Tere kuulama teatri magasini, mina olen maris Johannes. Tänase saate külaline on Pariisi ülikooli õppejõud Vahur linnuste, kes 60.-te 70.-te Pariisi teatrielutorme ja tunge Skandinaavia ajalehtedes arvustanud Nende tekstide põhjal on eesti keeles ilmunud raamat uued tuuled teatris ühiskonna arengu mõjutamise võimalus. Kes on Vahur linnuste? Sellest räägivad meile Jaak Allik, Mati Unt, Ingo Normet, Jaan Undusk ja Arvo Walton. Ja need jutud on salvestatud 13. jaanuaril. Teatriliidus, kui raamatut esitleti. Aga nüüd Vahur linnuste jutule, kas on ühiskonna arengus mingi etapp, mis soodustab sellise avangard otsingu? Kui nüüd nii-öelda ühiskond läheb sõjakamaks, kas siis teatris toimub selline raugemine või vastupidi, muutub teater ka sõjakamaks? Ühiskonna sündmused on ikka aluseks ja lähtekohaks, aga teatril võib selle juures olla võimendav või ütleksin isegi provotseeriv mõju. Võtame näiteks dadaismi, eks ole, pärast esimest maailmasõda tekkis suundumus, mis ka teatrivormis on, ei olegi nagu mõtet taotleda mingeid kindlaid positiivse süsti, kuna siis see hävitus ja meeletus oma nii ülivõimas nagu esimene maailmasõda kõik paiskas ümber kunstitoas, siis peaks pigemini näitama, kui mõttetud need asjad olid ja kuivõrd mõttetult hävitavalt isegi võib ühiskonnas asju ajada seal noh, mingisugune provokatiivne suhtumine. Aga need on niisugused müügid, mis tekivad pärast ühiskondlikke vapustusi. Ja mis nüüd kogu aeg oma robot Kruktiivse jõuga üksi ma arvan, ei saaks nüüd kunstide ja teatri arengut nagu nii et ikka mingi niisugune vastastikune suhe kogu aeg toimib, et kui ühiskond muutub sissegi mingil viisil, ikkagi kajastub ka siis sealt loomingus ja ja siis ka diaatori ase, heas mõttes provokatiivne võime, peab ka huviseni väljendusviise leidma. Vahur linnuste tausta ja tagamaid avab Jaak Allik. Kui ma koos Kalju Komissaroviga 1987. aasta kevadel irdusime Nõukogude Liidu teatri töötajate grupist Pariisis ja otsisime Pariisi vanalinna katakombides Vahur lennuste elupaika, kes oli lahkelt lubanud meid mõneks ajaks majutada, siis poleks küll iial ette osanud kujutada seda tänast päeva. Siin see raamat siin kõigil laudadel seda nüüd küll ei oleks osanud puhata. Aga Vahurist olen ma kuulnud varem tema värvikast isiksusest ja ja suurest mõtlemisvõimest oli mulle rääkinud kõige enne tema lugupeetud õemees Simont Rebane, Rootsis, kellega seitsmendat aastat lõpule 80.-te algul kujunes väga südamlikke usalduslik vahekord. Seetõttu. Me teadsime, keda me otsisime, aga see kohtumine oli muidugi seda uhkem. Ma arvan, et seal korteris on paljud siinolijaist viibinud, aga meenutan ikkagi seda äärmiselt eksootilist, äärmiselt vaimset elupaika, mis sul Pariisis oli esimesel korrusel, köögi kõrval oli eesriide Ketu tõmmatud konku, kus elas üks, üks võimas must mees, keda sa tutvustasid, kui ma ei mäleta, kas Liibüa või Iraagi Leninit, kes oli sealt maatses välja saadetud revolutsionäär, ekstriks Al-Qaeda asutaja, oli kes kogu see kolm päeva vahetpidamatult armatses seal oma pruudiga. Sel ajal Meie köögilaua taga rääkisime ja rääkisime, rääkisime me poliitikasse, oli 87 olust Eestis alust Nõukogude Liidust, tulevikust, võimalikest ühiskondlikest tulevikuarengutest, filosoofiast ja kõige vähem rääkisime me teatrist. Ja nüüd seda raamatut nähes ja mõned tahavad seda juba lehitsedes lugedes. See on minule nüüd küll tõesti täielik vapustus. Milline oli tolleks ajaks sinu teatri nägemus ja sinu teatrist arusaamine? Sa ise ei andnud sellest üldse nii palju, kuigi me teadsime, Soleid, Sorbane ülikooli eesti keele lektor ja kirjandusõppejõud ja jutt läks kõik selle peale ei teadnud küsidagi nii palju sellest, mis siin kõik on, sest see oli siis meie jaoks täiesti peaaegu tundmatu maailm ja eks ta on ka täna suures osas tundmatu, ainult loetud ja kuuldud maailm, sest teater on asi, mis eriti viiekümnendail 60. aastal vaevalt üldse nii jäädvustusetamast tõsist muud ülevaadet kui kellelegi kirjeldust lugeda saada saab. Need artiklid, mis siin on, on muidugi selles mõttes eriti hinnatavad, et et autor on hoidunud isiklikest väga teravates väärtushinnangutest, mis mõnikord teatrikriitikas prevaleerivad, siin on väga palju ka head kirjeldust, mis tegelikult ajalooraamatu jaoks kõige olulisem on. Kirjelduste asjadest, mida tõesti üksikuid on üksikud näinud tervikut ei ole keegi enenud, kui üldse kellelgi. Eestlastest nägemus võiks olla vast ainult mardi valgemäel aga nüüd Eestis elavatest inimestest väga kahtlane ja seetõttu on selle raamatul tõesti eriline väärtus. Kestnud temast otse õppima hakkab aga mingisuguse maailma teatri 20. sajandi teise poole teatripildi saamise alusena baasina vundamendiga kõigile ilmselt Eesti nii praegu teatrit õppivate sel sajandil kui järgmisel sajandil teatrit õppivate teatri vastu huvi tundvate inimeste jaoks on erakordne. No ma ei usu hästi, et enamikus maailma keeltes on selline kokkuteos olemas, mis sellise pildi ühtede kaante vahel annab ja muide, lisaks artiklitele muidugi täiesti vapustavad fotod, ma kujutan ette, kui suudan olnud autori töö nende fotode leidmisel, otsimisele siia panemisel ja Se kujundusse. Ekstra klassi raamat, tahan olla isiklikult sulle ülimalt tänulik, see on mulle olnud suureks auks ja uhkuseks, et seal raamatu autoriga on olnud võimalik tundide ja päevade kaupa suhelda, teda tunda, suur aitäh ja ma annaks sõna edasi kõigile järgnema. Selle jutu peale on Vahur linnustel endale üht-teist Alliku kohta kosta. Esiteks sellepärast, et tema oli meie 60.