Tere siin maris Johannes. Räägime teatri magassinis Savona Rola tuleriidast. See Mart Kivastiku näidend esietendus Eesti Draamateatri suurel laval 2005. aasta jaanuaris. Lavastaja Hendrik Toomperekunstnik Ervin õunapuusaates on intervjuu lavastajaga ja vaataja arvaja rollis täna teoloog Tauno Teder ja teatrikriitik Pille-Riin Purje. Esimene küsimus saates läheb lavastajale Hendrik toomperele. Kui Savonarola esietendus, siis kirjutasid sa kuskil lehes, et aeg on liigestest lahti. Ütle, miks sa ei lavastusel juhul Hamletit, miks sa vajad seda, mis on täna siin ja praegu kinud? Aga sellepärast, et need tekstid, mis on nagu siin ja praegu kirjutatud, on rohkem kirjutatud aega sisse näiteks Hamletiga peab hakkama nagu kurja vaeva nägema, et kuidas teda nii-öelda nagu tänasesse päeva teha, kuigi noh, loomulikult selge need on, kõik on üldinimlikud probleemid ja nii edasi ja nii edasi, aga nii katusele Hamleti kallal noh, midagi seal ümbertõstmisi teha, ta laguneb näidendina nagu iseenesest koostiga vara ja ei toimi päris hästi. Mullen Hamletit tegelikult plaanis teha küll, aga aga mul ei ole plaanis üldse mitte ta Shakespeare'i Hamletit, vaid ma tahaks teha hoopis Saxo grammatikuse Hamletit, seda nii-öelda nagu originaalversiooni. Aga natukene Shakespeare'i ka sinna juurde, aga ma veel päris täpselt ei tea, kuidas ma seda teen, aga küll ma ükskord teen. Oleme siia ilmalike teatrijuttude kõrvale võtnud ka inimese, kes teab üht-teist ideoloogiast ja kes on ametilt Eesti kirikute nõukogu naistesekretär Tauno Teder. Kui rääkida Savonaroolast, siis palju sa ennem teadsid sellest mehest on see selline märgiline nähtus inimese jaoks, kes on õppinud bioloogiat? Savonorola võib-olla kuulub selliste üsna segaste ja kirjude üleminekuaegade sisse hästi märgilise nähtena ja nii on ta selles näidendis, mis ei pürgi rekonstrueerima ajaloosündmuseid, vaid mängib märkidega. Savonaroola kui Firenze sellise usulise liikumise juht, mis üritas ka nagu murda tollal välja kujunenud seisuslikku ühiskonda lähtudes usulistest või piibelikest argumentidest, kuulub tervesse pikka jadasse mis läbi keskaja kulgeb, olgu siis tegemist valda eestlaste liikumisega mõned sajandid varem, samuti Põhja-Itaalias või, või siis Prantsusmaal levinud erinevate liikumistega Vegiinidega Inglismaal, lollarditega. Kõikide selliste liikumistega, mis püüdsid deklareerida inimeste võrdsust kõigi inimeste võrdsust jumala ees ja mis püüdsid põhjustada sotsiaalset pööret aga lähtusid siis mitte nii-öelda kaasaegses mõttes ilmalikust argumentidest, vaid just nimelt usulistest argumentidest. Kas sedalaadi inimeste esilekerkimine on seotud mingisuguse ajamärgiga või mis sünnitab selle temaatika fanatism peaaegu hulluseni või sõgeduseni välja vaid miks me hakkame järsku sellistest sauna Rooladest rääkima? No oma aja kontekstis kindlasti nüüd sauna Rola ei olnud ainus, vaid oli üks paljudest ja 14. 15. sajand ka 16. sajandi esimene pool olid tollase suhtuma või tulla siis katoliku kiriku jaoks üsna kriitiline ajajärk, aga erinevatest ühiskonnakihtidest, kui kiriku enda seest nõuti kirikureformi, nähti seda, et kirik ei toimi enam sellisel kujul nagu ta nii-öelda kõrgkeskajal oli välja kujunenud. Oli võitlus erinevate seisuste vahel ühiskonnas, oli hoopis uue kultuuriliikumise esile kerkinud tekkimine renessansi näol. Kokku oligi selline hästi kirju, ajajärke silmi, kirju ajajärk, kus on palju konflikti, sünnitab ka neid isikuid, kes püüavad siis reform ühel või teisel viisil ellu viia, satuvad ise konfliktide allikaks, et kui tänase päeva juurde tulla, siis ilmselt mingis mõttes me võime samuti rääkida konflikti ajastust ja Eesti ühiskonna kontekstis üleminekuajastust, aga noh, mitte ainult siin, et kogu maailm on ju hoopis palju muutunud ja ja mingis mõttes muutunud väiksemaks. Kas see, et maailm on muutunud ovaalseks külaks ei tähenda samas seda, et, et see lähedus erinevate ühiskonnakihtide vahel kasvaks, vastupidi, et seda toas on väga palju konflikte, tuuri konflikte, religiooni konflikte, kõike sarnast, nii et ma arvan, et selles mõttes märgiliselt sauna rulaaeg, selline keskaja ülemine kuus ajaks kui nüüd küll suhteliselt kunstliku kooliõpikujaotust pidi minna ja meie tänane aeg ei tarvitse nii väga erinevad olla. Aga miks me ikkagi kõneleme täna ühest peaaegu 600 aastat tagasi Firenzes sündinud dominikaani mungast, kes põletati tuleriidal? Jätkame lavastaja Hendrik Toomperega. Selle näidendi juurde tahan ma ikka nagu tagasi tulla selle Zawanorola juurde ei ole varjanud seda, et tegemist on ikkagi tööga, mida sina oled nagu tellinud või sina oled andnud mingisugused paradoksid mingeid mängureegleid ette ja Kivastik on olnud lihtsalt selline käepikendus. Noh, nii ja naa, minul oli lihtsalt see sauna Rola lugu iseenesest on lihtsalt meeldinud, sellepärast et ta mind kogu aeg kummitanud oma lahendamata Dustega, nii-öelda nendes on olukord, milles ei ole nagu lahendust sees, tähendab mõistuse ja loogikaga ei ole seal tegelikult nagu võimalik. Ühtegi selgelt nagu otsust vastu võtta, et sellised situatsioonid ongi nagu minu arust teatri jaoks kõige tänuväärsemad ja kõige paremat, sellepärast et teater ei ole nagu mõistuspärane struktuur, puhtal loogikal põhinev struktuurse töötab täiesti teistsugustel alustel ja noh no muidugi on terve rida. On inimesi, kes üritavad maailmast aru saada puhta loogika ja intellekti teel, aga põrkad varem või hiljem vastu ühte seina, kust edasi ei ole võimalik enam liikuda. Nüüd see tekst mille Mart kirjutas selles mõttes minu jaoks nagu päris hea, et Ta töötab ometigi nagu ajaloolises situatsioonis tõestisündinud faktide keskel. Aga ometigi tal on otsas vaat niimoodi lahti, et seda ei pea kuidagi kaasajastama, tähendab, ta on kõnekas siin ja praegu, sellel ajahetkel. Mida veel öelda kogu see Savonorolo lugu. Ja see paradoks, mis mind nagu erutab, on see ma põhimõtteliselt isiklikult jagan Chirolama sabonorola seisukohti. Täiesti ma olen selles mõttes temaga nagu 100 protsenti nõus. Aga nii naljakas kui see ka ei ole, ma olen ka tema kõige