Tere, siit teatri magasini stuudiost, ütleb toimetaja maris Johannes. Täna vaatame tagasi talveöö unenäkku. See on festival linna päris, mis toimus jõulu ja uue aasta vahel ja kus nägime teatrit Iisraelist, Valgevenest, Soomest ja Rootsist. Ning meie linnateatri tõmbenumber väliskülaliste jaoks oli muidugi Shapiro turgeenjevi lavastus, isad ja pojad. Skandinaavlased kõnelesid meile elust enesest ehk kodustest ängidest ja vägivallast Soome ning Rootsi moodi. Mida oleks mõistlikum analüüsida koos psühhiaatrite, psühholoogide ja sotsiaalteadlastega mõistlikum kui teha seda näiteks teatrikriitikutega. Aga kahtlemata on see vajalik teema ja ju peame meiegi sellest rääkima kunagi tulevikus, aga siis, kui Eesti teatripildis midagi analoogset kõrvale leiame. Täna aga tahan keskenduda kahele klassikalavastusele. See on lisaks Singeri orjale ja Anton Tšehhovi kirsiaiale talveöö. Festivali kontekstis oli ta nimi SW. Räägime lavastajatega Iisraeli mehe Jevgeni Aarje ja valgevenelase Pavel Adamsi Koviga kes mõlemad tegelikult vene teatrikooli kasvandikud. Kui arvestada, et talveöö unenäo festivali publikuarv jääb ikkagi paratamatult 2000 piirimaile või natuke üle selle siis karta on, et meie kuulajate seas on üsna vähe neid kes festivalilavastusi oma ihusilmaga näinud. Ehk kergendab kuulamist asjaolu, et jutuks tulevate lavastuste alustekstid on eestikeelsele kuulajale tuttavad. Lisaks Singeri ori oli selle festivali pompöösset lavastus. Vaatad seda kui juudi tavade, kommete õppetundi. Suurejooneline lava ja suured dramaatilised tunded. Mulle vaatajanase balansseerimine legendi ja argisuse piirimail sobis hästi. Kuigi suure annuse sellest meeldimisest võib kanda ka Singeri romaani arvele. Kuna tänapäeva maailm peab olema poliitiliselt korrektne, siis ükski mittejuut selle materjaliga töötada ei saaks. Sest kuidas sa hakkad juuti hukka mõistma või tema üle nalja viskama, kohe jama kaelas. Aga nüüd juba Jevgeni Harje jutule, kes sisesele romaani dramatiseerinud ja lavastanud. Ja ta on ühtlasi ka Kessel teatri asutaja, vene emigrandid, nagu enamik tema näitlejaidki saates kasutame ka muusikafragmente lavastusest heliloojaks. Eestist pärit Avi Benjamin muide olnud ka Bruno Luki õpilane. Igasugune ideoloogia peab armastuse ees taanduma. Selline on Shapiro isade ja poegade lavastuse paatos. Kas selline kreedo sobib ka Singeri orjalavastusega? Küsime seda, kes seal teatriloojalt ja lavastajalt Jevgeni Ariel. Olen sellega absoluutselt nõus. Muidugi, Shapiro ei räägi mitte ainult armastusest, vaid elu põhiväärtustest laiemalt. Elutungid ja tormid on tugevamad kui ükskõik milline ideoloogia. Tunnistab Iisraeli lavastaja, kes tegelikult on joht, ostonoogovi õpilane ja vene teatrikooli kasvandik. Singeri romaan, ori, mis minu lavastuse aluseks räägib tegelikult samadest asjadest, on kaks kogukonda ja kaks ideoloogiat. Ühelt poolt ju taisse ja teiselt poolt Poola talupojad, kes vastu võtnud küll kristluse, aga elavad tegelikult veel paganlike arusaamade järgi, armastada võõrast, kes ei kuulu su kogukonda, on mõlemal puhul tabu ja armastus, Geon selles orjas vaid instinkti tasemel. Ja inimene käitub siin üsna ürgsel moel. See on väga karm lugu ja teisalt väga realistlik lugu siinsetele tegelastele võib leida sugulashingi piiblist. Tegelikult on see segu väga eripalgelistes diapolaarsetest, inimtüüpidest ja see oli just see, mis mind orjalavastust tehes väga võlus tunnis võta need minu kui eestlase jaoks oli saks Singeri romaan ori kui juudi tavade ja kultuuriaabits. Aga kuidas suhtub üks juut ise oma rahva religiooni, selle