Ilus naine, päikeseprillid peas ja mehe pilt peegeldamas prilli klaasidelt. Selline plakat vaatab vastu õige mitmes Eesti linnas. Ja kutsub ta Heimtali, kus mängitakse Arnold Veskeri nelja aastaaega ja kõige kuulajatele tere päevast siis meie endi poolt Pille-Riin Purje ja mina olen maris Johannes. See ilus naine. Päikeseprillidega on Triinu Meriste ja tema partner Sepo Seeman. Lavastanud on selle näitemängu Kaarin Raid. Labast alus on see, et võtad trupi, head näitlejad, hea muusika, layote väga jalikumisel ajuta õde ja kunstniku ja siis lähed lavale, võtad killed vastu. Seekord aga see neli aastaaega tuli, kas see oli Kaarin teie enda plaan ja mõte või on siin ka olnud ütlejaid? No ma arvan, et enam-vähem 25 aastat tagasi tahtsime seda väga teha ja Karin Kask väga tahtsid, mina seda teeksin tol ajal ma ise tahtsin väga teha, aga siis tuli meil õnneks konflikt noorsooteatriga. Tahtsin suurt lava ja mulle seda ei võimaldatud ja siis jäi ära see tookord ja ma olen sellele tõeliselt õnnelik. Sellepärast et ma olen vanemaks saanud, targemaks saanud ja nüüd teha olis palju õigem aeg, kui oleks tookord olnud, kas teile endale lemmik, sest aeg on, minul on sügis. Peale selle on väga huvitav on jälgida mehe ja naise psühholoogiat aastaaegades. Aastaaeg mõjutab inimese tundeid ja mõtteid, kuidas teie sees selle laulmisega on, kas iga inimene oskab? No mulle on seletatud, tra et iga inimene oskab laulda, vähemalt Konovalov vihastab iga kord, kui ma ütlen, et vot ei pea viisid, aga ma arvan ise, et inimene, kes ei pea absoluutselt viicirson, ta on tõepoolest nagu mees ütleb, natuke vigane, tal on midagi puudu. Aga ma usun, et laulma paneb, kuna kaalub küll kõik mees ja naine ikka võivad teineteisest aru saada või on need kaks täitsa erinevat maailma, eks nad taha, aga kas nad lõpuni aru saadaks, selles ma kahtlen. On momente, kui nad väga saavad aru ja momentidel nad üldse ei saa aru, igaüks kuuleb seda, mida tahab kuulda ja ongi kõik ja näeb ka selle vastavalt. Nii kõneles Ugala lavastaja Kaarin Raid, kellega ajasime juttu pärast esietendust. Aga neljal aastaajal on oma teatrilugu eesti laval juba täitsa olemas. Nimelt mäletame me kõik Aarne Üksküla ja Kaie Mihkelson mängu tähendab meie kõik, kes me 1981. aastal juba teatris oleme käinud. Nüüd on võimalik selle näitemängu uut versiooni näha siis Ugala teater Tri eestvõtmisel. Täna tahame siis rääkida sellest kohast, kus see toimub, see on Heimtalis ja seotud on see paik. Anu Raua nimega ka ja Anu raud on ka meil saates, samuti saab sõna lavastaja Kaarin Raid ja ka kaks osatäitjat, Triinu Meriste ja Sepo Seeman. Mis sa kostad, Triinu oma partneri Sepo Seeman Sepo on väga aus partner. Ta on aus ja orgaaniline, sepa väga hea partner. Triinu on väga vana tuttav ja rohkem ei saa midagi öelda, ülejäänud tuleb lugeda ridade vahelt. Võin isegi öelda jah, et mingisugune kõrgem mägi kuskil suunab ja juhib või et ma arvan, et see ei ole pelgalt nagu inimeste otsused, need asjad niimoodi kokku sattunud. Ilmselt see jumala ikkagi olemas, nii et ma usun Selline kahe inimesega tükk mida see ühele näitlejale nagu tähendab heas mõttes ränk kogemus, et ega ma ei kujutanud ette, et see nii raske saab olema, just nimelt sellepärast, et seal kahe inimesega siis sul ei ole hetkegi, et ta võiks ennast lõdvaks lasta. Kainimised teha on hea, selles väga kurnav, mul ei ole nii nii rasket kogemust olnud ja see vastutuse tunne või mõõtkontrolletendus on, seda ma kartsin kõige rohkem ja noh, see on see esimene ja ma olin ikka väga närvis ise, raskem on need vaikimise kohad või, või see, kui saab mängu enda peale võtta ja aktiivsemaks pooleks minna. Proovis alguses oli ju lihtsam, alustan sellest, et olen vait, kihi, teine tõuseb esimesena püsti nii-öelda või tähendab see esimene püstitõusmine on ikka kõige jubedam, aga ei ikka rääkida ja tegutseda. Raskele võiksime mõelda teisiti ka, aga vähemalt selles tükis on, on vaikida. Lihtsam. Olen vastupidi, esiteks on seal väga täpne küsimus, see on selline vaatajaküsimus see hetk, kus publik on seal poole meetri kaugusel, sa pead kuulama, mitte et see oleks raske või, või noh. Et kui partner oma monoloogiga ametis mässab sellega seda vahetada, seda piir ära tunnetada, et kas mu silmamunadega avadelt pesast välja. Et kas, kas on võlts valed teksti ma tean väga täpselt näha, mida partneriteks oma teksti ma tean vähem, aga partneriteks lihtsalt õigete kohtade peal reageerida või et kas ma tunnen niimoodi, et siin peab olema tegelikult Anett suureks abiks on oma elu taak ja olles 33 aastane, rääkides nii keerulistel teemadel, saama ühel hetkel aru, et ma olen elanud ise väga tormilist elu, ma olen kogenud väga palju ka antud tekstis näidendis käsitletavad teemad, mis võiks olla nagu, nagu küpse mehe