Marge-Ly Rookäär, millised emotsioonid praegu lava peal valitsevad ja ma pean ütlema, et kui ma tulin siia selle laulu fraasi lõppemise ajal siiski mind kaasati rütmi täielikult. Ma olen üks nendest, ma olen nende inimestega koos, ma olen need laulud selgeks õppinud. Mis on, tunneb, kuidas emotsioonid on. Väga meeldivad selles mõttes. Ütles, et see on minu nooruse laulik. Kas toovad palju olnud hea dirigent väga ja väga haruldane. Ta on väga tore. Kuidas on emotsioonid? No meeldivad ikka, põnevad ülevad, kas seda lõppu ka seda kõige ülevamat momenti kahju on, et läbi saab. Ja Veronika Portsmouthi on nüüd valmis üleval ja mehed ja naised üks kõige rohkem diskussioone tekitanud laule sellel üldlaulupeol. Mehed ja naised, feministid panevad nüüd kõrvad küll kinni. Veronika portsud on oma lühikese blondeeritud peaga kõigil hästi näha ja annad hääle kätte ja lööb kohe takti käima. Soolise võrdõiguslikkuse volinik, niisiis tuletame meelde kõigile, tunnistas kolme kaebuse põhjal, mis selle laulu peale tulid, et mitte mingisugust vastuolu siin ei ole. Kuigi tehakse naljasoorollide üle, ei ole selles laulus mitte midagi halba ja võib küll sellistel teemadel siin sajatuhandese publiku ees laulda, nii et midagi sellest ei juhtu, aga Piret Rips ja Heikki vilet jälle dirigendipuldi poole teel, Veronika portsu võtab nad üleval vastu. Laulu autorid Piret. Pile. Piret Rips saadab õhusuudlused lauljatele ja kolmik liigub dirigendipulti mööda jälle alla, et anda teed järgmisele dirigendile järgmisele hoole. Kõlab esimesel laulupeol kavas olnud laul. Aleksander Kunileid Lydia Koidula sind surmani. Dirigent Heli Jürgenson. Kahjuks väga armastatud ja hinnatud koorijuht tegi väga tugevat sisulist tööd eelproovides ja sai väga paljudele koori liikmetele nõnda nagu nagu tuttavad ja, ja väga kindla käega naisterahvas, aga Kunileid üks eesti rahvusliku muusika rajaja, köstri peres sündinud ja, ja varakult surma läinud mees seetõttu, et surid isikus, oli vist kolmekümnendates eluaastates, kui sedagi. Siin surmani. Juhatas Heli Jürgenson. Ja nüüd on see hetk, kui Heli Jürgenson astudes ta dirigendi puldilt maha lõpetab ühe olulise bloki. Ja jäänud on meil ühendkoorid, kes hakkavad tasapisi lavale rivistuma, aga meil peaks olema nüüd platsi peal valmis. Tarmo, kas sa kuuled mind? Just ei, kuuldel, olen kuuldel, sinust kaks meetrit allpool ja me ootame siia meie mikrofoni juurde härra vabariigi presidenti, ka Toomas Hendrik Ilvest, kes juba on asunud ka siiapoole teele. Saatjaks Toomas Sildam, tema pressiesindaja tuleb härra ilva siiapoole. Käte Bel tee peal ka tähtsamate külalistega ning temal ju siin ei ole mitte lihtsalt tavapealtvaataja roll, vaid. Ma näen siit ülevalt ka, et härra president on jõudmas kohe-kohe sinuni, tal on pikk mulgi kuub seljas, ees on päikeseprillid nagu päike sellisele päevale kohane ja on hetke pärast tvist sinu. Juriidangi ja palju pole veel jäänud oodata. Rõõm tervitada vabariigi presidenti. Vaadates seda väljakut vaadata seda laululava, võib vist öelda, et sellise rahva president on küll üllatavalt uhke olla ülimalt uhke olla. Absoluutselt aga minu meelest see ei puutu üldse presidendiametisse, minu