Tere siin teatrijuttu rääkimas maris Johannes. Täna võtame mõõtu oma lähiajaloost. Kaheksakümnendad eesti teatris kriis või kuldaeg? Küsisid teatriloolased oma konverentsil. Ühest vastust sellele küsimusele täna veel ei ole. Nii nagu 80.-te algust meenutab vänge stagnatsioonihais. Nii on selle kümnendi lõpp paljudel meeles kui suur ärkamisaeg. Üks on selge. Rahvas käis 80.-te alguses palju teatris sest kõigi kiuste räägiti siin meie jaoks olulistest asjadest. Ja kui teater tänavale tuli 80.-te lõpus siseid saalid tühjaks. Täna kõnelevad sellest ajast inimesed, kes toona ei olnud enam noorusest nõdrad ja ka veel vanadusest väetid. Lea Tormis ja Lilian Velle rand, ülatantsija Jaak Viller. Üks oluline mees sellel kokkusaamisel oli veel Jaak Allik, kes küsis ja kommenteeris saali nurgast nagu üks hallkaardina kunagi. Ja see kõik juhtus teatriuurijate ühenduse konverentsile. Tänases saates ei taha ma anda ülevaadet sellest päevast pigem oma parema äranägemise järgi, anda mõningaid märksõnu, mis kuulajat mõtlema või meenutama ajendaksid. Sest ei ole meie lähiajalugu nii lihtne ja üheselt mõistetav ühti. Ja sekka lõbustame end arhiivilintidega ehk tekstidega, mis salvestatud Eesti raadios kaheksakümnendatel. 80.-te nostalgia võimalikkusest. Lea Tormis. Vaat öeldi, et kaheksakümnendad on praegu in ja aga üks seletamatu ilming, mille tegelikult tõimule selgelt pähe, mis on Kivirähki näidendi lavastus, sinine vagun ja need laulud ja selles mõttes sain ma äkki aru, et muidugi nostalgia, mis mulle on arusaamatu, kes ma enamuse oma teadlikust elust olen selles nõukogude ajas elanud ja ei saa aru, kuigi seal olisi, laadseid, asju, sümpaatseid, inimesi, häid lavastusi, kõike seda ei saa aru, miks peaks selle järel nostalgiat tundma, see on ju seotud lapsepõlvega ja see on täiesti loomulik. Siin nüüd tuleb väga palju probleeme, kuidas suhtleb kunst vägivaldse võimuga, aga need on lihtsalt asjad, mille peale tuleb mõelda. Ega siis ilmaasjata, Mihhail Bulgakov ei kirjutanud romaani laadset biograafiat Molierist kes pidi suhtlema Päikese kuningaga umbes samuti nagu pulga akumise Staliniga võimul. Vahekorrad on väga imelikud ja vastupanu ja vastuseis avalduvad Kaise moodi. Ei mingit sorimist ei mingil juhul. Nüüd jääb üks ilmatu taskurätikuga. Tundsite ära üks märgilisi lavastusi tollest perioodist 1979. aastal Draamateatris esietendunud Jaan Krossi pöördtoolitund lavastaja Mikk Mikiver Eugen Janseni osas Heino mandri. 80 oli teos juba 70.-te lõpus, mina parteedistest otsustest ja võimu telgitagustest suurt ei teadnud ja halvenevad olmet, mis vaeva vali, ei pidanud kunagi esmatähtsaks, aga hiiliva surutise seisaku tühikäigu tunne iganes juba tükk aega sisemuses kaebav äng ja mitte ainult minul. Veel enne kui Karl Vaino paika pannakse 1978 ja suundumus kruvide kinnikeeramise ja kiirvenestamise lõike ilmsemaks saab teater ahistava paine õhust ära ning hakkab ühiskondlikule taustale vastu reageerima. Usun, et paljudel puhkudel isegi poole alateadlikult, vähemalt esialgu. Mikiver leiab ennast eesti dramaturgiat, Kitzbergi. Teil ei olnud mingit perestroika esietendunud Kruus oli pilvede värvideni, kirved teeb oma parimad lavastused. Karusoo lõikav dokumentaalsus tõuseb nii ühiskonna uurimisega, kunstilise kujundlikkuseni. Peagi lisandub Pedajas tundlikult Uuelaadiga Tepandi laulukava läbilõige ja nii edasi. Loetelu polegi vajalik neile, kes mäletab. Eelmisel perioodil taasavaldatud teatraalsus, taandub esteetilistest otsingutest, aga enam päriselt ei kao. Uuesti, saavad uue tähenduse psühholoogiline tõde ja sõnaosakaal ja otsime eneseks jäämist säilimist. Vajame juuri, see on vähemalt siin Euroopa pooleli üsna müstiline suundumus, aga Ida-Euroopas pas, eriti isegi Venemaal. Ja kui sel ajal peetakse veel balti teati kevadet, mida vist nüüd taas jälle tahetakse taastada, siis me tunneme, et meil kõigil on ühine teema ja isegi ballett reageerib erksalt murdma labürint Pärdi muusikaga, Vilima merineitsi ja märksõna juute otsimisest jõuab siia väga vara. Kodalased Eesti ballaadid ja uutmoodi lavastatud Tiina ja tulevad uued sõnad rahvusvahelisus, sõjavastasus, progressiusk olid kuuekümnendatel, nüüd tuleb Hamlet, kes kardab kasta Claudius maailma seadusi äkki omaks ei võta. Tekivad vastuolulised suhted ajaloo ja selle ümbermõtestamisega. Klassika hakkab uutmoodi kõnelema. Tiina Raivo enam rahvale oma orja häbi näkku, nagu see oli veel Mikiveri esimeses libahundilavastuses, vaid Marguse kõhklused juba Mikiveri järgmises lavastuses seostuvad Hamleti omadega ja hakatakse taas tähele panema, mida räägib vanaema. Nii et see on siis nagu eelaeg. Seda 80.