Äratuntav Priit Pajusaare looming Pajusaar. Tunneb ära sellisteks sülofoni helide järgi Priit Pajusaare ja samuti sellised harfitõmbed, siis on ilmeksimatult Priit Pajusaare lastelaul, aga seal ta muide läheneb dirigendipuldile ja jällegi üles koos leelo tungla ka mitmes kord see juba on leelo tungla üles minna ei olegi jõudnud kokku lugeda umbes 400-st. Vist isegi rohkem või rohkem isegi ja igatahes on ta kuulekalt seal esimestes ridades valmis, et kui taastama nime hüütakse seni armas. Et meie enda poeg No jälle väike poiss koputab selja peale ja pakub lilli. Väga ilus on see hetk praegu. Mart Siiner. Karl Ristikivi. Mis on mõisa metsa taga? Dirigent Anneli Traks. Juhatas Annely Trakk. Klaveril helilooja Mart tiimer. Ootame heliloojad, et vastu võtta noorte lauljate tänu. Mart Siiner. Ja nüüd taas vaheklipp, mida meil täna polegi eriti mahti olnud kuulata, aga kuulame võib-olla nüüd see niikuinii hakkavad jälle koorid liikuma. Lastekooridele tulevad juurde juba ka täiskasvanud. Asi hakkab kulgema lõpupoole ja enne kui me läheme päris uhkete lõpulaulude juurde, kuuleme selle ploki ära kus laulavad lastekoorid koos täiskasvanutega, see on muide ka see koht, kus kus on kõige rohkem neid suhteid ema ja tütar, isa ja poeg. Ehk siis ja ootasid kõige rohkem lapsevanemad, kelle lapsedki täna osalevad. See on kindlasti väga ülev hetk, see on ulatus üle aja. See on hetk, mis jääb kindlasti nii ema kui isa kui lapse meeltesse kauaks püsima. Ja kindlasti see lapski kunagi küsimusele, kas sa mäletad, võtad laulupidu aastal 2009 vastab, ehk kõigepealt ma laulsin seal koos oma emaga. Ja lavaliigutav käed hakkavad juba korraldusi jagama, õigemini nad teevad seda juhendades lastekooride ettepoole. Et oleks ruumi täiskasvanutele peale tulla. Ja ruumi läheb tõepoolest vaja, seda läheb vaja palju. Ja ei saa märkimata jätta, et tuli endiselt kõrge leegiga, vaatab üle selle rahvasumma, kes on tulnud, tänas ja ühes hingama hingamise võimalus täna tõepoolest on hingamist, on rõõmu, on õnne, on, on sellise hetke hetkelist võimalust unustada võib-olla argipäeva, võib-olla muregi. Aga igal juhul. On võimalus täna rõõmud seda koos oma naabriga, oma sõbraga, oma ammuse tuttavaga, oma vanematega koos osa saada rahvapeost, mis tegelikult ei olegi lihtsalt ainult rahvapidu. Poorid liiguvad ülesse? Just nimelt vut-vut-vut laulma, laulma, laulma ja vudinal, nad lähevadki üsna kergel sammul. Kuigi on olnud pikad ja tegusad, näevad alati, on see lõpp, selline pärid enne viimast ühi ühiskooris esinemist tuleb üks niisugune pisikene. Pisikene langus võib-olla selle ülesronimisega ja, ja sealsele ärahingatud õhu diste aknemisega ise on alati olnud ja nii see ka alati jääb. Aga sirgeselgselt lähevad eestlased uhkusega jooksujalu õnnelikult. Lähevad otsivad endale koha oma rahvuskaaslase kõrval. Teha süngem. Olevat Sis juurde segakoorid, segakooride plokk koos mudilastega esitavad kõigepealt ühe toreda põimiku. See on pilla-palla pillerkaari nimeline põimik. Seal on vanaema vanaisaaegsed laulud mis on siis omavahel kokku köidetud helilooja Tauno Aintsi poolt. Tauno anti loomingut. Siin laulupeol oleme kuulnud varemgi. Tomanss on sündinud aastal 1975 suhteliselt noor ja hakkaja, hakkaja