meelest vaadata sellist rahvast on iga eestlane. Kuulge, kas te siin lauluväljakul saate mõnel ajal unustada ka, et nii tähtsal ametikohal olete ja lihtsalt nautida seda, mis siin on, või teil ikkagi tiksub peas ka teie ametikoht? Ei no ega tiksu, kui ma laulan kaasa, siis naisviimase laulu sind surmani puhul. Minu meelest on üks ilusamaid laule üldse kirjutatud ja siis siis küll ei ei mõtle ameti peale. Me eestlased kõik arvame, et kogu maailm peab meie laulupidudest Te, kohtute väga paljude maailma tipp-poliitikutega oma ala tippspetsialistidega ja kas nendega rääkides te tunnete, et kõik seda laulupidu teavad ja tunnevad või, või tegelikult on see ainult meie lootused, seda teatakse. No tegelikult see on proportsionaalne vahemaale Tallinnas, kui rääkida soomlaste ja rootslastega, no te kindlasti panite tähele, et ka Soome president on siin täna siis ei ole vaja midagi seletada. Tõsi küll, nüüd see film mis ilmusid Ameerikas, Singing Revolution on väga palju tööd ära teinud Ameerika Ühendriikides, kus kuna sa on selline dokfilm, mis on päris hästi levinud ja ma dialoog prodelt eestlastelt, et et seal aidanud palju kaasa just Põhja-Ameerika mandril tutvustamaks. Mitte ainult laulupeotraditsiooni, aga tegelikult laulupidude tähtsus läbi aegade, eriti okupatsiooni ajal. Tema ametikohast tulenevalt väga palju kõnesid väga tähtsatel eestlaste jaoks päevadel, kas pidada kõnet laulupeol on kuidagi eriline? Siis on palju kergem teha, sest see on selline rõõmukõne, kus ma ei pea sinna seal pikima mingeid tõsiseid sõnumeid, sest tegelikult me oleme kõik väga õnnelikud, et me oleme siin koos ja ja hakata siin heietama mingitel muudel teemadel, oleks täiesti kohatu. Teie noorusaeg möödus Eestist eemal ja teabelaulupeost jõudis teieni ju mitte vahetult siin istudes ja vaadates ja kuidas siis esimest korda siia tulite ja seda kõike nägite, oli see see, mida te olite kuulnud, lugenud ja võib-olla mingisugusest mustvalgest filmilindist näinud? No tegelikult ma ei ole veel mustvalgetel filmidel seda näinud, vaid ka See oleks päris hea soome film, mida tehti 80. aastal, mis oli paksult emotsioone täis. Ja see oli noh, jälle sügaval stagnatsiooniajal filmitud, kuigi režissöör, ta olid soomlased ja nemad tabasid väga hästi seda meeleolu, mis siin valitses. On teil aega ka selle peo ajal käia platsi peal ringi ja, ja vaadata, mis seal tagapool mäe peal toimub. Kahjuks ei ole eriti aega olnud. Üldiselt iga kord, kui, kui leiab aset mõni vaheaeg siis siis nii palju inimesi tuleb minu juurde, et mul ei ole tegelikult võimalik üldse olnud jalutada kaugemal. Ma väga soovitan üks väike jalutuskäik sinna tahapoole ära teha. Ma lähen kohe teen aitäh teile, härra vabariigi president. Ja jätkame siit nüüd oma mikrofoni kui teatepulga üleandmist päris päris kõrgele raadiotorni tipu, kõige kõrgemale servale, kas meelis oled kuuldaval? Mina olen täiesti kuuldel ja kohe ma lasen kuulda ka kõiki neid lauljaid, kes liiguvad kaari alla. Kollane mikrofon on väga mõjus, kuulsite head raadiokuulajad, kuidas Subur suur mass praegu alla liigub. Nad lehvitavad meile siia raadiotornid katusele, kõigil on näod rõõmsad, sinimustvalged lehvivad ja see