Tere kuulama teatri magasini. Aasta algus on olnud meie saate jaoks väga heitlik. Kõigepealt jäi ära jaanuari esimene saade, sest oli kontsert ja siis, kui pidi olema jaanuari teine saade, siis tabas Eestit enneolematu tormituul ja uputus ja loomulikult oli muudki teha kui teatrist kõnelda. Ja seetõttu on tänasesse saatesse kogunenud mitmeid teemasid. Nii lähiminevikust kui kaugemalt. Mina olen toimetaja maris Johannes. Kõigepealt tahame rääkida möödunud nädalast. Seon radikaal nahaalne nädalt teatrielus. Sest Von Krahli trupp mängib korki ema ning Pariisis elav eesti erudiit. Vahur linnuste ilmutas oma artiklite kogumikku 60.-te 70.-te teatriuuendusest. Aga saate teine pool on traditsioonilisi nostalgiline tagasivaade talveunenäofestivalile. See tähendab, kordame katkendeid intervjuudest, mis möödunudnädalases tormis oma kohalt minema lendasid. Alustame sellest. Rainer Sarnet, lavastas Von Krahli Teatris Maksim korki ema. See on filmimehe teine töö teatris ja Von Krahli trupiga. No kes meist ema ei teaks kooliprogrammis läbitud ja sel ajal kirutud ja neetud teos. Ja nüüd läheme vabatahtlikult seda vaatama ja tahame veel sellest eesti rahvale kõneldaga Pille-Riin Purje. Kui kirjeldada kuulajale seda keskkonda, kus ema tegevus Von Krahli teatris toimub, siis palun no see keskkond on teatud piirini eestiliseerid, tud avakaadrid, sellest lavastusest on niisugused tinglikud. On tunne, et kusagil kaudsetes mälupiltides on nähtud niisuguseid vasaratega vehkivaid, töömehi, mingit ekspressiivsed liikumisjoonist võib-olla kusagil hommik teatris, mida oma silmaga või pole näinud, millest on fotod ja legendid ja samas on seal laval Liina Keevalliku kujunduses ema magamisasemeks esimesel pilgul otsekui surnukirstu meenutab ja siis ka reformvoodit ja samas on tema serv kahhelkividest nagu hakkab kuhugi vannitubade poole tüürima. Siis on seal väga oluline paiku, kus Pavel raamatuid loeb, mis võib-olla kuivkäimla viitab. Ja kõik see on niisugune parajalt sürrealistlik. Mõnes mõttes ka ilmselt ajastutruu. Lavastus oli esteetiliselt väga efektne, kohati tee oma absurdis naerutas meid ikkagi tugevalt olulisel kohal. Lavastuses olid nii usk, viin kui ka ideed. Tekkis küll tunne, et ühtki ideed ei saa sa usaldada ja kõik, mis on esitatud sellises deklaratiivses vormis, on piisavalt naeruväärne. Nii et üksjagu küüniline oli see maailm, oled sa muga nõus? Kindlasti ta oli aga samas midagi nimiosalise, Liina Vahtrik on mängus väga jõulises emaks kehastamises, selles oli samal ajal midagi õõvastavat ja midagi niisugust Vöödi algelist vähemalt minu silmale. Sest ta on niisugune tugeva ümberkehastumis võimega ja põnev. Jõuline näitleja tõesti, et mõnel hetkel ema püüda oma pojale Ta seltsimeeste maailmast aru saada ja samasse lihtsa naise. Nojah, naljakas olek, aga, aga kuidagi nukrakstegevolek, ma ei oska öelda, seal oli mingi müstiline mõõde minu jaoks sees, mis esimeses vaatuses küll sellele küünilise absurdini andis veel mingi isemoodi ohutaju, aga kui nüüd vaadata seda revolutsiooni staaride seltskonda, siis nii-öelda ema lapsi ja laste sõpru, siis no need olid küll mõnusalt grotesksed vormis antud oli seal Juhan Ulfsak. Raamatus on ta nagu ukrainlane, aga seal teda nagu nimetati millegipärast valge venelaseks. Aga see oli siis nagu tõeline headus ise ja kõik inimesed, kes tahavad olla väga head ja kes põevad selle pärast, et kui head nad välja paistavad, siis nemad võiksid küll Juhan Ulfsaki vabadusest šnitti võtta või no nii, head inimest pole mina Eesti laval tükk aega näinud ja siis oli seal Paavel oma ema, poeg Paavel oli selline musta tukaga tõeline põlevrevolutsioon väär nurgeline ja kandiline, kompromissitu tüüp, kellega tuleb tunnistada, ise küll nagu kokku saada ei tahaks ja mängis teda tav Eelma, ütleme nii, et seal oli nagu rolliloomet ja, ja meie põlvkonnal siis võimalust arutleda selle Maksim Gorki ema noomeni üle, aga lavastajal olid tegelikult suuremad ambitsioonid minu jaoks. Kahjuks ei piirdunud ta korki emaga, vaid üritas sinna sisse pikkida ka kaasaega. Selleks kasutas ta vendade Breznäkovide teksti mängides ohvrit siis metamorfoos, mis pidi toimuma nii-öelda sellest stiliseeritud ema ajast, sellesse tänapäeva postsotsialistliku maailma. Vaat see metamorfoos oli selline, mis jäi nagu minu tunnetele hoomama. Jah, eks