Tere kuulama teatri magasini. Täna on see harukordne võimalus, kui saame kõnelda uue teatri sünnist. See on ojasooteater, selle teatri nimi on oo ja lavastus, millest me räägime. 99. ehk no 99 ja vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki. Käisime eile selle lavastuse esietendusel ja õhtul kell 11 on lindistatud viimased intervjuud ja kes meil täna räägivad, on loomulikult lavastaja Tiit Ojasoo, on selle lavastuse idee ja kujunduse autor Ene-Liis Semper ning üks näitlejatest Rasmus Kaljujärv. Me oleme stuudios kahekesi koos Pillerin purjega. Kõigepealt, enne kui ise suutäis võtame, laseme kõnelda Tiit Ojasool, mis on see? Mida sa oled täna on kõige rohkem öeldud peale esietendust. Palju õnne on konkurentsitult kõige rohkem öeldud ja ja see on hea, sest õnne on tarvis. Kas sa raatsid kirjeldada seda tunnet, mis sind valdab peale seda, kui see esimene esietendus on lõppenud? Sa oled lavalt ära tulnud juba mõnda aega olnud sõpradega raatsinud kirjeldada, küll Kosovosse tunne, raskesti tabatud, üldiselt on siin suur suur jupp sest nagu kergendust ja head meelt selle üle, et, et see nii-öelda alustamine lõpuks need läbi saanud teater algas ja et kontrolletendusel toimunud esietendus on toimunud ja kõik märgid näitavad seda, et homme toimub teine etendus ja teise lavastuse proovid teevad ja teise lavastuse esietendus on ka juba tulemas ja ja ma isiklikult tunnen, et, et tahaks alustada siis teatri 97 ainsa lavastuse proovidega, mis algavadki üks kolme nädala pärast see avalavastus, mis oligi mõeldud nagu manifesti laadselt, et see sai ka neid tehtud ja võib hakata nagu rahulikumalt tööle. No kui oluline selles manifestis, nii et see isa tapmise moment siis. Isa tapmise moment? No ma ei tea, sa ilmselt vist see kivi lähiartikkel, mis täna päevalehes ilmus, ei ole, Mihhail avad, nägime, isa tapmine tuli seal ju ette, kuigi isa rollis oli ju vist ta ise seal küll konkreetselt jah, ma olin nagu ise seisan keset tapetud saia ja samas olles isa ja olles samal ajal ka selle loo kokkupanijale lavastaja on aga väga hästi, teadsin, et mis saatus isasid ootab, et ma ei tea või ei oska nagu nii-öelda, et kui oluline või mitte oluline jah, oluline jah, ei, ei maksa muutuda isaks selleks, kellele on justkui kõik nagu ette antud ja kellel on mingisugused õigused. Ei tea, kelle poolt määratleda kõik õigused ja kohustused, mis nendega kaasnevad, tuleb endale ise võtta ja nende eest siis ise ka vastust anda. No siin sa juba mängisid läbi ka selle rolli, sina olite, isa tapeti aga jah, tegelikult tulevadki ju peale tingima teised järgmised, kelle jaoks oledki selline selline isake kassa siis mingil määral tegid endale siukest väikest psühhoteraapiat siin Tratmistuvad. No vot selle mängimisega on niimoodi eriti palju pärast kooli mänginud kooli ajal üritasin mängida nii palju kui vähegi võimalik ja sel ajal ma mõtlesin küll, et mängimine ju mingit sorti psühhoteraapia ju on. Aga kui ma seda rolli tegin, siis mul ei olnud selle peale küll aega mõelda ja ma arvan, et vähemalt ma loodan nüüd kõigest hingest, et ma ei ole isakeseks supel muutunud. Õnnes nobe ei ole veel nii pikk ja aupaiste ümber pea, nii särav. Läheb natuke aega, kõik eeldused tiitli on olemas, seal on oma teater. Mul on siin teater, kus on nagu ma olen viimaste kuude jooksul isikute üllatusega, aga nagu sellise rõõmsa äratundmisega avastanud on, on väga palju meeldivaid inimesi ja väga palju okkaid ja tublisid kõlab rahunenud naljakalt. Aga ühesõnaga inimesi, kellega on, on väga hea kooslavastust teha ja ja see uue teatri alustamine ei ole nagu eriti lihtne on mingisugune baas oli meil siin olemas, aga aga mul on väga hea meel, et see asi just siit nagu maja poolt on ka kuidagi käima läinud ja ma vaatan tõesti nagu igatsusega tulevikku. Selles mõttes oma teater. Noh võiks öelda, et need inimesed, kellega ma siin koos teatrit teinud, et need on mulle omased ja nad saavad, ma loodan, et iga lavastusega järjest rohkem omasemaks, selles mõttes sama teater alles puutub noh, sellel teatril nagu oma misse siis seda teatrit jätkuvalt omab kultuuriministeerium ja tõid selle muult nagu ära võtta, kui tahab, aga aga ma loodan, et, et ta seda ei tee ja ta laseb meil ja nendele inimestele, keda me plaanime siia kutsuda, teha seda teatrit, mis meile kõigile õige tundub. Ma saan aru, et niisugused vastandamise küsimused ei ole sulle meeldinud, aga kuivõrd see teater nüüd suhestub ülejäänud teatripildiga või kas siin on mingeid pea peale pööramist ka skitaja seisis pikalt pea peal selles lavastuse alguses ekraanil. No ma just mõtlesin, et kui Vaino Vahing seda näeks, siis ta kindlasti leiaks mingi Froidistliku folkrootliku sümboli sellest peal seismisest, aga mis vastandada või kellega ma siis peaksin ennast nüüd vastandama, et mina teen sellist teatrit nagu mulle meeldib ja vai tõmba mingit piiri, ma ei taha ka mingit piiri tõmmata ja ma käin hea meelega kõikides teistes Eesti teatrites ja ootan ka teisi teater, tegijaid, siirid minu jaoks nagu mingisugust piiri ei ole ja ma üritaks üldse piiri teatrite vahel piiriteatri ja elu vahel piiriteatri ja filmi vahel ja mis iganes piire veel keegi mõtleb ja suudab tõmmata ja ma tahaks piirid pigem nagu ära kustutada. Ma tahaks teha sellist asja, mis, mida endale meeldiks vaadata. Ja noh, see on ka niuke piir. See oli lavastaja Tiit Ojasoo, lõppenud on, no 99. esietendus, piiridelõhkumisest käis jutt. Kui palju Pillerin sinu arvates ojasoo neid piire lõhkus, kui palju ta sind üllatas, ehmatas? No eks see taotlus publikut ehmatada oli sinna väga tugevasti sisse kodeeritud ja juba algusest peale oli ju kõik otsekui pahupidi pööratud. Iseküsimus on see, kui palju ta nüüd esietenduse või ka läbi mängu palju näinud teatraale, kes olid saalis ülekaalus, suutis ehmatada. Jah, kuigi see soov teha teistmoodi, kas või jonni pärast, kas või kiusu pärast, et seda oli ju tajuda igal sammul. Ma ei tea, võime vist välja lobiseda sellest, kui palju sinna rahvast läheb, need vaatavad juba teisi nüansse. Algus oli niimoodi, et me ei pääsenudki nagu õigest kohast sisse. Me pidime minema sealt, kus tavaliselt läheb näitleja nii-öelda teatri tagauksest. Siis järgmine ehmatus oli see, et me saabusime mingisse musta