Tere stuudios on maris Johannes, et sisse juhatada üks Tammsaare vaatlus. Üks uus vaatus Tammsaare dramatiseerimise ja lavastamise teel. Sellel teel kohtume Elmo Nüganeni iga. Kui Pansole oli tõe ja õiguse teise osa pealkirjaks teatrilaval inimene ja jumal. Ja Mikiveril armastus ja surm siis seekord alapealkiri puudub. Lihtsalt tõde ja õigus, teine osa. Väänatud tõest ja õilsast valest käib jutt. Täna saates pikem intervjuu Tammsaare dramatiseerida ja lavastaja Elmo Nüganen iga. Ning lühikommentaar ka kahelt noorelt pea osaliselt argaadlilt Indreku rollis ja Elizabeth Tammelt, kes Debramildat. Aga alustame Elmo Nüganen iga. Kas sa oled jõudnud mõelda näiteks seda, miks Tammsaare ei kirjutanud vabadussõjast? Ei ole mõelnud, see on tõesti küsimus. Ma ei ole mõelnud ja ma ei hakka praegu huupi lahmi, aga ma ei usu, et seal on mingisugune niisugune poliitiline moment, on taga või, või see, et ta kodanikuna ei, ei tundnud huvi ütleme siis Eesti vabariigi vastu ennast. Iseloomulik on ju see, et mille Tammsaare suri 40., nii kui kõik otsa sainida, kohe lahkus siit ilmast. See tema surmadaatum on tegelikult võib-olla teinud meile ka selle teen, et me oleme saanud Tammsaaret lugeda kogu aeg, tal ei ole olnud seda silti küljes. Tal on üks silt küljes olnud, see koolikohustuslik kirjandus. Nojaa, aga kui sina hakkasid keskealise mehena seda tegema, siis järelikult oli sul ikkagi ka nooruses mingisugune Tammsaare tõrge või et sa alles nüüd selleni jõudsin või eeldab see mingisugust eluküpsust? Tõrget küll ei olnud, sest ma mäletan, et perega elasime veel jõhvis 70.-te mind ja ma võisin olla siis kas viiendas või kuuendas klassis, kui draamateatrisse toodiumit lassiga vaatama, siis inimeste inimeste ja ma mäletan karmi pea roosas sellest lavastusest eriti suurt midagi mäletan, väike poisike. See jäi mulle muidugi väga eredalt meelde ja seda ma ei saaks öelda, et mingisugune tõrge, aga see, mis puudutab küsimuse teist poolt, et noh, minu puhul oli küll niimoodi lihtsalt oli vaja veidikene aega, et jõuda Tammsaareni ja see jõudmine Tammsaareni algas. Vaata kui vana ma olen 43, noh ütleme kuus-seitse aastat tagasi, ma ei tea, mis, mis vägi siis mind ajas Tammsaare raamatuid raamaturiiulist üles otsima ja juhtus tavaliselt suviti just siis, kui oli puhkuse aeg, ma olin maal ja siis avastasin, et ma ei ole terve selle aasta jooksul nii palju naerda kui lugeda näiteks Tammsaare tõe õiguse esimest osa, eks ole, mida ma arvasin, et ma tean väga hästi, noh, ma arvasin, et ma tunnen ikka seda, seda asja. Selgub, et nojah, see, et ma teadsin nii seda ka nii enam-vähem. Kui mõelda nüüd uuele Eesti vabariigile, sellele, kus me elame, me vajasime siiski veel mingisugust tulva sealt väljastpoolt, enne kui me oma asjadeni jõuame. Kui sinu lavastuste piltigi vaadata, mida sa teinud oled, et me lugesime ennekõike muud. Me tahtsime läbi lugeda kõik poolakad, noh, võib-olla vaadata, mida inglased kirjutanud on. See häda oli meil ka ikka väga tugev. Aga ma arvan, see on vist igal noorel riigil või noorel rahval või noh, nii nagu Mauruski ütleb, et sa oled sakslane, armastab sakslast ja venelane, venelast ja lätlane armastab pisut lätlased, aga Eesti on eestlaste armasta, eestlane armastab sakslaste venelast, eks ole, vaat niisugune on eestlane. Et niisugune tunne, et kõikjal mujal on huvitavam, mujal on suuremat rahvat suuremate kirjanikega suuremate draamaturgidega, suuremate ideedega. Ma julgen arvata, et, et see on eestlasele küll ülimalt iseloomulik, aga ma arvan, pidanud eestlastele kokkupuutes, ütleme poolakatega oleme aru saanud, et samasugused probleemid on ka poolakatel, ma usun, et ka lätlastel võimalik, et ka leedulastel, seda ma kindlalt ei oska öelda, et noh, see lihtsalt on, on niimoodi, et see on loomulik niisugune teekond selleni, et inimene teatud eas või siis ühiskond või rahvusteatud eas jõuab ta minna alglätete juurde tagasi, et vaadata, et kus tal juured on ja, ja kust kõik alguse sai. See on niuke loomulik teiega. Ma arvan, et inimesel on ju ka niimoodi, et teatud eas teda huvitab ainult tänane päev või noh, äärmisel juhul tulevik siis mingil hetkel vanemate elulugu hakkab huvitama, siis hakkab huvitama vanaisa vanaema siis vanavanavanaisa vanavanavanaema ja ja üldse mingi kriitiline punkt on, kus siis inimene ei hakka vaata mitte ainult tuleviku võti, ta hakkab. Huvitav on see, mis oli enne teda ja sellest, mis oli enne teda seda püüabki siis ühendada tänase päevaga ja siis ka tulevikuga ja ja nii edasi, aga seda ei saa nõuda ühelt noorelt inimeselt, siis see on asjade loomulik käik, et teatud eas noor inimene, see, mis toimub siin praegu minu ümber ja mis võib tulla 10 20 aasta pärast, on palju huvitavam ja peabki olema teatud eas inimestena huvitavam. Toatäis noori näitlejaid Tallinna linnateatri põrgulaval on Tammsaarega pikalt proove teinud ja mitu nädalat seda lavastust mängidagi jõudnud. Oma rolli elu ja elamusi palume kirjeldada Argo Aadli hilja Elisabet Tammel. Viimast intervjueerib Pille-Riin Purje. Korraga suur õnn ja korraga väga suur pettumus, millegipärast ma ei suutnud seda uskuda, aga siis kui sain aru, et nii on, et nüüd nii on et siis tunded käisid nagu seinast seina, et ühel hetkel ei teadnud, kas nutta või naerda, et tuli lihtsalt kuidagi sabast kinni võtta ja hakata vaatama, et mis saab selline võimalus töötada? Nüganen iga küllaltki põhjalikult ikkagi, et, et ma arvan, sellest õpib väga palju ja selline materjal. Aga võib-olla mingisugune märksõna võiks olla püsivus, võib-olla mingisugust nihukest püsivust on õpetanud sellist püsivust ütlemispüsivuse. Kui nüüd mõelda Indreku peale, siis tema on sinust umbes 10 aastat noorem või tsipa vähem. Ja kui mõelda selle peale, et see Indrek, keda Tammsaare kirjutas, on meist kõigist üks 