Tere täna teatrimagasini stuudios Pille-Riin Purje maris Johannes ja tahame teiega kõnelda Ehitusmeister Solnessist, mis on Mati Undi lavastus ja esietendusse möödunud reedel Vanemuise teatris ja sealt on ka kaasa toodud meie tänase saate intervjuud. Kõneleme Mati hundiga küsimega kais atlaselt, kes oli sedapuhku lavastaja assistent. Kuidas on töötada mati hundiga ja kõneleme ka noore näitleja Jaak Prints siga ja loomulikult vanas olles ise Hannes Kaljujärv on ka täna rääkimas Hendrik Ibseni kirjutas selle näitemängu ajal, kui maailm vaimustus kõiksugu kõrgetest ehitustest õige pea oli valmis saamas. Eiffeli torn Pariisis ja kõrgus oli positiivse ja edasipürgiva märgiga. Nüüd meie räägime sellest. Ja Mati Unt on lavastanud selle Ibseni Ehitusmeister Sonnessi ajal, kui toimub tornide lammutamine või tornide tuvastamine. Kas ma seda juttu siin räägin, sest ka kavalehel on selge viide tragöödiad, mis toimus New Yorgis 2001. aastal. See oli siis, kui terroristid purustasid maailma kaubanduskeskuse tornid, nii et millegipärast on Mati Unt pidanud vajalikuks seda tornide lugu meile jutustada. Kas võib siis peale Mati Undi lavastuse vaatamist öelda seda, et ehitusmeister soolnessi, maja see torn küünib kõrgemale kui ta julgus, et ta on loonud sellise süsteemi, mis teda ennast hävitab. Kas selline üldistus võiks sellest Mati Undi lavastusest välja kasvada? Pille-Riin Purje. Ma ei ole nii kõrge lennuliste üldistusteni veel jõudnudki. Aga pisut keeruline oli minul küll esietendusel selle lavastuse sõnumit täies ulatuses kätte saada. Ma olen seda enne ka kogenud Mati Undi esietendustel sealsamas Tartus näiteks lahkusin ma Meistri ja Margarita esietenduselt üsna nõutuna ja seda hiljem vaadates sain sealt väga vaimustava elamuse. Ja selles olles julguse või argusega, vaid mulle ka lood segaseks ma ei saanud täpselt aru, mida ta siis Hilde kapriisi täites tundis kas tema häving oli teadlik või oli ta valmis uut elu alustama ja õhulosse ehitama. Tema kasse kõrgus teda kutsus või ta kartis seda. See jäi mulle hämaraks. Küsime Mati Undi käest järele. Kavalehel tsiteerin Jaan katki, kes ütleb, et Ibseni nadi taktika kaal on esimesel pilgul väga niisugune lame või labane, aga tema tükid on nagu kahekordse põhjaga jänes, on palju saladusi. No nagu siingi juba need deemonid ja trollid siis mõtete ülekanne, mida sa olles endast usub, et ta mõttejõuga midagi ette võtab, paneb maju põlema ja nii edasi? Ma arvan, et see ei ole üldse mitte ühetähenduslik, vaid kuuluks samasse ritta kui Ibseni käes. Kummituste puhul küsiti, et kes pani lastekodu põlemas temasse, tema ei oska vastateni keerulistel asjadel seal laua taga kurat teab, kes ta tegi siin nagu moraali, selles mõttes oleksime võinud psühholoogiliselt vaadata kyll, et neiu pressib välja ühe elamuse, võib-olla lapsepõlve seksuaalelamuse tutvumist lihtsalt kordumist ja viib meistrisumma, mis on ka tõsi, aga psühholoogilises mõttes lendab tükile raske läheneda ikkagi pooleldi sümbolistlik ja see küsimus jääbki, sest tegelikult ta oli süles, kukkus alla, kukkus alla. Noh, võiks öelda, et kes käskis ronida, aga allakukkumise selle õnnetu assi teiselt poolt oleks, vaatas, ise tahab ka surra. Ega me ei tea, mis ta ise mõtlen, kuidas üles läheb, ehki, ta tuleb alla tagasi ja lõhnab nagu niisuguse uue abieluõnne järele, aga tegelikult see ei pruugi üldse nii olla päise olustiku Lindsel taseme lei saastavatestik. Miks siis ei lastud Kaljo järvel ikkagi tellingutel turnida, mida me kõik ootasime saalis hingevärinal? Kogu selle lõpu ja finaaliga on nii, siin on küll jah, midagi kukub alla, samal ajal ei saanud teha midagi väga metsikut ka ütleb, et kogusin mitmetonnine, kaadervärk oli kukkunud. Mis, mul oleks ju meeldiv väga. Teisalt see on siin nagu Vanemuise väike maja juugend ja siin ei ole mõtet korraldada siukese Broadway efekte. Ooperifantoomi tahtsid asja sellest suhteliselt Pukuks välja, Ale ja provinslik, nii et me jäime ikkagi selle juurde, et ta nagu markeeritud, sul ei olegi võimalik seda teha, kui juba teha midagi, seal peab olema totaalne, aga aga siin ei ole võlumisestiks suurt maja ei tahtnud või ei antud. Aga ega ma poleks seal tahtnud ka see efekt ei loe suht midagi, nii palju effekti on juba nähtud ja kino on olemas ja siuksed virtuaalsed tehnikad, mis sa sõid, kas see ei olegi nii oluline, aga seesama sümbolism andis võtmega sellele mängulaadile, see mängulaad on selles tükis võrdlemisi akadeemiline ja konservatiivne, nii et ma isegi natuke häbenen. Mitte seda, et puudub igasugune niisugune hetero-homo-lesbi 100 maso vajale, seda kui suuta. See on