Täna oleme stuudios kolmekesi külaline, teater, muusika, kino, peatoimetaja ja teatrikriitik Madis Kolk, hea kolleeg, raadios, teatrikriitik Pille-Riin Purje, mina toimetaja maris Johannes. Tahame rääkida viimase aja teatrijuhtumistest. Hästi palju on hakatud rääkima kitsadest Eesti teatris. Inimene armastab loomaaiast, see on seotud kuidagi sodoomiaga ja loomulikult must, mina minu sees tunneb kohe huvi, kuidas see asi kõik käib ja seetõttu läheb ta draamateatrisse vaatama ool pigitse. Enne seda oli tal võimalus vaadata Vanemuises Romeot ja Juliat Kiviräha versioonis ja Mati Undi lavastuses. Need lavastused on jõudnud ka üsna ühel ajal Tallinna publikuni ja seetõttu nad meie saates ka täna kokku saavad. Mis üldse rahvast huvitab, mis teda erutab ja kas need juba nimetatud teemad võiksid olla publikumagnetid. Kui nüüd hoolbi kits lõppenud oli draamateatri väiksel laval ja lavastanud olisele Ain Prosa siis minu esmane äratundmine oli see, et ma olen vaadanud järjekordse seeria ühest seebiooperist ja teine tunne oli see, et tegelikult see näidend ise on hoopis millestki muust. Kas te olete minuga nõus või vaidlete vastu Madiskaid? Jah, ma olen sellega üsna nõus ja tegelikult ma sellest olen põgusalt ka Postimehe veergudel kirjutanud sellest lavastusest. Kui nüüd rääkida, miks see lavastus tervikuna niimoodi niimoodi mõjus, siis, siis tahaks kohe nagu hakata nimodi lavastajaga rääkima, oli näha lihtsalt seda, et erinevatel põhjustel, mis tegelikult ei pea ju vaatajat huvitama, ei ole võib-olla lihtsalt jõutud selle materjaliga nagu süvitsi minna või see esmamulje lavastusest oligi pigem see, et see on selline natukene käsitöökorras tehtud. Asi, teine asi on just see, millest on ka palju juttu olnud. Et kuidas teater ennast pakub või mis teemadega nagu ennast rahvale kuuldavaks teeb. Ega ise enesest ei ole selles midagi halba, kui lavastusele kleebitakse külge mõni selline pisut epateeriv reklaami slõugan, mis tähelepanu pöörab seal reaalne ja niimoodi reklaamivad ennast kõik tooted, kahju on nagu siis, kui tegijate pool jääbki nagu sinna poolele teele pidama või et käies välja mõne sotsiaalselt erutava teema, antud juhul hulbi kitse siis sellises sodoomia sildi all, et olles selle teema välja käinud, oleme nagu oma kohuse täitnud, vaid meil on küll nagu kuidagi kombeks rääkida, et teatripublik esindab mingisugust halli keskmist maitset ja tuleb ju rahvale vastu tulla ja kui hakata ikkagi vaatama, et kes see konkreetne rahvas on, et et kes seal nende hulgast siis konkreetselt nüüd see loll on, kellega peab niimoodi käituma. Ma nüüd ei usu küll, et eesti teatripublik vähemalt tänases Eestis nii harimatu hoonet ta ainuüksi teema väljakuulutamisega saab selle teemakäsitluse nagu kätte, et ütleme, sellised reklaamimised, kus, nagu see slõugan ise peaks nagu selle kogu töö ära tegema meenutavad aeg-ajalt mõningaid teisigi protsesse. Ühiskonnas võib olla näiliselt kauge, kuid see eesti rahvas või, või sihtgrupp on ju sama. Meenus sellega seoses näiteks viimasel ajal mingil põhjusel hoogustunud debatt või debatiks on seda palju nimetada selle religiooni teemal, peamiselt Eesti Päevalehe veergudel on võetud üles mingit teema, millel ei ole nagu tegelikult ju ühiskonnas mingit sisulist katet, et ma saan nagu ühtpidi aru, loominguline inimene on alati romantiline ja kannab oma hinges sellist loheda pea, ambitsiooni, aga ühiskonnas, kus on hästi palju reaalseid valupunkte, mis meid iga päev tõepoolest puudutavad ja millega tõepoolest võiks sellised avatud hinge ja madalama valulävega inimesed siis tegeleda ja sellele tähelepanu juhtida, et selle asemel nihutatakse võitlus kuidagi nagu kõrvale on nagu suurmaaga Mart, kuhu pannakse lipuke püsti ja selle alla leitakse ka tõepoolest sadade kaupa Delfi kommentaatoreid, kes jagunevad poolt- ja vastu, kuigi kohati tekib tunne, et, et see on nagu mingi vandenõu juhtimaks ühiskonna tähelepanu kõrvale tõelistel probleemidelt, kui me võtame nüüd selle religiooni teema, kus me nüüd ikkagi tänapäeval nii väga näeme seda tohutut hävitavat ajupesu mille vastu peaks nagu hakkama võitlema, meid ümbritseb iga päev hästi palju ajupesu, mis tuleb reklaamide ja kõige selle massimeedia näol, selles osas on see religiooniteemaline ajupesu ikkagi protsentuaalselt kaduvväike. Aga sel teemal kuidagi võitlema hakata on kuidagi hästi populaarne ja sellist märtrioreooli on kuidagi väga lihtne Endale sellega koguda. Miks ma sellest räägin seoses teatriga, et