-te aastate üliõpilasliikumises võib-olla kõige teravam intellektuaalne kuju ja kuulus nende hulka, kes muutuva Nõukogude Liidu tingimustes tahtsid asjade seisu radik reaalselt muuta, nagu ka tshehhi teksti kogu Praha kevad kuni 68. aasta muutusteni välja. Ütle minule Jaak Allik just sümboliseeris seda uut Eesti edumeelset paremat ühiskonda luua tahtvat põlvkonda ka nendes rasketes nõukogude tingimustes. Aitäh, aga siit veel üks üllatus, et lisaks sellele, et sa jõudsid näha Pariisi ja jaapani Kõike teatrit jälgisid Eesti üliõpilasliikumist. Jätkame juba raadio stuudiost Vahur linnust endaga. Varasem teater ja juba kreeka tragöödiad seadsid keskpunkti inimese. Kreeka tragöödiad püüdsid lahendada inimese sisekonflikte, mis tekkisid sellest, et ta sattus vastuollu ühiskonnaga, eksis ühiskonna normide vastu. Lahendus seisneski selles, et inimene Ta õppis, parandas ennast, muutus ja muutis, kahetses nüüd teine võimalus uuema teatrisuundumus. Inimesel on õigus tulla välja oma soovide ihade taotlustega. Kui nüüd ei leia küllalt mõistmist, siis viga ei pruugi olla nende soovide ja taotluste esitaja inimeses vaid viga võib olla ka selles, et teised ei saa aru, et see ei sobi teistega. Kui tekib mingi konflikt, sellel tasandil ongi võimalus teatrit arendada, eks ole, kahes suunas, et ühelt poolt siis vastuolu võib suubuda ühiskonna kriitikasse ja just riigi poolt ühiskonnakriitiline teater jutustada peegeldab ühiskonda. Ja peab ise järeldama, et kas inimesel sõtta paiskamine või viletsuse paiskamine, kas see nüüd oli õige ja mis pärast toimus nii-öelda vägevate suurte ühiskonna juhtide Nende käitumine oli nõrgemalt nende alluvate saatus. Aga teine võimalus ongi nii-öelda ühiskonnakriitika asemel lihtsalt näidata, et need ühiskonna enda nõuded ei ole mõistlikud või ole nagu põhjendatud, kui tõugata inimesi sõtta ja vastastikusele tapmistele. Et need on võrdselt nõudsid ja sealt on kasvanud välja mingi niuke absurdistlikwool. Aga see, mis ajal millist teatrit tehakse, kui palju see ripub ära ühiskonnast te kirjeldate Prantsusmaal nähtud avangard, teatrit? Sel ajal oli ka Prantsusmaa enda ühiskond üsna käärivast seisus, et kas see aitab kaasa selline ühiskonnaelu käärimine ka sellele teatris toimuvad mingid uued protsessid. Päris kindlasti, sest ma ei oska oma raamatus esitan ka paroodiat teatrite Franssi, mis sai 60.-te aastate algul suureks rahvusteatriks ja varem oli kandnud nimesid kuningateater, kuninganna, teater ja suure prantsuse revolutsiooni ajal seal ka rahvateater ja võrdsuse Viktor. Millised teatrid sai teha, sõltus ikka väga endast teatriomanikest ja ütleme, selles võimus selle teatri kohal ja suure traditsioonilised teatrid jäidu, kaua kuninglik eksteatriks ja paljudes Euroopa maades peaaegu kõik ooperid veel nimetatud kuninglike eks ooperiteks ja võrreldes sellega muidugi siis sõjajärgne Euroop Neidpäraseid, tohutuid laastamise, linnade hävitamise ja miljonite viisi maha tapetud inimesi jagaga pommitustes surma saanud inimesi tekkis nagu arusaamine, et selline katastroof ühiskonnale ei tohi enam korduda ja just see prantsuse nii-öelda tolleaegne uste alter modernteater mõneski välja sellel tagapõhjal ja tal olid ka kõik riiklikud soodustused selleks, mida mõni aastakümme varem veel tal ei olnud. Nii et siin oli siis nähtus selles, et riik nagu toetas avangardteatri liikumist Päris kindlasti, sest esiteks kõige suurem prantsuse rahvusteater, teatri populaartähendab rahvuslik rahva diaator, nii võiks öelda, et oli sure riikliku eelarvega ja üliodavalt piletihindadega ja esitas enam-vähem vähemalt ühiskonnakriitilist Värnahtusse kriitilist diaatrit nii klassikast kui uss loomingust. Selle kõrval. Barroo Theatre Nationale dello demo, eks ole, püüdis esitada nagu modernistlikum uusloomingut rohkem ja lavastaja teatrit rohkem, aga olid ka reetlikult sponsoreeritud uue teatri esituse seeriad, neid tehti mitmes väiksemas teatris näiteks saunas, padrunivabrikus ja ka siis selles Luibaroo teatri väikeses saalis ka siis mitte rani presidendiks saades. Juba pisut varemgi Shakülongi suure rahvusteatri juhiks saades toimus avangard esitusi süstemaatiliselt ka koos küllakutsetega paljudele Euroopa teistele teatritele. Ka tema teatri puht riikliku eelarve alusel. Kuulame vahepeal, mida on meie teatriavangardi mehel Mati Undi öelda Vahur linnuste raamatu kohta. Muidugi mina ei ole käinud Pariisis ja ei ole ka vahu juures ööbinud, aga kui Vahuril tekkis mõte raamat välja anda, oli ikka mingid hääli, et kas see oli nagu vana või kuuekümnendad, seitsmekümnendad, kas enam kehtib, tegelikult kehtib ta absoluutselt sellepärast et see, mis toimus kas või Eesti teatris või maailmateates 60, lõpp 70, see oli päevasi, mille nimi ei olnud üldse uuendus, vaid teatri taastamine, taati õigustes, vahuga seda jälginud ja need asjad, mida kirjeldab, need on permanentsed, need kestavad. Kui edasi, tähendab see