Tere, ütleb toimetaja maris Johannes. Täna läheme Tallinna linnateatrisse. Räägime ajatust ja ajalikust, inimesest. Ja Panso tsitaat. Kuid just nende kategooriatega tegeleb rahvusvaheline teatrifestival talveöö unenägu 27.-st 31. detsembrini linnateatrilaval. Aga enne veel, kui me Soome, Rootsi, Valgevene ja Iisraeli lavastustest üle vaalu ja Jaan J Lepikuga rääkima hakkame. Enne veel peame ikka ka oma eesti teatriasja ajama. Tallinna linnateatri viimane esietendus oli teisel novembril. Iiulin voo kuulus romaan tagasi pritseedi jõudis Jaanus Rohumaa käe all lavale. Sebastian on selle näitemängu pealkiri ja dramatiseerijaks Triin Sinissaar. Täna olen saatesse kutsunud Eesti Sebastiani Alo Kõrve ja intervjueerime teda koos Pillerin purjega. Kuna see romaan on eesti keeles ja Henno rajandi heas tõlkes juba 10 aasta eest ilmunud ja televiisoris on kindlasti paljud vaadanud ka pikka järjefilmi Jerome Aeranssega peaosas siis eeldan, et see Charles Ryder ja Sebastian flaiti lugu on paljudele juba tuttav. Tegevusaeg möödunud sajandi kahekümnendad kolmekümnendad aastad, tegevuspaik Inglismaa. Ei saa ju võrrelda võrreldamatut näiteks toonast talupoja, Eestit ja kuningriiki nimega Suurbritannia. Aga inimese mentaalsuses leian ometi kokkupuutepunkte. Kas või siis, kui loen Heiti Talviku või Betti Alveri toonast luulet. Aga teeme inimkatse, palun Alo kõrvel lugeda ühte kirjakohta 1931.-st aastast. Betti Alver kirjutab siin oma sõbrale Paul viidingule. Aga kuna Viiding oli parajasti Hesse stepihundist vaimustuses, siis on loomulikult ka pöördumine Stepien Wulf igati kohane mäng. Stepan, mul. Mulle meeldib istuda, visa, vii relvaga istuda vaadelda, mediteerida igasugu võimalusi. Muidugi. See oma iseloomult on vaid kogetteri kuid tühjastpaljast koketi riist, ma sõin täna kuristo metsas peo täiennesi marju. Ah just see just seesama, et pole mingeid piire, kuski kui oled avameelne iseenesele. Kui vaatad mööda Tühjast-tähjast aga vist ei tohi sellest mööda vaadata. Vist peab? Ei. Uskuma neisse mõistesse, mis kipuvad summutama seda, mis minust tahab olla, rippumatu tahab seirata olulisemat. Aga tüütu, tüütu mu kõnelemisviis. Mina, mina, napakas, nii kinni olen eneses. Ma, Buddy otse vihkan oma aju, seda yhtsalt konstrueeritud tunnetusaparaati oma ihu, oma kuuluvust selle külge, mis üksnes on, sööb, sigib teadmata isegi, miks. Ma tahaks välja enesest tahaks tunnetada asju ilma selle meelte kribu Graputa. Kuidas ma tahaks? Praegugi. Teate, mu pääs kumiseb naljakalt neist marjust. Millega see lõpeb, seda ei tea, mina. Nii on asjad, minuga, teen endistviisi rumalusi, suisa kerge meelest. Aga nutnud pole ma ikkagi veel ja mul pole usku mürgi teisse marjusse. Väsinud olen unine kohutavalt ja kell pole veel üheksa. Võib-olla homme mind lahatakse Tartus, kui naljakas. Igaks juhuks hüvasti. Betti Alver. Valusin Alo kõrvel seda Betti Alveri kirja ette lugeda, sellepärast et mulle tundub, et selles mõttelaadis on palju ühist teie Sebastiani lavastusega linnateatris. Teisalt, Betti Alver oli seda kirja kirjutades 26 aastane. See on täpselt sama vanus, mis on meie tänasel vestluskaaslasel ja, ja kolmandaks on see kiri kirjutatud umbes samal ajal, kui toimub tegelikult Sebastiani tegevus, nii nagu Illin voo seda kirjeldab. See on 20.-te 30.-te aastate Euroopa. Kuivõrd sa nüüd tajude tunnetad seda mõttelaadi sarnasust? Kas see, millest kirjutab Betti Alver, on suguluses sellega, mis on kirjas raamatus tagasi Braitseedi on selles mingi mentaalne sarnasus või on, näen ma lihtsalt konstrueerinud endale mingi Bizuena? Alo Kõrve? Ma ei oska seletada, ma ei ole sellele niimoodi mõelnud seda mõelda, sellepärast et see kiri tuli sulle lihtsalt juhuslikult, söödeti ette Salid nagu püstolnäitleja on meil praegu ja ja noh, ma püüdsin võimalikult ilusti lugeda seda ja praegu ma saan aru, et ta võiks seotud olla, siis võiks küll peaks seda teistmoodi veel lugema, kuidas teda peaks siis lugema teistmoodi niimoodi nagu loeks seda, see tegelane sealt näitemängust Sebastian oleks selles rohkem irooniat oleks selles rohkem mida siis lapsemeelsust ja siin oleks vähem sellist tumedat häält ja, ja sellist nukruse nooti, mida ma loodan, et selles ei olnud, sest see tekst ei ole selline. Aga see aeg, kuigi ma ei ole sellega üldse niimoodi mõelnud. Sa oma kõhkleva vastusega juba natuke andsid meile kätte ka neid küsimusi, millega te seda lavastust tehes olete kokku tähendab, teie jaoks ei olnud see ajastu nagu väga oluline tagasi Braitheedi loos pigem keskendusid isiksusele või oli ka aeg küsimuse all. Oli aga rääkisime Inglismaa tollest ajast Londonist Oxfordist ja tegelikult, kui ma nüüd tagasi mõtlen