Tere, siin teatrimagasinid, toimetaja maris Johannes. Nagu teile meeldib, see on võlusõna, mis avab rahakotirauad ja nende sõnadega võiks alata reklaamimeeste hümn. Meie räägime täna Vanemuise teatris esietendunud Shakespeare'i komöödiast. Nagu teile meeldib, esietendus see möödunud reedel Vanemuises. Lavastaja on Finboossen Rootsist, kunstnik Ann Lumiste. Ja tänases saates on esietendusjärgsed intervjuud lavastajaga, samuti Rosalindi osalise Marika päravanšikova ning Shaggy osatäitja Andres Dvinjaninov. Iga ja klaastust kommenteerivad šveik spiroloog, maris Pähn Peters ja Inglismaal sündinud elanud Jaanus Peters Statwordist Shakespeare'i instituudist on seal magistrantuuris. Intervjuud on tehtud koos Pillerin purjega ja temalt ka väike kommentaar saate sees, eesti teatril puudub väga pikk Shakespeari komöödiate lavastamise traditsioon. Kui suveunenägu ja Tõrksa taltsutus väljajad, et siis on see meie jaoks suhteliselt tume maa. Mida arvab maris Pähn Peters, tegelikult, kui me nende esimeste eksperdi lavastuste juurde 19. sajandi lõpust tagasi läheme, siis on on see Seksperi lavastamise komme traditsiooniks vast natuke palju neid esimesi lavastusi nimetada see peaaegu sama vana kui see eesti kultuur või eesti teatritraditsioon ise. Seksper on siiski üsna vara, kuid tulnud meie kultuuriruumi. Mis nüüd sellesse konkreetsesse näidendisse puutub, siis esimese Eesti vabariigi ajal olid oluliselt populaarsem, teda lavastati korduvalt ja kuigi eestlased armastavad ennast defineerida rohkem nagu läbi tra Köödiate ja öelda, et nad on Hamleti rahvas, siis ma arvan, et siiski komeediates on ka midagi, aga kuna neid vähem lavastatakse, siis ilmselt üks neid põhjusi, miks comi teatel nii hästi ei lähe või mõnedel neist nii hästi ei lähe, ongi see, et eelmisest lavastusest on nii palju möödas, millegagi ei ole võrrelda tõlkest oleneb ju ka väga palju üldiselt selle sõnalise poole kohta. Shakespeare on keeleliselt väga rikas autor, jällegi nüüd oleneb sellest, mida siis tahetakse konkreetse tekstiga teha. Tõlge on alati tõlgendus ja nüüd selle konkreetse näidendi puhul, nagu teile meeldib, see on iseenesest sõnakeskne näidend, nii et seda päris visuaalseks kujundi rikkaks tõlkida oleks olnud ka vale. Kui mõelda nendele tohututele pikkadele väga-väga kiiretele proosa dialoogilõikudele, siis noh, meie, keegi ei kujuta seda ette muud moodi kui tõesti sellise lõputu sõna Paristamisena ja, ja see mõte peaks siiski sinna sisse jääma. Ma arvan, et antud tõlke puhul see mõte sinna sisse ka jäi. Ja minu arvates vist on küll Volkonski Villemsoni tõlk, et nad tiimina muutuvad üha paremaks, nii et ma usun, et need tõlked on need potentsiaalsed, need, mida tasuks veel üle käia ja ilmselt ka siis avaldama hakata, kui iialgi peaks Eestis nii palju raha leitama, et neid avaldada saab. Hannes Villemson. Milline on teie enda jaoks selles Shakespeari näidendis nagu kõige magusam koht, kas pärast esietendust on võimalik seda nagu välja tuua on ikka? Tõlkimise käigus ka juba sama asi ikkagi narri ja saki tekstid, mis on minu meelest kõige vaimukamad ja, ja keegi filosoofilisemalt ja kõige rohkem ka tõlkijale ja ma usun, et ka näitlejatele, mängulust ja sellist sõna rõõmu pakkuda. Kuidas käib see koos Peeter Volkonskiga, et mängite üksteisele ette või teeb üks toortõlke ja teine siis toimetame silu. Noh, see tõlki koostöö on arenenud, kui me esimest asja tegime ka Shakespeare'i Kaheteistkümnenda öö, mida siin Paulson siin Tartus lavastas, siis me tõlkisime lausa koos koos algusest lõpuni. Valisime parimad variandid ja millega mõlemad rahule jäid ja edaspidi me oleme laiemaks muutunud, saame muinasjutt, mis läks Pärnusse. Kuningas Liir suures osas tõlkisime mingil määral juba juba eraldi ja rääkimata nüüd siis milles asi? Mille üks teeb, mida teine teeks seekord vist suuremas osas, tegin proosat mina ja luuleosasid Peeter, aga muidugi lõpus me loeme koos läbi ja toimetame teine testija ja vaidleme üle ja ikka jätame sellised rendi, nissan mõlemale nagu vastuvõetavad, nii et võib-olla mina taltsutan Peetri pegasust, kui ta originaalist liiga kaugele läheb. Ja tema jälle mõnikord mind, kui ma olen mõningaid värsikohti teinud, mis täpselt sinna rütmi ja riimi ei mahu, siis ütleb, kuidas, kuidas see täpsemalt Peaksin, ma arvan, meie tõlkijad peaksid olema sisuliselt nagu läbitud nimetatud, kannatavad ka trükimusta ja selles suhtes meil on läbirääkimised praegu mitme kirjastusega entsüklopeedia kirjastusega Tallinnas ja stuudiumiga Tartus hakata William Shakespeari tõlgete uus sarja, mis koosneks siis 20-st kuni 30-st näidendist kokku. Enamasti muidugi võiksid olla kõik komöödiat, kuna nagu Finboolsingi ütles, et Eestis puudub Shakespeare'i komöödiate mängimine traditsioon, mille pärast ilmselt sellepärast, et need vanad tõlked ei ole lihtsalt arusaadavad, mõistetavad nali läheb kaduma. Praegu on neist üle käinud Rootsis pidavat iga 30 aasta järel tõlgitama uuesti kõik klassika teoseid, et ei pea need tõlked nii kaua vastu. Meil paraku võix rahvana ei ole ilmselt selliseid võimalusi, aga, aga kindlasti komöödiate mängimine suures osas selle taga on, et, et ei ole häid tõlkijaid, aga tahaksime tragöödiaid. Praegu hetkel teemegi draamateatril tõlgime hotellot, mida hakkab tehases mängima. Üllatus-üllatus Jan Uuspõld. Kui siin originaalist oli jutt, et kui palju see William üldse lubab endaga mängida või kui originaali lähedane peab olema või kui palju võib mingeid muid maagilisi Guysid sisse tuua. Tõlgetesse. Meie oleme lähtunud sellest, et