100 aastat vanem. Aga kui sa selle tõe ja õiguse sees oled, kui palju seda endale isiklik? Argo Aadli le tuttavlikku selles majandus ma ei julge öelda, et selles väga palju tuttavlikku on ja mis puudutab seda, et Indrek on 18, mina olen 24, siis kuus-seitse aastat vanem, et ta justkui noorem, aga ma nagu otseselt kuidagi rõhuta või ei mängidega nooremaks kui vanamaise olendit, kust sa pärit oled, aga minu arust sa ei olnud vist Tallinna poiss, ei ole. Ma olen Kundast pärit, kui sa võrdled oma aega, kui sina kooli tulid lagunsti kooli ja seda Indreku tulemist sinna Omauruse kooli, siis kas sellest tundest võiks leida mingisugust sarnasust? Ma ei ole nagu niimoodi mõelnud, et mu enda jaoks nagu kõrvutame neid kahte asja kuidagi, kui, siis alateadlik kuidagi või noh, mingisugused paralleelid nüüd on kandvamates oludes olemas, eks ole, motika tuleb, väikesest kohast tuleb poiss linna ja aga kuidas Indreku enda jaoks nagu selgeks mõtlesid. Elmo on mitut puhku ilusasti öelnud, et see on nagu Eesti Hamlet, aga tal on nagu sõnad ära võetud. Kuidagi püüad ennast nagu sobitada või ennast kuidagi mõelda, sellesse materjali sisse jäetakse, eks ta siis vaikselt niimoodi hakkab minema. Raske öelda, mis mõtteid Indrek seal mõtlevad, et millega siis Argo Aadli oma aega sisustada ikkagi on viis ja pool tundi. Koos kahe vaheaega muidugi, et, et see ei ole päris nii, see polnud, see aeg on tõesti, muidugi on väga pikk. No mingil etapil on proovid kindlasti nagu väga kurnavad või selles mõttes, et kui sul ei ole nagu sõna antud või sa pead kuidagi nagu vaikides oma olemasolu nagu maksma panema või on nagu päris raske ja kurnav, aga samas sellel sõnatusel võime sellel vaikimisel on, on ka mingis mõttes omad võlud, teinekord sapp võib-olla vaikides palju suuremaid asju ära mängida ja mängida kui sõnu tehes, et eks ta on nii ja naapidi küllaltki keerukas, on selline minimaalse tekstiga nagu töötajad nagu vaikides suhtest oma või siis tuleb lihtsalt leida mingisuguseid muid vahendeid või ja no seda päris öelda, et talle sõna ei ole antud tehta midagi ikka räägib, aga aga ju siis see aeg on nii pikk, et see tundub nagu tunduvalt vaikis kogu aeg. Eks ta ju selline jälgija ja selline vaataja on ju mõeldud ka romaanis Tammsaarel, eks ole. Kas politseile Rabilde rolli suhtes mingeid eelhirmud ka võivad, niisugused osad, mis on olemas ennem teatriloos ja filmis ja ja kus võib ju karta, et hakatakse võrdlema ja olid küll hirmud. Kuidagi selline tohutu vastutuse koorem langeb õlgadele, kui sa tead, et sa saad sellise rolli ta ei ole ju eriti kergete killast ja just seesama, mis te ütlesite, tan enne teatri Salos nii võimsalt esindatud, aga ühel hetkel ma lihtsalt mõtlesin, et ma pean nendest lahti laskma nendest hirmudest ma pean minema eest rolli mängima. Ja siis taak kuidagi nagu vajus ära. Jah, natukene oli vaja nagu endas sellist tööd teha, et ära kaoks hirm peale filmide jäise vist muud ei ole näinud või ei, ma olen näinud seda Pedajase lavastust, seda, kus Marika Brabantsikaalist mängis, Romil tööd teha ja siis filmis Maria Klenskaja üsna vähe etendusi on veel olnud, jõeroll on nii värske, kas son seal mõni niisugune lemmikhetk või lemmikkoht? Ma ei tea, kuidas see veel välja tuleb, aga kui on siis seen kura, millal tuleb Indrekule ütlemata, sõidab Saksamaale ja siis seal peegli ees külmaga tooniposti juures. Aga jah, eks ta nõuab veel nagu ikka tööd, ma ei ole veel päris rahul iseendaga. Aga tundub ta niisugune hingelähedane, see tüdruk ja tema sisemaailm. Tundub jah, tundub küll. Eks seda rolli mängitud niimoodi, et ta lihtsalt nagu mängib ja kommenteerib selle Indrekuga, aga et just see, et ta tegelikult, et on siiras, ta tegelikult ongi selline sisemaailm on selline ja ta on üsna üksik tegelikult, et tal ei ole kedagi. Ja ta on väga rikas Aasiaga, väga huvitav oleks niisuguste inimeste elus kohata. Võib-olla pole temaga kõige lihtsam, aga, aga igal juhul on ta põnev isiksus. Tavaliselt ikka öeldakse, et Indrek on üks tänamatu roll või et ta vaatleja ja niisugune sissepoole kui tänuväärne partner. Nüüd see Indrek on ja, ja just Argo Aadli Indrek väga tänuväärne. Jällegi Argo minu kursavend, et mul on juba noh, eelhäälestus tema suhtes on teistsugune ja ta on inimesena äärmiselt positiivne, äärmiselt sümpaatne. Mulle. Ja väga-väga hea lavapartner on tale Talon ka raske roll läbi tüki olla igas stseenis praktiliselt sees ja kasutamata liigseid väljendusvahendeid ja tal ei ole mingisuguseid tohutuid suuri hüppeid. Emotsionaalselt näitlejal on see ikka äärmiselt raske roll, kui ta on väga hea partner, sest seal on niisugused hetked, kus kumbki ei ütle ja sõlmib niisuguseid olulisi asju, et siis teineteise silmadest tuge saame tuge. Kui palju neid hirme või kammitsusi siis nüüd lavastaja aitas ära võtta? Eks ta ikka aitas selles mõttes väga palju, et tema lähenemine oli hoopis teine ja et kuidagi selline oskus ja kaasaegsus, mis sellesse tulijat ilma lavastajate loomulikult ei oleks midagi, et me oleme, näitlejad on ikka väga saamatud, ilma lavastajat. Ja kui nüüd Tammsaare juurde tagasi tulla ja seista silmitsi selle teise osaga, seal on nagu ühe inimese arengulugu ja see inimene ei ole peategelane, see on Indreku arengulugu, aga Indrek vaatab seda kõike kõrvalt ja, ja see, kes on peategelane, on tegelikult ju Maurus. Sinu päris nõus ei tahaks olla, ikkagi on teise osa peategelane Indrek nii nagu ka kolmandas ja neljandas osas küsimus on lihtsalt selles, et ütleme, romaanis autor, eks ole, kirjeldab tema hingeseisundit ja teatrilaval seda teha ei ole alati nii lihtne kui peategelane ehk Indrek siis on jäetud praktilist ilma teksti, selles on umbes sama asi, kui võtta Shakespeare'i Hamlet ja võtta Hamletit ainsana ehk Hamleti osatäitjale võtta kõik sõnad ära, et