heliloominguga, tegeleja, õppinud Viljandi kultuurikolledžis popmuusikat ja lõpetanud Eesti teatri- ja Muusikaakadeemia kompositsiooni eriala Helena Tulve juures ja kirjutanud ka filmimuusikat, koorimuusikat ja ka oratooriumi aeg armastada, mis peaks minu mäletamist mööda tulema tulema ettekandele ka augustikuus Birgitta festivalist ja eelmisel noortepeol oli ta siis kavas, kui ta organiseeris Ernesaksa laulu, rongisõit, mis oli laste hulgas väga menukas ja, ja mis oli peaaegu et multifilmimuusika. Mäletad sa. Mäletan väga hästi, kuidas seda saaks üldse unustada, aga Tarmo Tiisler on punase mikrofoniga keset väljakut praegu. Ja meie punane mikrofon on jällegi keset väljakul ja mul on siin kõrval kaks meest, kelle töö on juba tehtud, kelle töö lõppes umbes poole kahe paiku tänapäeval ehk siis Märt Agu ja Toomas Lunge peremehed. Tervist, tervist. Tantsupidu on läbi, laulupidu natukene veel on, kas teie seda laulupidu suudate veel niisuguse selge pilguga vaadata või väsimus ja pingelangus on juba nii suur, et lihtsalt voogab üle teie? Kõigepealt minu töö jälle tehtud, sest ühend kordame laulmata, ma olen ka meeskoorilaulja aia jäi veel korra jõudsin täpselt tantsu pealt ka siia meeskooride laulu laulma, laulma ja see on, see on mulle ka väga oluline asi, aga tegelikult öeldaks selle öelda selle tantsupeo kohta siis selle muusikat toimetaja muusikajuhis on väga pidulikult ei ole küll, aga sellise kantseldada amet saab tegelikult ikkagi ammu enne pidu valmis. Et see oleks nagu väga õudne, kui seal viimastes proovides oleks veel mingi mees, kes käisime, tõstab lugusid ringi, et ei, ei, see ei lähe niimoodi. Et see on nagu noh, minu töö oli selles mõttes. Ma ikka tükk aega enne pidu valmis, ma olen käinud ja lihtsalt saanud esitusi nautida, olnud täiesti tavaline kontserdikülastaja vaataja ja saanud hulka positiivseid elamusi. Märt, kas sina seda pidu vaatasid vaid sellise pilguga, et sa oled ühe rühmaliigi üldjuht või kuna sa oled järgmise koolinoorte tantsupeo üldjuht, siis, siis juba tegid oma Pisuhenda. Natuke nii ja natuke teist ja veel lisaks seda, et minu enda rühmad tantsisid, siis ma elasin neile kogu aeg kaasa ja tegelikult sa ju, kui sa ükskõik, kes sa oled, olete tantsuõpetaja lihtne või natukene neliku juhina või natukene assistendina või natuke üldjuhina, sa tegelikult teed ühte ja sama asja, sa elad kõigile võrdselt kaasa? Natuke. Meil on mõnel rohkem, et selles mõttes ma ei saa pidada ainult oma liiki oma lasteks, sel peol ma ikkagi elasin kõigile kaasa ja mõtlesin, et kuna ma seda repertuaari tean peast ja silmad kinni, et siis ma mõtlesin ikka ja tantsin kohe kaasa ja vaatasin ikka keegi sassi, kus keegi koperdab ja. Toomas, sinu kui muusikajuhi ülesanne oli ka ju Aranseerida Se Jaan Tätte vaatakse geniaalseks lauluks loetud tuulevaiksel ööl. Mismoodi käib sellise laulupanemine tantsupeokeelde, kui sul on selline Jaan Tätte joring kitarri saatel helikandjal kätte antud ja siis sina võtad ja hakkadega pihta? No kõigepealt on see, et ei ole olemas sellist eraldi nagu tantsupeomuusikat ja lihtsalt muusikat kuidagi. Eks ta eesmärkideks, eks see on ikka üks ja sama muusika lihtsalt mani muusika valitakse nagu võistleb, tantsulise valitakse olevaga enne pidu juba