tekst peab olema arusaadav saalis esimesel kuulmisel nii palju kui võimalik, siin ei ole võimalik kirjutada kommentaare, nagu raamatus on, kui hoida tekstist sajaprotsendiliselt kinni, no siis tulevad sellised akadeemilised pedantset Georg Meriliku väljendit, mis vastavad originaalil täpselt, aga ta ei ole. Ta mõistetav, arusaadav ja tihtipeale ka need naljad eriti kipuvad kaduma minema Shakespeare olustikus, mis sealseid inimesi naerma ajas 16. sajandil, see ei ole meie inimestele üldse mõistetav. Tihtipeale me oleme püüdnud nagu leida tänapäevaseid nalja, mis noh, kohati võib-olla läheb Lähevad sellest originaalist ka natukene eemal, aga vähemalt peaksid mõjuma oma publikule head, nagu omal ajal rahvas naeris selle peale. Mõistetavad naljad, nii tuleb ka tänapäeval naerma, niimoodi väljendatud. Sellest rusukiht ikkagi sipsantinarhita kargab üks item. Ei, see oli ladina keeles Ibse, tema toomingad eksis ja meil oli natuke probleeme akustikaga või kuulmiseni, et teksti jõudnud kohani, mina küsin, kas oli või ei olnud lipsanud, mille menüüde tooli Olipses hästi segane koht. Me jätsime ta sisse, nagu ta oli, aga vist sellest naljast. Ma olen väga keeruline aru saada ja võib-olla see kõik kohad polegi mõeldud sajaprotsendiliselt aru saamiseks. Narr keerutab, vahepeal ta räägib, sellist udu hulgast sellest täpselt aru saab. Võib-olla nali ongi selles, me võime seda interpreteerida nii või naa, aga päris välja ei taha ka jätta, sest kui me tõlgime, meil on kõrval ka venekeelne tõlge, saksakeelne tõlge, varasemad eestikeelsed, mõnikord, kui on soomekeelne olemas üllatusega võinud tõdeda, et isegi näiteks saksakeelses tõlkes tihtipeale väga keerulised kohad lihtsalt julmalt välja jäetud mõni lause või kaks. Ja noh, me oleme punnitanud need ära tõlkida, aga ka mõningates kohtades tõesti näed, et ei ole mõtet poolsenda, mõningad sellised väga x laused on sealt ka seest välja võtnud, lihtsalt, aga väga minimaalselt üsna tekstitruu olnud. Erinevalt kaheteistkümnendas tööst, kus oli poolsonil päris palju kärpeid, siis me vaatasime mõningates meele, tundusid, et me saame nendest jagu ja suudame naljakalt esitada, tõlkisime ikkagi ära, pakkusime talle välja, ta ei nõustunud aastast või tagasi, ütles, et sellel mingit Praha kellassepad, sellised viited, et kellele midagi ütleb seal 16. sajandi või meil aga kuidagi kohendades ja tänapäevastesse võimalik imet teha mõnikord. Me tõlgime selliste neljandast nagu aadres Shakespeare, kus on tihtipeale seitse, kaheksa erinevat varianti ära toodud, mida seikski näiteks mingi konkreetse asjaga mujal mõelda võis, kõiki neid ei ole võimalik telkida, panid üks järelikult isegi tänapäeval Inglismaal nad ei, ei tea enam täpselt, mida võidi mõelda ja Shakespeari üldiselt Inglismaa leiga kaasajastata tehakse originaalist täpselt nii, nagu ta on. Ja igaüks siis saab nii palju sealt aru, kui palju ta mõistes võtab. Olen täitsa veendunud, et kindlasti kõigest sellest 1500 lõpue 1600 alguselt ekstroloogiast inimesed ei ole võimelised aru saama, keel on nii palju edasi arenenud ja ega ilmaasjata kommentaari kirjutatud, siis eks 12. Meil täiesti tundmatu näidend ja siis avastatakse, et tegelikult selles on Shakespeari komöödiat tegi kuulsam koomikute paar. Tobias rändro on vaimukaid ja kihvtid, võtted kutsutas, mehed seda ei tea, aga no vot ei jõua ju kõike, kes suudab läbi hekseldada kaheksa paksu köidet Shakespeare'i kogutud teosed. Volkonski rääkis, et draamakoolipäevil lavakas, kui Panso sundis rakett Shakespeari lugema ja rääkis, et see on kõigi aegade suurim dramaturg, siis kuulus seitsmes lend, oli imestanud neid tõlkeid lugedes, et mis asi see selline on, võta või jäta, mõni asi ei ole ju üldse mitte geniaalne või lihtsalt ei olnud mõistetav, tundus kohmakas või vähemalt komöödias küll. Naljade keerdkäigud võivad nii segaseks jäädud Pärnus ka konkreetselt, kui talvemuinasjuttu tehti päris õigeks ajaks, ei jõudnud seal keegi valmis olevat, pidid vahepeal seda meri vana tekstiga, seal töötame. Karva katkunud jahte, mõistad, tänud, et mis, mis asi see olla võib nagu ikka, uus tõlge. Selge siis. Vot nii. Täna kõneleme Vanemuises esietendunud šveik spiri komöödiast, nagu teile meeldib ja lavastaja on Rootsist, Finboossen jätkamegi oma esietendusjärgset juttu lavastajaga, kes tunnistab, et ta on loomuldasa kurb, kuna tema töö on tehtud, lavastus valmis ja näitlejad jätkavad juba oma tööd ja selles kontekstis tunneb ta end üle liigsena. Aga pärime valikuvõimaluste järele, et miks just Shakespeare'i komöödia täna siin praegu Vanemuises. Esimene põhjus on muidugi Vanemuise näitlejad, ennekõike Marika parabandžikova ja Katrin Tammaru juba suveöö unenäole avastamisest alates olen tahtnud nendega koos töötada, tunnistab rootsi lavastaja. Teine põhjus on see, et Shakespeare'i komöödia on lugu muutuvast ajast ja armuhullusest. Armastus on igavene teema. Ka seda aegade muutumist olen ma siin Eestis jälginud juba üheksa aastat. Esmakordselt tulin siia 1995. aastal. See kontrast, mis on näidendis asjaliku lossi ehk linnaelu romantilise maaelu vahel on paeluv loss. Õukond see on kui märg, uue aja elulaadist ja mets, kuis vana kaduva aja pelgupaik. Ja see vastandus huvitab mind väga, ma tulen Eestisse mujalt ja mul on kõrvaltvaataja pilk. Seetõttu näen ma Eesti elu teravamalt kui teie siin oma igapäevaaskeldustes muutuva aja teemaga tegelesin juba ooperis. Maskeraad. Mind huvitab pööraselt, mis juhtub inimestega selliste kiirete muutuste aegu. Ma ei tea vastuseid, aga ma esitan küsimusi. Nii