Tere mina olen maris Johannes ja tänases saates intervjueerin kahte lavastajat. Tiit Ojasood ja Marko raat. Julia Eesti Draamateatris on 27 aastase Tiit ojasoo 11. lavastus. Ainult võltsid jäävad ellu Von Krahli teatris aga filmirežissöör Marko Raadi debüütteatris. Mida ühist on Roomeo ja Juulia kurvad armastuslool ja Sex Pistolsi rõvedal punkbändi lool? Vaatame, vaatame kõigepealt nad esietendusi lähestikku, siis lavastajad on ju heakaaslased ja mul on selline kuri tunne, et Marko Raadi Pealkiri ainult võltsid jäävad ellu. Sobib seekord suurepäraselt Tiit ojasoo, Juulia lavastuse kontseptsiooniga. Kuidas sulle tundub, kas süütusel on ka tänase elu kontekstis mingit süüd või süütus on midagi sellist, mis on juba nagu iseenesest natuke süüdimatu. Mismõttes süütusel elus, poliitikas kas süütusele on süüd? Lollus on kindlasti süü, kui niimoodi seda sõna lahti mõtestada, aga nagu süütu seal kindlasti ei ole süüd, sest mulle tundub, et, et süütus on midagi sellist, mille hoidmine ja mitte siis need nagu neitsilikkuse tähenduses, et selle hoidmine on nii raske, toimub läbi sellise pingutuse ja imelise õnne, et ütleme, see inimene, kes sellist kategooriat valdav, ma arvan, et ta väga jõuline, selge ja järelikult ei saada mingit süüd, olla. Oi, oi oi, küsimus ju tegelikult algas sinu Juuliast nii küünilist vaadet süütusele. Kui sa pakud oma Juulias kogu see rafineeritud Kadrill, ükskõik siis, mis selle tantsu nimi ka iganes oli, ükskõik kus seda tantsuga tantsitakse. No nii rafineeritult sellele süütuse maailmale kohta kätte näidanud ei ole minu arvates viimasel ajal eriti keegi. Pigem vastupidi, et kui võtta lavastuse lahti lugemiseks kaks poolt, et üks pool on siis nii-öelda Juulia esindatava süütus ja teiselt poolt siis jäänud siis mina olen ikka Juulia poolt üldse, kui nagunii nii lihtsatest kategooriatesse minna, siis, siis pigem olen Juulia poolt kui, kui nende teiste poolt, et kui need teised kurjade pahad küüniliselt näitavad Juulile kohta kätte, siis siis ma olen valmis nagu iga hetk lavale tormama ja Merkeli kätt hoidma. See habras ja lapsemeelne Mirtel Pohla Juulia tuleb oma kodu, Roomeo, Rasmus Kaljujärve kaisust. Kas teatrisse või ellu või mängu. Kuidas soovite. Ja vastu võtab teda seal elus või teatris või mängus jõuk, enesekindlaid, elukogenud tüüpe, kõik puha kehakad, mehed, erandiks vaid heas operetivormis lava Roomeo Mait Malmsten. Ja kitsa Colemisega Taavi Teplenkov. Vi tiivalt. Julia tuleb meeste maailma, kus ainsaks naiseks on rangelõikeline ema. Ei amm Kaie Mihkelson. Ei roll. Juuli on nagu väike valge hiir kes sattunud mao puuri. Jään huviga ootama, kuidas valge hiir nahka pistetakse. Aga millise rolli oleks lavastaja Tiit Ojasoo endale võtnud, kui mäng oleks seda nõudnud ja kui soorollidest mitte hoolida? Et kui ma inimesena ainult Juuliaks sobiksin, et siis ma oleksin vastanud näitemängu Juulia, kus tegelaseks ongi ainult Juulia ja ülejäänust ei olegi, et need teised pooled on mulle ka nagu tuttavad ja olemas minu jaoks. Et võib-olla, kui mõelda, et milline roll mulle võiks sobida, siis pigem kodu roomioroll kadunud. Temagi üritas võtta omaks need mängureeglid, mis olid nendel roomiatel, kes suuremaid mänge mängisid. Sa pead ikkagi mingisuguseid rolle vahetama ja mingeid mänge mängima, et sellel siirusel sa ei saa hakkama sellega miks roomia vahetab kostüümi võtab omaks teised mängureeglid. No kui sa oled koos huntidega, siis kas nende kuluma ka, mis tal üle jääb, pealegi on visuaalselt ilusam, kui tal on ka ajalooline kostüüm seljas. Miks sa oled pealkirjast ära võtnud, roomia? Noh, nagu siin eelnevast jutust välja tuli, et see on siiski Juulia lugu, mitte mitte Juulia roome lugu, et et ütleme, see, millest räägib näitemäng kroomia Julia kahe inimese kompromissidest ja järgi jätmatust armastusest. Et sellest meie lavastus ju otseselt ei räägi, ta räägib küll armastusest, ta räägib noortest inimestest, aga armastusel on vaadata natukene teise nurga alt. Kuigi seal on ju koguni kaks roomiat. Siis lugu on ikkagi Juuliast sellest, mis temaga juhtunud. Eksperdi tekst, kui, kui hästi see annab nagu endaga, kas siis manipuleerida või kui hea on temaga mängida. Minu hämmastus oli see, et sa oled nii palju teda kasutanud, ma nagu olin ette valmistanud selleks, et seal on üksikuid tsitaate roomlaste juures. Ma arvan, et seal on 90, kui mitte 95 protsenti, on eksperdi tekst, et seal on üks Argeini monoloog. Kümmekond lauset vanast testamendist ja ja üks lause Madis Kõivult, kõik, mis mul praegu meelde tuleb lisaks, et, et igal näitemängul ja igal stseenil on mingisugune põhiolemus, mille vastu ei saa minna, seda põhiolemust on võimalik ainult enda kasuks pöörata ja Shakespeari tekst on väga avar, minu meelest. Et seal neid tähendusi on, on võimalik luua võib-olla rohkem kui mõne teise tekstiga. Kooli põhiharjutustes kuulub nii-öelda tüüd null tekstiga, kus tekst on selline. Tere, tere. Tere. Kuidas läheb, noh, läheb kah ja küll head aega siis et millised