protsess, Tartan, selles mõttes aabits, me saame au, kust need asjad kõik alguse said. Vahu ilmselt on jälginud Pehka kõiki asju, mida meie raudeesriide, tagatsehhi või poola ajakirjade kaudu aimasime. Selles mõttes on see oluline raamat kõladele. Jälg on lõputu, ta ongi igavene. Loomulikult ei jää tulemata ka vastukommentaar. Prantsusliku hooga esitab linnuste aasta arve küll kümneaastases nihkes, aga jutu mõtet see ei muuda. Siis ma kindlasti tahaksin ütelda paar sõna Mati Undi kohtades, minu sõprus Mati hundiga on kestnud 50 aastat alates päevast noh, 49 aastat, siis kui ma lõin 56. aasta suvel lahti loomingu. Ma lugesin sealt novellivõlg, mis mulle tundus kohe uus tuul eesti kirjanduses ja alates sellest ajast ma sama hästi kui kõik Mati Undi teksti lugesin läbi ja 81. aasta suvel Sardiinias suplusranna. Mul olin kämpinguautoga koos oma kaaslasega, toksisin kirjutusmasinasse sinu viija, Reegi ja prantsuskeelse tõlke, mis tuli tihedas kirjas 80 lehekülge ja mida ma hiljem kasutasin ülikoolis oma eesti kirjanduse kursusel. Muidugi siis Mati Undi teatri loomingut ma jälgisin algusest peale ja üks esimesi asju, mida ma nägin teatri alal Tallinnas, oligi Mati Undi lavastatud raa, saad Peter Weissi draama, mis minu arust oli väga hästi tähtis on väga tugev täht. Aga kas teie jaoks avangard on sama, mis näiteks alternatiivteater? Neid termineid muidugi saab mitut moodi määratleda. Avangard, minu raamatu mõttes tähistab pigemini sõda. Teatritaotluste eri teatri väljendusvormide puhul võib igalühel olla mingi loojaskond, kes läheb teistest kaugemale, on konsecrentsam radika Karlson nende ideede rakendamisel. Ja siin ei ole tegemist kunstiliselt määratletud suundumusega, vaid lihtsalt sellega, et püütakse oma taotlustes minna lõpuni välja. Et siin, teie nagu ei sea piire sellele, et kas on selline väga sõnakeskne teater või pildikeskne Vaat seda ei tohikski nii täpselt jah selle sõna puhul määratleda näiteks meie üks modernteatrina esile tõusvaid autoreid Vaino Vahing ütles et tema sõnalise väljenduse teatrimees aga selles valdkonnas kulub igal juhul avangardil eesti teatri osas ja on ka tähelepanu rahvusvaheliselt. Sest Eesti teatri kontekstis on tihtipeale nii, et kuna meie teater on olnud suhteliselt sõnakeskne, siis võetakse avangardteatri näitena pigem selliseid suundumusi, mis lähevad sõnast kaugemale. See on arvatavasti õigustatud, sest kui nüüd avangard oleks ainult puhtsõnaline, siis ta peaks minema mingi sihukesele, kaugeleulatuvale, sõnalis, poeetilisele teatrivormidesse, kus sõna enam lah ei kirjelda mingeid tavasündmusi, vaid katsuvad luua mingi uue, poeetilise tegelikkuse. Selline poeetiline avangard on muidugi võimalik, aga siis kindel on, et rõhk selles uues nagu avangard teatris on ikkagi õigustatult ka nendele senistel Eesti määratlustele kandunud just tri teostamisele. Siin võiks öelda, et on tehtud teatrit, mida elame, ainult lavastata, vaid olnud leitud isegi teatriväljenduseks nagu uusi vorme. Kasutusel olnud mõiste nagu avatud teater, kus tegevus toimub vaata võibolla publiku ümber publiku, kes kelgu mitmesuguseid kombinatsioone. Mul on mõeldud välja ja on ka muidugi siis teatriloomingut, kus on tohutu tähtsuse saavutanud just visuaalne kujundus ja kus sõnu peaaegu ei olegi. Ja nüüd kõneleb kõrgema lavakunstikooli juhataja Ingo Normet ikka Vahur linnuste fenomenist ja tema raamatust uued tuuled teatris. Vahur linnuste raamatut lugedes mul on tunne, et see on üks kosk just nimelt kosk, ta ei ole niisugune vaikselt voolav vesi mõtisklev analüüsiv vaid kui need artiklid kõik üksteise järel reastada, siis igaüks annab järgmisele mingeid energia. Ja siis selle mehega sealt kirjutas selle mehe jälgimise ja mõtlemise ja töötamise energia muidugi kadestamisväärt. Ma mäletan ma seda, et sa nüüd eesti mehe kirjutatud Pariisis, Rootsi ja Soome ajalehtedele ja seetõttu, et need kirjutised on adresseeritud põhimõtteliselt teatrihuvilistele, kes neid enamjaolt ei näe neid etendusi, siis ta pidigi olema kirjeldav ja kvintessents hinna kokkuvõttev, kuna vaevalt et nüüd Pariisi korrespondendina väga palju ruumi anti ja mis mulle eriti meeldib ta kipudi takikasse, ta ei seleta kõiki asju hästi lahti. Ei arvestab, et maailmas on olemas entsüklopeediat, teatmeteosed, keda huvitab, see otsib sealt edasi. Ma olen selles mõttes solidaarne matiga, kes ütles, et see kõik jätkub, ta tegijatele on sõja. No kui ikka tuleb niisugune seisev aeg, siis on hea, kui vahetevahel midagi erutada, Kosena paneb käima selle raamatuvoorus on tema närv. Ma tormleminega kohati, need pealiskaudsus on kõik tegelikult asjavoorus, sest ta püüab hõlmata hõlmamatut selle 600 lehekülje ja ma vaatasin üle 1000 nime, on seal taga, loetelus on väga tihe aines. Tuleme nüüd selle raamatu juurde tagasi, see on kokku pandud artiklitest, mida teie olete kirjutanud Rootsi ajakirjandusele ja üldse Põhjamaade ajakirjandusele. Te olete kirjeldanud siin lavastusi, mida võib arvata, et need inimesed ise, kes seda loevad, kunagi ei näe. Mis oli teie eesmärk? Neid artikleid kirjutades, et anda ülevaade sellest, mis toimub Pariisis või, või anda kätte suundumused, kuhu poole teater liigub, et kuidas te iseendale nagu sõnastasite selle