et ühelt poolt maaidüll, teisalt närviline linna elu need tellingud laval ongi uue Eesti nägu. Aga samas on teil ju Jaani kirik, kui ma tulin Tartusse esmakordselt, oli see varemetes. Kui hakkasin lavastama suveunenägu, sai kirik katuse alla ja nüüd mõne kuu pärast avatakse. Minu jaoks on seegi oluline märk. Aga ikkagi, milles peitub Shakespeari komöödiate võlu? Mulle meeldivad nad, sest neil on sõnum sees, tunnistab Finboossen. Nad avavad inimeseks olemise mõtet ja äsja esietendunud lavastuses, kui 12. öös on sama situatsioon, on mees ja naine. Mine riietub meheks ja armub ise mehesse ja üks teine tüdruk armub jälle mehesse, kes tegelikult on naine ja nii edasi ja nii edasi. Muide, lausa teaduslikult on tõestatud, et armukire mitmed sümptomid viitavad hullusele midagi, et armunud mehe organismis on rohkem naishormoone ja vastupidi, nii et armunud mees on rohkem naise moodi ja naine jälle mehe moodi. See teadmine on mulle oluline. Mees ei tohiks jääda kurdiks oma naiseliku pooluse ees, see hoiaks teda nii mõnestki rumalusest. Kõneleme nüüd Shakespeare'i näidendi mänguruumist. Minu nägemuses peab Shakespeari mängima nii, et publik ei unustaks hetkekski, et ta on teatris ütleb lavastaja Finboossen. Nagu Shakespeari teatris kombeks, on publik lava ümber. Näitlejaid jälgides näeb igaüks ka vastas istuvat vaatajat. Me ei loo pilti Ardeni metsast, vaid teatrist. Ja teater on ikkagi muinasjutt. Veel üks oluline teema narri kuju Shakespeare'i näidendites ja poolseni lavastus. Narr on minu jaoks väga tähtis persoon. Lavastuses nagu teile meeldib, on kaks narri. Aivar Toominga mängitud tüüp on väga ohtlik. Ta tead, kui sa ei naera, tema jutu peale lollitad sa iseennast. See narr on ülbe ja naeruvääristab maainimeste oma neere. Ja siis on meil teine nar, melanhoolne šokk, Andres Dvinjaninov Iroll, kes vihkab igasugust õnnetunnet. Mitmearmastajapaari ühteheitmine on talle liig, mis liig, ta bot koopasse peitu siis, kui kõik teised näidendi lõpus linna tagasi lähevad. Palun, Finboossenil võrrelda eesti ja rootsi näitlejad. Teatri siseelu on ikka ühtemoodi koos. Teenäitajad on saanud hea professionaalse väljundi ja on tasemel kehakooliga. Võib-olla rootsi näitleja mängib puhtamalt ja pehmemalt, aga ehk ripub säraga rootslase hillitsetud iseloomust. Aga samas, Eesti inimesed on väga vaoshoitud, näitlejad jälle risti vastupidi. Juba teisipäeval alustab Finboossen tööd nukuteatris, kus laastab Rootsi kuulsa Nabelisti Selma Lagerlöfi dramatiseeringut, millel pealkirjaks roll poiss, see on lugu emaarmastusest ja seal mängivad Vanemuise lastest veel Hannes Kaljujärv ning loomulikult nukuteatrimees Andres Dvinjaninov ning kogud nukuteatritrupp. Niimoodi kõneles rootsi lavastaja Finn poossen. Imetlusväärne on lavastuse reklaamikampaania paljude õrnas eas inimeste jaoks, kes on reklaamitahvlite usinad jälgijad. Nad on teadvustanud endale šeik spiri aga nad ei tea veel, et see Shakespeare'i nägu on tegelikult Vanemuise näitlejanna Marika Brabanšikova kes mängib selles lavastuses Rosalindi rolli. Plakata nimes tehtud ja võtan inspiratsiooni plakatist. Naljakas, eks püsi, väike lauba. Sarnasus on, ma ise vaatasin Exceli kohvikutes on pilt, et väike sarnasus on ja mul on väga järgu uhke tunne, ma ju ise tahtsin oma lapserbane William nimeks, tegelikult, aga ma ei saanud aru, kas panen kaks kehviga või ilma ja siis jäigi panemata. Paulsen ütles, et ta kindlasti, Marika parabadžikovad tahtis siia Kõve ülene ostjaga 12 kümnendas tööst peale, et kuidas koostöö temaga ja kuidas teda lavastajat iseloomust vaata, siin ongi nagu skeem isalik, usaldus ja ma loodan, et me ei pidanud teda ega, ega tema mehi. Aga nüüd ma saan aru, et ta nõudis nii, ma tahan ise juba vabamaid käsi, ütleme, et on hästi nõudlik, tema märksõna on see tohutult armastab neid. Armastasin, mõnikord läheb nagu täitsa üle ääre. Nüüd armastab nii, et sa ise ise hakkad ennast armastama ja siis hakkad juba kahtlema ja ei taha teda, nagu. Et see on see vahe. Eestil lavastajaid sa oled siis nagu valmis üle kavaldama, petma. Eesti lavastaja ei julge võib-olla armastust välja näidata, ta näitab seda nüüd esietendusel, aga tema näitab nüüd juba esimeses proovis seda välja sentsi väike vahe, jõuame siit sinu Rosalindi juurde, lugesime kavalehelt, et see on üks seikspiri uhkemaid naisrolle üldse, vaata võrreldud kuningas Liiriga teksti oli palju antud, kuidas see siikspiri komöödia üldse täna allub näitlejale? Ma võtsin seda hästi kergelt ja ma üldse ei tulnud selle pealegi, et see pearoll on kergelt tuli, sellepärast et ma olen Nukviltsiine Wolfis poissi mänginud, see poiss, tüdruk, poiss tänases maailmas on ju ebamäärased soorolli just. Et kui palju selle lavastuse puhul sellega sa ise tegeled, tegelikult ei tegelenud, aga ta tuleb niikuinii kaasas, ta niikuinii olemas. Aga me tegelesime pigem ikkagi selle armastusega, seda armastuse hullusega. Ja nagu finn ise ütles ka, et armastus, et siis inimene toodab soo, kui sul ülesanne anti, et kui sa oled seal, siis poiss, kes on nagu rock, saan, et kuidas seda ülesannet sulle sõnastas lavastaja ta ütles küll. Ma ei oleks liiga maskuliinne teles trafaretne. Seda ta küll ütles, et käsi taskusse jalgkivi peale, et noh, et et ei ole seda vaja. Et see oli nagu kõige lihtsam meheni, seda ta võttis maa, aga nüüd kui on kolmest Shakespeari komöödias mängitud, et ega meil ju väga palju neid komöödiaid ju tehtud ei ole, poolsel need ongi põhiliselt, et kuidas nad tunduvad või noh, meil ikka tragöödiaid rohkem ülistatakse komöödiat, esse