mulle tundub, et samamoodi vastandi kaudu reklaamitakse ka mingisuguseid teemasid, mis nagu tagavad selle esmase edu, on näha, et, et sellel religiooniteemalisel debatil on sadade kaupa kommenteerijaid. Samamoodi on ka teatri puhul kindlasti siis vaatajaid, kes nagu lähevad konksu otsa kuidagi õudselt lihtne on esimese lausena välja käia natukene skandaalihõnguline varjund asjale juurde ja mitte lihtsalt skandaalimaiguline varjund, vaid nagu sellise olematu vaenlase kuju vastu suunatud, et see või teine teema, ütleme siis sodoomia, see niikuinii paneb keeruma ja saalist välja jooksma hulga publikut, aga me ikkagi kanname seda lippu edasi. Tähendab see eesti rahvasse potentsiaalne sihtgrupp, keda ju nagu teatrisse oodatakse, temast üldistatakse selline viiekümnendates eluaastates pruuni villase seelikuga emakeeleõpetaja kuju kes justkui niikuinii šokeerub, aga sina, vaataja, oled temast targem, sina tule vaatama, et minu arust on see natukene nagu solvav näiteks ja hea küll, et kui me siis nagu võtamegi selliseid asju reklaamina ja lähme vaatama ja näeme, et jah, tõepoolest reklaamiga kutsuti vaatama, aga laval ootab meid tõeline teema käsitlus. Aga kui me siis laval seda käsitlust ei näe, siis minu arust ei ole see nagu päris aus. Kui jääda veel reklaamivaldaja, unustada veel teater siin teatraalide seltskonnas, no näiteks oli ju üks Plus, mille nime ma olen nüüd elegantselt ära unustanud, reklaamis ennast lootega purgis, sellele asjale sai justkui juurde kleepida pida mingisuguse eetilise seisukohavõttu, aga noh, lõpuks, mis see muu oli, kui nii-öelda kapitalisti kaval trikk, et kõik tibid jooksid sinna poodi, sest seal vist osteti mingeid riideid. Kui see loote burg tegelikult ikkagi jah, ma ei, ma ei eita, et seal on taga sihuksed, kapitalistlikud tagamõtted, aga Ta ikkagi võib juhtida meie tähelepanu mingisugustele, reaalsetele, probleemidele ühiskonnas. Et siis see kitsenäide, mille juurde ma tõin selle usuteemalise debati näite, et see nagu isegi pigem rohkem meenutab just sellist ühiskondlikku skandaalsest, kus nagu vehitakse mõõkadega olematu vaenlase vastu, mul tuli veel üks reklaamilause meelde, mis ka võib-olla kaudselt ainult puutub siia asjasse, aga lihtsalt teegia. Et hiljuti tuli teatavasti müügile väga suure traditsiooniga naisteajakiri nüüd ka eestikeelsena, millele mõtled vist Cosmopolitani just nimelt, aga seda ma mõtlen, kui seda reklaamiti ja välja käidi, siis mul hakkas kõrva just üks lause sealt ja räägiti orgasmi ja eelmänguteemadest ja lisati sinna juurde, et me tänases Eestis ei ole julgetud seda teemat veel üleüldse puudutada ja kõik jooksevad metsa, kui sellest räägiti, et noh, tekib kohe see, et issand jumal, kus te elanud olete, et kust te näinud olete neid pruunis villasest seelikus emakeeleõpetajaid, kes selle teema peale metsa jooksevad või kas tõesti tullakse nüüd nagu maaletooja rollis, sellist tarkust maarahvale jagama, et tähendab see vastane, kelle suhtes siis tehakse see sihtgrupp, kas siis targemaks, paremaks või kelle suhtes rakendatakse seda oma hari ja rolli, et see vastane nagu sageli konstrueerida takse võib-olla mingil vaatajal on hea, et teda tõstetakse sellest justkui kõrgemale, et kui sina tuled ootavalt, siis sina Sa oled nagu sellest harimatust ja sajanditaguste moraalinormidega inimesest kõrgem, aga tegelikult tekib ju küsimus, et kus me näeme tänapäeval neid inimesi, kellel on need sajanditagused, moraalinormid, kellega seda tüüpi slogan'id nagu suhestuvad Ma juba tükk aega mõtlen, et kas mina kui tuntud nõrga sotsiaalse närviga kriitik peaksin stuudiost lahkuma, aga ma ütlen ka sõna sekka selle kitseteemadel, et ma olen varemgi mõelnud, et Ain Prosa lavastustes on niisugust suundumust melodraamasse olnud, mõtlen näiteks ka Vincenti või tõestust linnateatris või õhtuseks sõpradega Draamateatris ja võib-olla seda elementi niisugust melodramaatilise ust või teatavat malbelt kannatamist minu jaoks oli sellest kitsest liiga palju kindlasti nagu ka Rein Veidemann sellest kirjutas, et küllap minul oli ka see veel siin ja Wulfi step by mälestus seoses hoolbiga ees. Ja kui jah, seal see kujuteldav laps oli külvaks abikaasade vahel, siis oleks oodanud siin ka sellest kitsest trafineeritumat, mängu või rahvineeritumaid, kujutlusi või rohkem sarkasmi rohkem erinevaid varjundeid, näidendit lugemata. Mulle lavastust vaadates tundus, et seal näidendis on mingeid salakihte ja väga palju mängulisi võimalusi, kasvõi sellesama