koridori, kus nagu vahakujude muuseumis ehmatas meid üks kuju, see oli sedapuhku näit. Kui kogu rahvas oli saali kogunenud, siis esimene lavastuse nii-öelda esimene löök ei antud sugugi laval vaid see juhtus hoopis filmikaamera kaudu või videokaamera kaudu. Kusjuures eelnevalt me olime näinud mureliku pealavastajat arvuti ees, siis seesama kaader kordub uuesti Tiit Ojasoo arvuti ees ja siis tuleb üks pirts näitleja, kes ütleb oma rollist ära, see on nähtavasti peanäitleja, ta lihtsalt nagu ütleb, et tema seda jama kaasa ei tee. No ja siis olemegi nagu fakti ees, et kas siis midagi toimub või midagi ei toimu. No ja seda mängu mängiti ju veel pool lavastust edasi, tegelikult eks see printsiip, et täna mängime seitset venda või ükskõik keda, on ju nähtud, nüüd mängiti siis nii, et täna me ei mängi. Täna teeme proovi ja siis me nägime seda proovi situatsiooni. Me nägime, ütleme, lavastaja diktatuuri või selle paroodiat, millele siis noored näitlejad pidid alluma. Ja kas see asi hakkab vedu võtma ja kas meile ka mingit lugu näidatakse, selles jõudsime küll juba väga kõvasti kahtlema hakata. Kuigi seda proov iseenesest oli ju täitsa huvitav vaadata, kohati tundus, et äkki äkki see kõik jääb liiga selliseks teatrikeskseks, kas ta tõuseb nagu üldistuse tasemele, kuigi samas eks nii-öelda kiin kui selline on tuttav igale ühele ka vägivald kui selline, seda on ju tegelikult kogenud praktiliselt iga täiskasvanud inimene, noh, lapsest rääkimata, selles mõttes sai seal selliseid tuttavaid tundeid nagu üle elatud, küll aga ei saa salata, ka teatud selline jonn või trots oli sees, et kas te poisid nüüd nii odavalt kavatsetegi läbi ajada, et näitate meile oma argipäeva, mis see siis olgu? Seda oli ka meelega venitatud ja igasuguseid kordusvõtteid tüütuseni kasutatud, nii et sellest argipäevast pidi lõpuks ikka mingisugune kujund välja kasvama. Ja tegelikult, kui siis pooled triõhtu pealt või natuke varem läks asi jaapanlase Michima tekstini, millest meile teatud atribuutika Kaimo anti, et nüüd läheb üks lugu lahti, siis tegelikult see ju tegeles sama teemaga tegeles piiride ja nende nihutamisega, tegeles tühjuse teemaga. Absoluudi ihaldusega. Tagasi mõeldes võib selle lavastuse proloogi, mida me nüüd jutustasime, epilogi, mille me ehk targu maha vaikime, et nende vahele võib luua silla küll, et ega see asi nii juhuslik ei olnud, ta oli ikka üsna läbi. Planeeritud ja üks küsimus oli minul veel kogu aeg õhus võib olla algasse sele trinimega juba, et no see viitab nagu mingile jaapanipärasele siis Michima autorina tekitas ka selle küsimuse, et millist esteetikat siis kasutatakse, et kui oluline see, selline idamaine sõnum on sellest tänases Eesti teatripildis täna siin ja praegu, mida ojasoo teeb, ise ma sellist väga spetsiifiliselt jaapanliku või, või noh, enda jaoks hoomamatult eksootikat seal nagu ei näinud. Ja pärast esietendust küsisin ka teadjamehe Rein Raua käest, et kuidas teile tundub, et kas see jaapani teatri esteetika või see jaapanlik, kui oli nagu mingil määral ülekaalus või, või, või tuleks seda nagu väärtustada, siis ka tema arvamine oli see teie, et tema vaatas seda küll, kui teatrit siin praegu Eestis seda eksootikat nagu ei rõhunud. Aga samas võib-olla mingid märksõnad ikkagi väga erinevalt võivad toimida ja üks märksõna, mille ojasoo siis finaalis ka mängude ja olised keiser ja võim, mida siis ühelt poolt esindab näitleja Toompere rolli käsitlus finaalis, aga teiselt poolt ojasoo tõi mängu meie kohaliku klassiku Eduard Vilde ja selle, mis keiser tema kontekstis tähendas. Ja see on ka üks teema, mille üle annab siis Neil edasi mõelda, kes seda lavastust ise oma silmaga vaatavad, et kes on keiser ja kus on keiser ja kas ta on olemas ja mida see tähendab, see ei tähendanud ilmselt lihtsalt ühte võimumeest, vaid midagi palju absoluutselt. Nii, aga siinkohal jätame oma jutu katki, nüüd läheb sõnajärg lavastuse teisele ideoloogile kunstnikule Ene-Liis Semper-ile. Lavastuses. Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki selles pika pealkirjaga loos on väga tugevalt esindatud selline maskuliinne liin, kuidas Ene-Liis Semper kunstnikuna naisena, kuidas ta kommenteerib seda maskuliinsuse elementi lavastuses. Minu meelest ei ole olemas mingid meeste, maailma naiste maailma ja kui keegi arvab, et läbi selle vägivalla ja mingi puhastustule ja kõige selle nagu saadakse meheks, siis ma arvan, et võib-olla see oli äkki, et saadakse inimeseks, see on nagu üldinimlik, mingid kategooriad, mis nagu võib-olla natuke naiivselt, aga me üritasime mingis mõttes nagu väljendada, see maailm on üsna üks, aga siin praegu Hendrik Toomperetegelane kõneles sellest, et tuleb verd lasta, et siis saab keegi Tampere ütles, et ta tuleb valada verd selleks, et surev maa saaks uuesti elujõuliseks. Iseenesest see väljend on ilus, eks ole, küsimus on selles, kas võtad seda otse või sa hakkad seda komplitseerima nagu päriselt kedagi tapma. Ma arvan, et see ei olnud üleskutse tapmisele, see oli lihtsalt kadunud sõdalase viimane hüüdtänapäeva ühiskonnale, kes piinlikkustunde summutada. Aga selleks, et oma teatrit alustada sedalaaditükiga see on manifesteerin, no teda minu meelest ei saa päris niimoodi võtta, et need alustasime tingimata sel looga, vaid siis lihtsalt see järgmine lugu, mida me tegime, oli meil eelmine lugu, see oli nüüd järgmine lugu, aga mingid asjad lihtsalt jooksevad mingil hetkel kokku ja sõnad, mis on paberil kirjas, hakkavad endale mingeid keha ja verd ümber kasvatama. Paratamatult see lugu nüüd selline, nagu ta valmis on, kas seda muuta enam ei saa? Ma ei saa kindlasti öelda, et kui jõuline järgmine lugu oli, aga ma ise tahaks, et see ei oleks nagu nüüd maksimum, mida me suudame saavutada, vaid et seal saaks veel edasi minna. Aga see oma teada ter või või see, kui teistmoodi vastutus või kui oluline see no 99 ja sealt edasi numbrit siis need on enda roll, minu meelest ei ole oluliselt erinev, ma vaatan ta tiitlit, ta tegi täpselt sama tõsiselt oma eelmisi töid, persoon, tegi ta seda tööd, nagu ma enne ütlesin, et see on lihtsalt nagu järgmine lavastustele, Juliat on kuhugi maani juba enne liikunud noh, tehnilise poole pealt on raske muidugi selles mõttes, et suures teatris on väga lihtne, sul on 