nagu kahtlusega suhtutakse, kuidas neid kõiki mängida on? Ma arvan, et kõige säravam minu enda jaoks see 12 ööd ikka sellepärast oli nii ere ja nii huvitav saal ja kõik olid. Aga ma loodan, et paneme veel selle tükiga veel eriti särama. Meie väga lustisime tiks. Esimene lugemine, et mul oli küll hästi vaimustav, ma arvan, et see oli väga hea tõlkija ikkagi, kuna meil oli pikk trooderiootsid ludinal pähe, mulle küll ei, ma lugesin ainult oma stseen mõistmist, kord sain tekstigi aitäh ja ma olin ma tõeliselt kiljusin, et issand, et mis siis nüüd võib veel tulla, kui lahedalt on kirjutatud, et, et kuidas seda nüüd mängima, kas ja kuidas see kahel pool publikuga kohanemine ja kuidas see on, on see kuidagi teistmoodi, kui on selge ramp ja ühelt poolt see on raske, sest et ma arvan, et võib-olla ei kostu kõik asjad ikkagi, aga jälle leian endale palju lohutusi kostu ses suhtes auditoorium, kuhu sa pead kiirgama ka suur ja et üks on nagu hästi lähedal. Et sellele ma saan nagu testmängude teine rõdu, viimane rida sellele ma teen teistsugust mängu tegema, aga noh, täna ma ikkagi võtsin kinni oma partnerist, mängisin ainult olla public nagu. Vaata, kuidas saab. Täna aitas sind tohutult diabolica näitähkumlikule. Tambet Tuisk on hea partner, temaga nii armastust ennegi mängitud. Supervideol kadestan Piret Simsoni siiralt heas mõttes seda armuhullust mängides, seda peab ise tundma käia tunnetavaga. Ma pean nii suurepärane partner vastas, siis on väga kerge, sa tunnetad, armastus on nagu surm, mis pannakse ühele kaardile ja kui saasta armastatud kätte, siis ma suren. Ongi see, ongi see, mis on tõsi. Jätkame saadet humanitaarinstituudi doktorandi Sheczpiroloog Maris Petersiga ja teemaks ka Finboosseni lavastatud Shakespeare'i komöödia, nagu teile meeldib šeik spiri näidendi ja üldse komöödiate palati pikantseks see, et kui on laval naine, et ta siis mingil hetkel on mees ja siis ta lõpuks mees, kes mängib naist ja kui me mõtleme seikstri ajal ja siis lõpuks ta oligi mees. Et seal on see, see mitmekordne uperpall, soorollidega minu arust jäi parapansikova Rosa linn küll tegelikult ikkagi tajutavalt tüdrukuks, aga samas ka kindlasti see meie endise taustsüsteem, kust me tuleme, tingib seda, et meie jaoks ilmselt see selline väga nagu konkreetne piiri tõmbamine sugude vahele, noh, esiteks on, on natuke, see piir võib olla ähmastunud. Me oleme rohkem harjunud nende ühest äärmusest teise liikumistega, et kindlasti meie nagu ei saagi teda iialgi vaatama oma pilguga, kui vaatasite ta eksperdi kaasaegsed, olles näinud ka selliseid lavastusi, kus tõesti kõiki rolle mängivadki mehed, olen Inglismaa klubis näinud päris mitut lavastust ja pean ütlema, et jälgisin huviga publiku reaktsiooni, siis esialgne selline naerukukutamine ja itsitamine, kuni mõni auväärt raam krimi Aldajutava habemetüüka lavale ilmus, et itsitamine lõppes üsna kiiresti, kui inimesed nagu sellesse näidendi loosse sisse klaasid, nagu seda küsimust enam ei tekkinud, et kes on kes ja mis soost on, et siin on mind tasandeid ja, ja neid nii palju, et teda nagu üheselt lahterdada ongi suhteliselt keeruline. Milline tegelastest või tegelaste paaridest oli sinu enda jaoks selle lavastuse selline lummav? Ma pean ütlema, et ma nautisin üsna palju Orlando ja Rosalindi mängu. Võib-olla natuke häiris see parapanžikova ei suutnud veel, see tekst ei olnud nagu nii vara oma, et seda peab kiiresti rääkima, kohati keel takerdus veel, et see ei olnud nagu selline. Et oleks tajunud seda, et ta on lõputult jäägitult omajat, nüüd ta mõtlebki käigu pealt välja ja siis ta räägibki, seda kumas läbi see jätkuvalt, et see on näidendi tekst, mis ei ole veel päris oma, aga no ma arvan, et see läheb nagu ajaga üle, et see tekst muutub omasemaks. Mida rohkem teda rääkida, see on üks kõige suuremaid loba mokkasid Shakespeari loomingu seal võib ju sellele sümpoosioni lavastusele ette heita seda, et ta nagu ei olegi selliseid tugevaid aktsent või. Ta jutustab meile seda lugu, aga et milline on siis tema oma positsioon. Mida enam ma seda asja vaatan, seda rohkem tundub mulle, et see võis olla ka üks avasta taotlusi. Ta ei üritanudki meele serveerides niivõrd seda selgelt oma nägemust kui ainuvõimalikku Vaideta üritaski jätta võimalikult palju lahtiseid otsi anda meile selle võimaluse tõlgendada ise tehke see näidend enda jaoks selliseks, nagu ta teile meeldiks. Neid tasandeid on seal nii palju, lugege neid tasandeid, mis teile sobivad, võib-olla on see teadlik, sest milline oleks see lavastus välja läinud siis, kui ta näiteks oleks seda teinud kasvõi sealsamas Rootsis või Taanis, kus näiteks igasuguse poliitilise korrektsuse tajumise läbi on hoopis teistsugune kui meil. Kas me teame täpselt, mida lavastaja tegelikult tahtis, oleme täna rääkinud erinevast kultuurikontekstist, on meil ka analüüs ja varnast võtta inglisekeelsest maailmast siis tegelikult olukord on ju see Finboossen tuleb lavastama Rootsist oma vaatepunktist interpreteerib seda Eestimaailma ja on tema jaoks oluline lavastus, mis annab sellise Eesti elu muutumise ajas kulgemise pildi. Kuid millegipärast on juhtunud nii, et rootsi lavastaja pilk meie ajale ei klapp, nii nagu selle meie oma pildiga või nii tunne selles rootsi pilgus ära seda oma pilti, et võib-olla see ongi üks neist asjadest, mis on nagu noh, ütleme nihu läinud selle lavastuse puhul. Et kui ta nüüd väljastunud inimesena win-win, Paulsen üritas tõlgendada seda, seda Eestit, mida ta on suhteliselt kaua näinud nagu väljastpoolt tulnu pilguga näha, näha ja