tavadesse ja kommetesse, palju teda aitavad ja palju pärsivad Jevgenia Ariel. Mis see on keeruline küsimus, tunnistab lavastaja. Ühelt poolt on need traditsioonid ju aidanud juudi rahval püsima jääda tuhandete aastate jooksul. Paljud rahvad on selle aja jooksul lihtsalt lakanud olemast tänu juda Esmile. On säilinud heebrea keel, toora keel. Vahemärkusena olgu öeldud, et Toorase on viie Moosese raamatu nendes olevate seaduste nimed. Juutidel 20. sajandil heebrea keel nii-öelda reanimeeriti ja täna kõnelevad iisraellased juba uusheebrea keeles. Muide, selles keeles on ka Kessel teatrilavastused. Aga kuna enamik näitlejaid on vene emigrandid, siis annavad nad ka venekeelsed etendusi. Aga nüüd intervjuu ja traditsioonide manu tagasi. Et kas segavat v aitavad religioossed tabud käsud ja keelud. Jevgeni Ariel. On selge, et igasugused piirangud, mida sünnitab ideoloogia või ütleme ka usk, on inimese siseilmas konfliktide allikaks. Vaatame lavastust. Jakob on ühelt poolt kui religioonist piitsutatud. Ta ei tohi siduda naisega, kes ei tunnista juudi usku ja kes ei ole juuditari. Samas Need piirid ei pea, jooksevad liiva, pööras armastuse eest. Siit ka Jaakobi hingeline konflikt. Singeri ori viib meid ikkagi seitsmeteistkümnendasse sajandisse. Täna 21. sajandil, vaatame sellele kõigele hoopis teise pilguga. Aga tänases Iisraelis ei ole see küsimus oma tähtsust või teravust kaotanud. Vastus sõltub sellest, kas vastaja on religioosne või ilmalik inimene. Aga ikkagi, milline on mu vestluskaaslase isiklik seisukoht? Ise suhtun lugupidamisega inimestesse, kes on seotud ükskõik millise usutunnistusega. Aga ma absoluutselt ei talu olukorda, kui üks või teine religioon hakkab mulle kui väikesele lapsele ette kirjutama, kuidas elada ja olla, mida uskuda, mida mitte, millistest traditsioonidest pidada, mida hüljata selliste ettekirjutuste vastu seisan kogu jõuga nõiajutt, kena ja õige, aga ühe rahva kummaliste tavade või enesekeskse hoiaku arvel võivad laia suuga nalja visata siis käinud selle rahva pojad ja tütred ise katsusa, juut, olemata juudi arvel nalja saada, kohe oled poliitiliselt ebakorrektne. Juudi lavastaja Jevgeni Aarje muigab ja kohati pilab oma Singeri lavastuses nii juudi kaupmehi kui Poola talupoegi. Huumor ja iroonia tragöödias on meie järgmine jututeema. Mulle tundub, et kui sa teed lavastust inimese elust ja eksistentsist, siis ükski tragöödia, näiteks ka Shakespeari oma ei saa läbi huumori või irooniata sujub iseenesest pinnale ja lõpuks juudi võime naerda iseenda üle. See on aidanud meie rahval ellu jääda. Meie ajalugu on kui üks suur tragöödia, rahvas on ilma mööda laiali pillutatud. Et selles kaoses ja hävingus ellu jääda peab, säiliks tema huumorimeele. Nii Singeri romaanis kui lavastuses on minu hingele kõige lähedasem tegelaskuju Wanda ehk Saara, tunnistan ja tema lapsesuuga esitatud küsimused, et miks juutide jumal on nii kuri ja ebaõiglane, miks ta oma inimestest ei hooli. Selgeid vastuseid ma Jakobi suust ei kuulnud. Tähendab see Jakobi maailma pankrotti või ummikut, sest mees astub üle toora käskudest keeldudest, hävitab oma naise ja iseenda. Vestluskaaslane ei ole selle väitega nõus. Armastus on elus peamine pole Jakobi süü, et ta ei sobi kokku selle maailmaseadustega, mille järgi elavad juudid. See on teema, kuidas ühiskond hülgab inimese, kes ei ole tema ühiskonnas seaduste järgi vaid käitub kõige lihtsamate loomulikumat tunnete ajel. Ja see ju ei puuduta ainult mehe ja naise armastuse teemat. Kuigi jah, Romeo ja Julia räägib ju tegelikult samast asjast tegelikult arvab lavastajad. Jakob sai