20 30 inimest, kes jooksevad ja teevad ja nad on harjunud seda tegema ja kõik nagu struktuur on kogunisti paigas. No praegu on siin, et see struktuur nagu moodustub alles ja väga lojaalsed inimesed ja neid on vähe ja neil on tohutu koormuseks, mis tähendab seda, et me ka ise hästi vastutustundlikult neid asju jagama. Mul on siiras heameel, et me jõudsime tänase õhtuni välja, sest et minust õhtu ootus, kes siis nagu tegelikult Eestis võib-olla pool aastat ja kui kaheksa aastat oma teatriga seoses see, et sul on seal repertuaari pilt ikkagi sinu kujundada, et milline on selle, no teatri nägu, see küsimus on teil ju kindlasti peast läbi käinud. Ma hakkan nüüd natukene tagantpoolt, ei ole kuma oma video näituseksin tegema, ega mul mingit haridust ei olnud, ei olnud mul ka mingit jama ohtlikkust ja ma ei olnud eriti kellelegi teises näinud ja see kõik tuli hiljem. Ühesõnaga mina hakkasin tegema neid asju, mida ma ise hea meelega tahtnud näha. Nii lihtne see oligi ja kummalisel kombel osadele inimestele see meeldis ja siis ma leidsin mingit julgust, et seda nagu edasi teha. Ja need muidugi ma olen reisinud ringi ja vaadanud kõiki teisi, avastanud, et see, mida ma tegelikult ise omast arust avastasin seal juba ammu kolmandast tagasi, vanad klassikud olid selle teemaga tegelenud ja nii edasi, aga noh, tähendab see, et mul on suhteliselt hästi, on läinud. Ilmselt see oli lihtsalt see, et mul õnnestus mingi spetsiifiline nurk võtta, et iseenesest midagi uut seal ei olnud, eks siis tulles tagasi teatri juurde, on seesama, et kui inimene teeb nagu midagi puhtast südamest, ta ikkagi teeb lähtuvalt omaenda maitsest. Reegel on see, et lavastaja peab teadma, mida ta teeb, miks ta teeb, noh, tähendab see on see küsimus. Moodustab on süsteemid, on tuletõrjekäivad, oli kell. Normatiivne element ja oluline on see, et ta, et inimesel oleks mingi sisemine sund seda teha, mida ta hetkel teeb, et ei oleks see, et keegi annab talle mingi teksti ette ja proovid algavad ja ta peab seda tegema, vaid vastupidi ta ise tahaks teha ja et tal oleks nagu selge mõte, et miks ta seda teeb, miks ta seda praegu teeb. Kui näitlejana tehakse ettepanek sedalaadi lavastusse tulla, siis kas see on näitleja jaoks pühapäev või vastupidi, selline kahtlane koht, kuhu sattuda? Rasmus Kaljujärv? No kui Tiid mulle niukse pakkumise tegi, ma võtsin selle rõõmuga vastu, aga ei kujutanud eluilmaski ette, mis sellest lõpuks välja tuleb. No ma olen nii vähe teatrit endi, nii vähe teatris olnud, aga niisugust prooviperioodi mul ei ole olnud küll mitte kunagi hästi, hästi põnev, mis see tähendab, tavalises teatriseks, proovid on sihuke, istutakse, räägitakse, arutatakse, analüüsitakse siis aegamisi tõustakse püsti, inimesi hakatakse proovima, vaikselt katsutakse niimoodi. Meil alguses olid ikka nagu tugevad näitleja treeningud või kui ma tean, et mul on järgmine hommik, proov, kui ma juba eelmine õhtu mõtlesin selle peale, et mul on tiiger, minu proov peaks minema normaalsel kellaajal magama. Et ma oleksin nagu enam-vähem vormis lumme, sest kui ma ei ole vormis, siis ma jään hätta. Kas need inimesed, kes vaatama tulevad, näevad ise ka, et see päris füüsiline ja nõuab tugevat jaksu ja jõudu ja tavateatris seda nii palju, kui vaja ei lähe, kuidas see kõik üldse alguse sai, kas anti konkreetne tekst kätte või tekstid tulid ikkagi hiljem, miks alustasime katsetustega sihukestel esimese poolega alguses Michimastele küll juttu, et tema tekste kasutada, ka need tulid niimoodi jaokaupa Rein raudmängu tõlkis jooksu pealt ja siis tulid ka. Sa oled ju Tiit Ojasooga teinud ka Juulia lugu, kui sa nüüd selle Juliaga seda võrdled, et seal on mingid ühised jooned kiit, Julia kui ka selle lavastuse puhul on tal endal on mingi väga selge pilt, kuhu ta tahab jõuda, aga näitlejale seda väga ei kipu nagu selgitama, et annab selles mõttes nagu näitlejale üsna vabad, et ka ise nagu väga tugevalt nagu kaasa lüüa selles kogu asja, näitleja midagi pakub välja lükki, seda nagu kunagi tagasi ka seesama tükk, mis meil täna oli esietenduseks transformeerus ka viimaste päevade jooksul väga tugevasti, ma usun, meie tubli käsi oli siin mängus, kuivõrd ta saab edaspidi transformeerunud, kas on märke sellest, et hakkab väga improvisatsiooniline olema või on ta nüüd kinnistunud vähemalt selle esimese poolega küll, et on üsna improvisatsiooniline, aga muidugi teatud piirides laastus truktuuristada peab ikkagi jääma püsima mingisse ühte punkti. No selle lavastuse üks väljakutsuvamaid teemasid oli isada. Kas te sellel teemaga nagu proovides rääkisite või kuidas selle asjaga suhe on? Jah, isa, aga isa, kes minu isa, kes mind on nagu loonud või siis isa niimoodi suuremalt, et mingid vanemad inimesed või nii-öelda rohkem elu näinud inimesed just läksime nagu laiemalt just isakese õpetab isa, kes nagu ütleb, kuidas olla, aga võib-olla isa, kes ütleb, võib-olla ei tea ise ka, kust tema teadis ja enda tekstis üks lauset, et nad käsutavad meid, kulutavad meie enda noore inimese piiritu jõud, mis, mis tegelikult pulbitseb, kulutavad selle lihtsalt ära selle peale, et nii vale, nii ei tohi, nii ei saa. Kust nemad jäävad, võib-olla saab, lasime proovima, palju näitlejailon kihkuseda, isatapu, lavastaja peal rakendada või kas sellist tahtmist ei ole, et tappa neid lavastajaid igasuguseid toomperesid jah, kes ju ka on nagu isa. No eks ta natukene niimoodi, ma usun, et täna ka natukene vilksas nagu peast mõte läbi meid üsna sihukestesse situatsioonidesse, kus endale nihuke vastik, ebamugav olla, võt siis ikka nagu seest läbi, mille pärast miks ma seda teen? Kust ta teab, et see on, miks me tegeleda? Tiit Ojasoo ometigi see asi, mida sa juuli aga Draamateatris oled ajanud, neid samu küsimusi ei saa, justkui esitad ka selle lavastusega siin ja nüüd on selle lavastuse kui ka Juulia puhul see tekst on minu ja venelasi ja ütleme siin teaduses Kairo, Epleri kirjutatud, sestap ta räägib sellest, mis meile oluline tundub. Inimesed ei saa toimuda nagu kahe kuuga mingisugused täiesti kardinaalselt muuta, seda räägib ikka sellest, mis talle tundub oluline. Jah, selles mõttes esitame samu küsimusi, aga võib-olla on natuke teise võib-olla natukene no vähemalt füüsiliselt karmima nurga pealt sedasama