algselt, kui te neid artikleid sinna Skandinaaviasse kirjutasite oma eesmärgi. Taotluseks oli kindlasti esitada suundumusi ja panna lumepall veerema, et minu poolt tuleks mingid algmed, aga seda teatri põhjal, mida Pariisis esitati, aga siia juurde kuulub, et tollal, viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel oli otsiskluste ja avangardi tähtsus euro papa ja maailmatasemel, hoopis suurem kui praegu ja ütleme viiekümnete mõnede aastate perspektiivis, nagu ka kunstiajal paljud nagu uued ideed hakkasid kiiremini arenema Prantsusmaal, eriti Pariisis ja mis seal toimus, seal oli välismaa lehtedele uudisväärtus. Mis teile endale nagu kõige südamelähedasem siis oli, olid need sürr realistid, oli see juba Krotovski otsingud, mis oli see teie lemmikratsu? Kuna minu algsed õpingud seisnes ühiskonnateaduses isegi rahvamajandusteaduses politoloogias hiljem aga siis teatris püüdsin leida neid suuri probleeme, mis ka siis nagu ühiskonnaelus ühiskonnateadustes avaldusid, võiksin ütelda tagapõhjaks huvi suundumisele oli ikkagi ühiskonna võim, võim ja sõjad, eks ole, need jõud, mis tõukasid inimest vastu tema tahtmist haavata ja traagiliste probleemide vastu ja võib-olla tõid kaasa ta enda huku, Krotovski on sellest problemaatikast üli tõesti aru saanud ja kogu tema teatrilooming esitab inimese kannatusi näitleja keha kaudu nähtavaks, tehtud, füüsiliselt nähtavaks, tehtud. Tõsi, mis inimesele väljast on peale pandud suht ühiskondlik-poliitiliste vigade tõttu. Krotovskan isegi ütelnud Euroopa tus otsustati Auschwitzi sadanud juutide maha tapmise laagris, mille kohta on ta teinud vapustavalt tugeva visualiseeritud näidendi apokalüpsis. Täpselt nüüd muidugi sama problemaatikat Pariisis võis näha ka poeetilises teatris. Siin küsimus on jälle selles suures rahvusteatris riiklikus rahvusteatris rätmatsional populaarkus, modern, luuletaja Angree pisset esitas 2600 inimese-lise publiku ees. Suureneks visuaal modern imelise ja elektroonilist muusikat kasutava suur näidendi paljude tegelastega epist sa nii, eks ole, epifaaniad, kus mingites järjepidevalt tegevust ja ammugi mitte hektarite või väljakujunenud isikutüüpide esitamist üldse ei toimunud, vaid oli mingi niisugune suur teenindusvõrklaviin pandud käima puht luulelist sõnaliste tekstide alusel, aga problemaatika puhul ta väga lähenes Krotovski ainesele, kuigi nose teater ise oli täiesti erinev. Pariisis elava eesti erudiidi Vahur linnuste fenomeni avab nüüd kirjandusteadlane ja kirjanik Jaan Undusk. Ma võin kohe alguses ära öelda, mina olengi ainult tänu Vahurile Pariisis, aga ei ole tema juures leppinud, ma viibisin ainult õhtuti seal, sest olid juba ees poolest teised pagulased ja need olid seekord juba Eestist, see oli aasta 1990 ja oli veel eesti pagulasi olemas, paar poissi seal. No ja mina elasin tookord pikal tänaval sellises huvitavas punase joonealuses korter, taris nimetati punase joonealuseks ja kõik külastajad olid väga vaimustuses, et see on nagu Pariisi boheemlaslik korter. Aga kui ma lõpuks Pariisi läksin, siis selgus, et Pariisi boheemlaslik elavad peaaegu korralikes kodanikes korterites sellega võrreldes. Ja tookord oli noh raha oli nagu vähem, aga mõnes mõttes tegelikult ka rohkem. Sest ei olnud seda suurt millegi peale kulutada. Ja mul oli sahtlis mingisugune summa, ma ütlesin kord oma naisele Maarjale, et äkki tekib mõni päev võimalus minna Pariisi. Ja siis on piletiraha siin juba olemas. Tuligi üks ühel päeval, üks inimene astus meie juurde pikal tänaval sisse nagu kutsutud ja ütles, et Pariisis on olema üks mees nagu Vahur linnuste ja tema kutsub külla ja annab prii peavarju. Tan paari minu juttu lugenud ja tallanud meeldinud. Nonii, linnustest muidugi, ma ei teadnud tol ajal midagi, sest pagulasväljaanded olid ju olid ju tuttavad mingil määral, aga ega linnust ei kirjutanud nendes traditsioonilistes tulimullas ja, ja manas mingil määral manas ja paar artiklit tema kirjutas pigem siis 50.-te alguses radikaaldemokraadis ja hiljem vabas Eestis noh, mida, nagu siinmail üldse ei tuntud, hakati tundma tegelikult alles 1999, kui ilmus ilus raamat Vaba Eesti tähistel kus on ka Vahuri poliitilisi artikleid sees. Aga igatahes Pariisime siis tookord Läksime Vahuri juures ööbinud ööbisime madaam pügee juures, sest Vahuri juures olid juba kohad kinni ja õhtuti jah, siis sai aetud neid samu jutte, mida siin juba räägiti. Aga mida selle raamatu kohta öelda, ta on kirjutatud jah, ühe mehe poolt, umbes 10 aastat süstemaatilist teatrikülastust Pariisis. Pealegi see pildirida, mis seal kõrval on täiesti omaette tekst. Jälle kummardus ka kunstniku poole, noh, midagi sellist ilmselt niipea enam ei juhtu. Meie Eesti raamatuturul, sest vaevalt meil on mingit meest, kes kuskil Pariisis, Londonis mõnes teises suures diaatri linnas, mis süstemaatiliselt Eriks kõike, mis seal toimub ja siis paneks siis sellest kokku säärase tõesti Beatmelise väärtusega raamatut. See raamat on nagu siin juba öeldud, et on väga hillitsetud tooniga, kui mina lugesin käsikirja, siis tegelikult mind üllatas, et nii poeemlikku mainega mees Vahur linnuste, kes siis nii suur boheemlane ei olegi nagu tema maine on tütar niivõrd noh, vaoshoitud, tagasi tõmbunud