oma Wanda kaika õnnelikuks, vaatamata traagilisele finaalile Singer toobi romaani lõpus sisse ka poja Teemapoeg, kes sündis sellest armastusest lubab tulevikku vaadata helgema pilguga. Ometi vaidlen lavastajale vastu, pole ju tema poja teemat oma lavastusse sisse toonud ja seegi rõhuasetus tähendab minu arvates midagi. Aria tunnistab, et minu jaoks oli oluline, et lavastuse lõpp oleks kantud piiblimotiividest. Et olid kord need inimesed ja nende armastus. Oma elus seisid nad silmitsi peaaegu samasuguste vastuoludega nagu meiegi. Ja siis tuleb lumi ja katab nende kehad ja nad kaovad, lahustuvad selles maailmas. Ja võib-olla midagi nendest jõuab ka meieni. Ja meie peame aru saama mõistma, et me ei ole esimesed inimesed siin ilmas. Me saame ju aru ka sellest, kui valusaid magusaid tundeid need üle elasid. Ja seda, et kõik ülejäänu on hoopis tähtsusetu selle kõrval. See lavastus räägib tegelikult meie oma eluväärtustest. Nii, mulle tundub tunnistervjuudi lavastaja Jevgeni Aarje. Singeri orja algus oli kui üks suur legend, poeetiline pajatus kaugest ajast. Mida lõpu poole, seda argisemaks lavastus läks. Oli see tegijate taotlus või vaataja luul? Küsime lavastajalt. Ei usu, et vaataja seda ise välja saaks mõelda. Mulle tundub, et kõigest ei saa alati kõrgendatud olekus kõneldas pärast Tšehhovi tulekut on praktiliselt võimatu kuhugi koturnidele ronida ja sinna pidama jääda. Vaatamata sellele, et ori jutustab peaaegu et piibel liku legendi käib juttika reaalsetest inimestest, õnnetutest, olevustest. Ja ma tahan, et need olevused oleksid meile väga väga lähedased. Oleksid nagu meiegi inimliku joobumust, õnne ja õnnetust. Sest kui seda ei oleks, ei jääks ainult romaani filosoofiline pool tähendab see teatrist tegelikult läbikukkumist. Sest vaatamata igasugusele moodsale või vanamoodsale vormile ja teatrikeelele peab vaataja ikkagi sisemas üle elama seda, mis laval juhtub. Kõik ülejäänu peab seal juures olema ja toimima. Paralleelselt. Saalist lahkudes võib see vaataja muidugi nähtu üle arutleda ja filosofeerida. Aga saalis peab ta elama üle kõige tavalisemaid, inimlikke tundeid, kaastunnet, põlgust, armastust, irooniat kellegi suhtes. Otse öeldes, me peame ju lõpuks saama katarsise kui seda ei juhtu. Kui saal ei naera ega nuta, on see minu jaoks märk, et lavastus on ohus. Tean, et Euroopa teatri tänane mainstream ei sobi kokku minu mõtetega. Siin püüeldakse analüüsija komponentideks lahutamise suunas. Kõigisse suhtutakse irooniaga. Minagi otsin teravamaid vorme lihtsalt põhjusel, et oma jutule tähelepanu tõmmata. Teleteater, kino, kõik jutustavad inimestele tuhandeid lugusid. Olukord teatris pole enam ammu teab mis turvaline kui näiteks võrreldes sellega, mis oli 50 aastat tagasi, kuid sellele vaatamata kehtivad ometi mingid lihtsad algsed seadused. Peab tekkima ühine energiavälilava saali vahel. Kui seda ei teki, siis konkreetne etendus ei toimi, tunnistab Jevgeni Aarje. Teatavasti mängiti Singeri orja Tallinnas kahel õhtul. Ükskord Jevriidis ehk uusheebrea keeles ja teinekord vene keeles on selline kakskeelsus trupi jaoks tavaline. Anipul psühholingvistid on ammu selgeks teinud, et üleminek ühelt keelelt teisele ei tähenda mitte ainult sõnade tõlkimist, vaid teistmoodi mõtlemissüsteemi ja selle omaksvõtmist. Ning see teeb sellise kakskeelsuse näitleja jaoks keeruliseks. Täna oleme rohkem harjunud mängima uusheebrea keeles. Orie näiteks mängisime viimati vene keeles pool aastat tagasi kastrollide aegu New Yorgis. Nii et näitleja peab kogu aeg etenduse kestel pingsalt jälgima, et heebreakeelsed sõnad venekeelse