-te aastateeelset aega iseloomustas teatriloolane Lea Tormis. Ja siit juba jutujärg Jaak Villerile kes eri ajajärkudel juhtinud nii Estonia kui Vanemuise teatrit kaheksakümnendatel olnud nii kultuuriministri asetäitja kui EKP funktsionäär. Hiljuti kaitses Jaak Viller oma magistritööd Tartu Ülikooli teatriteaduse õppetooli juures ja seega ka seletada ja igati oodatud tema sattumine teatriloo konverentsi kõnelejate sekka. Noh, nüüd siis 80.-te aastate juurde, mulle jätkus oma töös häbematust väita, et 1980.-te aastate algul tabab juba eelmise aastakümne lõpus mõõnanud eesti teatri Triis toetusin siin Ülo tantsu algupärase dramaturgia ülevaatele pealkirjaga stabiilsus ja seisak Lilian Vello Ranna viitidele Mihhail võttcoy külaskäigust Eesti teatrisse, kes, kes räägib sellest, et ta tuli siia nagu haige sõbra juurde? Liit on Joel Sang ka arvamusele kriisi sügavamaks põhjuseks on ikkagi olnud ühiskondlik stagnatsioon ja kasvavad sotsiaalsed pinged. Sellele viitab karusoo sellele, viitab Normet. Sellele viitab oma intervjuus reetneimarile ka Hendrik Allik. Seda praegu ei ole meie teatril tähetund. Tundub, et on mingi ülemineku aeg. Võib-olla toimub põlvkondade vahetus, väike vaheskleroos, 20. sajandi haigus. Ega ta ainult inimesele külge kippuda kipub igale poole. Kunsti surm on see, kui teda uni vormi tahetakse ajada. Kunst peab olema ikka ilma mundrita. See on teater, muusika, kino 85. Number viis. 80.-te alguse määratlemine kriisist tekitas minu töö kohta arvamuse kirjutanud Jaak Alliku terava vastuväite. Võimalikult. Ilmselt tuleks eristada kriitikute iga-aastasi subjektiivseid mõtteavaldusi ja objektiivsed distantsilt antud hinnangud teatrikunsti üldise seisukohta. Julgen väita, et 1976 kuni 82 olid Eesti teatrikunstil tippajaks 20. sajandi teisel poolel. Kunstilises langusest võiks tõsisemalt rääkida alates 1984.-st aastast. Tsitaadi lõpp. Mina ette püstitas omalaadse metodoloogia vise, küsimus mis siis on õige. Kas otsene, vahetu, kindlasti ka subjektiivne lähtekoht ajaliselt distantsilt. Aga kui, siis milline sesse distantsis ka olema peaks. Vahepealsete sündmuste meeleolude hinnangute võrdluste tulemusel sündinud aga ikkagi ju ka omamoodi subjektiivne vaatekoht. Ja mismoodi peaks käituma noor teatriuurija, kelleks ma ennast tänagi vaid pidada saanud? Mul vastust? Aga võib-olla hoopis pärssidagi minu isiklik mälu mis esiteks on teadupärast selektiivne, mis veelgi keerulisemaks tegev on minu teistest eriti minule tulevatest uurijatest märgatavalt erinev asend vaadeldavas ajas. Nimelt mina pidin oma mälus tingituna nägema ennast vaadeldaval perioodil vähemalt kolmainsuse kõigist kolmest pales. Kahes teatris, riikliku teatripoliitika elluviija teatavas mõttes ka ohvrina Kultuuriministeeriumi kõrge ametnikuna, riigi survemehhanismi rakendaja kontrollijäämis, paratamatuga survestaja ja partei keskkomitee kultuuriosakonna funktsionärinaga, ideoloogiliste pöidlakruvide kangema vindi peale kirja. Laulame jäädavalt kuumenevad. Jäälevad kuulsus, jäärad, kuulsust, jää kangelaskuulsust, Kaagalase kuulsustust, kuulsus, kuulsust kui nissan, sest kooslusest nendel surnuid. Milleks neil, keda sõda ei säästnud, neil, kes maailma päästsid, ennastki päästa? Mis on selles koosluses nendel surmil kui tulised välgud pilvigi värjaks, Goest kurdistuks, laotus, lõputu, kõik maailma elavad korraga karjataks. Ainus kihu Kunuist kordkeib, õpetaks, jaan päiksest ei uuene, silmad, pimedad ja haudu ei avalaulude kuumus. Kui südame nimel ja elu nimel, ma kordan, jääl avad kangelaskuulsust lõunat duma laotub üllalt ja rangelt surematuse ülemlaul, kui polnudki sangar, mõni, kes langes kõigele võitlus ohvrile au, kuulsus ja au. Kuulakem nimede kaja, tardudes langetatud päi, surnud seda ei vaja. Vajavad need, kes jäid. Meenutagem neid uhkelt, kelle viis turm suured südamed suudavad enesest loobuda. Kuumad südamed suudavad julgusest joobuda. Kestvaks kuulsuseks puhkes ainsa hetkeline surm. See õudus, mida nüüd kuulsite, on näide 1984. aasta raadiopropagandast. Kultuurisaadete peatoimetaja isiklikult hakkas kunsti tegema ikka vastavalt kõrgemalt poolt saadud suunistele. Roldezdvenski reekviem vist oli see katkend, mida sellega tähistati. Suures isamaasõjas saavutatud võidu aastapäeva, ütleb daatum karbi kaanel. Päev, mis jällegi külvanud kirgija segadust meie maile. Aga jätkame ikka teatri, Loogaja, Lea Tormise kord. 80 üliõpilasrahutused ja 40 kiri isiklikus mälus sel ajal on tehtud Estonia tellimusena Eesti ballaadid, millest nüüd avastati hoopis