stiilis. Aga seda on vist elus varemgi juhtunud, et suured Tomlejad paberil mõnikord elus on rahulikud ja vastupidi ja see raamat, et noh, selles mõttes tõepoolest ei too kuidagi esile tema autorit. Me oleme harjunud ju pigem sääraste teatriarvutustega, kus põhiline, nagu kõlama jääb, selle arvustuse autor, aga siin on, on tegemist vastupidise asjaga. Aur tahab olla siin nagu suutoru mingisuguse sotsiaalse hääletoru ja vaadata, kuidas hääl, mis on olemas diaatris tema kaudu võiks minna ühiskonda. Jah, ja veel, võib-olla muidugi see on tingitud sellest, et tegelikult sa kirjutasid ajalehtedele pidi kirjutama lühidalt ja edasi. Aga sinus on ka mingi Tiit Piibelehe vaim sees, et sul on õnnestunud, nagu ma aru saan, avaldada oma arvustust nii Rootsi, Norra, Taani kui ka Soomele ja üht ja sedasama teha kõik õnnelikuks ja samal ajal saada sellest natuke rohkem tulu, aga igatahes on see sind hästi vaos hoidnud. Siin raamatus on muidugi need omaaegsed arvustused ühendatud mingiteks uuteks tervikuteks ja nii et isegi bibliograafiat vaadates ei saa aru, mis, kus mida, mida on ühendatud. See raamat on üsna ajatud, anname mõttes, on ta reportaaž, kuid on välja võetud kõik aastaarvud mõned niimoodi, et kui sa loed seal, et üks või teine suur lavastaja on just just tulnud sinna teatrisse tööle, hakkab seda lavastama, vaatama, mis sealt tuleb. See on nagu olevik, aga me ei tea, millal see toimub või et see on kõik juba ammu möödas, aga samas on olevik, sest aastaarvud oled seal välja Rabitsenud ja mõnes mõttes loob selle seega sellise teatraalse efekti. See raamat käsitleb aega avangardteatri kuldaega, kus ju mõnes mõttes hakkaksite diaatri maagilist ruumi lõhkuma leiti võtteid selle jaoks. Praegu on see kõik suuresti automatiseerunud. Eestis ma saan vähe teatris käia, kui ma kuskil mujal viibin, siis proovin peaaegu nii sageli seda teha nagu Vahur Pariisis. Ja viimane Frankfurt Maini-äärne kogemus on see, et nii-öelda avangard, vistlik automatism on hästi tugev, hästi igav tegelikult. Aga tookord oli see uus ja sina just kirjutad seda, kuidas neid võtteid otsite, kuidas leiti, mitte ei võetud riiulit, teeme nüüd moodsad hütid, võtame need võtted, nii et omamoodi teatrimaagia lõhkumise aega. Aga samal ajal see raamat ise loob ikka selle noh, nagu lapsepõlve tunda. Maailma parim teatrinovell on minu meelest mati hundivea reegia, igaüks leiab oma esimeste teatriskäikude tunde sealt üles ja selles raamatus on natuke ka seda, hoolimata sellest, et ta kirjeldab teatrit, mis seda suletud sakraalsed ruumi ei loo, vaid pigem lõhub. Ja proovib leida teid siis teatrist väljaspoole, mitte niivõrd sellist teatrit, mis kajastaks ühiskond. Noh, ma pean kohe ütlema ka nüüd samas järjekorras Jaan Unduski kohta, mis pärast mina siis Jaan Unduski pidasin kohe üheks uuegümne, see oli kõige tähtsamaks kirjameheks on, et jällegi ma lugesin loomingust Unduski teksti, kus dialoogi vormis räägib Hindratjana seal päris tegelasest kassa selles tekstis välja mingi sõnade tullu ühes Sarne sedasi mitu pilti, mitu sümbolit, mune. Kas meil on sündinud Eestis Jaan Oks, sest noh, nõukogude liiduna sele kirjeldav realismi tingimustes ei soodustatud ja isegi teatavatel aegadel ei oleks üldse võib-olla avaldatud selliseid, eks, eks ole. See oli minu tugev veendumus, et siin on tegemist erakordse talendiga ja sellest kasvas välja pikk sõprus. Ja ma muidugi tõstan ka esile praegu Mati Undi suurt rikkaliku teatri loomingut, kõik tunnevad, aga et ka sina oled kirjutanud mitu vaat nii, et sina kuulud kindlasti ka eesti teatri juurde. Jätkame juba stuudiost koos Vahur linnustega ja küsimus sellest, kas on mingit vahet ida ja Lääne-Euroopa teatritegemisel. Kindlasti oli suuri erinevusi ja mitte ainult lääne avangardteatri ja Ida-Euroopa vahel vaid need erinevused olid juba ilmselgelt ka näiteks Pariisi ja Stockholmi teatrielu omavahel võrreldes Nostokumis seda kaunis palju juba varem jälginud. Need erinevused said vägagi selgeks Pariisi rahvaste teatrietenduste sarjas, mis ülisuure niisuguse eelarve alusel kutsuti kolmeks isegi neljaks kuuks suur teatris kesklinna ateljees teatreid paljudelt maadelt tavaliselt 10 kuni 15 maalri ühel aastal, aga kes esitlesid mitte ainult lavastusi, vaid ka ooperit ja balletti, nende etenduste sarjas, mida mina sain üle 10 aasta jälgida võis ka näha, et kuidas Ida-Euroopa teater ka muutub. Huvitav oli just võrrelda Poola diaatorit ja kindlasti ka vene diaatrid Prantsusmaaga. Poolakatel oli kindlasti juba viiekümnendatel aastatel oma avangard, mida nad said Poolas välja arendada. Krotovski on ju poolakas, aga olid enne twitškeevitš ja Kantor pagulaspoolakatest kombroovitš kes moodustasid ikkagi väga otsiskleva teatri uus loomepooluse. Võis näha, et Ida-Euroopas olid need modernistliku uus Tree otsisklused tugevasse sisse tungimas. Vene Teatris läks palju aeglasemini ja võib-olla ei ole tänaseks veel mingisse lõpp-punkti jõudnud, mis torkas silmaolijat. Et vene teatri puhul, kes lavastas suure liikumise toel jaga muusikalise väljenduse, leiab pildilise nagu väljenduse toel sõnalavastusteatri seene, et sellega nagu taotleti parteetikalt, aga siis Rotovski, ütleme, Poola ja prantsuse avangardi puhul need