instinktiivselt, ma lugesin meie luuletusi just sellest ajast. Ma lugesin ka Betti Alveri Diseni aga lugesin ka abi, Heiti Talvik, Heiti talvikut, inti talvikut lugesid, siis me oleme ikkagi üsna ühtemoodi mõelnud, sellepärast mina sellele niimoodi ei mõelnud, et kuidas muide rolli loomine on või instinktiivselt lihtsalt toimuvad mingid asjad vahel. Ja muidugi, eks me uurisime ka, et võib mõelda, et kuidas oli meil sellel ajal, aga nende eluolud on ikka väga erinevad, Inglismaa on midagi muud kui meie riik. See oli ikka väga noor sellel ajal ja. Ja loomulikult, sest meil ei ole seda traditsiooni taaka, pigem on meil isegi see hirm, et meie kultuurikiht on nii habras ja nii õhuke, et see on nagu see meie taak, et nende tahaks, seal on hoopis millestki muust koos. Ka mulle tundub, et Tsementaalsuses on mingisugused kokku kõlksud mitte selles, et kui sul on suguvõsa, mille sugupuud loetakse sajanditega, mitte selles ei ole küsimus, vaid see, kuidas inimesed tunnetasid seda ajahetke, see oli ju sõdadevaheline aeg. Teisalt ylin voo on selle kirjutanud juba siis, kui toimus teine maailmasõda, tähendab poolt see kohutavalt räsitud inimkond ja teisalt siiski mingite ideaalide muutumised ja purunemise detsee vist on ju selle Sebastiani loo mõte, ma arvan, et seda te rääkisite proovides või? Sina saatsin olla oma Sebastiani advokaadiks. Lavastaja Jaanus Rohumaa on juba Hiiumaal maal ja tema meiega siin praegu kontakti võtta ei saa, aga kui see Sebastian sinu ellu tuli, said teada, et sa pead teda mängima hakkama. Kas see tüüp oli sulle selline võõras või oli sul endal ka nagu midagi tuttavat? Ta oli ehmatav selles mõttes, et millest seal muud räägitakse, kui keegi on nii ilus ja kõik ainult imetlevad, see ehmatab Naugust ma seda kõike võtad, aga mingi aeg ma mõtlesin, et võib-olla sellega tegelema, ju ma siis olen ikka lavale lähed siis pead olema ja noh, muidugi hakkad vaikselt leidma siis mingeid jooni, mis on ühised, võivad olla, eks meil on igasuguseid, neid tahkusid kuskil meie sees olemas, nüüd tuleb lihtsalt hakata vaikselt õitsema ja otsima ja Nad hakkavad ise ilmuma. Et selle projekti puhul on ju, eks ole raamat, siis on film ja nüüd sellest kõigest sai näitemäng, et kas need kõik kolm etappi tuli läbi käia või et kas miski segas ka selle Sebastiani juures need eelmised asjad? Kunagi ma olin vaadanud filmi, mis on see hästi pikk film, aga mitte täismahus liiga pikk piim midagi Ma lihtsalt vaadanud seda, ma teadsin. Nüüd lugesin mõne romaani ja siis oli jälle vahe. Siis lugesime näitemängu, ta oli väga keeruline romaanist tehase näitemäng, teemasid on seal ju nii palju, mida siis just valida ja noh, kas just kõige õigemad valikud alati võetud ja see on alati väga keeruline, raske ülesanne, dramaturgi, tegelikult ta ei oleks kirjanduslik. Kui palju teil üldse see dramaturgia muutus selle loo tegemise käigus minu käes on üks dramatiseeringu variant, seal on siiski hoopis teine struktuur. See muutus, see muutus kohe peale esimest lugemist muutus, tunnistan, et mina ei osanud näha seal, kas midagi võiks teistmoodi olla või aga vanemad kolleegid, kes tunnetavad paremini, kuidas lavale võib sobida üks või teine romaanist tehtud dramatiseerinud ja seal tulid muudatused. Ja siis hiljem tuli veel ja siis veel, see tähendab siis, mitu korda ma veel ütlesin, see on siis kolm korda. Need pink Floydi muusikafragmendid, mida kuulate, on pärit Sebastiani lavastusest. Sain kolleegilt Jaan Tootsenilt, kes koos lavastaja rohumaaga tegi linnateatri Sebastianile muusikalise kujunduse. Kava lehelgi on viide Lätile. Pink Floydi ideoloogile, kelle traagilisest saatusest sky võib leida linke Sebastiani lukku. Aga läheme nüüd tagasi selle lava Sebastiani ängide juurde. Samasuguseid kadunud põlvkonna lugusid on ju kirjutanud ameeriklased, Hemingway ja Scott Fitzgerald. Maailm pärast esimest maailmasõda ei ole enam selline, kui ta oli enne seda. Ta ei ole enam nii süütu, kadumas on usk traditsioonide vaimu jõusse ja Arcadjat ähvardavad asjaliku ilma tormipilved. Jätkame juttu linnateatri näitleja Alo kõrvega. Kui palju üldse peaks samastama siis selle tegelase elu, piidide või olemusega ja kui palju see on ikkagi kujutluste tasand, kui palju ta küll hakkab iseendale raadio, kellega te oletegi, hakkab küll, aitab. Et alati muusika, see muusika, mis seal ja tavaliselt muusika, mis jälle valitakse, on uus. Kuna ma ei ole väga tuttav kõiksugu maailma muusikaga, siis on see lavastuslik mulle ja kui see ka haagib, selle tüübiga, selle looga mulle tundub ja ma leian seal ühised jooned ja juba sealt saab mingisuguseid mõtteid, tundeid. Kes see Sebastian on, võib-olla sa äratasid minus selliseid