jutu sisse ellipsaks, aga teisalt ümberlülitumine ühelt keelelt teisele nõuab ju näit leiate väga suurt kontsentratsiooni. See omakorda aga tuleb kindlasti lavastusele kasuks. Näiteks teatriajaloost on teada, et Stanislavski armastas oma näitlejaid vormis hoida sellega, et vahetult enne etendust muutis mööbli paigutust laval. Näitleja ei teadnud enam peast, kuhu minna vaid pidi laval publiku silme all seda otsustama. Loomulikult vihkab näitleja nagu iga teinegi normaalne inimene, mugavust ja komforti. Aga vahel on vaja näitlejat sellest mugavast olekust ärkvele raputada, et saavutada tugevamat siin ja praegu tunnet mis ongi teatri ainus eelis. Tele- ja kino on ees, et kõik toimub justkui esmakordse jõuga. Me ei tea näidendit, me ei tea, millega lugu lõpeb. Nii arvab Gescher teatri looja ja lavastaja Jevgeni Harje. Ja see teater mängis talveöö unenäonimelisel festivalil Singeri orjaAga Kesser. Selles nimes tähendab ju tegelikult silda sild, kelle või mille vahel ja kus on kaldad. Küsime lavastajalt, kes seal teater on loodud 1991. aastal. Kui alustasime, olid kõik mu sõbrad ja vaenlased üsna pessimistlikud, tunnistab lavastaja. Nii kõik iisraellased kui ka vene emigrandid, kes juba 10 aasta jooksul olid sinna ümber asunud, jätta see idee, mine õpi parem keel selgeks ja siis liitu mõne Iisraeli trupiga soovitasid nad. Ainus, mis mulle toona kindlust andis, oli teadnud nii, et meil on midagi endaga kaasa tuua. See on vene võimalik teatrikultuur, kes enam nii selgelt mäletas, et Iisraeli rahvusteatris on töötanud nii Jevgeni vaht, tango kui tiiki. Sellest ajast on palju vett merre voolanud. Siinsete tegelikult on mõjutanud nii Ameerika kui Saksa traditsioon. Kujunenud on oma juudi teatri mängulaad, milles nii head kui halba. Meie ei varjanud algusest peale, et oleme teistsugused, me ei tahtnud sulanduda sellesse teatripilti. Alustasime teravalt. Kõigepealt lavastasin Tom Stoppardi kuulsa näitemängu Rosencrantz ja Guildenstern surnud. See tuli välja Joseph protski venekeelses tõlkes. Näidend, mis kirjutatud Shakespeari motiividel, oli märk sellest, et tahame teatrit teha intelligentsete inimestele kellel on aimu, kes on Rosencrantz ja Guildenstern, Hamletist rääkimata. Me kõneleme kaasaegse teatrikeeles kaasaegse teatri vahenditega. See kuulutus oli muidugi väga riskantne, ütlen aga nii kriitika kui publik võttis selle suure tähelepanuga vastu mu poole. Aasta pärast mängisime seda Stoppardi näitemängu juba New Yorgis ja tänane Iisraeli. Tere ei saa töötada enam meid ignoreerides. Samas see maa on muutnud meid. Vaatan meie esimeste lavastuste videosalvestusi, millised kolossaalselt pausid igas sõna sünnib sügava psühholoogilise läbielamise tulemusena. Aga Iisrael on ikkagi lõunamaa, kus inimestel hoopis tulisem temperament. Ja see maa on olnud palju aastaid sõjaseisukorras. Siinsetel inimestel ei ole kannatust nii pikkade pauside jaoks. Teda peab mumentaalsed haarama, jääb kiirelt kontakteeruma ja kontakti hoidma. Asi pole ainult keeles. Ka elurütm on teine ja see jätab mõju avaldamata. Kui ma täna vaatan Moskvas Vene teatrit, siis tundub seni kummaline, aga 15 aastat tagasi tegin ma ise täpselt samamoodi. Me muutume. Ja kui teater tahab ellu jääda, peab ta püüdma neid rütmimuutusi mis toimuvad nii sees kui väljaspool inimest. Stabiisraeli lavastaja Jevgeni orie. Sõnateater on oma keelevang. Kui juudid annavad talveöö unenäo festivali pressikonverentsi, siis räägivad nad paralleelselt inglise kui vene keeles mängivad laval ka uusheebrea keeles. Kas juudi teatri rahvusvahelise meeskonna jaoks on üldse oluline