isa tapmise juurde veel tulla võiks, kuivõrd näitlejad kõige sellega kaasa tulnud kõigi nende kätekõverdust ega karude tantsiva panemisega, kas näitlejate poolset mässu või sellist hetke ei ole olnud, et mõni näitleja tahakski uksest välja pugeda, nii nagu Rasmus Kaljujärv täna laval? Ei, kui ma ausalt ütlen, siis alustasime harjutustega erinevat instovisatsioonidega ja kui me siis ühel õhtul või hommikul proov, siis näitlejad olid ainult koju maganud vahepeal tagasi täis tahtmist õhtusesse proovi ja siis, kui ma alustasin nii-öelda esimese osa läbi mängu ootamatult. Nende solvumine oli nagu väga-väga-väga tõsine, aga noh, seda ma jaa, sest Trieriliku võtet ma kasutasin mõneti meelega ja see, see töötas nagu ootamatult hästi, sa nagu ei ava oma plaane just väga hea meelega oma kaastöölistele nii palju kui ma suutma sõnastada. Nii palju ma nüüd kogu aeg sõnastan, aga mõnikord on tõesti kasulikum enne taastamist teha veelkord, et teater on rohkem tegemises kui rääkimises, et tuleb see tegemine, kuidas ta tuleb, aga proovisaalis mitte ainult selle tükiga või üldse on nagu räägitakse, räägitakse pikalt ja sellele pikale rääkimise, ainukene nagu kokkuvõte saab olla see, et proovime, teeme nii, ongi, proovime ja teeme ja vaatame, mis, mis tuleb ja siis pärast seda küll rääkida. Ene-Liis Semper kunstnikuna. Teil on väga tugev visuaalne ilm ja ilmavaade, et kuidas on Ene-Liis Semper ja tekst, kas te olete nagu kohanenud ja kodustanud ennast tekstiga, pean tegema ühe väikse korrektuuri ja teised ei ole osanud kavalehte? Ostsin, aga ei ole veel päriselt läbi jõudnud selle käes, et see oli minu intsineering. Ja seda ma tean, ses mõttes, et minu meelest siin tõmmatakse igale poole mingeid piire pidevalt, nagu kunstnikul ei oleks õigust nagu suhelda sõnaga, vaid on lihtsalt kunstnikeks joonistama ja kirjanikuks kirjutama ja siis nad kunagi omavahel ei kohtu, eks ole, et põhimõtteliselt mina ei ole see kunstnik, kes joonistab, mina olen see kunstnik, kes mõtleb ka siis Tiiduga koos mõtleme neid asju ja, ja see, kui Tiit räägib näitlejatega sellest, selge, et tema on selleks nagu kutsutud ja seatud ja ta on läbinud vastava koolituse, ta teab neid mingeid erireegleid, aga mal ka neid reegleid natuke juba õppinud tundma, et mingil hetkel idu lavale minema. Mis tähendab seda, et see positsioon vaata, materjal kandus mulle üle ja ma ütleks, et see oli päris keeruline. Ja ka mingis mõttes nagu vahva aja mingis mõttes ka nagu vastik ja ei olnud üldse kerge. Päevad olid nagu nädalad, ma võin ausalt öelda, et iga päevaga läks asi nagu järjest kaugemale, et lõpuks ma avastasin millegipärast, et, et ei olegi nagu jälle seda meeste maailma naiste maailma, selles mõttes, et kui meesnäitlejad on laval, nad kummalisel kombel isegi kuulas seda, mis ma rääkisin, on võimalik. Tuleb välja, et on võimalik ennast arusaadavaks teha, et ei pea olema pidevalt nina maas ja nokkima omaenda ette Ateenas seda teie peenart. Me oleme ju tegelikult saanud jälgida üsna pikalt minu jaoks need teie sõnumid ka nendest videotest, mis siin näitustel on, nad tulevad sellise jõulise kujundina välja. Teater annab juurde SÕNA dimensiooni. Kas te praegu tõesti väidate jubeda sõna tajute sama hästi? Vormi ei tekita kõhedust? Ei, ei teki, ei tekita. No me kõik oleme ju lugejad, inimesed selles mõttes, et miks peaks enamus tekitama mingit kahtlustki, kõhedust, küsimus on ainult selles, et kuidas inimesele, kes nagu sõna laval peab valdama, kuidas talle arusaadavaks teha seda emotsiooni, millega see sõnavõtt tema sellest välja tulema, see peenem spetsiifika, millega võiks isegi öelda, et vist nagu kõik kunstnikud teevad täiesti ja mina samamoodi, eks jäin alguses nagu täiesti hätta, aga kuna see idee oli nagunii mitmeid kordi proovides läbi räägitud ja see asi oli nagunii selgeks tehtud, siis ma arvan, et seal lõpus võib-olla tänu sellele oligi see, et ma ikkagi murdsin sellest barjäärist läbi. Kas ma sain õigesti aru, et siin oli enne mingi viide minu videotele ka ja kui pilti hästi vald on need asjad oma videotes üritan teha, ei ole ka mitte mingisugused sümbolid, sümbolismi vastane, ma eluaeg olnud, üritan oma mõtet alati kuidagi kokku surute hästi lihtsaks, samal ajal jättes võimaluse, et need on hästi mitmekihilised, tõlgendatavad vastavalt sellele, kes vaatab ja üks väga tore asi, mis mulle endale praegu selle praeguse lavastuse juures meeldib, on see, et seal on hästi palju otsima. Et ei anna ühest vastust, sa võid vaadata ühte lugu, sõivad teist Lugusavaid, vaat kolmandat lõbusaivad hoopis algust ja lõppu, mõelda sealt hoopis midagi muud, mis mulle enda videotööde juures meeldib, kõige rohkem on, see sõltub vaatajast, kes ta vaatab ja igaühe jaoks on mingi väike asi. Praegu on täpselt sama lugu selle teatri asjaga, et seal ei ole nagu sellist ühest lõplikku vastust, aga vastased on igaühe enda sees enne ja kui ma siia tulin, käisin läbi soolalaost seal. Ene-Liis Semper luges meile vihje Steini ja seal on mitu erinevat teksti, aga see on minu jaoks nagu väga vana videos on üks mu esimesi töid ja see on aastast 97 koma päris täpne olla. Näed, siin on peaaegu 10 aastat tagasi laste, mitte et ma oleks oma põhisuundumust muutnud, aga lihtsalt praegu seda hetke see mängu tuua tundub mulle päris armas minevikku meenutades ja aga see sattuski minu jaoks täna ühte päeva, et need ajahetked jooksid jälle nagu kokku tuli meelde see teie minu jaoks ka mingil määral päris olek, aga kui ma küsin nii, kus on Ene-Liisil praeguse päris oled teater, võtab päris palju aega ja jõudu võiks küll öelda ja ma ei tea küll miks, aga see on suhteliselt tavapärane nii meil kui ka mujal, et teatriinimesed arvavad seda, et kujutav kunst ei ole midagi eriti väärt ja kujutav kunst inimesed arvavad, et teatri ole, midagi tuleb, mis tähendab seda, et väga paljud Mu sõbrad teatrist on küsinud mu käest täiesti siiralt kätt südamele surudes, et miks miks sa teed seda, mida sa mujal teed ja ka kujutav kunst küsib minu käest igal pool üle terve maailma, et miks sa seal teatris istuda, tule sealt ära ka mulle hästi meeldib see, et mul on kaks arutelu, et maas on kohta vahetada, kui mul kuskil pilk kinni jookseb või teater on hästi sihuke kompleksne asi, et seal on jube