emalike tundeid, aga ma nägin poissi, kes ei taha oma lapsepõlvest lahkuda, ta nagu tahabki olla ühelt poolt selles pehmes lapsepõlves, teisalt Ta protesteerib selle maailma vastu, kus ta on, et, et kuidas selle lapsepõlvega siis suhe on. Tõmbab sinnapoole seda Sebastiani, mitte sind ennast. Kindlasti tõmbab tugevasti, ta ei oska sealt välja tulla. Ei taha, mida ta näeb, ta näeb ju ettekirjutatud rada, kõik on teada, kuidas ta läheb sinna siis läheb lordide kotta. Võib-olla on seal keegi istub, no ei olegi nagu midagi kuskil suures lossis, võib-olla lihtsalt elab. Sa oled ka, kui inimeses on mingi mingi asi sees, mis tahab ikka välja minna, no ma ei tea, see tüüp on ikka kunstnik, peaks olema, võiks olla, mitte et ta peab minema õppima, ma ei tea, mida, majandusasja, mida sa ei taha, kus ta tõesti on see pere kui pikad traditsioonid ja kui rikkad need inimesed on? Ma ise, see on mingi teema selle juures. Kindlasti ma ei tea, kuidas see mõjub, see rikkusest, see hävitab inimesi on alati hävitanud niikuinii ja no just see nagu ettekirjutatud mulle tundub, et sellepärast hoiab kinni sellest lapsepõlvest, see annab nagu vabandused mingiteks tegudeks ja ma ei mõelnud tegelikult niimoodi niuke hullike jah. Samas seal üks keerulisemaid aspekte, ilmselt on ka see katoliiklus või see usuteema, et kui palju sellega sai tegeletud. Ühelt poolt ju Sebastian eitab seda, see on üks osa sellest traditsioonist, mille eest ta tahab putku panna. No usk on usk, aga mis pannakse ranget jooned paika, seda ta ei kannata. Talle meeldib see. Ta meeldib neid ilusaid asju uskuda. Talle meeldib uskuda, et päkapikk toob sussi sisse piparkoogi ja, ja need asjad, mitte need karmid joonised, mida tuleb läbi viia ja need külmad ja kõrgid olekut. Ja need mitterääkimised. See maja on seal ju vait, kui ta läks kodust ära, sellest ei tohi rääkida. Midagi. Seda ei ole nagu olnud. Keegi ei tea, mis, mis toimus. Ei tohi võtta seda isa sõna suhu, mis usk see on, kuidas ta meid siis aitab, kui mingi probleem tekib, Lähme kabelisse ja palvetame. Mida see aitab? Ei tea. Inimesed peaksid omavahel rääkima. See aitab ehk. Seal on see ema, kes ütleb igal keerulisemal hetkel seda, et räägime sellest homme, homme räägime sellest homme, ärme täna sellest räägi, ühelt poolt ta nagu kardab või, või tal on lihtsalt hirm nende piinlikke olukordade ees, mis võivad tekkida, aga teisalt eks ole ju endale ka nii tuntav, et unustan ära, unustan ära selle, mis hetkel võib-olla nii keeruline, et ei oska nagu lahendust leida, aga selle raamatu puhul ja mitte ainult et sinu rolli puhul, vaid ka kõikide nende lasteloos on sellel usul siiski mingisugune pärssiv märk või see on minu öelda ateistlik vaade. See usk on see, mis ei lase neil lastel nagu elada oma elu, et see on nagu Juulia lugu, võib-olla Cordelia on selles nagu kõige puhtamalt pääsenud. Sebastiani puhul on mul kahtlusi, et kas siis sel usul on mingi selline päästev roll ka või, või ta ainult segab, kui, kui ta selle näitemängu ja selle romaani sees elasite, mille peale te mõtlesite? Lõpuks ta siiski jõuab selle usuni nagu ainus, mis on jäänud. Ta võiks üldse olla niimoodi, et näitemängu lõpp võib, et nüüd võiks nagu elama hakata, aga enam ei ole seda. Paraku meil on vaja seda liha ja kestaga ümber, mis võiks toimetada ja ja ka siin võiks kõik töötab ilusti, aga kui on tehtud nii tugev hävitustöö Raske enam niimoodi ei saa. Aru on saanud inimene küll seal lõpus, nüüd võiks elada, aga ei ole enam selline kerge samm. Et selles mõttes see lõpp ikkagi kuidagi lootusetu tundub? Ei, ei tundu. Seletasin valesti ja justkui ei tohiks olla lootusetu. Mina, ma ei tea, kuidas see välja teie käisite vaatamas, teile tundub lootusetu, mulle praegu see jutt tundus, et Sebastiani seisukohalt on lood, ei, aga. Aga vaadates ma ei olnud üldse kindel, et kas see on tõeliselt see lõpp või see on mingi Charlesi meenutus või, või uni või igatsus noorusaegade järele. Kusjuures ma ei teagi, kellega sa rääkima pead, ma olen seda seda öelda, seda mõelnud, kui mulle tulnud, et sinna päris lõppu, kui, et kuidas see saate seda näeb. Charles istub seal niimoodi, et kas ta mõtleb, et see on mingi unenägu või mis asi see on? Et kas see on päris. Nüüd te ütlesite, et tunduski niimoodi ja. Vot siis ma ei tea, aga see on päris, see ongi niimoodi, see lugu ei räägi ju ainult bastionis, on ju Charles, kuhu tema jõuab ja kuhu ta ei jõua. Ja see võiski olla niimoodi, et selle poolest võiks positiivselt kõlada, et see mees, kellel tegelikult on kõik olemas, Charles Raider, tal naine on olnud, lapsed, on hea kunstnikeks, järsku, seal ei ole mitte midagi. Ja see teine mees, kes on läinud ikka väga