uued väljendusviisid või väljendusviisidele üksteise peale kuhjamine lõi mingi siukse uue teatriainese võidiaatriliseks transi, kus mitt, mingi liikumised, aste ei tulnud eelnenud sõna lavastusliku osa peale, nagu aplaus pärast aaria kuulamisooperis, eks ole, vaid nad kuidagi püüdis kuhjata need väljendusviisid kõik üksteise peale juba, et tekiks mingi nihuke. Uus teatri subsanski. Kui teie teatrisse läksite, lähete nüüd ka siis, mis on valiku alus, kas see on lavastaja näitleja, on see autor või kõik koos kõik? Koos aga lavastaja roll siiski ja aeg-ajalt esikohale seatud, ütleme kui see algse autori nimi jääb alles, see ei saa veel noh, kõik ütelda, see on heaks näiteks on just klassikalisest Artuua avangardist Pariisis, kui ta esitas oma kentsid, eks ole. Mis esitab võimast Itaalia ülikute perekonda, kellel oli mitu saadet tagasi, tohutu võim ja suured maavaldused ja kõik poliitilised sidemed kuni paavstile välja olemas. Valt peategelane seal arvas, et tema on niivõrd taas, et temal ei ole ühiskonna norme ja seadusi vaja, ta jälgib omaenda seadust, ka tema sisemus ja ta ihad ja soovid, ta võib neid kõiki nagu teostada ja ta ei muretsegi sellepärast et sellest midagi kellelegi halba võiks juhtuda. Sest ühiskond oli siis selle näidendi järgi igal juhul halb juba niikuinii, sest inimesed olid seal loodud. Selleks Nad põlesid ihast 11 alla neelata, ütleb selle teatritekst siin ütleme, Arto nüüd kasutas küll ära neid vanu shelli ja teisi tekstada kombine päris, aga sellest mingisuguse uue teose, kus tema kui lavastaja ja kujundaja roll oli sajaprotsendiliselt oluline. Jätame hetkeks Arto Vahur linnuste enda roll on olnud väga oluline paljude meie intellektuaalide jaoks ja nüüd on kirjanik Arvo Valtoni kord kaardi lauale lüüa. Kuna ma teatrist suurt midagi ei tea, siis ma räägin rohkem Vahur lennustest ja tema legendist loomulikult nagu kõik teisest mehest rääkijad, räägin endast, minu seos selle raamatuga on ainult nii palju, et ka mina olin vapustatud, kui Vahur näitas seda käsikirja, et ta on nii palju ja niisugustest asjadest kirjutanud ja soovitasin ta pakkuda teatriliidule. Nägin ta, et see raamat vajab suurt toimetamist, ilmselt need artiklid olid tagasi tõlgitud ja igatahes toimetajate töö, nagu juba pealiskaudsel lehitsemisel selgus, on olnud väga suur ja tänuväärne. Aga Vahuri maja teadsin kaudselt juba kusagil vist 70.-te alguses või, või isegi 60.-te lõpus. Ta oli seal korraldanud oma tudengitega mingisuguse Penefizzi või mingisuguseid õhtu, kus muna välja loeti ette. Ja kui siis teade sai pakutud sirpi, kus iga iga väike asi, mis Eestiga oli seotud, eestikas ära trükiti, siis seda ei trükitud. Ja siis ma sain juba aru, et Vahur linnust on ikkagi üks kahtlane inimene ja see, mis ta minut siin meie heas maailmas hästi ei lähe. See mulje muidugi kinnitus hiljem isiklikel kokku puudetel ka. Ja esimene kokkupuude oligi 76. aastal, see on mu elu üks vapustavaid elamusi seal temaga keldris, kus räägiti vist umbes seitsmes keeles ja kõik olid suured sõbrad ja jäid väga palju veini. Ma ei tea, mis sellest keldrist tänaseks on saanud, ma loodan, et see vein on siiski osaliselt veel alles, jäeti kõik satute sinna keldrisse veel, ka Vahur ja need veinid on täiesti lahutamatu nähtus eestlaste jaoks. See, mis Jaan rääkis, et, et ta ei saanud Vahuri juurde. Nüüd on vaja, see on ka isegi natuke uskumatu, sest ükskõik kui palju seal ka pagulasi või inimesi oli, kõik said ikka öömajani. Mina olen ka seal paekivide vahel ma maganud, sest Vahur tegi remontida kuidagi umbes 20 aastat remonti. Nii et see legend ja temast on ikkagi ennekõike kui pohhimlasest, aga anarhistiks sellest ei ole keegi rääkinud, sest ta oma veendumustest vähemalt ise kinnitab, et ta on täielik anarhism. Ma pean täpsustama ei ole, muidugi tekkis Rootsis radikaaldemokraatlik koondis, eks ole, ja minu generatsioon jooni noored, kes võrdlesid Nõukogude Liidu marksismi-leninismi teiste sotsialismi suundumustega just selleks, et leida legaalseid võimalusi väljatulekuks Eestis Nõukogude okupatsiooninõukogude korra tingimustes. Meie muidugi tutvusime Rahva sündikalistliku liikumise ideedega, Rootsis oli ja see liikumine küllalt tugev, aga selleks, et see nagu ümber kohandada rangelt demokraatlikel alustel kaasa ja inimestele ja noh, kui praegu sa ütled sisse, paneb mõtteid mingi 19. sajandi doktori organismile või mingile sihukesele protesti suhtumisele, mida ütleme meie selles grupis üldse ei olnud, see oli sügavalt majandusteaduspoliitikateadust uurivad inimesed, kes püüdsid ideid, võiks siis ütelda nende suundumuste alusel demokraatlikul viisil ümber sõnastada. Sinu eneseõigustus on vastu võetud, aga mina sinu grupiga kokku ei puutunud, ma puutusin kokku ainult sinuga. Ja siis esimene asi, millest sa rääkisid, et kuidas ikka tehastes saaks tööliste omavalitsuse luua juhte, seal poleks üldse vaja ja nii edasi see mulle insenerina oli üsna huvitav mõte ja see selleks, aga ega me praegu poliitikast või ei pea rääkima. Minu meelest ikkagi ana siiski oled siiamaani, aga jumal lubab meeleparandust Igalühel ja miks, miks mitte pika elu jooksul võivad ju vaated muutuda. Aga et Vahur linnusti on ropult hea inimene, vot see on