meeleolu ei taha kuidagi kaduda. Emotsioon on laes. Ma vaatan kaugemale, inimesed, ilmselt on need võib-olla väsinud tantsijat, kes tulid hommikul Kalevi staadionil siia, on murul istet võtnud, aga küll nemad ka vaikselt lähemale liiguvad. Laulukaare alune lainet ma näen siit ülevalt. Rahvast on meeletult palju, ma ütleks mega palju. Kas sa näed ka mõnda vaba kohta üldse? Vaba kohta vaba kohta võib-olla siin, kus kõige kallimad piletid on ainult mõned üksikud vabad kohad. Aga silmapiiril on ainult eestlane ja veel kord eestlane. Ja ma pean isegi ütlema seda, Rex huvitav muutus, on toimunud, et rohelist murulappi ei ole näha küll siin väljaku peal ja tegelikult ka enam lava taga väga mitte, nii et tõepoolest rahvast on äärmiselt palju, kes veel autoraadiotes meid näiteks kuulavad? Pidur ei ole läbi, arvata on, et nii mõnigi laul läheb kordamisele. Et te jõuate veel kohale, jõuate kohale. Kõige pidulikumat hetked on alles ees. Finaal saabub Yaholonaal, saabub Meelis, kas sa tunnetad seda energiat, mis siit alt tõuseb? Absoluutselt need inimesed, kes siin hülgasid, nähes seda kollast mikrofoni. Need andsid sellist energiat, nad lehvitavad siiani ja on praegu värav alla nihkumas. Jalad ikka huilgama. Nad ei tea, et see uile kostab üle terve Eesti. Ükskõik kui kaugeldameid kuulate, olete te Võrumaal, Valgamaal, aiatöödel, see mõeldud teile, Sven, tervitusi Tallinnast mere äärest Piritalt, kus me peame juubelilaulupidu ja loomulikult nüüd Kaara alune ka hakanud laseksin natukene seda emotsiooni. Laseme. Nad lõpetasid just. Tegelikult ei lõpetanud, see on alles haiguseni tormi, kuuled ja kuulen, kuulen. Ja lainetus on, lainetus on pärjast olemas. Kõige ilusamad hetked on alles ees, kuigi see on ühtlasi rõõmus ja kurb, on ta pigem. Kir rõõmus muide, ma praegu vaatan seda, et kui nad nüüd viimased koorid on siit värava vahelt läbi saanud, siis on nii-öelda erariides inimesi üsna palju neile järgnenud siit laua tagant, nii et tõenäoliselt nad lihtsalt ootasid, et foorid läheksid eest ära. Et nad seda laulupeo pidulikku lõppu saaksid ise nüüd siit väljaku pealt jälgima tulla, viimasid massiliselt veel lauluväljaku siis kaare poole nad muudkui liiguvad ja liiguvad ja tikuvad, siis on näha, et on publik, võib Anssi advokaat atlejates korda alla ei lähe. Tuleb veel patju Pauljatele sappa võtnud, liiguvad rahvast mööda raadiotornist mööda ja tõenäoliselt püüavad siin kusagil kohta leida. Aga see ei ole väga kerge ülesanne, sest kui ma vaatan teisele poole, ma lähen, proovin sinnapoole liikuda. Helikopter on seal pea kohal. Helikopter on pea kohal, ilmselt võtabki paremaid pilte. Vaata, mis toimub oioi, kui palju rahvast. On ühtki? No ikka, mõned vabad kohad on. Ütle, kui su silm ulatab, kui kaugele, mida ta näed, näed ilusat Eestimaad. Ma näen ainult üht suurt inimverd, ma ei oska öelda, kui palju siin rahvast on. Ja laval on maailma suurim ühendkoor, ma arvan, et ma ruttu nüüd ronin alla, et ma saaksin seal laulu kuulama hakata. Inimesed on valmis kuulama ja kaasa laulma. Hüva kirige ja oleme siin väikeses stuudios nüüd sisse juhatamas. Õncordi bloki Vaike Uibopuu on jõudnud dirigendipuldi. Ja me kuuleme, Aleksander