keeletasandil mida seal räägiti metafooridest, inimeste keelekasutusest, rohken, metafoore oleks igatsenud ka selle lavastuse, stiilide või erinevaid kontraste kohati minule meenutas ühte vana anekdoot teatriloost, kui hakati tegema Eestis Nõukogude Vene dramaturgiat ja Eesti ei teadnud sellest suurt midagi selle Eesti vabariigi aeg ja siis oli selline asi, et oli nagu punanurk ja siis nad tegid lavale lihtsalt ühe nurga, mille nad olid punaseks värvinud, see tähendab seda, et nad ei adunud konteksti ja mulle tundub kassiin. Kas jäi nagu mõistusest puudu, selle hoolbi teksti lahti muukimisel või. Selleks, et koguse metafoorika ja metafüüsika lavale tuua, selleks peab ikkagi ka ju hakkama lähtuma sellest miinimumprogrammist pidev punktist, mis seal laval nagu iseenesest toimub, me võime rääkida seal, mida miski sümboliseerib või et kas kits üldse oli olemas või ei olnud. Aga Ma isiklikult arvan, et teater teater ei pea nagu iseenesest midagi sümboliseerima. Sümboliseerida saab sümbolistlike ajastu tramoturgiline tekst näiteks, aga teatrikohus on nagu genereerida ja siis tekivad ka kõik need metafoorid, sümbolid ja mängud. Aga veerima saab ta hakata siis, kui see olustipuline tasand laval on hästi tugevalt ja sidusalt paigas. Intellektuaalist lavastaja võib ju isegi nagu neid taustad sinna juurde mõelda ja ta võib ju isegi nagu näitlejatele selgeks teha, aga et kui nad ikkagi nagu mängus ei käivitu noh, seal isegi ütleme intellektuaalide jaoks võib-olla vähe. Huvitav, aga tegelikult ainuvajalik suhe peategelaste Steve'i ja Martini vahel, et mis nende vahel toimub, mis probleemi nad lahendavad, kuni selleni välja, et tähendab Martini tekstis lõpus tuleb ju nagu üks lülitus teise otsa kui ta jõuab isegi selle tunnistamise, nii et teatud olukordades pole isegi intsest võib-olla pat ja nende seksuaalsete kõrvalekallete teemal testi tasandil räägiti nii palju nii paljudel eri tasanditel nagu liiguti. Et tõepoolest siis nagu oodatakse seda, et, et see lugu, mis peab olmetasandil algama perekonnadraamast, et ta siis nagu lõpus tõepoolest sa saad aru, räägitakse armastusest mingis muus tähenduses ja siis saavad sinna juurde lülitada ka need metafüüsilised tasandid ja kitseolemasolu. Ma ei tea, käsitöö on natuke halb sõna, aga puhtuselisel käsitöötasandil on need asjad nagu segased ja viitavad sellele, et et ei ole nagu jõutud võib-olla lihtsalt proove teha, nii palju kui vaja, siis ei saa ju ka nagu ehitada need järgmised korrused sellele halvasti paika pandud vundamendile. Miks mul just tuli paralleelina pähe huumorifilmid, ma ei räägi nüüd pragolmodovory sõnumist või millestki sellisest, aga ma mõtlen just selle olustikulise pinna loomine, mis võimaldab edasisi filosoofilisi arendusi. Need situatsioonid Almo Thori filmides, onju ütleme, piisavalt haiged või piisavalt nihkes tavainimesena on küllalt raske peategelase nahka nagu sisse pugeda, rääkides näiteks filmist, räägi temaga, aga kui see on teatri või filmivahenditega loodud, et sa oled selle jutumärkides perverdi rolli nagu omaks võtnud niimoodi, et see on orgaaniline niimoodi, et sa ei pea selle peale enam mõtlema siis sa saad hakata sealt nagu edasi liikuma. Just küllaltki küllaltki hästi iseloomustab seda Olmo toori, see viimane film, mida sõpruse kinos on võimalik näha, halb kasvatus mis minu arust on selle sõnumi poolest suhteliselt kasin või teda võib isegi selliseks krimi nulliks pidada. Aga just see, kuidas see atmosfäär on loodud, kuidas see geide ja transvestiitide seltskond on seal oma orgaanilises nagu maksma pandud niimoodi, et, et see pakub tõepoolest seda. Ma ei taha nüüd öelda samastamise võimalust, aga tähendab selle sellesse maailma sisse minemise võimalust. Ja siis sealt edasi, noh mõtle, mõtle juurde, palju tahad. Aga kui seda esimest esimest õlekõrt sulle nagu ei ulatada või, või tehakse seda kuidagi rabedalt või siis juhtubki see, mis tegelikult Eesti Tri puhul nagu väga sageli on, või just mõtlen isegi retseptsiooni puhul. Et me võime ju küll öelda, et vot selle näidendi lavaletoomisega lõpuks ometi murti mingisuguseid kivinenud kaanonid ja nii edasi ja nii edasi. Aga siis võikski ju seda näidendit lihtsalt lugeda, et sellega oleks nagu see kohus ühiskonna eest täidetud, et et nagu see lavastustrupp ei saa, selle eest plusspunkte. Vahetame teatrit, vahetame kitsi, läheme ruumi Juliaga edasi, see on Andrus Kiviräha ja Mati Undi ühistöö, mis Vanemuise laval, mina esindan nüüd seda, kes oli vist selle