Üks asi, mida ma tahan maailmas muuta, on aasta kokkuvõtete tegemine jõuludeks. Kuidas me saame valida aasta plaadi aastaraamat aasta idioodi või avasta surnu? Kui me jota aasta lõpuni võib-olla teeks siis aasta kokkuvõte juba jaanipäeval ära, oleks lihtsam, ei peaks pooli plaate kuulama ega pooli filme vaatama. Jeesus ei saanud ka aasta imikuks, sest ta sündis paar päeva liiga hilja. Ja kuna ta kellelegi korda ei läinud, löödi risti. Seega on aasta tegija valimine suur vastutus, väga suur vastutus. Ma alustan raamatuaasta kokkuvõttest seda kõige vaevalisem teha. Nagu me väga hästi teame, on aastaraamat alati Friedebert Kivirähilt. Siin on mitmeid põhjusi. Esiteks see, et Kivirähk on alati aastaraamatu kirjutanud. Teiseks sellepärast, et Kivirähk on Pikris töötanud. Ja sellel ajal, kui ta naljalehes töötas, siis tema lugusid loeti. Raamatuid ei loe teadupoolest keegi. Nii polegi imestada, Friedebert Kivirähki teosed aetakse segi Anton Hansen Kenderi omadega. Raamatuaasta kokkuvõtteid tehes tulebki piirduda Friedebert Kivirähkiga sest Oskar krossil Eduard traadil sel aastal uusi sopakaid ei ilmunud. Marie pilv avaldas küll luuleraamatu, aga see ei kvalifitseeru romaaniks ning jääb seetõttu tabelist välja. Samas tuleb seekord luua heteroseksuaalse kirjanduse edetabeli kõrvale homoseksuaalse romaani top kaks oli hea Key kirjanduse aasta. Ivar Sild avaldas romaani tantsiv linn ja Peeter Helme romaani puudutus. Mõlemad raamatud on väga huvitavad, esimese tegevus toimub Tallinnas, teisel aga Helsingis. Ütleme ausalt, Key kirjandus oli sel aastal huvitavam kui heteromeeste oma. Kuid mehed, ärge laskepäid longu. Meie naiskirjanikud olid siiski veel palju viletsamad. Tavapäraselt tüütu luulekogu, avaldas Marie Park. Veel ühe raamatu avaldas Marie Kareva. Marie pilvest oli juba eespool juttu naiskirjandusega, nii nagu naiste jalgpalliga. Ära seda keelata ei saa, aga samas ei saa keegi meid sundida seda vaatama. Ja me ei vaata ka. Nii, et probleemi pole. Raamatuid on palju ja suurem osa neist ei kvalifitseeru kirjanduseks. Just neid ma soovitangi lugeda. Mitte kirjanduse kategoorias valitsevad endiselt vanad tegijad, head kolleegid Tartu päevilt Vaino Vahing, Veiko märka, Ene Mihkelson ja Jaan Kaplinski. Vahing ja Kaplinski pakkuvad päevaraamatuid. Aga neid pole ilukirjandusega väljamõeldis, vaid puhas tõde. Marko Mihkelson aga teevad ilma poeetilise proosa alal mis on luulelisem kui kogu muu poeesia kokku, aga samas ei kvalifitseeruda ei luuleks ega roosaks ega ka kirjanduseks. On liiga hea selleks. Aga olgu tegu heterode või vähem lastega. Ega nende raamatuid ikkagi ei loeta. Kui nad ei räägi just Salme Reegi elust või kellelegi vanaemast. Mida siis loetakse? Midagi ometi ju peavad inimesed lugema ja loevadki, kõik loevad, blogisid. Aasta blogi oli kindlasti Inno ja Irja internetipäevik, seda ma soovitan kõigile. Inno ja Irja blogis on surmavalt annuses seda, mida pildilehed ja uudistekanalid ei suuda pakkuda. Nimelt tõde, puhast tõde. Muidugi, ega siis Inno ja Irja blogi ei ole täiuslik. Kogu tõde ei suuda nemadki edastada. Aga mis puutub kroonika ekstoimetaja asse Ingridesse, siis oli töö kiire ja korralik. Tõde tuli päevavalgele ja see halb inimene kihutati kontorist tänavale. Aga sulle, Ingrid, tahaksin ma ühe hea keretäie kõrval andaga korraliku nahatäie sihukest soppa nagu sina talitasid, korralik inimene isegi ei puuduta. Ja korralik inimene ei puuduta kas aasta lehetoimetajat. Nii et kolgi ennast ise. Inno ja Irja tõestasid, et blogid on suur jõud. Kui keegi siiani saanud aru, mida tähendab väljend vääramatu jõud lepingu sabas siis selle väljendiga tähistatakse Innot Irjat. Võrreldes ajalehtede, raadio ja televisiooniga, kes kunagi ei suuda ühtki korruptant ega loll pealt kohalt lahti teha on blogid ikka väga praktilised ja eetilised asjad. Mis puutub aga raamatute ja blogide loetavuse võrdlusesse, siis olgu öeldud, et bestseller on meil juba raamat, mida müüakse 2000 tükki. Inno ja Irja blogi loeb aga päevas 5000 inimest. Ja kui mitte just iga päev, siis vähemalt parematel päevadel. Nii häid päevi pole aga raamatuturul pärast kaugveri hirmutegusid nähtud. Ja loodetavasti ei nähta ka. Mis puudutab aasta filmi ja aasta mõrvarit, siis on siin asjad lapselegi selged. Aasta mõrvari tiitlit jagavad vennalikult üks AIDSi haige kasiinosõltlasest palgasõdur ja keegi laitmatute elukommetega rallisõitja eelmisena. Seda film oli aga Mati Unt. Tänavuse Vasta film Jaan Kross on juba tootmises. Loodame, et ta paistab DVD pealt sama udune kui tühirand. London mitte eesti film. Aasta rikkur on Kruuda kõigist teistest meie vaevu ots-otsaga kokku tulevatest miljardäri test. Eraldab Kruuda tõsiasi, et tal jagub rahaga Kultuurkapitali tarbeks. Tänud, väga läks vaja. Tore oleks, kui need kinnisvaraarendajad, pankurid ja muud raha sujuvad tegelased, kes Kulkad toetada ei jõua, viskaksid väikese rulli maakondlike kirjandusauhindade suurendamiseks. Meil on ju igal eks kolhoosil vallavalitsusele raudteejaamale oma kirjanduspreemia, aga paraku ei suuda nad üle paarikümne tonni välja käia. Aidake kultuurihuvilisi, tulge appi, head rikkurid. Te kujutate ette, kui piinlik on inimestel kirjanikele neid sandikopikaid üle anda. Žürii test on kahju, kõik puha toredad vanainimesed. See jutt oli Pruulile pandile, vähile ja karule. Rohkem magnaate mulle hetkel ei meenu. Aga kui keegi veel mõnda teab, siis andku talle minu alandlik palve edasi. Kirjanduse toetamine on nii kallis, et seda ei suuda isegi Euroopa Liit. Aga kirjandusauhindade žürii tele peaks kakskolm küla kurnejat küll suutma midagi pakkuda. Positiivne programm on täna selline teema-aasta kokkuvõtte ära ja unustame kogu loo. Aga kui ei suuda unustada, siis loeme, blogisid, mis muudavad maailma. Marko Mihkelson ei, blogi tuleb siiski ära unustada, see on lame propaganda.