sinna lavastusse sisse kirjutada, seda, nagu ta tajub siin toimunud muutusi, siis meie jaoks, kes me nende muutuste sees oleme olnud ja seda igapäevast elusin, elame. Meie ei loe seda võtit niimoodi ja meie jaoks lähevad kaduma need asjad, mida tema sinna on võib-olla sisse pannud, sest meie jaoks tellingud ei ole midagi võõrastega paha, me näeme neid iga päev enda ümber, meie jaoks on see pigem märk sellest, et on tore, midagi tehakse korda, kuskil renoveeritakse midagi, nagu elu läheb edasi, et meie jaoks võib-olla pigem see papist puu on nagu sellise kahtlase väärtusega. Ja olgu siis öeldud, et siis need tellingud märkisid selles lavastuses seda kurja ühiskonda või seda linnaelu võimumänge. Ja siis papist puu pool oli siis metsa kujund või idüll või karjaseelu mingisugune mudel. Me teame, et seal on metskus, pagendatud hertsog ja tema kaaskond lased on siis on seal kuskil mingisugused karjamaad, aga ega väga täpselt me ei tea, milline see mets on või mis seal metsas on. Noh, ja siis on need puud seal, mille külge luuletus seisab panna, aga ülejäänud on ju kõik meie enda fantaasia teha ja tajuda teda täpselt nii sõbraliku või vaenulikuna, nagu me tahame, sest ega tegelased tajuvad teda ju ka erinevalt. Näiteks Rosalindi jaoks on see suur seiklus tema jaoks on seal õukonnas lihtsalt nii igav, tal ei ole seal mitte midagi teha, tema jaoks puuduvad seal igasuguseid väljakutsed. Kes lavastust näinud on, mõelge tagasi selles, millise entusiasmiga ta hakkab neid plaane tegema, et kuidas ta siis riideid vahetab ja mis siis kõik veel edasi saab. Ja, ja ta täiesti lapselikult rõõmus selle üle, et nüüd on midagi teha, nüüd on üks suur seiklus tulemas. Muidugi see suur seiklus lõpeb sealmaal, kus Silja vaeseke peab kahe suure kohvriga kuidagi ennast sealt lavale lohistama. Et siis on nagu selge, et tegelikult see seikluse romantika võib-olla ei olegi nii suur romantika. Täna räägime šveik spiri komöödiast, nagu teile meeldib Vanemuise teatris ja seda sõna tihedat lugu käis vaatamas mees inglisekeelsest maailmast. Tema nimi on Jaanus Peters. Ta on stratwordis šeik spiri instituudis magistrant ja küsime siis, mida tema nägi ja kuulis ja millest ta aru sai Vanemuise laval? Jaanus Peters tunnistab, et Shakespeari komöödiat on tänapäeval palju keerulisem lavastada kui tragöödiat. Esiteks sellepärast, et 400 aasta tagused naljad ei pruugi tööle hakata. Ja teiseks võivad need naljad olla meie aja jaoks poliitiliselt ebakorrektsed. Ei ole nagu teile meeldib Vanemuise laval ja mulle meeldis väga esimene vaatus, tunnista pianos Peters. Orlando Tambet Tuisk oli igati meeldiv, elav ja tundlikult mängitud Roll. Rosalindiosasse valitakse tavaliselt väga kogenud näitlejanna. Kindlasti oli Marika parabandžikovalgi üksjagu kogemusi. Aga lisaks sellele köitis ta oma noorusliku jõu ja Elaaniga ja nii tekkiski Rosalindi ja Orlando vahel tõeline keemia. Meeldis Orlando teatraalne suhe publikuga või see, kui ta vaatajal tooli krabas ja toolist tema käes sai, mängult unistuste Rosalindi. Need olid huvitavad elemendid. Kuid kahjuks teises vaatuses enam ei töötanud. Räägime ka lavakujundusest, mis põhjustas üksjagu lavalisi segadusi. Tuleb tunnistada, et lavastaja küll tajus ja kasutas kujundust. Aga minu jaoks oli laval üks segav element, see pidi olema jõgi tegelikult lahtine vesi, mis poolitas lava kaheks ja see veetõke tekitas tõelisi probleeme. Näitlejate liikumises oli ebaloomulikkust ja see kõik lõhkus liikumisjoonise. Ühelt poolt lava oli õukonna mängumaa ja seda markeerisid tellingud laval. Teisel pool oli Ardee nimets, uhub Tagetakse õukonna eest pakku, aga kui lavastuse lõpus abielu jumal, Haymen, kes kuulub ju kokku pigem Ardeeni metsaga, esineb tellingutelt, see tähendab õukonna poolelt rikub ta minu arvates ära kogu näidendi süsteemi. Üks asi veel, mis ei meeldinud. Lavaletulekul minekul kasutasid näitlejad pahatihti saali uksi, see omakorda aga tekitas ebameeldivat müra. Ja tekkis tunne, et vaatad küla, kultuurimaja näiteringi etendust, aga ma arvan, et seda viga saab etenduste käigus parandada. Jaanus Peters kiidab väga Andres Dvinjaninov, Shaggy see oli sümpaatsemaid näitlejatöid selles etenduses melanhoolne džentelmen, kes lavastaja käsul mängis. Nii suurejooneliselt esitas ta seda Shakespeari kuulsat mõtet maailmast kui näitelavast ja inimestest kui näitlejatest. Ma ei oska eesti keelt, kuid ma tean peast seda teksti ja tänu sellele suutsin jälgida mõttekäiku ja tõesti, ma sain aru, mida ta rääkis, see on nagu võõrkeele õppimisel, teades, millest käib jutt, võib kuulates kenasti aru saada. Nii juhtus ka minuga ja see oli meeldiv tunne. Aga mulle ei meeldinud lavastaja mõtet. Minu lemmiktegelane Jacques samal ajal rohelisse prožektorivalgusesse panna ta justkui usaldanud näitlejat ja asjata näitleja tegi väga head tööd ja ma tajusin, kuidas ta publiku oma käpa alla sai. Lausa kuulsin, nägin, kui tähelepanelikult teda kuulati. Niimoodi arvas Jaanus Peters Shakespeari maalt, aga kuna Andres Dvinjaninov sai juba kiidetud, siis jätkamegi temaga. Kuidas siis niisugune melanhooliku roll mõjub näitleja hingeelule, kas see hakkab külge ka elus? Ei hakka sellepärast, et tegemist on ju meil komöödia igasugused maskina, aga mida ette võetakse, nad käivad päris kergesti eest ära, et kas sul on olnud tunne, et seal mängib Paulseni lavastustes ühte läbivat tralli taibukad tähelepaneku tulemusel pean tõdema, et nad on mingil määral sugulased, nii kuidas hakkasite, täna oli mul tõesti peas ooperi maskeraad, kaabu, mis mul mul