palju erinevaid tegureid ja need tegurid on tegelikult inimesed, et seal on hästi palju neid inimesi, kellel on oma elud, oma arvamused, oma erinevad jõuvahekorrad ja, ja kõik see, mis tegelikult lõpuks välja kukuks, on kõige selle asjale sulanud, mis sa räägid praegu mina-positsioonilt, mina väljendan, et ühte väikest osa sellest osast, millest me räägime, aga kui ma lähen galeriis ja siis ma teen personali ja ma ise otsustan, eelmise filmin ma ise palka nendele mehed, kui ma vajan kedagi, et, et see on kõik nagu selline täiesti üksikisiku manifest, mul on nagu jube hästi vedanud, ma olen ikka veel aru saanud, et mul on nagu sellised võimalused. Ei saa maa kurta, et mul teates oleks kehvasti läinud, ei saa kurta, oleks kunstis kehvasti läinud, ma olen tõeliselt tänulik oma saatusele ja mis on teie arvates Tiit Ojasoo kõige tugevam külg, aga ma arvan. Ta on päris aus, see tuleb talle kohati kindlasti kahjuks ja nagu Mait Malmsten kunagi sõbra poolest kuskil ajalehes ütles, et ei ole ta ka mingi eriline suhtlemisgeenius, mis teeb ta elu kohati päris raskeks, aga mind nagu veenab tänavuse, et on aus ja et ta ei ole kaotanud seda oma tundlikkust elu suhtes ja mis on see, millega teie täiendate, seda tandemi, eks on, ojasoo ja Semper, mis siis on see teie roll, kus on teie tugevam külg? Mina olen ettenägelik, aga see ei kõla eriti hästi praegu, ma arvan, et ma olen paratamatult läbi oma selle kaasaegse kunstikarjääri saavutanud suhteliselt, see on kuidagi ise tulnud, ma ei olegi midagi, raamat on see muidugi täiesti iseeneslikult tulnud. Ma ma võib-olla olen suuteline mingit ruumi ja kompositsiooni mingeid reegleid võib-olla mitte liiga südamesse võtma või mitte mitte liiga tõsiselt võtma, selles mõttes, et neid variante on tegelikult nii miljoneid, need on tõesti hästi palju, kuidas üldse nagu maailm nagu mingisuguseid asju vaatleb sõnandmuliselt sellise seesmise vabadused Moostes maid, eriti sellega, et mida mingi asi sümboliseerib või, või mida mingi märgi all võidakse mõelda. Ma võtan endale vabaduse käsitleda seda märki, nii nagu minul on parajasti vaja. Ainukese asjana, mis ma saan Tiidule anda, on see julgus. Tiit Ojasoo, mis on Ene-Liis Semperi tugevaim külg, mida sinul ei ole? Mida mul ei ole olnud selles mõttes päris jagu. Küsimus ütleme, et praegu oleme kaua lehel mõlemad lavastajatele, siis ma arvan, et mina olen proovisaalis tugevam ja tema on ütleme, proovis oli välisel ajal nagu kohati nagu tugevam või see, kuidas seda asja peaks nagu keerama ja kokku mõtlema. Aga nende tugevate nõrkade külgedega on niimoodi, et see koostöö on võimalik ainult sellisel kombel, et me täiendame 11 või et kui ühel jõud või võtted otse saavad, siis teine ütleb, et kuule, aga siit-sealt veel edasi niimoodi teha esitseb ja nii edasi niimoodi noh, selle lavastuse puhul oleks ka, oli see ka nagu ainumõeldav, et keegi istub saalis ja keegi ütleb. No ma ei tea, kas me räägime näitlejatest ka või? Rääkimata Hendrik Toompere on meil siin, mängib esseest. Saalis istub ta tuli küll nagu prooviperiood üsna lõpus meie kampa, kuna tal oli nüüd raamatutes esietenduse kuu aega tagasi, aga see, et keegi saalis istub, see on äärmiselt oluline. On võimatu samal ajal teha ja samal ajal vaadata samamoodi nagu võimatu samal ajal teha ja samal ajal rääkida on võimalik ainult teha, noh, ta Enelis on väga järele jätmata, aga ega ma ka nagu kergesti alla ei anna, kui ikka vaja on midagi saavutada, ei ole küll väga palju teiste kunstnike koostööd teinud ja ma olen neid ka väga palju teiste kunstnike tehtud. Häid lavakujundusi, aga, aga mulle meeldib see, et tema jaoks on, on kõik ühesõnaga selle hetkeni, kui kõlavad esietenduses viiratuurid, selle hetkeni on tema jaoks kõik võimalik. Võimeline eelmisel päeval lavakujunduse minema, viskama, ehitama oma väikeste kätega uue lavakujundus ja kui see peaks vajalik olema. Õnneks sellel kiusas, ei olnud, et see, mis ehitati, seega lavale jäi, aga aga see see järele jätmates ja kompromissitu, kas see toetab, teater on nagunii suur masinavärk, et selleks, et üks, ma ei tea, tool ütleme ära tõsta ja öelda, et meil pole seda vaja on ja selleks on vaja tegelikult päris mehist südant selle pärast, et selle tooli on keegi teinud ja kõigel selle värvinud ja keegi on selle materjali toonud ja noh, mina kui direktor ütlen, et see tool maksab meile, palun väga, nii palju on ju. Aga sellist järelejäätmetest ja mehisust on Enelis nagu lõputult, see mulle väga meeldib. Et siis on võimalik seda seinale panna või lakke riputada. See vist oli tema mõte ja toolid seina peale. See oli tegelikult minu mõte, mida ma tahtsin leevendades teha, juv venelast tegi selle nüüd ära, aga selleks, et teha sellist see tükk nagu sellisel kujul, nagu ta nüüd siin täna õhtul esietendus tuli ennelisemate, tähendab olgu see mõte või tema, võta see, kuidas see kõik edasi arenes, see on siis Enelisi ja minu ja, ja Eero ja Hendriku ja siis nende kahe ülejäänud näitleja ja kuue jänesevõtted kõik kokku saanud peale kuue jänese jää ühe naise on kogu ülejäänud üsna maskuliinne seltskond, kui paljude arvates ajate sellist meeste asjameeste maailm? Ma ei tea nüüd, sest ma ei tea, mis seal naiste vahel olla, juhtumisi parasjagu mees jah, võib-olla ta mõneti mehisem on, aga samas kaks poissi viskavad särgi seljast ära tantsivad, ma ei tea. Minu arust oleks naistel ka palju vaadata, olla seal. Laval on näitlejad Hendrik Toompere, Kristjan Sarv ja Rasmus Kaljujärv. Kui palju selles lavastuses elu ja teater segi pööratakse? No sa jätsid nimetamata, et laval on ka Tiit Ojasoo ja ma jäin kohe mõtlema, et on ta siis nüüd lavastaja või näitleja või kes ta seal on, kui palju ta ennast parodeerib. Siin oli juttu sellest isa tapmise teemast, siis sellega tekib ka igasuguseid paradokse. Ojasoo nagu laseb ennast Pisakesena tappa. Aga selle tapmise suunaja on hoopis juba üks aste vanem Hendrik Toompere ju ka väga arvestatav lavastaja meie teatrimaastikul. Vaat selle isa tapmise teema, me võtsime oma küsimustes kohe üles, aga üks kategooria, millest seal väga palju räägiti, tee oli ju tegelikult au, ma jäin mõtlema, et ojasoo tugev külg on siiski see, et ta tegeleb väga suurte võimsate kategooriatega ja, ja kas mitte ka sellistega, mis