kui lihtne oleks seda siis mängida, kõik teised ümberringi räägivad kuningad, eks selle Claudius ja Gertrud ja ja kõik teised räägivad, aga Hamlet ütleb, vahel on, ta ei tea, ei tea ja kõik. Et ega siis nii lihtne ei olegi, seda mängib, aga sellegipoolest peategelane on, on siiski Indrek, aga ma arvan, et üldjuhul lavastaja, kui ta tööd tegema hakkab või kui ta lavastab, Ta alateadlikult ikkagi samastab ennast või teise tegelasega. Võimalik, et lavastajaid, kellel on ka näitlejaverd, tema siis alateadlikult valib selle rolli, mida ta ise mängida tahaks. Kelle sa valiksid? Arvata võib juba noh, võtame lihtsalt vanuse, vanuse järgi või soo järgi noh, Ramilda rollima võin nii-öelda sisse minna, maisada, kunagi mängida, kui just ei ole tegemist mingisuguse niisuguse erilise eksperimendiga samaga Indrekuga, nii et eks ma seesmiselt sellest Maurusest. Ma väga suures empaatiaga suhtun sellisesse tegelasse nagu Maurus, aga seal on ka teisi näiteks mõned õpetajad, kellesse ma väga soojalt suhtunud väga suure poolehoiuga, mina näen Maurust niimoodi, niimoodi näeb Kaarne ja niimoodi me püüame ka seda rolli tõlgendada. Et nii nagu Maurus mõjutab Indrekut, nii mõjutab Indreka Maurust kogu selle loo jooksul. Ja noh, mis näide tuua. Kui mõtlen näiteks eellugu, siis Maurus, kui ta kohtub Indrekuga, siis esimene asi, mis teda Indreku juures võlud, mille järgi võib öelda, et Maurus hakkab järsku jälgima poisi arengut selles koolis kuidagi eriliselt see et ta tuleb maalt täiesti rikkumata suurte silmadega ausate silmadega poiss, kes ei valeta, kuidas ma ka ei püüa välja selgitada selle paljudel selle raha veel on, aga selgub, et ei olegi maalt võibki tulla üks üks poiss täiesti nii-öelda puhas leht ja ootab, et sinna peale siis midagi kirjutatakse seda, mida siis noh, elu või kool peaks kirjutama ja see on see, millega ta Maurusele silma ja üks esimesi tunde vihalepatund, kui Maurus näeb, millega siis poiss noh, nii-öelda tema koolis tegelema peab ja ta saadab selle vihaleppa minema ja kas põhjus ei ole mitte selles? Meie vähemasti oleme niimoodi tõlgendavad, noh ma ei usu, et Tammsaare päris niimoodi mõelnud on, aga meie tõlgendame seda niimoodi, et et see põhjus, miks ta viha lepa minema saadab, on see, et kooli on tulnud õppima, eks ütleme Mauruse enda südametunnistus ja voorus ei saa jätta siin niisugust õpetajat, kes tegeleb vagaduse harjutusega, selle asemel, et mingi muu asjaga tegeleda ja see on see põhjus, miks ta ära saadab, kui ta räägib seda, et vaat nii juhtub vahel õpetajatega, et oli, oli tark nüüd vaatame loll valmis, eks ole. Et vahel juhtub niimoodi tarkade inimestega ja heade inimestega. Et oli, oli tark nüüd järsku null et see ei ole ju midagi muud, kui see ta vabandab. Noh, vabandan võib-olla halb sõnaga Indreku eesnime, me oleme meie mõelnud, et kui Indrekut ei oleks selles situatsioonis olnud, siis oleks vabalt võinud seal koolis edasi olla. Ehk sel moel mõjutab indrek Maurust, mitte Maurus, ainult Indrekut ja kui nüüd nende tegelaste ehk siis Indreku Mauruse suhteid pidi edasi minna, siis väga oluline hetk on ju see, kui Maurus ütleb sellele pisikesele jalutu tüdrukule Tiinale, et usub ja siis sa saad. Siis sa hakkad käima ja tega Mauruse loll ka ei ole, ta saab aru, et mis kuusk siis nii väga aidata võib, aga selgub, et vahel võib. Ta ei oska sel hetkel, kui ta näeb, kuidas Tiina tegelikult käib, eks ole, karkudega, ta ei oska midagi muud öelda kui seda, et et nojah, kui jumal on võtnud ühelt jalad, siis annab ta kargud päris ilma, ei jäta ta kedagi muidugi seal lohutus ja mis nagu kuhugi edasi ei vii, aga veel lollim oleks tema lollim veel rumalam või kasutum, oleks tema poolt öelda halastamatut tõde, mida ühes võtmestseenis ütleb Ramilda Indrekule, kui ta kirja kirjutab enne surma, et ma tahaksin teile öelda ühe asja, millele ma olen nüüd viimasel ajal jõudnud, olete te mõelnud selle peale, mis imeline asi, võib-olla vale. Et see on nii imeline, et kui seda ka poleks olemas, tuleks ta välja mõelda. Ma arvan, et jumal ise lõi vale koos inimesega sest vastasel korral inimene ei suudaks üldse elada ei peaks vastu sellele elule. Ja see on üks väga oluline hetk kogu selles lavast tuses või ütleb kontseptsioonis meiepoolses lähenemises siis sellele Tammsaare teisele osale. Ega see tõde alati ei aita, mida see ütleb ju sealsamas stseenis ütleb Indrekule. Aga kujutage ette, kui mul oleks kohe alguses öeldud, et elad natuke aega ja siis sured ära kohe täitsa päris sured ära. Kauem oleks suutnud elada selle tõega ja asjatult teha veel üldiste seal, aga mis kasu on siis niisugusest tõest? Kujutame ette igale, mitte ainult ütleme haigele inimesele, vaid ka igale sündivale inimesele kohe algusest peale tehakse selgeks, sa elad natuke aega siin ilmas, siis kärvad maha täitsa kohe päris karvad ära, suured, keda see aitab elada. Et vahel on vaja niisugust, ütleme siis valet või sest mis see muu on kui vale. Võib-olla usk on ka vale, aga ta ikkagi aitab elada, ta aitab mõnel inimesel jalad alla saada. Mis see muu on siis? Vaevalt usutav, et Maurus uskus enam-vähem samasuguse välimusega mehikest, kes istub pilve peale, kõigutab jalgu, et see on nüüd see, kellesse või millesse tuleb uskuda, ka ikka pidas midagi muud silmas. See on see, kuidas me oleme tõlgendanud mahust. On minul küll kergem võtta visse Indreku roll, kui sina oled endale Mauruse rolli võtnud, et mina tahaksin selle vale seest siiski nagu putku panna või, või, või ära joosta, sest mulle tundub, et seda valet hakkab üle pea kasvama või. Mis asi on see vale ja mis asi, on see tõde? Ega Indrek ju, kui ta lõpus ütleb Tiinale, kui sa tahad, siis ma ootan su ära, kuni sa terveks saad, tahan, ootan su ära. Mis asi see on? Kas see on tõde? See on see asi, mis aitab Tiinal terveks saada, see