suurema nagu oponendiga, ehk siis Lorenzo meeditšiga. Ma olen ka 100 protsenti nõus, et see oleks kummaline asi. Ja näiteks Lorenzo Medici puhul, kes on samal ajal Rola nagu teine poolsel vastas, tema oli selles mõttes üks huvitav valitseja kuju, kes näilise demokraatia varjus siis Firenzes valitses tegelikult ainuisikuliselt kogu nii-öelda seda riiki, mis tol hetkel oli, võiks öelda siiski Euroopa pealinn. Nii kunsti mõttes, äri mõttes, panganduse mõttes ja nii edasi ka teaduse mõttes. Lorenzo Medici puhul oli huvitav minu jaoks see, et selliseid nii-öelda nagu juhitüüpe, kes ainuisikuliselt suudavad riiki juhtida ja rahvast valitseda niimoodi, et kõigil on tegelikult hea elada. Neid on, ma ei tea maailma ajaloos võib-olla paar-kolm inimestele üldse enamalt jaolt need totalitaarsed, juhitüübid Nad hakkavad nii-öelda maailma oma maatriksi oma mudeli järgi ära painutama ja võtma sellest nii-öelda nagu puhaskasu välja. Lorenzo Medici, ideaalne kuningas Nokia Veljo on kirjutanud ka selili printsiipe tema kohta temast nagu lähtuvalt, et see oli selles mõttes kummaline situatsioon, et kaks maailma ajaloos ühte poolt, üks askeesi poolt kui ka teiselt poolt nii-öelda nagu siukse selle maailmarõõme armastavaid inimesi sattusid selles ajahetkes kokku. Ja mis saab olla nagu mõnusamad, kui rääkida nii suurtest inimestest, et me ei räägi mingisugustest väikestest kaabakatest ja üritame sellest teha nagu maailmamudelit. Kui nüüd seda tänast savana Roolat vaadata seda fiktsiooni, mis on Mart Kivastiku Hendrik Toompere ja Ervin õunapuu sünnitatud, kas selle Savon aroolaga on sinu kui dioloogil kerge või raske leppida, kas sa tahaksid temale vastu vaielda või sa tahaksid hakata tema advokaadiks, nüüd on siis aluseks juba see näitemäng ja lavastus, Eesti Draamateater. Just ma ei oska öelda nüüd lavastaja ja kirjaniku intensiooni või võib-olla see mulle nagu lõpuni selgeks näidendit vaadates ei saanud, millisesse kohta nende põhiteravik on suunatud, aga ilmselt Ta on ta nagu selles mõttes kõnekas lugu. Et seal siis sellesamana Rola ajastu kaudu püütakse rääkida ikkagi tänastest probleemidest. Et mingis mõttes mul oli nagu natukene sama tunne kui, kui omal ajal esimest korda vaadates kuulsa või kurikuulsa brittide Monty Pythoni filmi raie meelu, kus Jeesuse lugu evangeeliumi lugu oli võetud nii-öelda näitekaaslaseks, aga tegelikult see, millest kõneldi, oli just oma kaasaeg siis inglise ühiskond 70.-te aastate lõpul. Et ilmselt vastandumine institutsionaalse võimu raha võimu vahel ühelt poolt ja teiselt poolt siis kõigi inimestega võrdsuse taotlemise, armastuse, sõpruse vahel, on siin selle loo ja selle ajastu kaudu esile toodud. Nii et selles mõttes nagu paralleel Montypphoniga võiks olemas olla, et Briani elu omal ajal süüdistati kui palju religiooni kriitilisuses, kuigi minu arust nagu religioonist seal ei kõneldud ses mõttes väga palju, et see konkreetne sauna rulalugu draama samuti võib-olla kuigi ajastu järgi ja paljude märkide järgi on nagu jutte religioonist kirikust ei kõnele niivõrd sellest kui, kui võib-olla hoopis hoopis nagu üldisematest ajatumatest näetest, et renessansiperioodi Paavst kiriku üsna alla käinud olukorda nii moraalses kui muus mõttes on sama ja väga hea võtta näitekaaslaseks, nii et ühelt poolt annab sellega teha kriitik, tead ka ühe konkreetse institutsiooni kiriku suhtes, aga teisalt ilmselt siis sellise organiseerunud institutsionaalse, mis mingil hetkel oma võimu kuritarvitama hakkab vastu üldisemalt, et mina nagu nägin isegi võib-olla seda viimast poolus seal tugevamalt esil olevat. Nii et sinul nagu süda täis ei läinud sellest, et et vaata, kuidas nad nüüd Pilavad seda kirikut kui süsteemi või kirikliku maailmavaadet üldse, et, et see nagu ei tekitanud sinus mitte mingeid emotsioone. Ses mõttes ma nagu ei tunnetanud jah, et see teravik oleks olnud kiriku vastu suunatud, seda tuleb muidugi Toompealt järgi küsida endalt, kuidas asja mõtles ja ses mõttes oli selles loos ju järjest ja järjest oli küsimus nagu nii-öelda üle silmapiiri, et sabonorola Mait Malmsteni kehastuses ei ole ei ole nagu see, kes jõuab institutsiooni kritiseerimise kaudu selle taga oleva või selle algeks olnud eitamiseni siis antud juhul jumala ehitamiseni, vaid pigem ta püüab siis nagu vabastada institutsionaalsuse ja sellise nähtava võimu katest seda sõnumit, mis võiks olla just selle taga, aga mis on siis institutsiooni kaudu nagu kuidagiviisi saanud väärtarvitatud. Mulle selline mulje jäi, minu arust sellele isegi aitas kaasa noh, võib-olla kindlasti maailmavaateliselt ühesemalt väljunud kunstnik Ervin õunapuu lavakujundus kus oli nagu pila, tud vähemalt minu jaoks oli seal Pilatud just sellist buda poorsust või noh, ütleme siis ka tõepoolest kitšiliku religiooni esitusviisi, sest selline kitsi moment oli minu arust hästi teravalt seal esil. Aga kui selline saba Naroola vastu tuleb, ma tunnistan, et mina nagu pisut pelgan seda tüüpi inimesi, ma hingan kergendatult, kui neid minu ümber ei ole, et kas sinus ärkab see mängur, et sa saaksid temaga vaielda või milline on sinuni Hendrik Toompere kodanikupositsioon. No see, mis me temast teame, räägib nagu seda, et, et tal oli mingi eriline sugereerimis jõud. Seda tuleb tõenäoliselt uskuda sellepärast et enda alla allutada nii suur hulk inimesi ja mitte jõuga, mitte mõõgaga ei olnud ju selline asi, see oli. See oli puhas kujutlus, oli see oli unistus, soli soov, see oli usk seal mingi vaimne sära. Ma kardan, et ma oleks võinud vabalt sattuda näiteks nagu tema mõjusfääri, kui ma oleks tol hetkel olnud, nii et ma ei oska sellele vastata, sellepärast ma tegingi selle lavastuse tähendab see lavastus iseenesest sisaldabki seda vastust ma ei suuda neid asju nagu selgeks mõelda, need käivad mulle üle mõistuse. Aga sa sellist ohtu või ohtlikkust ei tunneta, tema puhul. No loomulikult tähendab, selles kuulsab suure paradoksi sees on veel rida väikseid paradokse, näiteks see, et tema ise oli oma kavatsustes puhas see, kes temaga kaasa tuli. Seal hakkasid juba nii-öelda nagu soovid ja