vabandust, Priidik Seebermani kaunimad laulud ühendkoori esituses. Juhatas Vaike Uibopuu. Rähnipoja puu otsa see teadmine ja tahtmine, kuhu ta kuulub, Vaike Uibopuu ütles mulle kaks aastat tagasi, ta taandub vaikselt ja ega ta vist rohkem ei dirigeerijaga. Siin ta nüüd on nagu. No aga see on selline paganlik tegevus, et kui sa oled kolm tilka verd juba nurme latikas, aga jätkame urmas allikaga tapal sündinud eesti helilooja, arranžeerija, arranžeerija, džässpianist ja vähesed teavad, et ta on õppinud tegelikult ka kompositsiooni Eino Tambergi juures. Tema väike maa. Urmas Ladikate Väike-Maarjas Heli Jürgenson ja latikas ootame autoreid, vähemalt koor nõuab seda ja taas ja taas on nii palju, ei, libedal viiendad kareda, neelad, anna ö. Leelo tungal nagu noor tütarlaps, nagu hirvekene tipi klipp jookseb ruttu, et mitte oma isikuga liiga palju. Võta aega sellel suurel pidustusel. Joanne Urmas latikas laulupeo helilooja debüüdi puhul. Rahvas armastab oma heliloojad nii väga. Oma teksti autoreid. Urmas latikad leelo tungal viiendat korda. Tuhanded lipud on seal laulukaare all lehvimas, sellist pilti ei ole varem olnud Est laulupidu tuleb, nii palju liplasega, räime lasevad ma tõesti ei näe, mina ka ei mäleta, mingi uus nähe. Aga väga ilus nähe. Et sa ainult ei jääks. Üks Rootsi lipp paistab ka sealt ülevalt ja ma vaatan ka, kas mingi Taani, Taani. Karl Ferdinand Karlsson. Tuljak. Dirigent Ants Üleoja. Ausalt öeldes, kui, kui seda laulu peaks keegi terrigeerimisse peakski olema ainult Ants Üleoja. Ta teab täpselt, kuidas seda korrigeerida. See on väga keeruline. Cap keerukusega panna siit nüüd see mass liikuma. Väga tore. Ottowa lauljatega tuljaku dirigeerimine on tal varem ka olnud käpas siin 10 aastat tagasi ja ma mäletan 99 dirigeerisid seda lugu ja ilmselt ka siis veel on ta seda teinud. No kuulame siis. No need üksikud hääled, mis kostavad seal, kui terve ülejäänud hingamine on kinni peetud, see annab märku sellest, et need inimesed pole käinud proovile. Mulle meenub üks tore lugu, mida rääkis mulle Ene Üleoja sele Tuljaku proovi kohta, oli üks suur ühendproov olnud-Läänemaal sel talvel. Ja tuljak hakkas käes kappama, paljud koridorid koos ja ta oli öelnud tooridele siis, et katsuge nüüd mõelda, et kapate hobusega pulma ühes rütmis ja maakonna kuraator olevat kõrvalt pistnud, et ei ole enam ei pulmi ega ka hobuseid. Ikka nii võib juhtuda, aga praegu juhtunud ei juhtunud midagi. Esitus oli väga tore, esitus oli ja korratakse kindel hoiaku. Nonii, Antsilädalt dirigendipuldis. Ilmselt mitte tervet laulu tavaliselt nad võtavad selle sealt lõpuosas midagi sest kuna ajapiirang on peal ja Nõudeks jalgades. Alguses. No midagi ei ole teha. Dirigent võttis otsuse vastu algusest, tuljak. Vaadake nüüd dirigendi poole ka. Ja ongi minek. Juubeldab nii koorealune kui ka terve väljak tuhandetes jällegi lipud kõrgustesse kerkinud libu tipud, mida Ard lipud, mida enne üldse silma ei hakanud nii väga härma. Ja mida rohkem neid on, seda rohkem. Meeleolu muidugi kõrgustes laulupeo lõpp laheneb ja tegelikult lõpp läheneb, siin on oodata veel ilusaid protsesse, kui nii saame öelda, meil on oodata kaks ilusamat laulupeo laulu, mis