põhja, nii põhja läinud, kui saab minna ja temal on nagu kõik olemas. Niimoodi võiks kõlada. Mina olen seda küll niimoodi mõelnud, see on väga õnnelik seal, kus ta on. No mina testin alati kõiki lavastusi oma lapse pealt, kui ma tema käest küsisin, et kuidas see lugu siis sinu arvates lõppes, siis ta ütles loomulikult, Sebastian sai õnnelikuks, kas sa siis aru ei saa? Ja ma pean tunnistama, et ma ütlesin talle tõesti, et ma ei ole selles ka kindel, aga siis ma jõudsin ka vaikselt selle mõtteni, et aga võib-olla ongi nii, et vaata, siin on see vanusepõlvkonna hinnang. Et see laps hindab seda oma seisukohad ja tema jaoks kõik inimesed saavadki õnnelikuks. Sina oled Sebastiani vanuses ja, ja ka sinu jaoks on see õnn veel täiesti normaalne ja loomulik, aga vaata, mida aeg edasi, seda skeptilisemaks muutub kavad. Aga samas sellele lavastusele, kui sellisele tuleb see kasuks, et igaüks saab nagu sellise oma elukogemuse ja, ja oma skeptitsismi või oma sellise optimismi pinnalt siis mingisuguse sellise sõnumi urus nagu edasi elada ja, ja kus edasi olla. Kindlasti peab jääma sinna see helge noot sisse kuigi siin on ka omad need raskused, et vaatajal tuleb seda ei tule vaatama, et näed, kui tore on, et muudkui aga pidu, käige, juuakse ja niimoodi jõutakse õnne juurde. See ei oleks ka niimoodi, eks see on keeruline teema ja mina ei oska kõik lahti. Selle 26. Ma ei tea, kas ma võin siia teisi rolle ka juurde tuua, aga ma just selle peale mõtlema, et praegu, kui see jutuks tuli, et kuidas edasi elada või mis edasi saab, et et ma olen vist kõigi Alo Kõrve olulisemate rollide puhul seda mõelnud, et mis neist edasi saab ja kuidas nad edasi elavad nii, seal see pool oli pühapäevase, nii see pool, et, et kuhu ta läheb ja mis ta teeb või seesama ööpäeva ema, mis sellest poisist saab või et kuhu see Petka omadega jõudnud on, et et kui palju nüüd ise neid asju sa oled selgeks mõelnud ja kui tähtis on see saladus selle kõige juures kanis kõigis rollides wind sepist, ma saan võib-olla kõige paremini aru, sest et temal on see kutsumus nii tugev, et ta ikkagi jääbki joonistama sinna laua taha. No kuidas? Hästi on nad kõik lõpetanud minu jaoks, muidu oleks raske endal õhtul magama minnagi. Mina olen enda jaoks küll vähemasti niimoodi põhjendanud, ma pole küll igas kurjemaski tüübis midagi paha. Ei saagi enam midagi edasi minna, ikka kuidagi ära, sureb ikka õnnelikult. Võib-olla idealism. Aga see ju tähtis, et sa tee oleks, kuhu edasi minna, sellel tegelasel oli või see vastus enda sees, et noh, selle nimel nagu sisse roll ongi mängitud, ma saan nii aru. Nojah, mina ei oska palju analüüsida. Näitajad on erinevad, osad täpselt analüüsis täpselt teavad, siin on see, see siinkohas on selline, selline selline säilivuse, mina niimoodi ei teerulli praegu. Ma ei tea, kas on selline asi. Aga nad peavad tulema nagu seest, mitte et on siin kirjas, et ma selle loen, neljas rida on ukse taha, lähed 500, tuleb välja ja rõõmus, no selge, siin tuleb yle rõõmuga, niipalju kui oskad naeratada, tahad paremad, kui sa selle loed, lihtsalt, siis sa leiad seesmiselt. Mispärast ma siiski tulen seal rõõmsana tagasi või kurvana. Aga kas mõnda nendest rollidest on olnud selles mõttes eriti raske leida või kuidas selle Sebastiani kali? Ta tuli raskelt ja muidugi, no sa unustad ära, kõik mängid ja siis kui nagu tunneb ennast hästi Te ei tunta laval ennast. Kui sa saad aru, et inimesed on ka nagu meiega koos ja ikkagi kuulame 11 nemad meid ja meie neid, et siis on nagu mõnus mängida ja nüüd praegu meeles, et vahva, mis ikka oli, eks see oli raske, oli küll kõigest aru saada, mis teed minna, just see inglise asi, kes see on, ja siis mis selle inimese sees ikkagi on, mis, mis teda närib, et miks ta ei saa siis õnnelik nüüd olla, noh tal on kõik olemas. Tegelikult ei olegi tal midagi viga, ongi õnnelik, ta elabki nagu tahab. Ma tahan lihtsalt õnnelik olla ja miks te ei lase mul olla õnnelik, et kõik see üles leida? Mina ise olen selline mina tea minna, niuke morn eesti mees või jah, olen ja ei, ma ei ole alati, aga ma ei tea, inimeste kindlasti mulje jäänud. Ei julge rääkida mure ja ei tea. Et raske, väga raske liga, Pekka paevustad taas teha, aga mul ei töötanud väga kasulikud töö, millest sa õpid midagi, millest sa leiad midagi enda sisse. See ongi, mulle tundub kõige parem asi sele näid mise ja selle töö juures siis ta nagu ei ole tööd sa, sa midagi vägevat kogeda, see on hästi mõnus on, mul on praegu õnnestunud mitu asja sellist, mis annab sulle nii mõnusa tunde ja Petka, et kui ta on raske, sest see näitemäng on selline üsna hoomamatu ja kogu see filosoofia minu jaoks ei olnud selge, nii nagu ta oli mardile