kavatsused hakkasid ähmastuma. Ja ütleme nüüd, see mass mass suudab alati kõige paremad ideed lihtsalt tuksi keerata, lihtsalt ära rikkuda, ütleme, tema räägiks absoluutsest puhtusest. Mis selle tagajärg on, tekib mingi meeletu hulk inimesi, kes asjast päris täpselt aru ei saa, aga kes otsustavad hakata rääkima puritaanses keeles. Sa ei tohi seda teha, sa ei tohi uisutada sellepärast et piiblis ei ole kirjas, et inimene uisutad ja umbes niimoodi, et loomiks islamis ei tohi, eks ole, televiisorit vaadates koraanis ei ole kuskil kirjas. Muhamed vaatas, eks ole, televiisorit ja vaat sellist puritaanlust niisugust jäikust, siukest, väikese inimese rumalust sellest, et tuleb kohutavalt palju hädasid ja ma arvan, et ega siis sauna rula jah, tõepoolest 10 aastate üksinda ei valitsenud toda Firenze riiki, vaid tal oli terve suur hulk käsilasi, kes läksid lihtsalt käest ära ja hakkasid tegema asju oma äranägemise järgi ja niimoodi need suured ideed muutuvad, iseenda vastandiks, muutuvad naeruväärseks, nad muutuvad jubedaks ja nii edasi. Ja tegelikult selle suure idee algus on Kivastiku toompereõunapuu näitemängus juga üsna väikene või see põhjus, miks inimene valib sellise teekonna oli ju lõpuks see, et selles loos mitte võib-olla Zawanorola loos vaid teie loos, see, et, et kurjad on paremad ja et ei saa tüdrukut kätte seal. Kuradi banaalne lugu. Aga see, et, et tal oli nässu läinud armastus, see on kõik õige. Aga et, et see nüüd ei olnud noh, loomulikult mitte meeditsitega seotud, tähendab, tegelikult oli näidendi kooshoidmiseks oli vaja lihtsalt ühte lihtsat põhjust, aga see ei ole ka päris lihtne, näiteks mina arvan küll nii et suured muutused, suured valgustumised saavad tihtipeale alguse just nimelt väikestest asjadest. Lähed mööda tänavat ja libised koerasita sees. Ja äkki sa hakkad aru saama, mis asi on eksistents? Ja umbes nii see ongi. Tähendab, ma ei arva seda sugugi, et suured asjad saavad alguse suurtest asjadest. Ei, nad saavadki alguse väga väikestest lihtsatest inimlikest rõõmudest, kannatustest, solvumisest, hädadest, millest tahes. See ei ole sugugi primitiivne nii-öelda nagu lahendus sellele. Ta võib olla lihtsameelne, aga vaat ega teater on paraku ka selline ruum, kus isa teadust ajada taga tähendab, et näete, et leida nii-öelda nagu tõelisi põhjuseid. Ja neid tõelisi põhjuseid. Kui me teaksime, kus on tõelised põhjused siis meil oleks maailm ammu korras. Me tegelikult ei tea neid ja me ei saa neid niipea teadma. Mina olin ka sellesama nagu lapse küsimus, et no ma pean ju kellegi poolt olema, olen siis selle poolt, kus on kunst, kus on see, mis mul on nagu lähedane. Samas astub sealsamas avana Roolasele kõige vastu sina ise lehvitsial üsna irooniliselt, Leonardo da Vinci na oma blondist parukas, tähendab, kõik satub nagu järsku naerualuseks või, või nagu ka pilaks kogu sellesama suuruse ja, ja selle elegantsi kõrval. Jah, kuna mina tegelikult oma istuma religioossetel vaadetelt maailmast arusaamised kõige rohkem nagu tunnen sarnasust budismiga ja siis teisisõnu täpsemalt märkidest siis nagu tsen budismiga, ma ei ole seda endale külge õppinud, see lihtsalt sobib minu natuuriga. Selles süsteemis ma tulen maailmaga toime, ma saan sellest aru. Ja mida ütled, tsembodistid, nad ütleme, elu on tegelikult nali, sellest saadakse tavaliselt aru alles surma hetkel. Ma ütlen veel kord, ma ei tee loogilisi mõistuspäraseid struktuure, ma teen neid, aga ma panen nad niimoodi kokku, et nad tekitavad ideaalis lavastust tervikuna. Atmosfäärina tähendab selles sõnumina, mis tuleb koomilise tühjuse mis on tegelikult ometi nagu maagiliselt täidetud. Vaat see ongi nagu minu ideaale vaatajatesse jõuaks see tunnetus, et absoluutselt kõik on võimalik teil lavastusi sellepärast et inimene lahkuks saalist selle tundega, et kõik on võimalik, mingit muud eesmärk ei ole, ma ei õpeta kedagi, ma ei saa kellelegi lugeda moraali. Ma ei saa kellelegi öelda, et need asjad on niimoodi, ma ei võta selles mõttes, kuidas öelda nagu kodanikupositsiooni seisukohta, ütleme et nii jagame varad ümber ja nii edasi. See mind ei huvita, ma olen kunstnik. Maagiliselt täidetud koomiline tühjus kõlab kaunilt. Aga publik on ju tegelikult silmitsi ahne ja apla paavstiga, kelle hingerahu rikub üks kirglik ja askeetlik munk jutujärg teoloogile. Tauno teedrele. Ilmselt jah, on see nagu huvitav nähe olnud Eesti teatris siin juba mõnda aega, et et tihtipeale selliseks lakmuspaber vääriks või näitekaaslaseks paljude lugude puhul on just otsesemalt või kaudsemalt mõttes selline religiooni või metafüüsika laiemas mõttes metafüüsika temaatika mida on siis kohati välja mängitud, tõsisemas, kohati grotesk, samas kohati ikka väga selgelt ja teravalt kriitilises toonis, aga, aga see on nagu põnevat. Et ühelt poolt, kui nagu räägitakse sellest, et religioon on minetanud oma rolli, mis tal oli ajaloos on kadunud kuhugi ajaloo hämarusse juba suuremalt jaolt ära, siis nagu ei vasta üldse tõele, et et kaasaegne kultuur tegeleb tegelikult nendesamade küsimustega, millega religioon on tegelenud Teises võtmise vahel, äraspidivõtmisega tegeleb kogu aeg ja ja samas nagu ei jäta see religiooni teema ka nimega külmaks, sest tihtipeale ka mitte rahule inimesi, olgu siis ühele või teisele poole suunatuna. Kuigi see on kummaline, sellepärast et just kolmapäevases Postimehes lugesin ma, et Eesti inimene deklareerib, et ta on usklik inimene, see oli väga väikese protsent võrreldes leedulastega või, või ameeriklastega. Et ühelt poolt me oleme nagu sellest religioonist ikkagi väga kaugel, aga teisalt see on nagu jah, mingi lakmuspaber või see, mis meid kõiki nagu erutab, et, et on vist kaks asja, mis ajakirjanduslikes portaalides nii palju kommentaare sünnitavad. Üks on religioon ja teine on kool ja õpetamine, et järsku me kõik teame nendest teemadest ja meil on kohe nagu oma väga emotsionaalne seisukoht selles varnast võtta. Nojah, religioon on kaasaegses maailmas siiski paljuski privatiseerunud ja kui me võtame nüüd sellesama näidendi sauna, rula, tuleriid, siis siin võib-olla tuleb