siis teine sellega võib mängida ja nüüd siis teine on lõputult, et nii palju võimalusi Šextry stseenid endas ikkagi kätke, ütleme, et sedasama rõdu stseeni mängime kolm korda erinevalt, et noh, et oleks võinud mõned korrad nagu veel ilmselt välja mõeldud, mingisugust mõned variandid veel, aga selle loo kontekstis piisas nendest. Et muidu oleks läinud juba selliseks nagu uue konteksti väljamõtlemiseks uue konteksti pärast, see oleks seda lugu kuidagi aidanud. Kui nüüd reaalselt vaadata, siis need muutused, mida me oleme teinud, on siiski see, et mõni amme tekst on pandud Parise sugu ja Paris ühel hetkel hakkab mängima vend Lorenzo ja ainult selline väike nihe selle õuduse. Minu jaoks on see ka teine hakkab sellisest nagu õudus näitemängus muutuma, selle õuduse tekitati, aga see nihe on jällegi väga väike. Meil on väga paljude näitlejatega rääkinud õudusunenägudest ja näitleja ja ka minu enda kooliajal kõige õudsam unenägu on see, et, et ma olen jumal, ma olen vales näitemängus, mängin vale rolli, mul ei tule tekst meelde ka veel peale kõige muu, aga noh, jällegi see on nagu hästi väike samm normaalsest tavapärasest selgest heast olemisest kõrvale. Ja noh, see vist kuidas toimub, on jällegi, see on väga väike samm ja ma olen väga hektarid, ruut. Šextry stseenid saavad mängitud nii, nagu nagu nad on kirjutatud. Tiit Ojasoo lavastuse esimene vaatus imiteerib proovi, teatris mängitakse isekeskis. Riietus asjalik, argipäevane lava, Roomeo ja Juulia jõuavad abielluda ja roomia tapab diivalti. Teiseks vaatuseks on proov läbi. Algab lavastaja tahtel etendus, kostümeeritud mehed ja üks naine rivistuvad kätteõpitud tantsuks, ükski lihas nende näos ei liigu. Pole lugu sellest, kas keegi peab surema või jääma ellu. Massipsühhoosi tunnused on selles teise vaatuse orgias. Jube on, rohkem ei jutusta. Minge vaadake ise. Seda kaost ja korda dirigeerib koos lavastaja Tiit Ojasooga kunstnik Ene-Liis Semper. Kuidas nad oma lavastusi komponeerivad? Räägime kaose ja korra vahekorrast. Ütleme, kui juulist rääkides, et, et see on tühi lava ja ühel ootamatul hetkel David muutub, ei hakka rääkima täpselt, kuidas ta täpselt, see on selge, enne proovide algust, jällegi mingisugune üldine atmosfäär on selge, aga samas et kust uksest keegi tuleb, kust, kust bänd tuleb isegi kust see bänd on ja, ja kas ta on ja mis hetkel teda ei ole. Mulle meeldib proovida, mulle meeldib isegi mitte katsetada, aga mõnetine meelega kaose tekitamine nii enda hinges kui ka justkui proovisaalis see, see mobiliseerib selliseid ressursse, mida muidu ei viitsiks nagu rakendada, aga noh, jällegi seda kõike saab teha ainult sel juhul, kui üldine pilt, atmosfäär, meeleolu on kogu aeg silma ees ja kogu aeg on, kuhu tagasi tulla ja vaadata, et kas see, mida me praegu teeme, klapib sinna pilti või ei klapi nagu ei klapi, siis võib sellest loobuda. No ma ei tea, selles mõttes, kui lavale vaadata, siis vist ei ole tegemist erilise kaosega. Veelkord, et kui ma räägin kaosest, siis ma räägin võib-olla isegi mitte proovides, vaid proovide vahepealsel ajal kasutatavast meetodist. Pole sul vahet, Gordon, üks tegelane Montekki ja siis Danielle kapulleti ja. No jällegi, muidugi me võime hakata siin praegu tänasest linnavalitsusest rääkima, et oli mees keskerakonnas ja läks ära, kus ta läks Res Publicasse või kuhu iganes, kes keda see huvitav, kuhu ta läks jällegi see on nagunii üldine liikumise mudel, noh sama hästi. See, kes on keskerakonnas, kes on Res Publicasse, mind eriti ei eruta samas see, et näitleja, kes mulle ühel õhtul mängib Roberto tsukot järgmisel hommikul teeb Timbulimbud mind, mind erutab nagu selline liikumine hoopis rohkem, et kuidas on see võimalik, kuidas ta seda teeb? Järelikult kapoletist mond tekiks saada, see on jällegi väga lihtne väike samm siis teatrimäng, nii nagu seda üldiselt mõistetakse, see on nagu mingisugune selline ilus roosiline kujutelm teatrist, et siin on mingisugused mängud ja saab öelda, et härra, teile on kiri, saab öelda, et härra, teile on kiri ja saab öelda, et härra, teile on kiri ja noh, mida iganes. Need on sellised toredad nagu sketši mõtteteatrist. Samas need inimesed, mina kaasaarvatud eelnõu, ma räägin alati ikkagi enda eest. See on minu elu ja ma tegelen sellega hommikust õhtuni õhtust hommikuni. Mina avan maailma teatri kaudu Tõnis Palts maailma poliitika kaudu igalühel oma vahendid, kokkuvõttes liikumine ühe sildi alt teise alla toimub nii siin kui seal. Nii et sellest sinu jutust võiks järeldada, et need teatrivahendid on nagu üsna universaalsed Loomulikult, ja kui teater on jõuline ja istub täpselt seal, kus ta peab olema, siis, siis on teater täiesti universaalne nagu natuke kaugemale siis miks üldse selline lavastused no igalavastuseni seotud väga tugevalt nagu isikliku loomingulise seisuga, et tõenäoliselt ma ei tee suurel sellisel itaalia tüüpi laval järgmise kolme-nelja aasta jooksul ühtegi lavastust mõnes mõttes nagu mingisuguse perioodi kokkuvõte ja samas tekkis