häbiväärne, aga muidu küllalt akadeemiline üteldes minu kohta ka see, et inimesed räägi vaid ka, kuidas käituvad kehaga kehtivas, see on ju loomulik asi ja, ja me osanud kõike siin nagu välja töötada, aga oleme püüdnud ikka selle poole, et oleks huvitav, et ei oleks elus Journal, et ei oleks seda realism. Ehitusmeister Solnes ise tegelane, keda Hannes Kaljujärv aastal 2004 Vanemuise laval mängib, see tegelane on selline etableerunud tüüp. Kui ma võrdlen teda näiteks ulja maailmaparandaja ka suvekoolist, siis sealgi ju lõpp poli üsna traagiline, aga samas. Me nägime ikkagi seda poja mässamist või soovi midagi teha, ükskõik kui loll või tark see oli, aga ta tahtis teha. Siin me saame kokku väga etableerunud tegelasega, kui nii küüniliselt vaadata, et ega tal ei olegi nagu enam midagi muud kui ainult ära surra, sest kõik ta on juba saavutanud, elus on ta läinud üle laipade sõna otseses sõna kaudses mõttes. Mina tema suhteliselt suurt sümpaatiat ei tundnud, see käi muidugi näitleja Kaljujärve kohta, vaid ma räägin ikkagi ehitusmeister Solnessi rollist, kuidas sulle. Ma jäin nüüd mõtlema, et võib-olla see võrdluspojaga suvekoolis ei olegi kohane, sest poeg oma 34 eluaastaga on ikka mõnevõrra noorem kui see ehitusmeister, kelle kohta vana peer öeldakse selles loos. Jaa. Mulle tundus ka, et seekord vähemalt esietenduse põhjal, et Mati Unt seda lunastaja rida või Hamleti rida selle Kaljo järve tegelaskujuga väga ei ajanud, et ta oli palju küünilisem ja vaat temaga ma ei saanud ka päris selgust, et alguses oli ta piisavalt vastik, ülbe ja värvikas. Ja hiljem siis selle noore naise mõjul, kes iganes Hilde oli, muutus ka pisut tundelisemakses olles vist mul oleks võib-olla meeldinud, kui ta oleks oma künismi säilitanud täies mahus, aga ma jällegi ei tea, kas see oli lavastaja tõlgendusega kooskõlas. Ma ei saanud sellest esitatud täpselt sotti, kui ma palusin seda Solnessim kuju analüüsida ühel tüdrukul, kes oli umbes sama vana kui Hilde, kui ta esimest korda Solmestasid nägi nii-öelda see tänapäeva Hilde ütles selle peale, et Kaljujärv kui näitleja ei kutsub temas esile emotsionaalset elevust. Aga et Sonnessina selja vana vastiku vana mehena, et sellena täiesti Kaljujärv tegi ära või selline paheline või negatiivne loomus oli täiesti täiesti vastuvõetav, no siis on asi õige ja kui me võtame nüüd sellest Hilde seisukohalt 10 aastat maha, kui sees olles oli 10 aastat noorem pisut säravam veel ja ikka sama paheline, siis võis Hilde küll oma kinnisideeks võtta, et ta peab oma ehitusmeistri ja selle torni saama. Võib-olla vahepeal laseme rääkida, siis soolinessil endale ehk nüüd juba rollist välja astunud Hannes Kaljujärvel. Tarvitas sõna puit, puit, puit, ahsoo. Alled rokipeerud ja see on juba ammu, käin all ja beer, võib-olla nagu beer küünt ka, eks ole, kui me siin oleme. Siin võib-olla see piir on isegi nagu kirjanduslik tsitaat pole kedagi. Nonii. Mis asi? Veer? Ei usu, ei usu, see on nii ammu ju. Nii onu siis peeru ütlemioloogiate teavitame, uurime, kui nüüd on kätte jõudnud see aeg, kui pead mängima Ehitusmeister Sornesit, kas parimad ajad ja parimad päevad on möödas, et tulevad juba need ajad, kui pead mõtlema, et kuidas seal tornis. Küsida, et ma olen selles suhtes ikka väga heas eas, et ma juba seda võin ka mängida, tegelikult ideaalis võiks olla kuskil 61 kirjas on, eks ta 61 aastane, aga samas eks ole, kui, kui öeldakse ka mõne teise tegelase kohta, ütleme, et kas või selle teabe selle kohta, et 35 ja et ega see ka ei aja naerma, et võib-olla küll 35 nähe välja, et selles mõttes on see väga hea iga, et annab venitada. Tegelikult noh, oleks kasulikum olla natukene vanem, tähendab seda sulle siin mängida. Sees olles üks teemadest, see, et sa oled, sa oled vana, kas see hirm ka võib? Peale tulla ma küll ei tunne seda kellegile ruumi teha või ma ei tea, see mulle võõras osad ju kasvavad sinuga, et sa mängid 20 aastat siis kui 30 aastaga mängi 30 aastat, selles mõttes on konkurent ainult omasuguste seas. 25 aastane ei ole mulle konkurent, mina, kes ma olen 47-ni, selles mõttes on see tundmatu maa. No aga see teine asi, see noor naisterahvas sealt kui tuttav maa, see on. Kas see on ikka elu, on ikka niimoodi läinud, jah, minuealised nii-öelda pöörduvad nooremate poole on nagu ma isegi olen teinud ja see on tuttav teema küll, sellega on ka niimoodi, et tõesti tõesti, sa just nagu annad osa oma vanuse koormat ära ja saad nagu vastu ja su kaaslane su kõrvus vanemaks. Ühtegi keskel, kokk, see on vastastikune. Latin tahab sellel mingit Sorlinglemistikat, kuidas sa sellest aru saad, sa mulle meeldib tegelikult