ka väga selgelt ja jõuliselt esile selline teatud mõttes religiooni, privatiseerimise ülistused, religioosne sündmus on midagi, mis toimub inimese südamepõhjas ja on nii-öelda tema asi. Tegelikult ajalooliselt on religioon oludest väga suurel määral sotsiaalne ja, ja kollektiivne nähtus. Nii et noh, tegelikult võime ju ka öelda, et lihtsalt religioonist sfäär inimeses inimeste keskel on asetanud paljus ümber mingisuguse piirini, on ta seal alati olemas. Tahaksin ma selgust saada ikkagi sellest Savonaroolas, kui, kui nähtuses võib-olla võtaks Pilleriniga nüüd punt, et, et kes siis Savon aroola lõpuks on, mul ei ole temasse ka sellist väga ühest suhet, et ma seda tüüp, b inimesi peaksin ühelt poolt pelgama, aga teisalt, et ma teatud mõttes neid imetlen. Kuidas sina seda Savona Roolat kui, kui nähtust üldse sellist fanatismi ja nii-öelda lõpuni mineku ja samas ka teatud krahhi ilmingutega nähtust nagu interpreteerida? No eks minagi tean sellest ajaloolisest isikust nüüd üsna vähe. Aga ma mõtlesin sellele, et üks versioon ja mida ka Draamateater oma koduleheküljel välja pakub selle näidendi sisuna või või mida võib vaadates ka välja lugeda, on üsna lihtsustav või pisendav, seda võib ju võtta ka nii, et see Savonorola ei saanud kätte, eks ole, seda rikast rikastavana mate last, seda tüdrukut, keda ta ihkas ja siis hakkas ta kättemaksuks lihtsalt seda inimestevahelist võrdsust taga ajama. Ja siin tuleb ju perse halastuse teema või see moment välja, et sellele surevale meditsiinile kätte ei ulatanud sellesama tüdruku isale, et jäi ka ju selles mõttes kuidagi väikeseks või väikeseks, et et kas see ongi nii lihtne ja kas see ongi nii väike, mul tekkis see mõte. Ja et kelle poolt või kelle vastu siis lavastus on ilmselt see küsimus, kelle poolt on siin üldse vale või see on kõik niisugune üleüldisem pila. Ja, ja seis jõuab see ikka jälle sellesse samasse punkti tragöödia ongi võimatu tänapäeval, et on ainult farss, noh, seesama vana Rooseki jutt. Et minus tekitab see mingit tõrget või umbusku või mingit vajadust ideaali järele. No aga võib-olla see ongi selle lavastuse sõnum, ma ei oska siis öelda. Mina nagu seal nägin ikkagi teatud idealismi ka taga, kuigi ta oli sellise pilakeeles väljendatud. Aga, aga arvatavasti seal see intensioon siiski olemas oli, et vahetevahel absurd võib nagu näidata. Ta on meile ka teed ideaali poole või või kui absurd nagu keerab kõik asjad niipea peale, et ei tundu teed edasi olevat, siis, siis ikkagi hakkad otsima seda väljapääsu, et, et kuidas edasi. Ta võib nagu selles suunas tõugata liikvele. Näidake mulle ikka seda teed sinna ideaali poole ma ei näe, seda praegu ei näe valgus tunneli lõpus. Vanad Rolando juurde naaseme, ega me ei tea tast ka ju õieti väga palju ja kindlasti on ta oma ajastule iseloomulik nähtus kui ühelt poolt, kuigi, nagu ennist öeldud, erinevatest ajastutest tõusevad sellised prohveti tüüpi omamoodi revolutsionääri tüüpi liidrid esile. Samas on ta seotud ilmselt ka ikkagi sellise pikaajalise traditsiooniga siis 15. sajandi lõpuks oli välja kujunenud ja see oli siis selline tõepoolest askeetlik traditsioon. Traditsioon, milles nähti keskmena, mitte nähtavat või nähtamatut Tajalikkuvaid igavest. Ja mingis mõttes ka kiriku ajaloos on see konflikt esil olnud, et ühelt poolt on kirik paratamatult ajaloos moodustanud institutsiooniks organisatsiooniks ja kristluse üks oluline rõhuasetus on olnud ka ju selles, et mis tuleneb sellest Johannese evangeeliumi alguses seda uudist, et sõna sai lihaks ja elas meie keskel. Et see jumalik maailm vahendubki meile nähtavate märkide kaudu kogetavuse kaudu vastu, vastasel korral me ei saakski sellest osa ja sellel on vastandanud siis kirikualast tõstis askeetlik traditsioon, kes on rõhutanud, et nähtav ei aita kaasa millestki seal. Selleks, et jumala nii jõuda loobuda, loobuda võimalust mööda nii palju kui vähegi võimalik Venamastki. Ilmselt kaasaegsele maailmale tee otsing sel moel ei ole omane, et et kuigi samas kah kuidas võtta, et ka tänapäeval on ju ikkagi palju olemas selliseid selliseid liikumisi ja, ja sellist maailmavaadet väga erinevates vormides, kus kusest loobumise kaudu tõeni jõudmine on, on tõstetud kilbile. Et võib-olla võib-olla see ei olegi nii keskajale ja, ja sellisel õhtuma kristlikule ühiskonnale omane olnud asi ainult. Jah, aga selle loobumise taga on siiski sellised ehmatavalt Merkatiilsed, no nii-öelda jõujooned või pigem ma olen ka nagu Pillerini parteised meenutab mulle umbes eesti seda esimest näitemängu professionaalsel laval, see oli Kitzbergi tuultega pöörises seal on ju ka, miks läheb Jaan revolutsiooni tegema, sest ta ei saa kätte oma pruuti, tähendab naisest ilma. Ja siis sellest armastuse ja vihasegu on siis see, mis viib ta sinna punaste leeri. Et sellest on isegi eesti õhukesest kultuuris juba 100 aastat möödas. Ega loomulikult ajaloolise isiku nimega Chirolama Kona Rola motiive me ei tea, et me teame seda, mis on ajaloo kirjelduse kaudu nii või naa meieni jõudnud. Loo kirjeldamist on ka ju alati interpretatsioon et antud Draamateatrilugu tõepoolest esitab nagu tõkke läbiva põhjusena seda, et soovitut ei saavutatud ja, ja selleks mindi teist teed nagu sellist loobumise kaudu vastupanu teed. Aga samas huvitav moment seda Merkatiivsuse märksõna juurde tulla, nagu see huvitav moment tegelikult selle renessansiaja juures ja mingil moel see näitemäng toob seda esile. On ju see, et et kui ühelt poolt sellises hilisemas valgustusaegses ja, ja veelgi hilisemas ajalookontseptsioonis on esitatud siis keskaegset organiseeritud kirikut kui mingit sellist, kultuurivaenulikku nähtust äärmiselt kultuuri ja teaduse arengu pidurdajaks, siis tegelikult renessanss olukorras kus ühelt poolt kirik ei elanud ja kiriku tippjuhtkond sugugi oma ideaalide järgi, olid nad ju suured, nagu siingi loosung metseenid kunsti ja teaduste edendajad. Leonardo da Vinci, nii oma kunstiliste kui teaduslike katsetuste hulgas omab metseenidena paavst Portšiate Firenze valitsejat meedidžit. Ja ja just nimelt see vabaduse poolel võitlev