sisemine arutelu ja naise ei ole, mul läheb suhteliselt võõras, et ma ei tunne, et nüüd ma mündmuseks pungestama, et nad, mul on selle tüki puhul väga lihtne enda elu mingeid paralleele tuua ja ja lihtsalt olla mõnus kolu. See võib tunduda nagu keiserlik vastus või et noh, et mis on need plähmile, aga et need inimesed, kes seal valesti või ühestki teisest probleemist aru saanud Nad võiksid seda vaatama tulla ja hinnata, kas inimesi ümber või iseennast. Aga vaikusehetked ja ohked õigel kohal ja silmade pungitame ja ripsmete plaksutab ele. Arvan, et see on nii alastiolekut. See on õige, ma mõtlesin, et et te peate küsimuse all silmas seda talve, seda alguse vaikimist. Aga seda küll, et kui, kui teisel on monoloog ja sa ise ju läbi selle monoloogi jõuad jälle kuhugile, lähed jälle edasi. Loomulikult seal mingil hetkel palju raskem, räägime nüüd lavastajast ka selle alastioleku juures. Kaarin Raidi osa on ja Triinu on temaga ennem töötanud seppamit. Minu jaoks oli ta ikoon ja kui see pakkumine tuli, et ma mäletan väga täpselt seda hetke, ma olin Pärnu postkontori ees, sõitsin autoga lastele järgi tennisetrenni ja siis helistas Peeter, et näed, siuke pakkumine ammu ei lootnud ega uskunud paljudesse asjadesse ja see oli nagu selline et meesnäitlejal on seal kõva tunnustus, kui, kui juba midagi taolist pakkuda. Vähemalt minu jaoks. Vahetevahel mulje, et on seltsid elavaid klassikuid, et vaevalt, et mind selles osas nagu üles leitakse, et nad, ma nagu juba leppinud sellist asja. Et see oli nagu selline kinnitus tagasi tulla selle, selle kas juhuste või kõrgema väe juurde. Kas raskem on lavastada seda vaikimist või tegutsemist, ah mõlemat. Kes oli seekord teil siis mängima mõeldud? Triinu Meriste oli kohe, aga Seposemani mõtlesime hiljem välja. Kahtlesime Andres Noormetsa või tema vahel, kelle selle Sepo, see on väga ootamatust küljest, nende heas mõttes üllatas, sest suur mees, niisugune kogu teinud koomuskit mõtlen, et ega ta nüüd nii kangesti tark küll aga on. Ütles talle märkuse, ta vaatab ühte kohta, niisugune tunne, et mitte midagi ei saa aru, millestki ei ole kuulnudki. Ja siis järsku läheb ja mängib ja väga hästi mõtled, et suur mees, mis ta nüüd liigub, liigub suurepäraselt. Tal on niisugune ruumitaju, et ma imetlen iga kord, kui ta nendest maha kukkunud lilledest mööda läheb. Ta ei astu kunagi ühelegi laastanud peale, ma ei tea, mis täna oli, ma ei näinud nii et see, et kui näitlejal on selline suure lava kogemus, et see ei sega teda selles väikeses Ehikas alguses segab, sellepärast et väikse ruumi satub näitleja väga harva ja alguses lugusid küll ja küll, aga selle saab kõik ju kergelt maha võtta, konnal, neil on see arusaam, tekib, kui te rääkisite see 25 30 aastat tagasi, kas siis olid ka juba näitlejad valitud nõmmele? Ei mäleta. Aga sellel lool on ju tegelikult see taust olemas või teie ei lavastanud ja lavastas Lembit Peterson, et kas see lugu teid ka kuidagi on mõjunud ja on ikka, see oli omal ajal ju väga hea lavastus, aga nüüd ma vaatasin seda kassetti, julgesin vaadata ja noh, need on kaks täiesti erinevat lavastust, nad annavad nii täpselt mõtet teksti ja meil on see tegevussõidud rohkem. Ma ei ütle, et meie omad nüüd niimoodi halvasti annavad, aga nad olid väga tegevusetud. No ja peale selle on meil on vist teine kontseptsioon, ma ei tea, kas autor on nii mõelnud, aga omaaegne lavastust Petersoni lavastus oli kindlasti selles mõttes teistmoodi, et me oleme väga suurel määral arvanud, et nad ongi mees ja naine püüavad oma lörri läinud abielu kuidagi suhteid kokku liimida päästa. Petersoni lavastuse puhul ei olnud see nii, aga meie puhul on see mäng, mida nad püüavad mängida teiste nimedega, mees annab endale teistele nimed ja et nad on mees ja naine oli teil nagu mingi asi selle Petersoniga ajada ka või selle eelmise nelja aastaaja ei olnud kõige vähematki tõsise omal ajal mitu korda vaatamas ja ja ta mulle väga meeldis, see on tegelikult ju vana näitemäng, kui nüüd lugeda neid tänapäeva näitemänge ja, ja seda siis selles näitemängu kirjutamises on ka mingisugused nagu kuldreeglid muutunud või no mina ei saaks öelda, et mul see tänapäeva näitamegi lugemus oleks kangesti suur ja sellepärast ma ei oska niimoodi võrrelda, küllap ta ikka mingil määral on momendil nagu rohkem muutunud, aga arvan, et see keeleline ja, ja dramaturgi linna ülesehitus. Küllap ta varsti tuleb tagasi. Jaa, vahendame meiegi siin oma muljeid esietenduselt, kõigepealt neljast aastaajast. Juba Lutsu kevadel on need neli aastaaega sisse kirjutatud, algav sügisega lõpeb kevadega. Siin näitemäng algab talvega ja lõpeb sügisega. See on selline morbiidne aastaaegade järjestus või kuidas sulle tundub, Pille-Riin, Purje. Ei ole päris kindel, ma jäin sellele mõtlema, et on ju palju