lavastaja Mart Koldits, seal, temal oli see absoluutselt täiesti selge. Ma ei tea, kas see kõik ka saali tuleb niimoodi, vahel ta tuleb, mingitele inimestele tuleb päris mõnusasti, sellest peab aru saama, peab nagu olema tuttav mingite asjadega filosoofias ja et see, kui lõpuks toimib teinekord seal tõesti väga-väga mõnusasti ja see on andnud elule mul mingiks perioodiks selle väga huvitava mõõtme juurde. Vabaduse. Ja nii nüüd ka see Sebastian, aga tema Kurynark ju joobes riivi liiga palju ja no vot siis võta kinni, kas see nüüd on hea või et kui ma lähen koju õhtul ja siis mõtled laviini tuju on jaa. Aga minule tundub, et selle alkoholi juures üldse, et rõõmuga juua, mitte juua, selles mõttes, aga rõõmuga võtta napsu. Väga mõnus, aga mitte mitte kurvana. See nagu ei, ei ole hea. Sebastiani ema juba ütles seal, et mul ikka emaliin jookseb praegu väga hoolega, et Sebastian kaotanud oma rõõmu, et see on asi, mis teda häirib. Ütle mulle lõpetuseks, mis on see, mille pärast sa Sebastiani kadestada? Et võib-olla see, et, Me ei tea ju, kuidas me lõpetame selle poolest, et kuidas tema lõpetab. Kasvõi sellegipoolest usun, võiks teda kadesse. Annaks jumal, et me niimoodi lõpetaks. Sest me ei tea ju, kuidas võime lõpetada. Oleks ta niigi sedagi kadestan, teha selline Kirkeit läbi ja siis ikkagi õnnelik, et õnnelikuna lõpetada. Aga nutnud pole ma ikkagi veel ja mul pole usku mürgiseisse Mariasse. Väsinud olen unine kohutavalt ja kell pole veel üheksa. Võib-olla homme mind lahatakse, kui naljakas. Igaks juhuks hüvasti. Me rääkisime linnateatri uuest lavastusest Sebastian. Stuudios oli nimiosaline Alo Kõrve, kelle teatritee alguses on olnud ridamisi ilusaid rolle. Aga hoidku jumal, et midagi ära ei sõnaks. Hoidvaid hoi igatahes. Alo Kõrve mängib ka nimiosa Vincenti lavastusest, mis on üks linnateatri oma tükke isade ja poegade kõrval teatrifestivalil talve unenägu. Ja sellest unenäost me nüüd rääkima hakkamegi. See on 27. detsember, kui algab juba kolmas rahvusvaheline teatrifestival linnateatrimajas. Selgitusi jagab festivali direktor Jaan J. Lepik ja teatri kirjandusala juhataja, tõlkija ülev aaloe. See on Tallinna linnateatrifestival ja üks kindel põhireegel on selle festivali juures, et see toimuks võimalikult, et omas majas, mis muidugi seab teatud piirilavastuste valikul ja sellepärast, et linnateatrimajas on väikesed lavad, nii et see festival on suhteliselt kammerlik. Ma olen nüüd nagu kõigi kolme festivali juures mingil määral kaastegev olnud, esimene festival tõesti kõige ulatuslikum, kõige rohkem esinejaid, aga siis mahuti eraga täpselt, et meie majja ja olid kasutusel kõikvõimalikud meie maja väiksed saalid ja trupid olid tõesti ka sellised lavastused mahtusid ära meie kammersaalid, mis ei eeldanudki nagu korraliku lavatehnika ja siis oli troppide arv väga suur. Kaks aastat tagasi oli festival samuti küllaltki laiaulatuslik, aga ikkagi juba, et ta ei jääks ainult niisuguse kesklinnasündmuseks, siis tookordne festivali direktor Andres Laasik leidis, et kui tekkis võimalus saada sellist nime nagu Kasdorfi, et festivalil võiks olla üks peaesineja ja kui viia ta nüüd korra oma majast välja festival siis tänu sellele oleks sellest festivalist osasaajaid ka märgatavalt rohkem. Ja nüüd sel aastal käib seesama asi ikkagi kata etendust näeb kuni 1500. Miks sulle tundub, et just siis see bakateater ja komteater üksis Rootsis teine Soomest on need õiged tulemusi? Paco teatriga tekkisid meil sõbralikud suhted juba siis, kui Jaanus Rohumaa käis seal külalislavastajana ja lavastas Jaan Tätte silla ja paka. Teater on Jötebori linnateatri allüksus, mis siis annab etendusi põhiliselt noortele ja lastele. Niisugune mitte ainult imeline lähedus, vaid Kajoteboriga linnad on küllaltki lähedased ja ka teatrite mõtlemine on küllaltki lähedal ja sama saab öelda teatri kohta, sest komteater on hetkel võib-olla just linnateatrile suurem hingesugulane kui Helsingi Linnateater, kellega meil on ka väga head suhted ja selleks, et üldse Euroopast mingeid summasid taotleda. Selleks oli vaja kindlaid koostööpartnereid, kellega mõeldakse endale mõtet ja huvitav koostööd jätkata, külalist, režissööride vahetamine, näituste vahetamine, kõikvõimalikke ühiseid projekte, nad olid koostööaltid ja Nendega on mõtet tulevikus tööta. Muidugi määrav oli see, sa ise endale öelda selle sana bingo. Kui ühte lavastust juhtusime seal Morris nägema, nägime praktiliselt ära ikkagi kogu linnateatri repertuaari ja siis seal olid peaproovid, olid seal küll paberiga ja meil oli terve trupp, oli seal direktor Jaan Tätte, mina ja dramaturg Triin Sinissaar ja me oleme kõik sellest tükist vaimustatud ja algas, algas