kohutav vajadus, nagu seda Itaalia lava siis võimalikult palju kasutada, noh, sellest ka see kujundus, et see, et see lava on nii tühi ja, ja samas on kasutatud ikkagi nagu oma masinaid suhteliselt suures ulatuses. Aga mis puutub sellesse teatrimängudesse, siis ega mul üldiselt teatrimängud ei meeldi, et oo, kui huvitav, et me siin teeme teatrit ja siin on ikka hoopis ikka nii eriline ja teistmoodi sellised mõtted, mind ei, mind ei vaimusta, küll aga vaimustab mind see, et noh, jällegi minu meelest kokkuvõtteks on see üks lauset ja selles näitemängus kõlab, et kui see mees roomia suudab seda tüdrukut seda Juliat ja arvab vangi Romeo ja see tüdruk on Giulia Sis, keda ta tegelikult suudleb, et see, kust jookseb piir näitleja, et tema esindatava rolli vahel ja sealt see, kus jookseb piir nagu reaalse sündmuse ja kujuteldava sündmuse vahel, see piir on imeõhuke ja mida õhem see piir on, seda huvitavam ja lahedam, et siin on sellise maitse ja tunde küsimus, et mulle ei meeldi seda piirinud nagu reaalsuse segi ajada ma ei üritanud hetkekski ei tulnud nagu selle pealegi, et oleks vaja näiteks nagu Mait Malmsteni ja Mirtel Pohla vahel hakata armastusliini seal prooviperioodi ajal kuidagi õhutama, eks ole nende kahe inimese vahelist armastuse siinsamas küsimuses, et et kui üks tore inimene puudutab teist noort inimest, mina, kes ma olen kahe meetri kaugusel mulle jääb mulje, et nad on nagu väga nagu intiimselt teenelise läheduses, et, et mis see siis tegelikult on, kusjuures ma tean, et nagu ühe peigmees vaatab tegelikult seda pealt ka koos minuga, et kustkohast need piirid lähevad ja kuidas need, see on nagu nende mõtete algus on ju ma tõin lihtsalt sedasama lavastust näiteks, aga noh, sellised nii-öelda teatrimängud mind mitte ei köida, aga tekitavad mõnikord selliseid valusaid lühiühendusi. Juhtumisi olen ka mina olen sellises situatsioonis, kus kus minu pruut, näitleja või mitte pruut, vaid see tüdruk, kellest ma väga lugu pean, suudle Paal minu proovis ühte teist poissi, kusjuures me oleme ruumis üldse kolmekesi, ainult see teine poiss, mina ja minu tüdruk, et kuidas ja miks ja ja nii edasi on ja millised jõujooned hakkavad jooksma, et noh veel kord, et minu jaoks val esmajärjekorras ikkagi inimesed sisenes, näitlejad ja ja kõige tagatipuks on nad veel nendele millegipärast pandud nimeks Romeo ja Julia ja kes iganes. Teater on väga Ma väga-väga realistlik ja maapealne kunst oma algtasandil selles mõttes. Et kui me räägime siin mingist manipuleerimisest, seda kuidagi minu ja poolperioodiga seoses, et noh, et siis me saame rääkida ainult manipuleerida viimisest Shakespeare'i teksti ja näitlejatega, et see, milliseid üldistusi ühiskonna või, või maailma suunas keegi sealt teeb, et see on nii-öelda nagu teine tase on ja see on, see on see, mis, mis pärast kokku loetakse, mida me loomulikult silmas peame, aga manipuleerimisest ja kõlab nagu väga jumalikult, et ma tean, et vot sina teed niimoodi, sina teed niimoodi, mis siis kokku saab, et jumalikult temake Vellilikult, niimoodi see kindlasti ei ole, isegi olen kokku ütleme proovis proovi olukorras et sellised lähtetingimused, mille tulemus võiks olla midagi tavapärasest erinevat, siis ma ei arva, et see on manipuleerimine, vaid see on alkeemia. Mõtlesin ma segan kokku siiski suhteliselt nagu tundmatuid suurusi. Näitleja valmisolekut, energiat ja haavatavust võib ette aimata, aga seda ei saa kunagi täpselt mõõta. Manipuleerimiseks peaks ikkagi suhteliselt täpselt teame lähteandmeid. Ma arvan, et ma vist kas üks või kaks korda kasutasin tõesti siukest treeriliku võtet, et et ma ei öelnud Mertrile ette, et mis nüüd siis täpselt juhtuma hakkab, kõigil teistel ütlesin, see oli minu arust väga alatu, aga Mirtel andis mulle andeks. Aga tulemus oli muidugi seda väärt, et et lihtsalt korraks ära tunda see, et milline see olukord nagu võiks reaalsuses olla. Näitleja valikus on sinu töödes tunda nihukest kontseptsiooni või või, või sellist väga-väga kindla käega minekut. Nii ma, näitlejad võin väga, väga hoolega ja, ja sageli ma võib-olla isegi hind on näitleja, sellist üldist energiat rohkem kui, kui seda konkreetset rolli, mis tal hiljem lavastuses hakkab olema, et ma ei usu sellesse, et lavastajate õllel taguses keeles, et näitlejatel oleks kuidagi võimalik murda, ma ei usu, ma arvan, et iga näitleja teab kõige paremini seda, mis on temale loomuomane, aga ma usun sellesse, et et näitleja ei kasuta oma ressursse kunagi lõpuni ära, nii et kui talle piisavalt peale käia, siis ta teeb midagi rohkemat kui tavaliselt sellesse, ma usun see töö näitlejaga, see kõlab alati niimoodi, et noh, et nagu oleks keegi suur tähtis lavastaja, siis ta võtab mingid näitlejad ja paneb nii-öelda omaenda kasuks tööle, et noh, et see ei ole, see ei ole üldsegi niimoodi. Et kui ma räägin näitleja valikust, ütlen, et näitlejavalik on väga oluline, siis ma otsin koostööpartnereid, mõõtsin nukke, kes teostaksid minu hulle unelmaid, aga mis puutub oma