see salapära mulle meeldib, seal tükis on salapära, siis ei ole nii üks-üheselt, aga see ongi surmaingel ja mul oli kohutavalt meeldis, kuidas ma ise ei tulnud ju selle peale, kas see Tiina ka oli surma hinge ja ja kusjuures täpselt samad intrantsioonidki tulid proovis täiesti sama teema. Aga seda Dylan ütles kaut või? Kunagi selle peale tulnud need ütles ja siis ta pööras tähelepanu isegi selle teksti sarnasusele, mis on, teie lubasite, Tiinaga ütleb Indrekule, te lubasite, siin ma nüüd olen, võtke mind täpselt samade geniaalne. Aga mehed unustavad need lubadused siis alati ära ja kuidas interpreteerida. Ma mõtlen, vahel mõtlen ma teist vahel on tõesti niimoodi, et nad et, aga samas ma räägin proovides maha, proovisin, et tuhka ta ei mäleta, see oli ikkagi tema elusündmus, kui ta seal üleval kirikutornis oli või siis, kui ta võis ainus kord, kui ta nii-öelda vestlus jumalaga ja siis ta ei mäletanud seda, et kui seesama Hilde seal all karjus ja siis oli seal see pidu seal ja noh, küll ta mäletas, on võimalik nii teha, et mõhkugi ei mäleta, on ka võimalik niimoodi teha, terakene häbi on või, sest tegelikult ta tunnistab, ütlesid, et kui vaba aja kergedel tol päeval olla oli, miks middle ülem eeliku soos Võte suudelda, kui rääkida realistlikult, aga kas edaspidi etendustes on neid võimalik ka nii ja naa seda varieerida kui vabase? On küll, seda saab teha nii või naa, samamoodi sai teha ju Indrekule Tiina loos, et ilmselt ei mäletanud rollide tegemine, on õhulosside ehitamine või kuidas võtta, ega midagi jääb ikka järele. Selles mõtteliselt Gustasust ikka kaob, mängid ära, kust midagi jääb alles ju, noh see on nagu, ma ei tea, lahkuminekut naisest lahkuminekuga. Armastus mind kohe niimoodi ära, aga midagi on ikka alles ja ta jääb sama, on selle mängitud rolliga kahja kuskile ta jääb, sul midagi tuleb kaasa järgmise juurde ja päris päris ära ei kao mu meelest midagi. Ühelt poolt siis võiks olla selle lavastuse märksõnatornid, kas siis õhulossid, teisalt sihuke madalam teema nagu kohustused? No iseenesest võib ju vaikselt ära jagada, et noh, need õhulossid ja, ja, ja, ja kõrgused ja mõttelennud, eks see nagu oled niuke meeste temaatika ja kohustus see nagu naisele jäetud. Kui palju sa Pillerintseda kohustuse hirmu tajusid või vastupidi, sul ei olnudki seda kohustuse hirmu, õudu, ängi ette mängitud seal mind hämmastaski selle lavastuse juures, et ta oli nii ängi vaba? Ma ei ole ju laval näinud Voldemar Panso lavastust noorsooteatris, ma olen näinud sellest mingeid filmikatkendeid ja sealt see äng isegi nendest katkenditest hoovas Silvia Laidlad tumeda ja sünge proua aline tegelaskujust ja Raine loo samas rollis seda mineviku taaka ja selle naise väga ängistav saatust üldse niimoodi ei kandnud, aga tema oli mängitud niisuguseks pigem rõõmsameelseks hullikeseks. Muidugi, seal võis olla tihedama psüühikas, aga seda ei pakutud välja kuidagi ändina, vaid see toimus mingisuguste kergemate mänglevate vahenditega. Võib-olla ka kuni selleni välja, et ta oli kookus, krimpsus kogu see näitab, leia, füüsis lihtsalt mängis selle, kas nüüd ängi ja absurdi vahemaal või? Jah, tal oli antud niisugune veider või oli ta ise leidnud endale niisuguse veidra lonkama kõnnaku mis võis mõjuda kuidagi enda paroodia, Raine loo, väga nõtke liikumise niisuguse vildaka maa vastena siis ja kogu ta olek ja, ja jutt ja see kõik oli jah, niisugune lendlev aja lonkama vahepeal ütleme siis või niisugune kummastatud. Ja selles mõttes see Kersti Heinloo mängitud Hilde mässis nende kohustuste vastu oli pigem niisugune nooruse poos või teistpidi siis nooruse süüdimatut, sest Heinloo mängis väga värvikalt seda noort vastutusest vaba olendit, kes tuleb ja tahab, et maailm tema ümber tiirlema hakkaks ja. Ta mängis minu jaoks niisuguste uudsete teravamate põnevate näitleja vahenditega, et tal on rohkem olnud ehk selliseid helesinise maid, rolle või õilsemaid, seda karakterit oli tajuda, noh nii kui esimesel hetkel, kui ta välja ilmus, siis sa vaatasid, mis kurivaimupits see sinna lavale on lahti lastud. Tema imeilusad sügavad silmad, mis ju alati sind ära petavad ja peibutavad, need olid mustade prillide taga ja ta oli teatud segu sellisest sõjakastamast tsoonist ja enesekindlast karjäärinaisest. Aga mis asja tema selle vanamehega ajas, mina ei usu, et tema seda vana soolnesid vaja oleks olnud, pigem oli ta ikkagi see, kes tuli ja vaatas, kui kaugele tema haare ulatub või tasemel ta praegu on, kui kaugele ta küünib kohe ta läheb nii-öelda järgmisele ringile kile ja katsetab seal juba uutel kõrgustel astubki üle laipade. Ja Mati Unt on ju kuskil