lavastuse õige publik ja seeder sain ma seal kõvasti lustida. Just vahetult enne oli nähtud ära ka Draamateatri uudiani, et Romeo ja Julia Shakespeari tekst oli juba värskelt kõrvus kõlanud ja selles kontekstis vaadata. Ta seda kitselugu oli väga mõnus ja need paralleelid, mis seal tänase Eestiga tehti, pold nagu probleemi, tundsin kõik punanurgad ära ja ei olnud seda, et oot, mida ta nüüd tähendas või mida ta ei tähendanud. Pille-Riin Purje, kuidas sinule see kodune lugu roomiaste Juuliast sobis? Mõnes mõttes jah, oli ju niisugune kitsede nädal, sest et tegelikult möödunud nädalal ju ka Endla teater näitas külalisetendust, tumedad hirved kuskil igasuguse metafoorita, hirved olidki loomad. Ja meie vaatasime kitse just päev enne Vanemuise külalisetendust, Romeo ja Julia, et võib-olla see prosa Olby tõlgendus sillutas teed siis hundikiviräha mängudele ja sellega hunt. Ta võitis. Kuigi mina olin näinud ka esietendust Vanemuises, Sadamateatris, kevadel. Ja just niisugune vallatum lähenemine, mis muidugi algab juba Kiviräha tekstist. Aga seda teksti lugedes mina hästi küll ei kujutanud ette, kuidas seda üldse annab lavale panna, ta tundus üsna ropp, ütleme niimoodi ikkagi ka tegeldakse ju sodoomiaga ausalt tunnistada ja lugu on siis sellest, kes seda ei ole lugenud või näinud, et Juulia on kits ja roomeon siis kitsekarjus ja siis nad leiavad seal 11 ja noh, kas siis pekid, kapulletid või kuidas võtta. Jah, see muidugi ka. Et selle Shakespeari teose ümber väikest Pilaga selle stiili ümber võib-olla käis madala ja üleva stiili põimimine oli kindlasti üks, kui me rääkisime metafoori ja keelemängudest, mis juga hulbib seal eos, olid, et Undi lavastuses need tulid minu jaoks üsna säravalt välja ja ta tundus niisugune suhteliselt. Ma usun küll pretensioonid, tul lahe komöödia, kus on jah võimalik ära tunda ka teatud ühiskondlikke hoiakuid või tendentse, aga kuidagi mõnus oli seal saalis istuda. Eriti päev pärast draamateatri kitse. See loo lihtsus minu puhul mõjus nagu positiivse märgina kuni lõpuni see äratundmisrõõm, et Kivirähk on järjekordselt kohutavalt hästi tunnetanud selle eestlase olekuid, aga ta võib olla ka mingil määral selline pisut häiriv, et noh, et ongi siukene. Tilulilu, et kas häiriv mina kuulun antud lavastuse puhul küll ka nagu sellesse sihtgruppides, võtaksid teda sellise tilulilu na aga heas mõttes ma ei ütle, et see häirib, kui ma etenduse olin ära näinud, siis minu esimene selline mulje oli see, et see on lastelavastus, aga tund 20 ilma vaheajata lastelavastuse kohta on natuke liiga pikk. Naljaks aga tähendab selliseid pretensioonitu mängulise tõlgendusena, miks mitte? Kui meil kellelegi võrdleme natuke raskesti võrreldavaid asju, et ma kujutan ette, et kui omal ajal ilmus Enn Vetemaa tõlgendus Kalevipojast, et siis see oli nagu suurem sündmus tegelikult asjade tõlgendamise koha pealt, kui, kui nüüd see ja mitte sellepärast, et hunte Kivirähk oleksid midagi valesti või halvasti teinud, jumala eest mitte, aga võib-olla jällegi natukene, mis häiris, oli see furoori selle teistpidi, ma saan ka sellest aru, ma täitsa kujutan ette, kui lustlik ja lõbus ja kui loov õhkkond ümbritses selle lavastuse reklaamistrateegia kujundamist ja kõik see sirbis ilmunud lugejakiri ja ja nii edasi ja nii edasi. Tähendab, ega seda ei saa kõike pahaks panna. Aga ütleme, võib-olla inimeste puhul, kes seda vastu võtavad või, või sellest kirjutavad näiteks või et võib-olla nemad peaksid aru saama, et kas nüüd ikka igat asja saab nagu sellisele sotsiaalsele kaardile kanda, et kui hunt ja Kivirähk on kõneks, siis me alati oleme harjunud neid võtma kui selliseid asjade kõver peegeldajaid, asjade nihkesse, keerajaid, ootamatuid lahendusi pakkuvaid, mis on ka muidugi õige, aga, aga teistpidi täiesti märkamatult on joint, kui Kivirähk muutunud selliseks väga kindlaks ja väga äraproovitud kaubamärgiks. Nad on küll, ütleme võib-olla selline nišikaup, aga siiski selles nišis väga kindel kaup, mis ei kujuta endast mitte mingisugust skandaali ega mitte mingisugust. Ohtu kui Kivirähk ja hunt oma fantaasialennu ja tõlgendas võime kokku paneksid, nad võiksid ilmselt tõesti väga suuri ja väga tõsiseid probleeme selles omas võtmes nagu ära keerata või, või söödavaks teha, aga tähendab automaatselt seda, et kõik, mis nad teevad, seda kohe on veel kord ütlen, et tore, pretensioonitu pole ühtegi halba sõna, aga et minu arust selle ürituse sündmus, väärtus koosnedes sodoomiliste ja muude lisateemadega