näitlejatesse, siis praegu ma tunnen, et Draamateatris on väike rakuke oma näitlejaid samamoodi Vanemuises. Ma võiksin öelda, et noh, mul on väike rakuke oma näitlejaid kuigi mul nendega ainult ühe töö teinud, mõnega pardid rohkem, et tulen nende näitlejatega nagu mingisugust sidet aeg, mis, mis proovisaalis koos veedetakse ja need küsimused, mis koos küsitakse ja vastatakse, et need liidavad inimesi rohkem kui kui koos, ma ei tea, pingpongi mängimine minu meelest Sa oled mitmes intervjuus öelnud, et see on nagu Juulia lugu meeste maailmas on see tänase päeva elu selline hästi niukene mehine ja, ja karune ja higihaisu, siis oleks siia vaja selliseid, selliseid pehmemaid toone. Karune ja meeste higi ja seal on, minu meelest on selline seebine ja tibilõhnaline pigem see elu või kui, kui karuneja meeste lõhn. Kui teha lavastus selleks, et öelda, et näidata seda, et siis noh, siis oleks lihtsam seda öelda ja näidata ja teha ja olla. Need jõujooned ja vaevad ei ole nii, isegi kukkuma oskaksin, ma ei tahaks neid naguniimoodi suusõnal välja ja jällegi paljud küsivad, et miks on seal ta kaks pruuni looma seal lavastuses teises vaatuses ilusad loomad on ja mulle tundus, et need loomad peavad seal olema. Jänesele tundus ka, et need loomad kuuluvad sellesse kohta sinna, mõned loomad on karud, eks ole, võiks muidu hakata siin rääkima vene karust ja eesti saamatust välispoliitikast näiteks, aga noh, see ei ole eriti minu rida. Mulle tundus, et seal peavad olema karud. Ja need karud ilmuvad lavale justkui nõiaväel ja need karud on tantsima õpetatud. Ja karude tantsuõpetaja on Jüri Nael. Nagu te kõik teate, on laval ka bänd, kellega koos saavad näitlejad laulda roppe laule. Võrukeelsed laulusõnad on Roomeo ja Juulia raamatus ka ära trükitud, nii et võite kontrollida, kellel keel selge. Tõe ja vaimu sees urgitseb see lavastus. Aga iga 14 aastane leiab sealt ka kindlasti armastuse üles. Sõltub ju vaatepunktist. Aga üks süütu surm heidutab mind seekord pisarateni. Ja ma ei ole 14 aastane, kui ma käisin. Lavakunstikoolis siis Ingo Normeti kutsel käis meil rääkimas Jüri Arrak oma maalimisest ja meil olid pool aastat lavastajatega loengut Leo Lapini stuudios ja mida need kaks meest rääkisid, on see, et maalid, pildid, need koosnevad küll joontest ja maal võib isegi justkui moodustada mingisuguse pildi. Aga see, mis maali siis tegelikult on, see on joonte taga ja Mulle lavastustega sama tunne lavastus on, on tegelaste, sündmuste, dekoratsioonide, kontseptsioonide seal taga on tegelikult lavastus ja ma ei saa ju öelda, et on see küüniline või on see süütu või on see siiras, või on see kuidagi pööratud, et see, kes sinna taha viitsib vaadata, et eksine viisi Kuidas edasi, Tiit Ojasoo millise nime ja näoga on vanalinnastuudio veebruaris? Seda ma veel ei küsi. Küll aga tahan teada, milline on ojasoo järgmine töö. Järgmine töö on siinsamas Sakala kolm teatrimajas kuningas puu, mis esietendub kolmandal veebruaril praeguse plaani järgi pärast puud esietendub McDonaldsi padjamees. Ma arvan, et see on tema viimane näitaja mängib ikka veel siiamaani. See on nüüd selline tõsine õudusteater. Ma arvan, et ma ise lavastan selle, siis mulle väga meeldib see lugu ja suve seal me teeme. Pealkirja ma ei saa veel öelda, aga me teeme ühe lavastuse mida me mängime hommikul lastele ja õhtul täiskasvanutele, aga lugu ja pealkiri on üks. Ja mängijad on ka ühed, ainult et hommikuti teeme siis lasteversiooni õhtuti teemine täiskasvanud inimeste versiooni. See oli Tiit Ojasoo, kes 27 aastaselt ja koos Ene-Liis Semperi ka on üles ehitamas oma teatrit aadressil Tallinn Sakala kolm. Täna kõneldud Juulia lavastust mängitakse aga draama tri suurel laval. Ja julgen seda soojalt soovitada ka Juulia 14, kümneaastastele ja kaaslastele. Aga kellele soovitada Von Krahli teatri Sex Pistolsi lugu? See olla alla 14 aasta ebasoovitav Juulia vanune tütarlaps testis seda, vaatas Sex Pistolsi loo ära ja tõttas seda siis oma klassivendadele soovitama. Ojasoo lavastatud Juulias olla poiste jaoks liiga palju kunsti arvasse Väike-variser diplomaatiliselt. Aga vot Graali lugu oma rämedas olekus minevat neile peale nagu rusikas silma. Marko Raadi lavastust Von Krahlis on siiamaani arvustanud anarhistlike kalduvustega keskjas meessoost isikud. Kuna avalik-õiguslik ringhääling ei tunne loomulikult soolist ja vanuselist diskrimineerimist, siis saab üks raadiotädi ka sõna võtta. Arvatavasti suur osa Vikkerraadiokuulajatest pole Von Krahli teatrisse kunagi sattunud. Meie kanali ja Von Krahli teatri auditooriumi ühisosa on lihtsalt väga väike. Aga meie intelligentne kuulaja tahaks võib-olla teada, mis imelugu seal Krahlis tehakse. Lastevanematele teadmiseks, et kui teil on majas teismelisi ja kui te olete juhuslikult lastevanemate koosolekul käinud siis olete selle lavastuse elementidega üksjagu tuttavad. See tähendab, et sellest kõigest on rääkinud teile klassijuhataja. Keegi on midagi ära lõhkunud, keegi on kusagil ekskursioonil nina täis