mängud olnud selles surmaingli mõiste, mis nüüd Hildega minu jaoks sobib paremini, ta on seda juttu rääkinud ka Tiinaga seoses Tammsaare tõest ja õigusest, siis on see Tiina ja, ja, ja Undi puhul siis taevasest ja maisest armastusest ja sellega on minul väga raske leppida, et Tiina nüüd Indreku jaoks surmaingel on, minu jaoks on ta ikka niisugust siiramate armastust ja elu edasikestmist just nimelt kehastanud. Aga see, see Hilde võib olla surmaingel või mingi ebareaalne luul. No ega ta eriti ebareaalne küll ei olnud, see eile oli üsna maine olend, selles mõttes aga pisut müstiline või deemonlik küll nad kasutasid selles lavastuses sõna deemon seal, kus Ibseni tõlge on olnud troll. Aga troll võib-olla seostub Norraga rohkem ja võib-olla natuke koomilisem deemon on minu meelest niisugune ohtlikum sõna pisut ja tõsiseltvõetavam. Nii et seda deemoni sõna pillutati seal Soldnes siia Hilde vahel ja tegelikult see Solnessi hukutamine, see oligi meile antud läbi Hilde silmade või selles finaalis, siis pidi kogu see sündmus jääma Kersti Heinloo välja mängida. Ja küllap seal mingi väike trio või ekstaas ikka oli. Muidugi tuleb kohe tunnistada, et lihtsalt lavastuse lõpukaadrid jäid meil nagu sõnaliselt pisut tabamatuks, et kas rippus ära meie tagumises pingireast või lihtsalt enda tähelepanematu, sest nii, et see sõnum, mida Hilde ütles, lõpuks saali see meieni ei jõudnud, nii et me pärast üksteise pealt kontrollisime, kumbki ei teadnud jah, aga minu meelest see ei olnud see lause, mis Ibsenil on, mida ma pärast üle vaatasin ja eks selles lõpus oli teatud kummalisus ja veel muidki segadusi, meil me jäime ka lõngale maakera üle vaidlema, sest hundi kuulus punane lõngakera finaalis välja ilmub. Aga kust ta ilmub, see jäi jälle minul tähele panemata. Ja üldse oli see varing või Solnessi hukka niisugune imelik ja hämmeldust tekitav, valt lahendatud, selles hukkus, ei olnud minu jaoks nagu tragöödia mõõdet või see oli kohutavalt argine. See oli umbes vastus sellele, et koperdasin libedaga üle, tee, ise oled süüdi, kui nüüd jala välja väänasid või noh, umbes midagi sellist. Aga võib-olla see kõik on ka seotud sellega, et seda Sonnesid, et ei olnud ka ennast väga heroiliseks mängitud või tema dilemmasid me nii väga ei tunnetanud, ta oli ikkagi üks selline vastik tuim tükk seal ja kui siis ilmus kõrgema klassi võrgutaja, siis ta veel isegi nagu kahtles, kas minna temaga kaasa või mitte minna ja üld liselt suhtlustas üsna sihukse intellektuaalse huviga, et me ei näinud temast sellist emotsionaalset põlemistega kirge. Nii et ma usun, et see oli kindlasti lavastajapoolne, selline tahtlik vaade Solnessile. Ta oli üsna üsna selline tuim kalkuleeriv niukene eesti mühkam ega seda tragöödia mõõdet. Esietenduse põhjal tundub, et tõesti hunt ei olnudki sinna sisse kodeerinud ja kui me unistasime mingitest efektsetest surmasõlmedest, mida Kaljo järve taolise füüsisega näitleja võib meile pakkuda, Kuda Meromantiseerisime ikka seda Solnesid, mul on sihuke tunne. Ja tahtsime ikka midagi efektset lavastusliku sinna finaali, aga need tõtt-öelda küll nägime teda jah, seal tellingutel, aga siis ta kadus. See torn ise jäi lava taha. Kujunduse põhiosa olidki väga nature, reaalsed tellingud ja tegelikult kukkus ainult ehitus ja lendasid sädemed. Nii et selles mõttes oli see kõik ka äärmised, proosaline lõpuks, et inimene ju sai surma. No ja mis siis null suvat? Ma ei tea, no vaatame, mis need tegijad ise arvavad asjast. Ma arvan, et siin on koht nii mati hundil kõnelda kui ka Hannes Kaljujärve soolnessil endal. Ma kavalehelt räägin joogi animast, mehe alateadvuses ongi nagu naissoost või anima anima võib-olla ka mitmesugune, ta võib olla positiivne või negatiivne või tume animane taaka anima, mis on tegelikult nagu ilma hingel umbes nii nagu tões ja õiguses piina, nii siingi tuleb nagu siis neiu nagu avastama mäluna ähvardava ja võtma viimast, mis võtta saab, võiks öelda, et selles koalitsioonis joonis on midagi niisugust, mis meenutab väga lehtedes hästi paljuski Jaan Tootsi lugu ja ei, ta oletan tüüpilise minu arust siiski ja sisaldab endas vähk rohkemat kui südamest või lihtsalt nisust küll ikka sellepärast et ilge olemus on tegelikult kaunis ambivalentne. Ta ei olegi psühholoogilist lihtne seletada, kas ta on olemas. Sest ma tean, segades saksa viimasel ajal lavastuses mängitakse. Nii et kogu Ildi asi on son unenägu, niiet Salmes hakkab lõpuks kuskil tugitoolis ta nina veriseks lööb, ta pole kuskile roninud, sellega on nüüd nii, et see on ju väga elegantne, aga ta nagu elegantsem vajalik tükist mööda hiilimine, nii et seal