inimesi, kellele meeldib sügis, justkui väga värviline aastaaeg. Ma ise olen jah, niisugune suvefänn ja minu jaoks sügis kuulutab, et talve mis siin on põhjamaiselt pikk ja lõputu, aga kui viidata Kaarin Raidi lavastuse tonaalsusele, siis see minu meelest morbiidne nüüd küll ei ole selles Veskeri näidendis mees ja naine oma elu kriise püüavad lahendada, püüavad teineteiseni jõuda või iseendani teineteise kaudu. Ütleme siis plakatele toetudes, et päikseprillid kaitseks sees ja siis sealt naised prillidelt peegeldumas mehe kuju, ma ei tea, kuidas siis vastupidi, oleks ka võimalik, või selles lavastuses, mis algab niisuguse talve tardumusega. Tardumus on küll rohkem naistegelase päralt, keda mees püüab üles sulatada. Selles oli niisugust üllatavat lootusrikkust ja helgust. Nii nagu Mihkel Ehala kujunduses oli väga ilusaid valgusi seal Heimtali rahvamajas ja see elupuu, mille mees ja naine raagus oksale oma tuppa toovad mees toob õigemini ja raagus oks on ikka sümboliseerinud lootusetust, Eesti lavakujundajad seda väga armastavad. Siis see oks muutub aastaaegade kulgedes järjest närvilisemaks ja igast aastaajast sinna külge midagi riputatakse, nii et asi ei piirdu jää purikatega, vaid tuleb ka lilli ja maasikaid. Ja lõpuks on see niisugune ka eluküllane oksja. Selles mõttes finaal minu meelest on tulvil lootust, kuigi on sügis. Aga kui nüüd nii-öelda aastaaegu pidi veel seda lavastust arutada, siis esimene ehmatus või mälu viperus oli see, et kui me võrdlesime seda omaaegse üksküla ja Kaie Mihkelsoni looga, siis avastasime, et oi, et tundus, et sealne talv kestis ikka väga kaua, et siin toimusse ülessulamine nagu palju kiiremini ja siis võis ju mõttelõng edasi minna, et äkki äkki nemad seal 25 aasta taga olid ehk üldse reserveeritumad või nad ei mänginud nii ihu ja hingega meest ja naist, nad jäid nagu sümboolsemale märgilisemale tasandile, et praegune elu siin oli nagu rohkem lihast ja verest. Jah. Üks asi on ka see, et kui palju me saame oma mälu usaldada selles mõttes, et 25 aastat on pikk aeg ja sai oldud ikka tunduvalt noorem. Sest praegu seda teksti kuulatades, ega mul nüüd väga palju meelde ei tulnud tekstiliselt, aga see näidend tundus väga huvitav. Ja selle näidendi keel ja stiil just niisugust teatavat sümboolikat või üldistusi võimaldabki. Aga nagu Raidi lavastus näitab, võimaldab ka täiesti elusaid mehe naise suhteid klaarida. Ja ilmselt oli jah, ühelt poolt lootusetumise Lembit Petersoni lavastus aastal 1981 ja ja küllap ta oli ka üksjagu niisugune rafineeritum ja intellektuaalse mäng, see võis juba näitlejate natuurist ja mängulaadist lähtuda. Praegu jahulisin ehk rohkem, isegi koomikat ütleksime niisugust, aga see on ka lavastaja Raidil omane mingi niisugune leebe huumor või mõistmine et küllap ta näeb läbi selle inimsuhete halastamatu maa poole ja lootusetuse ja siin tekkis ka niisuguseid küsimusi, et kui erinevat keelt mees ja naine oma elus üldse räägivad või kas nad üldse teineteist lõpuni mõistavad. Ja siin on ka kahe ikkagi kahe üksilduse ja samas kahe ego teema, et kumbki tahaks nagu ikkagi endast rääkida või endale tuge saada, tundus mulle. Kuigi seda tuge võib ka pakkuda, aga lõputult ei jaksa, väsid ära, kui teine muudkui võtab ja ja jäin ma ka selle peale mõtlema, seda praegust lavastust vaadates, et, et ega ma ei mäleta. Võib-olla ma siis selles eelmises lavastuses nii palju ei osanud neid suhete nüansse lahata, et ma ei mäleta, et kas ma oleksin ühe või teise poolt seal olnud, aga siin lavastuses millegipärast, et ikkagi ma palju rohkem oli mehe poolt. Ma ei tea, kas see tuli Sepo Seeman niisugusest soojast mõistvast muhedast natuurist või siis tundsin Malaisias ära mingeid enda kibedusi või kibestumise või enda nõudlikkust, et mulle tundus, et see Triinu Meriste üsna teravate ja täpsete joontega mängitud naine, et see läheb vahel liiale oma egoismist, teeb mehele liiga. Ma ei tea, kuidas sinul samastumist. Sellega oli, ei, ma nagu samastumisega otseselt ei tegelenud, nagu sa praegu räägid, siis mina vist oleksin küll rohkem nagu Triinu Meriste tema Beatrissi poolt. Tundub ju nii, et pingutas seal temagi, aga kas nüüd see tulemus, mis ta nüüd oli, siin on nüüd ka see lõpu või finaali küsimused? Et tavaliselt ei tasu kuulajale seda ära rääkida, aga noh, siin on lihtsalt nagu elu ise, kui kui mees ja naine oma hingede elu arutavad või küsivad, et kuidas edasi, siis siis mis me saame nende kohta öelda mälupilt ütleb ju ka seda, et kunagi toimus nagu selle Beatrissi lahkumine või, või et tema sai nagu tuult tiibadesse, mees soojendas ta üles ja siis ta läks minema sealt sellest neljast aastaajast elama oma ja otsima oma nelja aastaaega, mida teeb siin teatris ei ole seda tema lahkumist nagunii nii tunda, et äkki jäävad. Kui või jah, mul