on ju sel hetkel, on täielik vale ja indrek. Muidugi ta usub seda. Ta saab ju aru, et, et see ei ole tõsiseltvõetav. Väike tüdruk küsib, et Saile sa ei võta naiste, ta ütleb, jah, ma ei võta ka, mis pärast välja tuleb, milles seisneb Tammsaare paradoksaalse või noh, ütleme siis geniaalsus või, või ükskõik, kuidas me seda siis sõnastame. On ju see, et viiendas osas täpselt nii lähebki. Aga sellel hetkel on see ikkagi seesamamoodi, nagu sa ütled ju oma lapsele, kui on jõulud, et tuleb jõulumees, see on, see on ju tegelikult seesama asi, see. Siin on seesama asi, tahtsin rääkida sellest, et see tõde ja tõe otsimine, ega see ei ole nii nii ühene, et ma ei räägi juba sellest, et mis asi siis lõpuks see tõde on ja kas tõde üldse olemas on, absoluutne tõde ühe jaoks on ükstude, teiseks teenete, tema isegi mitte seda silmas ei pea aga ka või nii-öelda kõige lihtlabasem tõde, no no vot seesama asi öelda Ramyldale, et et sa ei parane ja sa sured ära, kas see teeb ta tervemaks või öelda Tiinale. Et noh, ega sa ei saa vist jalgu alla, kas see aitab või ei aita, aga vale aitas. Uskumine millessegi, mida üks niisugune pragmaatiline, ratsionaalne realistlik inimene võib lihtsalt muiata selle peale. No mis te nüüd selle inglike tuleb ja hakkab jalgu parandamist, jutud, räim või see, et öelda lollile mehele, et kuule, sa oled loll ja, ja peale selle lühikest kasv noh, kas siis see mehikene, kas ta muutub siis sellest pikemaks, muutub ta targemaks, mida see tõde aitab? Kuhu sa sellises väga pragmaatilises elu vaatuses paigutad jumala, ma arvan, et vot nendes küsimustes ongi see jumala koht seda usu vaidlust taandad õige vale vaidlusele. Mitte päris, vast niimoodi ja, ja ega ma seda ka ei saaks öelda, et see usuteema, et see lavastuses, kas siis puuduks või ta lavastajad, meid poleks huvitanud, muidu poleks see lugu vast niimoodi lõppenud, nagu meil seal lõpeb. Usk vast ongi see, mis huvitas võib-olla rohkem kui, kui ma loodan praegu, et raadiokuulaja saab aru, et ma iseendale vastu ei vaidle. Et kui jumala teema, ma pean silmas, et kuidas seda siis öelda. Et kui inimene otsib jumalat, mida ta siis otsib, kas ta otsib usku või mida ta siis otsib? Kas niisuguste sõnade vahel nagu jumal, usk, religioon, kas on need kõik kolm võrdse tähendusega sõna, ma arvan, et väga paljud meie seast näevad või eristavad neid kolmesõnana ei sea, ei sea nende kolme sõna vahel võrdusmärki. Ja ega mina ka vist ei sea. On seda, et väga paljud inimesed usuvad, sõltumata sellest, kas nad käivad pühapäeviti kirikus või kas nad üldse kirikus käivad isegi sõltumata sellest, kas nad on ristitud. Ja see, et kui usk ei suuda, mis siis veel suudab Öeldaksegi, eks näen, et usk võib mägesid paigast nihutada ja seda ma usun küll. Kas seda teeb religioon, kas seda teeb nüüd jumal, ma ei tea. Aga, aga seda ma olen näinud lihtsalt, ma olen seda kogenud kõrvalt näinud. Aga usk jälle niisugune asi, mille kõrvale ma võin küllaltki vabalt panna võrdusmärgiga teised sõnad nagu armastus, nagu lootus. Vot see on minu jaoks kolm niisugust sõna, mis, kuhu vahele ma võin kergemini panna võrdusmärgi, kui eelnevale kolmele sõnale religioon, jumala usk ja päris kindlasti on inimesi ja, ja võimalik, et ka raadiokuulajate seas, kelle jaoks kõik need kolm sõna anda absoluutselt ühe tähendusega, ma ei vaidle üldse nendele vastu, mina räägin praegu iseendast ja see on täiesti selge, et need kolm sõnapaarid, et see võib olla ka täiesti üks tervik. Jätame jutu Elmo Nüganeni ka pooleli ja hülgame need kõrged kategooriad, et tegeleda veel kord Maurusega. Kuidas iseloomustab seda Aarne Üksküla mängitud tegelast Argo Aadli, Indrek? No kõigepealt peab muidugi ütlema, et minul üldse on selline võimalus mängida koos Aarne Ükskülaga, et sellesse Indrekus. Ma julgen niimoodi vist öelda, on ka minu enda austust sellise näitleja vastu, ma arvan, et, et see on kindlasti see, mis on selles nagu olemas ja kas sina tahaksid, et sul oleks selline õpetaja, sa lähed kooli ja vot sul on seal niisugune Maurus on õpetajaks, aga ma arvan, et üks õpetajaks olemise kriteerium on kindlasti fanatism. Ma arvan, et see on selles Mauruses olemas ja see, et ta tulihingeliselt seda ajab, nimetame seda siis eesti asjaks või on ta selle kooli asja mine või, või noh, on ta, mis on, eks, aga et just see fanatism ja motiveeritus vä, et, et see on kindlasti, mis on selles rollis ja mis on selles lavastuses ka kindlasti, et tal on väga tugevalt sees, ma arvan, aga samas võib teda vaadata ka kui sellist väga kahepalgelist tüüpi, noh, mis puudutab seda tõe ja õiguse vale vale teemat ja valetamist ja, ja mis on ju ka väga tugevalt selles Elmo lavastuses sees, et siis jah, seal on ju väga palju vastuolulisust, et see, mis ta Indrekule räägib ja et see vale ühest küljest ja teisest küljest ütleb, et siin majas ei valetata, et see on jällegi selle asja teine pool, Maurus kasutab. Ta on nagu väga palju erinevaid lahendeid mingis situatsioonis on seda vaja, on vaja valetada, ta ei tee seda nagu meelega halva pärast, et et see on vahend millekski, ta tahab midagi saavutada. Räägime nüüd lavastajast ka, tema on ju ka. Sinu õpetaja kui nüüd näitleja Argo Aadli laseks silme eest läbi selle Mauruse kooli õpetajate galerii, siis kas oleks mõni neist, kes sobiks nagu iseloomustama või? Nagu Elmo Nüganenilt nagu lähedane, nii üheselt ei ole ta vist kellegagi seal on, et eks tal ole natuke ühestamata natuke teisest, aga et lõpuks on ikkagi hoopis üks teine Nüganen ei ütlegi, et Nüganen on sinu jaoks nagu Mauruse Indrekule, eks siin on nii ja naa kindlasti noh, ma ütlen, et mingisuguseid kokkupuutepunkte on selles suhtes aga, aga üks-ühele ta ei ole küll keegi neist tegelastest. Keda see indrek siis tapab või tema oma jumala tapab, see on ütleme Indrekul rolli jaoks