on ka päriselt ei tahaks. Kas Tammsaare on siis Gibsoni peal ja võib-olla veel kellelegi pealt magaviksinud seda Tiinat vä? Ei, see on üldisem asi, tähendab et mees on unustanud. Koputatakse, ärka üles, siin lähebki selle lavastuse märksõna on olnud ka tugevalt see kohustus ja kohus ja kus ja kuidas seda väga nõuded, et seegi on vist üsna südamelähedane saksa keeles on, muidugi ma vaatasin, saadeti lavastust videost saksa keeles muidugi lihtkõlab palju jõudsamalt ja siis see ilgelt kordab sihtzi. Ägedam sõna meil ei olegi pehmelt pehmepoolne sõna, aga ei no mis kohustused, minul pole mingit kohustust, ma ei tunne, ma olen täiesti vaba inimene ja igasugune Hoyastamine on nagu mõttetu ja no ma ei propageerisimisest Alafism üldiselt seda küll jah, seda kohustust ja, ja seda kohusetunnet on tegelikult seostatud ka sellise naiseliku loomusega. Mehed ongi rohkem seda anahhismi pidi, kas see oli ka, no nii nagu mõtleb ja ütleb, et naiseks ei sünnita, naiseks saadakse seal seedimise käigus siia kindlasti kasvatatakse naisi, aga no miks seda vaja on või noh, ma ei näe mingit elu naa, ei ole mingit elu ega nõua ja võib-olla pole mingit elu üldse olemaski ja ja kõik olnuks illusioon. Kohustuste ja kohusetunde teema oli ka üks Mati Undi jaoks vast oluline teema. Ega ma sellest päris hästi aru ei saa, on aktsepteerinud selle kohustus kohustus, aga tegelikult nii see tekstis kirjas on Tanist välja, kui ma lugesin, siis ma ei pööranud sellele üldse tähelepanu. Ilmselt seal lehel on siis see süütunne või kui tõsiselt seda võtta, oleneb mehest, olles ka abielu põrgujuna, üksteisele haiget tegemine, püüame seda niimoodi võtta, et ju ta oli tol ajal sama, mis ta praegu on. Mul mingi plaan on üksteise külge kasvanud, noh, neil on ühised rasked mälestused, eks ole, kuidagi lahku kaisa minna ja siis kirjeldatakse just isaga koos ja ongi niisugune abielu, põrgu sul seal ka. Meie olime ikka pettunud, et kaljujärve ei lastud kõrgetel tellingutel turnida. Aga ma oleks võinud minna veel kõrgemale. Kui oluline nüüd see oli see vanaduse ja nooruse teema seal, kas see on kuidagi praegusest ajast välja kutsutud valik? Selles mõttes on ju eriti lääneilmas on püütud sellest tükist otsida, vägastas sotsioon, reaalsuse oportunism ja mina saan ka, selge see, loomulikult sina, vihjad, sellele on noh, naised niikuinii vähe pääsevad löögile ühiskonnas, aga ka Diafalooved vihisevad, et nad ei pääsenud löögile. Tal on muidugi iseendasse liialdatud vöönsust tegelikult kui noored ikka väga tahaks löögile saada, siis nad kas need vanad peod, öeldakse eestlane. Aga siin on mingisugust laiskust ka. Aga ma arvan, et see on nagu põhimotiiv. Peale selle mina ise nagu Novi ei karda, sellepärast mul on endal nagu niisugune, mis olemas, kus ma võin julgelt tegutseda ja ma saan nagu noortega hästi läbi. Kindlasti mõned peeglid, võiksid küll karta, et nendele naersin kobida minema. Ma ei, võib-olla enesekeskselt jahuvad, keegi tahaks väga saagida mu jalgadest. Kui rääkida sellest Ibseni näitemängust, siis esimene mõte on ikkagi see, et see on vanade ja noorte konflikt, et ühelt poolt see on siis Hilde ja, ja vanas olles võitlus, aga teisalt kes on siis see mees, kes soolnezile tööteel või professionaalsel teel võiks konkurentsi pakkuda, et ju see siis Ragnar proovik on, mängib teda Vanemuise laval noor näitleja Jaak Prints. Aga mida prints ise arvab sellisest mehest nagu Mati Unt? Ta on hästi vembu ujus, ta on hästi teatraalne, tegelikult ta näitab ette ja tal on omaette näidates tiimis, on 10 korda vaimukamat näite lõbuks laval teed, ma arvan, ta tulemast tartlasest niuksed artuleitajatele, kellega ta ei ole vist koostati. Jaak Prints, üks tee, mis oli Mati Undi kajase, olite Koldiku kärbeste jumal, nüüd on teine teemati hundiga. Kas selle aja peale on hundimaailmaga mingi selgus või mingi tarkus juurde tulnud? Ma tundsin ennast targana juba pärast esimest kokkusaamist, et siis minnes vaatama süldi teisi töid, siis tundus kuidagi, et ahaa, nüüd ma saan kõigest aru ja sellepärast on see asi siin ja tundus, et selline Mati Undi tükkide lugemise võti on nagu käpas. Lihtsam oli küll teisi tükke vaadata, aga ma arvan, et ma tundsin ennast natuke praegu koolipoisina kõrval on ikkagi vanemad näitlejad ikka veel avastan ja vaatan ja lihtsam oli küll jah, tegi midagi nagu kõhedaks ka või pidite nagu ennast murdma? Ei, sellist asja küll ei olnud, sest see on nii väike roll, mitte et ma ala hindaksin, väikest rolli on tegelikult hoopis raskem teha kui suhteliselt. Mis loom see on, kes on hundi näitleja või mis on nagu see, mida hunt oma näitlejal