koht, kus mängida? Loomulikult on oluline, ta tsiteerib gruusia kuulsat lavastajat Miša Dumaneshiilid, kes olevat öelnud pärast õnnestunud Wilderi Meie linnakese esietendust. Et peab mõtlema, kuidas olla huvitav oma kodutänava inimestele. Siis võib juhtuda, et sa oled huvitav ka teiste jaoks siin maamunal. Usun sellesse kui ainsasse eksistentsi võimalusse. Muidu on teater vaid tolm. Akadeemia. Kui saalis istuvad vanakesed üle 70, siis tähendab see teatri surma. Nii kõneles Iisraelikeser teatri looja ja lavastaja Jevgeni Aarje. Tallinnas mängis tema trupp kahel õhtul lisaks Singeri romaani orid ainetel tehtud lavastust. Selles Iisraeli juuditeatris on lavastanud ka eesti teatrisõber Adolf Shapiro. Brehti kolmekrossiooperit. Jätkame ringkäiku talveöö unenäofestivalil. Täna on seekord, kui Eesti eetris kõnelevad festivali külalised juudi teatrist läheme valgevene teatrisse. Esimene riik oli pidevas sõjaseisukorras, teine kuulus oma naatilise juhi ja tagurliku ilma korra poolest. Selline olukord otsib teatrist ilu ja hingetuge ja kui siia lisandub veel slaavi romantiline hingelaad, siis paratamatult tuleb teatrijuttudesse, paatost või teatraalsust. Mina igatahes nautisin seda teistmoodi ütlemiste mõtlemist. Üle hulga aja justan lõppenud isade ja poegade etenduskoja. Alustame jutt Janka kupala nimelise Valgevene akadeemilise rahvusteatri oioi, mis nimi meenutab meile vanu aegu selle teatri lavastaja Pawel Adam tšikoviga. Kuidas isad ja pojad teda inspireerisid, tahaks ta meile seda lugu näiteks tantsides jutus. Saamine on raskendatud. Olen šokis, sest see lavastus vaimustab mind hullumeelselt, tunnistab Adam. Tšikov, aga tantsida, see tähendab kasutada plastilise teatri vahendeid, seda võib absoluutselt iga loo puhul. Tšehhovi puhul otsisime lihtsalt oma teed. Selle autoriga oli mul nooruses üsna keeruline. Ma ei saanud tast sotti. Ega ma praegugi kõike mõista ei ole seda pähklit veel lõpuni katki hammustanud, aga saan aru lavastajatest, kes pöörduvad Tšehhovi loomingu poole juba mitmendat seitsmendat korda. Tegelikult hakkab Tšehhov kavalalt su alateadvusega mängima ja mõne aja pärast saabki asjast asja. Mõnel kulub Tšehhovi juurde jõudmiseks kuu, mõnel aasta. Mul on kulunud selleks palju aastaid, tunnistab Valgevene lavastaja. Aga ometi, Tšehhov on ju teada-tuntud märk, ikoon Vene Teatris. Tuletan oma vestluskaaslasele meelde kas oma sõnad Tuije plastilise Tšehhovi lavastusega. Tahtsite te seda märki mingil moel kummutada, kui kirsiaiast sai SV, ehk saad Višniovoi ehk spalnõivakon nagu Valgevene lavastuse peal kirjugeb lavele tantšikov. On väga palju ridade vahele pannud, tema remargid on väga kõnekad. Meenub näide onuvaniast. Kui Stanislavski seda lavastas, ei saanud ta sotti onu Vanja kui tegelase sotsiaalsest taustast, mille peale Tšehhov oli vastanud. Mis siin arusaamatut on, onu Vanja kannab ju saapaid ja sellega on kõik öeldud. Adalczykov näiteks fakti, et Tšehhov ja Stanislavski ole arutanud seda, kas nimetada näidendid Viishni või ei saa või Višnjovi saastatud. Ma ei tea, kuidas ta nüüd eesti keelde panna, et kas kirsimarjade aed või kirsiaed näed, ei jõua reid nii mere käest küsima ka minna. Tantženko tunnistab, et talle meeldib neid nüansse teada, kuid lavastust tehes ei mänginud enam täna tema jaoks mingit rolli. Meie juttu. Koka, näitlejanna, soojabelahvostik, kes tantsinud kestantsis SDV-s Ränieskajat. Tema nagu kogu ülejäänud trupp on oma ettevalmistuselt draamanäitlejad, mitte tantsuinimesed ja seda on ka praegu oluline siin öelda. No mis siin pikalt rääkida, ütleb lavaraniewskaja. Jah, meil