seal oli. Ja neid mingisuguseid muid paralleele. Abja võib kah tõmmata. Jah, kuigi ma pean tunnistama, et see Jacques siin etenduses on üks minust endast kaugemaid tegelaskujusid. Et see 12 10. öös rändrewoli sulle hingelähedasem See mees oli täiesti maast lahti omadega pilvedes kogu aeg, samas kui Jacques selles, nagu teile meeldib, on vastupidi, iili terav, sarkastiline, küüniline, kõiges pettunud, lootuse, kiireta, mees, see rändri jällegi vastupidi, oli üks suur lootus. Kuidas sina tundsid ennast sellisesse kahepalgelistes olekus või et sa pidid olema nagu pale ühele poole ja pale teisele? Poole, see on raske situatsioon, see lava, kui oleks 100 ühel, poolsada, teisel pool, ei näeks probleemi, kuid kui on 500 ja 100, siis ma probleemi näen ja ju oleme sellest kõik teadlikud. Nii kuuldavus nähtavuse mõttes jagada ära suunad, mis läheb ühele teisele, kolmandale, neljandale poole, see võib tekitada teatava üritused, kus see mikrofon nüüd on, kas ta nüüd siinpool võrrelda siis väga meeldivas poolt, kas, kas mind nagu praegu kuuldakse või kui ma pööran teisele poole, siis ma usun, et raadiokuulaja ise kuuleb praegu, et, et võib-olla mind ei olegi nii hästi kuuldav ja siis oma sellega on, et, et see oli huvitav kogemus, aga põhjendas ta sellele, näed, miks lavastaja nii tahtis teha, ta kunagi taga väga ammu rääkis sellest, et see mitmes suunas publikuolek aitab kõrvaldada selle ühes suunas mängimise, et see loob need suhted reaalseks, suunad reaalseks, et tegelikult see ei ole ikkagi veel päris nii, siis ta peaks olema neljas küljes. Miks, miks, miks kaasaegne teater, Sekspiri komöödia, kuidas ta sinule kontimööda? Minule meeldivad Shakespeari komöödiad küll loomulikult, et seal ühel hetkel tekib see küsimus, et kui palju sellest tekstist tõlkida veel omakorda situatsiooni krooni nii-öelda noh, lavastuslikult tõlkida kui palju jääda selle teksti selle dialoogi juurde, säärasel Seksperi põhiküsimus, nagu nagu täna, et vaadates nüüd ühte äärmust Romeot ja Juliat Mati Undi lavastuses sadamateatris. Ühest küljest on järele jäänud enam-vähem nimi ja, ja ideed tuleb maha lüüa, see, kes ei sobi armastajat, siis see on hiilgav, minu arvates positiivses mõttes Kivirähki näide just sellest tsiks piiri lihtsalt, mitte Shakespeari pärast helistavast näitest ja suurest õnnestumisest, aga vaatasin hiljuti filmi seda armunud Shakespeari ja armusin tegelikult Shakespeari esimest korda. Mul kohut tavalt meeldis, kuidas kõlasse värsk, kuidas see oli nagu laul, kuidas ta lendas, tekkis tahtmine lavastada Shakespeare esimest korda, sest siiamaani ei ole Sheczpir minu hurraa hüüdu nagu pälvinud. No ma õppisin koolis saksa keelt tahad, seal räägiti 17, vähe võimalused, aga lavastada, sa tahaksid tragöödiat komöödiat, selle peale ei ole mul vastust käepärast võtta. Andke mulle sõdiks. Millise pilguga sa jälgid, Marika parabanssikova triumfi selles lavastuses. Me kõik, kui me näeme midagi head, see pole sõduri nukrus, mis põhineb auahnusel. Millest me praegu räägime. Tsiteerides etenduses iseennast. Mis on need Win Paulsoni lavastaja väärtused, et sa tuled siia mängima, et sa kutsuta taas nukuteatrisse, kuidas sa teda iseloomustada? Ta põhjalik, täpne teeb kõik väga selgeks, ta armastab päriselt teatrit, armastab päriselt näitlejaid, kellega ta töötab. Lavastajad armastavad mängult ei, aga mitte ainult Eesti kindlasti, ka rootsi lavastajad jagunevad ju kindlasti nendeks, kes tegelikult ei hooli ehk näitlejast näevad teda justkui üheks väikseks vahendiks tööriistaks mutrikeseks, kes videost sisse astub ja välja astub. Korra või on, on marionett hüpik, mis iganes, sõltub muidugi teatrilaadist Vanemuises tükk aega ära olnud oled ja, ja nüüd mängima tuled, on siin mingit muutust ka toimunud, kui ma tulin siia esimesse proovi, läksin sinna üles proovisaali siis maal tundus, ma ei olegi siit ära olnud, nagu oleks just äsja lõppenud umbes kuu aega tagasi Kaheteistkümnes öö näiteks, millest seal küll möödas juba kaheksa või kuus aastat kuus aastat, et see oligi naljakas, miks, sest kui su vastas on jälle Jüri ilumist ja Hannes Kaljujärv ja Raivo Adlas seal Lembit Eelmäe ja Peepja Merca ja Aivar Tommingas, noh siis oli küll tunne, et kas nüüd jälle Williamile või on see nüüd 12. või just nagu olnud, et, et see oli äärmiselt kummaline, ma arvasin, et võib-olla me oleme kõik arenenud muutunud kuhugi ei tea kuhu omadega juba ka, et ma ei sobi, et, et siin on mingi uus uus laad leiutatud või hästi huvitav tavaliselt tõdemusi maja ise muidugi on täiesti muutunud, siin valitsevad uued reeglid, uued seadused positiivses mõttes nii müügi kui turunduse kui kõige muu mõttes. Hästi hea. Haanja näiteks on sellel etendusel minu arvates väga maitsekas ja stiilne asjad teevad, teevad rõõmu, aga samas on olemas Vanemuises mingisugused ruumid, õmblustöökoda ja rekvisiidiladu, kus ei ole remonti olnud. Ja seal ma päris kohe röövatasindumastasin õmblustöö kalt, seal oli, seal oli kõik see lõhn ja kõik siin olin, ma olin täiesti vaimustuses, mõtlesin, palun, säilitage, ükski ruum sellisena, nagu see oli aastal 1988, nagu muuseumisse oleks sattunud, mul oli nagu täitsa tore, aga neid kohti näha. Tahan öelda lõpetuseks, et jäägem ootama sinu šeik spiria, olles täna hommikul näinud sinu nukitsameest, arvanud. Sa võid Sekspiri lavastada ka nukuteatris, Seksperi nukuteatris on päris palju tehtud Reino kuuride ajal põhiliselt ja arvestada ka väga edukalt ja see tähendab seda, et, et see latt on nagu ju sedavõrd kõrgel, et selle juurde asumiseks tuleb natukene