on ka kuidagi mälus see, et see Kaie Mihkelson Beatris sai vabaks, läks oma teed ja Aarne Üksküla, Aadam oli siis nüüd see, kes üksi jäi pärast kõike seda energiat ja jagatud aastat. Sest tegelikult selles näidendis nad mõlemad, onju ikkagi eeldusena võõrad või ega meil autor ei ütle, kus nad kokku said, mees toob naise ühte mahajäetud majja. Selles mõttes Heimtali mängupaik päris hästi ka sobis. Ja mõlemal on purunenud suhted selja taga ja siis nad neid vastastikku kas püsivad või varjavad ja püüavad neid kokku kleepida, siis teineteise abiga. Aga siin jah, see finaal, kui nad koos aknale seisma jäid. Mulle isegi tundus, et see valgus oli pigem kevadine kui sügisene ja niisugune mõistev. Võib-olla jälle siis naislavastaja mõistev mulje, et igasugustest elu karidest saab üle ja ja võib-olla ka üks tšehh oblik elama peab, oli selles lõpus. Et oma intervjuus, mida siin saateski kuulete, ütleb Kaarin Raid seda, et tema jaoks oli see lugu ühe abielupaari lugu, ühe mehe ja naise lugu, et nad tulevad ja mängivad seda, et nad on võõrad, et kuidagi oma suhet uuesti ellu äratada, et tegemist on siiski kahe inimesega, kes on tükk aega koos olnud ja, ja võib arvata siis selle loo tagajärgi pidi, et nad ka kokku jäävad. Siin võib ka see lavastaja kontseptsioon olla see, mis ühendab nad uuesti nelja aasta lõppedes kokku, aga nüüd veel kord lavast taia Kaarin Raidi jutule ja meenutame demagagi Lembit Petersoni 25 aasta tagust nelja aasta aialavastust noorsooteatris. Nii palju, kui minul meelde tuli, seal oli see lugu kuidagi lootusetum vist, või olid need inimesed rohkem katki või jäid rohkem üksi, kas see nüüd on mul õige tunne, et siin on natuke helgemaid noote sees või humoorika maid, võib-olla see ongi elutarkust, mina ei ole võimeline elu nägema ilma huumorit, sellepärast on mulle lähedasemad Tšehhov näiteks või sellepärast et noh, kui vaadata ainult dramaatilise traagilise pilguga, siis on ikka jama küll. Aga see, et siin praegu rohkem elu sees on, mis selle tingis nagu näitlejate valik või enda olemine? No ma arvan, et, et dikteerisin vina selle enda olemise aga, ja nad tulid sellega väga rõõmsalt kaasa. See lõi eeldused, et noh, edasi fantaseerida. Konovalov v Titov aitasid väga palju kaasa, said aru, et ega minuga ei saa ilma huumorit asju ajada, no kui palju koht kaasa aitas, oleks võinud ju ka siin väikses saalis teha, kui tähtis Heimtali nüüd on, kellel on väga õige koht selleks, sest see ongi vana mahajäetud, lagunenud natukene või tootmine, see on õige koht muidugi raske organiseerida valgused ja, aga muidu oli väga hea koht ja Anu raud annab sellele kuidagi hea aura ja. Ja loomulikult, kui oled Heimtalis, siis ei saa ei üle ega ümber Anu rauast. Ja ega me tahagi, kõigepealt esimene küsimus, kunstnik Anu rauale, kas tal ka oma lemmik aastaaeg on? Lemmikvärv lemmikmeeleolusid leidub igas aastaajas, aga kui see pikk pikk pimedus hakkab läbi saama ja kevad tuleb ja kõige rohkem ikkagi valgus ja põhjamaa inimese elu, minu arvates ongi valguse ootus ja, ja kui õhtuid ja need vaik ised ja meil on talvel ikka täiesti omaette üksinda olemine ja ahjusoe ja küünlavalge ja, ja pime aeg äkki vahetub või äkki ilmub valgus nagu ilmutus kevadel, siis ma arvan, isegi niisugune märtsikuu juba ja valgus meeldib. Mis puutub kunstniku jaoks ja värvide suhtes, siis mulle meeldivad varakevadised raagus puude mahedad toonid ja võib-olla ka sügisel, kui jälle kujundit ja vormi otsida, siis loomulikult valge lume Bospartu taustal võib iga kõrs ja iga iga kulu tutikene, rääkimata puu võradest, mis siis eriti oma iseloomuga esile tulevad. Ja suvi on soe ja mõnus, aga värvi poolest võib-olla kõige ühekülgsemalt roheline see, et teater tuleb koju ja koduõuele, see ei ole igale inimesele jõukohane, aga Anu rauale on see olnud jõukohane. Sest terve see elu on olnud ennem selleks ettevalmistuses teater, sinna tulek. Mina armastan hästi maaelu, muretsen selle pärast ja kui mõtlen, et äkki on olemas üks küla, aga kus on oma uusi oma oma rahvamajja, oma diamate, oma kino, siis on päris tore, tunnen ja ühest, mis mul väga hea meel on, et minu ema on ju nii palju inglise kirjandust ja Ameerika kirjandust tõlkinud ja tema omas eas omad kõrges eas sai korra teatrisse tulla, sest Ugalas seda enam kindlasti ei tule, aga see ema on tõlkija valda. Raud. Ema on tõlkija, valda laud ja ta tõesti nautis seda ja oli rõõmus, et sai teatris käia. Mõtlesin sellele, et kui palju olema rahvakunstist rääkinud, et et Eesti rahvakunstis on neljamaagia silmusnelinurk on selline vana ürgne motiiv, kus iga igas nurgas tehakse, eks. Järelmõtlemise silmus sisse ja siis oli veel ütleme ristile neli haara ja ja just nimelt, et neli ilmaga neli elutsüklit, neli aastaaega, kõik kuidagi jagav jaguneb neljaks ja veel