on ju kõik kirjas, oska ainult tähed kokku lugeda. Seal juubrällymbu, aga meiega avaldasime Tšehhovi üle ja hülgasime ka. Tähed. Sekkub lavastaja poisilik õhinaga, aga ikkagi, kuidas toimub sellise lavastuse ettevalmistamine, küsime näitlejad. Kõik on üsna samamoodi, olime Tšehhovi seltsis kogu aeg kompasime alateadvust, otsisime paaniliselt liikumisjooniseid, analüüs toimus samadel alustel, kui sõnalavastuse puhul liikusime kvintessents täpsuse suunas. See, mis oli alguses ja mis lõpuks asjast sai, on nagu öö ja päev ja alguses oli meil hulk materjali järjest, viskasime vajaliku välja. Iga näitleja ise oli oma rolli lavastaja, paljuski näitleja panus lavastusse on suurem kui tavaliselt. Meil oli ka ballettmeister kõrval, kes näitas meile mõningaid nippe ja võtteid, mida me hiljem kasutada saime. Ja muidugi ei ole see minu kui näitleja esimene kokkupuude Tšehhovi ka olen mänginud traditsioonilises kolme õe lavastuses ja Pavel tantšikoviga koos oleme teinud ka Tšehhovi-teemalise otsingulise ja improvisatoorse kajaka. See oli meie valgevene teatri esimene plastiline Tšehhovi lavastust. Selle kajaka visiooni puhul küsiti minut mitut puhku, miks ma sõnast ei hooli, et Tšehhovi trump on just sõnana, tunnistab lavastaja Tantženko. Jah-sõnast saab kõik alguse, olen sellega nõus ka psühholoogias saatused, situatsioon, vaat see on mulle olulisem. Kirjeldan oma vestluskaaslastele Saša Pepeljajevi ja lavakunstikooli viimati lõpetanud lennu kolme õe lavastust möödunud kevadest, mis pööras Tšehhovi pea peale, ei jutustatud meile lugu, vaid pakuti assotsiatsioonide tulevärki, kus oli lõhutud igasugune lineaarsus. Valgevene SV loost on võimalik aru saada ka Tšehhovi näidendit tundmata sest lugu jookseb oma loogilist rada. Meie lavakunstikooli katsetus oli hoopis teisest puust. Pamela tantšikov tunnistab, et tema jaoks ei olnud selline lõhkumistöö esialgu vajalik. Aga kui see aitab näiteks mingit teemat rõhutada, siis tulevikus miks mitte proovida, et kui on olemas mingi ülipealisülesanne, siis on kõik võimalik, aga lõhkumist lõhkumise pärast seda pole mõtet korraldada. Millist näitlejat hindab Pawel Adam tšikov, keda ta valib oma trupi? Peab olema lihtsalt hea näitleja, aga et kuidas liikuda või väänelda või kukerpalli teha, seda saan ju mina neile näidata. Tegelikult igasuguste trikkide jaoks on olemas tsirkus ja tantsu jaoks on olemas ballett meie jaoks oluline on see, kuidas lihtsa või keerulise liikumise kaudu väljendada tundeid ja läbielamisi. Üks mees istub lihtsalt hoolile. Teine istub niimoodi, et terve elulugu on ta olekus ja seda on ju väga huvitav vaadata. Mitte selles ei ole asi, et tal on tugevad lihased ja et ta saab oma istumist näiteks 15 minuti pikkuseks etteasteks timmida. Näitleja peab oskama oma tegelaskujus toimuvaid protsesse peegeldada ja seda ka plastiliste vahendite kaudu. Seda ootan ma oma näitlejalt, tunnistab Valgevene lavastaja Paweł hädantšikov. Räägime koolist ja koolkonnast. Vene postsovjetlikus keskkonnas on praegu paar tugevat liikumiskoolkonda Karpovi teine Kohjama ja ilmunud on palju uusi voole. Plastikasse teevad Vassiljev Abraamov, aga kui pöörata pilk allikate poole, siis meier hold on seda kõike juba teinud ammu-ammu. Ja kui vaadata veel kaugemale, siis tuleb vastu kommendidel aardla pantomiimi ja nii edasi ja nii edasi kuni palagani etenduseni välja. Tegelikult saab näitleja kooliski vajaliku kätte. Siin on tants, akrobaatika, pantomiim, žongleerimine, lavavõitlus, klassikaline tants ja nii edasi ja nii edasi. Muidugi me ei oska tantsida, kõik nagu maris Liepa ja vehelda