pool võib pigem olla nii-öelda kultuurivaenulik. Aga see ilmselt talirenessansi ajal hilisemale perioodile väga omane, et tihtipeale just nendes nii-öelda kultuurivaenulikkus ringkondades, nagu ajaloos hiljem tõlgendati, oli see suur otsimine küsimine teadusliku tõe järgi tema viimses mõttes, mis võib muidugi tänapäeva perspektiivist vaadates, nähes neid tollaseid uurimistulemusi, olla üsna grotesksed tunduda, aga mõnesaja aasta pärast vaadatakse ilmselt meie aja peale samuti groteski peale. Me kipume ju mõtlema, et meie aeg on väga edukas aegu edumeelne ja ikka inimesed mõtet see, kus nemad elavad nagu kõik paremini mata, mis on nagu vanasti oli või, aga millegipärast ma arvan, et kui ikka niisugune nagu plahvatuslik õitseng, eks ole, aset leidis tollel ajal siis see elu, mida inimesed elasid. Tõenäoliselt oli. Ma kardan, et parema kvaliteediga kui meil, Nooja, tervislikud probleemid ja nii edasi, aga mõelge isegi selle peale, kui vanaks eks ole, elas Leonardo Ki, mis ta oli üle 80 ja nad elasid kõik väga vanaks, et see jutt, et meie elame nüüd vanemaks, on see on bluff. Vastupidi, minu meelest elame palju vähem ja palju vähem intensiivsemalt kui tolles ajas elati, aga nad kokkuvõttes, mida me siis nagu teame sellest ajast on ikkagi see, mis on puudutanud nagu selle tolleaegse ühiskonnana pidulikumalt poolt, et sellel ühiskonnal oli loomulikult ka selline argine ja päris päris õudne ropol ka loomulikult olemas, lihtsalt ei puutu sellega kokku, ei tunne enam selle ropu poole lõhna. Sa ise võlud meil Leonardo da vintsina savana rulaetendusest. Etendusse, aga noh, et, et kui ma konsulteerinud nagu enda seal Leonardo da Vinci, siis et miks just nagu selline ta vintsi siis da Vinci on, need on nii mitmekülgne inimene, et minu meelest nagu Da Vinci ei ole suuteline ühe näidendiga ühe näitleja esituses minu meelest ei ole võimalik nagu ammendada, et näiteks, ega ta vintsi ilmus mul kokatöösse ju ka seal, ta oli ju kulinaar, eks ole, ta oli kokk, tema tegigi kokaraamatut selles loos, praegu on ta vintsi, on lennumasina leiutaja, temast võiks teha lõpmatuseni tegelikult kõik see, millega ta tegelikult on elus tegelenud. Ja võib-olla siis õnnestub nagu sellesse galerii kokku panna, et mis ta siis on, kaasa arvatud tema noh, nii-öelda nagu isiksuslikud omadused, on ta lilla või ta ei ole lilla ja nii edasi ja nii edasi, see on kõige vähem tähtis asi muidugi selle asjakese Ja seal see da Vinci lennumasina leiutamise püüa siis Gutenbergi trükimasina leiutamise toomine samuti sinna aja konteksti tuletasid mulle meelde oksite test, Lugazans Umberto Eco romaanis eilse päeva saar, kus laeval, mis on sattunud nii-öelda aja pöörijoone peale, no siis jesuiidid, preester, isa Kaspar, vander drossel, kes on ka väga innustunud teadlane oma aja mõttes teooriate väljamõtleja on jõudnud sellele järeldusele. See keel, mida inimesed kõnelesid enne seda, kui Paabeli torni ehitamise katse järel, jumal inimeste keeled segas. See algne keel, mida Aadam, Eeva rääkisid, oli saksa keel, et see on püha keel, mis on säilinud läbi kõigi aegade vaid valitute kaudu esile tulnud. Ja siis, kui ta püüab pääseda laevalt sellele pooleldi müütilisele saarele selles loos, siis ta Endale sellise akva langi moodi seadme, siis peaks olema ka piisavalt õhku ja samas vesi ei tungi sisse selle seadmeid. Teko kirjeldab piinliku täpsusega ja siis ta lähebki oma teaduslikku uurimisreisi sooritama, kuigi vähemalt selles raamatus seal teine osa. Huvitav on see, et vot kõik need seosed, mida siin räägitakse, nagu muudavad selle sabunaroolasele Kivastiku näidendi minu jaoks tunduvalt huvitavamaks, kui see laval näen. Monty Pythoni Briani elu on ikka väga suur kompliment, minu arvates võrdlus Umberto Eco-st rääkimata ja ka need arvustused, mida ma olen ajakirjandusest lugenud, loovad ise sinna ümber igasuguseid asju, aga kui ma seal saalis istun, siis ma tunnen ennast üsna kuidagi häiritult või mulle tundub, et seal on palju kaootilise, see kõik seal on igasuguseid segaseid kihte, et ta ei ole ka dramaturgiliselt väga tugev, võib-olla lavastus, toompere lavastus tundub mulle isegi terviklikum, ma ei ole küll teksti lugenud, aga lavastuse räme stiil aga aga ikkagi ma ei tea, miks sellised tõlgendused on palju huvitavamad kui see reaalne mulje, mis jääb, kas see ongi siis selline teadlikult hõre materjal, mille peale igaüks hakkab ehitama siis oma tuleriitused ja oma kujutlusi vä? No ilmselt teatud kaootilise lavastuses esil on minu puhul siis seal esmavaatamise järel esialgu nagu ei osanud väga väga mingeid seoseid luua, aga samas muidugi see kaootiline esitlusviis võib põhjustada seda mitmekihiliste pirukate teket, kus need, erinevalt tõlgendusvõimalusi, on valla piisavalt palju ja, ja sellisel juhul ta võib nagu ärgitada rohkem asjade üle edasi järgi mõtlema, kui, kui lugu, mis on väga terviklik ja kus kõik asjad ja kompositsioon lõpplahendus on äärmiselt selged ja ei jäta väga palju tõlgendusruumi. Just nimelt see ongi minu eesmärk, tähendab, siin ei ole kuskilt kinni hakata, et need on tehtud täiesti professionaalselt, ta on tehtud niimoodi, et keegi ei saa öelda, et sinna midagi juhuslikku, aga ma teen teadlikult juhusliku maailma. Tähendab, aga ta ei ole juhuslikult tehtud juhuslik maailm, see on teadlikult tehtud juhuslik maailma edastav no seda juhuslikust ja see, et hakkab tulema ka erinevad interpretatsioonis, asi tekitab küsimusi. See minu jaoks nagu ongi oluline. Hea küll, ma võin öelda, et praegusel ajal on nii läänemaailmas kui ka meil on, on valitsemas üks selline nagu teatritrend, mis ütleb, et et vorm ongi sisu. Aga, ja ma arvan, et see on nagu oma aja juba ära elanud ja minu lähenemine asjale on selline sisu ongi vorm. Vaata, selles ongi nüüd asi, mis sisu, eks ole, leiab igaüks sellest tundest, sest tühjuse tundes, mis, mis tahes, mida ta pärast etendust vaatab, siis ta loob sellele omaenda vormi, oma mõistusliku, väärtusliku. No kui ta loob seda, vormib mõni loost üldse mõnel tundub lihtsalt, et oli tore õhtupoolik ja mulle tundub, et on võib-olla