nagu kulminatsioon või raske on nagu kuidagi üheselt praegu formuleerida ka, eks ma katsun olla nendes antavates oludes, mida see lugu võimaldab tulla selles kontekstis, selles ajas selles ruumis midagi täpsemalt, mul on nagu väga raske öelda, et see jumala tapmine, ma ei tea, kui palju inimene elus näiteks ma ei julge öelda, et mina kunagi olen oma mõttes näiteks jumala tapnud või mida see täpselt tähendab, et eks see on nii nagu subjektiivne, kuidas, mida ta kellelegi jaoks tähendab seda sõnastada on väga raske, kui mitte võimatu. No loomulikult, see on seotud päris kindlasti miralda surmaga, eks ole, see on see, mis nagu käivitab sellega, annab selle suure impulsi. Noh, eks ta on üks raskemaid, kohtusin lõpukulminatsioon. Ma loodan, et aegne konna Barutusteteks ma saan ise kindlamaks, võib-olla, ja targemaks ka vast et kuidas seda nagu paremini, õigemini enda jaoks ka, et ei ole päris see, et ma teen õiget asja, et eks ma ka kombini otsin, aga, aga no eks ma püüan nagu sinna õigesse kanti, seda teed otsida. Vaatame, mis siis tulen. Sama küsimus Elmo Nüganeni-le. Kui Indrek tapab jumala, siis kelle ta tapab selles tõe ja õiguse lavastuses? Ma arvan, ta ei teagi, keda ta tapab. Ta arvab, et ta tapab jumalaga, ta ei teagi, mida ta tapab, tegelikult, sest ta ei ole seda veel kogenudki. Ta ei ole veel aru saanudki selleks hetkeks, mis on tegelikult usk, mis on tegelikult armastus, mis on tegelikult lootus või ta ei ole sellest aru saanud, see on lihtsalt noore inimese noore inimese. Jah, protestiga. Selle elulaadi vastu, mida elame Maurus Mitte ainult, mitte ainult tai ei tõsta mässu ju mitte kooli vastu, ainult tegelikult ta tõstab mässu nii-öelda saatuse vastu, et see läks kõik niimoodi, eks ole, et muidugi on seal osa Maurusel, muidugi on seal osa teistel õpetajatel õpilastel sellel süžeed, eks ole, mis on juhtunud selle aja jooksul, see on mäss ka iseenda vastu, sest ega tema ei ole ju päris rahul, et iseendaga Edramyldaga läks niimoodi, nagu läks millegipärast Mollyga läks tal kergemini, aga, ja ta arvas ka, et ta armastab mulli. Aga näed, see ei olnud päris see, selgub, et ta vist armastas ikkagi Ramyldat ja tema ise ei saanud öeldud seda, mida tarvis. Aga Ramilda käest sai ta nagu selles mõttes kõik kätte, et seda oli näha, et tramyldo ootab ainult ühte või kahte sõna, ainult ütle nii, et kui vastavate, keda ta tappis, ma arvan, tegelikult ei teadnudki, ta tahtis tappa selles mõttes väga hea paralleel või võrreldav situatsioon Raskolnikov iga, kui ta tappis selle vana ideega, tema ei teadnud siis, keda ta tappis, tema tol hetkel arvestada tappis ehk siis ta võitles õigluse eest, tappis täidapis nii-öelda kurja juure, kes on kõiges kõiges süüdi. Aga romaani lõpuosas tunnistab ta Soniale, et kas ma siis vanamuti tapnud Ma tapsin iseenda. Ehk siis selle inimlikkuse, mis, mis peab igas inimeses sees olema ja läheb veel mõni aeg mööda ja siis ta jõuab millelegi. Indrek Velle selles teises osas ei jõua, muidu poleks mõtet kirjutada ja kolmandat, eks ole, see, milleni Indrek jõuame, selleni on veel aega. On veel kolmanda osa sündmused ja neljanda osa ja viienda saavad seal kusagil hakkab ta millenigi jõudma, ehk siis neljanda osa lõpus viienda osa alguses, nii et ma arvan, et indrek tol hetkel päris täpselt ei teadnudki, tavaliselt tahtis tappa nii, nagu ta pärast ütleb ka Tiinale, et ma tahtsin lihtsalt kätte maksta, ära mind usu, kui ma ütlesin, et jumalat ei ole olemas, ma lihtsalt tahtsin kätte maksta kõige selle eest, mis oli. Selle Indreku raevu põhjus oli lihtsalt see, et ta kaotas järsku ühe. Aga selge on see, et ilma selleta ei oleks ka niisugust asja toimunud, siis on ka romaanis sees ei ole mitte ainult lavastuses ja peale selle, ma arvan, Tammsaare on ju küllaltki tark inimene ja selleks, et, et aru saada, et teatud eas teatud õrnas eas on mingid asjad palju olulisemad kui mingid suured filosoofilised kategooriad, ehk siis noh, seesama kaheksateistaastane Indrek Mauruse koolis ei võitle ju nende filosoofiliste kategooriatega ta, tema võitlused on selles mõttes palju lihtsamad, ta püüab rääkida tõtt, aga saab mõlemalt poolt sõimata, ühed ütlevad, et ta on suur loll ja teiselt poolt ütlevad, et ta on suur loll ja ta ei teagi enam, mida teha siis, kas rääkida tõtt või valetada, siis ta hakkab valetama ja ikka saab ta sõimata. Ja siis see inimene, kellega ta leiab nii-öelda veresuguluse, see lihtsalt läheb siit ilmast minema, järelikult polegi olemas jumalat, noh, järelikult ei ole olemas, järelikult ma ei ole olemas ja ma tahan ta ära tappa kättemaksuks karistuseks kõige selle eest just kättemaksuks kujutleme lihtsalt ette, võtame koguramilda liini näiteks sealt välja siis ei oleks Indreku teekond selles koolis üldse niisugune ja, ja tema nii-öelda mäss jumala vastu oleks täiesti ebausutav. Esiteks kaheksateistaastane inimene oleks teistsugune inimene, see oleks mitte see Indrek. Kui seitsmeteistaastased vaatavad seda Indreku ja Ramilda liini, siis see on nende vaatamine. Mina vaatan seal oma keskealise inimese pilguga neid õpetajaid ja tead, kohati läheb nii süda täis selle peale, et vot sellised tüübid ongi seal koolis ja mis nendest lastest siis saama peab, minus ärkab nagu haridusametnikku, et läheks kaebaks heale tsaarile ehk mis seal toimub, sa oled võtnud tegelikult nendelt õpetajatelt ära sellise vaidluse ja väikluse, sa oled neisse jätnud ainult sellise Drozda tegutsemise. Miks sa tegid seda? No sinna vaatame täiesti erinevalt, et mina ei vaata sellele koolile sugugi mitte selle pilguga, kui haridusametnik ja teine igalühel oma nägemist vahepeal proovide päris alguses mõtlesin niisugust asja, et kui mulle sai selgeks, et Maurus ei ole ju Treffner, ajalooline Käämanik, mis oleks saanud siis, kui Tammsaare oleks kirjutanud