nagu Tartanyan ja teha akrobaatikatrikke nagu mõni tsirkuse imelaps. Asi pole selles, vaid võimes kasutada draamalaval seda, mida oled õppinud ja oskad nii Pavele tantšikov kui garanyerskaja osatäitja. Soojabilhoostik võtavad teatritudengeid ja nende õpilased on tulnud ka teatrisse. Nendega on kerge leida ühist keelt, aga teisalt on need noored, kes tõesti hindavad oma elukutset. Nad on võimelised tegema proovi hilisõhtuni otsima fantaseerima, tegema palju tööd ja ka taluma pingeid, sest ilman ei tea, millal lavastus õnnestub. Vahel võib seega hoopis välja tulemata jääda. Aga küsin nüüd vestluskaaslaselt, milline on nende arvates ideaalne teater? Sest kui rääkida juba vene teatrikooli esindajatega, siis paratamatult viib mõttelõng sellistesse kõrgustesse. See on loominguliste mõttekaaslaste kogu ja teatritöös on vaja seda loomingulisust igal alal. Olgu see lavatööline, olgu see kostümmeerijad, olgu see teatri direktor, K piduleb osata õmmelda kuue, nii et see oleks kunst ja direktor. Ta peab olema loominguline inimene, aga ta ei pea olema näitleja, kes annab etendust pidevalt. Ja teatri kunstiline juht ei tohi tegeleda ainult oma isiksusega ja oma koha hoidmisega vaid ta peab kasutama oma positsiooni, oma arvamust teatri hüvanguks, peab taltsutama oma autoritaarsus ja kasutama õigesti oma autoriteeti. Siinkohal kiidavad Valgevene näitlejad Meie linnateatrit ja ennekõike selle väga kompetentset tehnilist meeskonda, kellega neil on olnud lust koos töötada. Aga räägime veel pisut pikemalt Valgevene teatrist kui tervikust. Selles riigis on poliitiliselt üsna habras olukord ja kus eksisteerib ka tsensuur. Janka kupale teatril on tugev trupp, aga tehnilised probleemid on kohati tapvad melon lavastusi, Nad täidavad saali, aga on ka neid, kus on publiku põud, ei aita ükski reklaam ega muu võluvägi. SD puhul on paar viimast etendust läinud täissaalile. Täpsustan. On teada, et nende kodusaali suurus on 510 kohta, meie mõistes ikkagi suur saal. Vaataja ei ole sellise plastilise teatriga Valgevenes veel eriti harjunud. Aga kajaka fantaasia on teda juba veidi lähemale toonud sellele vormile. Üks probleem Tšehhovi ka on seal veel. Väga palju on olnud igavaid Tšehhovi lavastusi ja inimesed kardavad tulla selle kirjanik näidendeid vaatama, sest mis seal ikka juhtub, inimesed istuvad, räägivad, söövad, kannavad oma igavaid kintsakuid ja ei juhtu mitte midagi. Nii et ettekujutus igavast Tšehhovist on visa kaduma. Aga muidugi niimoodi nagu festivalil lavastust vastu võeti, seda Valgevenes tihti ei juhtu. Aga mingit ülessulamist publiku poolt on siiski juba märgata, arvestades seda, et Valgevene ei ole poliitiliselt. Samas aga vabariik. Küsimus selles, et kas teatri on siin ka kanda mingi eriline sotsiaalne roll, meenutagem siiski oma elu ja teatrilugu kuskil kaheksakümnendatel, kui oluline oli see teatri ühendav jõud meie jaoks? Valgevenelased tunnistavad, et olnud ka, et on olnud ka lavastusi, mis on välja kasvanud miitinguks aga nad on seisukohal, et teater ei ole mingi poliitika tegemise koht ja et selleks peab ikkagi jääma nii-öelda linnaväljak ja häid sotsiaalseid tükke ja uudseid sealsed dramaturgiat nende mail on vähevõitu või ei leidu praktiliselt üldse, aga samas näitlejanna tunnistab, et nende publik on siiski väga terane ja tajub peenelt, kui midagi on kirjutatud ridade vahele. Samas kurdavad mõlemad, sellised sotsiaalsed tükid jäävad tihtilugu kunstiliselt alaväärtuslikeks. Kuna tegemist Jaka kupala teatri näol on siiski rahvusteatriga, siis esitab see neile ka omad nõudmised, mängitakse palju jonka, kupalad