me ju arutasime seda, et oleks võinud esimese vaatusega lavastus lõppeda ja esimese vaatuse lõpp on nii pildiliselt kui sisuliselt ikka väga võimas kulminatsioon ja väga hästi teostatud seesama Paveli vangistamine siis ja ja mai paraad, kus siis ema haarab lipu ja seal on sellised isegi tsitaadid, nagu kunstiajaloos tundusid tulevad tuttavad ette, aga jah, teises vaatuses, kui see Breznäkovide tekst mängu, et siis mingi oma farsilaad on seal ka ju olemas ja see on sarnane nende noorte vene autorite vendade Breznäkovide näidendiga terrorism, mida Ugalas praegu mängitakse, see käekiri on äratuntav ja mingisuguseid paralleele ju lavastaja püüab siin tõmmata või kuidagi ta seda ema teksti tähendab Paveli monoloogi Segapsis seal Breznäkovide täna päise kurjategija suhu ja omad märksõnad veel tulevad sinna juurde, aga minu jaoks see kõik jäi kuidagi kistuks või ei tulnud see tänapäevane skets nii jõuliselt üle rambi ja, ja mingisugune võimsus kadus ja hääbus ära ja kuigi seda püüti siis päris finaalis uuesti tagasi tuua, siis ei olnud enam samavõrdne selle esimese vaatuse lõpuga. No mis see siis oli, et kõikide nagu upuvad või kõik naguniikuinii vajub põhja, et, et ükskõik rajal sa mingisuguseid suuremaid mõtteid mõtled niikuinii, see jääb mingisuguseks mullistuseks ja kõik vahetatakse peenra vastu või seal oli ju tegevuspaigaks bassein, mis rajatud kirikusse, niisugune väga absurdne ja samas siis elust enesest, eks ole, ja päriselust enesest kooslus olid ju seal siis ka võimumehed oli kuritegu erinevatel ajastutel ja võim, mis seda maha surub, aga ma ütlen veel kord, et ega ma ei oska seda päriselt reaalselt kokku viia, et ma ei suutnud lavastaja ideega kaasa minna. Ikkagi jäin sellesse esimesse vaatusesse toppama, mida tehti väga suure lustiga ja Von Krahli kõige paremal tasemel. Jah, ja selle lustiga võikski tänase jutu lõpetada, sest Krahli teatri üks selliseid suuremaid väärtusi on see, et kui nad midagi teevad, siis see sisemine põlemine on tõeliselt revolutsiooniline. Et kui ma ennem nagu panin kahtluse alla, et tänapäeval nagu need ideed, kui sellised tunduvad alati sellised kõmisevad ja parajalt basseini võimalik need ära uputada, siis ihu ja hingega Von Krahli teatritrupp asja juures ja seetõttu on ka hea meel soovitada rahvale mingi vaadake, mida Rainer Sarnet on selle kurki emaga teinud, kõigil meil ju see kurki ema kuni kukla taga tiksumas. Ja kui lisada veel seda, et eestlased on korki ema lavastanud mitut puhku teatriloost, on teada, et Liina Reiman on näiteks seda mänginud, see oli vist seekord, kui see vene asi tundus veel selline kauge ja eksootiline siis teinekord see enam nii kauge eksootiline ei tundunud, see oli 60.-te lõpp, kui Voldemar Panso lavastas ise inseneeris kurki ema ja kavalehelt loeme, et Panso incianeeringut on kasutatud ka praeguses lavastuses ja kui me olime teatrikonverentsil, siis tekkis ka seal küsimus, et miks nad võtsid selle tüki lavastada. Miks Panso tegi ema? See oli ju siis juba see aeg, kui nii-öelda Maksim Gorki ideed olid ehk juba üsna kriitiliselt intellektuaalide poolt üle vaadatud. Aga kui nüüd mõelda, et miks tänapäeval peab sellest emast kõnelema Rainer Sarnetiga, meil kahjuks ei õnnestunud seda asja arutada siin, aga mis, mis sa arvad ja sõbralt küsida, eks ole, loll, kes küsida ei oska, katsu vastata. Kui mina sellest faktist, nagu teada sain, et ema tuleb, siis, siis mulle tundus, et, et see põhjus võiks olla see, et me nagu naerame ennast vabaks, ise läksin selle sooviga sinna ja ma pean tunnistama, et see vabastav naer täiesti toimis, aga mingisugust sellist vasakpoolset suundumust või protesti protesti täna toimuva vastu, seda ma nagu oma mõistusega sealt küll välja ei osanud lugeda, kuidas sina kui tuntud mitte sotsiaalse närviga vaataja tuntud asotsiaal sina seal ennast tundsid, milleks ema muidugi formuleeris dialauset naerdes jätab inimkond hüvasti oma minevikuga, aga et kuidas seda praegushetke paigutada ja kas peaksite otsima ka mingit teatavat nostalgiaelementi, vaid see, mis on ju, millest noorem põlvkond on rääkinud seoses vene multikatega või? Eks me siit ka mingit, et vene filmide tsitaate või niisugust mängulaadi leidsime, et kas peaks selle aspekti siia sisse tooma koos irooniaga? Ma ei olegi seda veel selgeks mõelnud ja kas ma suudangi mõelda, aga, aga jah, eelkõige oli ta ikkagi niisugune vaimukas mäng ja ja ma ei tea, kas selles finaalis nüüd, kus seda tööinimese rasket elu endast välja karjuti, kas seal oli mingi tõsisem, tagama mingi viidet traagika olevat, seda ma ei oska öelda, ei ole sellest ühiskonna kiisk isiklik identiteet ja kuuluvus ühiskonnakihtidesse. Jah, meil küll praegu määratlemata, aga jätkame ametit radikaalsete meestega. Teatrimaastikul. Ilmunud on Vahur linnuste artiklite kogumik, uued tuuled teatris ühiskonna arengu mõjutamise võimalus. See on lugu 60.