mis iganes, nii et lausa nutt tuli peale ja nii kahju oli endast ja pärast seda läks nagu heaks, aga siis teine moment oli see, et hakkasin lihtsalt aktiivselt protesti selle vastu, et et ma tunnen, et ma ei taha seda enam juuda, puudutab sind sinu nii-öelda sisekudesid pidi. Aga teisalt, et mingi kaitsereaktsioon on sul ka ju ometi olemas, et ma ei taha, ma ei taha, nagu ta on võõras mulle, seetõttu ta kui ta väga veelgi, sest ma sain nagu seda rituaali endas nagu, nagu ära tund läbi tõelise katarri võimule. Sellise õnne õnnetundesse selle depressiivse hetke tagajärjel. No ütleme, see julmas esteetika, vaat see on ju klassikaline põde kunstnikul serveerida. Meil on niisugune negatiivne esitus ja jäta sisse selle positiivse poole pürgimine vaataja hooleks, vaataja teha ja emotsioonid on alguses nii võimsad ja ütleme, intellektuaalne korrastades jõuab alles paari-kolme päeva pärast mingil ajal kohale, siis selles mõttes see oli klassikaline niimoodi julmus, serveerida vaatajaid, jahmatada, positiivne programm tuleb siis igalühel ise kokku panna niisuguse šoki pea või niisugune üsna tüüpiline kunstiline võte võõritamise võtta inimene üldiselt otsib, eks ole, tunnustust ja kiitust, aga saab kunstist tihti selle vajaliku vapustuse osaliseks ja peab siis soojas pesas mõnulemise asemel hakkama. Hakkame mõttetööd tegema, nii, see ongi mõeldud ja peatada taju ja järele mõtlema panna. Samas selline kunstiteraapia isenesest kunstiteooria väidab, ongi loomudsus humanistliku algupära ja lähebki kuskile sinna tagasi, et ütlevad, šamaanitrumm ei peaks olema. Mis ei käi selle etenduse kohta, aga nii ei ole, laulusaateinstrument vaid vahendab ikkagi mingi Lovelise isiku teistsugust kontakti, teistsuguse maailma ei ole publikule suunatud, kuid niimoodi või laulu saatma. Aga kui nüüd Katarsisest rääkida, siis siin me jõuame nüüd selles geograafilises kolmnurgas nagu koreograafiliselt uuesti Kreeka juurde või Aristotelese juurde. Tõepoolest, klassikaline ta siis minu meelest mängis ka oma osa, mul on selle katarsise suhtes oma seisukoht, Aristotelese saavutatakse katarsise teatavasti läbi hirmu ja kaastunde ja see hirm ja kaastunne on seotud selle nähtuse nagu saatuse iroonia, mida me kõik teame, eks ole, kus tegelane tegutseb, aga ei tea, et ta valesti tegutseb, publik siis teavet ta valesti tegutseb ja on tohutult hirmul seetõttu, et maailmakord on rikutud ja kogu aeg rikutakse edasi ja seda peab läbi elama ja see ei lõpegi. Samas kaastunne siis selle eksinud inimese vastaseks, tõenäoliselt lähen kuku poole. Jah. Nii tekib hirm ja kaastunne selle eksliku sureliku suhtes ja rikutud maailmakorra suhtes. Ja kui lõpuks siis maailmakord siiski taastatakse näiteks kangelane torkab oma silmad peast, küll aga saab nägijaks või saab nägijaks hukkudes siis vaataja elab läbi katarsise vaenugalt aastat selle väikese ohvri läbi ja nii edasi, aga kõige suurem hädaoht on ära hoitud ja lõpuks hästi läinud asjad asetuvad mütoloogilised ette nähtud paikadele ja tegelase surm on siis tühine selle maailmakorra rikkumise kõrval, mis ähvardas hävinguga kõiki, kogu Sootšimi kangelase hukkumine, päästofer kõigi nimel ja kreeklastel ei olnud midagi traagilist kaalulist, vaid pigem ülemunn niiviisi hukkuda, kui oled veel noor ja teine asi on see, et me muidugi oma materjali oma psühholoogiad provitseerimisena tagasi mehe ettekujutlused surmast ja seksuaalsest vägivallast ja need kõik üldse ei klapi tegelikult tol ajal esimese õigus meie