kauem välja. Mõni muusika on see, mis iga peoga nagu koos sünnib. Mis on eriline selles mõttes, et kus on nagu teos stsenaariumi järgi selline koht milleks oleks vaja mõnda lugu, mida me keegi ei leia, muidu kui me peame selle loo lihtsalt kuidagi tekitama. Õnneks Jaanil tuli selline lugu ja, ja ega jaanilugusid selles mõttes. Mina ei tea, see aroniseerimine ei ole. Õnneks oli mulle hea sõber Tiit Kikas, kellega me seda koos tegime. Ja see on nii, nagu sa hakkaksid seda head suppi tegema, sa võtad maitse järgi, proovid, kuulad maitsed jälle pähe sai, paned natuke juurde, palju sai, noh, see on selline. See on selline hea supi keetmine ja, ja kui on niivõrd hea materjal Mürk sina kui järgmise koolinoortepeo üldjuht, siis kas sul on plaan keerata see koolinoorte pidu täiesti pea peale oma ülesehituse ja lähenemise poolest, kui sa oled selline mõõdukas konservatiiv? Kindlasti mitte pea peale ja kui vaadata seda viimast viimast etendust ja sedasama toredat lugu, millest me just hetk tagasi rääkisime siis see oli ehe näide sellest, kuidas lihtsuses peitub võlu. Et kui meloodia ja see sõnum, mida ta laad rahvani viia, on nagunii nii nagu suur seda ei ole vaja isegi suureks tantsida, piisab, kui inimesed lihtsalt mõistavad seda sõnumit ja seda tegelikult kas või ainult kõnnisammudega esitavad. Et see, kui nad kannavad seda õiget sõnumit ja see jõuab publikuni, siis me oleme kõik õnnelikud, et ma arvan, et pigem proovime midagi lihtsat ja toredat ja südamliku kui see, et hakkame pea peal keerutama ja jalgu õhku. Vägisi poppi ja noorte pärast tegema ja vägisi kindlasti mitte, aitäh. Toomas oli see sinu esimene tantsupeo kokkupuude? Tegelikult küll tegelikult küll ma olen kuidagi väga suure kaarega sest mööda käinud ja, ja, ja ma sain ausalt selliseid positiivseid elamusi juba selle, selle töö tegemise käigus. Ma pidin alguses endale terve nende keele ära tõlkima, sest seal täitsa veider muusikud ja tantsijad räägivad sellega veri keeles, aga see kõik on sama terminoloogia sama terminoloogiaga Todoroduaalsed, teine keeldada tuuri ja mõtled sellega, suur mull, aga demodedatuur vaata tantsupööret fraasi või midagi saad juba sealt hakatud erinevast peale, aga see kõik on lõbus, sest et no mis nad kui võiks mingi töö, sind ei arenda ennast või sa ei saa töötegemise käigus targemaks, siis ei ole mõtet seda tööd teha. Et selles mõttes see ongi väga vahva, ma olen nagu tunnen pärast kahte aastat tunduvalt googeldama ja ei vaata tantsijate peale ka niisuguse muusiku kõrge pilguga veel kaugel sellest, kuigi ma pean ikkagi ütlevad tantsuvaatajana staadionil olema ikka täitsa laps, et ma vaatan ja mulle lähevad ikka peale selliseid liigutusi, võistlevad korraga mingit ühte asja ja sellest on arusaadav küll nad teevad, et seda, et kuidas pöiapööre orgas asemele paremini kui keerulised, sellest ma aru ei saa kahjuks aga kõik muu on, ma võtan selle vastu sama nagu tavavaatajana minu arust. Noh, tegelikult ei saagi inimesi liigitada see emotsioon, mis selle selle kogu peo käigus peaks tekkima. Vot see on kõige tähtsam, see on absoluutselt see, kes kas oli täpselt nii või naa või nii, see ei ole oluline, kas oli muusika ja tantsud, kogu emotsioon on tähtis. Märt, onju, et Eesti inimene