pealekauba need niisugused paganlikud jutud, neljapäeval ristteel kolm tilka verd ja kõik need asjad. Ja äkki siis neli aastaaega nimega neli aastaaega ja kaheinimesetükk. See oli tore algus. Palju see kohtica toetab, ei ole tegemist sellise Eesti looga vahepeal ma mõtlesin, et kogu see Anu Raua tegevus ja tema fenomen ja tema jõulisus, et see aitaks võib-olla anda tuge just eesti oma dramaturgia-le, nüüd on siin juudi juurtega ja no kes Arnold Veske meil on inglise keeles kirjutav juudi juurtega ema poolt ungarlane ja isa poolt vene verd selline autor on tulnud sinna Heimtali rahvamajja. Aga kahtlemata ta koha tähtsust ju tõstab. Ei saa salata, oli minulgi endal esimene kord üldse käia Anu Raua muuseumis, kuigi panin sellest palju kuulnud. Tee oli viinud ikkagi kõrvalt mööda, nägime anud seal ja tema muuseumivarasid ja selles mõttes oli jälle nagu tõesti korda läinud kultuurireis. Me käisime ka muuseumisse, kas see on nüüd muuseum või seal nüüd õpikoda, kuhu me sattusime, no see on ikkagi Heimtali muuseum, neil tähendab see muuseum oli asutatud juba ühe niisuguse kirgliku kodu-uurija Johannes koka poolt. Mina ostsin selle maja ära, kui kõik need majandid tahtsid lahti saada oma varandusest ja juhtus, et see muuseum, asutaja juba vana ja haige ja ostsin selle maja ära ja alguses oli see üpris raske, aga on ka hea meel, et tal on jälle jälle katust peale, tal on jälle põranda all toimib kui muuseum, aga selles suhtes ka õpikoda seal käivad rahvakunstipraktika, kunstiakadeemia päris palju õpilasi siis Viljandi kultuuriakadeemia tundides ja Viljandi kultuuriakadeemia rahva muusikud käivad nii muuseumis kui nüüd ka rahvamajas esinemas, siis Tartu kõrgem Kunstikool, need kõik kõrgemad kunstikoolid käivad ja ja äkki, kui rahvamaja valmis sai, siis ma just mõtlesin, et noh, et neid oleks sobiv konservatooriumi kaikesi kambale müüjana vahetevahel ooperilaulu vahele linnulaulu kuulata. Niisugune loominguliste inimeste õpikoht on ta kindlasti ja selline väike salaunistus oli, ühtset öeldakse potilill kasvab ka paremini seda imetled ja vaatad kusagil ja samamoodi maakohaga, et kui sa teda armastad, imetled sitta läheb ilusamaks ja tegelikult ongi ilusam. Aga inimeste silmad avaneksid, et nad saaksid nautida looduse ilu ja mina elan praegu maal ja minu jaoks läheb loodus iga päevaga ilusamaks, nii väljakannatamatult ilusaks lihtsalt. Ja ma arvan ka, et kõigil, kes loominguga kunstiga tegelevad, nendel inimestel oleks ja niisugust kohta võib-olla oleks õige koonduda, mitte kobaras ühte majja ka tekitada sinna niisugune vaimuinimeste küla, kus oleksid vaimu seeniorid ja üliõpilased ja ja kui see oleksid teatrit ja kino ja kunstitegemiste, käsitööd ja rahvakunstikirjutamist ja luuletamist, lindude kuulamist ja vaatamist, midagi niisugust loomulikult ei peaks jalgu puuduma ka tõelised karjakasvatajad ja põlluharija ja asjalikumat maainimesed, aga et just vaimsus tuleks maale ja mida ma ka väga unistan, et see avaldaks mõju kohalikele näiteks koolilastele. Raudna koolilapsed on kudunud juba väga ilusa kobe lääni, näiteks kus seeme sai alguse ka kuskilt muuseumist ja võib-olla minu kaudi leili tegi nendega toreda koheleni selle heliviinapuu seal käsitööõpetaja, et kui lapsed näevad ja kuulevad, et ümber on ka selliseid asju, tehakse teatrit ja, ja luuletatakse, kirjutatakse ja tehakse ilusat käsitööd, siis kindlasti kunagi pärski vallakoolilastest kasvabki, kedagi vaimu inimesteks. Kui sul nii palju käib seal neid õpilasi ja jüngreid sa pead nii elu sees seal mõlemad, et siis järsku mingil hetkel tüdineda sellest kõigest ja mõtled, et kuidas saaks seal ekraani ette tõmmata või kuhugi page, ma ei saa enam, ainukene, ma saan natukene ennast kaitsta või seda privaatsust tekitada asja edasiarendamise ja edasi ehitamise kaudu. Näiteks praegugi, kui mind ootab selline augustikuu, kui tuleb kolm kaheksateistkümneliikmelist praktika grupi kunstiakadeemia, sest seal vahel isegi vahetevahel ei jää pühapäeva mitte hingata siis ma ostsin või vahetasin oma maatüki vastu ühe väikese niisuguse toreda salametsamajamuuseumi taga, mida ma nüüd tulihingeliselt püüan elamiskõlbulikuks teha, et suruda osa üliõpilasi sinna ja ja ma arvan ka õnnelikumad, kui mõnda vana vanakurja Anu raudtee lähedal saavad oma pidu panna selline võimalus et tekiks niisugune vaimu ja loomeinimeste küla ja maastik ja sellepärast, et minu arvates on lahutamatud kodus looja ja looming, kõik need eeltähelega ilusad sõnad, et ma arvan, iga looja vajab loodust ja looduses olemist ja, ja samamoodi see rahvakunstimuuseum, jäisemeline kultuuripärand, mida, mida seal siis vaadata võib, neid raamatukogud. Oma lapsepõlve valgustatud hetkedest pajatab nüüd nelja aasta ja üks peategelasi Sepo Seeman. Ma olen nagu väheseid raamatuid