üdini edumeelsest inimesest Mauruse näol ilma igasuguste veidrust eta samamoodi ka õpetajatest, kes on tegelikult edumeelset, nii nagu ilmselt seal koolis ka noh, ajalooliselt oli. Aga mis siis sellest romaanist siis polekski romaani ühe normaalse inimese maalt linna tulnud, normaalse inimese kulgemine normaalses koolis siis ja mina läksin sama teed, et mina püüdsin välja võtta nendest tegelastest selle, mis mulle tundus kõige olulisem ja huvitavam. Muidugi, kui me võtame seal näiteks niisuguse tegelase nagu pottinski või Slopaševi siis üsna mitu teemat. No ütleme, võitynski puhul jäi üks teema sõnades väljendamata, aga põhjus on lihtsalt selles, et kui ma läksin seda teed pidi, et tegelased räägivad võimalikult palju selles keeles, nagu nad tol ajal seda tegid, sest mulle tundus see palju olulisem mitte ainult kooli atmosfääri edasiandmise seisukohalt. Mauruse lõigud emakeelest Viromilda teema, eks ole, kui me võtame, kõik oleks olnud Eesti keeles nii nagu romaan kirjutatud siis mulle tundus, et ma ei jõua sellele teemale lähemale, kui tavaliselt on seda tehtud, ma tahtsin natukene lähemale jõuda. Ma tahan, tahtsin, et inimene jääks saalist tõesti mõtlema selle emakeele peale peaks tõesti mõtlema selle peale, et kas eesti keel on siis kõige tühisem ja noorem ja mitte kellelegi vajalik keel või mitte, aga kõik need teemad on selle erinevate tegelaste näod Tamsar romaanis esindatud ja kui ma juba olin läinud seda teed, siis ma saan ju aru, et pikad lõigud Poola keeles või vene keeles on inimesed lihtsalt ei saa aru, seal tuleb hoida proportsiooni ja minna seda teed, et kusagil mingil hetkel hakkab siis tegelane, olgu see Slopaasse või olgu, see Putinski hakkab rääkima eesti keeles, see tundus. Kuigi ma saan, aruteater on tinglik ja kõike võib teha, see tundus mulle ebahuvitav, ma püüdsin edasi anda iga tegelase duuma eelkõige läbi selle tegelase emakeele. Ja siis muude teatrivahendite, vaatamata sellele, et võisid tulla ühel või teisel tegelasel kaod kõige suuremad oli minu meelest vutid. Aga see on üks teema, mis kadus ära ehk et ta magas oma armastuse maha. Aga siis me tõime mingit muud teemad sisse, mis on minu meelest väga olulised näiteks ütleme, võitynski surma, ega siis see ei ole mitte ühe väikese õnnetu inimese matemaatikaõpetaja, kes kunagi oli armunud ühte juudi tüdrukusse ja ja kellel on viinahaigus on küljes. No vähemasti ta joob küllaltki tihti ja siis tema niisugune Tigrateerumine ja siis äkksurm, eks ole, et minu jaoks tundus nagu see huvitavam või no kuidagi noh, niimoodi ta läks prooviprotsess. Et see on see nagu Poola rahvuses surm ja taustaks tuleb minu jaoks vähemasti, tuleb, tuleb taha kõik see tolleaegse Tsaari-Venemaa rahvastik, mis elasid siis Vene impeeriumi all nende rahvaste saatus. No kas või seesama laul, see laul, Vaidsin, Poola hümn, Marshmostobrovski see oli tol ajal ju mitte lihtsalt keelatud, vaid kui keegi laulis seda laulu või tsiteeris siis ta läks otseteed Siberisse kohe momentaalselt momentaalselt. Aga siin see meie matemaatikaõpetaja võitynski, kes püüab rõhutada, et on Jan puit, Tõnski poolakas, ei ole võit, inski poleks vutt, penskid ja ta elemente, Ivan Vassiljevitsh, Jan seal tuleb taha ju Poola ja Vene rahva mitte suhted ainult vaid. No vot, no vot, et selles mõttes ma saan aru, et on kaod, aga, aga samas me tõime sisse ka ühe teise teemani, et noh, minu jaoks näiteks ei ole mitte lihtsalt ühe matemaatikaõpetaja surm seal, vaid see on nende poolakate, kes on kannatanud vene impeeriumi ajal. Kuidas neid aeg on pillutanud sinna-tänna, nad on pidanud kõik alla neelama, eks ole, oma rahvusliku kas siis uhkuse või pidanud alluma siis suurele vennale ja nii edasi ja nii edasi. Aga sellest teemast sain aru, jällegi Poolas olin ja ristiks poola keelde tõlgitud ka Tammsaaret ja, ja ma lihtsalt seal rääkisin mõningate inimestega ja mis mind hämmastas, väga, oli see, et just nimelt need lõigud, kus nii-öelda poolakas puudutas teemat Poola ja muu maailm, ütlesid mul Poola sõbrad, et noh, see on nii täpselt, see on üdini olemuslikult poolaka mõtlemine ja kui ma sellest aru sain, siis ma sain aru, et, et see ei ole mitte matemaatikaõpetaja, sul siin peab surema üdini tüüpiline tüüpiline halb sõna. Poolakas peab surema. Keeleküsimus mul tegelikult täiesti nagu tekkis või ma ei saanud nagu pahatihti vastus sellele, see tundus mulle, et see on niuke tore. Tänapäeval armastatakse öelda vahva, vahva leid, aga mis on tema selline sügavam sisu, siis oli see, kui ma üritasin ennast Indreku liiniga samastada, et lihtsalt paabel see kool, kuhu ta satub nii-öelda süütu maapoisina, et siis see seal rullutast üle lihtsalt nii-öelda mitmekeelsena ja kuni selleni välja, et inimesed ei saa aru üksteisest, et nad räägivad üksteisest mööda, et kus algab arusaam. Niisuguse asja, et mispärast siis keelte katsume siis lahtisele. Et oleks arusaadav, kas niisugune mõtlemine tänapäevases Eestis väga võõras, et, et võõras keel, rikkam keel kui eesti keel, kas noortes, noorte inimeste seas Rabilda vanuste inimeste seas on see võõras mõtlemine, sinu arvates on see võõras mõtlemine et minna Saksamaale ka ütleme, et sealt saab ikka haridust, Euroopas saab ikka haridust, meil siin ei saa. Kui vähegi võimalik, siis minna ikkagi siit ära, sest see on kolgas. Ma arvan, et jah, see ei ole minu isiklik probleem, aga see on. Terve Eesti probleem, selles on asi, selles pole mingit kasu ka meie kahekesi siia jääme kahekesi oma saadet tegema ja kuulab veel paar-kolm inimest meie põlvkonnast või meist vanemad, nooremad kõik lähevad minema. Kuidas siis meid ei puuduta? Mind puudutab küll, mul on kolm tütart, mind puudutab see väga, kui nad lähevad siit minema ja lähevad minema teadmisega, et eesti keel on õudne, eesti keel on hirmus keel, sellepärast