tegelikult suudab üllatavalt suure energiakoguse endast välja anda. Oja ja, ja seda, seda selles mõttes, et kui niukse ülla eesmärgi nimel täna mult mitu korda küsitud, et kuidas see üldse võimalik on, et niukseid jooniseid ja asju seada, aga tantsija on juba selles mõttes kindlasti laulja samamoodi ma ei taha üldse selles mõttes eristada, see on üks suur pidu, mida me teeme ja kõik, kes siia tulnud on, tahavad selle endast anda nii suure panuse selle peo heaks. Et selles mõttes, et see on täiesti müstika. Aitäh Toomasele, aitäh Märdile kahe aasta pärast näeme samal kellaajal samas punktis, ma loodan, teeme nii. Need olid need jutud siia blokkide vahesse, sellest kohast ja ma arvan, et margil ja Meelisel on ka vahepeal palju toredaid mõtteid külla tulnud. Mõtted on sellised, et segakoor koguneb praegu mudilastele siia juurde, väga palju on juba lavale jõudnud head raadiokuulajad, kes pilti ei näe, siis lava on triiki rahvast täis, aga näen siit värava vahelt, et väga palju on veel ka tulemas, et kas tõesti margiad võib ikkagi olla nüüd põhjus see, et väga paljud segakoorilauljad on proovist lihtsalt häbiväärsel kombel puudunud, nüüd ei mahu osas lavale ära? Ei, ei, mina ei usu, et kõik olid kohal, proovis. Ei, no seda ma ka ei usu, aga ma olen täiesti kindel selles, et nii-öelda vabatahtlikult ei puudunud küll mitte keegi rohkem utreerin tõstreeri utreerin, aga tegelikkuses on nii, et ma ütlen, lauljate pidu hakkab varem nii nagu tantsijate pidu hakkab varem, kui need etendused ja kontserdid, need on tegelikult noh, finaal, see on lõpplooming, mida siis esitatakse ühekordselt ja ühele publikule, kes on kogunenud teatud hetkeks teatud kohta. Aga need proovid ja need läbi tantsimised ja sellised asjad, vot see on tegelikult kaif. Vot see tegelikult, mille pärast tullakse jälle tagasi, see, kus ta veel ei ole rahvariides. Aga sul on sellest muusikalisest materjalist täielik üleolek, sa oled oma asjad selgeks õppinud, sa vaatad teist dirigenti. Pööra tähelepanu hoopis teistele asjadele, kuuled kõrval teise koorilauljate tunned, et ise oled ikka natuke parem. See muide tantsupeol samamoodi mulle meenub 12 aastat tagasi olnud noortepidu ei vabandust, 10 aastat tagasi üldpidu, kus ma tantsisin segarühmaga ja meie kõrval sattus üks, see võis olla Ida-Virumaa kas mõni Narva või Kohtla-Järve vene rühm ja nad ei saanud üldse aru, mida üldjuht rääkis. Ja nädala jooksul, mis me seal harjutus staadionimurul veetsime, õppisid nemad suure hulga eesti keelt ära, noh, meie saime vene keelt harjutada ja niimoodi sellise ühise kommunikeerimise tulemusena. Tegelikult me saime paika, kuigi neil oli väga-väga raske staadionil neid õigeid kohti leida. Kui meile ütleb üldjuht ülevalt, et moodustage nüüd vorstmes ja me saame aru, mida see tähendab, milline ring, see peab olema suunaga, kuhu meil on see selge kogenud tantsijad. Aga kui ütled venekeelsele inimesele moodustanud vorst, no see oli ootamatu takistuse, selliseid hetki oli hästi palju. Aga see tegigi sellest peost just selle peo ja pärast jätsime väga sõbralikult üksteisega jälle hüvasti ja, ja see on kuidagi mällu sööbinud ja jälle jäänud sellise hästi ereda kogemusena. Ma arvan neile ka. Need on hetked, mis tekivad siis, kui