Juhatas Riin. Kuidagi ei taheta alla lasta, Triin Kochi. Lilled viidi üles dirigendipulti ja nüüd Olav tuleb talla, jätkame härm. Siin on oja. Dirigent Kadri Leppoja, Kadri Leppoja. Tartu maakonna arvatavasti silmapaistvam muusikaõpetaja ja koori dirigent. Väga jõuline natuur, väga-väga hea käega. Dirigent Olav Ehala. Muusikaettekandel eesti helilooja, pianist, õppinud Eugen Kapi klassis kompositsiooni, oli noorsooteatris muusik ja muusikaala juhataja ja töötab nüüd Eesti Muusikaakadeemia. Õppejõuna ja on mitmete joonisfilmide muusika autor. Juhatas Kadri Leppoja. Autorid Olav Ehala ja Viiu Härm. Olav Ehala on teel koos Viiu Härmi ka dirigendipulti. Esimest korda kõlas see laul, siin on oja, mille on kuulsaks laulnud Reet kromel laulukaare all. Ja tundub, et naistele meeldis hoolimata sellest, et ka seda laulu peeti tegelikult väga raskeks. Alguses. Ilus Ehala loomingule ongi omane selline natukene keerutused järsud modulatsioonid ja muu tema temapärane, aga väga hästi saadi ka hakkama, peame tunnistama, väga meeleolukas ja kena esitus ja suur karistamine. Ühes hingamine on ka seal dirigendipuldis ning nüüd liiguvad kõik kolm. Olav Ehala, Viiu Härm ja Kadri Leppoja liiguvad alla. Kellele naiste laulmine nüüd väga meeldis, nendele peame kahetsusega teatama, et see oli viimane naiste laul. Lastekoorid ootavad oma järge ja see tähendab meil väikest pausi, me saame sõna anda praegu väljaku peale, kus sõjareporterist praegu on. On kuuldel ja tõepoolest, meie siit jätkame ja meil on rõõm jätkata juttu kahe inimesega mõlemad eestlastele hästi tuntud Marpoomia Mikk Üleoja, tervist mõlemale. Kõigepealt Me alustame margist, kuna Mart peab mitte küll nüüd kohe aga õige varsti minema lennuki peale, et sõita tagasi Inglismaale. Niisiis, Mart, sinu igapäevatöö on samuti ju 20 30 40000 inimese ees, siin on neid inimesi mõnevõrra rohkem, aga põhimõtteliselt ju kõik samamoodi või kasson. Nojah, mõnes mõttes võrrelda. Ma arvan, et ma ei saa, aga loomulikult ma arvan, niisama ülev ja võimas, kui on täna lauljatel siin sellise rahvahulga ees on samaga jalgpalluritel, kui on ikkagi suured saalid rahvast täis, et see on ikka selline erinev. Filmis tekib. Väljend dirigenditööd seal puldis sportlase ettevalmistusega nõuab tõelist tõelist kokkuvõtmist, kontsentratsioon ja energiat. Millise pilguga sina neid dirigente vaatad? Ei, ma nüüd ausalt öeldes nii erilise pilguga ei vaata. Loomulikult nemad on nagu siis võrredele meeskonna treener, aga ma proovin seda saada sellist mõnusat ja siukest ülevat ühtekuuluvustunnet, kuulda, ilusat, et eesti keelt ilmselt eesti laulu laule ja ja nautida seda päeva vaatama, ta hakkas natukene siin tigutama, et ma arvan, et see on ikkagi nii tore näha nii suurt hulka Eesti inimesi koos ühte asja tegemas, kas siis laulmas või lihtsalt seda pidu nautimas. See koht siin laulupeol peaks olema see, kus eestlaste ühtekuuluvustunne kõige paremini välja tuleb. Kindlasti on see tõenäoliselt siis, kui Inglismaa jalgpallikoondis mängib, on need tunded võrreldavad ehk siis kas üks rahvusoskab oma tundeid rohkem väljendada või väljenduvad kuidagi eriliselt ja erinevalt? Jah, võib-olla mõnes mõttes küll, et, aga noh, eks me oleme põhjamaa inimene