tahab, ootab ja otsib, jah, ma tean, ka mõnda peetakse hundinäitlejaks. Ma annan tundi, näitleja, hea näitleja, hea näitleja on see, kes täidab ülesannet seda, mida lavastaja tahab ja kes mõtleb ise ka vist kaasa pakub välja, see ongi näitleja loom või vaba, see enesetunne on siis sellise lavastajaga alles, ma arvan, ta annab rohkem vabadust, kui esmapilgul isegi tunduvad, mis need mängureeglid on paika pandud, mängureeglid on paigas, siis seal on üsna laia diapasooniga, võib valida neid vahendeid mõtlevad välja mängima, mida ta tahab sellega öelda. Et kui see on näitlejale selge, siis seal võib improviseerida, aga Maidunud küll kammitsais, kui Ibseni vaatama tulla, siis on ju ikkagi esimene ootus või arvamine, et see on vanade meeste mure, et tulevad noored, kas sina tajusid seda muret hundil endale, et ta on vana, nii? Tohib, et oi, ma kardan noori või et siis tekib inimesel kompleks. Ma ei usuta seda, ta on ikkagi niivõrd vanapeer. Et ma ei usu, seda kompleksi on kuigi tükis öeldakse ka, et ruumi ei ole kindlasti seevastu Lun teistpidi, kas teatrimaailmas on mingit hirmu? Noorel ei ole ruumi, eks kindlasti on selliseid noori, kes tunnevad, et nende jaoks ruumi, aga see on üsna palju, ma arvan, inimese enda kätes, ruumi saab endale teha ja mitte üldse ebaausal teel. Häid näitlejaid on alati vähe. Jaak printsi mängitud noore arhitekti kõrval on selles lavastuses ka teisi kõrvaltegelasi. Ja kui esietendusel tundus, et kõige intrigeerivama liin on ses olles ja Hilde oma ja need rollid ka pakkusid kõige rohkem huvi, siis kõrvaltegelastega oli olukord minu jaoks natuke problemaatilisem ja mulle isegi tundus, et kas neid on kuidagi ülekohtuselt kärbitud, nende roll ja siis läksin koju, võtsin Ibseni kätte, vaatasin, ei olegi neile rohkem mänguruumikavana Ibseni poolt antud. Kuigi siin sellele samale Ragnarile oli mingisugune kontak või nooruse solidaarsus jutumärkides lavastatud sisse, kui nad koos Hildega hakkavad pisut Tänapäevase mas keelekasutuses roppusi lausuma, vana peeru solinessi aadressil või peeri kui Medeeerr kõndile vihjame. Ja see mingisugune teistmoodi pinge, mis noorte vahel tekkis, sellel on niisuguseid huvitavaid eeldusi seal lavastuses. Aga tegelikult kõrvaltegelastest meeldis mulle kõige rohkem ikkagi Jüri Lumiste maja arst Herdal, sest tema vilgas ja muretu liikumine selles Sonnessi maailmas ja selle jäädvustamine diktofoniga oli niisugune naljakas ja põnev kõrvalliin, kus ma kogemata ma ei tea, miks, kui ta diktofoni välja võttis ja konfidentsiaalset jutus olles hakkas salvestama, siis ma millegipärast mõtlesin Vaino vahingu jäädvustamis kirele, kuigi see ei olnud üldse otse välja toodud, aga arstiteema ja vahinguga seoses ühe silla suvekooli lavastusega Mati Unt tekitas veel kui ta lasi sulle siis armunud kaja Fostlil hakata laulma ühte laulu põllul härradega ringi kõndimisest, mida suvekoolis laulis tädi Elvira hullikene, keda kais Adlas mängis. Aga mulle tundus, et see nüüd vihje sellele küll ei ole, et Kaja nüüd vastamata armastuse pärast hulluks läheks, et selleks oli Karin Tammaruga ja ikkagi piisavalt ratsionaalne ja nüüd on meil veel väike intervjuukild Ehitusmeister soolnesti, lavastaja assistendiga, kais atlasega, kes tõesti tuleb kui saadik sealt vahingu hundi suvekoolist, et mis on siis ikkagi see, mis näitlejad nii hundi külge köidab või mis on see, mis neid huntini armastama ja temast hoolima paneb. Pärime seda, Kaisad laseb. Kui erinev või kui sarnane seal mängida Mati Undi lavastuses või olla lavastaja assistent, mõlemat pidi väga huvitav, aga lavale, keda iga kord ei taha ka hammuse taha igat asja teha, siis on juba huvitavam mõne huvitava lavastaja juures rahalist, mis siis tuleb seal Mati Undi kõrval tehased või niisugune roll täna ma arvan, tead, anna matile võimalikult rohkem aega, et ta saaks tegeleda põhilisega näitlejatega, lavastusega ajada tema eest ja igasugused tüütud ja magedad asjad ka seda proovida. Protsessi oli endale niivõrd huvitav vaadata, et see kõik kokku ei ole tüütu ja mage. Istud proovid ja siis jumal, proov saigi läbi. Tavaliselt on nii, et ahaa, nüüd tuleb, vaheaeg on kella kolmeni. Aga mati proovis on niimoodi, et Asso Matti proovid on tõeliselt lõbus. Kõige tõsisematest tükkidest naerdakse. Ta teeb ise nalja või, või ta on ise niivõrd koomiline. Ei, ta ei tee nalja, aga kuidas ja kuidas ta neid seoseid kuidas näeb neid tõsiste asjadega koomilisi külgi ja kuidas ta oskab need noh, niimoodi välja pakkuda ja vaht, kui teda veel nagu ise ette mängib, seal õudselt vahva, Kalju herr näiteks vaata, Matic mängib naerma ja te pealegi väga ilusti, kui palju ta valmis on, hunt, jääd tööle tuleb ja ma arvan, et tal seal on alati nagu meeletu materjali läbi töötanud, aga ta ikka võtab väga palju näitleja pealtimist, näitleja pakub ja mis näitlejale sobib ja mis tuleb näitlejal välja ja kindlasti on mõned asjad väga kindlad, mis ta tahab, aga näitleja ei tunne tema puhul ennast nagu mingi Mario netina, et ma teen nüüd nii nagu täpselt, lavastaja on mul käskinud sinna minna, seda teha, kuidas, millal hakkab see tunne kujunema, et mis sellest asjast välja tuleb, ma kujutan ette, seal võib päris palju kaost olla. Ongi aga see ongi kõige kihvtim, kuidas sellest kaoses tuleb midagi välja ja viimased proovisaali proovid on alati väga huvitavad laval esimestel proovidel nagu midagi kaob ära ja mina ei tea, minul on nädal aega enne esitust alati niisugune tunne, et mitte midagi. Seekord on ikka küll ikka täitsa nässus asi ja seekord ei tule midagi ja siis kuidagi mingi viimase paari-kolme prooviga hästi tõuseb iga prooviga võtab nii palju juurde. Nojah, ilmselt hakkab tekkima terviku tunne ja sa tunned, kui vabalt sa võid liikuda, millistes raamides ja tekib selline vabadus, kui varada selle muusikaviskaja alati nii oluline tema lavastustes on selle sisse. Ta proovis seda nagu proovis saalis ka juba noh, mõningaid kohti, ilmselt isegi mitte kõiki neid, kes pärast lõpuks jäi. Ja kas ta räägib niisugust tarka, teoreetilist juttu ka selle asja ümber või sellest näidendist või autorist või, või läheb kohe loo sisse plaks ja viimasel ajal on ta kohe siis läinud nagu ise teate, aga no näiteks Komoydib tegime siis ta maris küll ikka nii põhjalikult imelile, igast materjali antiigist ja jälle matiga mõne tüki tegemist ikka tunned ennast natuke targemana ka. Nägin teid ka, kui oli Tallinnas roomia Juulia külalisetenduse istusite saalis jälgisite kui palju näiteks Undi lavastus muutub, noh olukorras, kui ta sõidab välja või on teises teises linnas teises kohas? No ega palju ei muutu jah, väliselt näit, kuidas näitlejad kohanevad valitsus, aga mis on paika pandud, see jääb ja kas assistendi osal etendustel ka silma peal hoida ja nojah, ikka vahetevahel käia, jah, ma arvan, et meil on nii kihvtid, näitlejad, et need saavad ise endaga hakkama tehniliste muusikat ja no mis asja vahest nihkuvad paigalt ära, kui täpne siin peab olema ka väga täpne, täna ikka läks, tuli ikka mitu apsu sisse ja siis on Nicole tunne, ükskord pandi vale muusika tähele, jah. Ei, meie muusikat ei osale, muusika hale muusikas võttis maad uuesti õige ja teise vaatuse alguses oli mingi jama. Ei, seda nagu jumala Õnnet võid ainult näha, võib-olla mingi näitleja ebalevalt olekus. Aga kuna ta niukse enesekindla olekuga sinnad petavad ära. Suvekoolis oli ka üks laul, mida siin kaja laulis, kuidas ta siia sai? No niimoodi Mattiski veel viimasel proovil, et kuule, laula seda laulu ja mina laulge nüüd ette, aga mina olen nüüd ju teada äärmiselt ebamusikaalne inimene väga viltu lauljalt. Ja Karin on väga musikaalne, ma ei tea, mis sealt välja tuli muretsegi sõnad, pooled sõnad meelest läinud, mul oli nagu rohkem sõnu ennem meeles, on meelest läinud kahju 20. suvekoolielu ära nagu lõppes, vaid tundus, et elasid siis seal oli torm ja oligi niimoodi tegemise aeg oli vahva talle, nii nagu teistmoodi alati, kui, kui siin oma teatrist ja üldse seal Undi lavastuste sees mängides niimoodi on vist ka, et kuidas selle lavalise vabadusega on etenduste sees olles mina ei tea, mida see hunt oskab teha nende näitlejatega niimoodi, et et tõesti, see saab selle lavastuse vabaduse. Sa ei pruugi mujal saada, selts ei mõtle, kuidas või mis ja kuidagi hakkab niuke endale niuke tunne, et nüüd hakkab iseendast lik, tule. Mingi konks on, aga kui nüüd võrrelda seda, seda suvist elu, kus oli ikkagi vabadus ja võrrelda seda nüüd siin sellel laval, mis on selline hillitsetud kant, Kuuse, Mati Unt nagu rohkem sobib oma sellises mängulisuses fagaans ja see enesetunne peaks ju sees veel olema, sellest sellest võrratut suvekoolist mul on niisugune tunnetega ta sihuke päris vabaõhuetenduste mees ei ole, see suvekool oli, ta oli ju väga intiimne nagu teater päris majas sees on stratketega, mul on niuke tunne, kui oli loodus, siis ta laskis seda raputada, neid ehtsaid puuoksi ütelda dekoratsioon, kõikunud dekoratsioone. Vahepeal tegi Mati Undi hästi palju dramatiseeringus ja üritas kokku liita ja lahutada ja nüüd on jõutud siis sellise väga traditsioonilise Näidendini. Ma arvan, et see ei ole mingisugune põhimõtteline arengut tendents. Ma kavatsen jätkata ka neid kokku põlekuid edaspidigi, aga vahelduseks teen ma ka päris nagu