ettekujutuses ja toona kindlasti täiesti kaks ise asja, klassikaline Katarsis kõige selgemini minu meelest joonistus välja ikkagi selles kalmuneiu problemaatikas, kus samamoodi antakse püha lubadus, seda rikutakse, mardisandid tulevad, koputavad ukse taga, tulevad seda maailmakorda päästma, tulevad seda eksitust likvideerima. Algupärane vastuvõtt võiks olla, et seal on suur õnn, et see niimoodi juhtus ja et ometigi seksitus taastati ja Peeter peeni poisikene lõpetasama trumpimise maailmakorra peal, aga tänapäevane vastu võtta seda katarsise enam ei taju, pigem need on siis mingid zombid või sakslane, grillerist tulevad, ähvardavad, meedia inisevad ja koledad ja määrdunud ja seda tüüpi katarsise absoluutselt ei teki sellises vastu võttes midagi mingi segav faktor ja mingisugune hirm, mida tuleks vältida ja mida tuleb libedusega kogeda ja seal on kahe maailma see vahe nii-öelda maailmakorra maailm, mütoloogiline maailm ja meie tänapäevane psühholoogiseeriv ettekujutus provotseerima siis oma psühholoogiat materjali peale, mis tegelikult ei ole sellisel viisil organiseeritud. No see Peeter peeni poisikene, no lõppkokkuvõttes olen ma ju ise nagu see Peeter Feini poisikene. Võib-olla ma praegu räägin ka endale vastu, aga iseenesest see on muidugi õige tänapäevane asi, et kas tuleb lubadusi täita või mitte, ma ei tea, võib-olla enamik inimesi arvab, et ei tule enam lubadusi täita, aga mina isiklikult olen selline inimene, kes elus ühtegi lubadust ei ole murdnud või kui ma seda teen, siis tuleb lunastus saavutada. Ma olen tõsiselt süüdi. Võib olla puhast tänapäevale välja jõudnud niisugune moraalijoon, mis võiks midagi veel tähendada publikuna. Või siis see, mis mind suurematest sigadustest nagu eemale hoiab, on see, et ma pelgan kättemaksuna, mida ma isegi nii konkreetselt ei näe, aga kasvõi see, et mul hakkab nagu teisiti, väga halvasti minema. Ütleme tüüpiline lihtsalt konventsiooni rikkumise tunne, lubaduse juurde kuulub seda täidetakse, vastasel juhul ollakse mingisugune sooritatud lingvistiline fopaar rääkimata sisuliselt. Konversiooni rikutakse, siis on häda, inimesed tajuvad seda, aga kunst iseenesest tänapäeval tajutakse kunsti kunst peakski seda tegema ja tihtipeale absurutiseeritakse. Muidugi seda kunsti ei olegi nagu midagi muud, kui sellisel viisil uue otsimine või millegi rikkumine, mingite piiride ületamine. See on ka väga ühekülgne. Põhimõtteliselt muidugi nõus kõik ribuvõra vaatepunktist ja süžeed on kõige elujõulisemad asjad, mis elavad üle ajastud ja erinevad tõlgendused ja erinevad moraalid, eks ole, ja regilaule, kui meil on selles mõttes eriti tänuväärne töö veel, sest et poeetiline keha ise on meeletult vanavanem kui mistahes kaasaegne kunstiteos või töö, eks ole, jälgida või mõistatada seal, kuidas mingis laulus muistne müüt on alla käinud ja võib olla oma eepilise etappi elanud läbi ja lõpuks me ütleme siis ballaadi välja jõudnud ja mõistatada veel, missugused siis vaatepunktid meie sellises kahetses vastanduses, kas ürgsed või kaasaegsed, eks ole, või mida pidi ühte või teist süžeed, võib tõlgendada? Päris viljakas, päris huvitav, mõnikord raske mäng, mida keegi nüüd eesti ballaade saalist vaadates tundis või arvas. Ja siis mina tundsin just sellist maailmakorra tunnetasin rahumeeles pigem kui seda, et mis ka ei ole võõras või loomuse vastane või protestitunnet tekitav või ma ei tea, mis iganes. Smi tuli vähemasti kaks publikus nautisid siis oli kolm, ei, vastupidi, ma jõudsin oma