võib-olla meie temperamendiga ei ole päris sama vingastel. Aga jah, see on, öeldakse jah, sport on kultuur ja ega erilist vahet ma arvan, ei saa teha, et üks on see siis jalgpall või on see siis nagu meil laulu ja tantsupidu, mis toob Ühte rahvas kokku, mõlemad tähtsad asjad. Mikk Üleoja, sina oled oma perekondliku päritolu poolest ilmselt peaaegu kõikidel laulupidudel olnud, mis on sinu jaoks laulupeoks kõige olulisem, mida sa naudid kõige rohkem? Ma ei tahaks midagi eraldi välja tuua, sest minu arvates see lõika aegruumis on väga eriline kus tuleb välja nagu selline parim essents, mis selles rahvakillud on. Et, et see on lihtsalt üks imeline aeg, et et siit on minu arvates alati nagu palju õppida, mida võiks nagu üle kanda oma igapäevasesse ellu igal nii-öelda ühiskondlikul tasandil õieti. Ma küsiks sealt samamoodi nagu Erkki vehkilt, et muusika oleks olnud ju lapsest saati ja laulupidudel ka ilmselt käinud päris sellest hetkest alates, kui liikuma ja laulma hakkasid, ehk siis mingi hetkeni oli see selline lapselik vaimustus ja siis ühel hetkel muutus ta sulle ikkagi ju tööks. Kas see üleminek lapsepõlvest karmi kunstimaailma Laulupidudega seonduvalt oli väga raske. Vot ma isegi ei oska selles mõttes nii täpselt vastata, et nad minu kooliskäimine on läinud läbi Tallinna muusikakeskkooli, mis noh, ikkagi on algusest peale orienteeritud professionaalsete muusikute üleskasvatamisel. Et selles mõttes see rada on läinud kuidagi nii loomulikult ega ei olegi tähele pandud, et oleks mingisuguste tohutute üleminekut, et, et on üks maailma, teine maailm, et lõppkokkuvõttes on see kõik üks ja sama Kere lasta, ma küsin temalt ka viimase küsimused, ütle, kui Eesti jalgpallikoondis mängib lilleküla staadionil ja see rahvahulk siin, kas energia, mis tekib, on võrdne või on üksteisest praegu veel üle. No praeguse kivi päris eesti võrrelda nüüd laulupeoväed ikkagi. Eesti jalgpalli oli 50 aasta ära lõigatud, et hea küll, me kui me olime veel Nõukogude okupatsiooni ajal, ei saanud alati laulda neid kõik neli laul, mida me tahtsime, aga jah jalgpalli saanud üldse mängida. Jalgpallis on üldse Erki rapsusele areenil mängida. Et selles mõttes ikkagi ja laulu ja tantsupeo traditsioonid on ikkagi niivõrd põlvest põlve edasi kandnud ja niivõrd suured, et veel võrrelda, aga no eks me proovi ka, ütleme Eesti jalgpallikoondisega, et et oma esitustega ja loodame ka, et tulemustega tuua rahvas Tanja ja tekitada sellist tunnet. Eestlased on uhked oma riigi üle oma Karaps konsule. Aitäh Martin. Me laseme sul nüüd minna, sul pere ootab ja õige pea Inglismaale siirduv lennuk ka. Mikuga, aga jätkame. Sinu isa Ants Üleoja on olnud viimase paari aastakümne Eestimaa üks populaarsemaid dirigente. Sa vaatasid seda kogu aeg kodus kõrvalt ja mis hetkes sul endale esimest korda tekkis tahtmine, et aga ma tahaks. Ka noh, tegelikult ega mul ei olnud plaanis kuidagi koori juhatama hakata, et, et ma ikka vahelduva eduga õppisin igasuguseid erinevaid instrumente mängima. Niikaua, kuni keskkooli lõpus üheteistkümnendas klassis hakkasin koorijuhtimise tunde ka võtma. Et noh, selleks ajaks ma laulsin juba nooruse segakooris, ema käe all ja Tallinna muusikakeskkooli kammerkooris ja no mis sa teed, kui