et eesti keeles on inetu ja ilusas sõnas, on s-täht sees. Eks sellepärast Maurus peabki kaitsekõne nii-öelda emakeelele räägib keelesügavusest ja silmasügavusest, mis teeb ühe keele silma sügavaks. Ja ma aurus on veel omaette probleem, sellepärast et tema laps ongi juba saksa laps. Jah, ja tal on selles, selle koha pealt on tal väga suured süümepiinad ja põhjus on väga lihtne, sellepärast et nii tollel ajal kui ka praegu luua üks niisugune pool, see on ikka puht hullumeelne ettevõtmine, ta võtab nii palju energiat, et ei ole aega tegeleda koduste asjadega ja ma arvan, et see võib olla ka üsna paljude õpetajate südameprobleem, eriti need õpetajad, kellel on lapsed. Et neil on aega õpetada teisi lapsi, aga kodus lapsed sinna aega aiat. Kui lapsel tekib mingisugune muu väärtussüsteem, kui see väärtussüsteem ei ole ainult see, et on palju ilusaid asju ja palju raha, et siis jõuab ta üsna normaalselt tagasi selle oma koha juurde ja oma keele juurde. Mina olen nagu naiivne, selles mõttes. Nokaramilda jõudis ka selleni ja väga-väga tore olnud, kahjuks jõudis liiga hilja. Ma saan aru, et see töö käib ikka veel edasi või proovid käivad kui enda sisetundest, kui valmis säramildagi on või kui palju ta võib veel muutuda, aga ta vist väga oluliselt immutada ei saa, muidugi ta ei saa, joonise mõttes ta loomulikult ei saa muutuda, aga mingit tahad, ma mõtlen puht nüüd näitlejatehniliselt, et need võivad muutuda kuidagi omasemaks, saade katsun paremini mängida, aga jah, et töö käib edasi, et see on hea. Ma usun, et selliseid lavastajaid väga vähe, ma ei tea, kas Eestis üldse ongi, kes, nagu kui etendused välja tuleb, et nad ikka veel käivad vaatamas ja ikka veel ütlevad märkusi ikka veel korrigeerivad, et see tükk oleks elus, võin ausalt öelda, et ühest kohast tuli minul natuke kahju, see oli see, mis selle romilda surmajärgselt ja kui oli tehtud, et kas endale ei olnud seda tunnet, et tahaks oma häälega seda lugeda ja ilma selle oleta lindilt hoopis teistmoodi. See koht on nüüd parem, saame ära muutnud selle, et ma ikka loen tegelikult seda oma häälega. Esietendusel võib-olla ei saanud aru sellest. Mul on mikker seal küljes, tead, seal võis jääda mulje, jaheda tuleb lindilt, tegelikult ma lugesin ka siis oma häälega, sealt võeti lihtsalt kaja maha. Esimest korda pani esietendusel helitehnik suure Kaja, sina tahad selle? Tänu sellele mõjus nii, aga noh, mina ise ei teadnud seda, et et kuidas mõjus. Löödaks kinnitused tuleb uuesti tulla vaatama, kui palju publikum tuge andnud või kuidas need publiku reaktsioonid tun lähevad, on publik on need väga, väga hästi vastu võtnud, et viimastele etendustele kõikidel on publik püsti tõusnud lõpus, aplaus on kõige suurem tänu meie tööle ja publik on, ütleme võib-olla selle esietenduse publik oli võib-olla kõige avatum, kõige lahtisem, sest seal oli väga palju teatriga seotud inimesi taga. Eelmine etendus, eilne etendus oli reserveeritud veel mingisugustele, panga töötajatele. Ja nad olid väga-väga hea publik oli, Te ei loe see pikkusega, see pole absoluutselt mingisugune küsimus, et inimestele väga meeldib see etendus, ma olen aru saanud nii kui Elmo Nüganen on ju ka õpetaja, aga kas see õpetaja ja õpilase suhe kuidagi natuke muutunud, kuidas prooviprotsess just sellest see õiguses selles mõttes oli. Eks ta ikka lööb välja ja ma arvan, et see ei kao vist kunagi. Elmo jääb meie õpetajaks ja eks ta kajastus ka selles töös, ilmselt mul on lihtsalt suur usaldus ja samal ajal ka suur loomulikult aukartus tema ees ei oska midagi muud öelda, minu õpetaja suure tähega, minu õpetaja. Ma usaldan ja usun teda. Kui vastastikune usaldus on, kui valmis nägemusega Nüganen selle saba ära Milda puhul tuli või kui palju jäi endal seda avastamisruumi rõõmu? Ei, mul on küll selline kindel nägemus, seda oskab lihtsalt mingisuguste väikeste märkuste või märksõnade või vahel ka täiesti mingisuguste nagu tundmuste kaudu, mis ta nagu lahti seletab, isegi väga nappe sõnu kasutades edasi anda selle pildi, mis temal on sellest tegelaskujust niimoodi kuidagi see roll sünnibki, et ta otseselt ei juhi, aga kuidagi nagu juhendav, minule meeldib see loomulikult endal on ka mingisugune vabadusega, Elmo puhul on just see hea, et tal on endal väga kindel pilt silmade ees. Sa pead kuidagi selle enda keelde tõlkima ja see ongi sinu vabadus siis luua. Millal sa Tammsaare valmis saab? Ma ei oska seda teha, aga selge on see, et eks ma kunagi ikka proovika ära lõpetan, praegu vahel pole lõpetanud, et praegu matan, puhub edasi veel niikaua, kui näen seal veel võimalusi asja parandada, kohendada, timmida, kuni mul tuleb veel üks hea idee, vot selle saab teha tegelikult palju mõjuvamalt. Vaat sel moel siis noh, seni ma ikka tahaksin seda teha, lihtsalt aega on ka veel vähe olnud, sest mahuliselt on seal ikka noh, ütleme tavalise kahe lavastuse materjal sees. Noh, kui me eeldame seda, et ühe lavastuse pikkusel tavaliselt, kas siis ütleme kaks tundi või kaks pool või et ta on ikka tunduvalt pikem ja ka näitlejaid on väga palju targemini näitlejatest on midagi niisugust, et lihtsalt on mahukas olnud vajalikke kvaliteedist, ma räägin kvantiteedist ja seetõttu on lihtsalt reaalset aega, on olnud vähe nätkumaks linud tunnise lavastuse maksab sama palju aega saanud. Noh, ma saan aru näitlejatele võib-olla natuke tüütu jälle proovid olla, aga aga tegelikult see on üks hea meetod või hea moodus publiku peal paari-kolme-nelja-viie etendusega midagi ära kontrollida, natuke korraks rahuneda ja siis sa näed palju selgemalt, sest proovis eriti suure loo puhul. Et see ikkagi on lõik või lõik või lõike, eks ole, aga siis, kui ta jookseb, terve lavastus tervikuna jookseb läbi ja nii nagu näitlejad seda ka ette võtavad, ehk keegi siis ei, ei hoia ju ennast tagasi, kõik