Kuulsime praegu üht laulu ansambli lüürikud esituses 60.-test ja nüüd on siin stuudios muusika meenutusega. Kuidas nüüd öelda, endine pillimees, endine autovõidusõitja, praegune ettevõtja Toivo Asmer, tere tulemast. Tere. Sai siis, kas ma ütlesin õieti? Noh, jah, kõigest natukene ees natukene pillimis, vast muusikamees kõige vähem. Aga igal juhul kokku on sellega puututud ja Ma arvan niimoodi, et enne, kui me nende muusika meenutuste juurde läheme tahaks natuke siiski meenutada seda sinu võidusõitja karjääri ka, seda enam, et sul ju poeg praegu seda edasi viimas, Marko mina ju ise pirita poiss, eks ole, ja no meil oli see lausa kohustus, et tuli käia ikka kõik need Kalevi suursõidud ja muud võistlused seal Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringil vaatamas. Ja just kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel olid nad ju eriti populaarsed, siis oli ikka rahvast nagu murdu. Ja nagu ma tean, Toivo Asmer, seal sõitsid tol ajal autod ja sinagi oled seal kihutanud. Ja kui nüüd meenutada neid aegu, tõepoolest, oli ju Kalevisuuruseid, et eesti rahvale üks pühadest ja rahvast oli tõesti palju kohal. Mina olen sõitnud Pirita rajal nii mootorrattaga kui autoga. Kahjuks hilisematel aegadel autovõidusõitu seal enam ei tehtud. Ja põhjus oli väga lihtne. Rada oli ohtlike, mis on täna samamoodi motomeestele. Muide, ma korraks segan vahele, ma tahtsingi küsida, et need tolleaegsed vormelid ega neid muidugi praeguse vormel ühega võrrelda ei anna, aga mingit kilpkonnad nad ka ei olnud, nii et mis see tippkiirus võis olla ikka üle 200, päris tublisti vist, või. No ma pakun välja, et kusagil 230 peale oli see, et kiirus täna on paljud tänavasõiduautod põhimõtteliselt sama, tippvirsalvendame, aga, aga see oli ka varem, ütleme nii, et aastad olid 75, kuus seitse velgu autodega sõideti ja sellest on väga palju aega juba möödas. Ja see on tõesti tõsi, et see Pirita rada, kus puud olid nii lähedal, praegu ju me teame, et turvameetmed on sellised, et seal peab olema, ma ei tea, mitukümmend meetrit raja kõrval seda tühja maad veel, eks ole. Teil oli väike selline, ma ei tea. Suitsiidiklubi mõtlesite selliste kiirustega, kas noh, hirm vahel nahka ei pugenud? Õnneks nende asjade peale nii ei mõelnud, mõtlesid selle peale, et auto vastu peaks, tuleks korralikult finišisse ja võita, tahtsid kõike, stardijoonele läksid, need olid need mõtted, aga võib-olla siis mõnikord täiendasid natukene oma mõtet, et kes teab, mis kõik võib sellel võidusõidus juhtuda, kui kellelegi teisega oli midagi juhtunud. Aga selleks ruttu üle. Sinu endaga midagi tõsist ei juhtunud, õnneks ei ole. Ja näiteks kas sinu vanemad sinu pärast ei kartnud ja kas sina praegu, Marko pärast ei karda või? No mul ema kasvatas mu lapsi üksinda, oli selline pealesõjaaeg, kus isa pandi vangi ja pidi istuma Siberis, nii et selles mõttes oli, oli emast tihtipeale kahju, kui teeks muidugi ema muretsest üksinda kasvatada oma lapsi ja kui siis veel kellegagi midagi juhtub ja sellise rumaluse pärast sõita näiteks võidu. Aga kui täna Marko sõita vaatan, siis kindlasti on see oluliselt kehvem enesetunne, kui ise sõita. Ja ja selle jutu lõpetuseks Marko praegu ei saanud saatesse tulla, ehk me saame kunagi tema muusika meenutusega ja mis on kindlasti tunduvalt värskem kui Toivo Asmeri oma. Aga ta on praegu jälle kuskil vist autot testimas ja kuidas siis need šansid on ikka kiigates sinna kuulsa vormel ühe poole. Tänane seis on selline, et me oleme omas programmis liikunud ülesmäge. Jõudsalt ei julge välja lubada, Meff ühte läheme, aga mõned on minu käest küsinud, kas täna F1 näiteks kaugemal, kui ta oli möödunud aastal, siis ma ja ütleme, et see on kindlasti oluliselt lähemal ja meie eesmärk on jätkuvalt jõude ühte. Ja loodame siis, et F1 säilitab oma populaarsuse, sellepärast et viimasel ajal on olnud kuulda ju jutt, et noh, polegi asi enam nii huvitav, et kogu aeg ainult Schumacher ja Ferrari seal võidutsevad ja möödasõite praktiliselt ei toimu, et pole nagu midagi eriti vaadata. Ena. Päris nii enam asi ei ole, oli teatud periood, kus tõepoolest vormel üks muutus natukene igavaks ka minule endale aga hooaja teine pool oli oluliselt teine ja mida rohkem ehitatakse uusi radu, laiu radas, kus on võimalik möödasõite teha, siis vaadake, viimased etapid, eriti viimased kolm-neli etappi, mis oli erakordselt huvitavat, kui palju oli mööda sõita, oli rajalt väljasõite ka kõike oli, mida üks vormel üks peab pakkuma. Nii, aga nüüd lõpetame selle autovõidusõidujutuga ja läheme muusika juurde. Ja Toivo Asmer, millest siis sinu muusikahuvi alguse sai ja, ja millistes ansamblites oled ise kunagi mänginud? Muusikahuvi saab tavaliselt alguse perest, et kui kodus lauldakse, mängitakse pilli siis eks see jääb ju lastele ka külge. Ka minu ema oli väga musikaalne küll maainimene ja meil ei olnud ka muusikakooli, nii et mina võtsin lõõtspilli kätte. Esimeses klassis hakkasin ise õppima. Hiljem õppisin ka natukene oma siis kooli muusikaõpetaja, juhendanud klaverit. Ja eks seal suvi jäi, siis õppisin ka akordionimängu enda jaoks selgeks esinema ei kipu. Aga siis, kui selline bänditegemise aeg tuli, siis kutsuti mängima, siis ma võtsin basskitarri kätte, seal oli sunnitud loomulikult noodist lugemise selgeks õppima, sest muud moodi ei kannatanud teha. Ja ansamblid olid alguses siiriusseli oma algusaastatel laagris saue sovhoosi klubi oliselt käisime nõmmel ja loomulikult linnas kõik uues vanas Tombis mängimas, jaga Sossis väga paljudes kohtades, siis tuli juba õnnele, sellega tegime päris päris pikka aega. Põhikoht oli Keila Keila kultuurimaja, finantseeris paljus, aga käisime ka üle vabariigi väga palju ringi, päris pikalt ja siis ka natukest aega. Baltikas mängisin. Et kusagil 10 11 aastat kokku. Me olime möödunud neljapäeval sinuga koos just maid Baltise plaadiesitlusel sarjast Eesti kullafond. Ja nüüd see ansambel lüürikute lugu, mis alguses kõlas, oli ju ka Mait Maltis esituses, kuigi hääletämbri hääletämber on muutunud küll nende aastate jooksul väga tugevasti. Kui me sinuga selles saates rääkisime, et võiksime koos maha istuda, siis mul oligi palve, et kui leiaks sellise lindistuse originaal saali, kus Mait Maltis oma laule esitas esmakordselt, siis need tulid loomulikult hiljem kohe kõikide soovikontsertide seal ja need Eesti raadios kõlasid väga, väga tihti, mait muutus kohe populaarseks, aga loomulikult kui täna vaadata ja kuulata, siis eks selle aja muusikute enda tase, olide paljudel puhkudel eriti isetegevustel ansamblid oli suht tagasihoidlik, siis ansambli tehnika ei kannatanud üldse kriitikat ja mõelda lindistamise tehnikates stuudiot, siis noh, seal polnud ka suurt midagi rääkida. Asetulemus, mis sealt kõlas, see oli üsna hea ja, ja veel kord tuleta meelde, et seal 70.-te aastate alguses ja ka enne seda veel kui maid nende lauludega välja tuli, siis oioi küll. Me olime ta peale kadedad, et no kõik tütarlapsed olid ainult. Tema endale. Ja seda tuleb tõdeda, et tol ajal kõik need pilli ja stuudiotehnika ja need võimalused olid ju üpris napid, aga sellegipoolest kiikasite ikkagi kaugemale ka sinna piiri taha ja, ja ega siis raudne eesriie oli ees küll, aga midagi tilkus läbi ka ikka ja Toivo Asmer, sa ütlesid just, et näiteks üks ansambel kellest väga palju Te võeti, oli, oli ansambel Chicago, kes tõi siis nagu sinna popmuusikasse ka puhkpillid sisse ja tegi asja natuke võib-olla käsilikumaks või kuidagi nii. Tõepoolest, eks kõik pillimehed, kes esinesid tantsupidudel enamikule juhtuda tantsupidudel, sest kontsert oli ju oluliselt vähem kui tänapäeval. Kui olid, no siis ka kitsamale ringile. Aga kõik tahtsid paremat taset saada, eks enesekriitiliselt ikka hinnati oma mängu, oma oskusi. Ja kui Chicago tuli välja, ma mäletan, kui esimene plaat ka minuni jõudis, küll me seda kuulasime, et kus olid muusikud, et just see, missugused käigud, kuid täpselt mängiti need tämbrid. No see oli siis hoopis üks uus tase, see oli kohe, kui tavalises minnakse sammhaaval edasi, see oli vist 10 sammu korraga. Siskem mõtlesime, et mitte kunagi vist keegi Eestis nii hästi mängima ei hakka. Õnneks on hakanud. Ja ma võin öelda, et viimasel ajal ikka need meie Estonian Dream Big Bändi poisid ja need mängivad need asjad päris üks ühele ära. Ja aga muidugi see kõik oli 30 aastat tagasi rohkemgi veel. Nii et selles mõttes need olid igal juhul pioneerid. Ja nüüd Ma ei tea, ma arvan, et siia lõpetuseks võiks siis mängida ühe ansambli Chicago loo mis tegelikult ei ole küll pärit nende algusaegadest, aga ta iseloomustab väga hästi selle selle ansambli olemust ja just seda puhkpillisektsiooni teravust ja seda rütmi ja kõike, mis seal oli. No ma võin kuulajatele öelda, et Me Toivo Asmeri kuulasime seda lugu ennem korraks juba, kui ma siin juttu hakkasime ajama ja mõlemad leidsime, et see võiks olla siis just see näide sellest ansamblist Chicago. Jah, kindlasti seansi kaugele erakordselt iseloomulikest selle aja Chicaagole, kui ta tuli, et hilisemal perioodil on olnud väga palju uusi nüansse ja hoopis uues stiilis mängitaks asju, aga see ase, esimese Chicago pärl? Ja see on siis üks lugu Chicago plaadilt, kus nad töötlevad tuntud džässiteemasid. Mis siis ikka, aitäh tulemast saatesse, Toivo Asmer, edu sulle. Edu sinu pojale, loomulikult. Seal vormelimaailmas ja ehk saame kunagi temagi siia saatesse oma muusikamomendil. Suur tänu kutsumast soovin kõikidele raadiokuulajatele kõike kõige paremat.