-te 70.-te teatriprotsessist Pariisist nähtuna. Raamatut iseloomustab kirjanik ja lavastaja Mati Unt. Vahuril tekkis mõte raamat välja anda oli ka mingeid hääli, et kas see oli nagu vana või kuuekümnendad seitsmekümnendad, kas enam kehtib, tegelikult kehtib ta absoluutselt sellepärast et see, mis toimus kas või Eesti teatis või maailmateates 60, lõpp 70, see oli päevasi, mille nimi ei olnud üldse uuendus, vaid teatri taastamine, taati õigustes, vahuga seda jälginud ja need asjad, mida kirjeldab, need on permanentsed, need kestavad. Kui edasi, tähendab see protsess, Tartan, selles mõttes aabits, me saame au, kust need asjad kõik alguse said. Vahu ilmselt on jälginud Pehka kõiki asju, mida meie raudeesriide, tagatsehhi või poola ajakirjade kaudu aimasime. Selles mõttes on see oluline raamat kõladele. Jälg on lõputu, ta ongi igavene. Niisiis ilmunud on teatriuuenduse aabits ja seda eesti keeles, kes on Vahur linnuste, teeme temaga ühe pikema teatri saate, mis tuleb eetrisse veebruaris ja oma maailmapilti avab taga jaanuari lõpus Martin veerandile maailmapildi saates. Aga praegu kuulame, mida Vahur linnustel endale on öelda, miks ta selle raamatu kirjutas, mis on selle raamatu mõte ja kontseptsioon? Teatrit võib muidugi teha mitut vii, siis võib siis teha teda puht meelelahutuseks, ajaviiteks, aga võib ka teatris esile tõsta, võib-olla isegi kõige olulisemaid inimese probleeme. Nii sai ka klassikaline draamakunstteatrist aru. Tragöödiate eest kui ka klassikalisest draamast, siis me näeme, et selle tegelased on sisekonfliktides on mingid niisugused vastuolud nii enda kui ka siis välismaailma vahel, aga inimene, peategelane püüab nendest välja jõuda, mingitele lahendusteni jõuda. Klassikalise draamakunsti puhul oligi siis see lahendus kangelase või isiku tasandil. Peategelane lepitas oma eksimused süü, eks ole, ta jälle leidis taas oma koha ka ühiskonnas ja kui antiik-kreeka tragöödiate siis tekkis ka konflikte inimeste ja jumalate vahel, siis vana kord pärast lepitus ja süü lunastamiseks taastus ja jumalad valitsesid endiselt maailma üle. Nüüd raamatu lähtekoht on erinev ja sellepärast ongi siin pealkirjaks just uued tuuled. Aga need uued tuuled hakkasid juba puhuma tar sajandit tagasi. Lenssi draamakäsitluse põhjal peategelase otsingud ja taotlused on õiged ja temal ei ole vaja leida lepitust ühiskonna normidega. Võimuga jumalatega. Järelduseks on, et ühiskond on seadnud peategelasele ette vääraid, nõudeid, midagi valesti ühiskonnas, sealt võrsub mingi ühiskonnakriitika, mida algul muidugi püüti lämmatada, aga nüüd, 20. sajandil tõuseb sellest nüüd tugevalt hästi esile. Ma ütleksin, uus moderne teatrivool, mis just näitab seda, kuidas need ühiskonnanõuded inimesele ja surve ja temast võta tõukamine ja maha tapma mina ja mis kõik veel toimub. Et see on väär sellest, ütleme suunast võib-olla on arenenud kaks haru, noh, ühelt poolt siis nagu ühiskonnakriitiline aru, mis põhineb nagu ajaloolistel alustel, kus üheks tuntumaks ja võib-olla isegi autoriks selle kõrval niinimetatud absurd, õistlik koolkond, suurte nimedega reket ja Jonescu ja selle nagu suundumus on, et need inimes kitsendavad isegi lõmaxclitsuvad tingimused ühiskonna poolt on absurdsed, et need ei ole nagu üldse põhjendatud, ütleme minu raamatus, mis käsitleb ka sõnalavastusteatri kõrval ka niinimetatud avatud teatrit, häppeningi, ooperit, moderntantsu ja eksootilist teatrit, jaga marionett teatrit, tähendab see sama suundumus käib läbi minu ainevaliku puhul ka teistest teatriharudest laiemas mõttes. See oli Vahur linnuste, kes kõneles oma raamatust uued tuuled teatris ja olgu veel öeldud, et selle raamatukunstnik on Jaan klasseiko ja nüüd kirjandusteadlase ning kirjaniku Jaan Unduski kommentaar. Ta on kirjutatud jah ühe mehe poolt