mängivad nii nagu oskavad, eks seal nii hästi oskavad, siis näeb paljusid asju palju paremini või selgemini, mida proovis ei pruugi märgata. Ütleme niimoodi, tegelikult lavastaja tegemata. Et siin kas ei olnud aega või siin ei osanud paremini ühte või teist asja ühendada, aga siin on algusest peale oli selge, et siin on üks asi on puudu, aga kas me ei pane proovis, kui nii vähe aega, siis proovi seisma, nüüd hakkame mõtlema seda asja, eks ole sama edasi minna, see on nagu järelnoppimine kartuli, eks selle esimese hooga seda võtad, eks ole, suurem tulid ja pärast lad järel noppimisele, siis hakkad üksikuid korjamas. Praegu on järel noppimise periood. Ma lugesin ühest intervjuust, ime tabas töömeetodid, tegelikult, eks ma seda ju kahtlustasin ka. Et sa nagu kirjutad ühte osa teed, proovi teisega ja siis sa nagunii-öelda nende õunte pealt otsustad, mida sa sinna sinna sellesse kirjutatavasse osasse teed. Ja no see on ilusasti öeldud, lihtsalt nii ilus ta noh, ei tegelikult palju igapäevasem, need lihtsalt mul ei olnud dramatiseerinud valmis, ma jõudnud seda valmis teha ja suure dramatiseeringu puhul on ju veel ka niimoodi dramatiseerinud sajuga lavastada, mängita kõik rollid läbi ja nii edasi. Ja kui sa dramatiseerida ära kõik ja siis jääd lootma, et poole aasta pärast hakkavad proovid. Sa oled juba kõik läbi teinud, sul ei ole enam selle asja vastu huvi ja seda ma olen lihtsalt märganud. Varasemate dramatiseeringutega on kogu aeg niimoodi olnud, et proovid on alanud ja mul ei ole lugu veel lõpuni valmis. Aga seda ma natukene pelgan. Kas see tuleb nüüd kärsitust iseloomust või, või ma ei oska öelda, millest, et ma kardan seda, et kui ma kirjutan nagu midagi valmis ja siis ütlen teatris, et vot mul on plaanis seda järgmisel hooajal lavastada. Mul kaob huvi selle materjali vastu ära, sest ma olen juba läbi teinud. Aga see oli ka nagu see üldine pilt on sul ikka olemas, et me ei saa aru, niiet sa kirjutaks nagu mingid järjekordsest seebiseriaal. Tegelaste ars stseenide arv, stseenide pealkirjad, mis seal stseenis toimub, see on kõik teada. Tavaliselt on nii, et on üks suur niisugune paberilehte, seal on kõik kirjas kõik stseenid ja seda ma saan proovis alati näitlejatele ka tutvustada, nii ma ka lihtsalt ei ole jõudnud valmis teha. Kas sa nüüd seda Indreku lugu mõtled edasi arendada ka neljandas osas, kas see nii-öelda seesama mõtteline Indrek, kelle sa praegu loonud oled, kas selle sild nagu? See vaheline naha tahes-tahtmata ükskõik kuidas ja ma ei tea, kuidas ma seda teen, sõltub ju kõik ajast, millal on see reaalne lavastamise hetk ja kas nüüd neljas osa või ma ei tea, mis seal veel võib tulla, aga aga praegu niisugune mõte on, et ma ei julge nüüd öelda, et see kohe järgmisena tuleb, võib-olla ma vahepeal midagi muud, aga et kunagi kui see tuleb, siis niiehknaa tekib, mingisugune sild tekib ju ramiidaga. Tiina on ju sealsamas. Et kas sul praegu näiteks on mingisugune ettekujutus, kuidas sa seda, mis siin tekib, saaksid sinna? Selle esiteks, ma arvan, niikuinii vara, teiseks ta on praegu saab olema väljamõeldud, olulisem on see, et ta sünnib reaalselt tol hetkel, kui sa hakkad selle tööga tegelema, siis on ta vahetu ja tal loomulik, ta ei ole välja mõeldud. Praegu ma hakkasin tegelema väljamõtlemisega millegi konstrueerimisega. Sa seda ohtu ei taju, et kogu see värk läheb nagu järjest pealispintsemaks ma tihti mõtlen seda ka teatris, sest sügavam dimensioon kaob sealt tagant ära, palju sina mõtled oma lavastusi tehes sellele, et oot, et publik saab selle nagu kergemini viskame siit välja. Kas need on ka sinu kategooria otsustamisel? Küll, et kunagi mu käest küsitud, et, et kus kohas istub lavastaja saalis ja siis ma olen öelnud, et ta istub keskel ja olen silmas pidanud mitte nii-öelda nagu füüsilises otseses tähenduses, ainult eks ole vaid vaid ka kaudses tähenduses. Eks ma ikka sätin ennast, saal istuma, kui ma seda lugu teen ja ma ei taha teha mingisugust ei hinnaalandust ega, ega ka vastupidi, ma ei tea, kuidas, mis see vastupidine sõna võib-olla see hinnaalandus ja ülehindamine või ei, ühte ega teist, ma suhtun publikusse nii nagu nagu ma suht suhtun oma sõpradesse kolleegidest see ise iseendasse, et ma teen ikka nende või noh, sellise arvestusega ma ei oska arvestada või ei taha või arvestada mingisuguse välja mõeldud tegelasega, olgu see siis välja mõeldud tädi Maali või, või siis mingisugune friik. Noh, ma ei tea, kes et ma ikka püüan teha nendele inimestele, kes maal elavad ja, ja ega ma ei oska seda teistmoodi teha kui niimoodi, ma paigutan iseennast. Nende hulka vaataja, kui ta ei unusta, teed meie teatrisse, siis on tore, aga praegu märgid näitavad igal juhul vastupidist, et me ikka püsin vaatel väga-väga hästi meeles ja ta käib mind vaatamas ja see kõige olulisem. Sest ega's kriitik ei ole ka mitte midagi muud kui vaata. Teie teate, et kes ei ole ju teinud väga palju nii-öelda eesti klassikat, Jaan Tätte on olnud Eesti tänapäeva autor Tammsaare Classic, nii et see nimi ka praegu täiesti toidab. Ja toimib, et ärge väga neid tegijaid, uskuge, kui nemad, mida midagi, midagi nad räägivad ja need, kes räägivad, kuidas on tehtud, ärge neid ka väga uskuge, tulge lihtsalt ise teatrisse veenduks on, ma arvan, kõige parem meetod, oma silm on kuningas. Aitäh. Täna kõnelesime Tallinna linnateatri tõesti haigusest, stuudios oli lavastaja Elmo Nüganen ja oma rolli elu kirjeldasid Argo Aadli Indrekuna ning Elizabeth Tamm. Ramyldana. Toimetas maris Johannes. Järgmisel pühapäeval on eetris hiirelõks lõksus Mari Lill. Meie saade on nädala jooksul kuulatav internetis ja kordub laupäeva öösel vastu pühapäeva kell üks. Aga kõik teie kommentaarid on teretulnud vikerraadio koduleheküljel internetis. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni.