Alo Ritsing oli puldis ja Alo Ritsingu lase onju teine laulupidu tuli Tartu laulupeo üldjuht. Marge, sina oled koorimuusika asjatundja. Ütle, kas see esimene variant. Sellest laulust on ta selline koorimuusika museaal või esitatakse ikkagi ka seda varianti. Rikka esitatakse ikka, esitatakse Eesti inimesed armastavad seda laulu, esiteks seda on hea laulda. Ja teiseks, ta on lihtsalt hästi ilus, ta istub lauljatele teda mugav laulda ja ta on tõeliselt kuulub sinna rahvusromantika kullavaramusse, teda. Suhteliselt vähe, aga ikkagi selliste mõrva kuululintel temaatilist pinnajuht. Ann sood. See järgmine dirigent ja nüüdses teos, millest me enne rääkisime, Aare Kruusimäe Maailma avastamine Jaan Krossi sõnadele ja selleks peoks kirjutatud lugu. Ja solist on Heldur Harry Põldma. Ants Soots dirigeeris ja selle laulupeo esimene uudisteos saad, kinnitas kanuna. Narrib sellise suure publiku ees seista, kõikidega asjadega arvestada ja laulda ei ole üldse välistatud. Heliloojad nõutakse, millega siis lõpeta laul, kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres, taas kord kinnitame oma mereteemat ja mererahvaks. Jaa, regruus Jaan klass. Aare Kruusimäe läheb dirigendi Aare Kruusimäe laulupeo helilooja debüüdi puhul. See mõte jah, kirjutada laulupeole laul tekkis tal 10 aastat tagasi. Ta on ise väga-väga pika praktikaga. Koorilaule nii ta tunneb nagu koori nagu pilli, nii et oli laule ja meisterlikult kirjutatud laul. Aga nüüd toimub üks vaheklipp, mille me kuulame rahulikult ära. Ja seda loeb. Ja sellel ajal liiguvad osa koore jälle lava pealt ära. Sedapuhku siis poiste segakoorid, keda on umbes 500 ja lastekoorid kolm ja pool 1000. Kes selle, see vihmasabinad, mis jälle on lauluväljaku kohale tulnud, lähevad lavalt ära. Laualt äraminek läheb Elle kibedamini, keebid on paljudel peal targu kaasa võetud. No pakkuvanud la rahvas igaks ilmaks ollakse valmis. Niisiis nad liiguvad lavalt ära. Poiste segakoorid ja lastekoorid lavalt maha. Lavaliigutajad näitavad teed, suunatakse rahulikult lapsed väravatest välja. Ehk kokku on siis praegu, kui nemad on ka lavalt ära läinud, juba 8000 vähem? Laval laulupeokõne autor. Teadlane Tiia Järv Tuhandete huulel tehtud töö saab nüüd kümnetele tuhandetele hinge rõõmuks. Eestlased on jälle tulnud kokku, et pidada oma laulupidu sedapuhku 20 viiendat, esimesest lahutamas 140 aastat rahvuseks saamise ja jäämise, paiguti habrast aega. Et püsima jääda, peab rahvas unustama oma kaduvus hirmu ja hakkama looma oma ruumi. See tähendab kultuuri tuleb vaadata üles. Aga tuleb õppida vaatama ka alla sügavusse selle Andres Langemets sealt pärit mõtte toel vaadake mõneks hetkeks alla, et tõsta möödaniku sügavusest mälu silma ette mõned kellele rahvana võlgneme kaugelt rohkem kui laulupeo idee elluviimise ja kelle suhtes on meil meelespidamise kohustus. Sest meie seisame eelmiste õlgadel ja esimest, et ta ei saaks olla järgmisi. Ja kõikide eelmiste suhtes ei tohi me hetkekski meelest lasta. Kui räägime ainult laulupidudest. Et 140-st aastast vaevalt 40 on tegijad olnud vabad otsustama, millal ja mida laulda. Läbi võõrvõimu surve aegade säilitada kooslaulmise võimalust mitte kaotada lootust tulevikule, kirjutada see lootus lauluks sensorile tabamatuks ja kuulajale lauljale toimivaks sõnumiks. Seda võib vaid see, kes tunneb lauldud sõna väge. Rudolf Põldmäe arvates tekkis eesti rahvuslik kultuur tänu viiele inimesele, kes otsustasid jääda eestlaseks ajal, kui eestlast tema maal rahvuseks veel ei peetud. Friedrich Reinhold Kreutzwald, Johann Voldemar Jannsen, Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson, Lydia Koidula. Need viis oma hoiakuga otsustasid Eesti kultuuri saatuse. Kõik peale Võru tohtri on esimese üldlaulupeoga otseselt seotud. Neile antud aeg ei ole pikk. 1850.-te aastate teisest poolest 1880.-te aastate alguseni mil kaovad tegijate hulgast Jansen, Jakobson, Kreutzwald 1886. Ka Koidula. Vene impeeriumis algab reaktsiooniaeg Eestimaal. Venestamine. Tartust saab Jurje ametlikuks keeleks vene keel ka kõikides koolides. Närune aeg teeb närused iseloomud veelgi närvilisemaks, kirjutas Tuglas. Laulmine Baltikumis on poliitikat täis, leidis preemia ajakirjanik, kirjutades 1896. aasta üldlaulupeost Tallinnas. Vist peabki olema, kui ühel rahval tuleb oma kodus kooslaulmiseks küsida luba võõras keeles. Ja seda mäletavad ka tänastest tegijatest. Veel paljud. Nõndamoodi see oli siis vahetekst, mille on koostanud muusikateadlane Tiia Järg ja selle luges siin lauluväljakul Anu lamp. Ja Urmas. Sisask Jaan Lea kaks osauratooriumist propaatria Isamaa eest. Esimene preloodium maal, teine Eroika asumine Ühendkoori juhatab Peeter, saan. Niisiis teose ladinakeelse. Nimega pruubaatria Isamaa eest sellest kaks osa, see on loodud aastal 2003 ja oratooriumi. Põhiteema on eesti meeste sõjatee läbi aastatuhandete ja helilooja ise on öelnud, et see teos on sõnum sellest, et Eesti rahvas oli, on ja jääb. Peeter saan oli korjeorkestri ees ka siis, kui see teos tuli ettekandele Vabadussamba avamisele. Urmas Sisaski muusika, mil ajal hakkas lauluväljakul ka vihma sadama Peeter saan födersonoja kurvas idas. Kummardab rahvale rahvast ma ei ütleks küll, et märkimisväärselt on selle vihma pärast ära läinud, kõik on ennast keepidega varustanud, need endale selga ajanud lugematul hulgal vihmavarje on lauluväljaku nõlva peal. Tuleb Urmas Sisaski on täiesti kohatu. Sisask endale tagasihoidlikul moel natukene selliselt pelglikult siiski Tirutav ja kõhu alt välja ja vudib trepist üles. Ilmselt ootavad igas. Ta vist ei ole väga selline tähelepanu armastav. Ei ole aga ääretult soe ja südamlik inimene ja, ja tema loomingut on, on väga hea laulda, koorid laulavad õnnetega jälle valju. Ja jälle poiss patsutab selja peale ja pasub pundi lilli. Vill endolendab lauljatesse, see on ülikoolis üks meeskoorilaule. Mis iganes, aga Peeter saan, viskas ka enda lilled. Urmas Sisask oli nüüd kaheksakümnendatel väga Populaarne ja siis mingil ajal ta natukene nagu vajus miskipärast tema loomingu esitamine ära nüüd viimastel aastatel on õnneks tõesti võetud teda jälle Koori repertuaari, Urmas Sisaskil, Gustav Ernesaksa ka nii palju pistmist, et tal on kodus koer, kelle nimi on Gustav Ernesaks ja Urmas testib oma Gustavi peal siis uut muusikat, mida ta kirjutab, ta teeb oma aiaakna lahti ja, ja mängib klaveri taga siis oma uut pala kõrvu liigutab. Ei kui koer ulub, siis kõlbab, kui ei ulu, siis tuleb midagi ümber kirjutada. Vot nõnda lood. Ja Urmas Sisaski muusika on ju olnud mõjutatud kõigest sellest samanismist, mida ta on uurinud ja tähtede teadusest, mida ta on jälginud. Ja aastatel, kui Urmas alles tuli koorimuusikaga välja, siis ta esines koos kooridega nõnda et ise lõi šamaanitrummi ja mäletatavasti paljud paljud seda ka on näinud. See oli selline uutmoodi asi ja äratas tähelepanu Urmas Sisaski muusikat andnud koorilauljatel hea laulda, sest ta kirjutab väga teadlikult, häälerühmadel on, on hea, head hüpped ja, ja sujuv liikumine ja rütm on see asi, mida Urmas Sisaski oma muusikas peab väga, väga nagu oluliseks, see on väga tähtis, et rütm oleks selge. Sest noh, meie, eestlased, oleme juubelionine, kuulame teadlase Tiia Järgi sulest. Eesti esimene üldlaulupidu toimus Tartus juunist 1869. Osavõtjaid oli 878, meeskoorid ja pasunakoorid. 822 meest laulsid selges eesti keeles 12 vaimulikku ja 14 ilmalikku laulu lisaks keisrihümn. Seega kõik laulud lauldi eesti keeles. Lühikese ettevalmistusaja kiuste läks asi korda, sest koorides laulsid paljud Valga ja Kuuda seminaride kasvandikud. Nooditundjad, kestrid, kooliõpetajad. Esimesele laulupeole tuldi jala või hobuveokitega. Raudtee ehitamist oli alles alustatud. Eesti üldlaulupidudest kõneldes tuleb alustada Johann Voldemar Janseni ist. Eestlaste laulupidu oli tema idee. Tõsi küll, sakslastelt laenatud ajaloo raamatutes on Jansenile paljut ette heidetud. Kui tahan olla õiglased, peame iga tegu hindama, lähtudes selle toimumise aja tingimustest. Sestap nimetagem täna mõned Janseni ettevõtmised ja küsigem, kas eesti vaimuelu arenemine 19. sajandi teisel poolel oleks Jansenita kujuteldav. Viiendal juunil 1857 ilmub Janseni toimetatud nädalalehe Perno Postimees esinumber ja sellest algab regulaarne eestikeelne ajakirjandus. Janseni esimene pöördumine oma lugejate poole sõnadega. Armas eesti rahvas oli aastal 1857 väga eriline. See oli ilma maata maarahva rahvusliku eneseväärikuse esimene avalik tunnustamine. 1864 alustab Jansen Tartus Eesti Postimehe väljaandmist. 1865 asutab Jansen Tartus lauluseltsi Vanemuine. 1869 juunis peetakse Tartus eestlaste esimene üldlaulupidu Vanemuise seltsi korraldamisel ja Janseni energilise Leist võttel. See tähendab võimudelt loa hankimist repertuaari valimist, tekstide tõlkimist ja neile tsensoriloa saamist. Jansen on laulupeo üks üldjuht, teine üldjuht on 23 aastane Aleksander, kuni leid, kelle lauludest õnnestub kamba võtta kaks. Mu isamaa on minu arm ja sind surmani, mis kantakse ette autori juhatusel. Ka kõlab Fredrik patsiuse mamme Janseni tõlgitud sõnadega. Tõdegem Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Lauldi ühe riigitu rahva poolt hümniks ammu enne, kui tuli oma riik. Esimese üldlaulupeo teisel päeval ilmaliku kontserdi keskpaigas oli ette nähtud laulupeo peakõne. 29 aastaselt Jacob Burdalt Ägeda vihma tõttu lühendas Hurt kõnet ja esitas Eesti rahvale niinimetatud kolm soovi. Esimene soov. 1819. aastal pärisorjusest vabastatud rahvas peaks üha rohkem igapäevasest vaimuharimisest osa võtma eriti õpetliku kirjanduse lugemise kaudu. Teine soov, haritud eestlane jäägu eesti meheks igas põlves jäiga kuue sees. Kolmas soov, eestlane ei peaks leppima ainult valla ja kihelkonnakoolidega vaid peaks asutama ka kõrgema astmekoole. Emakeelse kooli ideoloogiline valiti Hurt Eesti Aleksandrikooli peakomitee esimeheks kui eestlaste kogutud raha eest ehitatud Aleksandri kool 1888. aastal lõpuks avati siis võimude korraldusel venekeelse linnakoolina. Aga Hurt avaldas 1888. aasta kevadel ajalehtedes üleskutse rahvaluule kirja panemiseks pealkirjaga paar palvid ärksa maile poegadele ja tütardele. Kurda kaastöölisi oli üle 1018 kogumisaasta jooksul pandi kirja ligi 115000 lehekülge rahvaluulet, mida Hurt süstematiseerida hakkas publitseerima. Seda ajal, kui kõik koolid Eestimaal töötasid ainult vene keeles. Kas hurda algatus ulatus tulevaste laulu pidudeni. Küll. Üliõpilane Oskar Kallas üks esimesi rahvaluule korjate hulgas korraldas Eesti üliõpilasseltsi kaudu alates aastast 1904 eesti rahvaviiside süstemaatilise kogumise. Otsene kokkupuutekogemus. Rahva laulikutega kujundas nii Mart Saare Peeter süda kui Cyrillus Kreegi muusikalist käekirja sealhulgas ka eesti uuema koorimuusika sügavalt rahvuslikku olemust. Carl Robert Jakobsoni side esimese üldlaulupeoga on kahetine. Tema koostatud kooli lugemise raamat viis juba 1867. aastal tuhandete lugejateni kaks Lydia Jansoni luuletust koos Jakobsoni antud kirjanikunimega. Koidula. Need luuletused olid sind surmani ja Mu isamaa on minu arm. Jakobsoni järgitusel viisistas Aleksander sääbelmann mõnedki Koidula luuletused. Jakobson andis noorele muusikule varjunime. Kunileid trükkis laulukogumikus Vanemuine kandle heale, et ära kümmekond kuni leiulaulu. Paraku asus Jakobson 1869. aasta kevadel eeloleva laulupeo suhtes opositsiooni siunas laulupeo läbinisti saksa värgiks. Ja peole ei tulnud. Järgnevate aastate reas kerkib esile palju tegusaid muusikuid kelle side laulupeoga heliloojana koorijuhina jääb. Ajalukku. Aga laulupeo ideest oma tegevuse üht pealiini arendada on mõistnud vähesed. 1960. aasta laulupeol tõusis rahvas tema ühe laulu auks palumata püsti. On neid, kes kinnitavad, et esimene tõusja oli Lennart Meri. Nüüd kuulab seda laulu istudes vaid tema ise. Laulutaat. Mu isamaa on minu arm. Praegu on nüüd siis lauluväljakul olukord selline, et kõigepealt vihmani jäänud, mis on suurepärane uudis kõigile. Aga sellel ajal, kui Anu lamp seda ajaloo teksti luges, mille on koostanud Tiia Järg, on kaare alt maha tulnud ligemale 10000 lauljat ja valik, segakoor on jäänud sinna seisma. Täpsemalt 9900 lauljat tuli maha ja kõigil on hea tuju, samuti lehvitavad siin ka meile raadiotornist mööda kõndides, aga Tarmo Tiisler on nüüd mikrofoniga kusagil sele väljaku peal. Ja ma olen, võin öelda, ma olen sinu all ehk siis kaks korrust allpool ja, ja meil on siin Need on nüüd rääkida mõne toreda inimesega, kes on tulnud äsja lavalt maha ja üks inimene, kes tuli maha lavalt, on Astrid Kannel. Tere astrid. Tere. Räägi, kuidas tunne on, küsime, nagu spordiajakirjanik. Küsimus see on üks selline imelik küsimus võiks sellele nagu spordiajakirjanduses küsimata jätta, üldiselt tunne on hea, sellepärast et viimati laulsin siin, kui ma olin laps ja ma kartsin, et ma ei saa enam seda õiget tunnet just nimelt sisse, aga sain kyll, see on nagu fantastiline, et korraga on koos nii palju normaalseid inimesi, ütleme ausalt, seda ju iga päev ei näe ja kõik laulavad tõesti ühe hingamisega ja vaatad ja mõtled, et tegelikult on nagu tuttavalt vedanud, et oled sündinud selle väikese rahva sihilavalaane väga vajalik tunne, ma arvan, kummerilised koor, aeg-ajalt saame sedasi koos käia, laulda siis. Me oleme rahulikumate dubleemibidule. Aitäh, Astrid, kuna järgmine laul kuulutatakse välja, siis me sinu mullid praegu rohkem ei kuula. Edu sulle ja ole tubli dirigent. Kire Lembit Veevo suvine tuul oli sesse teos, mille Anu lamp välja kuulutas. Tyra Talts on kas mitte Vanemuise ooperikoori dirigent on küll. Kutselised koorid siis praegu kogunenud siia suhteliselt dirigendipuldi etteotsa ja lõpetavad enne seda, kust algab orkestri noodipultide rida. Ja seda Lembit Veevo laulu on laulnud väga mitmed koorid, aga nagu öeldud, siis väga-väga suured nõudmised esitab koorile ja vähe lauldakse Veevad praegu ilmaasjata, sellepärast Veevo muusika on väga ilus. Ja tasub mõelda, aga Mart Saar ja Rahvaluuletekst dirigendipuldis Mikk Üleoja, endiselt esinevad praegu vaid kutselised koorid. Ene Ants ja Elo veel jõuavad pulti selle peo jooksul. Terve perekond on puldis, Mikk on siis nendest esimene. Kõlas Mart Saare laulja kui Mart Saar kirjutas oma loomingut, siis olid koorid 80 90 pealised, nii et muusika kõla kirje umbes säärast süle. Suure ja uhke koori esituses on Mart Saare looming alati väga kuninglikult kõlanud. Aga Werner Nerep on järgmine helilooja, kuku sa kägu. Ja ega käbi kännust kaugele kuku, saab siin ka öelda isa ja poeg. Kes siis järjestikku dirigendipuldis ja Mikk Üleoja isa Ants Üleoja üks armastatumaid dirigente ja laulupidude üldjuhte annab hetkel hääli, et siis lauŚaksa vaata. Ja eesti muusikaga kontsert jätkub. Ester Mägi on järgmine helilooja. Siimu rõõmu maa ka üks selline laul, mida on aeg-ajalt ka koorikonkurssidel pandud kohustuslikuks looks, sellepärast et sellega näitab Hando Runnel siin mu rõõmuma. Dirigent Olev Oja Ja väga suurte teenetega dirigent eesti koorimuusikas. Ja teksti autor Hando Runnel, Ester Mägi Siimu rõõmuma. Ja Ester Mägi. Hando Runnel Kuni selgub, kas autor on kohal aga usun, et ta kindlasti on ester Mägi üks nendest. Siiski peame ütlema, et vähestest heliloojatest, kes oskab väga meisterlikult meie enda rahvamuusikat kasutada oma loomingus Mart Saare õpilasena ja väga-väga nägi väga palju seda edasi kandnud seda vaimsust, mida oma õpetajaga saanud Ester Mägi pikalt pajatanud ka raadiosaadetes oma tundides. Mart Saare juures. Ester Mägi on praegu dirigendipuldi kõrval ja saab lille. Ovi treppi mööda sinna teda juhatatakse kõrgest teostunud ma siinkohal ja väga vitaalne daam. Era, erakordselt huvitav inimene ja muusikasse eesti koorimusi, kas väga palju panustanud naisterahvas jõuab lauljat võtta ja jõuab? Niisuguse sooja tervitusega siis. Lauljad oma heliloojat kiidavad ja dirigent on taas ta koos temaga puldis üleval. Kas see tähendab nüüd kordamist meile? Ja see võib olla tõesti erakordne kogemus oma loomingut kuulda dirigendipuldis dirigendi kõrval aga. Eile oli see kingituseks tänasel laulupeol. Korroderi mägi siin. Cyrillus Kreegi muusika on järgmine. Cyrillus Kreek, Eesti rahvaluule oleks mu heli ennigsess. Dirigent Elmo Tiis vald. Taas selline dirigent puldis, kes tavaliselt on kulisside taga rahvusooperi kontsertmeister Elmo Tiisalt. Juhatas Elmo Tiis rai. Ja sellega on ka järjekordne plokk lõppenud ja kohe järgnes, oli valiknaiskoor ja valikmeeskoor peaksid jõudma mõningate minutite pärast lavale. Ja anname sõna platsile, platsil peaks olema Tarmo ja Tiina. Hei, kas olete kuuldel? Oleme täiesti kuuldel ja oleme tõepoolest siin platsi keskele, siis vaatega otse laululavale. Urmas latikas on meie kõrval. Tema pala tuleb ettekandele homme. Tere, Urmas, kõigepealt tere, hätidu tänasest peost. Muljed on sul, millised? Esimesed muljed on väga suurejoonelised. Hingematvalt ilusad. Kas sa oled rongkäigus ka The World rongkäigus, aga ma tulin siia just siis, kui rongkäik lõppes ja jõudsid viimased lauljad laululavale. Urmas, kas oled proovides käinud ja kuulnud seda laule, see väike naa, mida me homme laulame? Kahjuks ma ei ole veel, aga teisalt võib-olla on see mõnes mõttes hea, et siis on see üllatus, seda suurem homme. Muulad sa täna kuidagi teises olekus, kui sa homme kuulaksid heliloojana. Ei oska öelda, ega vist? Natukene milliseid sinu enese sellised otsesed kokkupuuted on laulupeoga olnud, ilmselt neid on väga erinevaid. Neid on erinevaid. Esimene oli vast siis, kui ma käisin puhkpilliorkestri koosseisus trombooni mängisin siinsamas laulukaare all hästi-hästi ammu ja pärast seda mõned korrad ka koorilauljana. Mis sa arvad, kas eelolev öö? On sul unerohke või, või mitte väga? Ma arvan, et et.