alati on lõpus kõlanud ja mis ka siis, kui neid lauldakse kõige tavalisemad koori kontserdil tekitavad ikkagi sellise laulupeo tunde, need on Peep Sarapik. Ta lendab mesipuu poole ja loomulikult Gustav Ernesaksa Mu isamaa on minu arm, Raimund kulli ära minemise marss, kodumaa, see on juba tõesti siis äraminemise ajal. Aga nüüd me oleme näinud ka, et lisaks lauljatele all ainete maha hakanud ka väljak, väljak, väljak, lõunat lainetab see arve nõlv ja nüüd hakkas ka laulukaare laulukaar tervitab lainet tajaid, seal publiku hulgas ühes loidutamine ja aga meri oli ju ka märksõna sinu kohtunud lauljad, tantsijad, kõik pidulised peolt ootajad ongi saanud üheks ju. Ilmselt see siis ongi see ühes hingamise hetk, mida oodati, nüüd on kätte jõudnud kaks laulu on ametlikus programmis veel laulda siis kolmas kodumaa veel otsa muidugi. Ja, ja me ootame ka üldjuhtide ja tähtsamate tegelaste. Poistekoorid tulevad juurde, praegu näiteks laulma tulevad koorile suurte, aga Me ootame dirigentide meelespidamist. Ühesõnaga on tulnud siia dirigendi ette kaks leeri. Laulab silk ja lainetab, see publik lainetab siia Peetakse vastu, sätitakse üles selline koridor, arvatavasti, kus siis hakkavad seisma need inimesed, neid on päris mitu teist tükki, keda eriliselt tänatakse nende panuse eest kooriku, kultuuri hoidmisse ja ja jätkamise ja need inimesed, kes täna kõike ei ole küll laval olnud, aga kes on kunagi olnud julge sõnum, võib olla terrigeeri, on nagu aktiivsust laulupeokorraldusest ja dirigeerimisest nüüd küll kõrvale astunud, aga oma tunnustust väärivad sellegipoolest jah. Ja kuna tänavune pidu on siiski sellise juubelinumbriga, siis on paslik seda, seda siin pidulikus kohas teha. Tuletame meelde, et tegelikult oli see mõeldud ju eile õhtuks, aga selles mõttes tegid laulupeo korraldajad õige otsuse, et seda, seda pidulikku hetke ei määratud siia viimasesse ööbinud ööpimedusse kella poole 12 paiku, vaid see on täna siin meie kõikide silme all meie kõikide vaadata, tunda. Ja, ja miks siis mitte neid inimesi selle selle hetkega austada, kes on, kes on teinud võimalikuks selle, et me täna siin jälle oleme koos ja tunneme rõõmu ühisest laulmisest. Lainetamine on siin ja seal väga suured lained, üle terve lauluväljaku spontsioon, loidatamine nüüd on lauluväljaku nõlva pealt tõuseb üles, alumised on saanud aru, et üleval midagi toimub ja alumised on üles vaadates Gustav Ernesaksale. Et lainet teatakse ja nüüd on ka alumine ots hakanud lainetama ainult siin päris ees, Nemad ei ole veel aru saanud, et mis toimub, aga nemad juba ka pööravad pead. Niisugune värk on kõige aktiivsem grupp inimesi, muide osub, kui ta seisaksid praegu laulukaare all, siis nagu vasakut kätt keset väljakut seal üleval seolt, need lained algavad, seal on ilmselt mingisugune selline. Noh, keegi peab alustama, eks ole, ja lained lähevad nüüd, oi oi milline vaatepilt, keskelt läheb laine nagu äärtesse, nagu veetilgake. Kui te viskate kivi. Hõreneb põrrele hõre võre on uus sõna, head raadiokuulajad võrrelema ei tea, ei ole kuulnud, sellisena mõtlesime välja praegu siin laulupeol läheb ühiskasutusse väga ilus, aga muidu kogunevad tulevad ka lavale, neid tervitavad