võivad natuke Annakronistlikud isegi tunduda praeguses ajas seesama au või ütleme siis kõige laiemas puhtamas mõttes süütus seal Juulias, et niisuguste suurte õilsate, võib-olla kaduvate mõistetega ta tegeleb ja siis mitmes lavastuses ta ühtlasi segab neid elu ja teatri piire, mis iseenesest on ju üks ohtlik mäng ja loob selliseid mudeleid juuli ja see oli see väga tugev, tegelikult oli see ju asjade seisus, kus mängisid needsamad noored poisid, kes siin siis veel teatrikooli õpilastena ja ühelt poolt võiks ju mõelda, et see on natuke spetsiifiline või äkki natuke tüütu inimestele, kes ise sellest teatrimaailmas ei ole sees kogu täiega, et kuidas elu ja teater sassi lähevad või inimsuhted kanduvad lavalt ellu või no rohkem oli seda Juulias siin võib-olla olid need mõistet natuke suurem, aga no siiski lavastaja, näitleja duell oli siin päris tugev, aga samas, et ta ajab niisuguseid suuremaid väärtusi taga või otsib seda puhast tühjust siis või otsib seda ideaali selle kaudu, see on see teema, mis on hakanud ojasoo loomingus üha huvitavamaks muutuma või millest võiks hakata tema oma teema kujunema või millest mina olen seda hakanud vaikselt enda jaoks sõnastama, et selles mõttes ka see pikk Pealkiri vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki, on ju ka nendesamade mõttemängude teenistuses. Tegelikult minule on see tandemojasoo ja see super väga sümpaatsed, nad on nagu must ja valge või öö ja päev või. Naer ja nutt ehk kuidas võtta midagi, on nende välises loomuses ka sellist sellist vastandlik. Ja ühelt poolt on siis selle Tiit Ojasoo selline noh, võib-olla noore poisi küsimisõhin ja teisalt Ene-Liis Semperi teatud elukogemus ja noh, võib-olla ka siis see naiselik ja tumedam pool sealjuures et kui ojasool on võib-olla seda positiivsust uskuda veel millessegi, siis siis Ene-Liis on nagu suurem kahtleja. Ja kui vaadata ka seda, mida ta on teinud väljaspool teatrit, mida ta on teinud oma kunstnikuelus, siis küsimused, mida ta küsib, üksjagu julmad, ta ei mängitse, ta laseb inimesel rääkida ja me ei kuule tema häält, ta paneb inimese suu mulda täis ja istutab sinna taimed sisse omamoodi jõhker ilmavaade ja illusioone ta ei oma, aga samas võib-olla selle koore all on siiski selline teatud idealismi ihalus, aga paraku on moodne kunst pahatihti kaotanud kontakti oma publikuga. Võib-olla sellepärast, et see moodne kunst on liiga kuri või liiga, pigem ma ei tea, millest see on tingitud. Eestis on nagu mingi sein selle publiku ja kunsti vahel. Et võib-olla nüüd Ene-Liis Semper, kes on tulnud teatrisse, suudab ja saab nagu teatri vahenditega rahvale omasemaks ja, ja lähedasemaks arvestades sellega, et armastab kohutavalt teatelt, armastab seda rohkem kui kunsti. Aga räägimegi edasi Ene-Liis Semperi kaja ja räägime teemal näitleja ja lavastaja. Tema kui professionaalne kunstnikke vaatab võib-olla ka nendele kategooriatele pisut teistmoodi. Tihti nendel inimestel, kes tulevad teatrisse justkui väljaspoolt või, või noh, nad ei ole sellise klassikalise teatritaustaga, nende inimeste jaoks on teatriinimene nagu kuidagi ootamatu või liiast või nad tahavad, tahavad näitleja ja kas ära kaotada või fikseerida või noh, et, et see inimene muutumise lavas ajab neid hulluks. Kas teie olete ka tunnetanud seda situatsiooni ajanud teie jaoks päris umbluud, et minu arust kunstniku kujundus, mida teeb lavale, on hästi seotud sellega, et kes seal sees liiguvad ja mis lavastusse on ja mis kõik sinna juurde kuuluv seal on valgusel on heli, seal on näiteks eriti näitleja ja näitleja on tegelikult see, eks ole, mis või siis kes paneb mõtlema kasvatamine näitaja kohta aeg-ajalt nagu materjali väljendeid paratamatult. Aga näide on see materjal, mis paneb selle asja elama ja näitleja on see, kes paneb oma hinge sinna sisse ja näitleja tujust, näitleja, tervisest, näitleja hoiakutest sõltub see, kuidas asi õhtul seal ühel õhtul ainult üks kord kõlama hakkab. Olete te teete minu arust, nagu see ongi selle asja mõte, siis mõtlesin, ma võin minna kinno, vaadata film, mis on filmitud väga kapitaalsete korralikult ja mind ei huvita, kas nendest üks duubel kaks tabletti, kolm tublit mina olen ainult ühte sellest, see on fikseeritud ja ilmselt on aga kokku pandud niimoodi, et ta igal juhul mõjutab meil. Aga teater on see, et sa kunagi ei tea, mis seal täpselt saade minu riskimoment seal on nagu kõige ilusam, sa võid nagu saada kõik metsad pool, sa võid saada mitte midagi. Aga sel juhul, kui sa saad kõik, sa saad igal juhul rohkem, kui sa kuskilt mujalt saaksid. Et see on selline vahetamata ja see on see, mis on ainult sinu jaoks on sel hetkel, et see on nagu minu arust nagu see, mille nimel seda asja tehakse, näete, kohutavalt universaalne ja kuradi andekas. Kas lavale tahate minna kunagi, ma tulin sealt juba ära. Ma olen üks teid, idiootlik lapsnäitlejaid, kes uskusid kuni puberteedieani, et nendest tuleb teine, Ita Ever. Õnneks oli mul sõpru või soovitused mul siiski mitte seda teed minna. Ja kuigi see üleelamine oli valus, kui ma esimest korda läksin kujundus tegema ja sain aru, et mina ei olegi laval samal ajal see jõud taastus päris kiiresti ja et seal on mingid kaasaegsed suured sisemised, spetsiifilised asjad, et kui seal mingi väikse asja välja mõelnud, äkitselt ehitataksegi suurelt üles ja saatsin valgusi teha ja inimesed tulevad sinna, see asi hakkab kõik liikuma ja sa näed, et see asi, mida sa oled mõelnud, see toimibki, kuidas ta toimib niimoodi, et mida sa üksi kunagi oleks saanud teha, sest inimesed, kes sinna sisse tulevad, panevad sinna oma hinge sisse. Siis on see nagunii veetlev, et mul kadus kohe igasugune luist lavale tagasi või? Ütleme nii, et ma naudin seda, et ma ei ole laval, nüüd on pisut ju proovitud ka seda lavastaja silma noh paratamatult juude seal Juulias vaatasid ja, ja olid ju siin ka, et kuidas selle, kuidas selle lavastajaga sellel oli ka nii, et ta kuna näitlejad on inimesed, siis neil on vaja inimest, keda nad usaldaksid, kes nendega räägib, see ei ole nii lihtne, kõik võib noh, loomulikult alatalongide eest ja see, kui sul on idee võimas ja sa lähed inimestele, äkki ma siis esimene hetk on see küll, et väga tore on ja põnev on ja hakkame tegema, aga nagu igas protsessis tekivad