ei ole nii suur, nagu oleks võinud järeldada retseptsioonist ja eel tutvustustest. Sa ütlesid, et Kivirähki hunti ei kujuta enam tõsiseltvõetavat ohtu, see tähendab siis seda, et ta ei raputa, ta ei näpi enam su valuläve või mida see oht tähendab? Pidasin silmas seda, et Kivirähki hunt oleks võimelised käsitlema ilmselt väga tõsiseid ja väga-väga valulik probleeme. Aga seesama teema, millest ka enne oli juttu, et selle lavastuse puhul nii sellest eelreklaamist kui ka järgnenud retseptsioonist ma lugesin välja jälle seda apelleerimist sellele publiku osale, kes justkui peaks kohe nagu saalist välja tormama, sest hunte, Kivirähki teevad hulle asju ja kombivad eestlase konservatiivset, mingit valuläve või noh, minu arust see lavastus nagu seda ei teinud, Nad ei pidanudki seda tegema. Aga et kui seda juba sellisena välja käidi ja kui teadmise ajud või mis kehnilised seal taga on, eks ju, siis hakkad tõesti ootama, et noh, et tulge, raputage mind. Aga et see oli niisugune lustlik lugu, mille puhul see furoori on küll nagu põhjendatav ainult sellega, et teatril on seda lugu niimoodi nagu mugavam müüa. Kui me nüüd toome veel ühe paralleeli, räägime sellest Holvi kitsest roomes juuli eest ja võtame kõrvale suvise Rägaverepidusöögi, ma ei räägi nüüd praegu üldse sellest teostusest, mis oli samuti väga, väga kihvt, kui rääkida sellest dogma filmi põhimõtetest ja nende ütleme, mingi Eclivalendi leidmisest teatrilavale Rägavere mõisa, antud juhul, et see, see oli nagu niikuinii hästi ja huvitavalt tehtud, aga ma mõtlen, see idee või see, see risk ise esiteks võtta see materjal ja reklaamida seda sugugi, mitte et mingisuguseid pedofiilialoona sugugi mitte, öeldes, et vot nõrganärvilistel palume mitte tulla, tähendab reklaamides seda väga välja peetult stiilselt ja saades saalid täis, kusjuures ei saa rääkida sellest, et Eesti rahvas jookseb teatrisse ainult siis, kui pakutakse mingit meelelahutust, mida, mida meil millegipärast armastatakse väga palju rääkida. Noh hea küll, Rägavere mõis mahutas ka vähe inimesi, aga siiski tuli teha lisaetendusi ja lõpuks ka tõepoolest, saada laval kätte see laks, mida ei ole isegi sulle enne reklaamitud. See on tunduvalt sümpaatsem teatrielamus, kui saada see laks nendest reklaamidest ja lõpuks näha, et see oligi ainult voldiku teema. Aga ma siiski imestan, et, et sina ka juba paadunud teatrivaatajaid on praegu nii tõsiselt võtad neid reklaame, et minu meelest see on mingi omaette mäng või omaette müügistrateegia omaettelavastuseks on isegi nimetatud, seda ju, et sellel ei pruugigi pistmist olla sellega, mis laval on ja minu meelest sellesama Romeo ja Julia puhul võib-olla see, et hunt südamerahuga isegi irvitab selle furoori ootuse üle või pakubki hoopis teist laadi mängu parodeerib mingisugust teatrisündmust, no kas või selleni välja, et ta lavastab publiku püsti tõusmise, mis seostub mingisuguste muusikalidega või või mis on üldse kuidagi trahwaretseks kujunenud minu hämmastuseks ka Salemi nõidade esietendusel tõusis publik püsti. Ma ei saanud sellest fenomenist aru, siis ma ei tea. Mina näiteks ei lase ennast väga segada või ei mõjutada nendest reklaamidest, aga noh, muidugi eks seda reklaami selleks publiku peibutamiseks tehakse, see, see on terve omaette teema ilmselt, et kas, kas see asja müümine ja asi ise üldse on vastavuses. Ma olen sellega täiesti nõus ja ega ma isiklikult ei lase ennast nagu väga heidutada, et tõepoolest reklaaminduses on omaette teadus ja omaette omaette lavastus lavastuse juures. Aga kui meile reklaamitakse pesupulbreid, eks ole, loomulikult me teame, et, et neil ei ole mitte mingisugust vahet, aga millegipärast me ikkagi ilmselt kipume valima nende hulgast, mida meile ikkagi reklaamitakse. Ja lõppude lõpuks ta ikkagi peseb pesu, et see, see on nagu põhiline, aga teatri puhul ta sageli ei tee seda. Midagi ei ole katki, kui, kui reklaam on ekstravagantne, epateeriv ja tõmbab tähelepanu. Ja sellele peaks nagu järgnema see see toode, mis ei pruugi küll olla, ütleme samasugune nagu see reklaam, aga vähemalt sama kõva mingil muul tasandil, siis. Tegelikult selles kõiges ju kumabki läbi see, et kas sa oled selle lavastuse sõber või, või vastupidi, ta on olnud sinu jaoks nagu tumm või ta ei ole nagu tänud siin. Sest kasvõi seesama pidusöök, mille näite sa tõid, no mina vaatasin ka seda umbes samas võtmes, nagu ma vaatasin seda kitse ja hoolbi lugu. Tõesti, perverssuste sousti ei kallatud mulle pähe, aga lõpuks ta