ühendkoorid, lehvitavad neile selline hästi sõbralik meeleolu. Meil peaks olema ka Tarmo kuskil platsil, Tarmo unustasime täiesti ära. Uhke oleme siit platsi pealt taas kuuldel ja. Me ajame juttu leelo tungaliga tere õhtust ja ei oskagi kohe muud. Küsida, et kas teil selle lõpukuulamiseks Velga energiat on? Oi, laul annab ju energiat. Regilaul ei võta ja eriti kuulamiseks laulame kaaslasin oma reaga, niiet. Energiat tuleb, ma arvan. Kelle juurde laulupeoga kuidagi ta kulutas ka lauljaid, aga, aga see on niisugune. Noh, kuidas öeldakse ühisühisloomingus sünergia, mis, mis on midagi muud kui kui see, mida mõõdetakse džaulide või ma ei tea, millega hobujõududega. Paljude heliloojad on kirjutanud spetsiaalselt laulupeole. Olete teiega? Spetsiaalselt laulupeo jaoks kirjutamas. Ja nendel viiel laulu seas oli üks Erkki-Sven Tüüri laul, mis oli, tellid tellimus, laul ja mul oli väga hea meel. Et Erkiga koos teha lugu ja just nimelt lastekoorile, sest et Erki Erkki-Sven ei ole väga palju lastele teinud, on, aga kas need olid väga ilus külas väljunud? Kas see laulupeo teksti kirjutamine on teistmoodi ka kui kirjutada luuletust, mille puhul te mõtlete, et see võiks olla väga hea kuskil kamina juures kuulata ja lugeda? Ei no üldiselt ma olen nii aru saanud, et laulupeo korraldajad siiski enamuse lauludest valivad juba olemas olema, mis mis on, ütleme, kooride või koorijuhtide seas nagu populaarseks saanud ja samuti teemadeks. Arvestades aga seekord oli küll jah, tõepoolest noh, midagi pole teha, käsitööoskus peab ikka sedavõrd olema, et et kui sul on teemas sellega pead arvestama, et, et kõik laulud ei oleks ainult. Priootilistid ja kõik laulud ei oleks ainult lorilaulud ja kõik ei oleks see, see kooslus on keeruline kindlasti välja töötada, aga, aga minu meelest seekord oli kõik väga proportsioonis. Kui üks inimene käib ühe laulupeo jooksul nii mitu parga seal üleval puldis sas kõik, kas siis kõik need korrad on ühesugused ka või on see esimene, kõige tähtsam või, või see viimane kõige tähtsam või teine või? Kõik korrad on niisugused imeline tunne, et natukene jalad värisevad. Aga sealsamas tunned seda. Seda. Lauluenergiavoogu ja seda lauljate head head. Häid mõtteid, häid soove ja, ja head kaasaelamist nii-öelda. No minu meelest selle laulupeo nimi ühes hingamine ütleb palju, et seda tõepoolest seda öös hingamist. Ja nüüd on toimub väga suur ühislainetamine, ehk siis see laine hakkas liikuma laulukaare alt ja nüüd liigub sinna mäe poole, üles on praegu jõudnud selle koha peale, kus suurem tõus hakkab ja nüüd liigub sinna päris päris Lasnamäe kanti välja, nii et need majadel võib seal üleval päris ohtlikuks muutuda. Aitäh, leelo tungal teile suurepärane, head peale. Ja inimesed ise läinud, inimesed ise väga väga tervitavad aplausiga pärast seda, kui laine on õnnelikult ühest lauluväljaku servast teise algad jälle uus lainetuse, muidu terve lauluväljak, head raadiokuulajad omandavad ootama, taimed läheb nii, laine tuleb. Ja sealt ta tuleb. Laine tuleb, tuleb ja õlale raadiotorni juurde läheb edasi siit ja liigub ähvardavalt Lasnamäe poole, läheb, hakkab üles tõusma. Liigub ülesse mäenõlva peale, läheb, läheb, läheb, läheb, läheb