võib-olla sügavamaid uuemaid, igal juhul teistmoodi asju, mis on loomulikult ka ikka sees. 1981, kui nüüd lähen jälle väga subjektiivset rada edasi ja 82 kirjutas Veljo Tormis nihukesed laulutsüklid, mõtisklusi, Hando Runnel ikka ja mõtisklusi leeniniga. Ja kuigi teda varemgi oli peetud realistiks, oli tal siiski lastud tegutseda nendel aastatel. Esialgu keelati avalikuks ettekandeks tunneliga mõtisklused. No seal oli niisugune laul nagu veel 700 aastat meil tuleb vastu panna, 700 on pandud vastu juba ja algul ainult 100, võib-olla sellest piisab, kuid kindlalt ka ei luba. Mingid sellised sõnad olid, sellised keelati ära, aga tsükkel mõtisklusi leniga, mis oleks pidanud ju olema täiesti kindel asi, sellele käis meie perekondlikust kogemuses, esmakordselt järgi liitus mingi KGB auto, kes viisid selle ära kõik need noodid ja tekstid. Ja tuli minna nii-öelda vaibale, sellised väiksed asjad näitasid, milline oli veel 80.-te alguse õhkkond, seal oli ka palju muid asju, aga ma ei puuduta kõiki. 82. Näiteks hakkas ilmuma teater, muusika, kino. Tsiteerin Lilian Velle randa. Omaette poliitilise peatükk Eesti teatris võiks pakkuda häda vennasrahvastega, kelle näitekirjanduses pidi täitma kindla protsendi repertuaaris. Praktika näitas siin, et kõik, mis pealesunnitud on vastumeelne vahel isegi tarbetult. 1980.-teks aastateks oli vene ja teiste vendade dramaturgiasse ilmunud mitmeid uusi häid autoreid. Kõigest vähemasti omalaadsest ei käinud meie teatrijõud üle. Kõige teravamad ja ajavaimulisemad näidendid aga olid sageli keelu all. Esimesena professionaalses teatris üldse lavastus Ludmilla Petroshowske loomingut, Merle karusoo Eestis. Siin saadatakse 78. Razumoske armsa õpetaja tõi meile Kalju Komissarov 1981. Sellegi näidendi ostis Eesti NSV kultuuriministeerium ära ja sai talle esitamise loa. See on nüüd see pretsedent, kus vene autorid litisid ennast greid ennast Viidukäibesse tegelikult läbi Eesti pärast kiiresti puhkenud skandaaliga kustutati ametlikest paberitest juba toimunud etenduse faktki Sansa armsa õpetaja kohta. Tsitaadi lõpp. Teatriprotsessi väga lähedalt tundva kella rannal on kahtlemata paljuski õigus. Samas ei õnnestu uurijal leida ühtegi konkreetset fakti, kinnitamaks vennasrahvastele repertuaari osatähtsust määrava, kindla ja kohustusliku protsendini. Samas mulle tundub, et pigem on tegemist tuletistega parteijuht dokumentidest, kus rõhutatakse vennasrahvaste dramaturgia prioriteetsust, mida Eestit teatrijuhid ise oma tegevust paremas valguses välja näidata tahtest pahatihti suure paha näitasid. Siin ma viitan Irdi väitele kohtumises tudengite ees, kus ta väitis, et Vanemuise repertuaaris on 70 protsenti vennasrahvaste autorite teoseid. Asi muidugi kaugeltki nii ei olnud, tegelikult ird vana kavalpea luges kõik eesti dramaturgia rõõmsameelsed vennasrahvast alla, eks ole, ja, ja nii võistlus seda tõepoolest väita. Harkus olid repertuaaris need Olev, Antoni, laudalüürika ja, ja nii edasi ja nii edasi, siis ma tahaksin ära nimetada ka need ideoloogilise pöidlakruvid. Sellel ajal on ikkagi üsna hämmastav vaja ja igasuguste selliste riiklike sundlähenemiste kas või tendents nende kasvule näiteks teadetad, nõutakse draama, teosta riiklike tellimuste probleem, plaani koostamist aastateks 80 kuni 85 sealt edasi viisaastakukaupa iga kahe aasta tagant, alates 1982.-st aastast tehakse kokkuvõtteid püsikonkursil kangelane aeg. 80. aastal tähistatakse loomulikult sadat kümmet aastat Lenini sünnist mais 35 aastat võidust suures isamaasõjas. Kõik on temaatiliste festivalidega kaetud kahekordne sotsialistlik võistlus, eks ole. Apropoosele sama armsa õpetaja lavale toomise kohta saab siis Eesti kultuuriministeerium nõrga kontrollina äramärkimist NSV Liidu Kultuuriministeeriumi käskkirjaga 31.-st maist 1983. aastal mis oli toona äärmiselt kõva karistus. Kui ma mullu pärast esimese mai paraadi vaatamist pikkamööda Aia tänavast üles läksin ja Vanemuise nurga juures seisatasin ja mõtlesin, et see uhke maja ju ka üks minu isa lapsi on siis tuli sealt kõrsi pott uksest kaks sinimustvalge tekstiga tudengit välja. Esimese mai puhul olid neil teklit peas ja näod õhetasid neid ees ja vurr, udemed olid need vastu Libatudest, Vavused. Nad vaatasid mu sinelid õla kukkusid ja ma kuulsin, kuidas üks küsis teiselt. Mis kolonelid, mäss see niisugune on? Jah, ma kuulsin ka päris selgesti, mis teine tudeng vastas ja see, mis teine, tulin, vastas lepitas muga esimesega peaaegu et ärases. Teine ütles. Papa Jannsen täpselt nagu isa kohta. Talv teab, et papa Jansen, isa Jansen tähendab oleks võinud sellele rahvale üleüldse tagumikku keerata. Teab. Sest kui sul mõisa juustnikud tütar naiseks oli pealegi sündinud roilaine Miide kohv, palun väga. Sul enesel tont teab kust võetud, absoluutselt veatu saksa keel suus. Härg, Johann Voldemar Jannsen bitteršaid. Aga miks ei läinud isa Jansen seda deeda? Ütle teile oma suurest puhtast, ausast maamehe südamest ei teinud tema sõda ja. Nüüd tuleb seletama, et, Üks põhjus 80.