võtnud ja nurka oksendanud. Keegi on sööklas toiduga Mäkerdanud. Lisaks igipõline hirm narkootikumi teesia tümps saali nurgas. Ja see kõik on Von Krahli laval võimendatud kujul küll aga olemas. Markoraaton, filmiharidusega, Von Krahli lavastus on tema esimene teatritööfilmikaadreid, tema lavastuses ei ole. See oli algusest peale põhimõtteline, et kui juba teater, et siis prooviks ikka 100 protsenti traditsiooniliste teatri vahenditega hakkama saada, sest paratamatult probleem oli, on ja jääb, et Sex Pistols visuaal on nagu, ütleme inimestel, kes huvituvad sellest teemast, neil on see visuaal nagunii silme ees ja kui me veel toksiale teatris, siis näiteks väga raske oleks sellega konkureerida, kui päris aus olla. Pigem oligi eesmärk, kuidas vabaneda sellest, luua siis oma vorm sellele Sex Pistols sile, mis võiks ju Sex Pistols meie käsitluses olla. Sex Pistols oli ajal, kui sina olid ikka üsna väike naga või ta ei ole ju sinu sinuga koos kasvanud. Et lugu ei, üldsegi mitte, jah, kas ma olen ka hiljem saanud juba legendile elava nähtusena selline kolmekümneaastase inimese spekulatsioonid sel teemal, et mis asi ta siis võis olla tol ajal ja kas on võimalik sealt see olemuslik, see sõnum välja tuua ja suudab sellele leida ris kunstis sellise vormi, et see ka välja tuleks, seda ma nüüd ei oska öelda, kas sealt tuleb midagi välja? Ei, ta ei ole nii väga nagu isikliku fändluse pealt või mis mind erutas, oligi mida, ma nagu tagantjärgi sain aru, mis nende puhul oligi võluv konflikt oli. Et ühest küljest nad olid mäss, kompromissitus, konflikte, hirmutav tus, sellised maksimalistliku kategooriad, teisest küljest oli seal taga ka kohe momentaalselt suur mänedžer, Pablissiti, kogu see masinavärk, mis neist kohe nagu ka juba tol ajal, kui info ei liikunud nii kiiresti, kui meelelahutustööstus ei olnud nii Niobe patiivne tegi neist kohe nagu produkti ja sellise intriig, mis nagu ennast nagu alguses res erutas ja võib-olla siis protsessis jälle nihkusele kuhugi mujale nagu tähelepanu. Aga see oli nagu alguses see, mis nagu erutas, et noh, et kas nagu praegust on midagi analoogilist üldse nagu õhust. Ta on üsna sihuksed banaalse tõdemuseni, et iga kell sulle iga nurga peal tehakse selgeks, et igasugune mäss, kompromissitu, see kõik on võimatu, kõik seal ainult poos ja reaalsuses ta kipub ka nii minema, et iga asi muutub väga kiiresti kaubaks ta sellega võimalik purustada ja kätte saada selliseid sihtgruppe, mida sa muidu ei saa kätte ja nagu ennast, nagu huvitas, et kas see ikka on. Kas sa seda ei kartnud või vastupidi, sa tahtsid seda, et see muutuks nagu selliseks retro ihaluseks võiks nostalgiafilmiks või tead, tulevad need vanad rokipeerud või on nad siis pungi, taadid, kokkujad, ohkumiga, noored, hoolime, mis me tegime. Alati olemas, kui prototüüpidega reaalselt olemas olnud inimesed, ma ei oska öelda, kui hästi meie sellest heietavas toonist nagu pääsesime või, aga mis nagu tunduski nagu huvitav, et kui ka need nii-öelda vanad, siis õllega rokipeerud suudavad olla, sellised, nad jätavad mulje, et nad tõesti ka hetkel midagi ei karda, et vot selles võiks nagu jõud olla, et noh, minugi poolest, kui näiteks alaansambel Meie mees peale oma süldilugude mängimist suudaks tõestada, et vaatamata sellele, kes nad on kui pragmaatilised, küüniliselt, et millega nad praegu tegelevad, on nad võimelised ka millekski enamaks, siis ma usun, et see ega mõjuks tegelikult nagu ehmataksin rubla heas mõttes. Kas see, mis elu elati Sex Pistolsi ajal, kas see oli mäng elu ja surma peale? Ütleme, et ühe tegelase puhul ta seda päris kindlasti hooli, et kuidagi tundus. Võib-olla ongi, on arguse küsimus, aga, aga vajalik siiski tuua see klassikaline draama sinna siiski sisse ühe inimese puhul see oli klassikaline draama, läks, kuhu maanide läks, sisukus nagu teisi puudutab. Võta sa nüüd kinni, kui tõsine see nende jaoks oli? See keskkond, kuhu sa meid kutsud, ise kasutasid selle kohta märksõna karneval. Karneval selles mõttes, et, et noh, ma ikka pooldan sellist maailma, noh nagu ma ütlesin, on nagu sündmused, elamused või on siis pühaduse, et mida on võimalik siis ka, et alla kiskuda ja neid uuesti kehtestada ja tabud, mida on võimalik, kui ta, et see on nagu minu arust nagu märksa huvitavam maailma, et seal toimub mingi liikumine seal nagu dünaamika kogu aeg selles mõttes ta võiks mõjuda küll sellise karneval, linnaseetendused, noh täna meil on siis see päev, kui me katsume olla nii rõvedad Europut, kui me oskame antud etenduse kontekstis selle läbi puhastuda ja homme siis jälle olla hoopis teistsugused inimesed, seda ma pean silmas selle karnevalikultuuri juures. Ega siis jah, asjata. Meile ei tundusin katoliiklik kultuur nii ahvatlev, et noh, mingil määral toimib seal siiamaani see asi, et on olemas nagu patu mõiste ja siis saab talle pattu teha ja siis saab sulle andeks anda ja saab jälle nullist alustada ja selline paindlik, dünaamiline nagu eluring. Aga hetkel on siis nagu majanduse huvides on loomulikult lülitada see võimalikult stabiilseks Vooks. Kõige kindlam on turustada iga päev ühte ja sama kaupa ja panna inimesed sõltuma konkreetsetest asjadest, mida nad iga päev tahavad. Ja seda ma pidasin karnevalikultuuriga silmaks. Karnevali siis on ka see elu ja surma piir tegelikult ju üsna mängleva kergusega nagu võimalik, segi ajada. No sel päeval on kõik lubatud, kui on karneval, siis on kõik lubatud, kõik need hierarhiad, mis või enne karnevali töötasid, Need karnevali ajal ei kehti. Ideaalis võiks see tükk ka niimoodi mõjuda. Von Krahli teatritrupp lõbustab tões ja vaimus. Näitlejad on ülepea omaenda toodetud kontsaga koos vanakoolivaatajana olen treenitud empaatiavõimega. Kui ennast nende sita sisse mõtlen, hakkab mul päris paha. Sama tuttav, räpane tunne on pärast mõnda ajupesukatset, kui kodanikujulgus on alt vedanud ja must saab kellelegi poolt valgeks räägitud. Aga kui filmimees tuleb teatrisse, mis on sind tema jaoks teisiti? Markoraat? Noh, tegelikult on ikka kõik päris teisiti, see tuli üsna pea välja ja eks ma olin selle ülesande endale nagu keerulisemaks ka teinud, et ei olnud sellist teksti või millele siis väga kindlalt nagu toetuda, siis päris palju läks läkski tegelikult, et energiat ja aega selle peale, et, et aru saada, et mis asi on üldse nagu teatritekst ja, ja mis nagu teatriteksti ja, ja filmi siis nagu teksti või selle stsenaariumi nagu vahe, et mõned asjad, mis nagu tunduvad nagu stsenaariumis täiesti terved staarsed kasvu, ajas liikumine edasi-tagasi ja, ja kõik sellised asjad on nagu filmimaailmas nagu iga päev siis teater, mis on teadupärast ikka ja alati siin ja praegu sündmus seal nagu seal päris võimalik ei ole. Et selleks puudus, aga see on lihtsalt teistpidi ja ega ma tõtt-öelda mõne koha peal südamest ei saanud kuni lõpuni aru, et aga miks sa siis teatris ei pruugi toimida niimoodi? Juba see lähtepunkt oli väga õpetlik. Ja loomulikult see asi, et kõik sünnib ikka ja jälle uuesti, et sellest on nagu vähe, kui sa oled midagi head korra nagu näinud teadmisega, et ahah, et seal nüüd lindi peal olemas. Et see peab siiski ikka jälle uuesti sündima, kuidas, kuidas asja nagu teatris fikseerida, et see on kuidagi hoopis teine, teine protsess. Ja isver olemuslikku, noh ja loomulikult see põhiasi, et eks teatris sünnib ikka enamus läbi näitleja, et kui kinos on loomulikult ka läbin näitleja, aga sa näitad seda siiski läbi kaamera ja sellega sa saad suunata seda, aga siis lugu või sõnumit või ühesõnaga see on katkematu teater on kuidagi katkematu. Minusuguse katkendlikku inimese jaoks oli see päris nagu raske kogemus selle koha pealt, et, et ma ei saa nagu katkestada. Oli ka midagi sellist, mida sa nagu siin nagu nautisid, et sa ei olnud sellega ennem nagu filmis. Kokku puutunud või loomulikult, ütleme prooviprotsess, et sellise nagu intensiivsuse astmega suhtlemist, noh, see on juba iseenesest lihtsalt, kui filmis on sul võimalik vingerdada ja oled sunnitud situatsioonist tulenevalt killustama ennast nii näitleja, kaamera kui ka kogu selle tehase peal, mis su ümber on seal tol hetkel ühest küljest võimaldab sul võtta nagu selliseid väikseid pause iseenda jaoks, et seedida neid asju, siis teatriprooviprotsessis sellist võimalust ei ole, et sa oled kogu aeg inimeste keskel. Et tegemist on väga visuaalse looga, sõna pole seal oluline, kui siis pakub lihtsalt mõnusat äratundmisrõõmu teismelistele, et oi kui palju saab roppusi kuulda. Noh, see oli nagu algusest peale teada, et eks selle visuaalse pildi peab needsamad teod, aktsioonid siis, mis me seal nagu teeme, need peavad nagu jooksvalt seda lava järjest rohkem iseenda ka täitma, et eks ta nagu mõtteliselt oligi kaheks jagatud see, et on ühest küljest, siis need Pistols Sist lähtuvad sellised omaaegsed lood just Pistolsi lugu. Ja siis nende vahel siin ja praegu nagu aktsioonid, mis võiksid olla nagu pungi analoogid nagu siin ja praegu ja vot needsamad aktsioonid siis hakkasid seda keskkonda järjest enam nagu kujundama, mida rohkem neid kuhjub sinna, seda siis sagedamaks kogu see lavaruum nagu muutub ja midagi sealt ära ei korjata ja kuni välja, siis see nagu oli küll algusest peale nagu olemas sellist asja tehes oligi kunstnikul oli tal siis ka oligi see probleem, et, et kõik asjad peaksid mõjuma nii, nagu nad ei oleks üldse sätitud. Aga seda on teadupärast veel kõige raskem nagu teha, et ükskõik, misasja sa sinna üles riputatud või maha joonistad, mõjub see kohe nagu teater. Kui sa juba oled teatriruumis, siis enamasti osutusid kõige paremateks asjadeks need, mis justkui nagu juhtunud, tegelikult on leitud sinna juurde, seal oli nagu teistpidi, et nagu järjest vähemaks võtmise nagu töö, oli see kogu aeg, sest et need aktsioonid tootsid piisavalt palju ise seda keskkond, mille sisse siis tegelased lõpuks päris upuvad. Mängid selle Sex Pistolsi müüdiga, teiselt poolt on sul käes Von Krahli trupp ja seda tööd te oletegi Afysseerinud kui grupitöö Von Krahli endal on ka juba see oma müüt eesti teatris kinnistunud kui palju sa nagu nüüd pidin näiteks arvestama ka selle kraali oma looga. Pahatihti võtad nende vastasseisu ja samastadki seda võib-olla selle Sex Pistolsi vastasseisuga. See oli nagu lähtepunktina soodne no ütleme jah, lähtepunktina oli soodne, neil oli kuidagi mõnus ja lihtne seda materjali enda jaoks alla neelata alguses, et et nad on alateadlikult ennast ikkagist bändiks pidanud ja, ja see tundus neile nagu ahvatlev, et miks siis mitte olla samas nullpunktis nagu kunagi need Pistolsi teismelised, et sa ei oska keegi pilli mängida ja, ja nüüd on siis siin paar-kolm kuud aega ja pead selle aja jooksul oma pilli selgeks ja kõik siis muuga veel, mis sinna juurde tuleb. Ma arvan, et seal pigem nagu lähtepunktina nagu hea noh, olid siis kirjalikud algmaterjalid, mis siis grupi kaasabil muutusid ja paigutasid ümber ja ega see neil esimene kord pole, kui nad teevad mitte klassikalist näidendit. Lähen sinu filmile Agent Sinikaelale ja sellele Sex Pistolsi loole siis see manipuleerimise teema on ikka olnud nagu laul, mida sina laulad, vähemalt vaataja on olemas ja seda nii tajunud. Kas sul endal on mingisugust sellist retseptis, et sellest manipuleerimise mängust välja astuda ja samas nagu ühiskonnas kontaktid, seks jääda, kuidas sa vaatad sellel asjal? Mis on manipuleerimine, muud on kui hirmutamine tegelikult ja ega mulle isiklikult tõesti ei meeldi, et mind või meid siin kõiki kogu aeg nagu hirmutatakse järjest tühisemate asjadega, aga noh, see on ammu teada asi, et nagu hirmutatud inimest on nagu väga lihtne suunata ta ja kõik, kas panna teda siis hirmust midagi ostma või panna teda siis hirmust midagi tegema, muutuda sõltlaseks, just seesama, sama asi, tõsisem mind nagu häirib ja ega ma nagu muud lahendust sellele ei näe isiklikult, kui siis sellest hirmust suuremad hirmu ületavad nagu sündmused mis oleks siis reaalsed sündmused, on nad siis kunstisündmused, teatrisündmused või midagi enamat kui lihtsalt see, et b puud kukuvad autodele või moosid, upuvad keldris ära või mis on nagu täielikult nagu pseudohirmude tegelikult, vaid mis peavad lihtsalt siuksed püsivat nagu, nagu depressiooni üleval hoidma ja noh, selles mõttes ma ikka usun nagu sündmuste võimalikkusesse, milleks, milleks meil muidu kui seal ka ei toimu midagi enamat, noh, ideaalis peaks seal ikka toimuma midagi enamat kui lihtsalt seesama, mis toimub poes või tänaval. Väga intrigeeriv oli ka selle lavastuse plakat son Tom of Finlandi plakat. Sellest korra küll ka etenduses on jutt, sinna on provotseeritud peale nii-öelda sündmus meie lähiajaloos ühe kettaheitja kurikuulus kusekotike, mida ta endale külge kleepis olümpiamängudel. Milleks sul oli vaja seda tänast lugu sinna tuua juurde veel seda olümpiamängudel juhtunud roppust? No vot see mulle tunduski, et see ongi nagu pungi olemuseks tuua välja nagu avalik ja sihuke legaalne rõvedus, et millega me siin siis iga päev tegelema ja millega siis tõsimeeles nii-öelda uuriv ajakirjandus tegeleb, et vast panna see nagu peegel. Et just rõhutada seda, et, et meid ei huvita niivõrd palju tegelemine selle siukse ajaloolise pungiga või nagu Sex Pistolsi fenomeniga, vaid ikka teha konkreetne paralleel Eesti siin praegu ühiskonnaga, et kui harjunud me oleme täpselt siukse mõõduka ja väga viisakalt vormistatud rõvedusega, kuidas meile nagu meeldib urgitseda viisakate jooniste kaudu kellelegi pärakus, kes või mis siis on nagu rõve üldse või et see tundus nagu vajalik? Aga on see eesmärk, et vaatajal oleks rõvedusi tunne seal seda etendust vaadates. No ta ikka võiks olla, võiks olla ja ma arvan, see muidugi sõltub igaühe enda nagu kogemusest, rikutuse astmest. Kelle jaoks on see lahja, kelle jaoks on see ongi see üle piiri minek igal juhul testida tasub see, tähendab ja mis siis on, olemegi nii paakonide plaseerunud Ungari kettaheitest või on mingi barjäärid jäänud siiski ega maandatud ise ka aeg-ajalt segaduses. Et kas neid piire on veel või ei ole. Kas oleks hea, kui need piirid oleks, või on see meie piiratus, kui need piirid on? Ei, no nagu ma ütlesin, et minul isiklikult meeldib ikkagi pühaduse pühaduse, nii-öelda pühetused, et mulle meeldib see selline mudel, kus see kõik on veel võimalik, vastasel korral on kõik selline hall tasapaks loksumine lihtsalt. Kas sul on olnud juhtumeid, kui sellelt etenduselt on Publica lahkunud enne lõppu? On ikka mõni inimene on ikka ära läinud ja väga suurt liiklust õnneks pole toimunud, aga ei ikka juhtunud. Loomulikult ma olen isegi etendustest küll ja küll ära läinud, nii et kui ikka ei meeldi mingi ära muidugi. Niisiis vaatan Sex Pistols ellugu. Vaatajate enamus on teismelised neiud, sekka mõned pestud ja triigitud üksikud mehed, nemad on ise teatrisse tulnud, neil ei ole naist käevangus, aga joon neil siis punkari minevik. Ja siis oleme meie Pillerin purjega. Ei ühtegi pungi inimest. Minu oma laps, kellel on jalas lapitud haak, nõelased püksid, on kõige pungilikum pealtvaataja. Tõde