umbes 10 aastat süstemaatilist teatrikülastust Pariisis. Pealegi see pildirida, mis seal kõrval on täiesti omaette tekst jälle kummardus ka kunstniku poole, noh, midagi sellist ilmselt niipea enam ei juhtu meie Eesti raamatuturul, sest vaevalt meil on mingit meest, kes kuskil Pariisis või Londonis mõnes teises suures teatrilinnas, mis süstemaatiliselt Eriks kõike, mis seal toimub ja siis paneks siis sellest kokku säärase tõesti Beatmelise väärtusega raamatut. See raamat on nagu siin juba öeldud, et on väga hillitsetud tooniga, kui mina lugesin käsikirja, siis tegelikult mind üllatas, et nii poeemlikku mainega mees Vahur linnuste, kes siis nii suur boheemlane ei olegi nagu tema maine on, kirjutab niivõrd vaoshoitud, tagasi tõmbunud stiilis, aga seda on vist elus varemgi juhtunud. Suured Tomlejad paberil, mõnikord elus on rahulikud ja vastupidi ja see raamat, et noh, selles mõttes tõepoolest ei too kuidagi esile tema autorit. Me oleme harjunud ju pigem sääraste teatriarvutustega, kus põhiline, nagu kõlama jääb, selle arvustuse autor, aga siin on, on tegemist vastupidise asjaga. Aur tahab olla siin nagu suutoru mingisuguse sotsiaalse hääletoru ja, ja vaadata siis kuidas mis on olemas diaatris tema kaudu võiks minna ühiskonda. Ja seda me üritame ka oma veebruarikuises saates teha ja Vahur linnust endaga rääkida tema eluteest ja elutööst teatris. Aga nüüd üks vana võlg, need, kes juhtumisi möödunud laupäeva õhtul sattusid kuulama teatri magasini, nende jaoks ei ole siin enam midagi uut aga kuna teatrijutud talveööfestivalist on klassikaliselt teatrisaate ajal siiski mängimata jäänud, otsustasin möödunudnädalase saate intervjuusid lühemalt korrata. Täna vaatame tagasi talveöö unenäkku. See on festival linnateatris, mis toimus jõulu ja uue aasta vahel ja kus nägime teatrit Iisraelist, Valgevenest, Soomest ja Rootsist. Ning meie linnateatri tõmbenumber väliskülaliste jaoks oli muidugi Shapiro turgeenjevi lavastus, isad ja pojad. Skandinaavlased kõnelesid meile elust enesest ehk kodustest ängidest ja vägivallast Soome ning Rootsi moodi. Mida oleks mõistlikum analüüsida koos psühhiaatrite, psühholoogide ja sotsiaalteadlastega mõistlikum kui teha seda näiteks teatrikriitikutega. Aga kahtlemata on see vajalik teema ja ju peame meiegi sellest rääkima kunagi tulevikus. Aga siis, kui Eesti teatripildis midagi analoogselt kõrvale leiame. Täna aga tahan keskenduda kahele klassikalavastusele. See on lisaks Singeri orjale ja Anton Tšehhovi kirsiaiale talveöö. Festivali kontekstis oli ta nimi SW. Räägime lavastajatega Iisraeli mehe Jevgeni Aarje ja valgevenelase Pavel Adam tšikoviga kes mõlemad tegelikult vene teatrikooli kasvandikud. Kui arvestada, et talveöö unenäo festivali publikuarv jääb ikkagi paratamatult 2000 piirimaile või natuke üle selle siis karta on, et meie kuulajate seas on üsna vähe neid kes festivalilavastusi oma ihusilmaga näinud. Ehk kergendab kuulamist asjaolu, et jutuks tulevate lavastuste alustekstid on eestikeelsele kuulajale tuttavad. Lisaks Ingeri ori oli selle festivali pompöösset lavastus. Vaatad seda kui juudi tavade, kommete õppetundi. Suurejooneline lava ja suured dramaatilised tunded mulle vaatajanase balansseerimine legendi ja argisuse piirimail sobis hästi. Kuigi suure annuse sellest meeldimisest võib kanda ka Singeri romaani arvele. Kuna tänapäeva maailm peab olema poliitiliselt korrektne, siis ükski mittejuut selle materjaliga töötada ei saaks. Sest kuidas sa hakkad juuti hukka mõistma või tema üle nalja viskama, kohe jama kaelas. Aga nüüd juba Jevgeni Harje jutule, kes sisesele romaani dramatiseerinud ja lavastanud. Ja ta on ühtlasi ka Kessel teatri asutaja, vene emigrandid, nagu enamik tema näitlejaidki saates kasutame ka muusikafragmente lavastusest heliloojaks Eestist pärit Avi Benjamin muide olnud ka Bruno Luki. Igasugune ideoloogia peab armastuse ees taanduma. Selline on Shapiro isade ja poegade lavastuse paatos. Kas selline kreedo sobib ka Singeri orjalavastusega? Küsime seda, kes seal teatriloojalt ja lavastajalt Jevgeni Ariel. Olen sellega absoluutselt nõus. Muidugi, Shapiro ei räägi mitte ainult armastusest, vaid elu põhiväärtustest laiemalt. Elutungid ja tormid on tugevamad kui ükskõik milline ideoloogia. Tunnistab Iisraeli lavastaja, kes tegelikult on joht, ostonoogovi õpilane ja vene teatrikooli kasvandik. Singeri romaan, ori, mis minu lavastuse aluseks räägib tegelikult samadest asjadest, on kaks kogukonda ja kaks ideoloogiat. Poolt ju taisse ja teiselt poolt Poola talupojad, kes vastu võtnud küll kristluse, aga elavad tegelikult veel paganlike arusaamade järgi, armastada võõrast, kes ei kuulu su kogukonda, on mõlemal puhul tabu ja armastuski on selles orjas vaid instinkti tasemel. Ja inimene käitub siin üsna ürgsel moel. See on väga karm lugu ja teisalt väga realistlik lugu siinsetele tegelastele võib leida sugulashingi piiblist. Tegelikult on see segu väga eripalgelistes diapolaarsetest inimtüüpidest ja see oli just see, mis mind orjalavastust tehes väga võlus. Tunnistan, et minu kui eestlase jaoks oli saks Singeri romaan ori kui juudi tavade ja kultuuriaabits. Aga kuidas suhtub üks juut ise oma rahva religiooni, selle tavadesse ja kommetesse, palju teda aitavad ja palju pärsivad Jevgenia Ariel? Mis see on keeruline küsimus, tunnistab lavastaja. Ühelt poolt on need traditsioonid ju aidanud juudi rahval püsima jääda tuhandete aastate jooksul. Paljud rahvad on selle aja jooksul lihtsalt lakanud olemast tänu juda Esmile. On säilinud heebrea keeles toora keel. Vahemärkusena olgu öeldud, et Toorase on viie Moosese raamatu nendes olevate seaduste nimetada juutidel 20. sajandil heebrea keel nii-öelda reanimeeriti ja täna kõnelevad iisraellased juba uusheebrea keeles. Muide, selles keeles on ka Kessel teatrilavastused. Aga kuna enamik näitlejaid on vene emigrandid, siis annavad nad ka venekeelseid etendusi. Aga nüüd intervjuu ja traditsioonide manu tagasi. Et kas segavad v aitavad religioossed tabud käsud ja keelud. Jevgeni Ariel. On selge, et igasugused piirangud, mida sünnitab ideoloogia või ütleme ka usk, on inimese siseilmas konfliktide allikaks. Vaatame lavastust. Jakob on ühelt poolt kui religioonist piitsutatud. Ta ei tohi siduda naisega, kes ei tunnista juudi usku ja kes ei ole juuditari. Samas Need piirid ei pea, jooksevad liiva, pööras armastuse eest. Siit ka Jaakobi hingeline konflikt. Singeri ori viib meid ikkagi seitsmeteistkümnendasse sajandisse. Täna 21. sajandil, vaatame sellele kõigele hoopis teise pilguga. Aga tänases Iisraelis ei ole see küsimus oma tähtsust või teravust kaotanud. Vastus sõltub sellest, kas vastaja on religioosne või ilmalik inimene. Aga ikkagi, milline on mu vestluskaaslase isiklik seisukoht? Ise suhtun lugupidamisega inimestesse, kes on seotud ükskõik millise usutunnistusega. Aga ma absoluutselt ei talu olukorda, kui üks või teine religioon hakkab mulle kui väikesele lapsele ette kirjutama, kuidas elada ja olla, mida uskuda, mida mitte, millistest traditsioonidest pidada, mida hüljata selliste ettekirjutuste vastu seisan kogu jõuga. Noja jutt kena ja õige, aga ühe rahva kummaliste tavade või enesekeskse hoiaku arvel võivad laia suuga nalja visata siis käinud selle rahva pojad ja tütred ise katsusa, juut, olemata juudi arvel nalja saada, kohe oled poliitiliselt ebakorrektne. Juudi lavastaja Jevgeni Aarje muigab ja kohati pilab oma Singeri lavastuses nii juudi kaupmehi kui Poola talupoegi. Huumor ja iroonia tragöödias on meie järgmine jututeema. Mulle tundub, et kui sa teed lavastust inimese elust ja eksistentsist, siis ükski tragöödia, näiteks ka Shakespeari oma ei saa läbi huumori või irooniata sujub iseenesest pinnale ja lõpuks juudi võime naerda iseenda üle. See on aidanud meie rahval ellu jääda. Meie ajalugu on kui üks suur tragöödia, rahvas on ilma mööda laiali pillutatud. Et selles kaoses ja hävingu ellu jääda peab, säilib tema huumorimeele. Nii Singeri romaanis kui lavastuses on minu hingele kõige lähedasem tegelaskuju Wanda ehk Saara, tunnistan ja tema lapsesuuga esitatud küsimused, et miks juutide jumal on nii kuri ja ebaõiglane, miks ta oma inimestest ei hooli. Selgeid vastuseid ma Jakobi suust ei kuulnud. Tähendab see Jakobi maailma pankrotti või ummikut, sest mees astub üle toora käskudest keeldudest, hävitab oma naise ja iseenda. Vestluskaaslane ei ole selle väitega nõus. Armastus on elus peamine Pole Jakobi süü, et ta ei sobi kokku selle maailmaseadustega, mille järgi elavad juudid. See on teema, kuidas ühiskond hülgab inimese, kes ei ole tema ühiskonnas seaduste järgi vaid käitub kõige lihtsamate loomulikumate tunnete ajel. Ja see ju ei puuduta ainult mehe ja naise armastuse teemat. Kuigi jah, Romeo ja Julia räägib ju tegelikult samast asjast tegelikult arvab lavastajad. Jakob sai oma Wanda kaika õnnelikuks, vaatamata traagilisele finaalile Singer toobi romaani lõpus sisse ka poja Teemapoeg, kes sündis sellest armastusest lubab tulevikku vaadata helgema pilguga. Ometi vaidlen lavastajale vastu, pole ju tema poja teemat oma lavastusse sisse toonud ja seegi rõhuasetus tähendab minu arvates midagi. Barrie tunnistab, et minu jaoks oli oluline, et lavastuse lõpp oleks kantud piiblimotiividest. Et olid kord need inimesed ja nende armastus. Oma elus seisid nad silmitsi peaaegu samasuguste vastuoludega nagu meiegi. Ja siis tuleb lumi ja katab nende kehad ja nad kaovad, lahustuvad selles maailmas. Ja võib-olla midagi nendest jõuab ka meieni. Ja meie peame aru saama mõistma, et me ei ole esimesed inimesed siin ilmas. Me saame ju aru ka sellest, kui valusaid magusaid tundeid need üle elasid. Ja seda, et kõik ülejäänu on hoopis tähtsusetu selle kõrval. See lavastus räägib tegelikult meie oma eluväärtustest. Nii, mulle tundub tunnistervjuudi lavastaja Jevgenia Harje. Singeri orja algus oli kui üks suur legend, poeetiline pajatus kaugest ajast. Mida lõpu poole, seda argisemaks lavastusele üks. Oli see tegijate taotlus või vaataja luul. Küsime lavastajalt. Ei usu, et vaataja seda ise välja saaks mõelda. Mulle tundub, et kõigest ei saa alati kõrgendatud olekus kõneldas pärast Tšehhovi tulekut on praktiliselt võimatu kuhugi koturnidele ronida ja sinna pidama jääda. Vaatamata sellele, et ori jutustab peaaegu et piibellik, kui legendi käib juttika reaalsetest inimestest, õnnetutest, olevustest ja ma tahan, et need olevused oleksid meile väga-väga lähedal tased ja kogeksid nagu meiegi inimliku joobumust, õnne ja õnnetust. Sest kui seda ei oleks, jääks ainult romaani filosoofiline pool tähendab see teatrist tegelikult läbikukkumist. Sest vaatamata igasugusele moodsale või vanamoodsale vormile ja teatrikeelele peab vaataja ikkagi sisemas üle elama seda, mis laval juhtub. Kõik ülejäänu peab seal juures olema ja toimima. Paralleelselt. Saalist lahkudes võib see vaataja muidugi nähtu üle arutleda ja filosofeerida. Aga saalis peab ta elama üle kõige tavalisemaid, inimlikke tundeid, kaastunnet, põlgust, armastust, irooniat kellegi suhtes. Otse öeldes, me peame ju lõpuks saama katarsise, kui seda ei juhtu. Kui saal ei naera ega nuta, on see minu jaoks märk, et lavastus on ohus. Tean, et Euroopa teatri tänane mainstream ei sobi kokku minu mõtetega. Siin püüeldakse analüüsija komponentideks lahutamise suunas. Kõigisse suhtutakse irooniaga. Minagi otsin teravamaid vorme lihtsalt põhjusel, et oma jutule tähelepanu tõmmata. Teleteater, kino, kõik jutustavad inimestele tuhandeid lugusid. Olukord teatris pole enam ammu teab mis turvaline kui näiteks võrreldes sellega, mis oli 50 aastat tagasi, kuid sellele vaatamata kehtivad ometi mingid lihtsad algsed seadused. Peab tekkima ühine energiavälilava ja saali vahel. Kui seda ei teki, siis konkreetne etendus ei toimi, tunnistab Jevgeni Aarje. Aga Kesser selles nimes tähendab ju tegelikult silda sild, kelle või mille vahel ja kus on kaldad. Küsime lavastajat, kes seal teater on loodud 1991. aastal. Kui alustasime, olid kõik mu sõbrad ja vaenlased üsna pessimistlikud, tunnistab lavastaja. Nii kõik iisraellased kui ka vene emigrandid, kes juba 10 aasta jooksul olid sinna ümber asunud, jätta see idee, mine õpi parem keel selgeks ja siis liitu mõne Iisraeli trupiga, soovitasid nad. Ainus, mis mulle toona kindlust andis, oli teadmine, et meil on midagi endaga kaasa tuua. See on vene võimas teatrikultuur, kes enam nii selgelt mäletas, et Iisraeli rahvusteatris on töötanud nii Jevgeni vaht, tango kui tiiki. Sellest ajast on palju vett merre voolanud. Siinset teatrit on mõjutanud nii Ameerika kui Saksa traditsioon kujunenud oma juudi teatri mängulaad, milles nii head kui halba. Meie ei varjanud algusest peale, et oleme teistsugused, me ei tahtnud sulanduda sellesse teatripilti. Alustasime teravalt. Kõigepealt lavastasin Tom Stoppardi kuulsa näitemängu, Rosencrantz ja Guildenstern on surnud. See tuli välja Joseph protski venekeelses tõlkes. Näidend, mis kirjutatud Shakespeari motiividel, oli märk sellest, et tahame teatrit teha intelligentsete inimestele kellel