lugenud. Ma ei ole suure lugemusega, Nathan Ants Eskola raamatut näitleja on ajastu lühikroonika, seda ma lugenud kolm korda läbi ja ma mäletan neid igasuguseid näitlejale, seiklus loomulikult, ma lugesin seda siis, kui on nagu pubekas, nagu möllasest, kelleks saada või mida teha. Oletan, et ma läksin lõpukirjandit kirjutama, selline tore Sparta, nagu ma olin tol ajal meistersportlane, vehklemises aga oht, et kui mingit asja nagu pikalt ja palju saab, et siis nagu hakkab otsima protesteerima selle vastu. Mäletan lõpukirjandit kirjutades ma ei tea mitte midagi. Peamal Ungert, meie kirjandusõpetaja tulijad, millest sina kirjutad, Sepo vaikselt aulas? Ma ei tea, millest ma ju aga selleks kasutada nagu abivahendeid, vaatasin mingit teostesse, mõtlesin, et palun mulle seda, Ants Eskola, näitleja on ajastu lühikokkuvõte, sest ta muidugi kiirelt parandas mind. Lühikroonika. Nad on toredad, aga, ja siis ma sirvisin seda ja kirjutasimegi plätserdas ja loomulikult kokku. Ega seal müügil täiesti ei tulnud või teost, aga et see on nagu üks raamat, mida ma raudselt mitu korda ma olen unistanud, aga ma tunnen tänast õhtut. Ma tunnen, ma, mitte ma Eskolaga nagu võrdleks võideldud ostjate kuskil mingisugune sihuke lahe tunne on nagu sees, et tea, ei tea, et see, mis ma nagu ühel hetkel nagu endale mingiks sihiks võtnud, unistavad millestki. Isegi kui täna või homme hommikul Sa lõpeks, ma olen nii palju saanud ja nii palju rikas, et ma olen väga, väga õnnelik. Et mad, Riho, tänan sind selle eest ja täname sinu meest Peetrit. Peeter Tammearuga me täna ei kõnele, räägime temaga ja temast siis, kui valmis saab Ugala uus suvelavastus suvi Oskar Lutsu ainetel, aga jätkame, ikkasid raadio stuudiost ja kõneleme neljast aastaajast, mida Ugala teater mängib Heimtali rahvamajas. Kui nüüd näitlejaid pidi seda asja arutada, siis loomulikult on sedalaadi töö ikkagi näitleja, see pühapäevane pool või tema nii-öelda õnnepäevadega seotud. See tuleb siin ilusasti välja ka Sepo Seemanit sellises päikesepoisi intervjuus, kus ta on ikkagi väga liigutatud ja õnnelik, et ta sellisesse näidendisse ja sellise lavastajaga on kokku sattunud. Ja tegelikult, eks see on ju päris keeruline niisugust kahe inimese tükki mängida väikese saali vahenditega, isegi esietenduse põhjal mulle tundus, et ehk oli pisut liiga palju forsseeritust, aga see võis teatav närv olla, et, et neid pooltooni annab, annab veel timmida ja see partnerlus ju ka ei ole ootuspärane või selles mõttes on tore, et on võetud külalisnäitleja, et laval saavad kokku mees- ja naisnäitleja, kes ei ole igapäevased partnerid ja noh, kuna seal situatsioonis kaun seda võõristust või siis selle mängimist, siis see pingestab olukorda ja nad on ka minu meelest suhteliselt erinevad näitlejana tuurid, et Triinu Meriste on ikkagi niisugune rohkem seespoolsem ja, ja võib-olla niisuguste teravamate või läkoonilisemate vahenditega Sepo Seeman ehk pigem niisuguse hoogsama värvi balletiga. Aga huvitav on see, ma jäin mõtlema, et et kui Sepo Seemaniga ikka see niisugune meelelahutaja imidž kaasas käib või väga paljud teda selle järgi võtavad, siis tegelikult meil ju vähe tehakse neid kaheinimesed käia niisuguseid kammerlike mehe naise lavastusi ja mulle tuli meelde, et see ei ole Sepo Seeman, neid üldse mitte. Esimene et Endlas mängitud Raivo trassile lavastus, bluu ruum, kui ma nüüd ei eksi, pealkirjaga see oli niisugune kummaline pealkiri, seal mängisid ka kahe inimese tükki Katariina Lauk ja Sepo Seeman. Nii et selles mõttes niisugust kammerlikum teatri kogemust tal ikkagi on. Kuigi see oli natuke teistlaadi, seal tuli rolle vahel Ta ta, nii et ka nõudlik ülesanne. Et selles mõttes, kui hakata Sepo Seeman ei rolle pidi minema, siis on neid ikka väga erinevaid olnud. Aga jah, muidugi väljakutse suurus siin selles Raidi valdavalt ikkagi pastell ses laadis ja ja teises paigas ja teise partneriga, eks see on neile mõlemale väga huvitav ülesanne ja see on kindlasti niisugune lavastus, mis etenduste käigus saab ainult kasvada. Sest et selle teksti saladusi ja, ja suhete nüansse on seal ikka väga palju. Ma arvan, et me esietenduse põlvel neid kõiki ei näinud. Esietendus on lõppenud ja näitlejatel võimalus kommenteerida lavastaja stiili. Ega mina ei ole palju Seppost ees seoses kaariumiga, et ma olen ainult ühe rohkem teinud ja alustades onu Vanjat, kui ma ka tulin siia Viljandisse ja esimene asi esimene töö oligi onu Vanja, siis samamoodi kaariumi oli minu jaoks ikoon ja ma kartsin teda palju vaid selle võrra, ma seekord kartsin teda vähem. Teadsin, et teda ei ole põhjust karta, peljata, aga. Mulle väga meeldis seekord kaariniga teha, ma ei oska nagu midagi enamat öelda tundus väga, väga täpselt teadis, mida ta tahab. Väga vähe oli neid hetki, kus sa