tüütu õhtupoolik, eks ole, aga mäletan, sellest, see on nagu vastupidine praegusel hetkel trendis olevale maailmale. Ma olen kogu aeg avangard istunud selle koha pealt vähemalt. Siin kavalehel üks märksõna, mida sa kasutad, on see kommendide laat ja vaata sellega, ma ei osanud nagu suurt midagi peale hakata ajus kohe muudmoodi küsida, käigu nii et, et mis stereotüüpe või, või mis mängumaad sa seal näed, aita mind järje peale. Mäletan, kui ma kunagi lavastasin sellist näidendit nagu Miina resa kunst, siis ma kirjutasin kavalehele, et sellel näidendile on väga tugevasti kultuurilised seosed, no teatriga. Aga tegelikult inimesed lugesid seda ja hakkasid ootamatult teda, kus NO teater siin siis nüüd on, ta polegi nagu no teatrit, sama lugu on nüüd selle kommendid Elardiga, eks ole, kui ma õieti mäletan, siis ma kirjutasin kavalehele, et ma olen kasutanud teatud nii-öelda nagu sisemisi nagu võttestike, mis on sellele teatristiilil nagu omane, see tähendab seda, et Me ei transpordi nagu otsesel kujul kommendide larti lavale. Küll aga me kasutame näitleja tehnikasse, äkilisi ümberlülitusi, jaga stseenide üle, seitsme tähendab stseenid lülituvad äkiliselt täiesti teistsugustele radadele teemadele ja nii on kaanega rollid. Tegelikult see on üsna professionaalne jutt, et see võib olla nagu tavavaatajat iseenesest nagu ei noh, et ei peaks nagu puudutamas nagu peidetud asi mis loob tegelikult kummalise efekti pinnalisi karaktereid, mis ometi tunduvad seestpoolt ääretult sügavad olema. See on nagu ikoon, mis on väga pinnaline. Aga seda vaadates sa võid sinna sisse vajuda. Vaat see ongi nagu see kommendidel artipoolne asi, sellepärast et nad seda, et puhtal kujul nagu kommendile larti ära teha võib kah, aga selleks on vaja palju lihtsamaid lugusid ja see mind ei huvita, sellepärast et seda tehakse Itaalias palju paremini. Et mind huvitab ikkagi see, mis on nagu meie kultuurile, meie natuurile, meie keelele. Me näitleja võimetele sobilik, sest igal keelel igal kultuuril oma eripärane viis leida väljendusi nagu teatrikeele jaoks, noh, venelased on hästi emotsionaalsed, ütleme niimoodi, itaallased, väga tegevuslikud. Sakslased tegelevad põhimõtteliselt riistvõimlemisega, noh kui me vaatame neid, eks ole. Aga eestlastel on just nagu see ümberlülitumise maailma, et selleks ma ütlesingi nagu ka kultuuripärandist teatri ajaloost olemasolevaid tehnikaid, mille baasil luua uut tehnikat või meile sobivat tehnikat. Nii läheme lavastuse juurde tagasi, et Pillerin sulle anda võimalus, et kes oli neist tegelastest see, kes olin kõige täiuslikum või kellega sa nagu tahtsid kaasa minna või kelle lugu sa seal rohkem jälgisid? Ja kas see on üldse õigesti nüüd püstitatud küsimus, et kellega kaasa minna, sest mulle tundub, et selle lavastuse Paat igasugust kaasaminekut või samastumist või äratundmist isegi nagu eitab või ta pigem ta pigem ikkagi kuidagi tõukab või tõrjub sind või sa vaatad seda niisuguse hämmastuse ja võõrastusega ja ja noh, ütleme siis vahel Puigad vahel võib-olla natukene, et kuidas, kuidas kellelegi taluvuslävi selle groteskini absurdi suhtes on. Aga kui näitlejatööde kvaliteedist rääkida, siis ta on tegelikult niisugune üsna jõuline ansambli lavastus. Selles mõttes ongi draamateatritrupi üle hea meel, et nende mäng on tulnud mingi niisugune uhke intensiivsus, ma ei tea, kas on palju seda seostada nüüd Tiit ojasoolavastustega, sest väga palju selle trupi tuumik, kust on mänginud nii Inglismaal ei leita, andis, kui hiljem nüüd Juulias see kohalolek minu meelest on, on üsna võimas ja noh, muidugi seesama tegelikult on ka Toom rända varasemates lavastustes sinna need näitlejad ei ole nii üheselt määratletud, et selle või teise lavastaja omad. Et see kohalolek on üsna jõuline ja tegelikult kõrval osadeni välja seal need vennakesed, keda mängivad Tiit Sukk, Anti Reinthal, Raimo Pass. Erinevate perede vennakesed on väga-väga mõnuga mängitud ja lavastaja Hendrik Toompere ise selle Leonardo da Vinci lehvib ringi ikka väga graatsiliselt ja väga väga niisuguse tugeva Pilaga selles mõttes on, on nagu keeruline isegi kedagi esile tuua, aga aga jah, mind, mind nagu näitlejatöö poolest ikkagi Malmsteni roll huvitas, kuigi ta natuke fragmentaarsena on juba kirjutatud või see saabuna Roola kuidagi teises pooles eriti võib-olla kipub hajuma rohkem või rohkem on tema ümber seda mängu ja seal on ka küllalt palju neid kõrvalliine, sedasama Pukkadciot ja ta vintsiti ja nende Nende asjaajamisi, et aga samas Malmsten niisuguse mingi terava joonise või või huvitava poen, see säilitab, et et ma jäin kuulama seda tema teksti andmist või seda, milliseid sõnu ta rõhutab ja milliseid alltekste sõnadega või annab, et see oli ka ikkagi väga huvitav, kuidas ta ütleb kunstnik, kuidas ta ütleb süüdi, kuidas ta ütleb, sest oma jutluses et, et sellest tekstiandmisest juba võis, võis väga niisuguseid peeneid suhteid välja lugeda. Aga jah, see on niisugune värvikirev, ansambli lavastus. Ei, ma selles mõttes olen täitsa pillarinu samal nõul, et ta on noh, sellise suure seltskonnaga mängitud loo kohta, nagu ta ikkagi loob, loob teatud terviku, kuigi jah, see loo enda kompositsioon on selline noh, ka meelega ilmselt kaootiline Etsi Malmsteni rull, mulle endale meeldis ka, et, et see, et ta nagu otsapidi oli ka teksti tõttu ilmselt fragment Aarne ei olnudki vast väga halb, sest ilmselt see on ka üks selle loo taotlus ja, ja noh, see sauna Rola enda kuju sealt ajaloost on ikkagi see, mis meieni on jõudnud või pärandanud on kahju, fragmentaarne, et ega me ikkagi lõpuni nagu ei tea, kellega on tegemist, et ta annab nagu üsna erinevaid liin, et seda ilmselt mängis Malmsten täitsa hästi välja. On selle lavastuse kohta ilmunud Ivar Põllu võluv artikkel sirvise seal ta toob välja selle. Näitleja tüpaaž mängib suurt rolli selle lavastuse lahtimõtestamisel toob kaks näidet, Mait Malmsten selline idealiseeritud. Ja siis Jan Uuspõld paavstina sellise madala maailmamärk väidab seda, et need näitlejad ise nagu esindavadki kahte suunda, et kuidas sa, Pillerin seda nagu