hakkab ikka mingis suunas vedama, siis lõpuks ta veab su sinna ikka ära, et, et selles mõttes vägisi pole Pole sinna auku seda asja aetud, et nii ta on ise välja kujunenud, et eks need tahtmised siis sealt hakkavad ka tulema kasvama. Kas on laulupeo repertuaaris mõni sinu jaoks eriliselt kallis ja oluline laul? No nüüd on palju, aga minu arvates on laulupidu selle koha pealt üks selline koht, et, et siin on teatavad lood, mis toimivad ja töötavad nagu eriliselt hästi, mis võib-olla väikse seltskonnaga lauldes ei avalda nagu mulje, et et üks väga eriline lugu selle koha pealt on Peep Sarapiku Ta lendab mesipuu poole mis näiteks kümnekesi lauldes võib tunduda isegi banaalsevõitu, kui ma niimoodi otse välja ütlen. Ja kus sellised mõtted isegi ei torgata, isegi ajusopp veidi, kui siin laulab näiteks 25000 inimest, nii et siin on nagu midagi tegemist juba, nii suurte inimmasside puhul on tegemist juba sihukse rahvusliku alateadvuse tasandiga, et see on juba kipub minema psühholoogia valdkonda. Et siin on ikkagi see protsent. Selle rahvusest inimeste protsent kohal viibiv protsent on niivõrd suur, et siin tulevad sisse hoopis teised mõõtmed. Mängivad hoopis teised sügavused, et siin ka need lood töötavad teistmoodi. Täna, kui ma tulin lauluväljakule veidi enne kella kaht kõnnak läbi Kadrioru pargi siia noole meenutas mingisugust omalaadset, palverännakut, mingile rituaali lend, minnakse noored-vanad Nende vankritega ja seljakotid õlal, madratsid, kaaslase, seal tõesti tunned, et kõik lähevad ühises suunas ja ühise mõtte. See on uskumatu, kui palju positiivsust on laulupeol. Et ka eile rongkäigus ma üldjuhid võtavad siin rongkäigu vastu nii palju positiivseid emotsioone. Vist ilmselt laulupeo kahe laulupeovahelisel ajal ei suuda selle ajaga saada, kui siin tuleb paari tunni jooksul. Et selgub, et inimestes on väga palju head peidus ja väga palju positiivsust. Peol juhatamine on dirigendi jaoks ikkagi hoopis midagi muud ka kui teha sellist suurt ja paksu kunsti niisuguse viimistletud üliviimistletud muusikaga kuskil väikses kammersaalis, kus iga noot heliseb, kus igasugune mustus kraabib kõrva siin ju noh mõned inimesed kindlasti lauda absoluutselt puhtalt, aga ju hirmus jõud tuleb seal. Ja see ongi täiesti erinev asi, et, et nii see, mis kõlab, on väga erinev asi kui ka tegelikult viis, kuidas dirigendid juhatavad, on väga erinev sellest, kuidas nad töötavad igapäevaselt. Et siin tuleb töötada teistsuguste emotsioonidega, teistsuguste energiatega. Aitäh Mikk elajale, laseme siin jällegi laulupidu nautima ja me siin platsi pealt annaksime sõnajärje sinna torni ülevõtmiseks nüüd üle. Nüüd on olukord selline, head raadiokuulajad, et väike vihmasagara ka hästi väike, käis üle, aga seda muide Marge väga huvitav jälgida, mismoodi see väljak muudab värvi, niipea kui need keebid välja võetakse, selga aetakse ja mõned vihmavarjud lahti tehakse, siis kui muidu ta on selline sigrimigri ja kirev, siis nüüd tulevad konkreetsed toonid on punased read, on selliseid rohelisi vaikseid laike, siis on selliseid siniseid lõigukesi, et selliseid hästi konkreetsed värvitoonid nagu ilmuvad sesse keep. Mis värvi ta parasjagu kellelgi on, annab sellist hoopis teistsugust kirevus sellele väljakule. Väljak muudab oma nägu. Aga väljak, Hinglubki nagu me kõik hingame ja kui natukene viskab sealt vihma, mis ei ole kõne väärtki, siis muutub ta tõesti Ütlengi, et see oli hästi väike tibu, mille jooksul tegelikult on palju ära tehtud, sest lastekoor, kes nüüd täidab tegelikult lava, on jõudnud paika selle aja jooksul, mis me neid intervjuusid siin kuulasime. Lastekoor on samuti lippe kaasa võtnud ja nad on uljad, lippen tõesti palju, jällegi lava peal ja ka lastekooridel on repertuaar seinast seina, on eesti rahvalaulu jällegi Olav Ehalat, kuuleme mart Siemensit minu lemmikheliloojad, aga mitte siiski homme üks teine laul, Valter Ojakäär ja Erkki-Sven Tüüri, nii jõutakse lõpuks välja, nii et väga jälle seinast seina, eripalgeline, kõigile midagi väga. Erinevad menüüd on, ütleme nii, et igale ühele midagi ja hästi tore on ikkagi see, mis läbi kahe päeva on, on silma hakanud, et ka lastel on hästi palju klippe kaasas. Üks suur lipp on ka Supronit, esiTrigolorid on, on selle peo üks kindel märk ja tunnus, neid on tohutult palju ja on ka siuksed väiksed kioski, ma mõtlesin, et seal on täiesti suured sabad taga, inimesed muretsevad endale ja ka õhupallid on kolmevärvilised. Need on kinnitatud siis nende suurte suurte kõlarite kõlarite külge ja sealt lehvivad meie meie lipuvärvid. Ja pidu on endiselt väga heas toonuses. Rahvast on tulnud veel juurde, sagimist käib ka servades ja hakkavad juba ka järgmised koorid rivistuma, nii et kogu aeg on väravate juures ikka, ütleme nii, liikluse, mooni, ummikud, et ega eriti ei pääse liikuma ja ja kuusilm ka vähegi ulatada. Dub paistavad heasoovlikkus ja rõõmsad inimesed. Pidu on jõudnud omadega kusagile sinna keskpandi kesk keskkoha paika. Ja hästi, palju rahvast tuli juurde, äsja käisin seal raadiotorni all ja rääkisin ka tantsupeolt, saabujate ka. Ja samamoodi selline palverännak, kuna läheneti lauluväljakule nii, et rahvast muudkui juurde tulnud. Laulu Heino Kaljuste ringmängulaul tuleb Eilgandele Harden ja Elo Porsel. Mitu õde minemas pulti ja tervitab nii publikut kui lauljaid kuulama selle laulu, siis ära. See on siis lugu ringmängulaul Elo Horsale juhatusel, mida lauldi ka 15 aastat tagasi 125. aasta juubelilaulupeol, nii et tõenäoliselt need, kes seda tol korral laulsid, on juba naiskooride ridades. Ja nüüd siis 15 aastat hiljem See ringmängulaul jälle rõõmsalt siin lauluväljakul, kõlas. Per Ojakäär Leelo Tungal mu ema, dirigent Aarne Saluveer. Walter Valter Ojakäär suur raadiomees ja helilooja. Täna siis helilooja ja Valter Ojakäär on teinud väga palju selleks, et tutvustanud aastakümneid juba Eestis levi jazzmuusikat. Juhatas Aarne Saluveer. Helilooja Valter Ojakäärsõnad Leelo Tungal. Kaal ja leelo tungal jookseb. Jookseb ruttu-ruttu, ott jookseb dirigendipulti. Ja Aarne Saluveer lähedale vastu. Ja aitab tal trepist üles minnes. Tungal leelo tungal on kohe üleval, kohe nüüd lehvitab. Ja väike poiss vaputav selja peale ja pakub ikka seda pundi täit lilli, mida ta siin on ülesandeks saanud igale ühele pakkuda. Suur kallistamine, ühes hingamine ja leelo tungal tuleb. Olav Ehala leelo tungal oma tuba oma luba dirigent Maarja Soone. Juhatas Maarja Soone. Helilooja Olav Ehala dünad Leelo Tungal. Marge, kes on Maarja Soone, mina olen temast kuulnud ainult laulupeo kontekstis. Maarjasooned saame liigitada siiski lastekooride dirigendipuldi, võib-olla siis üldjuhiks üks parimaid kindla käega noori noorema põlvkonna dirigente kes praegu Aga järgmise loo dirigent Ingrid Kõrvits. Mis kollektiiv temal juhendada? Temal on väga mitmeid kollektiive ja, ja, ja muusikaõpetajana on ta väga tugev ja on osalenud oma kooridega. Väga mitmetel konkurssidel, mis on tõesti väärtuslikud preemiat, kui me nii ütleme Kui me vaatame ringi nagu koorimuusika väärtuste hulgas, aga martsilmer, kelle muusika kohe tuleb ettekandele, on hästi armastatud koorilauljate seast. Tema laule on suhteliselt lihtne laulda, nad on. Meeldejäävad nad on meloodilised. Ta kasutab oma muusikas sellist väärt luulet viimasel ajal ja ka vaimulikke. Nii et tema, tema teosed on hästi tugeva sisuga Taevateel martsimer ja Indrek Hirv on kirjutanud teksti, Ingrid Kõrvits ongi dirigendipulti jõudnud. Juhatas Ingrid Kõrvits. Ja kõlas taevatee millisse, tõstis oma kauni meloodiaga paljud lipud jälle selle laulu ajal siin väljakul ja ka laulukaare all kõrgustesse kõrgustesse ja muide, taevatee Tallinna lauluväljaku kohal on läinud jälle selgeks siniseks. Päike särab, ilmast ei jälgegi ja Ingrid Kõrvits on endiselt dirigendipuldis ja oodatakse autoreid. Martsimer ja poeet Indrek Hirv, kas nad viibivad siin laulukaare läheduses? Kaarealune rõkkab ootav. Neid autoreid aga Mart Siiner. Ja nad on olemas, tõusevad dirigendipulti Ingrid kõrvitsa juurde. Ja järgmise looga võib öelda, et leelo tunglale võib saada juba kolmandaks satsiks selle pooltunni jooksul, kui tal tuleb jälle pärast laulu dirigendipulti minna. Väike eestimaine laul ja Aarne Saluveer tule dirigendipulti, Erkki-Sven Tüür ja Leelo Tungal. Ongi selle loo autoreid. Aarne Saluveri taaskohtumine lastekooridega nüüd. Muusikamaailmanimega heliloojalt Erkki-Sven Tüür ja leelo tungal on sellele teksti teinud ja Aarne Saluveer levitab lauljatele leelo tungal. Leelo tungal on kindlasti platsi peale, selles oleme juba mitmeid kordi saanud veenduda. Ja Erkki-Sven Tüür tuleb ka publiku ette ja loomulikult lauljate ette. See repertuaar ei olnud Erkki-Sven Tüüri ja leelo tungal ei olnud kerge ilmselt lastekooridele ära õppida, aga kõlas tõeliselt võimsalt, siin lauluväljakul. Nagu ka eelmine laul, Mart Siimann ja Indrek Hirve taevateel. Lastekoorid tõesti raputasid, aga Margem mikrofoniga nüüd jällegi väljaku peal vist olemas, kuuldel. Olen kuuldel ja olen leidnud kaks härrasmeest, kes arvatavasti praegu vaatasid väga hardanult seda Killimust, seda rõõmu, seda õnne, seda armastust siin laulukaare all. Härra Neeme Järvi, mis teie praegused emotsioonid? Ma mõtlesin Erkki-Sven Tüüri peale Ma pean varsti juhatama kontserti päevas tema abitust. Mõtlesin, et kuidas ma selle küll hakkama saan. Niisugune närv on sees juba. Nii ilus muusika, niivõrd kaasaegne ja tore, et tema koorilaulud ka kõlavad ja on küllaltki populaarsed, on palju orkestrimuusikat kirjutanud Jaanus Doratoriaalset muusikat, nii et tegelikult ta on nagu väga mitmekesine mees ja tohutult populaarne maailmas kui kaasaegne helilooja. Nüüd on väga hea meel üldse, ma vaatan niivõrd mitmekesiseid, laulud ja toredad laulud on siin kavas. Väike pojapoeg siin, ma katsun talle tõlkida kõik, ega see eesti keelt on vaja isegi, isegi eesti keelt loed ikka vaja tõlkida. Seepärast, et niuksed, niuksed, niuksed tekstid nagu siin on. Hakkame mehed minema, mis, kuhu me hakkame minema ja siis laulik ja see siin on oja ja ja ringmängulaul ja mu ema oma tuba oma luba. Kas sa teatri niukesi fantastiline inimene on leelo tungal? Mis ta kõik ei ole kokku, kirjutan siia ja, ja kuidas ilusti muusikasse pandud ole, Olev Ehala. Ilusad tekstid on. Ma vaatan, et, et võib-olla oleks võinud kui üldse nii muusika järgi vaadata ja sõnu ma arvan, sõnad ja muusika, see on üks niisugune. Nagu ühend kuidagi niimoodi, et kui on vaikselt vaja, siis pead vaiksemalt laulma. Ja siis näiteks kui sina tekstid, niuksed, näiteks niisugune tekst, näiteks, et mõned tuhk hääled vaiksed, müügi kaugel, laine hääl, mõned jalajäljed vaikset mere kaldal liiva peal pole ilus. No mis te arvate, kas oli liiga kõvasti? Ega neeme nali, nali eino ja see on, see on õige küll, aga ma võin neeme rahustada, mina olen juhatanud, seda liitus möödunud aastal ka Ameerikas ja see ei ole sugune lugu. Asi ongi selles, mind paneb just imestama, et täna on, täna on Erkki-Sven Tüüri debüütlaulupeol esimest korda tema teosin kõvas, aga ta on tegelikult nii maalähedane poiss taaniliselt hirmustes üldiselt sealt metsa seest Hiiumaa otsast ja ta on nii tore inimene ja nii lihtne ja nii loomulik ja seepärast ongi tema muusika nii armastuses, et sellest saavad kõik aru. Ka mees, saame sellest aru, jumala tahet on jõudnud juba siia selle suure laulukaare alla. Üldiselt ma olen liigut, noh, ma, ma muidugi tihtipeale Eeleme seisime Neeme ka see, kui kui meist kõik mööda läksid, Jäki Pinaksinud Ma neeme pühkis pisaraid. Seitsmendal juunil me oleme. Me oleme kaksikud, aga, aga teatavaldagi kui see, kui sa näed nii palju rõõmsaid viisipidajaid, eesti keelt rääkivaid inimesi, see on ju selline tunde liigutus tuleb peale ja siin me ei räägi enam mingisugused kriisist või majanduslikus raskuses, vaid selles, kui palju rõõmu võib üksteisele valmistada. Üks naeratus, üks rõõm, üks laulmise musitseerimine, rõõm. Härrased te olete arvatavasti Eesti kultuuriloos sellised suurkujud, kes tunnevad oma rahva armastust. Tõeliselt teid armastatakse, oodatakse, kas te tunnete seda? No igatahes, me tahame väga, et meie rahvas armastaks meid ja me püüame teha kõik selleaegsed rahva sarnaseks meid, sest meid on vähe, siin maailmas võib-olla kokku kaks miljonit. Aga mõelge, kui palju muud rahvas on maailmas selle väikse rahvahulga hulga hakata võrdlema midagi muud maailmas. Me oleme tõesti väiksed, aga paistab, et mõnes mõttes on palju suuremad. Et meil on niisugune laulupidu, meil on nii palju rahvast siin koos minu meelest ma ei ole kuskil nii palju rahvast näinud, pühkige, et ma elan küll Ameerikas või kuskil niisuguse koha peal. Ma olen nii palju rahvas need koos, sest seda ei suudeta organiseerida niisugust asja kokku, aga eestlasena suudab mille nimel? Selle nimel, et rääkida eesti keelt, et me kuulume kokku, et me armastame 11, meil on hea olla koos ja meil on alati jälle eesmärk uue uuteks kokkusaamisteks ja need ongi see eesti keel ja laulupidu. Nii nagu r laulmiseni, nii et noh, kui seda Ernesaks, mis oli üks tark andekas, läbi ja lõhki rahvamees ega ei saa panna ennast armastama, mida vähem sa teed, mida lihtsam sa oled, seda loomulikum sa oled ise ja siis rahvas valib, kas ta suhtub sinusse nii nagu sina rahvasse. Ja mina olen küll väga rahul, et et, et see pidu on selline ja ma saan kõiki inimesi näha, kuulda nendega koos olla, istuda mitte ainult esimeses reas, vaid ikka viimases reas. Sest osa olla osas millelegi, siis on väga tähtis. Ma väga tänan teid, Neeme vihm köisega ei sega. Reidega tõesti, vaat ja läheb laiali. Juba tahtis jälle tulema hakata külmakas? Ei, nüüd on jälle tagasi. Ühesõnaga, me võidame ka taevataadi. No kindlasti me oleme temaga ühes ühes pundis Me oleme ühes paadis, tänan teid, härrased ja ilusat peo jätku. Tõesti. Tänan teid. Need olid siis Neeme Järvi ja Eri Klasi vahetud muljed ja kommentaarid. Need härrased on praktiliselt kogu selle kontserdi aja nii palju, kui ma olen silmaga siia ulatanud, siia lava, et on omavahel juttu ajanud ja ju nad siis räägivad ka millestki muust kui lihtsalt ühe ühe teose dirigeerimisest või esmaesitlusest kusagil kaugel mandril. Praegu ma olen näoga lauluväljak, kuhu suunas. Ja siin kogunevad laste kooritzen, üks tohutu energia, mis siit läheb mööda. Tegelikult on ka lapsed jupp pisut pisut väsinud. Nad hakkavad aru saama, et kulminatsioon hakkab tulema. Et kogu see pidu hakkab nüüd seda õiget vunki üles võtma. Kuidas sa ennast tunned? Hästi. On keeruline siin olla. Ele oskad laulda kõiki laule. Puskari saled, edeneme keelaskaaris, kuulsite ETV mudilaskoor, ilusat pidu. Lapsed on rõõmsad ja põdeda, pruunid kõhud on täis, tundub mulle. Rahu, on majas ja maa peal ja oleme valmis järgmiseks muusikaliseks numbriks, aga annan siit taas jälle SÕNA üles. Meelisele, võib-olla sa suudad kirjeldada, mida sa sealt ka nõlvade pealt näed, mina igatahes Sid alt mitte ühtegi rohelist laiku enam ei näe. Ma näen lihtsalt üht suurt hulka väga rõõmsaid inimesi ja samuti ma saan öelda seda, et mudilaskoorid on niisama hästi kui juba praegu lavale jõudnud, natuke sealt tuletorni alt neid veel koguneb. Ja see energia, mis nendes kohe hakkab Pulvitsema, saame seda kuulda mõnede minutite pärast, sest need väiksed käblikud ongi ju need, kes sedasama laulupeotraditsiooni peavad ka aastakümnete taha veel edasi vedama. Ja on ju tore, kui nad sellise hea positiivse ja sellise hingejääva mälestuse siit juba esimesel korral aga saavad. Ma arvan, et väga paljud nendest on esimest korda täna laulukaare all. Ja kui nende kava vaadata, siis martsimerit kuuleme taas, aga tõenäoliselt publikule võib-olla üks põnevamaid. Oota tõsi, mida seekord Tauno Aintsi on kokku kirjutanud, selle pealkiri, põimik vanaema vanaisaaegsetest lauludest mudilasi toetavad, algas segakoorid ja selle põimiku pealkiri on pilla-palla pillerkaar. Kadri Hunt seda dirigeerib ja meenutame eelmist laulupidu kui rongisõit oli samuti samuti Tauno Aintsi poolt nii ümber kirjutatud ja sellest oligi saanud selline vokaalsümfooniline kaheksaminutiline teos, mis pani sind lauluväljakul kuulama ja raputas tõeliselt, niiet Gustav Ernesaksa kirjutatud viie noodilisest