naudingu nii, ma käisin seda kaks korda vaatamas, kui seda ei oleks mind kõnetanud. Ma poleks ta saadetki tegema hakanud. Ma arvan, et selle lavastuse puhul ilmselt toimis väga palju noh, ikkagi väga tugevalt puhtalt muusikaline visuaalne või noh, tõesti, et see tekstiosa võisid paljudele jääda ainult taustaks üks asi, see, et puhttehniliselt ei olnud võimalik jälgida sõnu alati, ükskõik, kas me neid lugusid tean või mitte, aga ütleme, kui paljud ei tea näiteks mina näiteks tajusin küll, et ma lasen ennast sellest puhtalt visuaalsest sellest tantsust, sellest liikumisest ja sellest rütmist, mis tuleb noh, see on mulle juba piisav, et anda selline pauk nagu Aarne väljendesse. Selline elamused ei tarvitse süüvida nende lugude konkreetsesse sõnumisse ja ammugi mitte otsida selles mõttes mingisugust kaasaegseid konsultatsioone seal, et kui palju seal nüüd naiseliku või meheliku või ütleme, see homoseksuaalsuse teema, mida Aarne tõi, oli minu jaoks näiteks praegu täielik uudis. Absoluutselt isegi poleks osanud mõelda, et selles mõttes homoseksuaalne ja lihtsalt võib-olla tegelenud selle teemaga joonistatuna tukkunud asjadega. Kolk, maailm on, põhimõtteliselt on oma sõnade õnnetus muidugi tähendab kaasa toonud selle lavastuse plussid ongi need, et on täiesti võimalik leida. Kui ma kuulan sind sellest rääkimast, siis ma leian, et jah, see võibki täiesti uni, jälle väikepankade, kus paljud musta. Aga vaatan, siis ma olen nagu tõesti selline vaataja, kes nagu väga tänulikult on valmis kohe mingisuguseid moonias mõnulema, kui ainult natukenegi antakse võimalust. Ja selles lavastuses oli see olemas täiesti. Ma ma näen ja tajun, kui me räägime täiesti hästi, püsime siin dramatismi dramaatilise pinnalt, ma tahakski just öelda, et ballaad on selles mõttes tänuväärne žanr. Et kuna ta põhineb nii struktuurilt või metafüüsikalt või oma puht väliselt olemuselt põhineb dramatismil dramaatikal, siis need on kõik nii-öelda miniatuursed näidendid, võiks öelda, need on kõik lavastatavad ei, aparaadi tunnus on see, et lavastatud koondub dramatismi ja liikumise tantsu ja see tähendab ühtlasi seda, et seal on võimalik verbaalne osa välistada ja võimalikesse liikumise nii-öelda projitseerida alles jääb, kõik see lüüriline kihvt, jutustab, kihvt ja midagi ei kao, seda võib sõnaliselt toetada või mitte toetada, aga seal on võimalik nii-öelda balletitasemele viia üldse mitteverbaalsest teha. See on pesuehtne ürgdraama nendes uusaegses mõttes tüdruk draama ja kui vahepeal nii-öelda tapeediks võis muutuda see regi laulukoor, sest ei ole midagi häda, sest et kõik see oli liikumises siiski kodeeritud ja näha. Ja näiteks taoline eksimus, eks ole, kus kui me teame lugu kiiges, see nii-öelda seal kalmuneiu on tegelikult, eks ole, selle hobuse saani selle kalmu külge takerdumises energia sees on tegelikult siis saanis siis mitte midagi sellist ei ole katki, kui me, ütleme seal kiiges see seepärast, et see mõju on sama, efekt on sama ja see tulemus on sama ja me ei pea nii-öelda libreto nii nii täpselt tundma. Tähendab tinglik materjal või see viide sellele kimbatuses sellele olukorrale on kõik säilinud ja, ja seal ei ole selles mõttes 100 protsenti mingit kadu, ei ole oma olemuselt, nii, võib välistada seda verbaalset osa karaoke poolt. Kui Kõrbaalses osa selle liikuda või Koneetilisema tasemele minna, siis nii-öelda selle vahepealse ürgsama regivärsi küsimus muidugi see võiks ka veel tõstatada, tähendab et võib-olla see rütmiline tiksuv