kommenteerid või. Nõus või vaidled vastu, kas Ivar Põllu vist nimetas jah Malmsteni puhul positiivsuse sära või niisugust märksõna, mis iseenesest on natuke kahtlane, sellepärast et Malmsten on väga mitmekülgne näitleja ja väga erinevaid rolle mänginud kõigi Masamas, aiman ka, mis ta sellega mõtleb, ta, niisugune hästi sarmikas ja särav nähtus on tõesti? No ma ei tea, ta on lihtsalt praegu väga heas vormis näitleja, kellel tuleb kõik välja ja nagu ma enne püüdsin öeldajatega Savonaroola roll nii väga ühene minu meelest ei ole või seal on väga niisuguseid kiuslik ja kida seid kohti ka sees, aga nüüd uuspõld, sobib jah, hästi sellisesse väga räbedas väga grotesksed see rolli ja, ja võib-olla tõesti, et see on see näitleja nimi, kelle puhul juba mingisugused teatrivälised telesõud ja ja niisugune natuke jämedakoelisem huumor hakkab osade vaatajate jaoks kaasa mängima. Ma tõesti ei tea, kas, kas Toompere võis seda nii teadlikult mõelda või vaatas ta lihtsalt näitleja sobivust roller, aga see mõte on selles mõttes intrigeeriv ja see on võib-olla üldistusjõulisem selles suhtes. Et mis loob näitleja mainet või, või näitleja kuvandit publiku silmis kui teadlikult näitleja ise, sellega tegeleb ka väljaspool teatrit. Kas sinu jaoks need märgid nagu töötasid? No isegi võib öelda, et töötasid eriti nüüd Jan Uuspõllu puhul, et ta on nagu imagoloogiliselt, Ta on temast pilt välja kujunenud muidugi näitleja pilt või teatraalne pilt, et selle tõttu ta sobis sellesse hästi utreeritult protesksesse rolli alla käinud paavstile väga hästi tuleb tunnistada, aga, aga Mait Malmsteni puhul jah, võib öelda, et see samana rula rull tõepoolest ei ole oma elementide väga ühene, et võib-olla selle tõttu ka jällegi, et kui kogu see lavapilt nagu kipub vahepeal olema kaootiline ja ja rollis vahetuvad erinevad elemendid, et see võib jällegi olla selline küsimuseasetusi edasi mõtlemist põhjustav element, et et ühelt poolt ega selles loos ei ole ju sellist võimendatult suurepärast head ja ja, ja võimendatult paha kurja. Nojah, on niisugune grotesk või, aga vaat seesama teema see nii-öelda paavstile labidaga laiatamine või see pühadusele või mingile meie kujutlusele pühadusest, siis, mis võib ju väga kitsas piiratud olla, selline ärapanemine või mõnitamine, see kuulub selle lavastuse statistikasse, aga võib-olla, et see on ka laiemalt kuidagi meile, siin omale või, või see on nagu niisugune natuke tüüpilisem lähenemisviis, et, et niisugust päris õilsat ja püha. Ühelt poolt laval võib olla raskem kujutleda, see on seesama, mida see saba Naroolasel räägib, et kuri on ilus, kuri on ahvatlev, mina ei taha ja olla, siis ma ei meeldi ühelegi tüdrukule, et et see hea ja kurja ja naeruväärse ja õilsa vastandused, kuidas seda kommenteerida? Et see, mida sa paavstile labidaga laiatamiseks nagu nimetasid, et see ilmselt on siin, kajab mitmeti tõlgendatav, et, et ühelt poolt võib seda näidendit vaadata, mis selles võtmes, kus on esile toodud kiriku ja religiooni pahesid. Selline lähenemisviis on ju tõepoolest tüüpiline olnud ka Eestis siiski levinud sellisele populaarajaloolisele kontseptsioonile läbi läbi aastakümnete ja antud juhul ta võib täiesti toimida omas suunas, aga samas ma arvan, et see lugu nagu sellist inimlikku nõtrust ja pahelisust natukene paremas, kohati natuke halvemas mõttes või võib päris hästi nagu näidata, et siin ei ole nagu selliseid liiga õilsaid inimesi ja samas ka need kurjad, kelle puhul on siis võimendatud seda, kuidas nad seletavad pidasingi, Siitri piinamisriistad, täpsemalt, tehniliselt toimivad, meenutavad heldimusega oma pikaajalist tulemuslikku tegevust inimeste piinamisele, tapmisel, inkvisitsiooni eesmärkide täitmiseks, et samas seal olnud ka Moody sellised süsteemi ohvrid või nad ei ole pole kurjad kurjuse enese pärast, vaid vaid nad lihtsalt on asja sees olnud ja ei oskagi teistmoodi olla. Tundus ikkagi, et see noh, kui võtta veel see usu ja kirikuteema, siis ikkagi kurikuulus nimi Ervin õunapuu, kui palju tema tundus kogu selle materjali hall kardinal olevat? Ko jälgisin hoolega selles mõttes lugu, et, et selle pärast emist saigi öeldud, et mulle ei tundunud siiski, et selle loo põhiteravik oli suunatud nüüd religiooni kriitikale, mille poolest tõepoolest terminal hapu tuntud on vaid vaid pigem selle näitekaasuse kaudu. Mis tõesti oli see selline kiriku suhteline allakäigu aeg renessansi perioodil, selle näitekaasluse kaudu üldiselt hea näidata institutsionaliseerumise ja raha võimu pahesid. Aga kohati tundus minule jälle see lugu ongi selline ideoloogiline lugu, et ta on kirjutatud nagu ideoloogia pärast ja siis oma sünniaasta tõttu muutusime kahtlustavaks, et kunagi lapsepõlves olen ma pidanud lugema väga palju nii-öelda ideoloogilisi lugusid ja vaatama neid, et tulid teatud paralleelid nii-öelda nõukaajast, kus mingit ideoloogiat üritati mulle ka sellises pakendis nagu pakkuda, võib-olla sa ei ole nii rikutud, kuidas ideoloogiast tuleb muuseas saadik siis me võime oma osa tõstsin jagada käsul sellist ohtu idee draamale, väga üheplaaniline surumine ühte väravasse, praktiliselt nagu ilma vastasmängijat. Seda ohutunnet tekkis. Jah, seda võib sealt ka täitsa välja lugeda, et see ei ole üldse mitte võimatu taarset, kuna ta ühelt poolt ei ole nagu idee idee või ideoloogia plaanis, väga selge lugu, et, et selle tõttu jätab toiterperitutsioonidele võimalusi siia-sinna suunda, aga seda on muidugi võimalik vaadata sellist üldist konteksti arvesse võtta võttes kui lugu, mis, mis siiski tähendab nagu sajab ühte asja. Ühes suunas samas siin mingil määral siiski see Savonorolasel loos nagu kõneleb sellele ka vastu, et ta, et ta kritiseerib loos neid nähteid, mida lugu, loo kompositsioon tahab kritiseerida, aga, aga teiselt poolt ta nagu kaitseb ka teatud põhiväärtusi, mis tundub kaitsvat teatud põhiväärtused. Kui nad võtad ideoloogiliselt, oleks ta nagu selline tugev religiooni kriitika, siis samal ajal sauna rula nagu päris ei, ei kaota religiooni võitavast igavuse religioon ja usk ära, et ta siiski nagu kaitseb seda omal moel. Aga