mõjus mulle ikkagi toreda seebiloona, et vaatan ära, mis siis nagu ka juhtub, aga et kas see lugu mind nagu ka põhjani nagu vapustas, noh, selles osas ma olen pisut äraootaval seisukohal. Ma ei ole veel päris kindel, kui pidusöögist veel natukene rääkida endisest pidusöögi puhul nagu võluski see, et kui hästi oli suudetud nagu lavastaja ja näitlejate koostöös see on seesama asi, millest kitse puhul oli juttu, et et lavastus ei pea midagi sümboliseerima, vaid ta peab genereerima olukordi, et olukorrad peavad olema lähtepunktiks millelegi. Ma isegi julgeks öelda, et selle pidusöögilavastusega nagu mindi nagu filmist kaugemale film jättis tunduvalt vähem selliseid lahtisi otsi lavastuses nagu viskest rohkem selliseid küsimärke ja tähendab vaataja tõmmati nagu samale lainepikkusele, millel ju tegelikult on ka ühiskond sellesama probleemiga silmitsi seistes rääkides, antud juhul siis pedofiilidest. Tähendab, kui me lehest loeme, siis tekib alati küsimus, et issand, et kuidas me siis ei saanud aru, et kuidas ikka ei ole võimalik näha, et sellised asjad toimuvad, aga, aga tegelikult tõepoolest ei ole näha ja täpselt samamoodi ei ole taha, nagu see lavastus meile näitas, et asjad ei ole nii selge, tähendab, mis ma öelda tahan? Ma ei kavatsesin praegu lavastust hakata tõlgendama, aga lihtsalt see publik sai pärast seda lavastust tunda ennast osana sellest ühiskonnast või tal olid nagu loodud need võimalused panna ennast selle inimese olukorda, kes antud juhul pedofiiliga nagu ühes seltskonnas peab seisma ja siis testima, kui tark ta selles olukorras on, aga näiteks nüüd kitsi Roomeo ja Juulia ei pannud mind vaatajana sellisesse olukorda. Ütlen veel kord, et ruume ja Juliale ma ei heida seda ette, kuna ma juba ette tõlgendan seda kui lustliku meelelahutusliku lasteni. Muide, kui ma olin saalis ja seal oli palju minust ikka tunduvalt nooremaid inimesi keskkooliealisi ja nähes, kuidas nad lustisid, kui mul oli enne isegi teatav selline nagu skeptiline hoiak, et noh, et ma olen ju seda näinud ja jälle nüüd see ja kui ma nägin, kuidas juba uus põlvkond rõõmustab, siis ma tegelikult nagu leppisin täiesti olukorraga, et aga loomulikult, et, et kindlasti on veel inimesi, kes ei ole hunti ja Kivirähki näinud ja milles probleem Elsa on aga et asjad, mis nagu pretendeerivad sellele, et me hakkame nüüd lahkama või, või kompimagi ainult mingeid ühiskondlikke valupunkte, kui nemad seda välja reklaamivad, siis, siis nad vähemalt mingis võtmes peavad seda tegema niimoodi, nagu, nagu pesupulber peseb pesu ikkagi sõltumata sellest, kas ta vastab sellele reklaamisituatsioonile. Sai juba mainitud, et on noor põlvkond, kes lustib, Kivirähk ka siis kui lähed vanuigiJuliat vaatama Romeot ja Juliat, seda, mida vana William kirjutanud on, siis lähed ka selle mõttega, et ootoot, et vaatame, kuidas nad seekord siis seda asja teinud on ja ka selle mõttega, et noh, et kui palju see värk mind ikka nii väga puudutab, seda enam kui juba meil siin reklaami slõuganitest juttu on olnud, siis Juulia puhul mille Tiit Ojasoo Draamateatris lavastanud, selle puhul on siis Juulia rokib tões ja vaimus nii-öelda vanainimese pilguga vaatan, mina vaatan ja tõesti, kas ma nüüd tema rokkimisele nii väga kaasa elasin, aga üks omamoodi tants, tants, elu ja surma peale seal küll käis, noh, seda võib ju siiski ka rockiga seostada, sest seegi ei ole diskomuusika. Aga see tants elu ja surma peale ühelt poolt oli üks inimene ja see inimene liulia ja teiselt poolt oli kogu lavatäis rahvast põhiliselt mehed, seal oli ka mängu seltskonnas Kaie Mihkelson ja vot, ja siis ongi, et kes on need leerid, kes on siis sedapuhku need Montekkidega põletid või need ongi kõik see üks ja see sama või leerid siis sellised, et on üks loomulik ja süü do armastaja ja teisalt siis see vägi, kes seal laval on ja kes tema armastus nagu proovile paneb ja siis mängu käigus nagu lihtsalt väikse mõrvase sooritab, see oli see mäng ja see tants, mis mind nagu sedapuhku selle Juulia puhul huvitas, Ojasoo lavastuses on üldse mitmeid tasandeid. Meid vastuvõtuvõimalusi ja hämmastav on see, et selle efektse vormimängu sees nagu muuseas antakse ka väga tabavaid sisulisi üldistusi kogu sellest ühiskonnast, mingitest isiklikest painetest. Ma arvan, et äratundmised võivad olla väga laialdaselt seal publikul, et seesama äärmiselt efektselt tehtud Juulia hauakambri uni võib tekitada väga erinevaid seoseid. Ta võib mõelda täiesti globaalselt korrale maailmas, seda võib