ja teisi Valgevenet klassikuid aga näiteks mängukavas on ka poolaka kombroovitši näidendeid. Varsti jõuab lavale Stoppard. Kurdetakse ka selle üle, et eksperimente on vähevõitu ning tihtilugu peab teater arvestama publiku maitsega. Nii sünnivad kõikvõimalikud kahtlased komöödiad. Aga minu vestluskaaslaste seisukoht on, et teater peaks ikkagi olema mingil määral publikuharja ja teenäitaja mitte rangema publiku madala maitse tasandile. Kas oleks Valgevenes mõeldav teha teater eraalgatuslikul moel? Võimalust mu vestluskaaslased ei näe, tunnistavad, et produtsendi ametki on Valgevenes üsna uus ja võõras ja tundmatu ning samas on väga keeruline olukord kultuuri sponsorlusega. Pawedantšikovil on, et huvitav projekt mõttes, nimelt tema üks õpilane Valgevene teatrikoolist tütarlaps avaldas soovi, et Pavlo tantšikov lavastaks temaga Pariisis monoetenduse Tšehhovi motiividel ja nii ongi jubedal valmis kirjutatud stsenaarium Tšehhovi naistegelaste monoloogidest, alustades Niinazareczznejast lõpetades sooniaga onuvanias. See peaks tulema siis plastiline lavastus koos tekstiga, aga kuidas see afäär Pariisis õnnestub, see on veel üsna selgusetu. Muidugi peaks olema väga minimalistlik selleni minimalism kokku hoida raha, aga mis saab edasi, seda taasta veel ei tea. Samas on Pamela tantšikov õnnelik, et praegu see kuninglik võimalus teha seda, mis talle meeldib. Samas peate tunnistama, et seetõttu jääb, tal võib olla palju kogemusi hakka sest on ju vana teatritõde, et ära kunagi lavasta seda, mis ei meeldi. Aga kui juba peab, siis tee see, mis ei meeldi endale meeldivaks. Aga seda viimast oskust tema noore lavastajana veel ei valda. Aga kuid mõeldes sellele, et mida elus üldse saada või tahta, mis siis muud kui saada Oscari ja Nobeli preemia ja oma teater rajada ja istutada puu ja saada poeg nagu kõik inimesed unistavad ja tahavad, mõtiskleb Valgevene lavastaja Pavel tantšikov. See talveunenäo nimeline festival oli ka piiro loomingu keskne. Peale selle mängiti tema kuulsat lavastust isad ja pojad, andishab piirogaa ühe meistriklassi ning pidas raadioloengu, mida saab meil ööülikoolis kunagi kuulata. Aga meistriklassi kohta küsisin samuti Valgevene lavastaja alt, et mida ta asjast arvab? Ta tundis ära siin vene teatrikoolialused Tanis Lavskist, Mihhail Tšehhovi ninjad ja tõi näiteid, et ühte või teist harjutust on ta ise kasutanud või teinud ja samas leidis ka mõne hea nipi, mida oma lavastusse üle viia. Ta vaikselt laenata ja kui juba kooli peale jutt läks, siis äratundmisrõõmuga ei mainida mitte ainult isasid ja poegi, vaid ka Gescher teatri orja, mis tema nägemust mööda on tüüpiline Vene teatrikooli esindaja ja läbielamist teatri põhimõttel täid tundis ta ära ka soome lavastuses tarbetud inimesed, sest on ju selge, et Stanislavski, Mihhail Tšehhovi kogemused on jõudnud ka Euroopasse. Läks ju Mihhail Tšehhov ja avas nii Euroopas kui Ameerikas mitmeid oma stuudioid. Nii et selline sai siis meie jutuajamine Valgevene lavastaja Pawel Adam tšikoviga, kelle essweed nägime talve unenäofestivalil. Meie saadet saate nädala jooksul kuulata internetist ja teretulnud on ka kõik kommentaarid koduleheküljele. Samuti on teatrimagasinid oma kordus aeka vikerraadio öises programmis. Ja see on laupäeval algusega kell kaks öösel, nii et kõik unetud olete teretulnud. Aga täna aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes. Mida teeme järgmisel nädalal? Võib-olla läheme vaatama kurki, ema seda hullumeelset ideed sünnitab meie jaoks Von Krahli teater. Aga kas see annab põhjust kõnelda sotsiaalsest teatrist, selles ma kahtlen.