asi sellest, et hakkasime nendega rääkima, et see sobiks suurepäraselt meie festivalile. Ta on niisugune naiste lugu, naiste võimude tüdrukute võim, aga Ta ei ole lugu ainult naistest, kuigi seal tegelasteks on siis ühe suguvõsa neli generatsiooni naisi ja nad teevad kõik selle vea, et komistavad mehe otsa. Mis nad siis ei õpi. Aga igal juhul noh, väga huvitav lavastus oli, ma tõlkisin selle kohe ära matta sinnamaani, et ta võiks vabalt kuuluda ka meie enda repertuaari. Ja sama asi oli komteatriga seda. Me vaatasime Jaan Lepikuga kahekesi. Paar põhjendust. Näidendi autoriks on Regolundaan Soome hetkel kindlasti kõige populaarsem oma autor ja peale selle ta on ka selle lavastanud tarbetud inimesed, kuigi seal on ainult neli näitlejat, ta räägib kesklinna kriisist ennekõike meestel. Ja ta sobib ideaalselt meie taevalavale. Sedasama lavastust oli näinud ka Liina Unt kirjutas, et nägin seda lavastust. Hiljem hakkas endal piinlik, et ma mingitel kohtadel naeran seal oli nagu pigem rohkem enesekaitseks, et tegemist on väga tõsiste probleemidega. On vaevandada, kaua, on rääkinud pikalt mitmete lavastajatega selle teosel oleks koht Eesti teatri repertuaaris ja ma tõlkisin selle tarbetud inimesed, et ka ära. Me tõlgime kõik etendused ära, Traslatsiooni soovitaks kindlasti ära vaadata neid lavastusi, siis tekib ka võrdlusmoment, et kus meie oma teatriga oleme hetkel ikkagi Rootsi noorsooteater on erakordselt tugev ja komteater on Soomes sama raskesti kättesaadav kui Tallinnas linna peal. Kuna tegemist on mõlemal puhul nii Rootsi kui kui Soome puhul ka nende omadramaturgia, aga et eks siis see vist on ka alus mingiteks samaturgilisteks diskussioonidega siin festivali piires. Jah, kahte õpituba tahaksin siin nii Rootsi kui Soome teatri kontekstis nimetada. Üks neist on õpituba, kus räägitakse uuest dramaturgiat sellel avastamisest. Ja seal on vastamisi või koos hingavad Regolondaanjoatsiooni Popoto Itaaliast. Tregolundaanlikesenise tarbetud inimesed lavastada ja autor tuleb, ehkki ma erakordselt meeldiv ja vahva inimene siin vahele, kes jonnib Joani papotton, dramaturg Napolist teatrist nimega Merca Dante Ta haakus meie festivaliga nii nagu väga paljud Nad saadavad lihtsalt e-kirja ja sellised inimesed, kes ise oma aktiviteediga juba hakkavad festivali külge, neid inimesi on tavaliselt ka väga hea kasutada nende teadmisi ning avardada natukene seda muidu võib-olla kitsamaks jäävat õhkkonda. Ma ütleksin sõja Popoto kohta juurde, et ta peab ise väikest festivali seal Euroopa uue dramaturgia ettelugemine ja ta on siis just kontsentreerub põhiliselt nendele uuematele Euroopa Liidu liikmetele ja Jaan Tätte on tal välja valitud, nii et Napolis on selline ettelugemine tulemas. Ja teine on õpituba, kuidas teha teatrit noortele ja teised õpituba veavad abikaasad paka, teatri kunstiline juht Aleksander ööberi ja lavastuse Köl power lavastaja Malin Sternberg. Vestlust modereerib Katrin Nielsen ja see mahub täiesti ja vägagi hästi meie festivali teemasse, mis on ajatu ja ajalik inimene. Tundub küll, et nagu oleksid need meie lähemad naabrid siin tihti olnud, aga nii kummaline kui see ka ei ole, soomlased satuvad siia alles esimest korda, nad spetsiaalselt hoidsid seda oma lavastust, et nii pikalt elusana, et saaksid sellega siia tulla, nii et siin on viimased etendused. Ja rootslased käisid eelmisel korral ühe lavastusega ka täiesti uus kant juba Rootsi, lääs on sedapuhku esindatud siis. See oli siis Skandinaavia lehekülg sellel festivalil, kui eelmises talveöö unenäost on minul meeles saksa aitäh ja vene teatrikatsetused. Need on kaks poolust, mille vahel ka Eesti teater on kõikunud ja arenenud ja õppinud saksa ja vene siis sedapuhku nüüd otseselt saksad ja otseselt venet teie festivalil ei ole. Kui eelmise festivali suund oli idast läände või läänest itta, kuidas keegi soovib vaadata, siis selle festivali suundan pigem põhjast lõunasse või lõunast põhja. See, see on nüüd kogemata seal minu viimase aja allusioone Singeri orjategevuspaiku ja Valgevene ei ole üksteisest väga kaugel. See on olnud ajalooline üks kultuuriline üksus ja see on täiesti mitteteadlikult niimoodi valitud Orioni eesti keeles ilmunud 1992. aastal minu mälu järgi tõlkis Kalle Kasema Singeri orja juba nii, et vahetult pärast taasiseseisvumist, kusjuures see tõlge on väga hea neid raamatuid omal ajal trükiti ju meeletud tiraažid, eks ole, et neid raamatuid peaks veel olema saada. SW on, saatis njovi või kas Palnõivaga on, kuidas seda võtta? See ei nõua teatrikülastajat, Valgevene keele oskust või vene keele oskust, sest selles lavastuses on ainult üks lause teksti ja sedagi saksa keeles, mida ei