-te aastate algust siiski ka kriisiks dateerida võiks olla võrdlus eelneva perioodi pikaajaliste lavastustega. Kui seitsmekümnendatel aastatel esineb arvukalt etendus, eriti suuremates teatrites, draamateatris Vanemuises on muidugi niikuinii Estonias, eks ole, kuna saavad spetsiifika, teine esineb palju rohkem pikaealisi lavastusi, näiteks draamateatrite puhul inimene, inimene 13 hooaega repertuaaris siis kaheksakümnendatel aastatel leiab selliseid etendusi haruharva. Kui stagnatsioon rõhub kuklasse ja ühiskond on kriisis. Kas on võimalik, et see aeg on kellelegi ka kuldaeg eeldusel, et see keegi ei tee karjääri partei keskkomitee koridorides? 1977.-st aastast 1985.-ni oli Rakvere teatrit juhtimas Raivo Trass ja Raivo trassi loomingus oli see kõikide ühiskondlike kriiside kiuste hea aeg, arvab Lilian Velle. Randa. Tagantjärgi kuulata, et, et ma olen mitmel korral kasutanud sõna kriis, on piinlik muidugi aga miski sellel ajal oli, mis, mis häiris ja, ja võib-olla just need taotlused esteetilise teatri poole olid nii tugevalt ja, ja võib-olla ka teatud tüdimus mingist niisugusest nõustikulis sotsiaalsest näidendist, mida ju väga palju mängiti ja igasugusel tasemel triiti. Võib-olla sellepärast tekkis kriisi tunne, aga noh, nagu ma praegugi, nii on tõestada, et see oli trassi kuldaeg ja, ja tähetund. Aga kuldajastu oli tõepoolest Rakveres, lavastajale järsku sobis see aeg, temale sobis see teater tõepoolest seal, selles teatris olin niisugune kodutunne ja sobis see tema loomult see põlatud, nüüd põlatud ja moest läinud rahvuslane ja humanist. Ja, ja see oli see räägi mis, mis soosis rahvuslaste humanisti. Ja kui Raivo Trass poleks teinud oma kaheksa-aastasel rakvere perioodil. Muudkui Tammsaare vanad noored Jüri Tuuliku pulmad, Abruka, Moody, Mait Metsanurka tahavad Soomereelu ja surm ning Šveits piiri, Richard, teine pluss selle ja ka hilisema perioodi vabaõhulavastused võiksime rääkida trassi, aga ehk ka Rakvere teatri ühest selgepiirilisemat etapist ma jätan meelega teistest, rääkimata sellest, et ma tahan küsida, milles on trassi fenomen. Siia võiks veel lisada Juhan Liivi loo, kui seda metsa ees ei oleks krossi Rakvere romansi. Koidula, Saaremaa onupoja võis hunniku Ohmeid mere terida. See tihendaks varieeriks vaid seda üldnägemust, mida Abruka soovere ja ritsate ütlesid. Kui väga elementaarselt lihtsustatult öelda, siis 60.-te aastate kontseptuaalne majanduse ja 70.-te aastate metafooriteatri asetas kaheksakümnendatel midagi, millel ei ole väga täpset nime leitud. Võib-olla kõige sobivam on see ristlainetus, mida kasutas song Joel Sang. Rakvere teatri 40. aastapäeva puhul arvab punases tähes tollane teatrite valitsuse juhataja Jaak Allik et Rakvere teater on kiiresti läinud trassi nagu, mis kavalalt lihtsameelne mõtisklevad üle aisa viskab alati mingi väikese tabamatu toreda üllatusega. Repertuaari kohta ütleb Allik, et see julge, omapärane ja üsna võimete piiril balansseerida Rakvere lihtsalt teise tõlgendus oli tõepoolest aja kaasne. Ja huvitav ja värske. Selles domineeris inimese vabanemise tee võime ahelaist nägijaks saamine läbi kannatuste nagu liiri läbi kahtluste ja enerezzee refleksiooni nagu Hamleti. See ei olnud languse lugu, nagu on asju käsitlenud Richard teise 20 ta sajandi väljapaistvamaid kehastanud John Kilgud vaid inimese tõusis enda juurde. Üheski tollases lavastuses ei öeldud võimule otse näkku, et tema aeg on läbi. Aga alltekstides kajastus see ikkagi moondus üha enam inimesele tema ajaloolises sotsiaalses konkreetsuses kehtiv süsteem Lügises edasi. Mina ei tohtinud nagu hunti veel sõnaga nimetada, aga tõsiselt teda enam ei saanud võtta. Trassid pavičeva papist teater kepphobuste ja ajamasinaga mõjus võimu kulisside võrdpildina, mille keskelt astub välja mõistusele tund inimene. Richard teisega avas trass oma poliitilise kreedo või õigemini ütles, et võimumängud teda eriti ei huvita ja ega Rakvere teatrit sel perioodil kuigivõrd Nad ei huvitanudki. Ja sellepärast siis ka ei olnud seal mingisuguseid suuremaid konflikte. Kaval lihtsameelsus, millest rääkis Allik, osutus rahva ja rahvusliku eneseteadvuse kahetiseks nägemiseks. Selles