minu meelest väga oluline ja ma toon ainult ühe näite. Need pagulased, eestlast, kes seal olid mitu kuud elanud tema kulul ja tema korteris leidsin siis lõpuks tööd, kaks noormeest olid, need, võiksid lõpuks tööd ja läksid nii tähtsaks, et nendest Tartus tõusis nii rängalt, et nad peaaegu Vahuri peole enam ei vaadanud. Aga üks nendest otsis kaks päeva oma ühte lõhnaõlipudelit ja, ja kahtlustas, et äkki ikkagi Vahur on ära võtnud. Kuigi ta kaks, kaks kuud oli jah, Vahuri kulul seal elanud, aga nii, et kui Vahur oleks ka võtnud, ei olekski midagi hulluvast olnud, aga kui ma seda Vahurile nagu peadvangutades pakkisin piknikule, siis Vahur ütles ainult selle peale. Ma usun, et Svenil on veel arenguruumi. Ma saaks veel pikemalt rääkida, Armo Malta vist eriti kui võtta tõlget tikku saluliseks, mida ma prantsuse keelde tegin. Kuna Arvo näide lühinovelle maalt ma tõlkisin ikka ja ma arvan, sadade lehekülgede viisi ja nüüd ilmus siis neli koolisiseselt kirjastajat, isegi neljas väljendas läbi umbes kümneaastane kursuse materjal ka nendel eesti luule ja muusikanädalatel kuusk, eesti kirjandust käsitleti neljal viiel lastele intensiivkorras korraldatud seal, ühel nendest oli siis ka Arvo Walton kohal, kus üks pea ettekandeid oli just ühe tema Assurdistliku novelli kohta, aga just selles mõttes, et inimese käitumine, tema reaktsioonid olid õiged. Vot nõuded olid haledad, kuidas eksamil läbi saada, anda õigeid vastuseid. Kui sa vastad õigesti, saad kõrge positsiooni ühiskonnas, see oli noh, väga sügavale tungiv kriitika mõnel leheküljel. Meil oli noh, ikka päris pisike viis lehekülge on võib-olla kõige rohkem, aga üks prantsuse kirjanduskriitik kirjutas umbes 40 lehekülge arvustus, sellega. Prantslased tama, teeksin väikese sisalduse arvele altarile. Loomulikult oleks ka mina saanud öömaja Vahuri juures Vahur kaks. Aga ma olin naisega, ämma ei tulnud Liibüas. Vahur linnuste, kui palju te olete olnud kursis Eesti avangardsema liikumisega teatris, millal te üldse esimest korda Eestisse tulite ja siin midagi nägid? Püüdsin muidugi jälgida eesti teatri arengut juba varem väljas näiteks mu enda, kas võitlejaiaga hõime sõimalt rebane, kes Stockholmis organiseeris balti instituudi ja kutsus välja mitmeid eesti teatritrupp esinema Stockholmi, üks neist oli siis Jaan Krossi pöördtooli Tõnn mandriga peaosas. Mida mul oli võimalik näha ja mida võis lugeda täiesti eesti munalise teatri avangard võiks samuti ka siis vahingu mees, kes ei mahu kivile Jaan Oksa teemal, keda siis malt rebane sai Stockholmi välja kutsuda ja hiljem läks oma näidendiga ringreisile. Ameerika Ühendriikides. Ja Hermakülaga tegin ma tutvust tõlkides mati hundiviija reedia, noh, suvevaheajal Sardiinia rannas kirjutusmasinasse toksides, noh, kaks või kolm nädalat selles Mati Undi via riigija, Songi peategelane Hermaküla koos siis toomikuga SSD tolleaegse meie uue teatriloojatega Tartus 1970 71 ja selles lühiromaanis või jutustuses võib väga täpselt kaardistada selle uue nagu essi modern, teatri sünnima, ütleksin nii, et mul tutvusi eesti moderiaatriga kujunes palju varasemas, kui minu Eestisse tuled, sest minule keelduti Eestisse tulekuks viisat andma. Aastani 1988 olin väljas Eesti vabariigi kodanikuna mul prantsuse poliitilise põgeniku pass ja sinna oli teisele leheküljele väga loetavalt sisse kirjutatud. Kehtib kõikides maades, välja arvatud Nõukogude Liit mulle noh, esimest korda viisale sissetulekuks 1989, kus ma sain näha esimesena Mati Undi marasaag teeterwassi tippteos, mida Mati Unt tolleaegses noorsooteatris laial tänaval praegune Linnateater on tõesti väga hästi oli lavastanud, lisaksin veel oma eesti avangardteatrikogemuse kohta et mida ma nüüd üheksakümnendatel aastatel üsna järjepidevalt sain Tallinnas jälgida, kuigi ma võib-olla enamiku aega olin siiski ära Eevald Hermaküla mängituna lavastatuna, mitte siis kodutu oodates lõpp, lõpp mängin, kuulute odastes lavastuses. Seda on lavastanud mitmed lavastanud Lembit Peterson. Lembit Peterson, selle tõlkija oli ott ojamaa, keda ma kah Pariisis kohtlesin ja kellega ma sain pikalt vestelda kümneid kordi, kuna ta viibis kuu aega Pariisis Sisotte ajama oliga Arto tõlkija, aga siis lisaksin veel selle Hermaküla lõppmängu kohta, et nägin kohe, et selle esituse tase tõusis väga kõrgele ja kindlasti kõrgemale paljudest lavastustes. Lääne-Euroo, kas oli kohe selge, et Hermakülaga seotud, nagu avangard oli tõesti Nov tippteater euroopalikus mõttes, sest ega ka läänes selline teater sadu tuhandeid inimesi hoobilt kokku ei toonase publiku kasvas järk-järgult. Meie hääldame Kodood oodates, aga teie panete rõhusina. Kodud on õige, sinu tegemist sõnademänguga ja see on teadlik sõnade mängamistliketi juures järjest esineb. Jumal, eks ole, tähendab mingit nisust kõrgem kodutuvi ja see on noh, võib-olla mingi hea niuke jumalik, kõrgemalt poolt tulev ilmutus, mis kõiki nagu saab, on niivõrd väike tahab, ja siis niisugust eelaimdus selle sõnavalikuga. Nii et prantsuspärane hääldus on kodu. Aga seda inglise koodi jumal võta, aluseks võib ka siis panna rõhk esimesele silbile. Kuidas siis täna selles postmodernistlikus olukorras, kus praktiliselt ju kõik on läbi tehtud, kõik on üksteise