Tänane tuntud raadiohääl on hea kolleeg Riina Eentalu, tere päevast. Tere. Tere. Sinu põhitöö raadios on uudistesaated, aga sa teed tihtipeale ka näiteks sellist saadet nagu päeva süda. Ja tead, mida mina olen tähele pannud, mida sina oled tähele pannud? Ma võin ükskõik kellega kihla vedada, et sul on raudselt üks asi igas päeva südames, kui mitte igas, siis ütleme 90-st protsendist nendest. Appi, mis see nüüd on? Sul on alati peaaegu üks kunstiteemaga seal sees. Jah, see võib sul nüüd küll õigus olla, jah. Sa oled ju siis suur kunstiarmastaja, järelikult. No nii ei saa seda küll öelda, tähendab ma ei või endale võtta nüüd seda au, et ma jube palju kunstist tean küll, aga mulle meeldib jah seda teemat teha. Aastate jooksul olen ma võib-olla üht-teist isegi teada saanud ja. Mulle meeldib, et see teema aeg-ajalt siiski ka raadiosse kõlab. Sellepärast et see ei ole enam nii sagedane, kus me kunstist räägime, väga palju muid teemasid tuleks sisse ja, ja võib-olla kultuuriteemadega ongi see, et et vahel tuleb kasvõi vägisi teda tuua, et ta jääks kõige muu varju. Sul on kindlasti ka mõned oma lemmikkunstnikud. Näe, nüüd ma ei hakka neid siin ütlema. On mõned küll jah. Jätame siis selle saladuseks. Nüüd ongi siit hea minna sinu kodukülla teenistusse, kus on ju ka kena kunstimuuseum. Kaua sa nüüd on juba mitu aastat seal? Paar aastat ikka Ivanne. Ja viinistuga on seotud ka muidugi meri, kalapüük ja kas sa oledki kaluri tütar või? Ma olen kohe päris kalori tütar, nii ema kui isa olid kalurid. Sinu muusika meenutas, vist läheb ka sinna aega, kui sa olid veel päris pisike tüdruk. Ma ei olnud nii väga pisike, niisugune teismeline plika, aga sinnakanti läheb, see muusika meenutas tõesti lühemalt. See on nüüd niisugune lugu, kus ma iseenda naha peal väga ehedalt tajusin. Laulu mõju. Oli aeg, kus jaanipäeval oli tavaks Viinistu külast paatidega sõita Mohni saarele. Ja seekord mindi kahe paadiga, kui kaugele umbes viis kilomeetrit umbes. Mindi kahe paadiga ja siis peeti seal pikniku ja, ja tähistati jaanipäeva. Aga teise paadijuhte läks tülli oma tütarlapsega. Ei tea miks, igatahes ta vihastas ja läks tühja paadiga minema. See tähendab, et kui aeg ära minna siis tuli kahepaaditäis rahvast panna ühte paati ja see oli siis nii triiki täis, et parras oli veega. Mina istusin otse parda ääres. Et vesi oli otse pardalaua all. Ja see reis oleks võinud lõppeda hästi, nadisti. Mani saare nuka tagant välja pöörasime, siis hakkas tuul ka peale käima ja tõstis pisut lainet ja ja paadis oli ka linnarahvast, kes merega väga hästi, võib-olla just sina peal ei ole. Siis oli seal veel ka, ah niisuguseid üle annetuid ja võib-olla napsiseid meesterahvaid, kellele võib-olla meeldis natuke hirmutada linnarahvast, keegi. Keegi hakkas paati kõigutama ja paati rüüpas vett. Ja siis kiskus paanikaks. Mäletan, et minu selja taga istus üks linnapreili, kes hoidis mulle õlgadest kinni, raputas mind meeleheitlikult, karjus ise. Ja see äsja oleks võinud pahasti lõppeda. Aga kes oli selle paadijuht, püüdis kutsuda korrale niisama sõnadega, sellest ei tulnud mitte midagi välja. Ja siis järsku isale kogu sellele manitsemisel käega hakkas laulma. Hakkas laulma ja tead, et mõne aja pärast oli see paat hiirvaikne. Kõik istusid maru rahulikult, eestlasid vaikselt ja me tulime vinistule ära, eluga, nagu sa näed. Kas su isa oli muidu nii tavaelus ka kõva laulumees vä? Isale meeldis laulda, aga ta oli väga sõnakehv mees ja laulu võttis ta üles siis, kui ta naps oli võtnud ja siis hakkas ta rääkima ka, aga muidu tuli temalt sõnu tangidega välja kiskuda. No aga nüüd kõige tähtsam, mis laul see siis oli, mida ta? Ma ei või öelda seda, et mis laul see täpselt oli, ma tean, et ta laulis vanu meremeeste laule, mida ta üldse armastas hästi palju laulda. Aga ma võin öelda tema lemmiklaulu. Ja see oli hulkuri valss ja see pidi ilmtingimata olema soome keeles. Kena selle soome keelse variandi ma otsisin fonoteegist välja ja pühenduma siis selle sinu isale, kes näitas selliseid kapteni oskuseid milleks on tarvis midagi enamat kui lihtsalt meresõiduoskusi või kuidas inimestega ringi käia. Hulkuri valsi esitab meile penti toominen Kalevi nüükvisti orkestri saatel. Aitäh Riina Eentalu selle toreda mälestuse eest. Aitäh katseid.