kahetisuses oli tollaste trassi lavastuste suurim eetiline ja esteetiline. Aegadelgi. Kui teated toimis vahel tõesti omamoodi vastupanuliikumisena, registreeris ta paralleelselt ka elu allakäiku. Aga keda me siis ootame, Kodod või ninasarvikuid? Kui keegi mäletab niisugustion Esko näidendit, kus fašistid muutusid ninasarvikuteks tavainimesed muutsid ninasarvikuteks, mille all oli mõeldud siis fašismiAga fašism, tookord oli võrdlussõna selleaegsete kirjutajate jaoks kommunism. Ma täpsustan, mitte seda, et me leidsimegi, et kommunism ja fašism on üks, seesama, see nii ei ole, sest ise koolilapsena uskusin väga siiralt mõningaid asju, sest programm oli ju väga ilus. Aga noh, see ei kestnud väga kaua varsti, kui ma olin Moskvasse kõrgkooli läinud, ma hakkasin asju nägema ja arusaama, kuidas tegelikult on, aga ma olin kaunis loll ja naiivne ja eriti palju ei taibanud. Aga see, millest mina rääkisin, oli see, et inimestel, kes teatist kirjutasid ja kes tahtsid varjata mingit asja, et ütleme, Schwartzi näidend Draakon või või ükskõik milline niisugune näidend. Nad pidid ütlema, kas fašismivastane, kusjuures oli täiesti selge, et see oli igasugused totasid, tarismi vastane ja sealjuures ka eriti muidugi Nõukogude totalitarismivastane. See oli üks varjamisstrateegia kirjutada artiklis niimoodi, et aga miks on fašismivastane näide, miks te arvate, et seal midagi kahtlast? Ma pidasin silmas mitte seda, et ma pean, kuigi kommunism ja fašism sammastanud muidugi ka väga paljud enne minu lapsepõlvekodus oli üks raamat, nüüdse Euroopa juhid millest pärast isa ja ema olid välja lõiganud Hitlerit ja Stalinit puudutavad peatükid. Aga jätnud raamatu siiski alles. Mina olin seda lapsena lugenud ja mul olid mõned asjad sealt meelde jäänud. Siin on täitsa oht, et ka mind jälle mõistetakse valesti, sest ma räägin omakorda mingisuguste märksõnade ja klišeede. Ka asi on palju keerulisem, sest see aeg oli niivõrd pikk ja inimesi, kes olid siiralt seda kommunismiusku, olen ma ise tundnud ja olen näinud ka, kuidas nad pettuma hakkasid ja mäletan ka seda, kuidas, kas mitte isegi allik ise või, või oli see marju või keegivat just sel ajal Ajal, kui tundus, et midagi saab muuta ehk ütlesid, et nii, et nüüd peaks astuma parteisse Sinaga ja mina. Ja, ja ma ütlesin, On täiesti aru, tõin teile Estonia seltsi omaaegse näite, kus Estonia selts võeti teatriinimeste poolt niimoodi üle, et astuti sinna selleks, et soovitada jälle järgmisi omameelseid inimesi, ütlesin, tehke samuti nagu Estonia seltsis, aga mina kaasa ei tee mitte mingisugustel poliitilistel põhjustel, vaid sellepärast, et mul on niisugune iseloom. Et ma ei ole esiteks poliitika inimloll ja naiivne ja võin teha midagi valesti. Aga teine on see, et ma ei saa olla käsu järgi enamusega ühte meest. Ja nii vähe tähtis, kui see teiste jaoks ka ei ole, isegi siis, kui ma tean, et tuleks tõsta kätma, ei saa tõsta, kui ma ise testida ainult sellel põhjusel. Niimodi arutles Lea Tormis. 1983 Jaan Tooming lahkub Ugala peanäitejuhi kohalt. 1985 Mikk Mikiver lahkub draamateatri peanäitejuhi kohalt ja Raivo Trass lahkub Rakverest. Peanäite Ühe kohalt. 1986 sureb Kaarel Ird. Kalju Komissarov lahkub noorsooteatrist Ugalasse, mis tingib selle, et kaheksakümnendatel aastatel vahetuvad peaaegu kõikide Eesti teatrite loomingulised juhid. Selle küsimuse esitab Lilian Velle rand Jaak Villerile. Ta oli see ideoloogiline surve kasvas noh, niivõrd määratult, et need vaesed inimesed, eks ole, kes heas usus lootsid midagi suurt ära teha, nad tegelikult põlesid üsna kiiresti läbi see suutis, eks ole, oli noh, sedavõrd tuntav, mida seitsmekümnendatel aastatel noh, kasvõi seesama pikaealiste lavastustele. Ma ei tea, eks ole, oli võimalik öelda öelda midagi ridade vahel väga kaua aega ühte sedasama sõnumit edastada. Ja nüüd kuidagi, eks ole, see pitsitus muutus niivõrd tugevaks, et et seda nagu enam ei, ei olnud võimalik, nagu nagu sellisel kujul edasi anda. Siis see ideoloogiliste otsuste tulv, mis Moskvast alla tuli ja otseselt ilma igasuguse filtrita jooksiski alla teatriteni, eks ole, välja võib-olla veel ainult võimendades, eks ole, ministeeriumi ja EKP Keskkomitee mingite otsuste kaudu. Et õhustik muutus väljakannatamatuks, eriti kunstilist juhti. Neljandal aasta ei pruukinud seda hoomata aga kunstilised juhid ja ma julgen öelda ka, et eriti partei liikmetest loomingulised juhid tunnetasid seda kohe vältimatult. Peale selle on ka ju viiteid sellele, eks ole, et ikkagi teatri motiivide esindajat kasutades ära oma parteilist positsiooni lasid kutsuda teatrite loomingulisi