kordamine, kuidas, kuidas selles olukorras nüüd teie tunnete ja tunnetad, et kas üldse tasub veel midagi uut oodata või, või kõik on juba nähtud teil teie elukogemuse pinnalt ja kunst ise ka kordab ja nagu nämmutab läbi seda, mida ta on möödunud aegade jooksul teinud, et kuidas, kuidas te tunnete sellises olukorras ennast? Postmodernism on valus küsimus, eriti Eestis, kuna ta juba tekitab keelelise probleemi, et kas sel ajal mõeldakse mingit järelmodernismi või mõeldakse selle all, siis modernismijärgset perioodi? Vaat inglise keeles ei ole eristatud, eks ole, ütleksin nõnda, et Euroopa ja maailma kultuuri modernismi alates juba poolteist sajandit või kaks sajandit tagasi realismi, romantismi, sümbolismi ja kõikide nende vooludega oli tegemist uute lainetega uute nagu modern laialtiga, kus nagu üks laine võttis eelmise perioodi domineeriva koha endaga, et ütleme, selline areng toimus väga kaua veel läbi 20. sajandi, kuni siis Kristi järeldus üsna laialt mitmel pool maailmas, et ei olegi enam võimalik sellistesse nagu uus domineerivat moderntaotlustega välja tulla, vaid et targem oleks modernistlikku ellusuhtumist ammendada tagantjärele kõikides nendes vooludes, mis juba alates küllalt kaugest minevikust peale laseb, olid leidnud valt ongi eesti keel ei ole küllalt täpne, täpselt ei väljenda seda, eks ole, ei saa ju ütelda, et see oleks kuidagi modernismijärgne, siis sel juhul ta enam isemodernism ei ole, eks, aga ta on noh, ütleme siis mingi niukene Multimodernism või valikuline, eks ole. Postmodernismi termin on väga raske, võib-olla ka teistel maadel, mitte ainult siukseid. Kas selles modernismi järeleaitamistunnis te käite, vaat see on. Kas teil pakub veel huvi neid modernismi järeleaitamistunde, nagu võtta Pariisis ja mõtlen ka Eestis? Kas ma nüüd nett võtma lähen, seda on raske ütelda, aga huvi pakub kindlasti. Silma torkab ka nendes näidendites Pariisis, mida ma siin käsitlen, noh, võiks lugeda 20 30 kiiresti üles. Kui nad tulid, esietendus selle 30 või 40 aastat tagasi mängitakse praegu veel edasi, on mitmeid uusi lavastusi olnud veel kõige viimastel aastatel. Ma tahan lõpetuseks saada konkreetselt mõningaid vihjeid või viiteid, näiteks, mida te viimati olete Eestis näinud või mida te olete Pariisis näinud, mis teil on nagu meeldinud või huvi nagu tekitanud. Tõstaksin eriti esile meie omaaegse praktiliselt siis 75 Eestist pärit Lentsi ooperi vormis esitatud sõdureid. Ma olen nii muusikale, mis kujunes kindlasti mullu modernistliku, nagu jätkuloomingu mulle üheks kõrgpunktiks, kuna seal ühildub draama vorm, kus järjepidev lineaarse intriigi asemel toimub mitu intriigiga lavalises esituses paralleelselt kolm-neli ja vilksamisi kümmekond mingi niuke arenguline vastik ja see siis ooperi autor Zimmerman ise ütleb, et siin on tegemist erakordse saavutusega, et draama areneb nagu ringleva spiraal saalina järk-järgult, nagu mingi Eiffeli torn tippu välja, eks ole, see näitab seda, et juba poolteist sajandit varem kirjutatud teos lavalise arenduse vormis leiab endale tohutult palju sisu veel juurde. Aga kui saaksin tuua ka puhtsõna lavastusliku Tomilansiga teatrist mitmeid autoreid, loome algperioodist juttu näiteks kübi Aristi viietuust ja neid nimesid võiks veel lisada, küllap neid parasjagu on nüüd ka Eestisse jõudmas. Filosoofiapäeva ma tõstaksin vägagi esile, aga siis minu arust peaks kindlasti uute otsingskluste teater täielikumana Eestis pärale jõudma. Meie riiklikult toetatud diaatrid ei tohiks minna üle teatriäri tegemisele, nagu see kahjuks mõni aeg tagasi vanalinnateatris järsku selgus. Ja juba siis oli ka hääli kuulda, et miks meie kaks suuremalt diaatrit Estonia Tallinnas ja Vanemuine tuleval programmi naeladena välja üsnagi noh, niisugusesse meelelahutuslik lava muusikaliste vöödega nii-öelda muusikalidega, meie riiklikult toetatud teater peaks ikka jääma Kunstidiaatriks ja sellisena edasi arenema. Tartus on praegu Vanemuise puhul juhtimine kindlasti heades kätes pärast Aivar Mäedirektoriks asumist ja ma nüüd ei karda üldse Vanemuise areng kuidagi saaks pahupidi suunduda, ta kindlasti läheb ülespoole, juurde tuleks teha kindlasti veel paar uut riiklikku treid. Olen palju mõelnud Lõuna-Eesti rahvusteatri loomise võimalusele, näiteks meie Lõuna-Eesti rahvusteater võiks olla kolmikteater, mis haarab nii Võru, Valga kui Põlva. Siin oleks näide prantsuse suurde rahvusteater teatri natsionaal populaarviidigi ära Kesk- ja Lõuna-Prantsusmaale Kaczytiaatrina suurlinnajooja Marssey tähendab sama teater andis kahel pool nagu laialdase oma tegevus suure riikliku rahvussealt eelarve alusel. Ka Eestis peaks olema meie rahvust autor välja jagatud väiksematesse keskustesse üle maa ja mitte ainult koonduma Tallinnasse. Niimoodi arutles Pariisis elav eesti mõtleja Vahur linnuste, kelle äsja ilmunud raamat uued tuuled teatris oli meie tänase saate ajendiks. Teatri magasini seadis kokku maris Johannes kuulmiseni järgmisel nädalal, kui vaatame draamateatris sauna Roola tuleriita. Meie saatel on ka kordusaeg, see on järgmisel nädalal reede öö vastu laupäeva ja algus on kell üks. Ning samuti on saade kuulatav internetis nädala jooksul vikerraadio kodulehel, kuhu on teretulnud ka kõik kommentaarid.