see, kui ta kantslist kuulutab hukku ja hävingut igasugusele ilule ja kunstile Jerry kusele ja et see on üsna jõuline ideoloogiline positsioon, samas ma Mait Malmsteni mängitud tegelaseks võib-olla isegi ei adunud seda, seda fanatismi, hirmu tegelikult seal nende sõnade taga võis olla. Tegelaskuju esituses ei jäänud domineerima see, mida näiteks kavalehest võis lugeda, kus oli siis ajalooline piltsavana Roolast välja toodud, kui kuidas sellisest kaasaegse kultuuri lammutajast vaenlasest. Sest kultuur, see eeldab seda, et on pisut rikkust ja jõukust kogutud, aga temas kees viis siis selleni, et see on praktiliselt nagu kas nüüd saatanast, aga ikkagi, et see pigem nagu nii-öelda segab selle inimvaimu. No see ongi see, see osaskeetilises traditsioonist, mis on rõhutanud, et nähtavad asjad ei vii meid nähtamatu ja selle igavese tõelise juurde, vaid pigem takistavad selles, mis on alati natuke religioonide, konkreetselt ka kristliku kiriku ajaloos, aga mis samas ei ole ka kunagi olnud põhipool, aga ühel või teisel moel on ta teatud kriitikaelemendina nagu okas alati olnud kiriku juhus. Mis ainult kiriku just, see tuleb ju mulle kohe oktoobrirevolutsioon, et mida see siis tegi, sedasama ju? Nojah, oktoobrirevolutsioon oli võib-olla oma intensioonilt natukene teistsugune, kuigi me selle põhjentensioonega lõpuni ei tea, aga aga noh, oktoobrirevolutsiooni puhul võib ju kõnelda juba sellestki, et et kui nali see vastaselt ära toimunud, siis nagu ajaloolased räägivad, moodustati juba restoranid partei juhtkonna tarvis, kes nagu ideoloogiliselt taotles seda, et kõik inimesed kuuluksid ühte ühiskonnaklassi teiselt poolt võib-olla jällegi, kui nüüd võrrelda selliseid askeetlik, väike liikumisi ja, ja selliseid totalitaarseid, maailmavaateid, poliitikaajaloo, totalitaarseid, maailmavaateid, siis siin siiski on teatud erisus üleval, et üldiselt askeetlikult liikumised ei ole propageerinud ühe või teise ühiskonnaklassi sisuliselt ikkagi elimineerimiste hävitamist, mis kaudselt totalitaarsete maailma vaadates, võttes siis 20. sajandi kaks suurimat kommunism ja fašism, natsism olid täiesti selgelt olemas, et sealne askees oli ka see, et, et askees osadest inimestest Lõpetuseks kui vaatame kavalehte Kui me vaatame ka lehte, siis kes on tegelased peeditseedi ja Leonardo da Vinci ja Gutenbergi pokatsiast rääkimata, et võib-olla lihtsalt see seltskond ise kutsub esile juba sellise pisut kõrgel lennulisema interpretatsiooni sellele loole, aga samas on ka selle näitemängukarid siin peidus sedalaadi seltskonna kogunemisel. Minu esimene küsimus peale esmakordset vaatamist esimese vaatuse järel oli see, et milleks meile kõik see Itaali asi, ajame oma seda Eesti asja kohalikus Eesti külas ja kirjutage siis juba, eks ole, külmetava kunstniku portreesid Se Kivastiku teine näitemäng, et see on meile nagu tunduvalt arusaadavam, et me oleme võtnud sellise piruka ka, millest me võib-olla läbi ei hammusta või või lihtsalt noh, epateerimise mõttes on kõik need meeditšid ja Gutenbergi ja kõik need siia kokku kogutud. Nojah, ilmselt on panna samas loos seega groteski kaudu kõnelema erinevate ajastute niinimetatud suur, nimelt üsna suur ettevõtmine, et, et kas ta nüüd selle koha pealt esse näidend on hästi toiminud, see võib tõesti jääda üsna lahtiseks, ma toon ainult vahendit ka, muidugi. Aga see, et sa kaunistad oma krooni selliste uhkete meestega nagu need on meditsiin ja Bocatšod ja Leonardo da Vinci ja nii edasi, nii edasi. Kas see on lihtsalt nii-öelda tore kunstniku mäng või sa võiksid lähemalt võtta neid? Näiteks nüüd sellel suvel tuleb viinistusse selle külmetava kunstniku Konrad Mäe kõrvale tuleb uus tükk, mille nimi on põrguvärk ja see räägib viiraltist, niiet kui ma siin üks aasta aega tagasi mõtlesin, et meil nagu draamateatril oleks vaja mingisugust suunda või suundumus, mida võiks nagu sõnastada. Mul on selle peale nagu mõtlesin, ja mul tekkis endal see kujutasime, me võiksime teha nagu suurmeeste lugusid. Et üks printsiip oleks siis nüüd see, et me võtame läänemaailmast meie naabritelt suurmeeste lugusid ja laseme just nimelt eesti kirjameestel neid lugusid neist kirjutada, ehk siis teisisõnu. Kuidas meie näeme itaallasi, kuidas meie näeme prantslasi ei võta näiteks Napolionist kirjutatud originaal prantslaste näidendit, vaid kuidas meie näeme neid. See oleks kuidagi nagu üks teatud nagu integratsiooniprojekt või tähendaks arusaamine meie suurest Euroopa liidust, me peame 11 aru saama, vaatame neid, nende filme, nende teatrit nende poolt tehtud, siis see on üks asi, aga just nimelt see, kuidas meie näeme neid, et see oleks nagu üks võimalik, nagu nagu rida, millega, noh, nüüd siis sauna rula puhul sai alustatud. Ja tõenäoliselt läänepoolne rida jätkub prantsuse realistidega, üks teksti on plaanis nimeks töö pealkirjaks on sürr, must kuup. See räägib siis nüüd nagu Prantsusmaal olnud nagu sürrealismi õitsengut ja ja teine suund. Nendesamade suurmeeste puhul on just nimelt otsida üles nüüd ka meie enda eesti kultuurist inimesi, noh, nagu sedasama Konrad Mäe lugu nüüd siis ka viiraldist tegemist praegusel hetkel küll ainult kunstnikega. Suured mehed, aga neid huvitavaid tüüpe on meie omas. Kultuuris on uskumatult palju, kellest me midagi ei tea, me teame nime, aga mille taha on peidetud mingisuguseid väga huvitavad lood. Väga huvitavad arengutendentsid. Need on nagu kaks sellist rida, mida ma arvan, et ma lähiaastatel nagu läbi viin. Ja muuhulgas siis siit-sealt midagi muud ka. Nii arvas lavastaja Hendrik Toompere. Täna rääkisime Eesti draamateatri uuest algupärandist Mart Kivastiku näitemängust Savon Rola tuleriit stuudios lavastust arutamas olid dialoog Tauno Teder ja teatrikriitik Pille-Riin Purje. Järgmisel nädalal on meil kava kõnelda Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi ka, sest uksed avab uus teater. No 99. Kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes. Meie saade on kuulatav nii vikerraadiointernetileheküljel nädala jooksul ning kordus on eetris järgmisel laupäeval vastu pühapäeva kell üks öösel.