kohe jõuab varsti kustutada. Ernesaksa. Nii ähmane lollous, sirge laine ja küll siis kõik laksutavad ja levita konsultove. Meie ka meie ka. Meeleolu on täiesti pood kus neid lippe nii palju lippe, tohutult paljud ei pannud neid nii palju üldse tähelegi, aga väga ilmselt on nad kuskil peidus olnud ja nüüd on kaasa võetud, kui läheb suureks suureks, tuleb veel mõni lääne või ei tule enam midagi, siis tegelikult peaks veel tulema inimesi juurde, lapsed on peaaegu kohal, ma tahtsingi öelda, et viimased lapsed praegu tulevad, laine tuleb. No miks ei tule? Ja plats on ka inimestest muide suhteliselt puhtaks saanud, Maido Saar laheneb tantsujuht seal peost viimast osa saama. Enamik, kes peaksid kohal olema, siin naine. Naine hakkas ülevalt pihta jäädule orkest, oi kuidas oodati, ai, tasemed tõusid püsti, osalesid laines, tuleb, tuleb, dirigendi Budjad läbis juht, tammepärjad, lisatakse jale resident, aidata, siia nüüd läheb siit alt. Jäädakse üle, see hakkab tõusma. Kerib, kerib, kerib kõik inimesed osalevad laines, kõik osalevad laines ja hakkab jõudma üles veel viimased ponnistused ja jõud ja. Absoluutselt ei rauge, kuidas kogub ainult jõudu. Väga rühib ülesmäge vastutuult liigeselaine. Täpsemaks laulva lastekoorid, poistekoorid ja mudilaskoorid ja palume keskmisesse vahekäiku. Kõiki koorijuhte üle terve Eestimaa. Lilled ja tammepärjad üldjuhtidele veel ootavad ja kõik, kõik muusikaõpetajad, dirigendid, kõik need, kes on teinud ettevalmistust muusikalist, täna pidu õnnestuks. Need inimesed on oodatud sinna dirigendipuldi ette praegu seal on juba praegu suhteliselt palju inimesi. Aga nad on enne pidanud istuma ikka vastavas kohas, et neil oleks võimalik läbi massi liikuda, see peab olema selles mõttes läbimõeldud tegevus. Peabki püsti kestmises sektoris ja lauljad tervitavad neid aplausiga. Dirigent on tõesti palju suureks liikumiseks, läks nihkuvad pingeridade vahelt, mille tehakse armulikult teed ja dirigendid neid on juba üsna palju sinna keskmisse käiku jõudnud. See tänu tulev tunnustus selle töö eest jäävad sinna miskipärast tama, natukene. Ei tule edasi. Ega eestlane on tagasihoidlik ega tema jõel, käisime seal lillegi ära, siis tahab nii väga seal kohe. Igatahes praegu nad võtavad sellise väikese grupi sinna dirigendipuldi vastu, nii et sinna jääb ikkagi veel üks pisikene ribakene maad. Ehk see on selleks, et ikkagi. Ma arvan ka, et see on selleks, et kutsuda välja neid inimesi, kes on täna teeninud ära sest pika pai. Et on jõutud selline Plotsike, aga vahekäik, mis on siis selle esimese sektori keskel täpselt. See on juba dirigente täis ja väga palju ja kokku üle 800 kollektiivi. Kaheksa oleme kokku, nii palju neid kindlasti ei ole ja väga mitmed dirigendid teevad väga mitut ja mõnede lavalaine jälle laine laine tuleb seekord väga lipurohke, laine spontaanne laine, mis algas jälle laulu tooraineliiduna. Ta ei liikunud ja hakkab üles minema mööda laulupeo laulu välja kuku nõlva ja Adams jõuab lõpugavaid, jõuab, jõuab, ei tea. Väsinud ära. Läks ülesse ja oi kui õnnelikud me oleme siin üleval oioi. Rohutud ei ole pilved, rahutud. See niuke helitrikk, ütleme nii. Sarapik ega muidu liiv. Ta