tunned, et noh, abitus on nii suur, et ma lihtsalt enam ei teadnud, kuhu me nüüd sumpame või seda tunnet ei olnud. Kaarin rai ta panna sinna Marmas vana inimene. Ta on kuskil Venemaa avarustes veel suurem ikoon, nende jaoks kindlasti omaaegsete ja, ja kursuseõdede-vendade jaoks, seda on ikkagi legend, on nii tohi eravalimise kohta rääk. Aga mina imestan, vaata kui mina seda nagu päevase sõitsin viimased kolm päeva järjest seitse päeva, 470 kilomeetrit. No Pärnu, Viljandi, Tallinn öösel Pärnu ja siis tema trajektoor on väga lihtne koduteater, koduteater, kodu tead, aga ta niivõrd erk ja orienteerub igas ajas. Ma ootan, et ta võiks vabalt New Yorgis ka elada ja hakkama saada ideaalselt seeder vaid need asjad, mis nagu inimlikul pinnal ja seemned, mille pärast nagu teater elada. Me võime ennast kuhjata igasuguste majade, autode ja opereti tralla laagri, aga mille pärast inimesed tulevad, teatasin needsamad isiklikud südameasjad ja seda ta valdab ja ta oskab väga täpselt Ühel hetki, olles sarkastiline või terav ja, ja ta püüab sind nagu endast välja viia või tasakaalust välja viia. Kõige ehedam näide oli see, et üks peaproovides ta mingi publik Oksaare tulema. Ja loomulikult ka see taak, et Aarne Üksküla on seda rolli mängida. Kaie Mihkelson öelda mingi räägitakse mingist legendist, aga ta ütles enne läbimängu algust, et näed, ma vaatasin seda tükki ja noorsooteatri tahtsin, kuidas kõik täpselt nad andsid nagu mõtet, kui väga täpselt Aarne tegi seda, seda mõtteandmist ja nuudik siin tükis seda ei ole, aga. Aasta pedagoogi, kes siis nüüd veel tuleb, et ma ütlesin oma emotsioone välja praegusega, mida ma tol hetkel ei öelda, noh kuhu siis veel või mis seal nüüd veel. Ja siis ma sain aru, et tegelikult kompab ja ta tahab tasakaalust välja viia šokeedele midagi, aga tal ei õnnestunud see esimestest proovidest peale vaatama. Oli see, et vaielge mulle vastu ärge olge nõus, aga no mina vaatan talle suu sisse ja see ikooni taat viron omust sees vaieldavalt nagu närvis läks kohe sellepärast vaielge vastu ei tohi teiega nõus olla. Et noh, see on kaks eri eriteemat lavastajat, näitlejad. Ma pooldan sellist toorest jõudu ja puhast rumalust, aga lavastajad on need, kes püüavad seda metsloomaga taltsuta. Triin, kui palju sina pead, et seda metslooma taltsutama lavat? Oi, ma ei oska vastata sellele. Tema ootan huviga, kuna toimub see hetk, mäletan ehedalt puhul oli, kus seal kolmas etendus, reanola linnateatris, kus lavastaja, kas teda ei olnud kohal või, ja siis oli, kus kõik said nagu aru, et, et nii-öelda vesi voolas vabalt seal tunda, see juhtus nagu ühe etendusega. No mina praegu küll veel veel vabalt ei uju päris, aga see tuleb kindlasti. See on sedasorti tükk, kus ma isegi ei oota mingit tujumist enda puhul vähemalt mingit raamid ja küll ta mängib sisse ja hakkab ise jooksma, hakkab oma elu elama, siis minu jaoks on ta valmis. No ma, ma ei nagu ei näe, et mis vabadustes veel võiks tulla, et ma põlen ja suren ja tärkamine peksan noh, selle selle etenduse jooksul 20 korda läbi mõne viimsele juhtu 10 aasta jooksul ka niipalju kui kahe tunni jooksul, et et see õnn ja õnnetus selle ametliku, et ma nagu ei näe seda, et oleks praegu nagu toores või nii et loomulikult on aukartust äratavad pikad monoloogid oma teatridistsipliini toonud omamoodi väljendi praktika puhul nagu sentimeetermõõdu. No kust me võtame, võtame siis 34. lehekülje pealt alates neljandast sentimeetrist, kus kohas mul see tekst meelest ära, see on seal kuskil seitsmeteistkümne sentimeetri peale, et need on meie oma oma lõbud ja see ongi nii, et ma kagi jätkuvalt unistan targast teatrihuvilisest vaatajast, analüüsivõimelisest. Ma ise ei ole küll analüüsivõimeline eriline, aga ma ootan, et publikut, et ma arvan, et Heimtali rahvamaja on täpselt see õige koht, kus nii mõnedki purunevad paarid võiksid õhtul võtta näiteks Viljandi hotelli õhtul leinud rahvamaja. Ja uskuge mind, ma arvan, et nii mõnedki vered jäävad selle tõttu purunematu ja neid asju, mis me sisu juurde tulles, millest me tahame rääkida, see on kõige tähtsam tunnete puudumise. Me kordame igasuguse mateeriaga ja muude rahvendamistega, aga me kõik mäletame seda. Hetkevõime. Oleme olnud kas esimest või teist kuuendat korda armunud ja ainus toit on õhk, kõik on väga hästi ja märkan teisi inimesi enda ümber või. On ainult üks inimene, ma arvan, et see on see, mina tahaks küll seda tükki vaadata, mina tahaks. Ma arvan, et see on sellise küünemusta ja rohujuure tasandil üliaus. Arvan, et ükski stripitantsija ei ole nii palju endast andnud. Meie seletan. Kas te usute selle loo loogika või siis nende suurte isiklike kogemusepagasi põhjal, et mehel ja naisel on üldse võimalik teineteisest aru saada, kas need on kaks väga erinevat maailma, mis räägivad