tõlgita. Nii et see on plastiline draama Tšehhovi kirsiaia teemadel. Seda tükki soovitas meie festivalile Boris tuhja tiridike litse, kes nägid seda Peterburi üle. Venemaa oli seal festivalil, kus ta sai erakordse menu. Tegu on Janka kupaala nimelise rahvusteatriga Minskis. Ja see teater teatavasti on ka oma mõtetes oma vaimsuses väga rahvuslik, erinevalt sellest, mis toimub Valgevene poliitilises elus on kupaala rahvusteater otsekui lipulaev keset Minskit, mis hoiab alal nende rahvustunde rahvusmeele. Ja ma kujutan ette, et ega neil ei ole lihtne tulla Euroopa liitu tulla, miks mitte Eestisse aga, aga üldse Euroopa liitu siseneda, sest see olukord, mis Valgevenes valitseb ma kujutan ette, et see võib mingil määral isegi väljenduda ka selles selles lavastuses. Aga jah, Peterburis läks ta erakordse menuga. Kui ikkagi mitmest mitmest eri allikast tungivalt seda soovitatakse, siis võtsin ma seda asja tõsiselt. Niisiis ilma tekstita, plastiline draama. See peakirjaga nii palju mängitud, et temast SW on saanud ja miks mitte siis Višnjovisad, miks saadwišnjoviat? Et seegi vist on mingi märk, siis nad on toodud. Ikkagi tänasesse päeva ja nemad teavad juba Tšehhovi ajatute tegelaste kohta seda, millised nad tänapäeval olla ei saaks, mis nendega tänapäeval võiks juhtuda. On käinud meil siin Eestis paar korda, esimest korda käisid nad siin kaheksakümnendatel, kui Mikiver tegid udara vi reamehi ja nemad tulid siia oma reameestega ja mängisid siis samas draamateatri laval ja nad mängivad alati Valgevene keeles. Duda ravi on Eestis veel mängitud Pärnu teatris. Toda Ramon ise käinud siin reameeste esietendusel käis Pärnus oma õhtu esietendusel oli vahepeal Valgevene kultuuriminister ja noh, võtame kasvõi põrkovi ja kõik need mehed ei ole mitte ainult juhtivad kirjanikud või dramaturgi, nad on ikkagi selle kultuuri ja kogu Valgevene rahvusliku Aadee seisjad ja Valgevene kupala teater käis ka siin, kui veel olid balti teatri kevadet, oli veel 80.-te aastate lõpupoole ja siis nad olid ühe Janka kupala näidendiga kodukootud, võiks selle pealkirja tõlkida ja kupala näidend ise oli Valgevenes pikka aega keelatud. Tollel balti kevadel oli jälle see Valgevene, kus nagu kõige vähem oodati oli, noh, põhipauk, ma arvan ka, et praeguse SW puhul, kuigi ise ei ole Valgevenes enam aastaid sattunud, et see on niisugune näitaja mäng, mis kohalikule võimule erilist rõõmu ei valmista, tan rahvusteater aega neil siiatulekuks riigi toetusele, ärriti. Ta ei andnud aga tulla. Nad tahtsid kangesti. Vestluses nende teatriinimestega ja nendega, kes on seda tükki näinud, ilmnes küll see, et kui Paalo teater on suutnud selles kohalikus valgevene situatsioonis mitte sammugi astuda tagasi kupala teatrietendustele, ei ole võimalik väga lihtsalt piletit saada. See, kuidas nad suudavad mängida ja anda rahvale edasi ja jagada seda rahvustunnet, et ilma selleta, et koheselt lavastaja pokri ei panda või midagi sellist seal olnud muidugi imetlusväärne. Aga nüüd on siis jäänud see, mida te nimetasite alguses, festivali peaesinejaks on siis ingeriori Iisraeli teater ja mängukorrad vist olid isegi nii, et ükskord mängiti vene keeles ja teinekord oli jidišit. Ei, see on üks teine keelsem Iisraeli riigikeelse, nii friit ehk uusheebreakeelses uusheebrea keeles nad mängivad suure valdava enamuse oma repertuaarist, kuigi iseenesest suur ja valdav enamus näitlejatest, kes selles teatris Cesar teatris töötavad, on Repatrieerunud kas Venemaalt või Ukrainast. Nii et selle võrra on meil võimalik siis mängida, arvestades kohalikke kui publikut siin Eestis tal ka venekeelset kuulajat, kes kindlasti ei võta nii hästi vastu Ivriiti ega inglise ega eesti keelt, et siis teine etendus, 30. detsembril on venekeelne. Ühelt poolt juudi kultuur, teisalt Venemaalt emigreerunud näitlejad, kes lavastajana Lavastajaks on Jevgeni orje, kes on mitmeid kordi saanud Realis parima lavastaja nimetuse ja ka sedasama etenduse ori on saanud mitmeid auhindu Iisraelis. Nad käisid hiljuti Ameerikasse, oli vist selle aasta augustis, mängisid Ibrahim Lincolni keskuses, mis on juba iseenesest väga suur tunnustus. Ja muidugi Gaviniooni festivalile. Kuidas Linnateater selle trupini jõudis? Siin võib tänada internetti kõigepealt, olles vaadanud ja otsinud märksõnade alt Saksa teater, Vene teater, briti teatriteater, Hollandi teater, Belgia teater, jõudsin ma ühel hetkel ka Iisraeli teatrini. Iisraeli teater andis ühe lingi ja see oli Cesar teada aitäh. Ja siis ma läksin selle lingi peale, seal ei olnud väga palju informatsiooni, aga ma olen Singeri orja lugenud ja kui ma nägin, et Iisraelis on seda ka lavastatud ja siis ma hakkasin uurima, selgus, et meie