seal ka kindlasti mingid kitsaskohade perioodid, kus ei taha enam teha ja kus tuleb sellest läbi murda ja kostab uuesti hakata, et see nõuab teatud sellist valmisolekut ja see on väga spetsiifiline elukutse, olen ma ise küll näinud, mis tähendab seda, et mind nüüd hoobilt panna lavastaja puki otsa. Vaat nüüd see nüüd jääbki, et see on natukene palju tahetud küll, teeme nüüd hästi lihtsalt, et kui mul on edaspidi midagi öelda, küll ma siis ütlen, aga, aga ma ei usu, et sellest saab minu igapäevane leib. Vaat sedalaadi teatris on väga palju vaja sellist tugevat mõttekaaslast. Te tulete praegu igaüks eri. Kas noh, kuigi te olete kokku puutunud, teil on olnud koolitööd, aga te ei ela nagu sellist koguduse elu veel, et kas, kas selline nagu omal ajal olid Jaan Toominga ajad või Hermaküla ajad Tartus, et et kas sellist, sellist kogudusliku elu sinusugune noor inimene ka vajaks või sa oled nii professionaal, et sa tuled sedalaadi asja peale kõrvalt haarad või on vaja soni ja aga et ta tõmbaks kohe kaasa. Rasmus, Skyler. Mul Tiiduga kokku puutunud. 2000. aastal kooli läksin siis jumala vast lõpetel. Noor lavastaja, eks magistriks tuli meil erialatund andma Normeti kõrvalt sisuliselt selles mõttes kokku puutud. Nüüd on see asi nagu välja kasvanud, aga see mingi kommuunielu, et me nüüd oleme kõik koos ja teeme proovi koos ja siis lähme koos kuskile koju või välja või võtame napsu koos ja me üksteise juures ja kasutame üksteise naisi ära, nii edasi. No ei tea, et see väga ei tõmba, mind küll, ma ei tea seda vaja oleme, proovistasime, proovi siin, räägime oma asjad ära, aga selles hästi noores näitleja elus selliseid hetki on tulnud ette nagu praegu, et kui läheks, et uksest välja, tõmbaks selle ukse kinni, kalliks minema või seda tunnet, nagu seal asjade seisus oli, et mulle see tants ei meeldi, aga ma ikka pean, hambad ristis tantsima, et kuidas sellega. Ma arvan, et seda tunnet on mitte noortel, näitlejatel, Vaidki, vanadel näitlejatel väga palju mõju on, muidugi mulle meeldiks seda teha. Ei seda tänast asja teha, ust kinni, aga mis ma teen, siis panen ukse kinni, siis on küll, et alati on kuskil mujal parem. Lähen sinna kuskile mujale, siis saab, siin öeldi seda, et aeg on külm ja niimoodi manifestile. Tampere ütles, kuidas tundub, kas see teatrimaailm on kuidagi kaitsvam, kui see ümbritsev kapitalism või ühed kätekõverdused kogu aeg kuhu läheme väga keeruliseks. Muidugi klišee jälle muidugi, aga võiks olla niimoodi üldse ühiskonnas okei, aga just nimelt ka teatris, et üksteisega rohkem arvestama. Siin tehakse Niukest head, kusagil mujal tehakse teistsugust teatrit mõlema teatripublik olemas. Ja miks siis meie eesti näitlejaid, lavastajaid, keda on niigi nagu päris vähe koosluses, miks me peaksime 11 materdama molest? Austame 11 ennast ja oma tööd ja siis me saame kõik koos hakkama. Kellele sa soovitaksid seda lavastust vaatama tulla siia teatrisse. Inimene, kes on lahti vaba igas mõttes oma mõttemalli selt, kes otsib midagi, ma ei taha veel uut või kõik on tehtud nagunii teistmoodi Eesti teatripildis kindlasti. Ma arvan, et ta tekitab mõtteid, mida inimene võib-olla mõelnud, aga mida ta ei ole võib-olla väga põhjalikult läbi seedinud või võib-olla ta ei ole viimasel ajal seda mõelnud. Ma räägin muidugi puhtalt enda pealt neid mõtteid, mida see lavastus tekitab, ma arvan, võib mõelda Davega pikalt vaadeldud mingi piir ette tuleb ja kui tuleb, siis tuleb sealt jälle edasi mõelda ja kuni järgmine piir ette tuleb üldse kuskil mingi piir eksisteerib, siis lõpuks lõppu välja jõuda. See ohtlikuks ei lähe, võise piiritu olek. Miks ta peaks ohtlikuks minema? Kui läheb, mis siis Ene-Liis Semper, kui nüüd veel selle kohutavalt pika pealkirjaga lavastuse juurde tagasi tulla, vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnud. See on tsitaat ühest Vaino Vahing novellist, aga tsitaat ei ole täpne, sest vaimul oli see, et vahel on tunne, päev lõpeb armastuseta või vahel on tunne, et elu lõpeb armastuseta. See on Vaino Vahing novell näitleja, mida me lugesime enne seda, kui me selle tööga üldse pihta hakkasime ja siis Eero Epner, kes oli meil üks instseneeringu autoreid, tema nagu leidis selle lause pakse täiesti mõtlematult välja ka nagu mingid asjad jooksevad õigel kohal kokku. Tundus Tiidule hetkel, et see ongi väga õige pealkiri ja mulle tundus ka, et see on väga valus ja ilus pealkiri ja noh, nii me siis mõtlematult selle trükkisime siia ära ja ütlesin, on kui palju see lavastus praegu vaidleb teie enda arvates ülejäänud Eesti teatripildiga, mina arvan, et esiteks vaidlemine kellegagi ei too eriti midagi, siis tahaks väga uskuda seda, et inimesed teevad ikka nii, nagu nende hing ütleb ja süda tunneb, mis tähendab seda, et meie teeme nii, nagu meile tundub, dub õige ja kui keegi teineteistmoodi siis, siis ma loodan, teeb seda oma sisemise sunni järgi ja ta teeb seda nii jõuliselt, kui ta vähegi suudab, et noh, see ongi ju teatri mõte. Ei ole kindlasti meie teatri eesmärgiks nagu oponeerida kellegagi, vaielda kellegagi meile piisavalt palju kellegagi nagu aega ja jõudu, et me suudaks ennast siin korralikult nagu siseneda, töötada, jagada järgmisi projekte, tegema, et üritame teha sellist asja, mis meile endale tundub vastuvõetav ja kui keegi teine sellest aru saab, siis on see suurepärane Te, alustate tuha asemelt, kus on parajasti kõrbenud läbi üks suur kommertsprojekt. Kas te arvate, et ei pääsete sellest tahta palju publikut ja teenida raha ja kuidas need kategooriad üldse teie maailma sisse on tunginud? No esiteks on see, et meil on väga väike saal, kuhu mahub ainult 164 inimest tänalisi sal täis, jumal tänatud, loodetavasti ka tulevikus, aga probleem on hoopis selles, et millised nagu sihid endale maha panna, selles mõttes, et näiteks muusikali ma isiklikult ei paneks põlu alla nagu lihtsalt atrioolset, sellepärast et selle asja nimi, muusikal küsimuseni selles, et millise suuna peal sa seda teed või noh, mida sa sellega väljendada tahad, et Mousse on ikka veel, et on võimalik teha muusikaliga nii et see oleks mulle isiklikult vastuvõetav ja et ma tahaksin seda ise vaadata, mis tähendab seda, et äkki tahavad ka teised seal sellel vaadata käest, lugu peal, aga see ei tähenda seda, et ma