mõelda omaenda sisekosmoses ja see kõik nagu muuseas kergelt ja täpselt ja no ütleme siis ratsionaalselt meile serveeritakse aga see kuidagi midagi pöörab su sisemusest segi. Ojasoo lavastus on mängitud välja paraja kaosena, aga sedapuhku vist on selles kaoses küll kohut Ta annus korda, et see kaos ei saa tekkida lihtsalt muuseas see süsteem ja see struktuur on nagu väga täpselt paigas ja võib-olla võib teda süüdistada selles konstrueerituses, samas mina pean tunnistama, et see konstrueeritud nagu minu puhul nagu töötas kalkuleerituses ja ja kalkuleeritud ja kui siin enne olid need seebiooperimärksõnad ja kitsega seoses ka ja kui ma avan televiisori õhtul ja vaatan igasuguseid lõdva kompositsiooniga tõsielusarju üksteise otsa, neid pakutakse siis teatrist, ma tahaksin midagi rafineeritum, midagi jõulisemat ja enamat ja tegelikult sealsamas Juulias üks tasand on ka see nii-öelda reality show kaameraga. Et mis siis saab, kui sinu kodu muutubki selleks näitelavaks ja, ja see üldistus, mis seal veel sellele külge antakse, see on ka minu jaoks üks tasand kõrgem kui see jama, mida mulle telekanalit erinevat pakuvad. Et neid saladusi selles kalkuleerib leitud loos on võimalik minu meelest juurde mõelda lõputult. No mitte lõputult, aga, aga neid on võimalik mitmevaatamisega juurde kodeerida ja minu meelest selles mõttes on ta hämmastavalt ammendamatuse ojasoo Juulia mäng, üks asi veel, mida seal mängitakse, aga mis ei seganud nagu minul vastuvõtu, kuigi pahatihti see on olnud negatiivne märk on see, kui mängitakse teatrist teatrit. Tavaliselt on see alati ka mingi publikuga epateeriminevaid, noh, vaadake huvitavad elu me siin elame teie ees, siis siin on see teatrimängu nagu puhtalt sisse toodud, aga siin-seal selle teatrimängule anda ka sellise pisut laiema tähenduse või see, et ellu jäävadki need, kes oskavad teater teha. Et surma saavad need jobud, kes on nagu siirad või see on väga küüniline järeldused, võttagi mingi roll või mängigi mingit mingit mängu. Kui sul on nagu tantsusammud selged, siis nagu tantsida välja sellest. Ühesõnaga, et sõnum ainult võltsid, jäävad ellu, tuli Juuliast paremini kätte kui samanimelisest lavastusest Von Krahli teatris. Nojah, et mis toob saali publiku ja mis seda publikut huvitab, siis ühelt poolt jah, sepateerimine, võib-olla see Sex Pistolsi lugu ja võltside lugu kuulub ka näidete valdkonda, et teeme midagi lubamatut ja, ja ühed teevad midagi lubamatut ja teised tahavad seda lubamatut nagu vaadata, nagu lukuaugust piiluda, et mis meil seal näidatakse, no võib-olla näidatakse Sex Pistols siis siis seda, et kuidas elada ei tohi, et vaat, mis sinuga juhtub, aga kui Madis Kolgi jaoks oli Mati Undi Roomeo ja Juulia selline lastelavastuse tasand, siis, siis võib-olla mina tooksin Sex Pistolsi siis välja ka, kui hea lastelavastused näitab lapsel ära väga titaktilisena, et vaata, mis sinuga kõik võib juhtuda, kui sina seal seda triipu tõmbad või palju nagu napsi võtad, siis selline väike väike hoiatav lugu siis Von Krahli teatrist. Et vot see on jälle, et kuidas keegi, mis, mida lastelavastuseks nagu defineerib. Defineeri, aga katsume Vese publiku juurde nagu tagasi tulla, me oleme täna rääkinud, toonud näiteid sodoomiast ja pedofiili aste ja sellistest ekstreemsustest teatrilaval ja äärmustest, mida teater nagu otsid. Teisalt ma arvan, et väga palju rahvast tuleb sinna lihtsalt selleks, et see on hea ja turvaline paik. Kindel koht. Et jõuame jälle selle alguse juurde tagasi, see on head, jõuame tagasi, et mis toob publiku saali, et kui me siin alustasime kitsast ja ütleme sellistest näidetest, kus ütleme, reklaam on kõvem kui asi ise? Ei, loomulikult, ma annan ka väga hästi aru, kus me elame ja mis ühiskonnas ja otse loomulikult on see rekla raami mõjulepääs väga oluline ja mida, mida loovam ja mida huvitavam see on, seda parem, et ega ma selle vastu sõdigi pigem just nagu selle vastu, et kui sellele seda toodet järgned. Mulle meenub vana kõnekäänd, et tegelikult ei ärrita punane värv mitte härgavaid, lehma ärge ärritab, see, et teda lehmaks peetakse. Minu arust käitutakse publikuga sageli niimoodi. Publik tunneb ennast selle selle harjana, keda lehmaks peetakse või talle pakutakse neid epateerivaid teemasid, nagu välja öeldakse, sinna ette ära, et meie ühiskond on nii alalhoidlik, konservatiivne, meil ei ole veel korralikult räägitud, ma ei tea geidest, millest veel ja siis hakkad nagu ootama, et mis seal siis tuleb ja selgub, et ei tulegi