sa nagu annab viimast lihvi oma oma tohutule tööle, sest noh, tegelikult on ju inimesed, kes siin on tantsinud ja laulnud, neil päevadel on ikka väga pika aja jooksul pingutanud ja las nad nüüd siis naudivad seda, seda olemist, seda lavale tulemist. Ja nad on, pidu seisab. Aga nad on selles mõttes meist nagu sammukene ees, et nad saavad täiel rinnal nüüd nautida seda, mida nad tõesti on, on õppinud kõige kõrval. Olgu siis lavaletulek tõesti natukene pikem, sest ma nägin, et siin äsja lavakorraldaja palus juba esimestel meeskoorilauljad seal allapoole astuda, et need naised, kes on siit üles ronivad raadiotorni poolt, saaksid sinna vahele minna ja et neil oleks see koht või, või see nagu kiile. Sinu asi on selles, et ühel poole raadiotorni on nagu kogunenud suurem summa, aga teisel pool väravat on isegi vaata täiesti isegi pill ja, ja tegelikult koorem peaks astuma praegu viis sammu. Kuule ja olekski asi moos, no me võiksime selle asja muidugi ära korraldada. Ruupor me läheme siit ülevalt, meil on head raadiokuulajad, selline hea vaade, et võib-olla tõesti tegelikult lauljate korraldaja võiks hetke. Ülevalt pilgu peale visata ja küll ta näeb ka alt, need on kogemustega inimesed, kes on liigutanud nii maakondlikel kui vabariiklikel tasanditel suurima asja, nii et selle taha asi ei jää. See võtab lihtsalt pisut aega. Tähtis on, et sa leiad üles oma häälerühma ja nüüd jälle kontrollitakse, kas kõik on paigas, kas kõik seisavad enam vähem kõrvuti, et on ikka kole küll, kui sa laulad näiteks esimest alti, pead seda tegema näiteks baritoni kõrval. Sassi. Kuule, aga räägime äkki ära nendele inimestele, kes kunagi ei ole siin korral laulnud, et kas vasakul, kui vaadata laulukaard, seisavad kõrged hääled ja laias laastus siis paremat kätt seal madalamad. Sa oled no sopran, alt tenor, bass, põhimõtteliselt on klassikaline sega, koriaatsin, ei ole teist midagi, ei, siin ei ole teist midagi, lihtsalt siis on see lastekooride paigutus sinna keskele lastekoori täpselt samamoodi paigutuvad ju häälerühmade järgi, et on järgitud ikkagi seda klassikalist, klassikalist koori üles rivistamist. Ega ei saagi ju teistmoodi teha, sellepärast et dirigent ju vaatab nooti ja kui noodis on näiteks sopranit, on mingisugune fraas kohe otsa, ta vaatab kohe, kus on soprani, kui sopran hoopis seal, kus on keegi teine, siis võib seal juhtudeli ühtteist. Aga kas dirigendi tal võib tekkida Pavlovi refleks, et öeldakse soprani talle pilk automaatselt vasakule. Tead, ma ei oska sulle öelda seda, aga no aga ma ei saa seda välistada, igal juhul on, on noh, oleme me olnud siin tõesti juba mitmepeo jooksul tõstajaks ja elavaks tunnistajaks selle juurde, kuivõrd palju selline pidu nõuab näiteks üldjuhtidelt. Ma ei räägi siin oma oma nendest juhendajatest, muusikaõpet, alates tantsuõpetajatest, kasvatajatest, saatjatesse, vastutus on tohutu, see vastutus on tõeliselt suur. Sest hirm meid ümbritseva pahatahtlikkuse kurja sees on ju alati inimeses olemas ja kõik, mida sa ise ei saa nagu vääratagijat ja just aga siis õnneks on ikkagi ka nendel inimestel, kes praegu on õpetanud, on. Noh, on võimalus täna kaasa laulda. Aga üldjuhtide ma ei teagi, ma olen isegi mõelnud, et huvitav, millal lõppeb nagu üldjuhtide jaoks pidu. Et tegelikkuses see vaata, kui mingi suur asi saab nagu mööda, siis see tükk aega veel väntab, siis see tükk aega vibreerib ja, ja, ja oled sellega. Seda ütlevad kõik üldjuhid. Riina pulbrit andis ETV kahes täna hommikul intervjuu tantsupeo ajal ütles, et tal on klomp kurgus, sest ta teab, et homme hommikul kuni esmaspäev üles ärgates on ta absoluutselt tühi tunne. Seda ütles võimlejate juhendaja Riina pulbrit täna hommikul, et ta nagu kardab seda hetke isegi. Ja ma usun ka, sellepärast et see pingutus on olnud ju ajaliselt tõesti väga pikk, väga pikk, väga aegs aastat, väga pikka aega, tihedat tööd ja, ja siis sa lähedki nii kiiresti läheb äkki pääveti. Ja ausalt öeldes me oleme ka tänasele kontserdi kulgemist vaadanud ja imestanud, et kuidagi hästi kiiresti on läinud ja hirmuäratava sellise rutuga läheb kõik lõpupoole isegi nagu juba juba juba tekkinud selline väike kahjutunne. Head raadiokuulajad, laulukaare alune jälle lainetab, olukord muutub jälle lõbusaks. Segakoorid, vanad vigurvändad laval jälle. Segakoorid vanad naljamehed ja nalja naised. Tunnevad ennast mõnusalt. Koorealune muudkui lainetab ja muutkui lainetab. Ja pilgeni rahvast tihedalt täis, muidugi mahub veel, plats on veel tühi, jahumahu mahu mahub, sest peavad mahtuma meeskoor, naiskoor on veel poodi Lätis. Soetavad segakoori. Nii aga hakkab peale põimik vanaema vanaisaaegsetest lauludest põiminud. Tauno Ain. Pilla-palla pillerkaar. Dirigent Kadri Hunt. See oli siis Tauno Aintsi põimik teos, vanaema ja vanaaegsed laulud ja ei laula neid sugugi ainult vanaemad ja vanaisad, vaid segakoorid, parimas eas lauljad ja kõige pisemad mudilaskoorid koos mudilased ka ju nii poisid kui ka tüdrukud, et samuti jälle see põlvkondade sidususe küsimus. Et meil ei ole tulevikku, kui me ei tea, kuhu pürgida. Ja need mudilased ilmselt jätavad ka nüüd kasvõi selle laulu selle hetke siin meelde, kui nad endast palju vanematega koos laulsid ja Tauno Ants on jõudnud dirigendipulti vahepeal. Kaarealune rõkkab talle oskadri hundiga, lehvitavad oma lauljatele, kummardavad, Ja nüüd ongi mudilaste laul sellel peol lauldud, mudilased lahkuvad lavalt, et natukene rohkem lahedamat ruumi segakooridele teha ja keset väljakut on Tarmo Tiisler punase mikrofoniga jälle, kelle ta nüüd on kinni püüda. Punane mikrofon taas kuuldel. Härra Erkki-Sven Tüür on minu kõrval. Tervist, tervist. Muusikud on saanud ju ja saavad oma elu jooksul väga palju erinevaid tunnustusi. On arvustus mainekas ajalehes, on aukiri, on rahalised preemiad ja kõike. Teie auhind täna siin oli see, et te saite tulla pärast laulu esitamist üles, pulti ja kummardada. On need kuidagi kõrvutatavad, need auhinnad? Tegelikult minu jaoks on kõige suurem tasub alati see ükstaskõik žanrist sõltumatult või kus kohas toimub? Et kui ma näen, et muusikud on innuga asja juures, kui nad erinevad sümfooniad maailma erisümfooniaorkestrit, maailma eri kohtades mängivad teoseid ja kui publik on puudutatud, Jon kõnetatud, et siis on see nagu kõige suurem tasu sama siin. Et kui minna sinna üles ja näha neid tuhandeid lauljaid, kes on õnnelikud ja kelle silmadest paistab rõõm ja kellest õhkub niisugust, äärmisel päikeselist heledat energiat siis see on väga kirjeldamatu tunne ja see ongi kõige suurem tasu, kui me räägime nendest väärtustest, mida ei saa mõõta materiaalsed vahenditega. Teil on ilmselt tulnud ka välismaa kolleegidele seletada, et on meil selline kokkusaamine aeg-ajalt eesti rahval, kus tullakse kokku, palju inimesi koos ja nad laulavad, no mitte väga keerulisi koorilaule, mida teie seletate või kuidas te püüate seda arusaadavaks teha, kas neist saadakse aru? Üldiselt saadakse sellepärast, et kes on vähegi asjaga kursis, inimesed teavad, mis songfestival või laulupidu on ja, ja nad kõik imetlevad seda fenomeni. Selline noh, Guinnessi rekordite raamatu vääriline koor oma hulgalt on selle laulukaare all ja veel palju rohkem rahvast on seda kuulamas. Eks see, eks see ole ikkagi üks niisugune niisugune üks, üks helge kollektiivne alateadvus, mis siin ka loob ja lehvitab ja ja eks seda saab tegelikult ikkagi tajuda ainult siis, kui ollakse siin kohapeal ja, ja seetõttu noh, ka selle laulupeol ma olen siin näinud väliskülalisi, kes on ikka väga liigutatud ja väga puudutatud ja, ja see, et selles formaadis ei ole nagu mõtet ja ei ole nagu võimalik mingeid väga komplitseeritud muusikat teha, see on, see on noh, niivõrd iseenesestmõistetav, et see oleks nagu lahtisest uksest sissemurdmine seda seletama hakata. Ja, ja noh, selle selle minu looga ka ju ma ise tajusin kohe, et ma pean endale püstitama sellise eesmärgi, et saab olema üks, üks väga selgelt tajutava liiniga meloodia. Aga, aga võib-olla on pisut pisut teistmoodi harmoonia ja siis ütleme niisugune noh, mulle omasem, aga ka mitte liialt keeruline orkestriseade seal ümber. Mis siis sellesse formaati sobiks. Et ma sellest küsimusest läksin, nagu küll juba juba kaugele aretasin aretzi mingit muud juttu siia juurde. Aga ma arvan, et ka küsimusele sai kuidagipidi vastatud. Ikka sai vastatud. Olete te ise ka lauljana laulupeol osalenud? Ma ei ole üldlaulupeol osalenud lauljana, küll aga poiste poistekooris ja mudilaskooris, kui ma olin üsna üsna väikene seal Hiiumaal, Hiiumaa, siis laulupidudel olen ma küll ja küll osalenud. Ja, aga ükskord ma olen siin laulukaare all olnud kui instrumentalist koos Alo Mattiiseni, Olav Ehala, Peeter Vähiga sünt saatoritel püüdsime seekord siis sel laulupeol võtta enda kanda orkestri rolli. Aga, aga muidugi jah, et minu muusika kõlas siin tõesti esimest korda, nii et mul on väga hea meel, et ma mingis žanris sain olla debitandi rollis, sest vaadake, selliseid momente ei tule mul just eriti tihti. Kena aitäh teile. Erkki-Sven Tüür. Ma tänan. Perjutud seekord, Meelis Olejad. Aitäh selle intervjuu eest jälle ja vahepeal on olukord laulukaare all muutunud just nendel hetkedel. Viimased mudilased jõudsid kaarest lahkuda ja ainult sega, kordan, ruumi on natukene lahedamalt nüüd ja segakoorid on valmis ette kanna ühe oma, nad on ise nimetanud seda päris mitmetel ülevaatustel ka, nagu ütles dirigent Ene Üleoja mulle ühes intervjuus, mille ta andis, et see on Eesti, on üks tõeliselt ilus, aga ka samas raske teos, mida esitada ja seda, kuidas see nüüd kõlama hakkab. Ene Üleoja kogenud kindla nõudliku dirigendi käe all. Seda te kohe üle Eestiga kuulete. Segakoorid on valmis, jah? See on eesti dirigent Ene Üleoja. Dirigendipuldis on olnud