erinevat keelt või nad ikka saavad kokku ka? Ma arvan, et sellele küsimusele ei ole tegelikult võimalik vastata minu tegelane ja ütleb, et me mõistsime teineteist liigagi hästi ja ma pean ütlema, ma olen ka oma elus tundnud hetki, kus ma mõistan oma teistpoolt liigagi hästi ja see teebki asja raskeks. Ei saa väita, et, et jah, see on nii, jah, see ei ole nii. Kahtlemata on mingid, ma ei tea, kriteeriumid või kus on see mees ja naine, ei tõesti isegi 11 mõistma ei saagi arusaama, just sellepärast, et üha loodus loonud elu edasi kandma otseselt ja ma ei tea, mis teisega. Minu meelest naised on nagu palju, ütleme siis. Elu on üks imelik asi, eks, ja küllaltki vastik asi, kui laulja laulab suurt mõtet edasi andes, et siis aimugi ei saa, sest elu imevärgis. Et maailma suuremad mõtlejad ja helgemad pead on ta kirja pannud ja rääkinud igasugust moraalikriteeriumitest, aust ja patu fenomenist, aga ise nad eksivad nendesamade enda sõnade vastu päevast päeva. See, mis tuuakse rahva ette kontsertfilm, on see näitena, et see on nagu väikene essentsi tilgakene, eks, kõige lihtsam on see, mis meid erutab, ongi seesama sellesse armumise tunne või kadedus või vihkamine või noh, et seda on ju lavad põnev jälgida. Kõige raskem osa sellest elust on iga päev, et see rutiine sellega võidelda ja sellega leppida. Mina nagu pelgan, põlgan inimesi, kes ütlevad pidevalt kogu aeg hästi õnnelikult, hästi kurvad või no tõstnud väga äärmiselt, ma arvan, et just see näitemäng on sellest samast hetkest mehe ja naise vahelisest heas mõttes jamast, mis tegelikult meid toidab elus hoiabki, see on selline ürgne on see sajand kaks tagasi kirjutas väsi või ega siis inimestele erinevalt, et see, mis eristab meid teistest imetajatest, ongi seesama armukadedus, armastus ja tagasi õhkamine, ihkamine neid, kas noorus, armumise aega, kuidas, kas võimalik, et väärtustada neid samu hetkel seesama pettinud telgiriidelõhn esimene armastus, et need on need, mis meile jäävad eluks ajaks kaasa, ükskõik mida sa teed. Praegu on sul omal mingisugused asjad, mida sa jälle tahaks kogeda, aga see on võimatu. Kahjuks. Tegelikult, kui veel teatrimälu pidi vaadata, siis mis tuleb kõigepealt meelde nelja aasta aia ja Kaie Mihkelson, Aarne Üksküla laval olekuga tuleb meelde see, kui virtuaalselt Aarne Üksküla struudlik tegid õunast ruudlid, siis ma ei teadnud veel 25 aastat tagasi isegi selle sõna tähendust, ma sain selles lavastuses teada ja nii kui kodus truudeedee, nii tuleb see neli aastaaega meelde. Ja nüüd muidugi oli see ka selline pingeline koht isegi rohkem kui seal mehe naise suhete laabumise. Tundsime huvi selle vastu, et kuidas siis see struudel nagu Sepo Seeman neil õnnestub? Ei, kõik oli nagu vanas headuses, ütleme et kui üks külastruudel tegemise savi nagu rohkem sellist rafineeritud, siis siin olise tunduvad hoogsam ja mulle tundus, et pirukas tuli ka tunduvalt nii-öelda suurem ja võimsam välja, nii et nii nagu siis näitleja ja on oma sellise olekuga nii-öelda laiema joonega niiduliga pirukas nagu suurem ja laiem välja. Ja siis lõpuks oli veel meil tore hetk see, et me saime tähendusjärgselt ka seda pirukat maitsta, aga kahjuks vist külastajad seda nagu ei jõua. Sellepärast, et see pirukas ei saa lihtsalt nii ruttu ahjus valmis, aga, aga teada on see, et kõik on ehtne ja kõik on söödav. Ja uskuge mind, kõik on suurepärane. Aga peale selle oli selles lavastuses rohkem sellist emotsiooni, mida, kas ka liikumine? Jah, ja niisugune läheb. Tuse ja tunnetest stseen oli lahendatud teatavas balletis filistikas, selle taga on Ugala teatri üsna uus veel liikumisjuht Oleg Titov ja seest hiliseeritus. Tegelikult jällegi kuidagi tõstis seda lavastust omamoodi maast lahti, eks niisugused plastilised lahendused ikka kaunistavad asja ja siis ma lugesin just ka hiljuti Sakalas ilmunud portree artiklit objektid Tohvist, kus ajakirjanik aga siis ütleb, kuidas valvelaua töötaja küsib siis tema käest pärast Titoviitervjueerimist, et olete te tähele pannud, et meie lavastustes on elu sisse tulnud. Aga ta mõtleb just seda dünaamilist, liikumisjoonistas titt, ohvi tõesti kaasatakse peaaegu iga draamalavastuse liikumisseadjaks ja selles on niisugust huvitavat, võlub. Ja kõik need võlud ja vaevad on välja pandud Heimtalis, kus Ugala teater mängib Arnold Veskeri. Nelja aastaaega lavastanud Kaarin Raid ja lavastaja kõrval said täna meie saates sõnaga kaks peaosalist Triinu Meriste ning Sepo Seeman ja kõnelesime ka Heimtali muuseumi perenaise Anu rauaga. Kui nüüd vaadata selle lavastuse käekäiku, siis viis etendust on tänaseks juba mängitud ja järgmine teatrikord on 27. mail ja mängukordi jagub nii juunikuusse kui juuli algusesse. Siit raadio stuudiost, ütleme täna aitäh kuulamast, kõnelesid Killerimburjeia toimetaja maris Johannes.