midagi. Tähendab, et ma, ma arvan, et Eesti publik on juba ammu valmis igasuguste teemade käsitlust, eks ma arvan, et ta pigem nagu ootab seda, et et ma arvan, et need, kes kujutavad ette, et et meil tuleb midagi doseerida, reklaam slõugani kaupa, et selle taha saab lihtsalt nagu varjata ta seda, et nad ei suuda seda käsitleda. Ma ei räägi nüüd konkreetselt nendest lavastustest, millest meil täna juttu oli, aga üleüldse selliseid tendentsina, aga et see kuidagi selline publiku näiline hoidmine või see nagu tegelikult ei ole publiku suhtes väga austav käitumine või seda me teeme kõik, tegelikult tavavestluses ikka kipume rääkima sellest, et vot rahvas on selline ja tegelikult kunst on selline meie oma saateski siis täna selline tunne. Aga aga kui nüüd ikkagi nagu täpsemaks minna, et toetume kas või Eesti teatri ajaloole või üldse teatriajaloo, et kas me saame väita, et publik jookseb siis, kui pakutakse meelelahutust ja, ja siis, kui tahad teha seda kõrget kunsti, et siis ei jookse, tähendab, minu arust see mingi vastandus on olemas küll, aga see vastandus nagu on nagu kuidagi teistpidi, et minu arust natukene teatrid, ma nüüd ei oska öelda, kas need, kas need on lavastajad, kas need on see turundusosakond, kes täpselt, aga minu arust nagu võib-olla teatrid ise aeg-ajalt lähevad seda teed, ahah, et see lavastus peab täitma, ütleme siis seda laia sihtgruppi nõuet, et võtame siis selle tüki ja siis pöördutakse kuidagi väga kergekäeliselt selle niinimetatud kohustusliku kirjanduse riiuli poole, arvates, et küll see nimi ikka läheb. Aga miks arvata, nagu seesama pidusöök suvel tõestas, et, et ei ole vaja pöörduda mingisuguse väga tuntud klassiku poole, vaid tuleb, tuleb toode ise välja käia ja rahvas ei ole nii loll, et ta selle pärast nagu tulemata jätab. Et küsimus ei ole selles, et kas, kas meelelahutus tõrjub kunsti ja kas, kas kunst on üllam, kui meelelahutus pakutaks nii meelelahutust kui kõrget kunsti ja eriti ide reaalne, kui need on veel ühes lavastuses koos, on rida lavastusi, mis seda tõestavad. Pigem on probleem selles, et ei pakkuda ei meelelahutust ega kunsti, vaid sellist vahepealsed, mis just nagu sellele meie publikule, kes meil on ju selline ja selline peaks minema ja kui siis ei lähe, siis noh, siis on uus vaenlane. Aga et minu arust sellist loovat ja positiivset suhtumist, et see, see käib ka kriitikute kohta, kriitikud peavad aru saama, millest nad kirjutavad, mida nad tutvustavad, vaatajad ise üldse tähendab, sellist heatahtlikkust ja positiivseid programme ootaks nagu kõigilt teatri osapooltelt rohkem aga lihtsalt, et minu arust neid vaenlasi, mida, nagu aeg-ajalt kuidagi välja käiakse, minu arust neid vaenlasi nagu reaalsuses ei eksisteerinud, eksisteerivad iseenda peas. Kui nüüd selle tänaseni Jutuajamise taustal küsida Madis Kolk sinu käest viimaseid muljeid Linnateatri Sebastiani, mida Sis Jaanus Rohumaa on ilmutanud oma trupiga, kas see lavastus nüüd vastab sellele publiku ootusele või on talvel arenguruumi, ütleme nii, et see, see ei pea küll nagu vaatajat puudutama. No mulle jäi küll mulje, et ka see lavastus ei ole võib-olla päris valmis veel, sa küsisid publiku ootuste kohta, et selle puhul vist ei olegi nagu need publiku ootusi väga palju suunatud seda on suunanud see raamat film tagasi. Braitseedi on olnud siiski väga paljude inimeste jaoks selline väga oluline märk või tähis. Mõtlesin on jälle nagu omaette fenomen, mille pärast on kultusteosed kultusteose. Kui see raamat ja see film on kuidagi nagu kultuuris saanud, tähistatakse, siis ma ei julgenud ja öelda, et, et, et seal avastas nüüd ei pruugi täita neid ootusi või kui me nüüd räägime nagu sellest, et kui tundlikult või kui valusalt või kui sügavalt see lavastus puudutas, ütleme mingisuguseid neid religiooni teemasid, religiooni taha, varjuva institutsionaalse silmakirjalikkuse teemat, selle tõtt, too religioonile selja pööramise teemat, seejärel religiooni taasleidmise teemat läbi oma sisemise arengu. Ma ei julge nüüd öelda, et kas see lavastused ja neid radu pidi väga tugevalt kõnnib. Samas ma ei julge nüüd öelda, et see teos on kultuslikuks saanud tänu nendele teemadele, et noh, mine tea, aga mina ise nagu võib-olla lähen seda lavastust paari kuu pärast uuesti vaatama, kui ta päris valmis on. Meie jõuame selle lavastuseni ehk oma saadetes meil praegu veel see lugu nägemata, aga täna aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje, Madis Kolk ja maris Johannes kuulmiseni.