festivali oodatud külaline Adolf Shapiro on, kes seal teatris ise lavastanud kolmekrossiooperit ja on näinud ka seda lavastust ning väga soojalt soovitas meie festivalile seda. Ja võib-olla jookseb selle teatri siia toomine, aga selle materjali, dramaturgi siia toomine ka pisut mööda minu enda profiili, seal on juttu mitte ainult inimsaatustest, aga seal on juttu väga tõsistest sisevastuoludest religioosse kohustuse ja pulbitsev armastuse vahel. See on selline teema, mis ei tohiks mitte ühtegi inimest ükskõikseks jätta. Hiljem selgus, et selle lavastusega käib kaasas ka võimas valguspark, nii et oodata on sellist suurt ja võimsat pompöösset. Lavastust. Janka kupala teatril ei olnud sõnal suurt rolli siis selge see, et Singeri ori ikkagi kõneleb meiega siis, kui ma sellest keelest aru ei saa. Singeri ori kõneleb ja kindlasti ei ole üldsegi vähetähtis see, et esimesel etendusel mängitakse seda Ibriidis ehk siis selles keeles, mis on, mis on nendele inimestele omale, millel on oma kindel kõla, mis toob siia kindlasti eksootika ja muudab selle tüki tunduvalt 1000 autentsemaks, kui niimoodi võib öelda jutumärkides autentsemaks ja aga see saab olema tõlgitud nii inglise kui eesti keelde ja seda saab lugeda oma silmadega tõlkide bloolt. Lava kohal. Ja juba käis ka Adolf Shapiro nimi meie vestlusest läbi Adolf Shapiro, isad ja pojad, Ki tema lavastus on selle festivali kavas ja seda näidatakse Tallinna külalistele. Nii on ka kavas teine linnateatri lavastus, Vincent, aga Shapiro ka saame vist ka festivali ajal kokku, kui tahame. Oja Shapiro teeb, mida sa piir on? Kolmas töötuba. Kuna ta õpetab Viljandi kultuuriakadeemia tudengeid, siis võib näha seda, kuidas saab, piira nende tudengitega tööd, teeb oma silme all. Ühesõnaga, ta teeb õpitoana avaliku või avatud tunni. Inimesed saavad kõik olla usinad klassi õpilased ja vaadata, kuidas ta siis oma tudengitega töötab, millised on tema meetodid, ta teeb seda tõenäoliselt vene keeles, aga Kalju Komissarov tuleb ja tõlgib selle ilusasti meile ära ka, miks on isad ja pojad festivali programmis ka Linnateater alata? Igal festivalil on pannud ühe lavastuse enda poolt või kaks ja me arvasime, et see traditsioon võiks jätkuda, sellepärast et Linnateater näitab teistele külalistele, kes siia tulevad, näitab seda, mida siin mängitakse ja kuidas ja me arvasime, et kuna Shapiro juba oma avatut tundi tuleb tegema, siis isad ja pojad oleks täiesti paslik tükk näitamaks linnateatritaset. Nii skandinaavia õpitoad kui siis ka Shapiro tundi, kui avatud nad on. Linnarahvale. Inimene, kes arvab, et, et teater teda väga huvitav või inimesed, kes seisavad teatril lähedal, siis neist köögipoolt on alati huvitav vaadata, kuidas suur meister nagu Shapiro näitlejaid koolitab, aga loomulikult on ta kõige huvitavam ikkagi noortele, kes ise on selle asja sees ennekõike, sealt on õppida, aga uudishimulikele ei keela keegi tulemas sellepärast, et, et nad võivad olla üsna informatsiooni. Rikkad sissepääs on sümboolne 25 krooni. Nüüd on õnneks saanud valmistama väike saal, nii et meil on rõõm kasutada just väikest saali nendeks ja Rootsi Soome seminarid, et töökeeleks on inglise-eesti. Ka see on festivali traditsioon, et tehakse ka arutelud. Ja sedakorda arutelude läbiviijaks ei keegi muu kui Chrysica mooring. Helsingin Sanomat test. Need on kaks aruteluõhtut ja sinna loomulikult oodatud kõik tegelikult ükskõik millist plekiprobleemidega inimsaatused lavale ei ristlaks, nad mingil hetkel jõuavad ka nende küsimusteni, mis puudutavad elu püsiväärtusi ja kui seal omavahel tekivad konfliktid või valupunktid, siis see on kõige tänuväärsem materjal, mida teater minu arvates kujutava kunstina näidata saab. Ja kui võtta kõik need neli külalislavastust kokku, siis siis igaüks nendest lavastustest puudutab elamuga sajaliku või ajatu inimese teemat. Ühel on kaalukausil rohkem ajatust ja teisel kaalukausil rohkem ajalike sebimisi ja vajalike probleeme, aga nad kõik on selles teemas nagu pärlid üksteise otsa trükitud. Mis muud kui kohtumiseni teatrifestivalil talveöö unenägu. Olgugi et praegu on suur filmifestival, PÖFF hoogu saamas, meedeemika teatripropagandat. Järgmisel nädalal tegeleme siin teatrimagasini saates teatriajalooga lähiminevikuga kaheksakümnendad aastad eesti teatris kriis või kuldaeg, küsisid teatriuurijad oma konverentsil sel laupäeval. Aga sellest juba nädala pärast meie saates. Ja veel nädala jooksul on teatrimagasin kuulamiseks valla vikerraadio kodulehel ja teretulnud on ka kõik kommentaarid ikka sealsamas kuulmiseni järgmisel laupäeval ütleb toimetaja maris Johannes ja kuni uudisteni muusikat lavastusest Sebastian on David Bowie, kord.