lihtsast lastelaulust oli üsna vähe järele jäänud, kui mudilaskoorid seda tol korral siin väga meisterlikult. Aarne Saluveer rajal esitasid. Aga Priit Pajusaar ja leelo tungal on lauluga kodumudilaskooritegija kommilaul. Märt Hunt on kirjutanud selle, seda dirigeerib Kaie Tanner ja Mart Siimanni laul, millest ma rääkisin Karl Ristikivi sõnadele, mis on mõisa metsa taga ja Anneli Traks, nii et mudilaskoorid ees teada-tuntud mudilaskooride dirigendid. Ja tundub, et väravad on praegu kinni pandud, mudilased otsivad veel viimaseid kohti, seal mõni hiline ja jookseb veel oma kohale ja siis võib suur ühislaul jälle alata. Siin ees, kui vaadata Ta president Toomas Hendrik Ilvese, proua Evelin Ilves vestlesid just lavalt äsja saabunud laste kooridega. Ilmselt nad siis küsisid ka, milliseid emotsioone nemad sellest laulust on saanud ja päris pikalt oli näha, et nad nende lastega vestlesid. Ja veel mõned hilinevad mudilased, et mitte sellest laulust ilma jääda jooksevad lavale ja tegelikult kui vaadata publikut, siis ega väga sellist suurt soolimist kontserdi ajal küll märgata ei ole. Inimesed seisavad ühe koha peal, kuulavad tähelepanelikult, kui on koht, siis plaksutavad kaasa ja kui on koht ja osatakse, siis ka lauldakse kaasa. Käisin siin raadiotorni katusel, sel ajal, kui lauldi kuulsat kiige polkat ja oli kuulda küll, et ka publik laulis kaasa vanamemm vanataat, nii palju ka sõnu. Nii et sellist ühislaulu ei saa nüüd küll öelda, et siin laulupeol ei oleks, kuigi on öeldud, et see ei ole selline ühislaulu kohta, aga seda tuleb, loomulikult tuleb, kui sellised laulud kavasse on sisse võetud ja neid õnneks on. Mudilaskoor siis oma järge ootamas. Linnulaul tähistab seda, et otsige jälle kohad, et hakata kõige pisemate laulu ja energiat vastu võtma. Väljak on küllaltki vaikne. Seistakse üleval nõlvade peal. Väravad on samuti, äsja nägin üsna paksult inimesi täis. Rahvast on juurde tulnud kindlasti kohe, kui lähenevad ka segakoorid. Viis ja sõnad. Märt Hunt kommilaul dirigent Kaie Tanner. Kaie Tanner on ka siis üks nendest dirigentidest, kes on korduvalt mudilaskoorid ees juba seisnud. Ja lapsed lehvitavad talle vastu. Tundub, et sümpaatia on vastastikune ja kommilaul staks magus laul peab olema, Märt Hunt on selle niiviisi kui ka sõnad kirjutanud. Juhatas Kaie Tanner. Helilooja Märt Hunt. Lapsed kutsuvad autoreid Märt Hunti Kaie Tanner ärgitab neid veel ja veel ja veel ja autoriga paistab hallipäine Märt Hunt jookseb või läheb kiirel sammul samuti puldi poole. Märg Kadri Hunt loomulikult plaksutab ka talle sealt puldi alt. Kadrihundil tuleb ka õige. Aga järgmine ei ole kaugeltki mitte debüüt Priit Pajusaare loomingut. Tahtsin korduvalt esitatud ka eelmisel laulupeol, samblalõhnaline laul oli siis aga nüüd. Priit Pajusaar Leelo Tungal kodu dirigent Anne Kann Pajusaar on enda kohta öelnud. Ta on parandamatu romantik ehk siis seetõttu ka nii palju lapsi, lastele mõeldud laule ja ka eurolaul läks, tema on ka rahvakuulsuse. Kuulsuse säras paistnud päris mitmel korral ta lõpus võttis ja mitte ainult ja oma peres oli tema kunagi pesamuna, need vanemad olid vanemad, lapsed olid, olid temast päris päris kõvasti vanem, ilusat muusikat on tal paljudest, on tõesti.