ette valmistusi teha, pikemalt ja mõelda, kuidas siis vormiteatris seda kõike teha, aga aitäh soovitamast. Räägime ikka šveik spiri komöödiast, nagu teile meeldib ja vestluskaaslaseks veel kord, Jaanus Peters, Shakespeari Instituudi magistrant stratwordist ja nüüd tuleb välja ka huvitav, minu arvates puht hiiglaslik probleem. Nimelt Jaanus Peters tunnistab, et Shakespeare'i komöödiate, see on suur annus Rustikaalsust, mida võiks siis tõlkida maa läheduseks või samasugune on ka näiteks talveöö unenägu. Ja see maalähedus on tavaliselt lavastajale probleemid. Kuidas kujutada maainimeste Norrina jobukesena Shakespeare'i ajal, oli see mõistetav, seda oli lihtne mängida, võtta eeskuju elust enesest. Tänapäeval see rumala jobu maainimese mudel aga enam ei tööta ja seda oli näha ka Vanemuise lavastuses. Näiteks Silvius Meelis Hansingu kehastuses ei olnud lihtsalt piisavalt tobu tüüp, et esile kutsuda fööbi pahameelt ja pöörlev Katre. Väärne ei olnud jälle piisavalt sexapiilne, et siinilises iha äratada ja nii see liin minu jaoks tööle ei hakanudki. Aga samal ajal oli kõik paigas. Kao Peebu rollis, kes mängis karjust korinit. Ta pidas ühe oma Bryantsema sõnavahetuse Aivar Tommingas narriga dominga mängitud narr totšton oli selle lavastuse üks uhkemaid rolle. Samas tundsin, et lavastaja oleks võinud julgemalt välja kärpida mitmeid tegelasi ja stseene. Näiteks Georgetowni ja Williami dialoog, mis lavastuse mõttele suurt juurde ei andnud. Toominga narri õelusest saime niigi sotti. Nüüd siis Georgetowni ja Merle Jäägeri mängitud kitsekarjus oodri suhetest. Siin on seksuaalsus esikohal. 400 aasta tagusel Inglismaal oli seda paari keeruline mõista. Meie ajal on jälle kõik väga arusaadav. Aga üks häda on, kui ma vaatan lavale, siis oodri on sama kaunis, sama sümpaatne kui kõik ülejäänud neiut laval ja ma ei saa aru, miks see kurivaimu narr temaga nii jõhkralt käitub. Mis see siis nüüd tähendab, et Merca mäng ei mõjunud inimesele, kes tuleb väljastpoolt meie kultuurikonteksti nii nagu vaja? Ise pean tunnistama, et minu jaoks oli ta küll piisavalt groteskne, aga missis mõjub Merca imago, Juvist. Aga jätkame külalisega. Merle Jääger ja toominga mängus ei olnud piisavalt komöödiat, vaataja oleks tahtnud avatumat Rõngu ja publiku naerutamist, seelik saba veidi püksis, publik oli jälle liiga ametis teksti jälgimisega ja nii edasi pääsenudki komöödiaelemendid mõjule. Jaanus Peters teeb veel tähelepanekuid ühe tegelase puhul, keda mängis Indrek Taalmaa. See oli hertsog Frederick, valitseva jõu kehastus mustas mantlis mustad vuntsid. Nii meenutas ta mulle kohe imperaator mingi ühest filmi seriaalist ja see äratundmine ning negatiivne imago sobis lavastusega. Aga jälle komöödia lõpus jahmatas mind sama näitleja ülesastumine Oliveri venna rollis. Mida see tähendab, millele vihjati, ei saanud üldse aru. Jaanus Peters tunnistab veelkord, et esimese vaatusega jäi ta väga rahule, sest Orlando ja Rosa lind olid suurepärased, tõesti osalenud kippus küll vahel oma teksti liiga kiirelt vuristama, aga ju seegi häda ajapikku kaob. Niimoodi, arvas Jaanus Peters Shakespeari Instituudi magistrant strat fordist Shakespirimaalt. Holliamseykspiri, nagu teile meeldib, on rootsi lavastaja Finn poosseni VII lavastus Eestis ja kolmas Šeik spiri töö ja kõik konfeikspiri on sündinud Tartu linnas kaks Vanemuises ja üks Emajõe suveteatri egiidi all. Hea kolleeg Pille-Riin Purje on kõiki neid Finboolsoni töid näinud. Sinul tekkis seda viimast uuslavastust, nagu teile meeldib, vaadates huvitavaid paralleele või ühisjooni või läbivaid niite just narri positsioonilt või, või narri persooniga seoses, äkki nüüd räägid kuulajatele ja mulle ka tegelikult mõnes mõttes võib öelda küll tundub mulle nende seitsme nähtud lavastuse põhjal, et fin Paulsen justkui lavastab ühte ja sama lugu ja isegi see ei kehti mitte ainult kolme Shakespeare'i komöödia puhul, vaid ka ülejäänud asjade puhul alates esimesest väikese onu saagast. Ja liites sinna juurde hoopiski tänapäeva näidendi mädarõikamaa või nukuteatris, samuti tänapäeva skandinaavia näidendi suur ime. Ja mis mind just võlu kõige selle juures ja mis on Sekspirile ju ka iseloomulik, et tõsidus on kuskil seal komöödia pealispinna all olemas ja armastus on ju ka oma loomult sügavalt tõsineb. Traagiline asi võib olla või seesama hullus armuhullus, millega ta seal tegeleb, et vahe on ainult selles, et Romeo ja Julia saavad surma. Komöödiategelased enamasti jäävad ellu. Aga see narri teema, mind intrigeerib ja see on seotud ka tavaliselt samade näitlejatega või tegelikult on tal siis olnud kolm põhiNardwi poolsenile, üks on Aivar Tommingas, teine Hannes Kaljujärv ja kolmas on Andres Dvinjaninov. Kaljujärve me nüüd selles, nagu teile meeldib, ei näinud ta küll dubleerib ühte väiksemat osa aga kuuldavasti siis teda me näeme Paulseni järgmises lavastuses nukuteatris. Aga juba alates väikese onu saaga Tommingas ja Kaljujärv mängisid niisugust natuke nukrat mängu selles põhiloomult selges lastelavastuses, kus vanamees ja koer teineteist leiavad ja sõbraks saavad. Aga see üksilduse teema või see narri selge pilgulisus, millega ta maailma vaatab ja tal ei ole eriti illusioone, et see oli juba seal sees, kui nüüd tagasi mõelda ja siis 12 kümnendas öös oli Kaljujärv Narfeste see, kes võib öelda isandatele jah, et te võite panna mind kõike tegema, aga ega tal endal ei ole selles suhtes illusioone või tal säilib see pilt kõrvalt, käskima teen, aga no mis see teile siis nüüd annab, et ma ju näen läbi küll selle, et ma mängin