juhte lihtsalt koha peal ta näiteks, nii toimus Udo väljaotsa asendamine Estonia peaametikohad, kus selge oli kohaliku partei algorganisatsiooni sellekohane survest. Ma ei taha elavate inimeste nimesid nimetada, eks ole, aga näiteks olen ma selle juhtumi juures, kus, kus üks Tallinna lugupeetud kolleeg esines näiteks peale kaebusega Rene eespere ärkamisaja lülitamise vastu laulupeo repertuaar. Nii et ajad olid, kas sa midagi seletab ja kas see kedagi vabandab, on iseküsimus, aga aga sarnased nadolid. Voldemar Janseni veel. Kõrgannetus ja haigus. Olevat teadnud ja koguni isa Janseni lapsed olevat teadnud. Isa Jannsen on rüütelkonna tuhandeid rublasid raha saanud ja selle eest pidanud Eesti Postimees sakslaste vaimus toimetama. Ist mina teilt ometi küsida? Kust olete teie selle teadmise? Nii ja siiamaani ei tea allakirjutamine mul kõige vähematki raskust. Seen. Üheks olulisemaks lavastuseks 80.-te aastate alguses on kahtlemata Mikk Mikiveri, Jaan Kruusvallipilvede värvid. Esietendunud 1983 Lea Tormis ja Lilian Vellerand. 1983 Mikiveri lavastatud Kruus oli pilvede värvid. Ta oli väga avastuslik, ta oli ka kunstiliselt avastuslik, seal olid head näitlejatööd, aga oli ka ebaühtlust, seal mängisid paralleelselt kaks koosseisu, üks oli kogenud näitlejate tähtede koosseis ja teine oli lavakunstilõpetajate koosseis teatel oli remontis, mängiti Estonias Salme tänaval, ma ei tea, kus veel ja seda mängiti väga kaua, mitu aastat ja seal oli väga suur külastatavus, no igal juhul kõvasti üle 100 korrata mängiti. Publik istus saalis esialgu hiirvaikselt uskumata, et millestki sellisest võib rääkida. Aga midagi nii väga erilist seal ei olnudki, oli lihtsalt räägitud 1944. aasta sügisest nendest, kes ära läksid nendest, kes siia jäid, lihtsalt avastuslikus oli vastuvõtus ja külastatavuses. Jaa, see sai saadetud ka Vilniuse teatri kevadele parimaks lavastuseks siiski kuulutati nekroosseused ait Maatoviga sel ajal järgmine niisugune märk, romaan ja sajandist on pikem päev kus räägiti inimlikust mälus. See olnud parem kui meie lavastus, nad olid mõlemad umbes võrdsed, kumbki ei olnud hiilgavad, aga väga mõjuvad ja mõjus just temaatikaga. Ka pilvede värvid sai seal väga hea vastuvõtu. Väga tähtis oli see, et seal rääkinud mitte ainult meiesugused, mitte ainult lätlased, leedulased, kes seda asja teeksid, vaid, et oli kohal ka Moskva ajakirja teater esindaja, nooruke naisterahvas, kelle puhul ma natuke esialgu pelgasin, mida ta rääkima hakkab. Kuna kõik see aeg ja kõik oli talle väga võõras. Aga ta oli Moskva dissidentide kasvandik ja Lätis ka avalikkus väga olulisi asju, tunnistas selle lavastuse heaks. Dokumentaalse elu tõe ja, ja tingliku ja kunsti sisused põimumine peeneks sulamiks, et see ongi praegune teatrikeel. Ma kirjutasin selle kõik üles, panin sirpi, sest Moskva esindaja arvamus olite siis ja kui rääkida sellest 80.-te aastate ristlainetuse eest, siis on niisugune tunne tüks suundumus või tendents või õigemini küll niisugune asi, mis intuitiivselt nagu välja paistis kõige parematest lavastustest. Niis, turua, Nikroostuse Vassiljevi lavastustest oli musikaalsus rütmilisus. See oli seesama, mida väga vähe räägitakse rohkem küll teoreetikute poolt, aga, aga kriitikute poolt ja ajaloolaste poolt nagu ei ole rõhutatud seda, et mis, mis kandis tegelikult seda pilvede, värvide esteetilist must, see oli see, need olid nakatavad rütmid. Kui mõelda, kuidas inimesed tulid. See on umbes nii nagu tagahoovi kirdi lavastusest. Kui ma märkasin, et väike ikka tuleb täpselt etenduse rütmis siis seal pilvede värvides mäletan, kuidas need lapsed, kes linnast tulid, mis siukse rütmiga nad tulid. See etendus oli väga musikaalne, väga täpselt liigendatud minut vaikuses vaid just rütmilisus ja musikaalsus tegi selle eriliseks. Kui ma lugesin läbi meie suure vaevaga kokku saadud algkäsikirja sellest teatist 1965 kuni 85 siis tekkis mul üks täiendav hirm, kuna me räägime headest lavastustest, headest lavastajatest, kõigest sellisest, kuigi on räägitud ka kõigist neist tõketest, tsensuurist ja kõigest sellest, aga üldpilt võib jääda selline, et jumala eest kuldaeg tähendab terve see pikk periood Aga ikkagi, miks meie lavastajad toona lavastasid punaseid lugusid, miks tegid seda Panso, Komissarov Mikiver? Seda küsib Lea tormiselt. Jaak Allik. Ma ei oska Panso kohta öelda, aga ma arvan, et ema oli ju niisugune romaan, kus oli väga palju huvitavat ja väga paljud tõest. Ega siis need, kes hakkasid tegema revolutsiooni, olid ju siirad ja tahtsid midagi paremuse poole muuta, iga uue liikumisega käib kaasas