tahaks ilusaid hakata järgmise projektina muusikali tegema. Ma lihtsalt ütlesin, et kuna muusika kasutamine meie vastandina on ilmselgelt nagu palju pakutud ja see on natukene plakatlik ja kui te küsite seda, et kust meil on see julgus, et me läbi ei põle, siis kui üldse inimene milleski usub, siis mina usun sellesse, et inimestel on olemas mõtlemisvõime. Ma loodan selle peale, et inimesed äkki nad tahavad näha seal, siis me teeme, kui nad ei taha näha, noh, eks me üritame teha midagi ja ega siin mingit sellist turundusplaani küll praegu ei ole nagu välja pakkuda hetkel, et millega me lööme. Me lööme sellega, et teeme seda, millesse me ise usume. Tiit Ojasoo, sa ise mängid? No 90 üheksat käivad proovid, 98-ga juba, sa tahad hakata tegema 97, kui palju mahub sinu sellesse maailma, neid, neid numbreid, küsimus on nagu selles, et kui palju mahub uusi mõtteid, on ju, et oligi mõte, Bioleid, juhil mõnes mõttes on nagu natuke kergem, et ma ei pea kõiki asju ise tegema oma kaastöötajatega. Me seome plaane, teeb seda, sellega oli keegi teine, kes topsi sisse soe õhu ja uue mõtlemise ja uued tahtmised ja kui palju neid numbreid siia mahub nii-öelda uusi nimesid siis 97 tuleb nüüd kevadel 96 tuleb suvetükk, mis võiks olla päris suur ja lahe, 96 95 on siis see, mida lavaka Dieppe Beljajev teevad veel siin sügisel. 94 on see, mida teevad Matti hunte Koldits lihtsalt sinna tuleb üks jõulutükk ka 193 92 on siis kuninga sugu mis tuleb siis 2006 alguses välja. Ja siis me ootamegi siia ühte või kahte saksa lavastajat, keda ma olen teatavat refenil ja juhtumisi ka Oslos. Ühel õhtul, kui ma olin Oslos, läksin teatrisse ja nägin mingit kohutavalt head lavastust, hakkasin vaatama, et kes seal aastaseks saksa mees siis ma uurisin välja, õigemini ei oska saksa keelt, uuris välja, et mis, mis on. Lendasime euroga Saksamaale vaatasime tema vastsetest lavastust, publiku solvamist, mis oli minule nagu loodud, onju ja selgus, et see mees on väga lahe mees ja me loodame, et ta tuleb siis 2006 kevadel meile siia lavastama, see peaks olema siis 91 juba või, või midagi sellist. No ühesõnaga, numbritega läheb segamini, aga, aga lavastuste plaanis on, on plaanid nagu tehtud ja aasta poolteist ette vähemalt sile lähvad ka lauset ja seda, et see kapitalistlik maailm on külm, lohutaja. Kas teater on selles maailmas siis, eks turvaline paik või on ta osa sellest elu halastamatult masinavärgis? VAT teater on nii ja naa, kui ma olen, ütleme, selle teatri majanduspoolega ka, olen sunnitud kursis olema ja seda asja vedama siis väga külm, väga karm on teatripoliitika ja me peame olema kaalu, suhteliselt karmid oma teatri tegemises. Samas õnneks imekombel on Eesti kultuuripoliitika ikkagi teatrit väga suurel määral praegu toetamas. Ja mis teeb võimalikuks selle, et teater siis nende inimeste abiga, kes siia tulevad nii laua taha kui ka lava peale, kui ka publiku hulka nende abiga on võimalik teater muuta väga turvaliseks väga kindlaks kohaks. Ja teater ei ole mitte see ruum mitte need kulla ja karraga fuajees, mis meil siin on, vaid teater on minu jaoks just nimelt see praeguses teatris 99 see piike, punane põrandatükk ja need mustad suurte valgete numbritega toolid, see on minu jaoks teater. See koht võib olla väga turvaline küll. Niimoodi kõneles lavastaja Tiit Ojasoo pärast seda, kui lõppenud oli no 99 esietendus, see on teater, mis asub ühes teises teatrimajas. Ütleme nii, et selle teise teatrimaja lugu ja legend on tugevam kui see esimene esietendus. See ei suuda seda eelmist müüti purustada ja mingil määral vaadatakse sellele no teatrile viltu, sellepärast et, et tema oli justkui see, mis oli hauakaevajaks Baskini vanalinnastuudiole. No siin protesteerib küll iga minu ihurakk selle vastu, sest vanalinnastuudio lõpp ja ojasooteatri alguse vahel oli tükk tühja maad. Aga publik paratamatult on selle silla enda jaoks loonud või seda kohta ikkagi teadvustab selle vanalinnastuudio nakk, Pillerinburje, teatrikriitikuna, mida sa ütled sellele publikule või sellele potentsiaalsele no uuele vaatajale ja kuidas lohutada siis neid Baskini teatri fänne või vanalinnastuudio fänne? See on küsimus, mis tekitab igasugustes foorumites kohutavat emotsiooni, nüüd veel. Pul nii keerulise küsimuse viskasid õhku, ega mina tegelikult taga treppidest sinna, no 99-le minnes isegi ei mõelnud selle majas lepile ja võib-olla see olekski kõige ausam, et vaadata seda mingi uue algusena, mis, mis ei ole samas hävitamine, sest ma usun, et erilaadset teatrit ja niisugust komöödiateatrit me näeme ka teistel lavadel ja tegelikult ju ka see taasasutatud vana Baskini teater sellega tegeleb ja sellel oma publik on olemas, aga, aga ma usun, et, et ojasooteatripublik ehk leiab üles selle ja nagu ma aru saan, on tulevikuplaanides järgmised lavastused ehk pisut traditsioonilisemad ja kindlasti väga eripalgelised, nii et ei saa arvata ka, et peaks algama nüüd päris nullist või et publik peaks hakkama seda automaatset võõristama, seda kohta võib-olla jah, et see avalavastus oma provokatiivsuses on pisut raskem alla neelata ja tegelikult hakkavad ju lavastama seal ka teised inimesed lisaks Tiit Ojasoole, see ei ole tema ainuteater selles mõttes, et on tulemas juba varsti Anne Türnpu, Mati Unt ja teised, et tegelikult oleks ehk hea. Ma ei tea, see on vist utoopiline, et publik nii väga ei kihistuks, vaid publik oleks vastuvõtlik erinevate laadide suhtele. Ja see võib juba sellesama piiride nihutamise jutu juurde välja, millega see avalavastus tegeleb. Aga noh, see on nüüd juba igaühe enda sisemiste piiride küsimus ja valmisolek neid avardada või vastupidi, Neisse kinnijäämine, see on siis nüüd igaühele proovikivi, kes läheb sealt Sakala tänava teatrimajast sisse. No vot, nii ilusamat lõppu ei ole osanud tahtagi, aga tänaseks lõpetame ja. Õhtuks oli teater, no numbriga 99 avalavastus Enelisse pärilt ja Tiit ojasoolt. Ja lisaks nendele kõneles meie saates ka näitleja Rasmus Kaljujärv, kes seal kaasa lööb siit stuudiost, ütleme teile koos Pillerin purjega, aitäh kuulamast. Järgmisel pühapäeval teatri Magazinis, kõneleme juba linnateatri lavastusest tõde ja õigus, otsime seda tõde ja õigust koos Elmo Nüganen iga kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.