näidendeid. Hõibsoni näidetega palju muudetud ei ole liigliha ja vanaaegse tõlkepagasi klaasid, sõnu on maha tõmmatud ja lühendatud, kohati jäägivatena oma juttu natuke tähendab Ibseni päevane võiks olla, aga teatud idealist kaasajastamist on ka on ikka ja Ibseni, et ei ole mõtet nishi täpselt uuesti kõikidele, kus trump siis tuleb välja nende keeleline vanaaegses, tähendab, teda tuleb lühendada täpselt nagu teravamaks muuta vähendas lõpust ainult stseen, kus noored jäävad omavahel ja need räägivad külla, kui suhteliselt tänapäeva juttu kestis. Laupäeviti aga Jaak Prints natuke häbeneb, aga noh, mis seal ikka seal loota, ainult stseen ja miks ma seda tegin, ma selle võtsin õliks klippafiilovi film vastas tuba, kus vastas sellest laua sooviks sõidab mööda Volgat üles, ilma et oleks õhutatud sinna ilmuvate Volga äärde need paneelelamud ja nii edasi, nii et noh, märkamatult poolest nagu ajahüpe ka jah, jõulisemalt julgevad siis nad. Lõpuks peame vistik avama, aga see, et on olemas punane lõngakera kui kontseptuaalne selle ma üleeile mõtlesid välja sellepärast et ma kuulasin saadet litav, kus luule rääkis pikalt mu lõnga Fivasse muudest asjadest, lootsin, et nad küüned, olgu ta siis ka, mis ka mitte nimelt jah, mis iganes soovid olla näiteks suvel laulis kas seda põllupeenem härradega käisin nii et ma Parestaverba. Kui nüüd Undi lavastuste rida vaadata, üritada seda lavastust kuhugi nagu paigutada, siis kohati tundus mulle, et hunt on nagu hästi suureks pessimistlik saanud ja tee demonstratiivne titemängimine, mis tema enda isiksusega kaasas käib, et see on nüüd kuhugi nagu maha jäänud või, ja koos sellega on maha jäänud selline mängukirg. Mis see siis on, kas ühe vanamehe arutelu kuskil torni tipust, et, et mis siis, mis siis on? Ma olen nüüd jõudnud siia torn nimega Mati Unt on valmis tehtud? Ei mingit surmainglit seal ei ole, vaid seal on nagu mingisugune viide veel minevikust sedamoodi, et, et seesama Solnes meenutab ühte meest Mati Undi noorusest ja eesti teatriuuenduse noorusest, tal on lihtsalt kuratlik sarnasus, Jaan Tooming, aga see võib olla lihtsalt minu luul ja see võib olla juhus, mida elu lihtsalt ise ette mängib vahel. Ja siis järsku mõtled, et mis see võrgutaja siis oli mati jaoks, kas oli siis teater ja nüüd on siis nii-öelda torni otsa jõutud, aga et mis edasi, kui see esietenduse ära lõppesid, mulle tegi see kõik nagu kuidagi nalja või, või noh, ma distantseerus sellest ja ma mõtlesin, et nojah, et mis see siis nüüd oli, aga ma ei olnud nagu väga-väga traagiline. Jah, selle kalju tegelaskuju välise sarnasuse, Jaan Tooming, aga sa käisid mulle seal etenduse vaheajal või juba esimese vaatuse ajal ma ei mäleta, millal välja mina seda oma silmadega ei avastanud, kuigi mingisuguseid toominga, intonatsioone või mängumaneeri Kaljujärve rollides varemgi olnud, aga ma olen seda võtnud lihtsalt kui nagu õpilane, õpetaja või võib olla teatav väline sarnasus prillid ees ja ja profiilis ja olekus on aga ma seda üle imis difitseerinud ja mis nüüd puutub pessimismi, minu meelest hunt on olnud vägagi pessimistlik mitmeski oma lavastuses Vanemuise suure maja laval, mis on olnud jah, väga mängulised, väga kirglikud ja jõulised, aga on lõpus jõudnud mingi täieliku globaalse katastroofini või hoiatusenini Hamletist kui aulatuses meistrisemal Kariitas ka kirsiaias. Aga see räsignatsioon on küll väga täpne sõna selles mõttes, et siin niisugust katastroofi katarsise tõesti ei kogenud ja vist ei olnud seda ka ette nähtud, et seesama, mis me rääkisime, proosaline lõpp ehitusprahiga. See võib-olla just vihuti seda katarsise võimalust eitas või pühkis selle maha ja lõpuks, eks res inflatsioon kattub ju sellesama elus kõik saavutanud Tänud solinesse sisetundega, ehkki ta küll väga kirglikult veel keeldub noortele ehitusplatsi vabaks andmast või või oma tööd üle andmast. Aga miks ta sel juhul sinna torni ronib, lihtsalt vanamehe edevusest, et noorele Hildele tõestada, et temas on veel seda powerit, see jällegi viivad järgmiste kevadise mate vaatamiste küsimuseks. Sellega täna lõpetame, kõnelesime Hendrik Ibseni ehitusmeister Soomes, siis mis on Vanemuise väikese maja laval ja lavastanud on selle Mati Unt. Meie saade on kuulatav ka internetis ning teretulnud kõik kommentaarid. Järgmisel nädalal on kavas hiirelõks ja siis on Pille-Riin Purje külaliseks Draamateatri näitleja Lembit Ulfsak. Täna aga aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütlevad Pille-Riin Purje ja toimetaja maris Johannes. Eri staatuselt edasi ei tee ja nii moorid siidi ja. Näinud veel meelitustest ja. Kui viimane Ellu viima.