lendab mesipuu poole. Tiia Lister Tiia-Ester laikne Ja Sander Loite on musta riietunud ja sellise punase lolliga või sellise Jahjokikesega peol kummardab lauljate ees Peep Sara pikku laulud populaarsemad, siis. Tere, mesilased, ütleb ta. Ka muusikat, vaimuliku, ilmaliku enamus kooridele kirjutatud, selline vaikne vagur, omaette nokitseja oli ta. Täna lennuilm, mesilased, ütleb Tiia-Ester loidme. Ja see, see laul Ta lendab mesi voole, kõlab laulu pidele laulupidudel aastast 1999 ja kaheksa kümnendatel, ehk siis meie vabadusliikumise ajal said tema laulud aga väga, väga populaarseks ja kui juba esimene kord korratakse seda laulu, siis no Rahvas korral oma käed ühendanud, lipud lehvivad kõrgelt. Laulurõõm oli puhas, loksoli küll laulus, aga no ei ole midagi. Aga äkki läheb kordamisele, võiks minna küll, võiks minna, ja siis nad võivad korrali korrasta. Torr. Ta ei tea, ei tea, noh, noh, noh, noh. No kuulge, lauljad, sinu korda korraga tuleb korrata, tuleb kordamisele karrata. Mass on tõeliselt suur, terve see asfaltplats koores on rahvast pilgeni täisaster Loitma läheb tagasi. Paljud on lauluväljakul püstise tagumine osa, kõik seisab, lipud lehvivad, kõrguses lehvivad lipud uhkusega. Nii, mida nüüd ütleb Tiia? Eesti mesi tuleb nüüd Eesti mets. Eesti imet. Täiesti täiesti võimatu on muidugi sõnades edasi anda seda seda, mida me siin praegu näeme. Tiia-Ester Loitma tegi kaks peaaegu et maani kummardus lauljatele mõlemasse. Eesti vabariigi kultuuriministril proua Laine jänesel Armsad laulu ja tantsupeolised, head külalised kaugelt ja lähedalt. Tänan teid kogu südamest meie hingamise peo mis on kantud armastuse ja hoolega nii tuure pärase õnnestumise puhul. Tänan teid kõiki, ükskõik. Eks soikus haigus meil hetkel ka ei viibiks ka siin Tallinna lauluväljakul kodutööd üle Eestimaa või läbi virtuaalsete sidemete laias maailmas. Me kõik hingame täna ikkagi koos. Me oleme üheskoos kandnud, andnud oma väärika ja kindlalt juurdunud eesti kultuuri, vaimutunde, tugevuse ja pädevuse sõnumi kogu maailmale. 25. laulupidu, ühes hingamine ja 18. tantsupidu merepidu on tõusnud kaugete poegade võrseid. Alati ka kõige raskematel aegadel aitas neid maasse kaevunud vanu võimsaid juuri ja uusi noori võrseid kasvatada. Meie laul, meie oma laul. 1878. aastal, kui hakkas ilmuma Carl Robert Jakobsoni Sakala oli tema lehe juhtmõte. Teed on meil mitmesugused, aga üks on armastus, see on Eesti. Täna kõlas Anti Marguste segakoorilaul, see on Eesti ja kõik see, mis me neil päevil nägime ja kuulsime. See ongi Eesti. See on koorid, pillimehed ja tants, sead, dirigendid ja tantsujuhid kullamaalt, Märjamaalt, Põltsamaalt, Setumaalt, Tõstamaalt, Äksi, Moost, Suure-Jaanist, Järva jaanist, Kolga-Jaanist, Virust, Võrust, juurust Kambjas ja veel sadadest küladest valdades. Armsad lauljad, dirigendid, tantsijad ja juhendajad, suur tänu teile armastuse, töökuse ja tarkuse eest. Suur tänu meie hingamise eest. Mille eest me tahame täna seista ilusa eesti keele, ausa, eesti meele ja tööka Eestit armastava inimese ees. Seeskem selle eest, et hingaksime ühes rütmis ka homme. Meie laulutaadi, kes kuulab meid ka, tänas jalt lauluväljaku nõlval meie armastatud.