on aimu, kes on Rosencrantz ja Guildenstern, Hamletist rääkimata. Me kõneleme kaasaegse teatrikeeles kaasaegse teatri vahenditega. See kuulutus oli muidugi väga riskantne. Aga nii kriitika kui publik võttis selle suure tähelepanuga vastu mu poole. Aasta pärast mängisime seda Stoppardi näitemängu juba New Yorgis ja tänane Iisraeli teater heisata töötada enam meid ignoreerides. Samas see maa on muutnud meid. Vaatan meie esimeste lavastuste videosalvestusi, millised kolossaalselt pausid igast sõna sünnib sügava psühholoogilise läbielamised tulemusena. Aga Iisrael on ikkagi lõunamaa, kus inimestel hoopis tulisem temperament. Ja see maa on olnud palju aastaid sõjaseisukorras. Siinsetel inimestel ei ole kannatust nii pikkade pauside jaoks. Teda peab mumentaalsed haarama, peab kiirelt kontakteeruma ja kontakti hoidma. Asi pole ainult keeles, ka elurütm on teine ja see jätab mõju avaldamata. Kui ma täna vaatan Moskvas Vene teatrit, siis tundub see nii kummaline. Aga 15 aastat tagasi tegin ma ise täpselt samamoodi. Me muutume. Ja kui teater tahab ellu jääda, peab ta püüdma neid rütmimuutusi mis toimuvad nii sees kui väljaspool inimest. Stab Iisraeli lavastaja Jevgeni Aarje. Sõnateater on oma keelevang. Kui juudid annavad talveöö unenäo festivali pressikonverentsi, siis räägivad nad paralleelselt nii inglise kui vene keeles mängivad laval ka uusheebrea keeles. Kas juudi teatri rahvusvahelise meeskonna jaoks on üldse oluline koht, kus mängida? Loomulikult on oluline, ta tsiteerib gruusia kuulsat lavastajat Miša Dumaneshiilid, kes olevat öelnud pärast õnnestunud Wilderi Meie linnakese esietendust. Et peab mõtlema, kuidas olla huvitav oma kodutänava inimestele. Siis võib juhtuda, et sa oled huvitav ka teiste jaoks siin maamunal. Usun sellesse kui ainsasse eksistentsi võimalusse. Muidu on teater vait, tolm akadeemia. Kui saalis istuvad vanakesed üle 70, siis tähendab see teatrisurma. Nii kõneles Iisralikeser teatri looja ja lavastaja Jevgeni Aarje. Tallinnas mängis tema trupp kahel õhtul lisaks Singeri romaani ori ainetel tehtud lavastust. Selles Iisraeli juuditeatris on lavastanud ka eesti teatrisõber Adolf Shapiro. Brehti kolmekrossiooperit. Jätkame ringkäiku talveöö unenäofestivalil. Täna on seekord, kui Eesti eetris kõnelevad festivali külalised juudi teatrist läheme valgevene teatrisse. Esimene riik oli pidevas sõjaseisukorras, teine kuulus oma naatilise juhi ja tagurliku ilma korra poolest. Selline olukord otsib teatrist ilu ja hingetuge ja kui siia lisandub veel slaavi romantiline hingelaad, siis paratamatult tuleb teatrijuttudesse, paatost või teatraalsust. Mina igatahes nautisin seda teistmoodi ütlemiste mõtlemist üle hulga aja. Just on lõppenud isade ja poegade etenduskoja. Alustame juttu Janka kupala nimelise Valgevene akadeemilise rahvusteatri oioi, mis nimi meenutab meile vanu aegu selle teatri lavastaja Pawel Adam tšikoviga. Kuidas isad ja pojad teda inspireerisid, tahaks ta meile seda lugu näiteks tantsides jutusta. Saamine on raskendatud. Olen šokis, sest see lavastus vaimustab mind hullumeelselt, tunnistab Adam. Tšikov. Aga tantsida, see tähendab kasutada plastilise teatri vahendeid, seda võib absoluutselt iga loo puhul. Tšehhovi puhul otsisime lihtsalt oma teed. Suhe selle autoriga oli mul nooruses üsna keeruline. Ma ei saanud tas sotti. Kui kõike mõista, ei ole seda pähklit veel lõpuni katki hammustanud, aga saan aru lavastajatest, kes pöörduvad Tšehhovi loomingu poole juba mitmendat seitsmendat korda. Tegelikult hakkab Tšehhov kavalalt su alateadvusega mängima ja mõne aja pärast saabki asjast asja. Kulub Tšehhovi juurde jõudmiseks kuu, mõnel aasta. Mul on kulunud selleks palju aastaid, tunnistab Valgevene lavastaja. Aga ometi, Tšehhov on ju teada-tuntud märk, ikoon Vene Teatris. Tuletan oma vestluskaaslasele meelde kas oma sõnatu ja plastilise Tšehhovi lavastusega. Tahtsite te seda märki mingil moel kummutada, kui kirsiaiast sai SW, ehk saad Višniovoi ehk spaelnõivakon nagu valgevene lavastuse peal kirjugeda, lavela tantšikov. Tšehhov on väga palju ridade vahele pannud, tema remargid on väga kõnekad. Meenub näide onuvaniast. Kui Stanislavski seda lavastas, ei saanud ta sotti onu Vanja kui tegelase sotsiaalsest taustast, mille peale Tšehhov oli vastanud. Mis siin arusaamatut on, onu Vanja kannab ju saapaid ja sellega on kõik öeldud. Padalczykov näiteks fakti, et Tšehhov ja Stanislavski ole arutanud seda, kas nimetada näidendid Viishni või ei saa või Visnjovi saastatud. Ma ei tea, kuidas ta nüüd eesti keelde panna, et kas kirsimarjade aed või kirsiaed kramplikult tunnistab, et talle meeldib neid nüansse teada, kuid lavastust tehes ei mänginud enam täna tema jaoks mingit rolli. Meie juttu sekkub ka näitlejanna soojabila postik kestantsis SV-s Räniewskajat. Tema nagu kogu ülejäänud trupp on oma ettevalmistuselt draamanäitlejad, mitte tantsuinimesed ja seda on ka praegu oluline siin öelda. No mis siin pikalt rääkida, ütleb lavaraniewskaja Tšehhovi, on ju kõik kirjas, oska ainult tähed kokku lugeda. Mõjudilisi drill, juubrällymbu. Aga meiega avaldasime Tšehhovi üle, hülgasid megatähed, sekkub lavastaja, poisilik õhinaga, küsiti minut. But puhku, miks ma sõnast ei hooli, et Tšehhovi trump on ju sõna, tunnistab lavastust tantšikov. Jah-sõnast saab kõik alguse, olen sellega nõus ka psühholoogias saatused, situatsioon, vaat see on mulle olulisem. Kirjeldan oma vestluskaaslastele Saša Pepeljajevi ja lavakunstikooli viimati lõpetanud lennu kolme õe lavastust möödunud kevadest, mis pööras Tšehhovi pea peale, ei jutustatud meile lugu, vaid pakuti assotsiatsioonide tulevärki, kus oli lõhutud igasugune lineaarsus. Valgevene SV loost on võimalik aru saada ka Tšehhovi näidendit tundmata sest lugu jookseb oma loogilist rada. Pamela tantšikov tunnistab, et tema jaoks ei olnud selline lõhkumistöö esialgu vajalik aga kui see aitab näiteks mingit teemat rõhutada, siis tulevikus miks mitte proovida, et kui on olemas mingi ülipealisülesanne, siis on kõik võimalik, aga lõhkumist lõhkumise pärast seda pole mõtet korraldada. Sest seda, et Valgevene ei ole poliitiliselt, aga vabariik. Küsimus selles, et kas teatri on siin ka kanda mingi eriline sotsiaalne roll, meenutagem siiski oma elu ja teatrilugu kuskil kaheksakümnendatel, kui oluline oli see teatri ühendav jõud meiega. Valgevenelased tunnistavad, et on olnud ka lavastusi, mis on välja kasvanud miitinguks aga nad on seisukohal, et teater ei ole mingi poliit ikka tegemise koht ja et selleks peab ikkagi jääma nii-öelda linnaväljak ja häid sotsiaalseid tükke ja uut sotsiaalset traumat. Turgiat nende mail on vähevõitu või ei leidu praktiliselt üldse, aga samas näitlejanna tunnistab, et nende publik on siiski väga terane ja tajub peenelt, kui midagi on kirjutatud ridade vahele. Samas kurdavad mõlemad, sellised sotsiaalsed tükid jäävad tihtilugu kunstiliselt alaväärtuslikeks. Kuna tegemist Jaka kupala teatri näol on siiski rahvusteatriga, siis esitab see neile ka omad nõudmised, mängitakse palju jonka kupalad ja teisi valgevene klassikuid. Ka näiteks mängukavas on ka poolaka kombroovitši näidendeid. Varsti jõuab lavale Stoppard. Kurdetakse ka selle üle, et eksperimente on vähevõitu ning tihtilugu peab teater arvestama publiku maitsega. Nii sünnivad, et kõikvõimalikud kahtlased komöödiad, aga minu vestluskaaslaste seisukoht on, et teater peaks ikkagi olema mingil määral publikuharja ja teenäitaja mitte langema publiku madala maitsetasandile. See talveunenäo nimeline festival oli ka Shapiro loomingu keskne. Peale selle mängiti tema kuulsat lavastust. Pojad andishab piirogaa ühe meistriklassi ning pidas raadioloengu, mida saab meil ööülikoolis kunagi kuulata. Aga meistriklassi kohta küsisin samuti Valgevene lavastaja alt, et mida ta asjast arvab? Andis ära siin vene teatrikoolialused Stanislav maskist, Mihhail Tšehhovi nii. Ja kui juba kooli peale jutt läks, siis äratundmisrõõmuga ei mainida mitte ainult isasid ja poegi, vaid ka Gescher teatri orja, mis tema nägemust mööda on tüüpiline vene teatrikooli esindaja ja läbielamisteatri põhimõtet täid, tundis ta ära ka Soome lavastuses tarbetud inimesed. Nii et senine sai siis meie jutuajamine Valgevene lavastaja Pavel tantšikoviga, kelle S veed nägime talveöö unenäofestivalil. Meie saadet saate nädala jooksul kuulata internetist ja teretulnud on ka kõik kommentaarid koduleheküljele. Samuti on teatrimagasinid oma kordusaeg ka vikerraadio öises programmis. Ja see on laupäeval algusega kell kaks öösel. Aga täna aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes. Järgmisel nädalal on eetris hiirelõks ja Pille-Riin Purje. Külaline on siis Üllar Saaremäe.