avantürist ja aferist ja pinnale kerkijaid, aga käib ka neid, kes seda siiralt teevad. Ma arvan, et Pansole meeldis. Peri mängitud Paavelise niisugune siiras, paatusime sõdalasi talt saali otse rääkida. No vastuvõtt toimub ja kuidas sinu vastu, et miks mulle meeldis, ma olen sellest emast isegi seda, et inimesed no vat seda inimese sisse ma ei näe, ükskõik kuhu ma ka temaga hea tuttav olen. Üks põhjus oli, üks põhjus oli juubeliaasta Prantso puhul kindlasti see tuli teha ja ta valis selle, mis oli kõige lähem seda oliga Brehk teinud, taliprojekti lavastatud, ema näinud, nii et ma usun, et Panso võis olla ka see, aga nii nagu näitlejagi laval peab asja tegema omaks selleks et veendunult rääkida, ju siis temaga tegi, ma arvan, et need tegelased ja kõik see värk talle ka meeldis, see oli väga siiras ja kena asi, ta tegi ju ka Tammsaare selle viienda aasta revolutsiooni aegse inimene revolutsioon mikspärast, Mati Unt tegi filmi Kingissepast ja kõik need huvitas mingi üldinimlik alge selles asjas, ma arvan. Miks Komissarov tegi, sa pead ise seletama, sina tead seda paremini. Aga ei, minu meelest nende asjade kaudu õieti midagi selle kohta, millised olid algsed ideaalid ja milleks nad olid muutunud selles reaalses sotsialismi, see nõukogud, tegelikkus, mina sain niimoodi aru. Siit sõnajärg teatriloolasele Ülo Tontsile kes vaatles konverentsil oma ja võõra vahekorda meie teatris. Ja järjekordselt sai tõdeda, kas või Egon Rannetti näitemängu kadunud poja näitel. Kõik on palju keerulisem, kui esmapilgul paistab. Läbisegi on ambitsioonikus andekus ja alatus. Et väga oluline osa eestlasi, kes teatris käisid nii viiekümnendatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel, tegi teatris lausa eksimatult vahet oma ja võõra vahel, küsimus oli siis selles rahvuskultuuris ja, ja Iseseisvusmõttelises rahvuskultuuris. Nõukogude aegne Eesti teater oli palju rohkem eesti teater, rahvuslik teater, kui me sellest endale tavaliselt aru andnud oleme. Midagi arusaamatut selles ju olla iseendast ei tohiks. Kultuurisemiootika õpetab, et kui mingi sotsiaalne grupp antud juhul siis Eesti rahvas surve alla satub, ainult ohustatuna tunneb, rahuneb tema piiritaju või ohutaju või kuidas me seda nimetame. Tähendab piiri tõmbamine oma ja võõra vahel muutub oluliseks, meid ei saanud hullutada, võõras jäi võõraks ja nõukogulik propaganda oli võib-olla noh, ma ei tea, jah, kõige kindlam orientiir siin või tähendab, aitas kindlasti kaasa selle piiri tõmbamisele 80.-te aastate Vanemuine minu paar märkust. Käsitlus hõlmab mingis mõttes oli see aine või see vastandus läbi terve nõukogude aja ja kui, kui kuskil tundub, et see selgus nagu kaduma hakkab ja tulevad mingid kompromissid ja nii edasi ja nii edasi, siis ilmselt just siin, 80.-te aastate paiku, aga ma väidan siiski, et kui natuke uurijalikult asjale läheneda ja analüüsivalt, siis kompromisse tegelikult ei olnud. Eesti kirjandusest lähtuvate lavastuste vaatajaid oli umbes kolm korda rohkem kui, kui vene vene nõukogudekirjandusest lähtuvaid. Oluliseks tõusis ka kategooria tol ajal oma võõras, see tähendab seda, et varem võõraks peetud eesti näidend muutus omaks. Näideteks näide oleks Hermaküla lavastus Egon Rannetti näidendist südamevalu aastast 1981. Rannetiga keeruline lugu, seda on Jaan Undusk, meil on aidanud selle kadunud poja puhul. Ird lavastas 79. aastal peegli Fagmentaariumi. Ma langesin esimesel sõjasuvel. Oli teine maailmasõda, eestlased Nõukogude mundrites, selles sõjas aga peeglikäsitlus ja Ildi käsitlus asjast oli niivõrd teistsugune, juba tähendab, lavastus kogus üle 30000 vaataja. No muidugi siin aega jääb siin juba nimetatud laudalüürika peaaegu 100000 vaatajat. Seal lähedal on kremli kellad 1977 18000 vaatajat sest oli võimalik päris kindlasti võõrast näidendit mängida, tõlgid seda nii, et, et sellest võõrast sai võõras oma, tähendab? Jep, kui vastata küsimusele, mis siin esitatud on, konverentsi alapealkirjas kriis, kuldaeg, siis minu poolest küll mitte kuidagiviisi kriis Marin üllata tunud. Lille, et mina olin nagu esimene kriisikuulutaja ja E-ei, need on tõsised küsimused, tähendab, aga, aga ma ei ole valmis vastama, aga nendega oleks pagana huvitav tegeleda teater, vaataja ja võim, kes siis ikkagi need teatritegijad olid suhkrust, kelle poolel nad olid ja ja isegi kelle poolel oli või huvitav oleks ka see, et missugune oleks tulemus, kui kui katsuks kuidagi uurida neid oma ja võõrasuhteid eesti rahva tänases kultuurikäitumises, ma ei tea, kuidas seda teha, see on keeruline asi ja kui küsiksid sinna juurde veel, et kuidas on praegu meie kogu tundega, sest see, millest ma rääkisin, oli selgelt ohutundeline käitumine. Visklesid purpurlipud, hõõrusid purpurtähed, silmi, tuisk valjas taeva, kus veritses purk Burne koit. Mina, kes ma sel ajal sain õieti kaheksakümnendatel viiekümneseks, mul oli juba mingi elukogemus ja mingi skepsis ja mul tekkisid mingid hirmud, kuigi samal ajal ka mingid lootused ja nüüd kuma. Oma vana teksti, mis on kirja pandud küll juba üsna selle perioodi lõpul siis ma näen, et ma kirjutan niisugust asja. Läinud aasta hingedepäeval, läinud aasta oli siis 88, see suur laulupidude ja laulva revolutsiooni aasta suvi kus toodi välja hümnid ja lipp ja kõik muud sellised asjad. Tuletati raadiost päeva vältel korda kolm, neli meelde, et täna me kõik süütame küünlad, kuna on hingedepäev ja isegi hurjutati, et näe, läksin mööda seda, seda tänavat, akendel põles nii vähe küünlaid. Selle peale tuli minul tahtmine küünal ära kustutada. Instinkti järgi traditsiooni juurutamisel või ürituse organiseerimisel pole tegemist hingetraditsioonidega kultuuriga. Aga kiirustab, kampaanialikus ahistas ka esimeste avalike jõulude puhul ja üldse mujalgi nii-öelda eesti asjade taasavastamisel, see on kirjutatud veel nõukogude ajal. Kõik on ju arusaadav, nii uuesti avastamise rõõm kui ka tahtmine unarusse jäänu ruttu tasa teha hirmutab muu. Ikka need pealetungivad raudsed ühtemoodi mallid pahupidi stalinismi ilmingud perestroika ja nüüd ma pean ütlema, et see tegusõna peres Troitsevi perest räivad tähendab peale kõike muud ka ümber rivistumist. Perestroika võrdub siis ümber kivistumine ümber pöörd, sammu marss ühtemoodi, ainult teiste käskude järgi ja vastassuunas. Sallimatus omaette olija isemõtleja, teisiti tegija vastu. Kõneles Lea Tormis. Kuuldud olid mõned märksõnad teatriloolaste konverentsilt, kus kõneldi 80.-test aastatest, meie teatris. Lisaks eelkõnelenutele rääkis Katri Kaasik-Aaslav oma õppimise ajast lavakunstikateedris. Kool toimise toimetas segaste aegade kiuste professionaalselt. Talvo pabut, rääkis provintsi teatria näitleja elust kaheksakümnendatel. Ja Heike värk pilvede värvide retseptsioonist. Üks on selge, kaheksakümnendatel elanud tegutsenud saavad küll aru üksteisest, aga seda Mimigrid noorematele kirjeldada. See nõuab veel hulga tööd ja vaeva. Mureliku suuga jääb meie saadet lõpetama Ülo Tonts. Kui toona, kaheksakümnendatel Eesti publik intuitiivselt teadis, mis oma, mis võõras siis täna on juba tegemist sügava immuunsuspuudulikkusega. Mõni päev tagasi rääkisin tartus inimesega, kes hoiab raamatuid, see on tema töö, tema elukutse tähendab raamatukoguhoidjaga. No minu jaoks isegi natuke ootamatult. Ma ei saanud päris aru, sellest seosest ütles inimene äkki, et kirjandus vananeb järjest kiiremini, tähendab, kaob lugemiskäibelt. Raamatud oli ju tegelikult mingi üllatus ei olnud. Ma olen umbes sedasama tähele pannud, nii vähe kui või kokkupuuteid üliõpilastega Tartu üliõpilastega on. Et midagi, midagi sellist toimub vaikselt kogu aeg. Et see on nüüd omaette küsimus, et kui kauge minevik see kaheksakümnendad ikkagi on, kui me eesti teatrist räägime ja üldse kuidas teater vananeb ja kuidas teater inimeste teadvusest ja ühiskonna teadvusest kaob ja kas, kas tuleks tunda hea meel selle üle, et et teater ongi hetke kunst, et ühelgi riiulil teatrit ei ole ja seda ei ole vaja maha kanda kunagi mingisuguse aktiga ega nii nagu raamatutega tehakse. Sellised imelikud küsimused muidugi, öine kirjanduse ja teatri puhul on see, kui me Eestit oluliseks peame, siis, siis ei ole kirjandus lihtsalt kirjandus, vaid see on eesti kirjandus ja teater ei ole lihtsalt teater, vaid see on eesti teater. Aga ma ei tea, kui oluline see tänapäeval enam on, sest need olulised asjad sünnivad kuskil mujal. Kultuuri ei luua enam kohapeal, kultuur tuuakse, kuskilt, ostetakse, kuskil, tehakse kultuuri miljonitele kümnetele miljonitele miljarditelt, no näiteks Ameerikas, eks ole, kõik ameeriklased ei ole Madis veel demokraatiat juhutamas, kõik ilmselt ei ole ka seotud nendele relvade valmistamisega, mõned ameeriklased teevad meie jaoks skulptuuri ja kuidagi ma olen seda märganud, et kui Hollywoodi filmid jõuavad Eestisse Eesti ajalehtedel päevalehtedel, on nende filmide tutvustamiseks rohkem ruumi. Näiteks kui uue Eesti lavastuse tutvustamiseks. Niisiis täna kõnelesime eesti teatrist kaheksakümnendatel. Saate seadis kokku toimetaja maris Johannes ja nädala jooksul ripub üleval ka vikerraadios koduleheküljel ja samuti on igati teretulnud kõik kommentaarid ja repliigid Eesti eetris. Kohtume uuesti nädala pärast.