nõudlusega. Ulfsak laval on ikka väga plastiline. Näe, saab teine Helmi Tohvelmani auhinna oma hea kehakeele eest. Jõuan etendusel mõelda. Krahli teatri uus trupi liige Marie Abel ei ole veel nii kuis vaja trupi sulandunud. Tauraite oleks ikka parem olnud, leiab Pillerin. Ikka väga kodune tunne on. Vahel tulevad rotid etendusele toidu lõhna peale, aga seekord neid ei ole. Ju on lavastaja kõik rotti augud Krahli seina sees jõudnud kinni toppida, sest loom laval, see olla näitleja hukk. Ise kahtlen selles, et kas oleksin seda lugu võõra trupi esituses kusagil festivalil vaadata viitsinud, et mis mul sellest Pistols-ist. Aga ikka, kui on kodustatud anarhistid, siis vaatame. Olen ma erutatud sellest ekstreemsusest? Vist ikka nagu karnevalil olen, kui raati tsiteerida, no järelikult siis ka veidi erutatud olekuga. Aga mida arvab Marko raat näiteks reality showst sinnagi ju minnakse teravate elamuste jahile. Et korraga oleks nagu reaalsus ja oleks nagu show. Tegelikult ju absurd. Ma vist seal lavastuse puhul konkreetselt reality show sid, ma ei tea, peast külje läbi lasknud, aga mina isiklikult, et ei arva neist midagi, jah, need, need näilised ekstreemsused, mida seal üritatakse nagu konstrueerida on ikkagi väga nagu madala lähtepunktiga, et tegelikult kõik need situatsioonid, kus üritatakse nagu intriigi kiskuda või, või seda või äärmus sinna tekitatud siiski siukseid väga väitlase omakasupüüdliku nagu lähte punktiga, et noh, põhimõtteliselt peab keegi teine inimene kellegi teise peale kaebama või ta välja hääletama selle motivatsiooniga, et siis ta ise võidab mingisuguse, ma ei tea abstraktse lõpuauhinna või, või midagi taolist, et, et see on jälle selline Pisike wusherdamine, põhimõtteliselt on ta nagu kollase pressi jätk tegelikult reaalajas või nagu eesmärgid on seal siiski suhteliselt nagu pisikesed. Sa räägid tegija seisukohad, aga kas sa suudad ennastvaatajaks projitseerida, mis, mis vaatajalana? Ma ei tea, mis ta annab, ma arvan, et see põhierutus tuleb ikka mingist kadedusest kahjurõõmust, mida sa seal nagu vaatad, segada nagu oluliselt erinev õhtulehe pealkirjadest, et saada väike mõõdukas erutus sellest, et kellelgi läks veel kehvemini kui minul endal õnneks seekord läks minust mööda või et ta on küll rikas, aga näed ta ikkagist nutab, või siis, et mõõdukas koguses vaataks kodutute rõvedust, ilma et ma endast sellele kuidagi läbi lasen. Ja siis politseikroonikate fenomen, et põhimõtteliselt nagu ekspluateerib sedasama nagu nišši turvalises kauguses väiklast eesmärkidega asja kõrval aknast piiluda, ma ei tea, mina elan seal nagu midagi, eriti nagu, nagu nagu erutavad. See on äge temise kirjelduse, tegelikult ma ise tundsin kohati sedasama tunnet seal Sex Pistolsi loos, et olin ka, et ohutus kauguses vaatasin, et kuidas nad seal siis need kannatavad ja saab pisut nagu kirjeldasin minuga vaate, vaataja rolli. Kas ma olin niisugune väga rikutud? Tüüp ju ta siis nii mõjuski, et ideaalis muidugi igasugune kunstiteos peaks kehtestama 100 protsenti ideaalselt, nagu mängureeglid selleks. Kas alati on, nii? Ei tea. Mida ütlevad Etioopia näljahädalised seda lavastust vaadates? Ma arvan, et enam-vähem sedasama, mida, kui nad juhtuvad mõnda kokasaadet vaatama, kus kaks kolmandikku toidust läheb prügikasti, see nagu süütus on nagu toidult tarbimisühiskonnas ammu läinud. Et see ongi just see, et kas seal veel on midagi, mis nagu puudutab, nagu meil on ammu selgeks tehtud toidu tegemine, see on šõu meelelahutusnauding ja kõik muu sinna juurde, et see ongi nii-öelda teatraliseeritud tegevus, juba sihuke meeldiv väikekodanlik, loovuse näitamine, see on ka selline tore asi, kus kõik enam-vähem välja tuleb ja et ma arvan, et tiooplane ei saaks sealt suuremat šokki kui Imre Kose kokasaadet vaadates, kus elegantse sarmiga lendab pool toita nagu prügikasti. See tunne, et kõik siin maailmas on müügiks ja samuti oled sa nüüd teinud müügiks ka selle loo tunnistan süüd, kuidas seda vastuolu, nagu endas nagu seletada Ega ei oskagi, tunnen süüd, mõnes mõttes on see ju silmakirjalik. See on väga silmakirjalik, ma isegi olen nagu hakkan mõtlema viimasel ajal, et ma olen nagu üritanud nagu igal pool nagu iseenda jaoks vähemalt defineerida, et mul nagu meelelahutusüldse korda ei lähe nad, mis asi see veel on, et millal mul seda nagu vaja on? Aga et võib-olla on hoopis meelelahutusega hakkama saanud hoopis see küsimus, mu enda jaoks on täiesti tekkinud. Seda kena juttu rääkis meile lavastaja Markoraat, kelle töö Von Krahli teatris on ainult võltsid, jäävad ellu. Ja saate esimene pool oli Tiit ojasoo Juulia päralt. Juulia teemal räägime lähitulevikus veel siis juba kriitikute teoreetikutega. Järgmisel nädalal oleme jälle ontlikuma olekuga. Läheme vaatama, kuidas Estonias teatriajalugu mängitakse. Meie saade on nüüd kuulatav ka internetis vikerraadio kodulehel. Ta ripub seal terve nädala ja teretulnud on ka kõik kuulajate kommentaarid. Kuulmiseni siit stuudiost ütleb toimetaja maris Johannes.