küll. Süleoja tütar Elo Forsel ja Mikk Üleoja ka nüüd siis ema Ene Üleoja lehvitab nii lauljatele ja kummardab ta rahvale, kes on lauluväljakul ja see on Eesti Anti Marguste teos. See oli nagu teistkordne rahva peade ülevaatus pärast sõda, kui eilne rongkäik lõppenud oli. Kas te head raadiokuulajad kokku lugesite? Need kohanimed? Ja Anti Marguste on ilmselt ka siin väljakul. Läheneb dirigendipuldile raske laul hakkama, sellega saadi väga täpselt. Loojad tegid selliseid dirigeerimis liigutusi, et lihtsalt keegi ei julge sellel ajal, kui ta käe alla laseb, mitte iitsopada ka, sest sellised eri pikkusega pausid teevad laulmise siin laulukaare all alati väga raskeks. Suur oht, et keegi selles suures massis võib eksida ja teised ka kaasa tõmmata, aga seda ei juhtunud. Anti Marguste jõuab nende üleslauljate Ene Üleoja kõrvale. Margast Anti Marguste Tauks lehvivad väikesed sinimustvalged lipud ka lauluväljakul, publiku hulgas. See laul on nüüdseks kõlanud aga järgmine popurrii on see, kus kõik saavad kaasa laulda jälle üks selliseid ühislaulu hetki päris kindlasti. Tymarguste ütles midagi veel lauljatele, sealt ülevalt. Ja nüüd on Ene Üleoja ja Anti Marguste laskumas dirigendipuldist alla. Ja palutakse korrata, kas laulupidu hakkab nüüd Skontaalseks juba muutuma? Lõpp küll ei paista veel, aga kaugustes terendab, aga, kas see nüüd esimene laul, mis läheb korda? Ene Üleoja sammub tagasi. Teeme ära siis ütles Ene Üleoja lauljatele. Ja õhusuudlused Ene Üleojalt kõikidele lauljatele lendasid tuulde üle aia. Eks Eesti ongi ju Eesti inimesed nendest kõige pisemate kohtades, kes teevadki Eesti. Nii et väga hea loomulikult. Ja siin selles laulus kohtusid siis need Eesti kihelkondade nimed, mis omavahel rihmasid, päris kõik ei mahtunud, aga, aga see oli naeru juuru, muhu ja just nimelt Marguste Marguste loomingus on üldse hästi palju selliseid noh, et mitte päris koledasti imelikke õitseksid, ebaharilikke, see on väga tore ja see oli üks nendest tran jaa, aga nüüd laulge kaasa. Võib öelda küll ja me teame kõiki neid laule. Absoluutselt Raimond Valgre, meie absoluutne lemmik nüüd meie kõikide ees esimest korda siis ka. Toomas Voll on dirigent Toomas Voll hästi armastatud. Just svingi ja oskab hästi džässansambleid ja kollektiive juhendada estraadimuusikas heas mõttes. Segakoorid jämmivad, midagi ei ole öelda, laulu rütmis, kiigutatakse ennast kaasa, naerul on kõikide näod. Ja veel selline dirigent koori ees, mida veel tahta? Jaga tundub, väljakule läks see lugu hästi peal oli näha, kuidas inimesed kaasa laulsid. Kultuuriminister Laine Jänese nõksutas käed on tal praegu üleval, plaksutas hoogsalt sellele laulule lipud, kõikjal lehvivad ka kõige kaugemates lauluväljaku servades. Päris üleval on suuri lippe ja neli väga suurt sinimustvalget ta muidugi lavale kaasa võetud. Neidki hoogsalt levitatakse. Tõnis Kõrvits on samuti lavale tulnud, praegu selle seade tegija. Koos Toomas volliga lehvitavad, saab näha, kas segakoor niisama lihtsalt minema laseb või nõuavad jälle kordamist. Aga tundub, et seda Valgret ole lauldud ka juba. Nad küll ta läheb kordamisele Toomas Voll tagasi. Saite mulle päikene neljanda osa, eks ole, päike on väljas. Ood päikesele läheb siis kordamisele lõpuosa sellest.