muusika lastakse kõrvaklappidesse lauljatele, eks ole see tiksu, et see on niisugune ämbliku võrkust rütmiline meetrilise mõttes rütmiline luule, kus selle laulja nagu kärbes enam lahti pääseb, võib-olla mesilane pääseb, aga see ei välista ka teistsugust peale laulmist? Ma arvan või on täiesti võimalik konstrueerida teistsugune muusikaline struktuur ja organiseeritus, mis võib-olla rajaneb hoopis niisugusele Joiule või itku laulule või millelegi taolisele, umbes ei ole siis nii selgelt euroopalikult ballaadipärane selgete piiridega, kus eristuvad mees ja naine, valguse vari ja nii edasi need asjad, et võib ka lihtsalt teistsuguseid lahendusi ja teistsuguseid hobusid. Ja vähemasti potentsiaalselt võib virtuaalselt teha tormise ballaadile selga laduma. Küsin siia juurde just seda lisada, et kas teil tekib selline mõte, on nagu käis läbi kuskilt artiklitest ja inimeste hulgast ka, et etenduse järgsed emotsioonid, et vot see on nüüd maailmateater oli mitmelt poolt kosta, see on nagu siis, tähendab kui me ütleme, maailmateater, et kas selline võimalus ka on või minule vähemalt tundus niimoodi, et seda enam. Me võime verbaalse osa sealt maha võtta või, ja meil on veel seal kui palju võõras, kui palju oma see Butolik liikumine siis on see muusika osakaal, rütmi osakaal, sellist universaalset, ürgset inimlikku olemust otsib vastused. Kui palju siin üldse nagu tekibki seda, et kui palju see nüüd tõesti nagu nüüd Eesti ballaadid ja kui palju see oleks nüüd selles mõttes maailmateatrina inimestele vastuvõetav, et et kuidas, nagu teile tundub, see on kindlasti. Maailma teatri lõpuks, selle jaoks me siin stuudios olemegi, muidu ma oleks võib-olla siin stuudios juba varem olnud maailmateate mul tekib isegi selline mõte, et, et kuna puute on tõenäoliselt maailmast esteetika, siis osutub praegu võib-olla selliseks fooniks, millelt meil õnnestub niisuguseid puhteestilikku või seda eesti ballaadi materjali isegi paremini seletada, kui see, vastupidi on, meil on see vastupidi, aga maailma võiks hoopis teisiti välja paista selles mõttes väga tänuväärne leida õnnelik foon, mille najal siis ka midagi niisugust boreaalsemat või halvemini tuntud soome-ugri liikust võib-olla saame serveerida. Ja Madis. Mis me siin nämmerdame, puudu on veel lisaboonus seal küljes, aga, aga mida meil maailmale muud ikka pakku tullakse ega tormise kirjutanud neid asju sellepärast, et keegi sinna kunagi selleks puuduvad külge panna, vaid, vaid sellepärast, et Donoreivers kõnelema ja tormist tsiteerida, siis ta vist öelnud, et regi pers või regilaul on eestikultuurina peamisi saavutusi. See kõhklemine kas nüüd maailmale või peaksime seda siin koledal tagasi panema, on minu arust lausa kohatu. Viit sorti ülearu küsimine. Selline kõnelus sündis, kui mõtlesime eesti ballaadide peale koos kirjandusteadlase Aarne Merilai teatriteadlase Kristel Nõlvaku ja folkloristid Madis Arukasega. Meie saade on kuulata ka internetis vikerraadio koduleheküljel. Ja kellel on soovi seda kommet D-rida või omapoolseid ettepanekuid teha, siis olete teretulnud teatrimagasini kuulaja foorum ootab teid ikka sealsamas vikerraadio koduleheküljel, aga järgmisel nädalal samal ajal on eetris hiirelõks. See on näitleja portreesaade, mida teeb Pille-Riin Purje ja tema külaline on Katariina Lauk. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütleb tänane toimetaja maris Johannes. Viis paniivil meheni ta ma koospani kangast koodo mai seitse sängi ei vai. Kaheksa kariaanlas.