seda narri ja et ma mõtlen tegelikult seal all hoopis mingeid keerulisemaid ja süngemaid mõtteid ja Aivar Tommingas seal 12 kümnendas öös mängides Mallvooliat, kes jääb lolliks ja kes armub oma noorde perenaisesse ju tegelikult läbinisti koomiline, aga, aga kui kõrvalt korra vaadata see, kuidas teda kõik lollitavad, et selles on ka midagi natuke õõvastavat ja siis seesama Andres Dvinjaninov ka taas seal 12 kümnendas öös üks niisugune väga õnnelikku hullike sõõrändrio Helge loomus, aga teistpidi vaadates ka ju ikkagi õnnetu, et kõik pruudid libisevad tal käest ja mingisugust elu õnne ta ei leia, aga lihtsalt kõigele rõõmsalt elab kaasa, et niisugused kummalised paradoksaalset tegelased ja siis, kui poolsed lavastas seni oma ainsa ooperi siin Vanemuises teised on kõik olnud ikkagi sõnalavastused, kuigi muusika on väga tähtis element, lavastas Nielseni maskeraadi, siis oli Dvinjaninov ainsa draamanäitlejana seal ja temas olid nagu koos siis sama õnnelik söörändrio ja samasse, aga kes ikkagi mängu läbi näeb, et kuidagi kaks tüüpi sulasid kokku. Kui nüüd jõuame siia nagu teile meeldib, siis siin nüüd seda ändri õnnelikkust ju suurt enam ei olnud, et siin Dvinjaninov kuulus üks kõige põhjapanevamalt monolooge selles näidendis, kus ta räägib inimeluetappidest ja sellest, missugused arengud inimene läbi teeb. See on niisugune Shakespeari kõige paremas mõttes filosoofiline jutt, mis võiks kuuluda tragöödiast täpselt sama hästi kui möödiasse ja seal tuli siis selle rolli niisugune süngem skepsis välja. Sest samas aeg-ajalt rünjaninovi helge loomus ikkagi lõi läbi sellest šokis. Aga Aivar Tommingas siis mängiski siin nagu teile meeldib, narri? No tema puhul nüüd lavastaja ütles, et ta peaks olema ohtlikku, et seda võib-olla näitemängust nii palju ei tajunud, aga see selge pilgulisus või seesama ikkagi, et ta neid aja kaid ja seda inimeste heitlemist ajas läbi näeb, see tuli välja küll ja ta ise üsna puhtalt sellest samas välja tuleb. Ega ta väga süngena nüüd ei mõjunud, ma ei tea, me arutasime, et seal võib olla Tommingas lavanatuurist lähtuv. Aga tegelikult mind võlubki just see poolsem nagu ühte asja läbi kõigi lavastuste ikkagi ajab ja et seesama komöödia, näiline helgus või heledus või, või mingisuguse lastenäidendi positiivsus või ikkagi see, et anda elule lootust ja värve, et selle kõige all on mingi väga sügav pessimism või niisugune elutarkus, ütleme siis. Ja seeläbinägelikkus ei saa ju olla väga helge, kui sa vaatad põhjani ja narr tavaliselt vaatab põhjani. Et selles mõttes on poolseni lavastustes salakihte, et minul ei ole seda meelekindlust, mis näiteks kriitikeilil öelda nüüd, et vaat, see lavastus on 1935 ja siis üks teine on 21. sajand, et mina näen aegade põimumist Paulseni lavastustes tunduvalt keerulisemal ajal. Pean tunnistama, et minu jaoks oli Finboosseni, nagu teile meeldib, liialt tekstitruu oleks tahtnud seal näha rohkem lavastaja hullusi. Lausa nautisin lavastusega kirjeldusi David Kennedy Shakespeari monograafiast, mis meil äsja ilmunud, kus näiteks kirjeldati, kuidas siis konti ja Salvador Dali tegid 40.-te lõpus seda, nagu teile meeldib komöödiat, kus see Ardeni mets, kuhu pageti oli tõeline sürrealistliku kunsti meka või milliseid hullumeelsed käike tegi pyydeffhedain võit, revornan, need olid kõik mehed, kes väga julgelt ja jõuliselt visualiseerisid flix Pirid teksti. Aga kuidas suhtub meie saate üks ekspert, perseczpiroloog autorid ruudusesse, kui paljud tema lubaks lavastajal oma vabadusi ja oma interpretatsiooni sellise 400 aasta taguse klassiku teostega? Maris Peters? No siin tulevad mul meelde need arutlused, mis tuliselt meediasse jõudsid siis, kui Mati Unt lavastas Tartus Hamletit ja tegi sellest proosa Hamleti ja siis arutati selle üle, et kui koolilaps läks vaatama, kas ta nägi siis nüüd Hamletit või nägi ta midagi muud, ma arvan, et võib, võib teha ju nii, võib teha teisiti. Mis sealt välja tuleb, sellest palju sõltub see, kas öelda, et väga hea, et tehti võiet, ei oleks pidanud parem tegema. Nii et selles mõttes ma olen nagu liberaalsem võib-olla ja ei arva, et Shakespeari peaks lavastama ainult ainult Sekspiri pärast ja ainult sõna-sõnalt. Aga, aga jääge siis siiski ausaks selles suhtes, et pole võib-olla mõtet panna iga viimast kui sõna lavale, kui selle tagajärjeks on miski, mis lõputult lohiseb, venib ja kus ma osadest juppidest aru ei saa, miks nad seal on või kus siin see nali peidus on või miks seda dialoogi vaja oli? Aga samas, kui teha selline korralik töötlus, kus siis lavastajale on kindel idee, mida ta tahab läbi selle näidendi meieni tuua, kuidas ta tahab, et me seda näidendit näeme, ta muudab teksti, võtab sealt midagi ära, paneb midagi juurde, tõstab juppe ümber, siis tegelikult oleks kena, kui tekiks meil Eestis ka see traditsioon, mis ma loodan, et nüüd Ojasooga on alguse saanud, et me ütleme siis, et see ei ole see XP, et mina olen kaasautor, mina, lavastaja olen kaasautor ja siis ma võtsin veel sellelt teiselt-kolmandalt autorilt tekste. Et võib-olla lavastajad ei tohiks nagu peljata seda või kes iganes neil selle näidendi teksti siis kokku aitab, see ei tohiks peljata nagu seda kaasautorlust ja seda, et seda siis ka öelda, et mina olen ka üks autoreid. Täna rääkisime sellest, mida nägime 21. jaanuaril Vanemuise suures majas, kus mängiti William Shakespeari romantilist komöödiat. Nagu teile meeldib aitäh kuulamast, ütleb toimet ja maris Johannes. Järgmisel nädalal Sirvime Vahur linnuste äsja ilmunud teatriraamatut uued tuuled teatris. Kuulmiseni.